Seintelt ja müüridelt – 33. Slava Ukraini!

Astangult:

Tondilt:

Liivalt:

Pääskülast:

Külalisesineja moblafotod, aprill ja mai 2022.

Stephen Fry „Trooja“

Stephen Fry

„Trooja“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.

Kujundanud Liis Karu.

Kirjastus Varrak, 2022.

Trooja sõda on sündmus ja legend, mida tasub ikka ja jälle endale meelde tuletada. Iseäranisti niisugustel maailma jaoks murrangulistel aegadel nagu praegu.

„Kui Trooja langes, tekkis inimeste maailma auk, mida ei suudeta võib-olla kunagi täita, või kui, siis ainult mälestustes. Poeedid peavad seda lugu aina uuesti ja uuesti laulma, andma seda edasi ühelt põlvkonnalt teisele, et me ei kaotaks Troojat ja koos sellega osa iseendast.“

Stephen Fry on oma triloogiaga „Kreeka müüdid“, „Kreeka kangelased“ ja „Trooja“ („Troy: The Siege of Troy Retold“, 2020) teinud suurepärast tööd. Tänuväärne on seegi, et kõik kolm on nüüd eesti keelde jõudnud: ladusas tõlkes, kena kujundusega ja hästi toimetatuna.

Fry on kõigis kolmes raamatus lennukas kirjamees, muutes käsitletu väga meeldejäävaks nii faktide kui ka emotsioonidega. Lisaks on tal head huumorimeelt. See on mõistmise ja meeldejätmise jaoks väga oluline. Niihästi nendele, kes puutuvad Kreeka mütoloogia, legendide ja kirjandusega Fry ümberjutustuste kaudu nüüd esmakordselt kokku, kui ka neile, kes nende teemadega juba varasemast ja vägagi hästi kursis on. Hinnaliseks lugemisvaraks on Fry raamatud just noortele, sest ta on suutnud vältida igasugust igavust, kirjutab vaimukalt ja põnevalt ning – mis peaasi – seostab igiammuseid sündmusi oskuslikult nüüdisajaga.

„Troojat“ lugedes tekkis mul muu hulgas mõte, et kui vanadel aegadel usuti nii jäägitult jumalate osavõttu sõjast, nende jagunemist vastasleeridesse, otsest abi lemmikutele ja vastuseisu nende vaenlastele, tohutut mõju avalikest sekkumistest salasepitsusteni välja, siis, kuidas on praegu, kus on jumalad, mida nad teevad nüüdissõdade ajal? Võib-olla käituvad nad Zeusi kombel, kes:
 
„… ei olnud niiditõmbaja ega meisterlik taktik. Tal polnud kannatust, et kõiki niite sikutada. Talle ei pakkunud mingit mõnu uurida sügavale analüütilistesse mõtetesse vajunult mängulauda, sõrmed meelekohtadele surutud, ning ennustada kõiki käike ja vastukäike. Raputa korralikult ja vaata, mis juhtub – see oli tema moodus. Pane süütenöör põlema ja ära rohkem sekku.

Las inimkond rebib ennast ise tükkideks.“

Osavasti toob Fry välja Trooja sõja rohkeid õppetunde. Olgu siin kolm näidet. Esiteks see, et sõjad, mille kumbki pool uskus kiiresti läbi saavat, jäävad venima kuudeks ja aastateks. Kreeklased ja troojalased olid võib-olla esimesed, kes selle kurva tõe leidsid.

Teisena mõtted sõdalaste suhtumisest langenutesse.  Tava nõudis:

„... et surnud loovutataks nende rahvale, et nad saaksid puhastatud ja põletatud või maetud. Surnukeha jätmine maa peale mädanema oli suurim teotus, mis võis inimesele osaks saada. Selline pühaduserüvetus häbistas mõlemaid pooli. Sõjas, mis oli määratud möllama nii palju aastaid, võis näha sõnulkirjeldamatut vägivalda , barbaarseid tegusid ning kõige julmemat ja armutumat metsikut verevalamist, kuid ometi olid mingid kombed ja rituaalid, millest tuli kinni pidada, ja nende tähtsust on võimatu ülehinnata. Nagu aeg näitab.“

Kolmandat õppetundi, mis praegu vist kõigile teada, võib kokku võtta väga lühidalt: nii elus kui ka sõjas on igal teol tagajärg.

„Troojas“ käsitleb Stephen  Fry nii Trooja hiilgust kui ka viletsust; toob  meeldejäävatena esile paljusid tegelasi, kirgi ja tundmusi; seletab ära meie igapäevases kõnepruugis esile tulevaid väljendeid; annab au Homerosele ja kõigile neile, kes on õnnestunult kirjeldanud või arendanud edasi Trooja sõja teemat; pakub naudingut ja teadmisi – lugege, muidugi lugege! On väga tore, et Fry raamatut täiendavad lisad müütidest ja tegelikkusest, tegelaste nimestik, pildid ja register.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Kreeka kangelased“

Tähelepanekuid blogidest

Märtsi alguses kavatsesin aeg-ajalt kirjutada sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, kelle blogisid olen jälginud või mõnikord lugema juhtun. Nüüd, aprilli keskel tuleb tunnistada, et enamik blogijaid üritab ilmselt teadlikult kirjutada sõjateemadel vähe.

Teadmine, et sõda Ukrainas käib, rohkesti elusid hävitab ja mõjutab peaaegu kogu maailma, on küll blogides tagapõhjal olemas, kuid domineerib igapäevaelu: see, kuidas praegu veel saab elust rõõmu tunda, kuidas saab reisida, laste ja lähedastega koos õnnelik olla, kõik inimlik ja hea. Aga samas valutab blogijatel süda Ukraina pärast ja kuklas tiksub kogu aeg ohutunne, teadmine oma haprusest ja jõuetusest koos mõninga tahtmisega unustada, mitte pöörata tähelepanu.

Minuvanused ja vanemad blogijad kirjutavad sageli oma mälestustest kas varajasest lapsepõlvest Teise maailmasõja aastatel või esimestest sõjajärgsetest aastatest, mil otsene sõjaõudus oli küll möödas, kuid sõjahaavad vajasid veel paranemist. Ukrainas praegu toimuv tuletab neile paljut meelde. Näiteks meenutab üks 1939. aastal Inglismaal sündinud blogija Ukrainas varjendis istuvate laste fotot vaadates oma blogis „bigjohn“, kuidas temagi istus lapsena õhurünnakute ajal varjendinurgas põrandal, selg seina vastas kindlustunnet otsimas.

Kodumaistest blogidest soovitan lugemiseks Egon Metsa „Ukraina märkmeid“, mille kirjutised toetuvad Ukraina ajaloo olulisimatele allikatele ja autoritele, nii üldkäsitlustele kui monograafiatele. Elu jooksul kogutud teadmistest on huvitav blogi saanud, mis Ukraina ajaloost päris hea pildi annab.

Enda tutvustuseks ütleb blogija: „Mu esimesed tõsisemad kokkupuuted Ukraina ajalooga (jättes kõrvale armeeteenistuse Lääne-Ukrainas Dubno linnas aastail 1988-1990) ulatuvad 30 aasta taha, mil alustasin ajalooõpinguid Tartu ülikoolis. Ukraina ajalugu oligi ülikooli ajal mu peamine huvi ja uurimissuund, neil teemadel koostasin ka mitu kursusetööd. Hiljem olen Ukraina-temaatikaga jätkanud, ehkki mitte järjepidevalt. Põhitöö õpetajana (1996-2017 töötasin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana Haljala koolis, 2019. aastast Võsu koolis) on nõudnud oma. Nende 30 aasta sisse mahub perioode, mil Ukraina oli vajunud mõneks ajaks silmapiiri taha – nagu ka hetki, mil, vastupidi, elasin kogu oma hinge ja südamega Ukrainas.“

Saatus

Eile ja täna on maailma ajakirjanduses kajastatud seda, et Harkivis oma kodus hukkus reedel (18. märtsil 2022) Vene vägede rünnaku tagajärjel 96aastane Boris Romantšenko (Romanchenko), kes oli eluga pääsenud lausa neljast hitlerlikust koonduslaagrist: Buchenwaldist, Peenemündest, Dorast ja Bergen-Belsenist. Tema surma kinnitas Buchenwaldi koonduslaagri memoriaalinstituut.

Twitterist:
    Как мы узнали от его близких, наш друг Борис Романченко, который пережил нацистские лагеря #Buchenwald, #Peenemünde, #Dora и #BergenBelsen, был убит в прошлую пятницу в результате взрыва бомбы в своем доме в #Харькове. Мы глубоко встревожены. pic.twitter.com/hgJeL6gkGT
    — Stift. Gedenkstätten Buchenwald und Mittelbau-Dora (@Buchenwald_Dora) March 21, 2022

Lapselapse Julia sõnul tabas pomm korrusmaja, milles Romantšenko elas. Kui Julia sündmuskohale jõudis, polnud põlenud majal aknaid, rõdusid, hävinud oli ka Romantšenko korter.

Hoolimata kõrgest vanusest oli mees olnud veel elujõuline, tegelenud natside kuritegude, koonduslaagrite ajaloo ja endiste vangide saatuse uurimisega ja olnud palju aastaid Buchenwald-Dora rahvusvahelise komitee Ukraina haru asepresident. Romantšenko oli sündinud 20. jaanuaril 1926 ja sattus Buchenwaldi koonduslaagrisse 1943. a.

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba kirjutas Romantšenko hukkumise kohta samuti Twitteris: „Elas üle Hitleri, mõrvati Putini poolt“. 

Saatuse irooniana nimetab Putin Ukrainas toimuvat sõda „denatsifitseerimisoperatsiooniks“.

Kuulates Boriss Grebenštšikovi

Kuulan juba hulk aega ja ka praegu seda postitust tehes Boriss Grebenštšikovi laule. Teadupärast on ta üks neist suurtest staaridest, kes said sõjavastaste vaadete eest Venemaal esinemiskeelu. 

Boriss Grebenštšikov (BG, sünd 27. nov 1953) on poeet ja muusik, helilooja ning rokkbändi Akvarium laulja ja kitarrist, üks nõukogude rokkmuusika rajajatest. 

Grebenštšikovi olen ikka aeg-ajalt kuulanud, tema esituslaad meeldib mulle, samuti ta laulude mõtlikud sõnumid. Õnneks on YouTube’is tema ja rokkansambel Akvariumi esituses palju palasid ja kontserte ning minult saavad need kindla kuulamissoovituse. 

Ühe lühikese armsa laulu, oma suure lemmiku, panen ka selle postituse lõppu. Aga viimaste aastate laulud on Akvariumil ja Boris Grebenštšikovil väga tõsised. Näiteks „Пошёл  Вон Вавилон“, „Podmoga“, „Сякухачи“ jt, milles väljendub laulja filosoofiline olemus.

Tulin blogisse, et kirjutada, kuidas  ma eile end järsku vanana ja abituna tundsin. Aga  selle muusika kuulamine on nüüd eilse halva tunde ära viinud. Polnud ju midagi erilist. Läksin lihtsalt Smartpostist pakki ära tooma, aga kui olin koodi sisestanud, siis kapiuks ei avanenud, kuigi tekst ekraanil näitas, et uks on avatud. Teisel katsel juhtus sama. Moblat polnud, sest ma ei kanna seda kogu aeg kaasas,  ja ma ei saanud ekraanil olevale abinumbrile helistada. 

Samal ajal tekkis koperdava minu taha järjekord. Keegi ei pahandanud, üks noorem naine tuli appi, helistas, kuhu vaja, aga ka sealt tehtud kaugjuhtimise peale ei tulnud pakikapp lahti. Kogu episood kestis umbes kümme minutit ja mul oli piinlik, et teised peavad minu pärast aega raiskama. Lõpuks lubati telefoni teises otsas, et mõne tunni pärast pannakse mu pakike uude kappi ja saadetakse mu kodusolevale moblale uue pakikapi kood. Tänasin abistajat ja tulin koju. Õhtul saabuski uus kood ja täna sain oma pakikese kätte. 

Aga millegipärast jäi mul sellest üsna tühisest vahejuhtumist ebameeldiv saamatuse ja väsimuse tunne.

Olgu, kuidas on, praegu kuulan ja naudin muusikat. Sain oma olemuse ja olemise tagasi.

Laulu „То, что я должен сказать“ juurest YouTube'is leidsin huvitava teksti sellest, et kaks nädalat tagasi, 2. märtsil oli Londoni klubis The Troubadour Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovi kontsert Akvariumi 50-aastaseks saamise auks. See kontsert kujunes muusikute järjekordseks sõjavastaseks esinemiseks.

„Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on hullumeelsus ja selle algatanud inimesed on Venemaa häbi,“ avaldas BG oma arvamust mõni päev enne kontserti. Trubaduuri-klubis esinemisest unistas ta juba ammu, kuid ei kujutlenud, et see juhtub niisugusel ajal.

Akvarium alustas seda kontserti vana sõjavastase lauluga Esimese maailmasõja päevilt, mille omal ajal laulis kuulsaks Aleksandr Vertinski ja millel on kaks pealkirja: „То, что я должен сказать“  ja „Я не знаю, зачем и кому это нужно“ („See, mida ma pean ütlema“  ja „Ma ei tea, milleks ja kellele seda on vaja“). Seejärel esitati legendaarseks saanud kompositsioon „Господу видней“, „Псалом 151“, „Голубой огонек“, „Махамайя“, „Серебро господа моего“, „Не судьба“ ja muud Akvariumi-klassikat.

Ja siis leidsin ma ka olulise fakti just selle armsa laulu kohta, mille lubasin panna postituse lõppu. Nimelt esitas Akvarium sel Londoni kontserdil taas pärast pikki aastaid oma kuulsa laulu „Город золотой“, mille eel BG ütles kuulajatele: „Palvetan, et selle laulu ajal vähemalt üks kuul lendaks mööda, et vähemalt ükski pomm ei tabaks maja.“

See laul on siin: https://youtu.be/7CNjq-DVW00
„Kuldne linn“ – „Город золотой“ – „City Of Gold“, esitavad Akvarium – Аквариум ja Boriss Grebenštšikov. Laul filmist „Assa“ (1987).

Vaikima sunnitud

Olen üsna tähelepanelikult jälginud ajakirjanduse käekäiku praegusel Venemaal. Elan kaasa sõltumatute ajakirjanike muredele. Salvestasin enesele Venemaa sõltumatu väljaande Novaja Gazeta märtsialguse lood sellest, kuidas sõltumatuid ja sõda ehk Ukrainas toimuvat Venemaa agressiooni sõjaks nimetavaid meediakanaleid ja väljaandeid suletakse. Ka siinse pildi laenasin Novaja Gazetast (loodan, head kolleegid, et te ei pahanda!), sest see on ausa ajakirjanduse vaikima sundimise sümbol.

Siia ma pikki lugusid ei pane, küll aga mõned veebilehel avaldatud teated, näiteks karmid käsud, mille all Vene ajakirjandusel tuleb toimida:

„24 февраля, в день начала „специальной операции“ в Украине, Роскомнадзор потребовал от СМИ при ее освещении использовать информацию и данные „только из официальных российских источников“. „При подготовке своих материалов и публикаций, касающихся проведения специальной операции в связи с ситуацией в Луганской Народной Республике и Донецкой Народной Республике, они обязаны использовать информацию и данные, полученные ими только из официальных российских источников“, – говорится в заявлении РКН. За невыполнение этого требования грозит штраф на сумму до 5 млн рублей по статье 13.15 КоАП и блокировка сайтов изданий.

4 марта в УК введена статья 207.3 – „О публичном распространении заведомо ложной информации об использовании Вооруженных Сил РФ в целях защиты интересов России и ее граждан“. Согласно ей, за распространение „фейков“ можно получить до 10 лет лишения свободы. Если это повлекло „тяжкие последствия“ – до 15 лет.““

4. märtsil teatas Novaja Gazeta:

„В силу вступил закон о наказании за „фейки“ о действиях российских Вооруженных Сил. Это, безусловно, отразится на полноте редакционной повестки, и многие материалы мы вынуждены удалить. Однако мы приняли решение продолжать работу.“

Tuletan siinkohal meelde, et Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes hiljuti ka Eestis viibis, pälvis 8. oktoobril 2021 Nobeli rahupreemia. Oma lehe kohta on ta öelnud: „Ma ei armasta sõna „missioon“, sest seal, kus on missioon, on ka messias, ja kus on messias, seal on ka kummardamine, aga meie töö eesmärk on – ajal, kui suurem osa Vene meediast teenindab riiki – ühiskonna teenimine.“

Märtsi alguses suleti väga populaarsed, terava ütlemisega ausameelsed ja sõjavastased telekanal Dožd ja kõik raadiojaamaga Ehho Moskvõ seotud väljundid, kaasaarvatud veebileht rohkete blogidega.

Ehho Moskvõ (Эхо Москвы) oli 22. augustil 1990 loodud raadiojaam, mis edastas ööpäev läbi uudiste- ja jutusaateid 3. märtsini 2022. Jaama on nimetatud „Venemaa vaba ajakirjanduse viimaseks bastioniks“. Peatoimetaja oli alates 1998. aastast Aleksei Venediktov, omamoodi legend ajakirjanike hulgas. Aktsiaseltsi Ehho Moskvõ aktsiatest kuulus 66% Gazprom-Mediale, 34% jaamas töötavatele ajakirjanikele. 1. märtsil otsustas Roskomnadzor raadiojaama sulgeda, direktorite nõukogu hääletas raadiojaama likvideerimise poolt.

Dožd (Дождь) oli samuti ööpäev läbi töötav telekanal koos mitme kaasväljundiga. Põhiliselt anti edasi uudiseid, analüüse, diskussioone ja autorisaateid, aga ka kontserte, dokfilme jm. Poliitiliste sündmuste ja protestiliikumiste puhul ei jäädud kõrvaltvaatajaks, vaid öeldi oma sõna. Roskomnadzor piiras telekanali tegevust, ajakirjanikke ähvardati ja 2. märtsil lahkus neist suur osa eesotsas peatoimetaja Tihhon Dzjadkoga Venemaalt. Päev hiljem teatas telekanali peadirektor Natalja Sindejeva, et telekanali kollektiiv on otsustanud töö ajutiselt katkestada, kuid kunagi tulevad nad taas. 

Olen olnud rohkem kursis Ehho Moskvõ tegevusega, selle väga heade ajakirjanike ja asjalike saatekülaliste saateid kuulanud ja vaadanud, blogisid ja arvamusartikleid lugenud, Doždi olen vaadanud vähem. Pean nendest ilmajäämist suureks kaotuseks. Venemaal on nüüd veel vähem võimalusi tõde teada saada. Kirjutasin siin vaid kahest suurest kanalist, aga ausa sõna väljaütlemise võimalustest on ilma jäetud või jäämas ka väiksemad sõltumatud väljaanded.

Suur enamik Venemaa ajakirjanikest on uutele seadustele allunud ilma igasuguseid vastulauseid ja küsimusi esitamata. Sama on sisuliselt teinud ka Venemaa Ajakirjanike Liit. Üheks väheseks erandiks on selle Karjala osakonna ajakirjanikud, kes on pannud sõjatsensuuri seaduslikkuse küsimärgi alla ja seda ka avalikult teatanud. Küllap ei ole neil kerge.

EDIT, 8. märtsil 2022: Lisan siia olulised kuulamissoovitused (vene keeles) YouTube'ist. Videod on pikad, kuid pakuvad rohket mõtteainet.
Акунин – что происходит с Россией / вДудь. Kirjanik Boris Akunini tõlgendus sellest, mis toimub Venemaaga ja Venemaal. Jutuajamine 4. märtsil 2022.
https://youtu.be/70RmF0rPj9o
Дмитрий Муратов: „Здорово определились добро и зло“; „Скажи Гордеевой“. Ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja, Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratovi vestlus maailmast ja rahust, mida enam ei ole, ning elu reaalsusest. Jutuajamine 7. märtsil 2022.
https://youtu.be/8CW-WAJq0ts.

EDIT: 28. märts 2022. Täna kl 14.49 teatas Novaja Gazeta veebileht:
„Мы получили еще одно предупреждение Роскомнадзора.
После этого мы приостанавливаем выпуск газеты на сайте, в сетях и на бумаге – до окончания „специальной операции на территории Украины“.
С уважением, редакция „Новой газеты“.“

Solidaarsus

Lisaks ukrainakeelsele otsekanalile ICTV UA vahendab Jupiter sellest nädalast ka venekeelset telekanalit „Current Time“ („Настоящее Время“). See on Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle poolt ellu kutsutud venekeelne telekanal, mis vahendab 24 tundi ööpäevas uudiseid ja reportaaže Ukrainas toimuvast. Jupiter on kanali lisanud otsekanalite valikusse, et pakkuda vene keeles täiendavat infot Ukraina sõja kohta. „Current Time“ on Jupiteri vahendusel nähtav arvutis ja mobiiliseadmetes nii Eestis kui ka välismaal. Kanalit saab jälgida aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/ext1.
(ERRi pressiteatest 3. märtsil '22.)

* * *
Natuke sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, keda olen suhteliselt kaua jälginud.

Teisel sõjapäeval alustas soomlanna Marjatta Mentula oma raamatublogis „Marjatan kirjat ja mietteet“ postitust Nobeli rahupreemia saanud peapiiskopi, aparteidi vastu võidelnud Desmond Tutu sõnadega: „Kui elevandi jalg on hiire saba peal ja sa ütled, et oled erapooletu, siis on hiirel raske mõista sinu neutraalsust.“ Edasi kirjutas Marjatta, kuidas helistas eelmisel neljapäeval lapselapsele, et õnnitleda teda 12. sünnipäeval, ja lapse esimesed sõnad olid: „Venemaa on alustanud sõda.“ Küllap mäletab laps kogu oma elu seda sünnipäevahommikut.

Seejärel nägi Marjatta ühe tuttava seinal FBs vana kaarti, millega too tuttav vist tahtis õigustada Venemaa rünnakut Ukraina vastu. „Justkui ajaloo käigus toimunud muudatused õigustaksid tänase päeva sõda. Kuidas küll keegi saab sõda õigustada! Kui olla kaugel kosmoses, siis näeme, et meil on ainult üks maakera.  Olen jahmunud. Olen aeglane ja kurb. Olen kohutavalt pettunud ja vihane,“ kirjutab Marjatta, arutledes, et üheski riigis ei tohiks kellelegi anda  liiga palju võimu, sest kes tahes võib sattuda suurusehullustusse, jääda vaimuhaigeks või muutuda muul kombel ebausaldatavaks, eriti käib see ennast eraldanute ja teistest kõrgemale asetanute kohta. Mürgitaja kardab, et teda mürgitatakse.

Marjatta on veendunud, et ebaõigluse toimepanekut ei või jääda kõrvalt vaatama. Kuidas aga toimida targalt nii, et sõda ei leviks. Albert Einstein ja teised teadlased mõistsid, et nad on loonud kohutava relva ja kirjutasid 1955. a maailma liidritele Russelli-Einsteini manifesti, milles nad hoiatasid tuumarelvade kasutamise ohtude eest ja kutsusid üles otsima rahvusvahelise konflikti lahendamiseks rahumeelseid lahendusi. Aga see juhtus liiga hilja, aega ei saanud tagasi pöörata.

„Meil on pandeemia ja mure keskkonna pärast, midagi halba poleks olnud vaja siia lisada. Kuidas saab kõige selle keskel veel sõda alustada,“ küsib Marjatta oma blogis ja püüab end lohutada vanalooga 1200. a elanud Pärsia kuningast, kes valitses oma kuningriiki ülima tarkusega. Kui kuningalt küsiti tema valitsemiskunsti saladust, näitas ta küsijale oma sõrmuse sissepoole kirjutatud tarkust: „Ka see läheb mööda“. „Selline mõtteviis ei muuda valitsejaid kunagi hirmuvalitsejateks, kelle tõetunnetus kaob,“ tõdeb soomlannast raamatublogija.

Soome kirjanik Hannu Mäkelä avaldas oma blogis igati lugemisväärse arutluse „Putin ja Pandora laegas.“ Selle leiab aadressilt:
https://hannu.mäkelä.net/2022/02/25/putin-ja-pandoran-lipas/

Hulk aastaid olen lugenud DJan-i kahte blogi. Saanud praegu 79aastaselt ameeriklannalt, kelle nime ma ei tea, innustust nii igapäevasteks joogaharjutusteks kui ka osa tema elutarkusest. Iga pühapäeva varahommikul kirjutab ta ühes blogis oma mõtetest seoses möödunud nädalaga ja mediteerib olnu, oleva ja tuleva üle. Viimati (27. veebr) lõpetas ta oma postituse Ukraina lipu fotoga ja kirjutas:

„Enne kui lähen oma tänaste tegemiste juurde tahan austada Ukraina kodanike vaprust võitluses oma õiguse eest elada vabalt. Minu jaoks on vabadus olnud enesestmõistetav. Hommikul ärgates oli mu esimene mõte vaadata uudiseid, näha, et Kiiev ikka veel seisab ja ei ole okupeeritud. Vene pealetung on tugev, kuid Ukraina kaitseb oma õigust olla suveräänne ja otsusekindel. Olen Ukrainaga solidaarne.“

Oma teises blogis „DJan-ity“ kirjutab DJan tavaliselt oma rohketest matkadest koduses Washingtoni osariigis, 28. veebruari postituse pealkiri oli aga „Päevalilled ja pisarad“. Ta sai just teada, et päevalill on Ukraina rahvuslill ja otsis oma fotode hulgast välja päevalille pildi. Siis vaatas ta viimaseid teleuudiseid ja oli pisarateni liigutatud rahvusvahelisest üksmeelest.

„I would like to give a shout out to the Lion of Kyiv: Volodymyr Zelensky. He not only is leading by example, refusing to leave when his country is under attack, but also showing how a much stronger and better armed foe can be, if not defeated, at least held off. The rest of the world is watching this amazing person stand up to tyranny. It does make me wonder if we have anybody with that kind of grit in our own political theater. Surely we must, surely. There are more courageous leaders today because of the example he has shown to the world,“ kirjutab DJan. Ja tsiteerib Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnu:

    „If we come under attack, if we face an attempt to take away our country, our freedom, our lives and the lives of our children, we will defend ourselves. When you attack us, you will see our faces. Not our backs, but our faces.“

Seekordne moblafoto – „maailm“ Ukraina värvides – on Õismäe lähistelt, okt 2021.

Vaatamisi: otsekanal Ukrainast, Gogol ja teised

ERR Jupiter lisas täna veebikanalite valikusse otsekanali Ukrainast ICTV UA, mis toob ukraina keeles vaatajani värske uudispildi. Kanal edastab infot ööpäev läbi ja seda saab jälgida nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.

Ukraina erikanal ICTV UA on Jupiteris aadressil: https://jupiter.err.ee/otse/eri6. Kanal edastab Ukraina ajakirjanike reportaaže ja ülevaateid sõjast, nii Kiievist kui ka mujalt Ukrainast.

* * *

Selles postituses kirjutan veebruari esimesel poolel Jupiterist nähtud telesarjadest ja filmidest.

Sarjad

„Gogol“ („Гоголь“; Venemaa, 2017-2019).
See trilleriseriaal tekitas minus vastakaid tundeid. Vaatasin seda siis, kui olukord Ukrainas ilmutas esimesi ägenemise märke, ja mõtlesin, kuidas Ukraina ja Venemaa on palju aastaid vaielnud, kumma kirjanik Gogol õigupoolest on. Sündinud Poltaavas, mis praegu kannatab koos kogu Ukrainaga Venemaa agressiooni all, elanud pikalt Venemaal, kirjutanud põhiliselt vene keeles.

Tema „Õhtud külas Dikanka lähedal“, mis on seriaalile ainestikku andnud, on minu meelest ehedalt ukrainapärane, seda tüdrukupõlves õhinal lugedes kerkisid mu silme ette Ukraina valgeks lubjatud talutared ja rahvarõivad, laulud ja legendid ning muinaslood. Ka olid eestikeelse väljaande illustratsioonid ukrainapärased.

Aga seriaalis on Dikanka hoopiski erinev minu kujutlusest: rahvajuttude naerukas ja eluterve huumor on asendunud päris võika õudusega, voolab palju verd, tumedates taredes on masendunud inimesed. Selle skisofreenilise olustiku keskele on toodud askeldama Gogol, kes müstilisele ja nägemuslikule vastuvõtlikuna kõikvõimalikke koledusi näeb ja nendega võidelda tahab. Küllap oleks Gogol ka päriselus praegu sõja ja kurjade jõudude vastu.

Kui sarja vaatamist alustasin, jätsin selle juba esimese osa alguses pooleli. Aga siis otsustasin jätkata, sest kontseptsioon, millest andis aimu see, et seriaali iga osa pealkiri lähtub erinevast Gogoli teosest, tundus huvitavana. Seriaal on eriskummaline segu, millest põhiosa moodustavad „Õhtud külas Dikanka lähedal“ tegevusliinid ja tegelased, aga lisaks on kasutatud motiive „Surnud hingedest“ (mõisahärra Manilov), „Viist“, „Mirgorodist“ ja mujaltki. Ka huvitas mind, kuidas mängib üht peaosa, uurija Gurot üks andekamaid vene näitlejaid Oleg Menšikov. Temas ei pidanud ma seekordki pettuma.

Seriaalitutvustusest: „1829. aasta, keisri kantselei kolmanda osakonna noor kirjutaja ja algaja kirjanik Nikolai Gogol tutvub geeniusest uurija Jakov Guroga, et ühes temaga väiksesse Dikanka külla minna. Seal asuvad nad uurima müstilisi sarimõrvu: tundmatu must ratsanik tapab noori neiusid, jättes endast salapäraseid veriseid märke maha.“

Veel vaatasin veebruaris „Vera“, „Grantchesteri“ ja „Isa Browni“ seni viimaseid hooaegu.

Filmid

„Elsa maa" („Земля Эльзы“ Venemaa, 2021, rež Julia Kolesnik).
Üsna nukrameelne film üle seitsmekümnestest inimestest, kellel on oma vanuse tõttu luba käituda veidralt, aga kui ränga pereelu läbi teinud lesestunud Elsa armub samaealisse endisesse geograafiaõpetajasse Leonidi, tuleb neil silmitsi seista oma laste ja lastelastega, kes nende kavatsetavat abielu eriti ei poolda.

Elsa on deporteeritud volgasakslaste tütar ja pidanud elus palju kannatama. Lisaks mõjuvad Elsale külanaiste kuulujutud, aga ometi tahaks ta nii väga koos Ljonjaga suunduda päikese ja õnne poole. Elsat mängis Irina Petšernikova (2. sept 1945 – 1. sept 2020), kellele see jäi viimaseks rolliks. Filmis on näha Mägi-Altai ilusat loodust.

„Meister“ („The Master“; USA, 2012, rež Paul Thomas Anderson).
Väga huvitav ja väga hästi teostatud, kuid minu jaoks mõneti ebameeldiv. Vaatasin, sest tahtsin teada, kuidas see rohkete auhindadega film on inspireeritud saientoloogia ususekti asutaja L. Ron Hubbardi eluloost. Põnev oli näha, kuidas meister püüab töödelda hullunud peategelase mõttevoogu.

Filmitutvustusest: „Teisest maailmasõjast naasnud Freddie Quell (Joaquin Phoenix) ei leia selget elusihti, aga siis kohtab ta karismaatilist intellektuaali (Philip Seymour Hoffmann), kelle rajatud hämar (uus)usundipõhine organisatsioon kogub Ameerikas populaarsust. Freddiest saab mentori parem käsi, ühtlasi mässib ta ennast lootusetult tolle manipulatsioonidesse.“

Viimastel päevadel pole ma filme vaadanud, mõtted on mujal.

Filmiplakatid internetist.

Täna

Armastame sind, Eesti!
Oleme sinuga, Ukraina!
Tule mõistusele, Venemaa!

Euroopas algas täna varahommikul sõda.

Vabariigi President ütles oma kõnes Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistamisel, et meie tänases seisus on pinget ja närvilisust, mure ja lootust, mis on meie kõigi ühised, olenemata rahvusest, soost, elukohast, maailmavaatest.

Võtsin täna riiulist ukraina luuletaja Maksõm Rõlski väikese värsikogu „Roosid ja viinapuud", mis ilmus 1966. a sarjas „XX sajandi luule" ja otsisin üles tema 1956. a kirjutatud värsiread:

„Neetud on see, kes ei tagane nõust
hõigata hauast taas sõja jälk lõust,
neetud on see, kelle ässitav astel
esimest naeratust ähvardab lastel!"

Jan Morris „Veneetsia“

Jan Morris
„Veneetsia“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
368 lk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

„Tegemist on algselt James Morrise nime all avaldatud raamatu kolmanda täiendatud väljaandega,“ kirjutas tuntud reisikirjanik Jan Morris (1926-2020)* oma raamatu „Veneetsia“ (1960) eessõnas 1993. a ja selgitas lugejatele, et see pole raamat ajaloost, kuigi sisaldab ajalugu käsitlevaid lõike; samuti pole see reisijuht, kuigi vaatamisväärsusi on põhjalikult kirjeldatud ja tutvustatud. Ka päris reportaažiks ei saavat seda nimetada, kuigi autor kirjutas „Veneetsia“ väliskorrespondendina. Kui ta aastaid hiljem korduvalt püüdis kogu materjali värskendada, mõistis ta aga varsti, et tegemist ei ole sedalaadi raamatuga, mida oleks paari kärme markeritõmbega võimalik nüüdisajastada.

Raske on iseloomustada seda teost paremini, kui autor ise seda teeb:
„Tegemist on äärmiselt subjektiivse, romantilise impressionistliku pildiga mitte niivõrd linnast, kuivõrd kogemusest. See on Veneetsia, nähtuna konkreetsel hetkel läbi konkreetse silmapaari – ja need olid noore inimese noorusest omastest stiimulitest mõjutatud silmad. Selles on tunda erilist heaolutunnet, mis on iseloomulik olukorrale – kui ma tohin tagasihoidlikkuse unustada –, kus autor ja teema omavahel ideaalselt klapivad: praegusel juhul ühelt poolt maailma kauneim linn, mis ihaleb üksnes imetlust; teiselt poolt nooruslikule küpsusele iseloomulikku väge täis kirjanik, tugeva keha ja põletava kirega, kelle maailmas ei kummita ükski mure ega vaev. Mida sellele raamatule ka ette heita ei saaks (ja ma tunnistan, et mõni asi ikka on), mitte keegi ei saa eitada sellest hoovavat õnne. Sellest õhkub naudingute vaimu.“ 

Kirjanikul on erakordselt rikkalik ja paindlik keel, mille tõlkija Piret Lemetti on samamoodi erksalt suutnud  eesti keeles meieni tuua. Selles raamatus on tohutult palju kirjeldusi, selgitusi, avastusi, kunstikirevust, kassipaitusi, lõhnu ja maitseid, verd ja veine, gondlijuhtide hõikeid, sillakaari, armurõõme, taplusi, legende, müüte, vaatlusi, loetelusid, fakte, lausa entsüklopeedilist ulatuvust ühest ajajärgust teise, kunagistest veneetslastest nüüdisaja omadeni,  ammustest seiklustest praeguste majanduslike ja kultuuriliste vahekordadeni – kõike seda, mis viletsama kirjapaneku puhul võiks tüütavalt mõjuda ja raamatu eemaletõukavakski muuta. Morrise „Veneetsia“ aga on mõjus teos, mis lugeja endasse ja seega ka Veneetsiasse haarab, oma rikkust ja võlu temaga jagab ja ühtlasi kuulub kindlasti maailma reisikirjanduse paremikku. 

Olen Veneetsias käinud ja nii oli „Veneetsia“  mulle ühtaegu meeldetuletus ja väga põhjalik täiendus seal kogetule. Autor on oma teoses suutnud kõikvõimalikke tundmusi rikastada mitmesugustest arhiividest ja muudest allikatest pärit teadmistega. Kolm olulist osa – „Elanikud“, „Linn“ ja „Laguun“ – on ühtviisi sisutihedad, kuid mulle meeldis neist enim esimene, veneetslaste ja nende omapära tutvustus. Nad elavad linnas, mis maailma silmis seisab kuskil ebardluse ja muinasjutu piirimail.

Sellest raamatust leiaks tohutult palju paeluvaid tsitaate, kiidusõnu vääriks see kindlasti veel rohkem, kui siia kirja sai. Väga suurt huvi peaks „Veneetsia“ pakkuma neile reisiraamatute lugejatele, kelle maiuspaladeks on olnud sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud väärtteosed. Kuid ma ei kahtle selleski, et praegu laialdaselt levinud ja populaarse „Minu…“ sarja lugejad võiksid samuti seda teost nautida, leides oma üllatuseks, kui aegumatult ja sisukalt on reisiraamatus võimalik põimida nii subjektiivset kui ka objektiivset. Kiirlugemiseks „Veneetsia“ eriti ei sobi, aga meeldiva naudingu puhul ju tahetaksegi, et see kauem kestaks.

„Veneetsia, nagu kaunis armuke ja paljud kanged tumedad veinid, pole teiega iialgi täiesti otsekohene. Tema minevik on salapärane, olevik vastuoluline, tulevik kaob ebakindluse hämusse. Te jätate ta maha, olles rahul, ent hämmastunud otsekui noormees, kes end õnnelikult embusest vabastades korraga taipab, et piiga on oma mõtetega mujal, ja endalt hetkeks küsib, mida paganat ta selles tüdrukus ometi näeb.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

*Kirjaniku nime muutmisest ja elukäigust saab päris ammendavalt lugeda Wikipediast. 

Vaatamisi: jaanuaris jäid silma...

Filmid

„Orlando“ (1992, Suurbritannia, Venemaa, Itaalia, Prantsusmaa, Holland, rež Sally Potter). 
Tugineb Virginia Woolfi klassikalisele romaanile „Orlando: elulugu“ (1928). Kriitikute sõnul on see suurejooneline ja fantastiline lugu noore aristokraadi pöörasest elust läbi sajandite ja muutuva aja. Samuti peetakse seda väga õnnestunud kostüümifilmiks, mis esitati mitmele Oscarile.

Minu meelest on see nüüd juba 30 aastat vana film väga ajatu ja samas ka meie jaoks üllatavalt kaasaegse mõtteviisiga. Eriline „melanhoolselt ette muretsemine“ ühes mängleva vaimukusega köidab ja jääb meelde. On huvitavaid stseenilahendusi ja sujuvaid üleminekuid ühest sajandist, ühest olekust teise. Omapärast, nii hingelt kui välimuselt kaunist nimiosalist mängis Tilda Swinton, olles veenev nii mehena kui ka naisena. Soovitan kindlasti vaadata.

„Matilda“ („Матильда“; 2017, vene, rež Aleksei Utšitel).
Film tekitas Venemaal palju kõmu. poleemikat ja skandaale, sest monarhistidele ei meeldi, millisena näidatakse Nikolai II ja baleriin Matilda Kšessinskaja (31. aug /vkj 19. aug/ 1872 – 6. dets 1971) armastust. Filmi on Venemaal süüdistatud patustamises ajaloolise tõega ja peetud liiga erootiliseks. Vastuseisu ilmutasid ka usuringkonnad.

Nende skandaalide pärast kavatsesin sellest filmist pikema eraldi blogipostituse teha, kuid nähtu osutus kesiseks ja lahjaks. Ilus oli vaadata tantsu ja kostüüme, aga üldiselt oli film kokku traageldatud rohmakalt: alguspool venis igavalt ja kogumuljet ei päästnud ka suhteliselt hästi tehtud lõpp. Ei olnud ka ühtki huvitavat osatäitmist.

Sarjad

„Väike trummitüdruk“ („The Little Drummer Girl“; 2018, Suurbritannia, USA). Alguses kahtlesin, kas seda sarja üldse vaatan. Tagantjärele võin öelda, et osutus ootamatult heaks. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

„Canterville'i lossi vaim“ („The Canterville Ghost“; 2021, Suurbritannia). Hakkasin vaatama, sest kunagi lapseeas või nooruses nähtud sama pealkirjaga filmist olid mingid uduselt head muljed. Praegune 4osaline sari on ladus koguperefilm, milles ühtki sädelevat näitlejatööd ei sisaldu, aga mida võib täitsa vaadata, et igapäevamõtetest puhata. Sisututvustusest: „20 aastat on vanas Canterville'i lossis peremehetsenud Sir Simoni vaim, kuid siis ostab lossi Otiste perekond Ameerikast ja koos lossiga ka vaimu. Nagu Otiseid ei heiduta inglaste jahe vastuvõtt, ei hirmuta neid ka kummitused.“

„Shetland“, seekord 6. hooaeg, kolm täispikka osa. Lõppes nii, et jään uut hooaega ootama, et mis ikka Perezist edasi saab.

„Eradetektiivid Shakespeare ja Hathaway“ („Shakespeare & Hathaway – Private Investigators“; 2020, Suurbritannia). 3. hooaeg. Sobib vaatamiseks väsinud peaga, sest ei eelda erilist kaasamõtlemist.

Dokid

„Riigikogu direktor“ (2021, ETV, rež Toomas Lepp, stsenarist Hannes Rumm).
Ajast ja inimesest, mida ja keda ma ise tean. Filmitutvustuses öeldakse: „Dokumentaalfilm on pühendatud Eesti iseseisvumise taastamises märgilist rolli mänginud Ülo Nugisele, kes oli Ülemnõukogu juhataja otsustavatel augustipäevadel. /---/ Ühe toonase tipp-poliitiku eluloo kaudu avaneb vaade kogu laulvasse revolutsiooni ja Eesti riigi taastamise loosse.“ Vaatasin ja meenutasin.

„Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“ („Mission: Joy - Finding Happiness in Troubled Times“; 2021, USA).
Igati vaatamisväärne. Pikemalt kirjutasin sellest siin.

Kõiki vaatasin Jupiterist.  
Filmiplakatid internetist.

Lahkujad lähevad Brisbane'i

Jevgeni Vodolazkin
„Brisbane“ – „Брисбен“
(Kirjastus АСТ: Редакция Елены Шубиной, 2018).

Kui ma mõned aastad tagasi vene menukirjaniku Jevgeni Vodolazkini romaani „Aviaator“ lugesin, sain teada, et kirjanikul on kohe-kohe valmimas järgmine romaan „Brisbane“. Nüüd siis lugesin venekeelse e-raamatuna ka seda ja pean tunnistama, et mul on oma muljeid täitsa raske kirja panna.

„Brisbane“ on paeluv lugemine, mis samuti nagu „Aviaator“ ei lase lugejat enda küljest lahti, kuigi loetu võib teda hingeliselt rohkem väsitada kui tiivustada, sest „Brisbane“ on üsna masendav ja kurb teos. 

Romaani alguses saab peategelane, andekas ja kuulus kitarrivirtuoos Gleb Janovski lennul Pariisist Peterburi  naabriks vintis kirjaniku, kellega lepib kokku, et too hakkab muusiku elust raamatut kirjutama. Janovskist on varemgi kirjutatud, kuid senised käsitlused on temast kui muusikust ja ta tahab, et temast kirjutatakse kui inimesest, sest kõik, mis muusikas on, tuleneb inimlikkusest.

Nii hakkabki Janovski meenutama oma lapsepõlve ja kooliaastaid Kiievis, kus vene-ukraina segaperest pärit poiss kasvas, mille värve, lõhnu ja helisid, samuti tundeid ja juhtumisi ta mäletab. Tegevustik kulgeb umbkaudu 1970. aastast kuni 2014. aastani, postskriptumis on juttu ka hilisemast. 

Algul õpib Gleb nii tava- kui ka muusikakoolis, mängib mitu aastat ukraina rahvapilli domrat, sest ta käed pole veel kitarrimängimiseks piisava suurusega, ja unistab kitarriõpingutest. Viie aasta pärast saabki ta alustada kitarripeensuste õppimist, aga tema nii paljutõotavana tundunud muusikahuvi kõrval hakkavad teda huvitama ka paljud muud asjad, elu toob väga ootamatuid pöördeid, ka lahkumise Kiievist Leningradi, mida ta jonnakalt Peterburiks kutsub, seejärel aga juba Saksamaale…

See on väga suurel määral romaan muusikast, ääretu täpsusega avab Vodolazkin mitmesuguseid muusikasaladusi ja -nüansse, loetleb suurepäraseid muusikapalasid, kuid veelgi rohkem on see raamat inimeste otsingutest ja leidmistest, armumistest ja pettumustest, omapäradest ja kordumatusest, surmast ja surematusest. 

Glebi huvitab ja innustab nii muusikas, kui ka keeles ja elus polüfoonia – mitmehäälsus, häälte meloodiline iseseisvus, millega ta elus ja maailmas ikka ja jälle kokku puutub. Seda polüfoonilisust suudab Vodolazkin  oma romaanis hästi väljendada: „Brisbane“ on sõna otseses mõttes polüfooniline teos.

Brisbane on Glebi ema Irina lemmiklinn, kuhu teda viivad unistused ja kirglik soov kunagi sinna minna. Oma lemmikuks on ema Brisbane’i valinud selle nime ilusa kõla pärast. Glebi jaoks on see linn midagi Aleksandr Grini lugude unistuslinnade taolist. Brisbane kui unistus, lootus, koht, kuhu lähevad need, kes Glebi elust kaovad ja lahkuvad, on romaanis kogu aeg tagapõhjal. Võib-olla on see võimalus, väljapääs või hoopiski hukatus ja lõpp? Ja korduvalt tabab Gleb end mõttelt, kas Brisbane on üldse olemas, kas Austraalia on üldse olemas.

Kui Glebi ründab Parkinsoni tõbi, mis ei lase tal enam kitarri mängida, näib talle kadununa ka elu mõte. Aga Vodolazkini romaan toob Glebi ellu mõneti üllatava pöörde, uue võimaluse, kuid seegi tundub haihtuvat, nagu on haihtunud elus kõik muu…

Ma ei taha oma blogi lugejatele „Brisbane’i“ sisu liiga ära rääkida. Lihtsalt lisan, et omamoodi nüansi lisas raamatule minu jaoks ka selle lugemisaeg – praegu, mil me kõik mõtleme Venemaa ja Ukraina seostest ja vastuoludest, oodates mis saab. 

„Только в гармонии с тишиной и может существовать музыка. Без паузы звук неполон, как неполна речь без молчания. Музыкальная пауза Глеба растянулась на много лет, но это была лишь пауза.“

„Когда из музея похищают античную скульптуру, это не отменяет историю античности. Просто античность становится на одну скульптуру беднее.“

„…жизнь – это не момент настоящего, а все прожитые тобой моменты. Будущее – это свалка фантазий. Или – еще хуже – утопий… /- - -/ Будущее легко отнять, потому что его не существует. Это всего лишь мечтание. Трудно отнять настоящее, еще труднее – прошлое. И невозможно, доложу я вам, отнять вечность.“  

„Где кончается слово, начинается музыка.“

Üleannetud vaimsed vennad

Veel neli-viis päeva on Jupiterist võimalik vaadata kaht vana tarka meest, keda tunneb kogu maailm. Nad mõlemad on pälvinud Nobeli rahupreemia. Üks neist,  peapiiskop Desmond Tutu (7. okt 1931 – 26. dets 2021) on oma silmad igaveseks sulgenud, teine, dalai-laama (Tenzin Gyatso; sünd 6. juulil 1935) püsib ja tegutseb veel. Nad olid väga head sõbrad, kuigi kohtusid elus ainult kuus korda.  Rõõmu tundmine ka kõige raskematel aegadel on olnud nende eluviis.

„Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“ („Mission: Joy – Finding Happiness in Troubled Times“; 2021, USA, rež Louie Psihoyos) on dokfilm nende viimasest kohtumisest (2015). Aga mitte ainult. Ühtlasi saab ülevaate nende eluteest ja Tiibeti ning LAV-i poliitilisest elust. Nad võinuksid olla kibestunud, aga on olnud rõõmsameelsed ja ettevõtlikud, siirad ja kaastundlikud. Nad esindasid erinevaid uske, kuid suutsid leida ühisosa ja kooskõla.

Nad naersid selle vestluse ajal palju ja nakatavalt, nimetades end ise üleannetuteks vaimseteks vendadeks. Nad rõhutasid, et elus on tähtis asjaolude ümbermõtestamine.  Mõnikord võib olla väga halb, aga see annab uued võimalused õppida. Kannatused tähendavad seda, et võimalused panevad su proovile. Sisemine tugevus, südamesoojus aitab kõike taluda ja ka kannatustes teisi toetada ning abistada.

Desmond Tutu ütles selles dokis enda kohta, et on lootusetult lootusrikas. Nad mõlemad on pidanud inimest meistriteoseks, mida alles luuakse. Lubage endal tunda head ja pidage meeles, et kõige tugevamad sõprused põhinevad austusel!

Suurepärane dokk ja meeldetuletus sellest, kuidas ka rasketel aegadel rõõmu tunda.
Filmiposter internetist.

Sally Salminen „Katrina“

Sally Salminen
„Katrina“
Rootsi keelest tõlkinud Emma Rosalinda Haliste.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Põhjamaiselt karge saaga naise elust Ahvenamaa karmides oludes 20. sajandi alguses. Võrreldav Halldór Kiljan Laxnessi ja Martin Andersen Nexø teostega raskes vaesuses elavatest tugeva karakteriga inimestest. Eesti kirjandusest tuleb võrdlusena aga eeskätt meelde August Mälk oma romaanidega randlaste elust („Hea sadam“ jt).

Soomerootsi kirjanik Sally Salminen (1906–1976) kirjutas „Katrinat“ (1936) suure südamesoojusega. Tundis ta ju Ahvenamaa elu hästi, teadis lasterikaste perede vaevanägemisest, meremeeste naiste raskest töödrügavast saatusest ja külaühiskonnas valitsevatest seisusevahedest  põhjalikult oma elukogemuse läbi. „Katrina“ kirjutas ta küll mõnevõrra sellele elule tagasi vaadates, juba Ameerikas elades.

Katrina, see kena tugev Pohjanmaa peretütar laskis noore meremehe Johani luiskelugudel Ahvenamaa ilust ja õnnelikust ning rikkast elust oma pea segi ajada. Ta abiellus ülepeakaela, ilma kaasavarata, et Johaniga merereisile kohe kaasa minna. Ahvenamaal selgus talle üsna ruttu, et orvust Johan on väga vaene mees, peale selle oma ärplemise ja valede tõttu kogu küla naerualune. Aga Katrina õpib Johanit armastama ja hoidma, mõistab tema südameheadust, saab hakkama nii torpariosmiku vaesusega kui ka ränga tööga küla kangete kaptenite majapidamistes. Kasvatab lapsi, muretseb oma pere ja naabrite käekäigu pärast. Võidab küla tähtsaima mehe, kapten Nordkvisti lugupidamise, mispeale kogukond teda küll vaevaliselt ja vastumeelselt omaks võtab ja tema töökust ja tarmu tunnustab.

See on romaan ühtaegu nii hingeliselt kui ka kehaliselt tugeva naise muutumisest noorest tuulepäisest peretütrest vaese torparipere peamiseks tugisambaks ja kooshoidjaks. Neile, kes peavad lugu romaanidest, milles jutustatakse tugevate naiste saatusest, peaks „Katrina“ väga hästi sobima.

„Jah. õhk oli täis laulu! Kogu maailmaruumi täitis ebamaine muusika, see tungis hinge ja tõstis meele aimamatutesse kõrgustesse. Katrina tundis, et armastas kõiki, kõiki, et ta tahtis kõiki oma südamele suruda, vahet tegemata, kes nad on. Aga nüüd pidi ta mõtlema millelegi muule. Väike laev, mille purjesid tuul paisutas, libises lahte. Vannas säras nagu kuld ja lumivalged purjed sädelesid päikese käes. Hõbedased lained mänglesid käila ümber. Tüüril seisis keegi mees, sirge ja tugev. Katrina ruttas randa. Nüüd tuli Johan oma laevaga, nüüd oli ooteaeg möödas, nüüd täitus kõik!“

Terav silm ja hea käsi oli Sally Salmisel kõikvõimalike olustikudetailide kirjapanekul. Näiteks on väga südamlik koht, kus kümneaastane Elvira. üks väheseid kirjaoskajaid külas, kirjutab Katrina palvel laevareisil olevale Johanile kirja, et Katrina on lapseootel. Kiri saab naise üllatuseks hästi pikk. Hiljem selgub, et kirjutamises vilunud Elvira on lisaks lapseootusteatele kirja pannud ka igasuguseid külauudiseid. Või võtame üksikasjalikud mitmepäevaste pulmade ja kasinategi matuste kirjeldused, töörügamise nii merel kui maal, Katrina ja Johani arstilkäigu pika teekonna, mis neile algul lausa lõbusõidumeeleolu tekitab, kuid hiljem neist merehädalised teeb.

Väga olulisel kohal romaanis on laste elu. Seda nii Katrina ja Johani peres kui ka saarestikus laiemalt. Poisid läksid merele juba kümne- või kaheteistaastastena, alustades enamasti kokaabilistena laevadel, kuid juba varem, umbes kaheksandast eluaastast olid nad teinud rasket talumehetööd. Tüdrukud hoidsid korras kodu, aga ka nende töökäed olid kaptenite juures oodatud. Lisaks taheti tüdrukuid ikka võimalikult soodsalt mehele panna. Lapsed võõrdusid vanematest, häbenesid nende vaesust sageli ka siis, kui olid suureks sirgunud.

Vist suur osa eestlastest on korra või rohkemgi Ahvenamaal käinud ja kirjeldatavad kohad võivad neile tuttavad olla. Seda suurem peaks lugemiselamus olema.

Tuleb aga mainida, et kuigi üheteist romaani ja mitme autobiograafilise teose autor Sally Salminen oli kolmel korral nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, ei suhtunud ahvenamaalased tema „Katrinasse“ erilise poolehoiuga, sest nende arvates lahkas kirjanik saarestiku elu liiga armutult.

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.
 
Fotol (Wikipedia) on Sally Salminen oma töölaua taga 1940. aastal, mil tema esikromaani „Katrina“ ilmumisest oli möödunud neli aastat. Muu hulgas oli  „Katrina“ selleks ajaks juba ka eestikeelses tõlkes avaldatud Põhjamaade romaani sarjas.

Ühe ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks

Just nüüd, tänavuse novembri algul möödub 75 aastat Eesti ühe populaarsema noorteajakirja Noorus ilmuma hakkamisest. Muutlikud ajad ja olud ei lasknud Noorusel küll praeguseni ilmuda, ajakirja elukaar sai otsa veidi enne uue sajandi algust, aga meeles on see mitmekülgne väljaanne veel paljudel, kelle elu see ühel või teisel viisil mõjutas.

Panen siia selle ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks mõned katked oma raamatu „Nooruse lugu“ (sarjas „Aja lugu“, Petrone Print, 2017) peatükkidest „Nooruse sünd“ ja „Esimeste tegijate meenutusi“, meelde tuletamaks seda ammust aega, mil Noorus alguse sai.

„NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.

Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“
Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi... /- - -/ Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.“

„1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.

Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.

Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“

Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.

Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud. /- - -/

Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.

Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.

„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“

Mis Noorusest edasi sai, milliseks kujunes tema elutee, millega köideti lugejaid, kes ja kuidas ajakirja tegid ja kes temaga pahandama kippusid, kuidas trükiarv 130 000 eksemplarini tõusis, miks Noorus lõpuks hääbus ja veel paljust muust olen kirjutanud oma raamatus, samuti saab omas ajas legendaarseks kujunenud ajakirja käekäiku jälgida raamatukogudes säilinud aastakäikudest ja internetist.  Võib-olla leiate neist enda jaoks põnevat.

Vaatamisi: toidufilmide teemakuu dokid (täiendatud)

Toidukunstikuu raames on alates tänasest ETV2s näha maitseelamusi pakkuvad dokid toidust, toorainest ja gastronoomia suurkujudest. Dokke on neli. Kõiki neid saab näha ka Jupiteris. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Täna, 2. novembril kl 21.30: „Toiduvõitleja“ („Food Fighter: One Woman's Crusade Against Waste“; Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Suurbritannia, Tai, 2018).
Doki keskmes on toidu raiskamise vastu võitlev Ronni Kahn, kes asutas heategevusorganisatsiooni OzHarvest, mis kogub üle jäänud toidu kokku ja annetab selle vähekindlustatud inimestele. Ronni Kahn tegutseb selles filmis kahe aasta jooksul Austraalias, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Samal ajal on tema isiklikus elus nii valu kui ka rõõmu.

9. novembril kell 21.30: „Varjus kasvanud kohv“ („Shade Grown Coffee"; Taani, 2020).
Film uurib, kuidas keskkonnasõbralik kohvikasvatus võib aidata kohalikke kogukondi, peatada metsade hävitamist ning kaitsta loomade ja lindude elupaiku. Samuti näitab dokk, kuidas iga kohvitarbija saab anda oma panuse, et nende lemmikjoogi tootmine oleks võimalikult jätkusuutlik. Sõna saavad kohvikasvatajad ja -gurmaanid.

Õppefilmina mõjuv selgitus sellest, kuidas mahekohv Etioopiast, Nicaraguast, El Salvadorist, Panamast, Mehhikost, Guatemalast jm Taanimaale kohvigurmaanide lauale jõuab. Kõige rohkem on jälgitud Etioopia metsakohvi kasvataja Akmel Nuri (pildil) töid ja tegemisi 200 hektari suurusel maa-alal, millel paikneb nii suur istandus kui ka looduslik mets ning kohv on linnusõbralik. Huvipakkuv on kohvi jõudmine kasvatajalt tarbijani, eriti oluline on sellel teekonnal kohviröstijate täpsust, kogemust ja teadmisi nõudev töö. Looduse- ja linnusõbraliku varjus kasvanud kohvi puhul on terav nii looduse tasakaalu kui ka õiglase hinna küsimus.

23. novembril kell 21.30: „Auguste Escoffier ehk moodsa gastronoomia sünnilugu“ („Escoffier“; Prantsuse, 2020, rež Olivier Julien).
Gastronoomia ehk peenkokakunst sündis umbes sajandi eest tänu mitmetes luksushotellides töötanud legendaarsele meisterkokale Auguste Escoffier, kes moderniseeris Prantsuse kokakunsti ning muutis selle maailmakuulsaks. Lisaks uudsetele maitsetele lõi Escoffier ka mudeli, mis puudutas hügieeninõudeid, personali töörõivaid ja toidu serveerimist. Dokis saab näha arhiivikaadreid ja usutlusi praeguste tipptegijatega.

Seda dokki tahtsin kindlasti vaadata ja vaatasingi toidukuu filmidest esimesena. Sain väga hea meeleolu ja uusi teadmisi. Aga selle üle pole põhjust imestada, sest Escoffier' puhul käisid hõrk toit ja hea meeleolu lahutamatult koos.

Noore kokaabilisena 1865. a väikelinnast Pariisi saabudes oli tema esimesi muresid luua kabaree Moulin Rouge köögis rahulik ja viisakas meeskonnavaim. Ametiredelil edenes ta kiiresti ja peakokana omandas suure tunnustuse, ühtlasi oli ta esimese kokakolledži asutaja. Nüüdseks on selles õppinud tuhandeid tulevasi peakokki. Noorena spetsialiseerus Escoffier kastmete valmistamisele, aga pidas kogu kokandust kunstiks, mis peab alluma teaduse reeglistikule. Heas toidus peab avalduma toiduainete loomulik maitse.

Escoffier oli esimene peakokk, kes esitles oma toite restoranikülalistele, tuues neid ise lauda, kuulsustele valmistas ta huvitavaid just neile omistatud roogi ja pidas lugu isikupärasest toidust. Esteetiline serveering oli kui peakoka signatuur.

Koos Césare Ritziga pani ta aluse luksushotellidele, mille tõmbenumber oli suurepärane restoran. 1890. aastast tegutses Escoffier koos Ritziga Londonis, seejärel taas Pariisis, siis USAs. 1920. a ilmus tema põhiteos „Kulinaaria juhtnöörid“,  millest sai Prantsuse gastronoomia piibel. Escoffier' tees oli püüelda täiuse poole lihtsuse ja aususega.

30. novembril kell 21.30: „Tasakaalu retsept“ („La receta del equilibrio“; Hispaania, 2020).
Selle 2020. a valminud doki keskmes on kahe Michelini tärniga pärjatud hispaania meisterkokk Ricard Camarena, kes Covid-19 pandeemia tõttu oli sunnitud oma restoranid sulgema. Kui Camarenal tekib võimalus pärast pikka sulgemist kohad taas avada, seisab ta silmitsi raskuste ja väljakutsetega, mis sunnivad restoraniäri uutes oludes ümber hindama. Samal ajal annavad Valèncias asuvad aiad endist viisi saaki ning looduse ringkäik jätkub häirimatus rahus.

Praeguse ajahetke jaoks väga huvitav dokk aitab võrrelda meie hakkamasaamist ja üleelamisi  koroonaoludes teiste hakkamasaamisega, antud juhul Hispaania restorani peakoka, tema abikaasa ja alluvate omaga. Inimesed soovivad olla kaitstud ja on selle nimel pingutusteks valmis: mõtlevad hoolega läbi, kuidas taas avada koroonapiirangute tõttu suletud restorani, kuidas tagada ohutus (kannavad maske, tervitavad küünarnukitsi, mõõdavad kaugust laudade vahel jne).

Koroona toob kaasa kohaliku ja hooajalise tooraine (eriti köögiviljade, nii juurte kui õite) märksa olulisema ja läbimõelduma kasutamise. Paneb mõtlema sellele, et suurturgudel on ninapidi koos väga palju inimesi. Ehmatab ja harjutab surmaga, sest päevas on surnud sadu inimesi. Aga paneb mõtlema ka sellest, et elus tuleb õppida pause tegema, sest edasitormamine peab vahelduma puhkusega ja ajaga oma pere jaoks.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet (2. nov 2021) ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Oktoobri märksõnu: valimistest leevikeseni

Oktoober pole veel päris läbi, aga mõned märksõnad on siin kirjas.

Kohalikud valimised. Läks nagu läks. Juba mitu valimiskorda olen e-hääletaja. Seekord sai minu valitud mees palju hääli. Tegus mees on olnud, kuid veidi liiga ennast eksponeeriv. Aga tegusa oleku eest andsin talle praeguse edevuse andeks ja loodan, et see omadus ei süvene. Muidu on põnev jälgida valimistejärgseid koalitsioonide moodustamise katseid. Mitte et ma kõigega rahul oleks, aga eks näita kohalike valimiste õnnestumist või ebaõnnestumist alles tegelik elu mõne aja pärast: kas midagi muutub, läheb paremaks või halvemaks.

Kosmos ja Gurtšenko. Seoses 2015. aasta sarja „Ljudmila Gurtšenko“ näitamisega ETVs ja Jupiteris muutus ammune blogipostitus sellest seriaalist minu blogis viimasel ajal kõige rohkem vaadatuks. Huvitav, kas lugejad teadsid ikka, et eesti juurtega vene näitlejanna Julia Peresild, kes Gurtšenkona säras ja vaatajatele ka Zuleihha filmist õnnetu saatusega tulihingelise bolševikuneiuna tuttav on, on just seesama näitlejanna, kes oktoobris kaheteistpäevasel kosmosereisil lendas. Ikka filmitegemise nimel.

Jõulumargid. Olen mitu aastat jõulumarkide ostmisega hiljaks jäänud, mis tähendab, et ma pole neid saanud, sest need on müügilt otsa lõppenud. Eelmisel aastal jäid mul jõulukaardid margipuuduse tõttu saatmata, aga kuivõrd ma tean, et mu eakad tuttavad ja sugulased kaardisaamisest rõõmu tunnevad, otsustasin tänavu jõuludeks kaarte saata. Tänavused jõulumargid ilmusid oktoobri keskel ja on omamoodi armsa olemisega: sisemaisel leevike, välismaale saatmiseks orav. Minu arvates ilusamad kui vahepealsed katsetused piparkoogilõhnaliste või muud moodi ebatavaliste markidega. (Siinne margipilt on Omniva kodulehelt.)

Elektriarve. Oli peaaegu kaks korda suurem kui eelmisel kuul. Huvitav, mis saab edasi.

Koroonapiirangud. Nende karmistumine ei ole mind väga oluliselt puudutanud. Esimest ja seni ainsat korda näitasin vaktsiinipassi loomaaias käies. Maski kannan. Ühistransporti olen viimasel paaril kuul ka veidi kasutanud, sealgi on enamik maskiga. On tulnud paar teadet, et üritused, kuhu olen olnud kutsutud, lükkuvad koroonaolukorra ägenemise tõttu teadmata ajaks edasi või toimuvad arvuti vahendusel.

Veidi tarkusest, teadusest ja ajakirjandusest

Kui ma enne EV presidendivalimisi lugesin ütlemisi, et Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomeret ei tunta nii palju, et teda presidendiks valida ja et ta ei sobi presidendikandidaadiks ega õigupoolest presidendikandidaadi kandidaadikski, siis mõtlesin, et see on tegelikult ajakirjanduse tegemata töö, et rahvas nii vähe teab meie teadlastest, haritlastest ja kultuuritegelastest üldse. Reeglina ei põhjusta nad skandaale, mis klikihimulisi väljaandeid kirjutama meelitaksid. Nad teevad oma tööd, päevast päeva, ja sellest kirjutamine nõuaks ajakirjanikelt rohkem süvenemist, kui see tihtipeale konveieritööks kippuvas uudistetootmise õhkkonnas võimalik on.

Ei ole teadlase asi vehelda ja ennast tuttavaks teha. Tema asi on lahendada, otsida, leida, avastada, aga ajakirjanduse ülesanne on teda tutvustada, näidata ja selgitada rahvale, mis teadlase töös võib meie inimestele ja maale kasu tuua. Meelelahutajaid ju tuntakse ja tutvustatakse, teadlasi aga enamasti siis, kui nad loovad sensatsiooni, kuid teadlase igapäevatöös ei ole sensatsioon kuigi sagedane külaline.

* * *

Pärast uue presidendi Alar Karise ametisseastumist on mul hea meel, et temagi on teadlaste hulgast. Rõhutatult teadlase mõtteviisiga. Tarkust tunnistav ja tunnustav.

* * *

50 aastat tagasi pärast Tartu Ülikooli lõpetamist alustasin ajakirjanikutööd tollase ajalehe Noorte Hääl kooliosakonnas. Esimesed lood olid üliõpilaselust, mida hästi tundsin. Aga mind veetles muu. Selle muu nimi oli teadusajakirjandus.

Noorte Hääles ilmus tollal väga asjalik ja loetav erilehekülg „Orbis Scientiarum“, sagedusega kord nädalas. Selle autor ja toimetaja oli Juhan Kivi, kes oli neil aastatel oma kirjutistega meie teadlaste elust ja tööst väga populaarne. Juhan vedas ka tollase Ajakirjanike Liidu teadusajakirjanike sektsiooni, kuhu kuulusid teadust populariseerivad ja tutvustavad ajakirjanikud erinevatest toimetustest. Veel oli Juhan suur reisihuviline, käis Kamtšatkal, Pamiiris ja mujal, kirjutas reisiraamatuid. Varsti pärast mu tööleasumist Noorte Häälde läks Juhan sealt ära, teadusajakirja Horisont toimetuses oli tema jaoks ahvatlev töökoht. Minul aga tekkis võimalus hakata tegelema teemadega, mis mind huvitasid.

Tolleks ajaks oli juba ka selge, et kuigi mind Tartu Ülikoolis ootas pärast esimest tööaastat ajakirjanduseriala aspirantuurikoht, ei saa ma perekondlikel põhjustel sinna minna. Aspirantuuris pidi mu uurimisobjektiks olema Eesti teadusajakirjanduse ajalugu. Kavatsusest loobuda oli kahju. Vähemalt võtsin julguse kokku ja ütlesin Noorte Hääle (pea)toimetaja Guido Viilasele, et tahaksin „Orbis Scientiarumit“ toimetama hakata. Ja ma sain selle töö!

Oli ääretult põnev kohtuda teadlastega, saada osa nende igapäevatööst ja elust, vahendada seda lehelugejatele. Nende jutuajamiste ning usutluste amplituud oli lai, ulatudes suhtlemisest noorte teadlastega (kuulusin ka vabariiklikku noorte teadlaste nõukokku, käisin nende laagrites Kihnus ja Viitnal, leidsin nende hulgast häid sõpru kogu eluks) kuni meie Teaduste Akadeemia akadeemikute ja presidendini. 

Minu sidemed teadlastega laienesid veelgi pärast seda, kui stažeerisin kuu aega üleliidulise noortelehe Komsomolskaja Pravda teaduseosakonnas, kus töötasid teadusajakirjandusele väga pühendunud lehemehed, näiteks Jaroslav Golovanov, kelle raamat „Etüüde teadlastest“ on ka eesti keeles ilmunud. Tänu Jaroslavile ja teistele seal saadud tutvustele õnnestus mul mõni aeg hiljem kohtuda Moskvas kosmonaut German Titoviga, käia Tähelinnas, kirjutada ka NSVL Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi direktorist Roald Sagdejevist jne.

Sellest ajast mu elus on tohutult paljut meenutada. Igatahes olin ma teadusajakirjanikuna oma tööst väga vaimustunud ja elevil. See oli noorele ajakirjanikule tõeline väljakutse, nagu nüüd on tavaks öelda. Kahjuks ei saanud ma seda tööd teha kuigi kaua, sest toimetuse vajadused viisid mind muude teemade juurde, aga „Orbis Scientiarumi“ toimetamise ja kirjutamise aeg oli minu jaoks väga oluline ja õpetas mulle palju, kujundades suuresti mu ellusuhtumist ja saades aluseks ka paljudele hilisematele lugudele ning mõistmistele.

Ilmselt on see osa mu elukäigust ka suureks põhjuseks, miks mul on hea meel, et uus EV president on teadlaste hulgast. Ootan huviga, mida tema aeg kaasa toob ja tähendab.

* * *

Eile jõudis minuni kurb teade, et 55 aastat tegutsenud Tallinna Teadlaste Maja lõpetab tegevuse. Selleks vajalik üldkoosolek toimub 30. oktoobril. Seal esitletakse ka raamatut „Majata Maja lugu. Järje järg“.
(EDIT: 27. okt '21. Täna tuli uus teade, et COVID-19 koroonaviiruse pandeemia uue puhangu tõttu lükkub üritus edasi.)

Ma ei ole Teadlaste Maja liige, kuid olen viibinud paljudel selle üritustel ja ettevõtmistel, rääkinud väga paljude selle liikmetega. Teadlaste Maja asutati 9. jaanuaril 1966. Eestvedajateks olid Nikolai Alumäe, Agu Aarna jpt. Asutajaliige Elsa Pajumaa on mulle rääkinud, et toona olid Eesti teadlased kõik hajali. Vaja oli haakumise kohta, et teadlased ei võõrduks üksteisest ja saaksid ühist asja ajada.

Algusest saati selle Maja hingeks olnud Elsa Pajumaa meenutas ka, kuidas Teadlaste Maja rajamisele oli ENSV juhtidelt suur vastuseis, põhikirja kinnitamist veeretati nagu kuuma kartulit ühest instantsist teise. Lõpuks kinnitas põhikirja Teaduste Akadeemia Presiidium Johan Eichfeldi juhtimisel, esimeseks Teadlaste Maja nõukogu esimeheks  sai Nikolai Alumäe. Kõrvuti teadlastega on sellesse omamoodi klubisse kuulunud ka palju kultuuritegelasi.

Paradoksaalne on see, et kuigi Teadlaste Maja on aastate kestel olnud väga populaarne, pole tal kunagi olnud oma maja. Kuid see ei ole takistanud sisukat seltsitegevust ja oma kaaluka ja tasakaaluka sõna ütlemist mitmete Tallinna ja Eesti jaoks oluliste probleemide puhul.

EDIT: 3, mai 2022. Koroonapiirangute ajal ei saanud Teadlaste Maja üritusi korraldada, edasi nihkus ka tegevuse lõpetamise üritus. Kui koroonapiirangud aprillis lõpetati, tuli mai alguses teade, et viirustest vaba vaim hõiskab, Tallinna Teadlaste Maja nõukogu otsustas 27. aprillil 2022 jätkata Maja tegevust plaanipäraselt; lisatud oli ka maikuu tööplaan. Käsil on 57. tegevusaasta.

* * *

Read „Kalevipojast“ ja ka minu esimese klassi salmikust:
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui  kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

Pilt: grafiti Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

Maja lugu, aja lugu

Selle postitusega saab üks vana võlg ära õiendatud, sest...

Kui ma mullu aprillis kirjutasin siin pealkirja all „Oli kord küngas“ 1931. a rajatud suurtükiväe lasketiiru kuulikogujast, mille ees oli olnud 150 meetri suurtüki laskerada, siis kavatsesin kirjutada ka sellega seostuvast lähikonnas (Sütiste tee 17, PERHi juures) asuvast muinsuskaitsealusest militaarmälestisest. Mõned allikad, näiteks kunagine tuntud koduloouurija Heino Gustavson, on seda nimetanud suurtükidepooks, kus remonditi endise Peeter Suure merekindluse suurtükke, mis toodi sinna kindlusraudteed pidi, teised allikad aga peavad seda sama merekindluse Tondi sõjaväelinnaku laskemoonalaoks.

Praegu tegutsevad nende vägevate paeseinte taga meedikud ja küllap on paljud käinud diabeedikeskuses, silmaarsti või hambatohtri vastuvõtul, aimamata midagi selle hoonerühma ajaloost, kus nad parajasti viibivad.

Mustamäe lehes (10. aug 2020) kirjutas sellest hoonestikust pikemalt Josef Kats, kelle teksti „Sõjajumalast arstikunsti jumalani: minevikumälestis aadressil Sütiste 17“ ma allpool lühidalt refereerin. Tema sõnul otsustati 1915. a, s.o Esimese maailmasõja ajal, Peeter Suure merekindlust täiendada maa-aluste ladude süsteemiga Mustamäe nõlva all. Tööjõud toodi kohale Pihkva ja Vitebski kubermangudest. Varsti liitusid nendega austria vangid. Ehitajad  elasid puitbarakkides Tondi sõjaväelinnaku lähedal. „Naabrusse rajati ka kiviehitised – relvaremonditöökojad ja sõjaväeladu. Sõjalise objekti juurde toodi kitsarööpmelise raudtee liin, ühte ehitisse paigaldati aga isegi diiselajamiga dünamo: Mustamäe esimene „elektrijaam““

Kui bolševikud 1918. aasta veebruari lõpus lahkusid Eestist sõjalaevadel, siis ei täidetud nende viimast korraldust lasta õhku kõik Tallinna kindlustatud ala rajatised täies ulatuses ja niimoodi mõned hooned ka Mustamäel praeguse Retke ja Sütiste tee piirkonnas säilisid. Puitehitised lammutati 1920ndatel aastatel kütteks. Kiviehitised läksid kas Eesti Vabariigi kaitsejõudude või Kaitseliidu valdusse ja olid kasutusel Teise maailmasõjani. Sõjajärgsetel aastatel lammutati osa kiviehitistest seoses suure haigla ja teiste hoonete ehitamisega. Sütiste tee 17 hooned kuuluvad aga kaitsealuse sõjapärandi nimekirja, need restaureeriti ja kuigi peale ehitati mansardkorrus, on need üpris esialgse välimusega.

Moblafotod,  28. sept 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.