Täna on telekavas minu lemmikfilm „Ärkamised“

Täna kl 21.35 näitab ETV2 minu kõige-kõige lemmikumat filmi „Ärkamised“ („Awakenings“; USA, 1990). See on film, mida vaataksin ikka ja jälle. Muidugi ei saa ma jätta seda soovitamata. Erakordselt südamlik, hingekriipiv, kuid helge draama põhineb briti neuroloogi Oliver Sacksi samanimelisel teosel, peaosi mängivad Robin Williams ja Robert de Niro.

Olen sellest filmist kirjutanud siin blogis mitu korda.

Põhjalikumalt on „Ärkamistest“ juttu siin:
https://iltaka.blogspot.com/2008/01/rkamised-awakenings.html

Tsiteerin iseennast:
„„Ärkamised“ on minu jaoks haruldaselt hea mõjuga, kuigi selles pole esmapilgul midagi erilist. Peened tundetoonid, virvendused, head näitlejatööd, aga selle kõigega koos veel midagi seletamatut, hingeminevat ja puhastavat.
/ - - -/
Tõestisündinud lool põhinev „Ärkamised“ räägib 30 aastat koomalaadses seisundis veetnud Leonardist (Robert de Niro), kelle uut ravimit katsetav arst (Robin Williams) üles äratab ja jälgib tema käekäiku. Ja mitte ainult tema, vaid ka teiste lootusetuks tunnistatud patsientide oma.

Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor on maailmakuulus neuroloog ja menukirjanik Oliver Sacks. Selle filmi arst ongi tegelikult tema ise, katsetades katatoonses seisundis letargilist entsefaliiti põdevate patsientide raviks tollal eksperimentaalset ravimit L-Dopa. Tema huvid on kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette´i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms.

On hingeminev vaadata, kuidas väljapääsmatus olukorras inimesed toibuvad, ärkavad, saavad uue võimaluse. Kuidas tuleb nähtavale nende sisemine sära. Ja kui nad ka hiljem, kui ravim enam ei toimi, oma olematusse tagasi langevad, on nad vahepeal ometigi taas olemas olnud. Elu on imeline kingitus.“

Oliver Sacksi uuringutel põhinevast raamatust, mis on avaldatud ka eesti keeles ja mille alusel see film on tehtud, olen kirjutanud siin:
https://iltaka.blogspot.com/2014/09/arkamised-awakenings.html

Tsitaat sellestki blogipostitusest:
„Filmimiseks oli vajalik patsientide nõusolek, aga nagu raamatus nii ka filmides on diskreetselt kasutatud nende varjunimesid. Filmimisel on Sacks olnud nii osaline kui ka vaatleja ning väga huvitavad on tema kirjeldused näitlejate tööst oma rollidega, haiguse detailse tundmaõppimisega, käitumisviiside peensuste tajumisega. Robert De Niro (Leonard) süvenes näiteks oma osasse sedavõrd, et ehmatas Sacksi ära, kui tundide kaupa ühes ja samas haigusseisundis „viibis“ – Sacks unustas koguni, et tegemist on näitlejaga, mitte ühega tema patsientidest. Robin Williams aga mängis filmis arsti, kes sisuliselt oli dr Sacks ise – ka tema õppis oma tegelaskuju põhjalikult tundma ja filmi tegemise käigus said neist suured sõbrad. Sacksi ja Williamsi sõprus kestis kuni viimase hiljutise surmani.
Doris Lessing on „Ärkamiste“ kohta öelnud: „It makes you aware of the knife-edge we live on.““

Kolmanda postituse kirjutasin siis, kui maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki.
https://iltaka.blogspot.com/2015/09/uks-uinumine.html

Soovitan „Ärkamisi“ täna õhtul vaadata. Ma ei tea, kas see ka Jupiteris järelvaatamisele tuleb.

Foto: filmikaader „Ärkamistest“.

Tõhustatud. Riskirühmlase märkmed – 6.

Detsembri alguses oleksin saanud minna koroonavaktsiini kolmandat ehk tõhustusdoosi tegema, aga paraku algas jõulukuu mulle ränga hambavaluga, mis kiirgus paremal poolel kuidagi nii, et ei saanudki aru, kas valutab korraga mitu hammast või üks. Minuvanusel inimesel peaks olema oma hambaarst, kelle poole võib alati pöörduda, aga mul ei ole. Rahaülejääke ka parasjagu polnud ja nii ravisin ennast koduste käepäraste vahenditega.

Möödus nädalake ja hambavalu andis järele, kerge nohu ka. Aga süstima minna ei jõudnud, sest paar päeva hiljem oli paistes ja valus vasak näopool. Selle sain korda üleeile. Eile päris hilja õhtul otsustasin, et broneerin vaktsiiniaja.

PERHis oli mulle sobiv aeg täna keskpäevaks. Seal ma oma sutsu saingi, kõik läks väga ladusalt. Nüüd, üheksa tundi hiljem võin öelda, et praegu on minuga kõik korras, isegi süstikoht ei valuta.

Meel on rõõmus ja tõhustatud mina on endaga rahul.

Sellega on riskirühmlase märkmed lõppenud.

Haruki Murakami „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“

Haruki Murakami
„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv.
Kujundanud Britt Urbla Keller.
Kirjastus Varrak, 2021.

Olgu kohe öeldud, et alguses lugesin seda raamatut venekeelse e-raamatuna („О чем я говорю, когда говорю о беге“, Эксмо, Домино), hiljem sain teada, et see on ka eesti keeles kohe ilmumas ja valisin selle endale Varraku pakutud valikust.

Haruki Murakami nimetab oma mõttekäike jooksmisest, romaanikirjutamisest ja elust laiemalt meelsamini memuaarideks, mitte esseekogumikuks. Hästi sobiks neid nimetada vana terminiga „olukirjeldus“. Olukirjeldused on minu jaoks alati olnud huvitav (aja)kirjanduslik žanr. Liiatigi siis, kui autor ise deklareerib, et ega ta suurt lugejatele meeldimisest hooligi, sest kuigi see raamat räägib jooksmisest, ei ole eesmärgiks veenda kedagi igapäevaselt jooksu harrastama, vaid soov avada jooksmise tähendus Murakamile isiklikult. Ja veel:

„Jooksmisest ausalt kirjutamine on (peaaegu) sama mis endast ausalt kirjutamine.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.

„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“ on niisugune pealkiri, mis kõlab igas keeles ühtaegu selgena ja salapärasena (originaalpealkiri „Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto“, 2007).

Jooksmise kõrvale mahub Murakami ülestähendustesse hästi palju nii treenides kui ka maratonidel ja ultramaratonil saadud kogemusi, aga samuti üpris põhjalikke kirjeldusi valust ja vaevast, mida ta on saanud tunda triatlonistina, ja valust ning vaevast, mis tabab romaanikirjanikku, kes on ju oma töös pika ja sisuka teksti loomisel samuti omamoodi maratonijooksja.

Korduvalt rõhutab Murakami küll enda, küll teiste kirjanike (näiteks Hemingway) sõnadega, et nii jooksmises kui ka kirjutades peab olema järjepidev ega tohi rütmi kaotada. See on väga oluline iga pikaajalise töö puhul. Kui rütm saadakse paika, laabub ülejäänu justkui iseendast.

Iga inimese jaoks on elamine Murakami sõnul esimene ja ainuke kogemus vananemisest ja kõike sellega seostuvat tunneme esmakordselt.  Kuuludes inimeste hulka, kellele meeldib üksi olla ehk olles seda tüüpi, kel pole midagi üksiolemise vastu, saab Murakami naudingu nii pikaajalisest kirjatööst kui ka jooksust. Viimasega kaasneb ka tubli annus vanemat rokkmuusikat (Red Hot Chili Peppers, Gorillaz, Creedence, Beach Boys jms), vahel ka džässi ja nagu oma teostes enamasti nii ka selles raamatus loetleb Murakami muusikat rohkesti.

Jooksuraamat on ühtlasi ka murakamilik eluõpetus:

„… inimese elus /- - -/ peavad valitsema prioriteedid. Sa pead teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, pole su elus piisavalt fookust ega teravust.“

Olulisim on püsivus, igapäevane jooksmine või töö, kuid seejuures tuleb leppida ja teha kõike mitte üle pingutades, vaid targalt ja jõudumööda. Samas ei ole igapäevane jooksmine mitte mugavus, vaid elustiil. Oma raamatus räägib Murakami südamlikult ka selle elustiili järgijatest, jooksudel ja võistlustel kohatud inimestest.

Keskendumise ja püsivuse harjutamise nipid, mida Murakami kirjeldab, on tema meelest sarnased nii kirjanikul kui ka jooksjal, igal pikaajalise töö tegijal. Kui anne on inimesele kas antud või ei ole seda olemas, siis keskendumisvõimet ja püsivust on võimalik läbi harjutamise õppida ja arendada.

Minu meelest on hästi mitut masti lugejatel huvitav teada saada, millest Murakami räägib, kui ta räägib jooksmisest.

Varraku väljaande kujundus meeldib mulle oma jaapanliku meeleolu poolest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Jooksuraamatuid olen ka varem hoolega lugenud ja mõni neist on minu kogus alles. Oma sisulist väärtust pole need praeguseni kaotanud. Paljude minuvanuste inimeste jaoks kujunes omaaegseks kultusraamatuks Y. Gilmouri „Jookse terviseks. Sörkjooks koos Arthur Lydiardiga“ (Eesti Raamat,1971), mille ilmumise järel kõik teed jooksjatega täitusid ja laialdaselt tuli käibele mõiste „tervisejooks“. Lydiard oli oma aja täielik legend, väga hinnatud maratonijooksja ja treener. Väga loetavad olid ka kaks raamatut meie põhjanaabrite jooksukuulsustest: P. Karikko, M. Koski “Paavo Nurmi“ (Eesti Raamat,1973) ja Mauno Saari „Lasse Viren“ (Eesti Raamat,1983).

Napp pääsemine. Riskirühmlase märkmed – 5.

Tormiliseks ennustatud eilne kolmapäev oli täpselt selleks ajaks, kui pidin perearsti juurde teist korda vaktsineerima minema, kogunud kokku kõik vihma ja laskis sellel kallata. Tuul oli ka nii tugev, et ei lubanud vihmavarju avada. Aga trollipeatusse ma koos kaaslasega jõudsin ja peaaegu tühja trolliga kohale ka.

Märja kassina perearstikeskusse saabudes sain kätte oma vaktsiinidoosi. Kui kohustuslikud süstijärgsed viisteist minutit ära olin istunud ja väljusin, oli vihmasadu pausil ja hakkasime kaaslasega kodu poole kõndima.

Ootasime perearstikeskuse ees Ehitajate tee ääres rohelist tuld ja selle süttides astusime ülekäigurajale. Saime mõned sammud tehtud, kui vahetult meie nina eest kihutas läbi vasakpööret tegev valge sõiduauto. Kaaslane, kelle käevarrele toetusin ja kes oli minust pool sammu eespool, sai peaaegu riivata, minul jäi saatuslik samm õnneks tegemata. Ilmne liiklusreeglite rikkuja vuhises mööda Ehitajate teed linna poole...

Kurat küll! Napilt pääsesime, isegi ülinapilt. Oleks olnud täielik saatuse iroonia: tuled teist vaktsiinidoosi saamast, et koroonakahjude eest kaitstud olla, ja jääd auto alla.

Olen meie kaitseinglitele igatahes väga tänulik!

* * *

Tänahommikuse seisuga ei ole mul vaktsiini kõrvaltoimeid.
Varasemad riskirühmlase märkmed on siin: 1., 2., 3., 4.

Vaatamisi: keskkonnakuu karmid dokid koroonapandeemiast väljasuremiseni

Keskkonnakuu raames on ETV2s meie ees seisvaid valikuid ja väljakutseid avav filmikava, mida ERRi pressiteade (4. mai 2021) raputavaks nimetab. Dokke on kaheksa. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia ka oma mulje (kaldkirjas).

„Morsk ja vilepuhuja“.
Filmi keskmes on endine mereloomade dresseerija Phil Demers. Kui ta asub süüdistama Kanada loomaparki MarineLandi oma asukate väärkohtlemises, saab sellest alguse pikk kohtusaaga ja suur mereloomade vangistuse vastane liikumine.

„Koroonapandeemia ja pangoliinid“ („Corona: The Pandemic and the Pangolin“).
See dokk otsib teadlaste, aktivistide ja ekspertidega vastuseid COVID-19 tekkele ja seostele loodushoiuga. Kes on tegelikult praeguse pandeemia taga? Sõna saavad teiste seas etoloogia käilakuju Jane Goodall ja keskkonnakangelane kapten Paul Watson, kelle hinnang on aus ja ilustamata.

Palju räigelt masendavaid kaadreid ebaseaduslikust metsloomakaubandusest (näiteks Hiina metsloomaturud), mis on üks viirusetulvade lõputu jada alus. 60% inimeste nakkushaigustest on zoonootilise päritoluga ja mida enam inimene loodusesse sekkub (kaevandused, raietööd, metsloomakaubandus jne), seda suurem on oht, et loomad nakatavad inimesi ja inimesed loomi, liikidevahelistele nakatumistele lisaks rohkenevad ka liigisisesed nakatumised. Ülevaade maailma viimastel aastakümnetel nakatanud viirustest (Lääne-Niiluse viirus jt) ja nakkushaigustest (mille lihtsaim näide on sügelised) tekitab lootusetust, sest inimesed on „nagu termiidid, kes kugistavad kõik alla“ ja tahavad pidevalt parandada oma elustandardeid ükskõik mille või kelle arvel, kellestki ja millestki hoolimata. Nakkuste levikus ei saa süüdistada ühtki looma, vaid inimtegevust, mis hävitab ökosüsteemi, tungib loodusele peale. Nii näiteks metsa raiudes „tõusevad viirused tolmuna“ ja neil kõigil on võimalus muutuda uuteks haigusetekitajateks. Ohutud pole ka elektroonika ja reisimine, esimese kohta on filmis huvitav näide, mis paneb teistmoodi pilguga vaatama igapäevast mobiiltelefoni. Maailmas on üle 1,6 miljoni viirusetüübi. 2050. aastaks kasvab meie planeedi rahvaarv tõenäoliselt 9,7 miljardini. Miski ei päästa peale selle, et tuleb õppida elama loodusega harmoonias.

„Aafrika viimased sarved“
Viib vaataja Lõuna-Aafrikasse ja tõstatab ninasarvikute kaitsmise ja salaküttimise näitel mitmeid valusaid eetika- ja moraaliküsimusi.

„Nüüd“
Oma ideaale ja põhimõtteid jagavad noored keskkonnaaktivistid ning nende juba kogenud mõttekaaslased.
 
„Kui lammastest saavad lõvid“
Filmis põrkuvad Keenia karmid looduskaitsemeetmed, ühe väikekaupmehe vandliäri ja rahalistesse raskustesse sattunud pargivaht. Režissöör Jon Kasbe jälgis oma filmi tegelasi kolm aastat, tulemus on paeluv pilguheit maailma, kus käib võitlus ellujäämise eest.

„Õhukesel jääl“ („On Thin Ice“, Altayfilm, Saksa, 2020)
Kliimamuutuse mõju Siberi loomaliikidele ja põlisasukatele.

Hästi karm film. Meie jaoks seoses eestlaste peatse minekuga Arktika-ekspeditsioonile isegi väga päevakajaline. Venemaa polaaralad on muutunud kogu maailma, aga eriti nendel elavate põhjarahvaste, looma- ja taimeliikide jaoks eluohtlikeks, Muudatused on ehmatavad. Igikelts laguneb, tekivad kraatrid, välja pääsevad nii 30 000 - 100 000 aastased luud ja muud jäänukid kui ka meile tundmatud ammused viirused. Filmis kõneldakse põhjapõdrakarjade raskustest jää sulamisel ja jõgede ületamisel, Siberi katkust, mis mõned aastad tagasi inimesi ja loomi ähvardas, lindude arvukuse langusest arktilistel aladel,  jääkarude toiduotsingutest (2019. a sattus üks jääkaru rannikust 160 km kaugusele Norilskisse). Tohututel aladel möllavad metsatulekahjud (2019. a põles Siberis üle 5 miljoni ha, kokkuvõttes Austraaliast suurem ala). Kõik muutub meile ebasoovitavas suunas ja lohutust pakkuda ei suuda isegi uute saarte väljasulamine polaarjää alt. Ühtlasi on film pilguheit Venemaa polaaralasid uurivate rahvusvaheliste teadlasgruppide tööle.
 
„Jozi kuld“. 25. mail kell 21.30
Vanaema ja keskkonnaaktivist Mariette Liefferink on võtnud oma südameasjaks paljastada tõde Johannesburgi ehk Jozi kullakaevanduste kohta, mille jäätmed ohustavad linnaelanike tervist.

„Väljasuremine: faktid“ („Extinction: The Facts“, 2020, Suurbritannia): 27. mail kell 20.00
Sir David Attenborough võtab vaatluse alla väljasuremiskriisi laiemalt ja uurib loomade ja taimede hävingu põhjuseid ja ka võimalikke lahendusi.

Üsna tüüpiline hoiatav keskkonnafilm sellest, et tuleb mõista elurikkuse kao toimet ja inimese vastutust selle eest. Sisaldab muu hulgas südamlikke kaadreid kahest viimasest maailma allesjäänud põhja valge-ninasarvikust Keenias. 1990. a oli neid alles 7. Elurikkuse hävingut põhjustab kõige rohkem liigne tarbimine ja ahnus, millega kaasnevad näiteks salaküttimine, ohjeldamatu kalapüük, metsloomakaubandus, loomade ja taimede asualade hõivamine jpm. Ohjeldamatu inimtegevuse tõttu ootavad meid järjest uued pandeemilised tõvepuhangud. Inimesed peavad mõistuse pähe võtma, keskkonda kaitsvad seadused globaalselt ja üksmeelselt toimima panema. David Attenborough näitab kunagisi filmikaadreid mägigorillade asualast, kus neid 1970. a, mil ta esmakordselt seal käis, oli 250. Kolme riigi kokkupuutekohas asuv kaitseala on nende riikide ühistegevuse mõjul säilinud ja mägigorillade hulk kasvanud tuhandeni. Väike gorillatüdruk Poppy, keda ajakirjanikust uurija tollal kohtas, on surnud vanadussurma, kuid alles on tema tütar Urarabu ja tütretütar, kes end oma liigikaaslaste hulgas hästi tunnevad.

Peaaegu kõik keskkonnakuu dokid on valminud mullu ja teleekraanile jõuavad need siinmail esmakordselt. Kõik filmid on eel- ja järelvaadatavad veebikanalis Jupiter: https://jupiter.err.ee/keskkonnakuu

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Anto Raukase mälestuseks: „Nagu usud, nõnda on“

2005. aastal kinkis akadeemik Anto Raukas mulle Jaan-Mati Punningu koostatud raamatu „Anto Raukas. Töid ja tegemisi“, mis oli Teaduste Akadeemia kirjastuselt ilmunud 2000. aastal seoses Eesti ühe viljakama teadlase ja mõjukama teadusorganisaatori 65. sünnipäevaga. Selle tiitellehele kirjutas ta mulle pühenduse: „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta! Meil on minevikust ka üheskoos mõndagi meenutada! Anto“.

Selleks ajaks olime juba ammused tuttavad ja sõbrad alates kohtumistest noorte teadlaste laagrites Kihnus ja Viitnal 1970ndatel aastatel. Anto oli üks neid teadlasi, kes ise oli juba hästi noorena tuntuks saanud, tema uudishimu, reisikihk ja vestlusoskus muutsid ta temast nooremate jaoks alati huvitavaks, reipaks ja lugupeetud kaaslaseks, seetõttu käis ta neis laagrites meelsasti ja tihti.

Ajakirjanikuna kirjutasin temast ja tema mõtetest paljude aastate jooksul mitu korda nii lühemalt kui pikemalt. Meie 2005. aasta kohtumine oli seotud alloleva veidi isevärki looga, mille kirjutasin siis Kodutohtrile ja mis ilmus ka mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ (2008). Siinne foto on samast raamatust.

Panen selle loo siia blogisse täna 86aastasena elavate kirjast lahkunud Anto Raukase mälestuseks. Tema rikka  ja mitmekülgse elu võtavad nüüd kokku kuupäevad 17. veebruar 1935 – 19. aprill 2021. Aitäh, hea kaasteeline, et olid olemas!

Nagu usud, nõnda on

Akadeemik Anto Raukas (70) on kogu elu olnud suure töövõimega. Produktsiooni poolest on ta Eesti viljakamaid teadlasi; üle 40 aasta juhtinud Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia osakonda. Rohketest praegustest ametitest on vastutusrikkamaid Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja töö. Ta õpetab tudengeid nii Mereakadeemias kui teistes kõrgkoolides. Lisaks veel tegelemine kultuuri, spordielu, õigusloome, keskkonnakaitse ja palju muuga. Juttu tegime vaid mõnest asjast, mis seotud tervise ja töövõimega.

Kõike võib juhtuda
Küsimusele, kuidas tervis on, vastas Anto Raukas ootamatult: „Tervis on ikka päris hea, aga see ei tähenda, et inimesega ei võiks midagi juhtuda, sest ma olen juba kord olnud surnud. Läksin kümmekond aastat tagasi vabatahtlikult 4. haiglasse sapipõiekivide operatsioonile. Mulle öeldi, et see on väga lihtne: tehakse kolm kriipsukest kõhu peale, viiendal päeval lähed välja. Aga minuga tegid arstid mitu viga. Kõigepealt tõmmati mul laparoskoopi välja võttes maks katki ja seda ei märgatud. Olin seejärel omaette palatis, enesetunne oli üsna kehv. Samal päeval toimusid MM-võistlused kergejõustikus ja tahtsin neid väga näha – ajasin ennast vägisi püsti ja läksin teleri juurde. 5000 m jooks just lõppes, aga mina kukkusin kokku. Mul oli sisemine verejooks, ronisin siiski  tahtejõu toel valvearsti juurde. Operatsiooniarste ei olnud sellises väikses haiglas enam kohal, mind oleks pidanud viima mõnda teise haiglasse, aga ükski haigla ei taha oma praaki näidata. Hommikuks aeti siiski brigaad kokku ja mulle tehti teine avatud lõikega operatsioon. Selleks ajaks oli aga mul  juba hakanud arenema peritoniit. Siis anti mulle tohutul hulgal antibiootikume, aga ikkagi hakkas mul kopsupuudulikkus. Võib küll öelda, et ma olin juba praktiliselt surnud. Jäin ellu hoolimata arstide „pingutustest“  tänu oma tugevale tervisele. Mul on perekonnas emapoolsed sugulased elanud üle 90. eluaasta, isa ja vanaisa surid mõlemad 80-aastasena, nii et mul ikka peaks veel kümmekond aastat  reservi olema.“

Hoolimata sellest õnnetust juhtumist suhtub akadeemik Raukas arstidesse suure lugupidamisega. Tema peres on mitu arsti – abikaasa, tütar, õde. Naine on olnud günekoloog, tütar töötab Merimetsa nakkushaiglas.

„Minu ülikooliajal jagunesid tudengid kolme rühma. Ühed olid juristid ja majandusmehed, kes hommikust õhtuni laaberdasid ja midagi ei õppinud. Teised olid normaalsed tudengid, loodusteadlased, kes jõid õlut ja viskasid nalja, aga õppisid ka üsna hoolega. Kolmandad oli arstiteaduse tudengid – need olid ju puhta hullud, ainult õppisid ja õppisid, hommikust õhtuni. Nad pididki õppima. Kui näiteks geoloog määrab kivi valesti, ei juhtu suurt midagi. Aga arstiamet on väga püha amet ja arsti vastutus on meeletult suur. Loodan väga, et arstiharidus ei käi Tartus alla, nagu on praeguseks alla käinud väga palju meie kooli- ja ülikooliharidusest. Mulle tulevad tudengid eksamile. Esimene kord nad üldse ei õpi, et äkki saab niisama läbi. Teiseks korraks on juba  natuke õpitud, kuid teadmistest on asi kaugel. Kui arstiteaduskonnas peaks samamoodi minema, siis me ju sureme kõik varsti maha,“ räägib Raukas tõsist juttu naljaga pooleks.

Sport andis jaksu juurde
Akadeemik meenutab, et hakkas sportima Tartu 1. Keskkoolis tugeva võimlemisõpetaja Endel Arandi  käe all. Varem ei olnud ta spordiga kokku puutunud, aga kooli jooksukrossil tundus talle, et kõik jooksevad hirmus aeglaselt. Selle krossi ta võitis ja õpetaja märkas tema spordiannet. Hiljem oli Anto Raukas kooli kehakultuurikollektiivi nõukogu esimees ja Tartu õppiva noorsoo spordisektsiooni esimees; Tartu noortemeister kergejõustikus, võrkpallis, tennises ja suusatamises ja vähemalt teine kõigil neil aladel Eesti ulatuses. Ka ülikoolis geoloogiat õppides oli ta päris hea sportlane, püstitas ülikooli meeskonnaga kaks korda Eesti rekordi 4x1500 m jooksus ja tuli Eesti meistriks. Aga talvisel trennil polnud suurt mõtet, sest suvel tuli praktikal olla ja võistelda ei saanud. Nii loobus ta tippspordist..

Anto Raukast on nimetatud Eesti orienteerumisspordile alusepanijaks. Kuivõrd orienteerumine ja matkamine olid tema erialaga lähedalt seotud, kutsus bioloog Sven Veldre teda Porkunisse orienteerumisrada tegema. Sealt tuli pisik külge:  Raukas tegi palju radasid ja oli üleliidulise kategooria kohtunik.  Temast sai Eesti Orienteerumisföderatsiooni esimene esimees. Ka oli ta 20 aastat turismi-ekskursiooninõukogu ühiskondlik aseesimees.

„Tegime Eestis orienteerumisföderatsiooni esimesena Nõukogude Liidus. Me tahtsime kangesti, et see leviks üle kogu riigi, ja mina kutsusin kokku üleliidulise orienteerumisspordi nõupidamise Tartus. Kust ma võisin teada, et liiduvabariigid ei tohtinud üleliidulist nõupidamist korraldada, sest need pidid olema NLKP Keskkomitee plaanis. Kõik Eesti nõupidamised, mis toimusid, pidid omakorda olema EKP Keskkomitee plaanis. Isetegevus oli selles osas keelatud. Kui nüüd rahvas erinevatest liiduvabariikidest kõik Tartusse Pargi hotelli kokku tuli, olid seal keskkomitee ja julgeoleku esindaja – nad sõimasid mind kaks tundi järjest, aga nõupidamine toimus ikkagi,“ meenutab Raukas.

Samamoodi noorusjulgena kirjutas ta Nõukogude Liidu kindralstaabi ülemale marssal Sergei Birjuzovile, et orienteerumine on väga tähtis nii patriotismi kui riigikaitse seisukohast ja vaja oleks orienteerumiskaarte – „nesekretnõje võkopirovki iz sekretnõh kart“. „Ma oleks pidanud kõigepealt minema oma peatreeneri juurde, kes oleks pidanud tegema spordikomitee eriosakonna kaudu kirja ministrite nõukogu eriosakonda, Klausson oleks pidanud alla kirjutama – selge, et sellist kirja poleks kunagi tulnud. Kõige üllatavam on fakt, et minu kiri jõudis siiski Moskvasse ja me saimegi loa. See kõik õnnestus tänu noore inimese lollusele, aga oleks ma targem olnud, siis poleks toimunud ei üleliidulist nõupidamist ega poleks me ka kaarte saanud. Kõik nõudis ettevõtlikkust ja läbilöögivõimet.“
 
Värske õhk ja rõõmus meel
„Kõige tähtsam elus on rõõmus meel ja optimism. Kui sa virised ja oled stressis – vaat kui raske on,“ ütleb matkamehe hingega akadeemik. Ta sai NSV Liidu meistersportlaseks matkamises ja peab looduses liikumisest senini lugu. Tööreise eri maadesse on tal palju, sekka on ta teinud ka mõne harva bussireisi. Mägedes käis veel mõni aasta tagasi Alpides, aga on nüüd rohkem automatkaja koos perega. Ta arvab, et on kuni viimase ajani Geoloogia Instituudis üks kõige rohkem välitööl käivaid teadlasi. „Nõukogude ajal oli see väga lihtne – meie väikses instituudis oli 13 autot. Bensiin oli ilma rahata käes. Läksime välitööle maikuus ja tulime septembri lõpus tagasi, sest palgad olid sel ajal väikesed ja välitööl sai lisaraha. Seetõttu olime kogu aeg väljas ja tundsime Eestit suurepäraselt. Aga praegu: raha vähe, bensiin kallis, inimesed saavad paar nädalat kogu aasta jooksul välitööl olla – nii ei tunne noored doktorid üldse Eestimaad. Ja mitte ainult nemad. Küsisin tudengitelt Lihula mälestussamba sündmuste ajal, kus asub Lihula – mitte üks ei tea, kus Lihula on. See harimatus on täiesti vapustav.“

Kui usud, siis on
15 aastat oli Anto Raukas Baltimaade pildarite assotsiatsiooni president, mullu pani ameti maha. Kuidas ta selleks sai?

„Meil oli Eesti NSV-s ebatavaliste loodusnähtuste uurimise komisjon, mille esimees oli partei keskkomitee tööstuse sekretär. Miks niisugune komisjon tegutses? Mingisuguseid ebatavalisi loodusnähtusi ju ei ole, kõik on tavalised loodusnähtused või sõjalised katsetused. Aga kui sõjalised katsetused olid, siis oli see vaja ajada ebatavaliste loodusnähtuste kaela. UFO-d on ju kõik enamasti sõjalised katsetused. Kunagi tuli Tallinna Kišinjovi lennuk, milles viibijad nägid, kuidas üks tulekera lendas lennukiga paralleelselt. Sellest kirjutati ajalehes „Trud“, mille peatoimetaja vallandati. Miks? Sellepärast, et Raplamaal oli Pahkla  raketibaas, kust lasti parasjagu rakett õhku. Raketil on tulekera taga, see peegeldab atmosfäärikihtides, siis nägidki kõik tulekera lennuki kõrval.

Üks paremaid lugusid oli, kui inimesed tegid heina ja nägid, kuidas hõbedane ketas maandus, sellest tulid rohelised konnad välja, läksid vette ja seejärel tõusis ketas õhku. See oli kõige tavalisem sõjaline katsetus,  fantoomilennuk. Kui selline hõbedase kattega plastmassist ketas tuleb  teise riigi territooriumile atmosfääri ja hüdrosfääri  puutepinnal, siis ükski radar seda ei võta. Kuna ta oli kettakujuline, siis sinna mahtusid sisse ainult väiksed mehed. Miks nad konnad olid? Sellepärast, et neil oli akvalangistikostüüm seljas ja jalad lestadega – neil oli ülesanne ületada veekogu ja siis võeti nad uuesti peale. Loomulikult keegi ei ütelnud meil siin selliste juhtumite korral, et Nõukogude armee tegi sõjalisi katsetusi. Kõik rääkisid, et olid mingisugused UFO-d.

Kureerisin teaduste akadeemia akadeemiksekretärina keemia, bioloogia, geoloogia, geograafia, meditsiini, põllumajanduse ja keskkonnakaitse valdkonda. Et pildarite tegevus kuulub sellesse ringi, siis öeldi, et seda on vaja kuidagi teaduslikult põhjendada. Väga tark mees, kes sellesse kirglikult uskus, oli Herbert Viiding, minu hea sõber ja õpetaja. Mina  olen rohkem kahtleja. Meil oli soomlastega koostöö ebatavaliste loodusnähtuste uurimiseks ja vastava teadusaparatuuri väljatöötamiseks. Viiding suri ära ja oli vaja kedagi, kes Eesti delegatsiooni juhina Soome läheks. Mina siis läksin, tundmata asja vastu mingit tõsisemat huvi. Käisime vastuvõttudel, kus oli ilmne, et mida kõrgemal kohal on inimesed, seda ebausklikumad nad on.  Väidetavalt on 90% naisi ebausklikud ja üle 50% mehi. Tegime Soomes ka natuke tööd. Läksime ühte tallu, kust üks naine oli seljavaludega haiglas ja öeldi, et see on vale koha peal magamisest. Soomlased hakkasid seal pendlitega vehkima, mõtlesin, et proovin ka, ja täpselt samamoodi töötas minu pendel. Siis võtsin vitsa, töötas ka. Ülikooli spordimeditsiinikateedri juhatajal Toomas Karul ei töötanud, aga kui ma tal käest kinni võtsin, siis hakkas tööle. Nii et asjaosaliste hinnangul on mul pildarivõimed täitsa olemas.

Olen korraldanud selles valdkonnas viis rahvusvahelist nõupidamist. Igasuguste asjadega siin maailmas on nii, nagu Gorki ütles: „Kui usud, siis on, kui ei usu, siis ei ole.“ On olemas täiesti selged faktid, mida eitada pole võimalik, kuid kõike on vaja tõestada. Pendli liikumisel või pildari tegevusel on kindlad füüsikalised alused, aga ebateaduseks läheb ta siis, kui ütleme erinevatele inimestele, et üks koht on tingimusteta hea, teine koht aga halb. Inimesed on ju erineva temperamendi ja tervisega, mõnel on kõrge, teisel madal vererõhk... Veesoonte määramise alal oleme teinud teadusliku eksperimendi väga heade füüsikute ja geoloogidega. Ka selle põhjal usun ma, et kuigi inimene võib vee leida, saab seda täpsemalt teha vastavate aparaatidega.“

Mõistlikult ja targalt
Akadeemik Raukas on olnud vabariikliku karskusühingu esimees ja üleliidulise karskusühingu juhatuse presiidiumi liige. Kui talt Eesti karskusühingu moodustamise ajal küsiti televisioonis, kas vana-aastaõhtul tohib šampust juua, ütles ta, et loomulikult, miks mitte, see on ju traditsioon. Siis kaebasid täiskarsklased, et mida oodata karskusühingult, kui juhatuse esimees propageerib teleris joomist. Väga kuumal suvepäeval võtab akadeemik meelsasti pudeli õlut või klaasi veini. Ühises teadustöös prantslastega teisiti ei olekski saanud – nende jaoks on veinijoomine lahutamatu osa rituaalidest. Aga seda meelt on Raukas küll, et terved eluviisid on mõistlikud. Joomist ja intensiivset tööd ei anna kuidagi seostada. Alkoholivastane propaganda noorte hulgas peab olema efektiivne, üksnes ärakeelamisega ei saavuta midagi, kui ei pakuta asemele mingit tegevust. Autoroolis olev alkoholitarbija on ikka potentsiaalne mõrvar.

See ei kõlba kuhugi, et noored tüdrukud joovad toonikuid, fantat ja kokakoolat, parem joogu piima, mis igale tulevasele emale kasulik on. Nii on akadeemik oma tudengitele loenguteski ütelnud. Toidusedelis peab ta kõige paremaks rahvuslikku toitu, sest see on meile omane esivanemate aegadest.

Geoloogidelt küsitakse alatihti kivide tervistava mõju kohta. Akadeemik Raukase raamatud kalliskividest on populaarsed. Ta ütleb, et ei usu eriti kalliskivi tervistavat mõju, aga usub, et asjade üle, mis on inimesele pühad, naerda ei maksa. Kui keegi on näiteks oma noorpõlvearmastuselt saanud kingiks kiviga sõrmuse ja usub, et kivi talle õnne toob, siis toobki. Täpselt samasugune, inimpsüühikaga seotud toime on ka võõrsile kaasa võetud peotäiel kodumaa mullal. Kui usud, siis on…

Kui oktoobris juttu ajasime, ütles Anto Raukas, et veel aasta lõpuks tuleb tal trükki anda mitu eripalgelist raamatut, mille koostaja ja toimetaja ta on: geograafiaseltsi aastaraamat, raamat Nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjudest, orienteerumisspordi ajalugu, teos 15 omandireformiaastast Eestis. Oma kõige tähtsamaks tööriistaks peab akadeemik silmi ja loodab, et need peavad vastu veel kaua. Eestis on vist väga vähe inimesi, kes on entsüklopeedia mitu korda läbi lugenud. Selle väärtteose peatoimetaja aga teisiti ei saa, kusjuures tal peab olema nii teadmisi kui tarkust.

Artikli lühiversioon ilmus Kodutohtris, okt 2005. Täispikkuses versioon minu raamatus „Eestimaa ilu“ (kirjastus Kentaur, 2008).
© Linda Järve

Riskirühmlase märkmed - 4.

Pfizer/BioNTech
Comirnaty™

Pärast lihavõttepühadeaegset eakate massvaktsineerimist, millele ma allergiahoo tõttu ei digiregistreerinud ega läinud, helistas mulle perearst ja kutsus vaktsineerima. Kuuldes allergianähtudest otsustas siiski, et minu kord lükkub edasi ja pean veel nädalakese paranema. Nädal hiljem kutsus perearsti õde mind uuesti.

Ettevalmistuseks tugevdasin vaimu: otsisin üles oma vanad vaktsineerimistõendid, et meelde tuletada, mis paganama haiguste vastu mind ligi pool sajandit tagasi vaktsineeriti. Ammuses lapsepõlves olin mitmesuguste lastehaiguste vaktsiine saanud, gripivaktsiine ei ole ma kunagi teinud – nii olingi oma viimased vaktsiinid saanud 1978. aastal Aga need olid põnevad!

Toonased vaktsineerimistõendid (omamoodi vaktsineerimispassina üheks kokku köidetud) näitasid, et enne Eesti noortegrupi Aafrika-reisi (muide, Sputnikuga, nagu sellal rahvusvahelist noorsooturismi bürood kutsuti) sain kaks vaktsiini rõugete, ühe kollapalaviku ja ühe koolera vastu. Ei mäleta, et nende tõttu midagi tundnud oleksin. Nigeerias käies ka ei haigestunud.

Noh, ja kui juba kooleravaktsiini üle elasin, asi see siis koroonavaktsiiniga toime tulla. Nii mõtlesin. 

Nii ka läks.

Eile (pärast väikest segadust kutse nädala- ja kuupäeva ebaklapiga) sain perearsti juures koroonavaktsiini esimese doosi.  Korraga oli kutsutud kuus inimest (sama arv nagu purgikeses doose), enamik minust nooremad. Kontrolliti ega kellelgi palavikku pole, mõõdeti vere hapnikusisaldust, anti mõned nõuanded. Siis läks süstimiseks. Torget ei tundnud. Selle üle ei saa imestadagi, sest süstival õel on nüüd tohutu praktika: ta on vaktsineerinud palju rohkem kui tuhat inimest.

Pärast viieteistminutilist (kontroll)istumist perearsti silme all tegin paarikilomeetrise jalutuskäigu koju, lisaks veel oma igapäevase joogakava. Kõik oli ja on praegu korras. Eile õhtul oli natuke siil udus tunne, aga märkimisväärseid kõrvaltoimeid ei ole. Teise doosi saamise aeg mai lõpus on ka teada.

Pilt internetist.

EDIT, 16. apr 2021. Et olen oma peres esimene esimese vaktsiinidoosi saanu, ei saa ma päris rahulikult jälgida eri vaktsiinide üle peetavaid vaidlusi ja neid otsustusi, mis puudutavad laiemat vaktsineerimist üleüldse ja nooremate vaktsiinisoovijate käekäiku. Ka huvitab mind, missugune on vaidluste ja otsuste mõju ühiskonnale.

Tagantjärele on selge, et tegin õigesti, kui vaktsineerimiskutse pika tulutu ootamise järel perearstile ise meilisin, et tahan vaktsiini saada. Esialgne teave oli ju igal pool, et riskirühma eakad oodaku, perearstid helistavad neile. Täna aga loen Delfist pealkirja: „Kõik veel vaktsineerimist ootavad üle 70-aastased peaksid endast perearstile märku andma“.  Soovitan samuti seda teha.

EDIT, 22. apr 2021. Nädal möödas esimese doosi saamisest. Viimastel päevadel on olnud mingi kerge tasakaaluhäire ja pearinglus, aga see hakkab üle minema. Võimalik, et seoses vaktsiiniga.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Vaatamisi: Iberofesti filmid aprillis 2021

Iga-aastane traditsiooniline blogipostitus Iberofesti hispaania- ja portugalikeelsetest filmidest, mida ETV2 aprillis näitab.
Kui neist mõnda vaatan, lisan oma mulje kaldkirjas.

„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
Kümme aastat pärast Elena kuueaastase poja Ivani kadumist Prantsusmaa rannas töötab naine sealkandis kohvikus. Rannas kohtab ta noorukit Jeani (Jules Porier), keda hakkab pidama oma kadunud pojaks. Sellega kaasnevad olukorrad muudavad naise elu veel keerulisemaks.

Üldiselt seda tüüpi filmid mulle ei meeldi, kuid Elenat, hullu naist rannalt, mängib väga hästi Marta Nieto, kes selle rolli eest pärjati parimaks naisnäitlejaks Veneetsia filmifestivalil ja nomineeriti ka Euroopa filmiauhinnale. Tema pärast jäin seda pikka, leinalist ja tundelist filmi vaatama.

„Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“, Mehhiko, 2017, rež Michel Franco). Osades Emma Suárez, Ana Valeria Becerril, Enrique Arrizon jt.
Cannes´i filmifestivalil programmis Un Certain Regard žürii auhinna pälvinud film on lapseootel teismelisest Valeriast, kes enda emalt Abrililt ei soovi abi küsida. Viimaks ei ole tal sellest aga ikkagi pääsu.

Film, mis millegipärast ei kutsu mind vaatama. Nii ei saagi ma teada, miks selle pealkiri hispaaniakeelses originaalis on „Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“), ingliskeelses versioonis aga „Abrili tütar“ („April's Daughter“).

„Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, Saksa, 2019, rež Karim Ainouz). Osades Julia Stockler, Carol Duarte, Flávia Gusmão.
Pressiteatest: 1950ndate Rio de Janeiro. Gusmãode perekonnas sirguvad kaks õde – Eurídice, kes on pühendunud klaverimängule, ja Guida, kes armastab täiel rinnal elamist. Kui Guida kreeka päritolu noormehega abiellub, näitab elu Guidale oma tumedamat tahku. Abielu ei õnnestu, Guida pöördub tagasi koju, võimukas isa ei võta aga tütart enam enda juurde. Eurídice on vahepeal samuti kodust lahkunud ja õed kaotavad ka omavahel kontakti. Lähedusest ollakse lahti rebitud, kuid elada tuleb. Cannes´is programmi Un Certain Regard peaauhind.

Jälle üks juhus, mil filmitutvustus ebaõnnestunud või lausa ekslik on. Seda lugenuna ei kavatsenud ma filmi vaadata, kuid juhuslikult nähtud katkend lõpuosast muutis mu meelt. Väga tundeline ja südamlik film kahe õe omavahelisest usalduslikust suhtest, mis olude sunnil katkeb. Ühtlasi pilt Brasiilia naiste raskest elust umbkaudu 1951-1957. a. Filmi pikem pealkiri on „Eurídice Gusmão nähtamatu elu“ („A Vida Invisível de Eurídice Gusmão“ ja selle aluseks on Martha Batalha sama pealkirjaga romaan. Unistused purunevad igapäevaelus, soovitud ja soovimatud rasedused mõjutavad naiste psüühikat, ühe õe liigutavad kirjad teisele jõuavad teiseni alles päris elusügisel. Palju meeleheidet, lootusetust, julmust, ebaõiglust… ja seda eriskummalist ilu, mida pakub ainult kõige sügavam õdedevaheline kiindumus.

28. aprill kell 21.30 – „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, Holland, Hispaania, Saksamaa, USA, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk).
Sergio on Tšiili spioon. Vähemalt on ta vanurina sellise rolli saanud, et uurida võimalikku seaduserikkumist vanadekodus. Vanainimesele uute trikkide ja tehnikate omandamine pole lihtne, kuigi Sergio on usin õpilane. Selguv karm tõde võib aga osutuda millekski täiesti ootamatuks.

Dokk, mis jättis kahetised tunded. Ühtpidi vaatasin seda kui 40 naise ja mõne mehe eluõhtut vanadekodus, teisipidi aga tiksus kuklas mõte, et polegi enam kuigi kaua aega jäänud, vaid umbes 5-10 aastat, mil võin ise olla mõne selles filmis nähtud naise sarnane. Samuti leidsin, et inimesi peaks palju rohkem õpetama elama üksilduses, mis võib teda tabada täiesti ootamatult ka rahvarohkes paigas, näiteks tollessamas vanadekodus, kus igaühel on oma mälu, mis küll kipub kustuma, kuid miskit siiski veel talletab, oma vajadused, oma järjest kahanevad võimalused hakkamasaamiseks. Ka on see väga kontrastne film: helges, päikeselises värvigammas, aga sekka ulatuvate nukruse ja kurbusega. Aeg-ajalt tekkis tunne, nagu vaataksin väga heade vanade näitlejate mängu, kuid ometi on see üks osa tegelikult elanud ja elavate vanakeste elust. Mingis mõttes on see film universaalne, sest taolised sündmused, sellised vanakesed võivad olla ja on igal maal. Igatahes väga omamoodi huvitav film.

Filmitutvustused ja -kaadrid on ERR-i pressiteatest, mille sain EAL-i listi kaudu

Varasematel aastatel ETV2-s näidatud Iberofesti  filmidest olen kirjutanud siin:
2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

Vaatamisi: Euroopa kinopubliku auhinna LUX 2021. aasta kolm nominenti

Euroopa kinopubliku auhinda LUX annavad välja Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlament eesmärgiga toetada Euroopa filmide levikut. Võitja selgub parlamendiliikmete ja publiku ühishääletusel, kus võrdse kaaluga on saadikute ja kinohuviliste hinnangud. Hääletada saab 23. maini, võitja tehakse teatavaks 9. juunil 2021 Euroopa Parlamendis toimuval auhinnatseremoonial.

Tänavu on Euroopa kinopubliku auhinna LUX nominente kolm. Nende siinsed lühitutvustused on Euroopa Parlamendi Büroo Eestis pressiteatest. (Tasuta vaatamisvõimalus oli LUX veebikinos 31. märtsist 11. aprillini.)

Minu muljed on lisatud kaldkirjas.

„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg).  Võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv film jutustab nelja kooliõpetaja kummalisest eksperimendist. Nimelt otsustavad nad enese peal katsetada, kas kerges alkoholiuimas toimetades on elu elamisväärsem ja tulemused paremad. Esialgu lähebki kõik tõusujoones, ent tasapisi hakkab selguma, et julgetel otsustel võivad olla ka soovimatud tagajärjed.

Sisututvustuse järgi ei oleks ma seda filmi vaadanud, sest „joodikute filmid“ mulle ei istu. Aga soovitaja rääkis nii entusiastlikult, kui hea näitleja on ühes peaosas mängiv Mads Mikkelsen, kellega filme ma varem näinud pole, et otsustasin tema soovitust usaldada. Mikkelsen on Martinina selles filmis tõesti hea: usutav, kuidagi vägev, ei ärata põlastust, vaid paneb mõtlema, tekitab kaastunnet. Ka ülejäänud kolm peategelast mängivad hästi.

Eestis, kus alkoholi palju tarbitakse, on kindlasti huvitav vaadata filmi, milles otsesõnu öeldakse (Taani kohta): „Siin riigis joovad niikuinii kõik nagu sead.“

Olemuselt on „Druk“ hoiatusfilm alkohoolikuks saamisest, sellest, kuidas joomine ka heade kavatsustega (mida ju õpetajate katsetus esialgu on) käest ära läheb, kaotusi põhjustab, inimesi ja nende suhteid muudab. Ühtlasi on see ka kunstiliselt kõrgel tasemel ja näitlejate mängu poolest mõjus õppefilmina sellest, mida alkohol ühiskonnas põhjustab.

Et peategelased on õpetajad, on filmis palju näidatud nende suhteid igas vanuses õpilastega, kusjuures Taani koolikorralduses leidub nii mõndagi hämmastavat alates juba filmi esimestest tormilistest kaadritest. Samamoodi, nagu on hoogne filmi algus, on seda ka lõpp. Minult saab film kindla vaatamissoovituse.

Arvan, et tegemist on tugeva pretendendiga Luxi auhinnale ja võimalik, et ka Oscariga läheb hästi, sest „Druk“ tekitab kinopublikus äratundmist ja samastumist, mida paljud filmikunstilt ootavadki.

EDIT: 25. aprillil 2021 – Sai Ameerika Filmiakadeemia 93. auhinnajagamisel parima võõrkeelse filmi Oscari.

„Corpus Christi“ („Boże Ciało“, „Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
Lugu 20-aastasest Danielist,kes leiab noortevanglas tee Jumala juurde. Ta tahab saada preestriks, kuid avastab, et see on tema kuritegeliku mineviku tõttu võimatu. Kui Daniel saadetakse tööle ühe väikelinna saeveskisse, tõmbab ta aga selga preestrirüü ning satub kogemata kohaliku koguduse hingekarjaseks.

Vastuolulise Danieli osas oleva Bartosz Bielenia rollilahendus on väga mõjuv. Selles filmis on ühendatud väljapääsmatuse masendus ja unistuse täitumise helgus, andestamise vajadus ja armastuse ihaldamine.

Ühtlasi on see väga poolalik film ühe väikelinna elanikest, nendegi masendusest ja vastuolulisusest, järsku tabanud leinast ja kasinatest rõõmudest. Valgus vaheldub varjudega, varjud valgusega.

Vaatasin „Corpus Christi“-t Suurel Reedel ja see sobis oma meeleoludega väga hästi sellesse päeva. Kuigi kohe algusest peale oli tunne, et see film, need üksteise mittemõistmise olukorrad ei saa hästi lõppeda, jätkus pinget piisavalt.

Olen varasematel aastatel palju poola filme näinud. Nõukogude ajal paistsid need silma omapäraste tugevate näitlejate mängu poolest. Viimastel aastatel olen poolakate filmitoodangut näinud harva, kuid sageli mõelnud, kas Zbigniew Cybulskile ja Daniel Olbrychskile ka mantlipärijat on kasvanud. „Corpus Christi“ põhjal võib öelda, et noore, kuid juba tunnustatud Bartosz Bielenia ehedus ja kirkus sobib nende kõrvale väärikalt.

„Kollektiiv“ („Colectiv“; Rumeenia, 2019, rež Alexander Nanau).
Täispikk dokk uurib 2015. aastal Bukaresti ööklubis toimunud põlengut, milles hukkus 27 inimest. Vahetult pärast tragöödiat hakkasid aga haiglas surema ka sellised ohvrid, kelle vigastused ei olnud eluohtlikud. Ühe arsti vihje peale hakkasid asja uurima ajakirjanikud, kes tõid vähehaaval päevavalgele kogu tervishoiusektorit hõlmava hirmuäratava korruptsiooniahela. „Kollektiiv“ kandideerib samuti tänavustel Oscaritel.

Dokk, mida on raske kellelegi vaatamiseks soovitada. Palju masendavaid kaadreid alates tulekahjust 31. oktoobril 2015 Bukaresti klubis Colectiv.

Vaatamata sellele, et tervishoiu- ja riigijuhid nagu ühest suust väitsid, et kannatanute raviks on olemas kõik vajalik ja noori ravitakse hästi ning ei pea välismaale ravimisele saatma, surid väga paljud. Selgus, et põletushaiged  nakatusid haiglas, sest desinfitseerimisvahendid olid kümnekordselt lahjendatud. Selgus ka, et haiglad olid nii suure hulga raskete põletusohvrite vastuvõtmiseks üle koormatud.

Ajakirjanike otsustav sekkumine asjaolude uurimisse viis tervishoiuministri tagasiastumisele, uue ministri tegevust jälgiti samm-sammult. Jõuti välja ka korruptsiooniga tegelevate desovahenditootjateni ja haiglate peaarstideni.

„Colectiv“ on juba saanud palju nominatsioone erinevatele preemiatele. Tegijate jaoks on see suur töövõit. Ka Oscari saamine võib olla tõenäoline, eriti arvestades, kui olulised on ka koroonaajaga seoses probleemid seoses desovahenditega ja haiglate täituvusega.

Kellel rohkem huvi, saab selle doki kohta lugeda Wikipediast.

Filmiplakatid internetist.
Filmitutvustused on EAL-i listi kaudu saadud Euroopa Parlamendi Büroo Eestis  pressiteatest.

EDIT: 9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau film „Kollektiiv”.

Riskirühmlase märkmed – 3.

Mõtlesin küll, et enne ei kirjuta, kui tean millal ja kus vaktsiini saan, aga mitmesugused juhtumised lausa tahavad blogis jäädvustamist.

19. märtsil saatsin perearstile e-kirja, milles palusin teavet selle kohta, millal jõuab minuni COVID-19 vaktsineerimine. Helistada proovisin enne ka, aga telefon oli kogu aeg kinni.

22. märtsil sain vastuse, et perearst pani mind järjekorda, aga vaktsiini polevat. Oodaku ma.

Mis tekitas küsimuse, miks mind vanuse poolest riskirühmlasena varem järjekorras polnud (täpsemini, miks ma pole mingit teavet perearstilt varem saanud). Teine küsimus on muidugi see, miks meie piirkonnas, kus elab palju eakaid riskirühmlasi, vaktsiini pole, samal ajal kui näiteks tuntud telesaate juht teatab, et sai 39. sünnipäevaks kingiks vaktsiinidoosi. Jne.

(30. märtsil oli Õhtulehest lugeda, et nüüd peaks koroonaviiruse vastane vaktsineerimine minema lahti ka viimase kahe Eesti perearsti juures, kes pole senini veel süste teha saanud. „Suurem samm riskirühmade, eriti eakate kaitsmisel peaks astutama aga uuel nädalal, sest enam ei saa kõik perearstid vaktsiine sama mõõdupuu järgi. /- - -/ Üldiselt kehtis aga senini reegel, et iga perearst saab korraga 36 doosi arstimit – olgu tema nimistus siis mitusada või mitu tuhat patsienti.“)

Ma siis ootan.

* * *
29. märtsi hommikul ilmus Delfis artikkel, et nüüdsest saavat kõik riskirühmlased digiloost teada kohe sisse logides, kas nad on riskirühmlased. Ma saanuks aru, kui see artikkel puudutanuks neid, kes on riskirühmas diagnooside tõttu. Oma sünniaega peaks ju igaüks niigi ise teadma.

Tohutu suur töövõit! Kiitus on muidugi puhas iroonia, sest sellist infot, et nad on või ei ole riskirühmas, pidanuks inimesed teadma juba mitu kuud tagasi.

Kuid sellest loost sai kohemaid hea näide ajakirjandusõpikuis kasutamiseks: selle kohta, kuidas inimesi ennatlike uudistega solgutatakse. Nimelt püüdsin paar tundi pärast loo lugemist digilukku sisse logida, kuid lehekülg oli maas. Ka Delfis oli pealkiri muutunud ja vastav märge lisatud.

Vahepeal oli digilugu siiski töötanud, kuid paljudele inimestele valesid andmeid pakkunud, mis (nagu kommenteerijad väitsid) palju arusaamatusi ja segadust põhjustas. Kella kuue paiku õhtul ilmus Delfis teade, et infot riskirühmlaste kohta enam ei näe, ennistatud on vana lehekülg ilma selle täiendava funktsioonita.

Seda jama iseloomustavad kenasti loo pealkirjast tehtud tõmmised (vaatamiseks klõpsa pildile).

(Järgmisel päeval siiski töötas digiloos kõik jälle koos uuendusega.)

* * *
Oleme koroonaviirusega nakatunud inimeste surmastatistikast (Terviseameti andmed) märganud, et millegipärast sureb mehi rohkem. Näiteks 29. märtsil olid 11 surnust 7 mehed, 30. märtsil 17 surnust 14 mehed. 31. märtsil oli küll 6 surnu hulgas ainult üks mees, aga kui vaadata pikemat perioodi, siis on mehi märksa rohkem.

Ma ei ole üheski väljaandes täheldanud, et mõni tervisehoiuspetsialist selgitaks, miks mehi sureb rohkem Võib-olla peaks mõni uuriv ajakirjanik seda mõtlemapanevat teemat uurima.

* * *
Tuttav ajakirjanik avaldas arvamust, et eakate riskirühma vaktsineerimise (ja selle kohta käiva infosüsteemiga) võinuks tegelema panna mitte perearstid, kes ilmselt praegu on väga üle koormatud, vaid kohalikud omavalitsused, kellel on oma „vanakeste“ nimekirjad ju olemas (Tallinnas kindlasti, sest siin makstakse ju pensionäridele sünnipäevatoetust). Mu meelest vägagi asjalik arvamus. Ainult et käigu pealt hobuste vahetamine on keeruline.

* * *
Minu kui autota inimese jaoks on oluline, et vaktsineerimisvõimalus oleks suhteliselt lähedal. Ühistranspordis peaksin igale poole sõitma üle veerand tunni ja pole garanteeritud, et selle aja jooksul ei viibiks läheduses mõni koroonahaige. Edasi-tagasi käimine võiks olla umbes 7 km pikkune, kuid juhul kui vaktsiin mingeid ebameeldivusi, näiteks tasakaaluhäireid, tekitab, on isegi 3,5 km tagasitulekuks palju.

* * *
Nüüd jõudis vaktsineerimisvõimalus väga lähedale. Esmaspäeval sain teada, et kolmapäeval läheb lahti digiregistreerimine järjekordsele suurvaktsineerimisele lihavõttepühade ajal üle Eesti, ka Tallinnas, ka meie piirkonnas. Aga...

… mul on vaikseks nädalaks välja löönud tugev allergia (nõgestõbi) ja pool nägu paistes (mida küll mask hästi varjab – veel üks argument maskikandmise pooldajatele). Arvatavasti on targem sellele terviselonkamisele mitte lisada veel ka vaktsiini küsitavat toimet. Muidu pärast ei tea milline nähe millest põhjustatud on.

Nii et ma vist loobun seekord digiregistratuuri õnnemängust ja jätkan perearsti kutse ootamist.

* * *

EDIT: 5. aprillil. Minu perearst kutsus nüüd vaktsineerima, aga mu allergiahoost teada saades soovitas sellest veel vähemalt nädalakese paraneda. Lubas uuesti kontakti võtta, et siis saan nädala või paari pärast juba parema tervisega ka esimese vaktsiinisutsaka. Küllap kirjutan siis ka uued riskirühmlase märkmed.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."

Riskirühmlase märkmed – 2.

11. märtsist pandi Eesti n-ö lukku. Lukusolek kestab esialgsete kavade järgi 11. aprillini.

Kavatsesin märtsis (lootuses, et selleks ajaks koroonaolukord leevendub) käia muuseumides ja näitustel. Tegin neist, mis märtsis lõppema pidanuksid, endale nimekirja, mida soovin näha, aga muuseumid ja näitused on nüüd kinni ja kui neid ei pikendata, siis jäävadki mul tõenäoliselt nägemata.

Toalilledele jäi ümberistutuseks vajalik muld ostmata, aga võib-olla saab seda mõnest suuremast toidupoest, kus ka tööstuskaupu jm on.

Üldiselt saame hakkama, piirdudes peaasjalikult vajadusel toidupoes ja kui tarvis, siis ka apteegis käimisega.

* * *
11. märtsil käisin pikemalt õues.  Selle õueskäigu ajal oli Delfisse jm ilmunud teade, et 65aastased ja vanemad saavad  digiregistratuuris registreeruda nädalavahetusel vaktsineerima. Aga juba oli see registreerimisvõimalus rahvarohkuse tõttu ka ära ummistunud. Kui ma pärastlõunal oma jalutusretkelt koju tulin ja digiregistratuuri läksin, ei olnud Tallinnas enam vabu aegu.

Mind häirib sõna „kõik“ kasutamine sellekohastes uudistes. Näiteks Delfis öeldakse, et neljapäeval said kõik 65-aastased ja vanemad inimesed selleks nädalavahetuseks valida digiregistratuuris endale sobiva aja AstraZenecaga vaktsineerimiseks. Aga...

Kuivõrd sellesse rühma kuulub kõvasti üle 100 000 inimese, siis on siililegi selge, et 6000 vaktsineerimisvõimalust ei tähenda kõiki ja asjatu on kutsuda kõiki korraga registreerima. Selgem oleks, kui kirjutataks, et selle vanuserühma inimestele võimaldatakse seekord (ja/või ka tulevikus) registreeruda vaktsineerimisele. Sõna „kõik“ tekitab inimestes asjatut kartust ja paanikat, et kui kõik saavad, siis miks just mina ilma jään või jäin.

Eesti kommunikatsioonis ja logistikas seoses vaktsineerimisega on üldse liiga palju vigu ja vasturääkivusi, mis omakorda kruvib pingeid üles.

* * *
12. märtsil avaldas Our World in Data tabeli, millest nähtub, et Eesti on nakatumisnäiduga teistest ette rebinud, olles nüüd maailmas esikohal viimase nädala nakatumiste arvuga miljoni elaniku kohta. Kurb esikoht.

* * *
Ühe kunagise populaarse filmi pealkiri  oli: „Vaatame, mida toob esmaspäev“. Need sõnad sobivad ka tänasel pühapäeval. Järgmised riskirühmlase märkmed kirjutan tõenäoliselt alles siis, kui mulle endale saabub selgus, millal ja kus ma vaktsineeritud saan. Seni jätkan blogis muude teemadega.

Vaata ka
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Riskirühmlase märkmed – 1.

Eile kuulasin kaunist laulu „Ema süda“.
https://youtu.be/WqLD02cbuzQ

Ema mälestuseks. Tal oli 102. sünniaastapäev. Tema eluajal oli ta sünnipäev meie perele palju tähtsam kui järgmise päeva naistepäev.

Eile oli tugev tuul ja lumetuisk. Täna on kenasti päikesepaisteline ilm. Õhtul läheb jälle külmaks, vähemasti miinus 10-15.

Vanuselt riskirühmas, sest peagi saan 75, ootan teadet, millal mind vaktsineerima kutsutakse. Mõtlesin, et seni, kuni vaktsiin käes, pean tasapisi n-ö riskirühmlase päevikut (kuid oma haigusi ei hakka ma blogis üles lugema). Eks siis näe, kumb varem kätte jõuab: kas vaktsineerimine või juubel.

Minust 13 aastat vanem onutütar ja tema veel vanem kaasa on esimesed vaktsiinisüstid saanud ja ootavad teist süsti.

Minust märksa nooremad kilkavad FBs, et on esimese vaktsiinisüsti saanud (näiteks Tiit Pruuli, Kalle Muuli, Jürgen Ligi; viimatinimetatu väidab, et kui ta poleks seda teinud, oleks annus läinud kraanikaussi või koerale).

Nädalavahetusel vaktsineeriti (väidetavalt) 60-69aastaseid riskirühma liikmeid. Olevat tahetud proovida, kas nad eesti.ee kaudu tulevate meilide peale kohale tulevad. Tallinnas ja Tartus olnud see arv väga väike, vähem kui pooled kutsututest. Kas ülejäänud oma e-kutse kätte said, on teadmata.

Kuidas ja millal minuvanuseid vaktsineerima kutsutakse, kas helistatakse või meilitakse, on ka teadmata. Kontrollisin igatahes üle, mulle riigiportaali saadetud meil on mu tava-aadressile ümber suunatud, aga mingit kutset pole. Ootan veel mõni aeg ja siis vist pean ise hakkama perearstile helistama. Olen tema juures väga harva käinud, sestap ei saa vist ka kutsumise peale kindel olla.

Kogu segadus selle ümber, keda, millal, millega ja kas üldse vaktsineerima kutsutakse, samuti eakamate inimeste kutsumise katsetamine e-kirjadega, tõi mulle meelde hiljuti Jupiterist vaadatud seriaali „Üle Atlandi“  selle koha, kus Norra kuningas ja kroonprints on külas Inglise kuningal ja küsivad temalt, kuidas palee on kaitstud sakslaste võimaliku rünnaku eest. Inglise kuningas vastab, et kõik on korras ja näitab neile kardina taga peituvat nuppu. Norralased küsivad, miks see kardina taga on. Inglane vastab, et sellepärast, et kabineti koristajad sellele kogemata ei vajutaks. Norralased, kes on sõjakoledustega rohkem tuttavad, küsivad, kas see nupp ikka töötab. Inglane vastab, et töötab küll. Norralased teevad ettepaneku proovida.

Inglane justkui solvub, kuidas võidakse kahelda kuningliku palee valmisolekus häirele reageerida, vajutab siis nupule ja ütleb norralastele, et vaadake nüüd, kuidas ümberringi sebima hakatakse. Aga midagi ei juhtu, nii õues kui palees teevad kõik rahulikult edasi oma toimetusi, sest ... nupp kas ei tööta või ei ole sellele reageerimist piisavalt katsetatud ja harjutatud.

Kui kriis on käes, siis on hilja katsetama hakata.

Terviseameti teatest: tänase seisuga vajab Eestis haiglaravi 626 COVID-19 patsienti. Viimase ööpäevaga suri 14 koroonaviirusega nakatunud patsienti. Alates pandeemia algusest on Eestis surnud 667 koroonaviirusesse nakatunud inimest. Viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta on 1335,5 ning esmaste positiivsete tulemuste osakaal tehtud testide koguarvust 19 protsenti.

Ja veel: tänases Riigikogu pressiteates sellest, et Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon sai tänasel avalikul istungil ülevaate koroonaviirusega seoses, on muu hulgas öeldud, et meie haiglavõrk on jõudnud kriitilisse olukorda. Ka on 80+ vaktsineerimine üle riigi nimistutes lubamatult  ebaühtlane, seejuures ei ole mõnekümnes nimistus vaktsineerimist veel alustatudki.

Mis siis minul oma ligi 75-ga muud üle jääb kui oodata.

Samuti nenditi komisjonis, et vaktsineerimisnimekirjade koostamine ja täitmise jälgimine on siiani sisuliselt käsitöö ning riigi andmebaaside juriidilise ja tehnilise ühildamisega ei ole tegeldud piisavalt.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Jooga 500 päeva – tehtud!

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi kilkasin siin blogis, et väljakutse „Jooga 100 päeva“ on tehtud. Tookord võtsin eeskuju ühest minuealisest ameeriklannast, kes otsustas teha 100 päeva iga päev kodus 15 minutit joogat. Minu tavaline taks oli sellal paar-kolm korda nädalas á 20 minutit. Tema challenge'i raames hakkasin minagi oma kava tegema iga päev ja me mõlemad saime oma 100 päeva edukalt läbi.

Nüüd peaksin viis korda kõvemini kilkama. Eile sai täis 500 järjestikust päeva joogatamist.

Olen mainitud ameeriklannale tänulik, et tema väljakutse lõppedes oli järjestikuste päevade joogavaim minusse püsima jäänud. Tegin algul uue 100 päeva väljakutse, aga siis otsustasin teha hoopiski nii kaua, kui saan, ilma ennast päevade arvuga piiramata. Pealegi on igapäevane jooga praegusel koroona-aastal olnud väga hea harjumus, mis annab päevale vunki juurde. Üldiselt olin pimedatel sügispäevadel hädas tohutu magamistahtmisega. See pole ka lume saabudes üle läinud, nii et tunnen ennast täieliku talveunekaruna. Aga jooga suudab ikka natuke sellest unisusest üles äratada.

Varasemast painduvam olen nüüd kindlasti, mis minu vanuses on hea näitaja. Mahakukkunud asjade ülesvõtmisega ei ole vähemasti praegu probleeme. Ka järsku püsti tõustes ei hakka pea nii sageli nagu varem ringi käima. Kaal on võrreldes 2018. aasta lõpuga kergenenud kolme-nelja kilo võrra ja jäänud nüüd juba mitu kuud püsivaks. Paar kilo võiks ju veel alla võtta, kuid see pole mulle kuigi tähtis probleem.

Minu joogat võib ka koduvõimlemiseks nimetada. Aluseks on ajurvedas soovitatud asanad, mida tutvustasin siin blogis juba 2008. aastal. Olen üle läinud umbes pooletunnisele kavale kord päevas. Hommikuti piirdun mõne päikesetervituse tegemisega. Oma kavasse olen lisanud kordusi ja ka uusi harjutusi.

Asanate täiendamisel on mulle abiks olnud minu joogaraamatud, millest olen kirjutanud siin. Samuti olen asanate tegemist täiendanud ja parandanud vaadates rohkeid joogavideoid internetist. Näiteks on minu meelest päris asjalik meie olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa joogakava, mida ta koroonakevadel kõikidele kodus treenijatele soovitas.

Mis saab nüüd, pärast 500 järjestikust päeva?

Üsna kindlasti jätkan joogaga ja püüan seda endiselt iga päev teha  vähemalt kuni kaunilt valgel kevadisel ajal saabuva juubelini – siis on iseendale hea raporteerida, et olen tubli olnud :)

Esimest korda maskiga

Käisin täna esimest korda maskiga poes ja postkontoris. Varem olen vajalikud käigud teinud kahekordsest tihedast riidest rätikuga suu ja nina ees. Maskiga probleeme ei olnud, pealegi sai enne kodus väheke maskitrenni tehtud.

Pigem oli probleem sellega, et maskikandjad, keda oli poes enamik, kuigi meelsasti kahemeetrist vahet ei hoia ja kipuvad n-ö seljas elama. Aga noh, seda oli ka märgata, et käes on jõulueelne aeg, mil head ja paremat juba hulganisti on kokku ostma hakatud – suur kauplus oli rahvarohke. Või tuli see sellest, et teadaolevalt piiratakse homsest poes korraga viibijate hulka ja paljud pidasid etemaks täna ära käia.

Eelkõige enese jaoks panen siia mõned arvud ERRi portaali uudistest 30. novembril. Praeguseks on need arvud juba muutunud ja pidevalt muutumas, aga mingi ülevaate (hiljutisest) olukorrast annavad.

Tallinnas oli eelmisel nädalal arvuliselt kõige  rohkem nakatunuid Lasnamäel (280), ent nakatumisnäitaja järgi oli Kesklinn Lasnamäest napilt ees. Mustamäe oli Lasnamäe, Kesklinna ja Põhja-Tallinna järel neljandal kohal (102), järgnesid Haabersti, Nõmme ja Kristiine.

Nakatunute suhtarvult (nakatumisi kahe nädala jooksul 100 000 elaniku kohta) oli järjekord pisut teine: Kesklinn (455), Lasnamäe (452), Haabersti, Põhja-Tallinn, Nõmme, Pirita, Mustamäe (312) ja Kristiine (305). Seega nakatunute suhtarvult oli Tallinnas olukord parim Kristiine ja Mustamäe linnaosas.

Tallinna üldine nakatumisnäit oli novembri lõpus 403, jäädes sellega alla mitmele naabervallale.

Moblafoto suvalise modelliga.

...aga naeratus jääb

Eilsest pärastlõunast kaasa saadud naeratus soojendab südant praeguseni ja jääb küllap kauaks meelde. Hea film oli. Elust, surmast, nukrusest, hirmust, sõprusest ja ...naeratusest.

„Lucky“ (2017, režissöör John Carrol Lynch) on vist paljudel juba ammu nähtud, aga paar päeva saab seda ETV2 järelvaatamisest veel vaadata.

Kultusnäitleja staatusesse tõusnud Harry Dean Stanton (1926–2017) mängis selles filmis 90aastasena õnneseent, kelle pikas elus on olnud palju keerulist, kuid kes sellest hoolimata on säilitanud sügava huvi eksistentsiaalsete teemade vastu, armastab elu ja muusikat.

„Lucky“ jäi  Stantoni viimaseks filmiks. Selle stsenaarium kirjutatigi Stantoni jaoks ja Stanton mängis põhimõtteliselt iseennast. Kõrvaltegelasedki on ilmekad, nende hulgas ka teine, kuulsam Lynch (David). Kuigi põhiliseks tundetooniks on melanhoolia ja aimatava lahkumise hingus, kuigi Stantoni laul selles lausa pisarateni mõjub, on see film ...naeratusest ja naeratusega.

Naerata saatusele!

Viirusekartuses kantavate maskide tagant pole hulk aega olnud naeratusi näha. Aga kindlasti on need olemas.

Saagu siia ajalootähisena kirja, et täna on Eestis koroonast tingitud eriolukorra viimane päev.

Foto: Kaader „Luckyst“, Harry Dean Stanton.

1330.

Käisin poes ja "käisin" näitusel

Kolm päeva tagasi käisin poes. Tegelikult üldse esimest korda väljas pärast viienädalast kodus püsimist. Enamasti olid poes vanemad inimesed, kel põhiliselt näomaskid ees ja kes päris rangelt kahe meetri vahemaad hoidsid. Nooremaid oli ka, maskideta, ja üks paar, vist õde ja vend, sebis ringi üsna hoolimatult. Muide, ostukorve parasjagu puhastati, nii sain ma täiesti värskelt puhastatud korvi. Keegi läheduses köhima ka ei kippunud.

Aga olgu sellega, kuidas on, praegu tundub küll, et olen endiselt terve. Ainult jalavalu on harjumatult pikast käimisest. Võib-olla peaksin oma igapäevase joogapooltunni asanatepagasi üle vaatama.

* * *
Paar päeva tagasi „käisin“ näitusel, kuhu ma enne eriolukorra algust ei jõudnud ja mis ülehomme vist otsa saab*. Selle võimaluse eest tänan KUMU tublisid töömesilasi, kes on veebi vahendusel näitusi kättesaadavaks teinud. Nautisin Niguliste muuseumi väljapanekut „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“, mida põhjalikult tutvustas kuraator Merike Kurisoo, kes rääkis haruldaste skulptuuride, maalide, altariretaablite ja muu põneva kaudu neitsi Maarja tähendusest keskaegsel Eesti- ja Liivimaal.

Leidsin KUMUlt nii FB-lehelt kui ka muuseumite kodulehtedelt rohkemgi huvitavaid veebiprojekte ja taskuhäälingu vestlusi. Vt näiteks siia: https://ekm.ee/virtuaalmuuseum/

Tore on, et ERR avas üleeile uue tasuta veebikanali Jupiter (jupiter.err.ee), kust leiab rohkesti saateid, sarju, filme, dokfilme ning kuulamisväärset kontsertidest kuuldemängudeni. Olen sealt paari päevaga juba mõnda kunagi pooleli jäänud sarja vaadanud (näiteks „Äraostmatuid“ /Line of Duty/, BBC) ja kavatsen samamoodi jätkata.

Internetis pakutakse praegu tohutu palju igasuguseid kultuurist osasaamise võimalusi nii Eestis kui ka välismaal. Kultuurirahvas on leidlik ja tubli.

*  EDIT, 21. mai '20: Eriolukorra lõpuga ja muuseumi taas avamisega kaasnes teade, et seda näitust on pikendatud 16. augustini  '20.

Kuulsused ja kätepesu

Minu lapsepõlves oli levinud salmike: „Pese puhtaks oma käed, siis sa nägus välja näed!“ Nägusad tahtsime kõik olla ja kätepesemine kujunes igapäevaseks harjumuseks. Hästi sagedaseks seejuures.

Ja hea oli, et kujunes, sest praegu tuletatakse kätepesemist jälle palju meelde. Veel sagedamini kui mu lapseeas. Ja teises, karmimas kontekstis: et sa koroonasse ei nakatuks.

Aga ometigi ajavad tuntud näitlejate kätepesukaadrid vaatajale muige suule. Näiteks Jack Nicholson ja tema seebivirnad:
https://youtu.be/0Y8EyIY-_I0

Või nooruke Leonardo DiCaprio nii kätepesu kui uksenupu puudutamise kartusega:
https://youtu.be/JPGhlevhMFU

Kuigi me ise neist suurt ei erinegi.

Nicholson peseb käsi filmi  „Enam paremaks minna ei saa“ („As Good As it Gets“, 1997) algustiitrite taustal, DiCaprio stseen on filmist „Aviaator – valguses ja varjus“ („The Aviator“, 2004).

Head vaatamist!

Vaatamisi: südamlikud rebaselood ja piltlik selgitus aktuaalsel teemal

YouTube soovitas mulle vaatamiseks head selgitavat peaaegu multikat koroona kohta. Vaatasin ära ja soovitan oma blogi lugejatele ka:
https://youtu.be/BtN-goy9VOY

See Kurzgesagt'i video on valminud mõned päevad tagasi, 19. märtsil ja seda on vaadanud ligi 20 miljonit inimest. Piltlikult selgitatakse, mis on koroonaviirus, mida ja kuidas mõjutab, mida saab selle vastu ette võtta ja miks need ettevõtmised on vajalikud, miks püütakse koroonanakkuste lainet aeglustada jms, mille teadmine praegu kogu maailmas ja meil ka aktuaalne on. Videol on eestikeelsed subtiitrid ja minu arvates sobib see vaatamiseks ka koolilastele. Nende vanematel aga aitab selgitada, miks on kodus püsimine vajalik.

Neile, kes koroonauudistest väsinud on, ja kõigile teistele ka võivad aga sobida rebase Alice ja tema peremehe Ivani lood – Alice the Fox –, mis on samuti YouTube'i videod, mida on üle saja ning mida saab näha siit:
https://www.youtube.com/channel/UCiEFbQHfI-iiez0NBr6ZV1g/featured

Rebaselood on vene keeles, aga ka keele mitteoskajad tajuvad videopiltidel kindlasti seda kooskõla, mis rebase ja ta peremehe vahel valitseb. Hea, lahe ja hingesoojendav suhe. Mulle tõid need kanaliha suhtes allergilise rebase videod meelde Väikese Printsi koos oma rebasega. Mäletate ju: „... kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas.“

Pildil on kaader täna üles pandud videost. Viie tunniga kogus see üle 69 000 vaatamise.

1320.

Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni

16. märts.
Olin eile õhtul üsna häiritud uudisest, et Suurbritannia tahab kohustada kõiki üle 70 aasta vanuseid inimesi, ka terveid, neli kuud kodudes püsima. Toit toodavat ukse taha ja arsti nõuandeid saab videosilla kaudu. Mõnedki meie meediaväljaannete ja blogide kommentaarid näisid tahtvat, et sama ka Eestis tehtaks. Et siis olevat riskirühma kokkupuuted noorematega ja võimalus neilt nakkust saada täienisti välistatud. Täna ütlesid aga nii Tallinna linnapea kui ka valitsuse kriisikomisjoni juht, et meil sellist absoluutset liikumispiirangut ei tule. Tunneksin ennast väga halvasti, kui peaksin neli kuud kodus passima ilma v õ i m a l u s e t a minna mõnikord harvagi välja jalutama, kui mul ometi lausa koduaknast mets paistab. Kontakte inimestega väldin niigi. Poeskäike teen haruharva ja kõiki ohutusnõudeid järgides. Täna käisin niisugusel kellaajal, kus peale minu ühtki ostjat poes polnud ja nüüd ei lähe meil kodust keegi poodi enne kui nädala pärast. Ja terve tahan ma vaatamata kõigele püsida.

17. märts.
Oleme sõpradega arutanud ja täna panin FB-sse küsimuse, kas ei oleks Eestil (ja kogu Euroopal) mõttekas jätta ära suveajale üleminek 29. märtsil, arvestades seda kui paljudel inimestel kellaaja muudatusega kohanemine on varasematel aastatel põhjustanud mitmesuguseid tervisehäireid. Vastuseks hakkasid paljud FB-lased teatama, missugune aeg neile meeldib. Täiendasin siis postitust: küsimus ei ole selles, kellele meeldib suveaeg, kellele talveaeg, vaid selles, kas nakkusohtlikul ajal üldse on vaja organismile lisakoormust muutuva kellaajaga kohandumiseks. Mulle endale meeldib ka suveaeg rohkem, kuid teades, kuidas mõne inimese organismi häirib kellaaja nihutamine (mõjutades nii talitlust kui ka immuunsust), võiks kellanihutamine minu arvates seekord siiski ära jääda. Seekordne kellaaja mittenihutamine oleks ajutine ning siis, kui koroonast on võitu saadud, võib ju jagelus kellaaja teemadel täie hooga edasi minna.

18. märts.
Mõtlesin, et koroonaviirus on nagu maailma ümberhäälestaja. Mis varem tähtis tundus, pole seda enam, väärtused nihkuvad, otsused muutuvad, midagi tuleb teisiti teha...

Sain meeldiva e-kirja TÜ-st. „Viimastest vaba juurdepääsuga programmeerimise e-kursustest (MOOCidest) on möödunud hulk aega ja sobiv aeg on uurida, kuidas on Teil läinud. Meie eesmärk on aru saada, kas ja mil moel on meie MOOCid Teie elu pärast kursust mõjutanud.“ Paluti vastata küsimustikule, sest vastused annavad ülevaate MOOCide panusest ühiskonnas ja võivad anda ka põhjuse taas programmeerimise e-kursuseid korraldada. Muidugi ma vastasin küsimustele, sest sellest programmeerimiskursusest on mul ainult head muljed, sain targemaks ja kui nüüd otsustatakse taolist kursust uuesti korraldada, soovitan seda kõigile neile, kel on aega ja kes praegu n-ö kodus istuvad ja igavlema kipuvad. Üldse on internetist imetore näha, kui paljud ülikoolid nii meil kui maailmas e-õpivõimalusi pakuvad ja kui palju on laienenud kõikvõimalike (tasuta) kultuuripakkumiste osa.

Venemaa Kosmonautikaagentuur teatas, et 17. märtsil suri 84aastasena Valentina Gagarina, maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini lesk. 1961. a sai ta oma mehe kosmoselennu järel väga kuulsaks. Mäletan oma plikapõlvest tema fotot, mis kiiresti üle maailma levis, ja hiljem, juba noore ajakirjanikuna sain tuttavaks ka selle foto pildistajaga. Kirjutasin sellest nüüd oma blogis ja seda teksti saab näha ka ERR kultuuriportaalis.

19. märts.
Jõudsid kohale kaks kirja Austraaliast. Ilmselt käib riikidevaheline post üsna suvaliselt, mis ka mõistetav on. Üks kiri oli kirjutatud jaanuaris, teine veebruaris. Need on mu 97aastase tädi elu-olust. Olen mõtelnud, et tema pika elu lõpuaeg on täis igasuguseid katsumusi nii Austraalia suurte metsatulekahjude kui ka nüüdse koroonapuhangu näol. Aga need kirjad on rahulikust ja vaiksest kulgemisest, juuksuri juures käimisest, sellest, et vanainimese jalad enam hästi ei kanna, et mõnikord on tore marketis istuda ja inimesi vaadata, et fish and chips maitseb nii hästi ja veel paljudest lihtsatest inimlikest asjadest.

Õhtul, kui parasjagu pärast joogaasanaid mediteerisin, käis mitu tugevat prantsatust – läheduses lammutatavalt hoonelt kukutati maha mõned paneelseinad. Kümnendalt korruselt kukkudes tekitasid need iselaadse maavärina ilmingu. Kes ei tea või ei taibanud, milles asi on, võis ikka parajalt ehmatada.

20. märts.
Ametlik kevade algus.
„Kevade on sala tulnud,
liigub linnu südames,
vilgub sinivõlvilt silmi,
õhkub tuuleõhu sees!“
Kes muu kui Lydia Koidula.

Kevad on lootus. Päike. Pildil on selle kevade esimene päikesetõus. >

Kodumets on päeval nooremat rahvast nii tihedalt täis, et piirdun aknast vaatamisega. Paljud tuttavad saadavad e-kirjaga kevadlillede pilte.

Alustan Kreeka müütide lugemist, nende ajatute lugude ümberjutustuse on kirja pannud koomikust kirjanik Stephen Fry, kelle raamat, millest varsti blogiski kirjutan, ilmus Varrakult hiljuti ka eesti keelde tõlgituna.

Vt ka: „Märtsipudemed – 1.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 2.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html

Märtsipudemed – 2. ...Depeche Mode'ni

Kavatsesin märtsipudemeid kirjutada kümne päeva kaupa, aga siis veniksid blogipostitused liiga pikaks. Seekord on ajavahemikuks 11.-15. märts '20.

11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.

12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.

Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.

Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.

Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.

13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.

14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad. 
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat.  Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.

Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend. 

Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.

Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...

15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.

Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile  – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.

Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html