30/01/2016

Tuhat tänu!


Õpetajate Lehes ilmus eile mu lugu "Meie unustamatu näitering" Tallinna 10. keskkooli (praeguse Nõmme Gümnaasiumi) legendaarsest näiteringist ja meie armsast juhendajast Tamara Vindist. Lugeda saab paberlehest ja siit: http://opleht.ee/28193-meie-unustamatu-naitering/. Tulevikus panen selle kirjutise täisteksti ka oma blogisse.

Kelly Sildaru vaprat kullavõitu X-mängudel vaatasin eile õhtul. Tubli tüdruk!

Väljas on justkui suur kevad. Eriti siis, kui mõni minut ka päike piilub.

See on selle blogi 1000. postitus. Ei hakanud selleks puhuks midagi erilist välja mõtlema. Võib-olla et sobib vahva sõdur Švejki mõte: "Lõuad pidada ja edasi teenida!" Kuigi ma ei ole veel järeldusele jõudnud, kuidas näiteks lõugade pidamist edasise blogipidamisega seostada.

Tuhat tänu teile kõigile, kes siin ikka lugemas käite! Olgu teil elus õnne, tervist, edu ja vedu!

27/01/2016

Blogirännud - 5: kaheksa aastat

Täna saab see blogi kaheksa-aastaseks ja postituse numbriks on 999. Nii et ka postituste "ümmargune juubel" on kohemaid tulekul.


Täna meenutan blogijaid, kes tegid blogimaastikul ilma siis, kui ma alustasin. Mingit paremusjärjestust ei hakka ma kokku sättima. Nimetan ainult mõnda, kes blogipidamisest kas loobunud on või üliharva kirjutavad või on FBsse üle kolinud, aga kelle blogid on internetis alles ja neis leidub palju põnevat ka n-ö järelnoppimiseks:

Sjgelle "Minu elu pisiasjad"
Ti:a "Tiiauspaikka"
Kukupai "Elumere lainetel"
Kaja "Karuema päevaraamat"
Udo "Jutuks saanud mõtted"

Oma blogi kustutas, jättes ainult hüvastijätulause, erakordselt huvitavalt kirjutanud Kaamos rules "Halleluuja, kevad tuleb ikkagi". Ka paljud teised on oma blogid kustutanud või juurdepääsu sulgenud.

Nimekiri ammu alustanud vahvatest blogijatest võiks olla palju pikem, aga blogirändudega kavatsen ma tulevikuski jätkata ja neistki kirjutada, kes samuti mu blogimise algusaastatest pärit, kuid praegu hoogsalt ja huvitavalt jätkavad. Olgu siis seekord nii.

23/01/2016

Vaatamisi ja lugemisi: sõna jõust, üheotsapiletist ja Londoni linnast


Olen jaanuaris lugenud kuut raamatut, seitsmes on pooleli. Nende hulgas on olnud üks ajalooline päevik, üks krimka, kolm ulmekat. Aga kõige tugevama mulje jättis mõneti ootamatult Mikk Sarve „Sõna jõud“ (Kirjastus Pilgrim, 2012), mida ehk pärimuslik-etümoloogiliseks lugemiseks võib pidada.

Midagi sootuks uut selles minu jaoks nagu polnudki, aga Sarv on oma lühitekstid suutnud kirjutada tihedateks mõttepärliteks, mis raamatus loovad mõttekee, mille ühte otsa jääb ka lugeja pidama ja oma mõttekäike loetule lisama. Esmapilgul võib arvata, et see umbes 200 leheküljega raamat saab hästi ruttu läbi, tegelikkuses jäin ühe või teise lühiloo kallale mitu päeva juurdlema.

Igatahes ootan päris suure huviga ka Mikk Sarve uue raamatu „Kuu“ lugemist, sest kui üks mees ikka ligi 40 aastat on Kuuga seotud uskumusi, tõlgendusi, uurimusi kogunud ja endas läbi seedinud, siis võib tulemus huvitav olla.

Raamatukatkendit sõna jõust saab lugeda siit:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/raamatukatkend-mikk-sarv-sona-joud?id=65554520

Vaatamistest on täna õhtul eelviimast korda ETV ekraanil „Downton Abbey“, mida vist pikemalt tutvustama ei pea ja mis mulle oma filigraanse peene- ja taktitundelisuse poolest väga meeldib.

Lõpule on lähenemas ka meie omamaine teledraama „Üheotsapilet“ (TV3), mida olen vaadanud järelnoppijana. Sellel sarjal on väga ilus mõte ja palju väga häid näitlejatöid. Eriti on mulle meeldinud Guido Kanguri ja Hans Kaldoja rollilahendused. Tulekul on 10. osa, kus põhiroll Mari Lill-Tammel, kelle etteastet ootan põnevusega.

Kirjastuse Varrak jaanuarikataloogi põhjal ootan lugemiseks peagi ilmuvat Peter Ackroydi raamatut „London: Lühibiograafia“. Niiöelda eeltööna enne selle raamatu minuni jõudmist olen vaadanud Ackroydi mitmesuguseid filme ja saatelõike, mida ta on teinud selle linnaeluloo kallal töötamise ajal ja lõpul. YouTube'is on neid palju ja neist saab õige tunde kätte.

Muljetavaldavad on tema poolt History kanalile tehtud filmid Londonit ahistanud tulekahjudest ja kohati kontrollimatust rahvamassist. Suurlinn avaneb kui inimelude agregaat, kui tapja ja kui looja, tulles oma katastroofidest välja iga kord tugevamana ja jõudu juurde saanuna. Olles ühtaegu nii koletuslik kui ka inspratsiooniallikas. Aga sellest kõigest kirjutan siis, kui olen Ackroydi Londoni-raamatu läbi lugenud.

Postituse avapilt on eile hilisõhtul pakaselises metsas tehtud jalutuskäigult juba päris ümmarguseks muutunud Kuu all.

20/01/2016

Kuidas mu hõimlase rusikahoobist sai alguse sõda


Oma emapoolsest vanaisast ei tea ma peaaegu midagi. Ta jättis oma naise koos kolme väikese lapsega maha üsna suurde viletsusse ja kadus teadmata suunas. Lapsed - üks neist minu tulevane ema, kasvasid üles isata. Meie peres ei räägitud äraläinud vanaisast midagi...

Kui ma mõni aeg tagasi blogis pahandasin, et keegi mu ema andmetega minu teadmata Genis toimetab, selgus, et tegemist on minust noorema inimesega mu emapoolse vanaisa sugulaste hulgast.

Oleme nüüd mõne kirja vahetanud ja mina niimoodi teada saanud, et mu emapoolne vanaisa olevat päris põhjalikult oma suguvõsa uurinud. Vist temalt pärinevat ka selle suguvõsa kõige huvitavam fakt, mis on seotud Mahtra sõjaga.

Suguvõsa pärineb Juuru vallast Kädva külast Pilli talust. Esimene teadaolev esivanem Prits (ka Fritz) olevat olnud leidlaps. Pritsil sündis poeg Mart, kes abiellus Purilast pärit Tiiu Torkiga.

Tiiu vennapoeg Jüri Tork on see mees, kelle rusikahoobist sandarmile pähe sai alguse Mahtra sõda (2. juunil 1858).

Eduard Vilde "Mahtra sõda" olen ma muidugi juba lapsena lugenud. Jüri Torgist on selles paar väga emotsionaalset lehekülge. Ta olevat olnud joobnud ja seetõttu väga võitlushimuline, kippunud järgi katsuma, kas soldatite püssid on tühjad või laetud. "Jüri oli umbes kahekümne viie aastane hiiglakasvuga mees ja üks neist, kes oma tugevuse peale oli uhke. Julgust oli ta juba ülearu võtnud, mida ta pehme keel, punetavad jõllis silmad ning vaaruv kõnnak tunnistasid."

Vilde kirjutab, et Jüri ei kuulanud teda vaigistada püüdvaid teomehi, vaid läks ühelt soldatilt püssi kiskuma. Seda saamata sammus ta ilma malgata otsejoont kapteni ette, "asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. Siis langes ta määratu rusikas raske hoobiga väeülemale pähe. /- - -/ Aga niisama rabavana tuli pahateo hirmus tagajärg. Mitu püssi tõusis, paugud käisid ja Jüri Torgi hiiglakeha langes silmili põrmu sisse - kaks surmavat kuuli rinnas.
Sõda oli esimese ohvri nõudnud.
Ta oli peale hakanud."


Mart, keda eespool mainisin, läks ka Mahtra sõtta - ainult, et kui kohale jõudis, oli sõda juba läbi.

Mart olnud suurt kasvu mees, samuti oli tal jõudu palju. Mõisas seda meest peksta ei juletud. Ka viljakotte olevat ta suutnud rohkem kanda kui teised. Mardil olevat teiste laste hulgas olnud poeg Jaan, kellel sündinud omakorda palju lapsi, kellest ühest sai siis millalgi minu emapoolne vanaisa, samuti Jaan.

Pilt: Alo Hoidre illustratsioon Ed. Vilde "Mahtra sõja" 1955. a väljaandele.

11/01/2016

Esimene kümmepäevak - mitu head asja


Ilm. Mulle meeldib niisugune karge külm. Toas on olnud küll jahe, aga õues, kui ennast õigesti riide panna,  talla all kriuksuv kena pakane ja nii puhas õhk, et tõuse või lendu sinna sinise taeva suunas.

Ootamatu telefonikõne inimeselt, kellest kunagi aastaid tagasi kirjutasin. Tagasiside ja tänu tagant järele. Sellised kõned teevad rõõmu ja juhatavad aasta kuidagi väga kenasti, lootustandvalt sisse. Ka eelmise aasta alguses, mäletan, oli üks selline helistaja, küll hoopis teine inimene, aga hea tunne temaga räägitust saatis mind kaua.

Kirjutasin üle mitme-setme kuu ühe pikema leheloo. Kokkulepe avaldamise kohta on olemas, loodetavasti ka kehtib. Kui lugu ilmub, siis vähemalt ei saa ma seda aastat lõpetades öelda, et kirjutamise osas oli nullaasta. Ja pidavat ju olema ka sedamoodi, et kus on, sinna tuleb juurde.

Üks probleem, mis mu arvuti üliaeglaseks ja hakkivaks muutis, sai vist täna ka lahendatud.

Pannkooke küpsetasin. Vaarikamoosiga. Ei saa ju olla pahas tujus, kui on vaarikamoosi.

2016nda esimene kümmepäevak tõotab, et ka ülejäänud aasta hea tuleb. M. o. t. t.

Pildil on üks kollu aastaalguse ilutuletaevast, 2016.

04/01/2016

"La fine è il mio inizio" - "Lõpp on minu algus"


Itaalia vist tuntuima ajakirjaniku Tiziano Terzani (1938-2004) viimse teose "La fine è il mio inizio" (Longanesi, 2006) lugemiseks sain tugeva impulsi paar aastat tagasi, kui toimetasin Kristel Kaaberi e-raamatut "Iga teekond saab alguse südamest".  Selles väga heas Itaalia kultuurist ja selle tuntumatest isiksustest kirjutatud raamatus oli väga südamlik ja kirglik peatükk, milles Tiziano Terzani elust ja ajakirjanduslikust tegevust põhjalikult juttu. Selle peatüki leiab ka Kristeli blogist.

Pelgasin siiski nii mahuka - üle 460 lehekülje - raamatu itaalia keeles lugemist liiga raskeks, kuni märkasin Rentsi blogis viidet samale raamatule märkusega, et seda loevad ülikoolis itaalia keele õppurid. Siis arvasin, et tulen sellega toime.

Tulingi. Nagu sümboolselt lõpetasin lugemise eelmise aasta viimasel päeval: "Lõpp on minu algus".

Olen nüüd pikalt mõtelnud, kuidas sellest raamatust kirjutada. Noorematele lugejatele mõjub see teos kindlasti teisiti kui mulle, kes ma praegu olen vanem, kui Terzani oli surres.  "La fine è il mio inizio" ilmus ju postuumselt ja selle sisuks on Terzani jutuajamised tema poja Folcoga enne siit maailmast lahkumist.

Tabasin end lugedes sellelt, et tõmbasin raamatusse raiutuga kogu aeg paralleele oma elust. Tiziano Terzanil oli õnn töötada maailma mastaabis tuntuimas väljaandes (Der Spiegel), osaleda ajakirjanikuna sajandi lõpupoole olulisemates sõdades (Vietnam, mille kohta ta ütles: "See oli minu Hispaania, see oli minu sõda", Laos, Kambodža, kus ta punaste khmeeride käest vaevu eluga pääses...), seista silmitsi nii isiklike ohtude kui ka kolleegide hukkumisega. Näha esimees Mao aegset Hiinat, kuhu jõudmiseks ta oli läbinud põhjaliku Aasia-õpingute raja USA ülikoolis, kohtuda põnevate inimestega. Elada ka kirevas Indias ja Jaapanis, kus teda tabas suur loominguline kriis koos kummastava teadmisega, et ta ei mõista enam, mida tahab ja kes ta on. Samuti nägi ta Nõukogude Liidu lagunemist Kaug-Idas (Kuriilid, Sahhalin), kuhu pääsesid vaid ülimalt vähesed välisajakirjanikud.

Minu töö ajakirjanikuna, kuigi pikaajaline, oli ses mõttes palju lihtsam, pealegi ei pääsenud nõukogude ajal eriti kuhugi. Aga ma mõistan hästi, miks Terzani lõpuks oli väsinud teemade (eelkõige sõdade) sarnasusest ja kordusest, miks teda paelus inimeste loovus, miks otsis ta ikka ja jälle võimalusi vältida pressikonverentse, briifinguid jm kohustuslikke kohtumisi ja tahtis nende asemel võimalikult põhjalikult süüvida nende inimeste ellu-ollu, kellest kirjutas. Mõistan tema reisikirge, mõistan väsimust, mis teda töö lõpuaastatel tabas ja pöördumist vaimsete otsingute poole. Mõistan isegi soovi muutuda maailmakuulsast nimekast ajakirjanikust nimetuks lahkujaks (Anam), kuid siiski ärkvel meelega tagasitõmbujaks.

Aga sellest elurännakuraamatust ülevaadet kirjutades ei suudaks ma ikkagi edasi anda, mil määral see mind puudutas. Terzani kui kolleeg, kui inimene, kui arutleja...

* * *

Enda jaoks panen siia tsitaate raamatust. Tõlkima ma neid ei hakka, arvutite võimalused on praegusajal sellised, et soovi korral võib iga blogilugeja seda ise teha.

•    "Perché tutte le decisioni che prendi, tutte le scelte che fai sono determinate, tu credi, dal tuo libero arbitrio, ma anche questa è una balla. Sono determinate da qualcosa dentro di te che innanzitutto è il tuo istinto, e poi forse da qualcosa che i tuoi amici indiani chiamano il karma e con cui spiegano tutto, anche ciò che a noi è inspiegabile."

•    "Oggi è impossibile scrivere cose lunghe come si scrivevano un tempo. Allora, qual è la tendenza? Fare spettacolo. Non cercare di andare in profondità. Fare una sceneggiata: un bigolino con la foto, una storia sbalorditiva. Basta, chiuso, non se ne parla più. Questo è un grande svilimento anche della missione giornalistica. Credo infatti che oggi fare quello che facevo io a quel tempo, quello che facevamo noi, sarebbe impossibile perché non c'è lo stesso spazio."

•    "Il giornalista dev'essere uno che è, a suo modo, arrogante, uno che sente di essere libero, di non dipendere dal potere."

•    “Viaggiare per il mondo alla ricerca della verità”. Questo è il giornalismo. Io l'ho fatto con molta determinazione, con grande gioia anche, perché cercavo la verità nei fatti, nel passato, nell'esattezza dei fatti."

•    "Che c'è di obiettivo? Episodi irrilevanti, ma per spiegare come questa vita è piena di alternative, di decisioni che devi prendere lì per lì, con cui poi vuoi stare in pace con la tua anima."

•    "Un evaso. Silenzio. Sai, quella dello scappare è sempre stata la mia natura, che in un senso è positiva, ma anche molto negativa. Perché scappando, scappavo anche dalle responsabilità, quelle di tipo politico, per esempio. Non c'è dubbio che io avrei potuto fare una carriera politica."

•    "Curiosità del nuovo, del diverso. Mi è sempre interessato il diverso."

•    "La mia battuta è: gli intellettuali sono fatti per complicare ciò che è semplice, i giornalisti per semplificare ciò che è complicato."

•    "Diciamoci la verità, le guide turistiche sono senza anima, sono fatte per i saccopelisti che cercano la locanda dove si spende una rupia di meno. Non dicono niente, anche se ti fanno il raccontino della storia. Invece ci sono stati, nel passato, viaggiatori straordinari. E io ho sempre viaggiato con loro. I libri erano i miei migliori compagni di viaggio. Stavano zitti quando volevo che stessero zitti, mi parlavano quando avevo bisogno che mi parlassero. Un compagno di viaggio invece è difficile perché impone la sua presenza, le sue esigenze. Un libro no, tace. Ma è pieno di tante belle cose."

•    "E se l'uomo non cambia, se l'uomo non fa questo salto di qualità, se l'uomo non rinuncia alla violenza, al dominio della materia, al profitto, all'interesse, tutto si ripete, si ripete, si ripete."

•    "... la diversità che è il fondamento della vita. La di-ver-si-tà! Perché secondo me la ricchezza dell'umanità sta nella sua varietà."

•    "Però, come dicono i sadhu, se non arrivi a piedi dove vuoi andare, non vedrai quello che vuoi trovare."

•    "Questo è il giornalismo. I giornalisti più orribili sono quelli che stanno nel Pentagono, nel ministero degli Esteri, sempre lì, pronti a pigliare il caffè. Si annuncia “Conferenza stampa!” e loro accorrono. Arriva Bush o Rumsfeld che dicono “Allora, John, tu che vuoi sapere?” Ma che John?!"

•    "Per me Albert Schweitzer è stato una rivelazione quando ero ragazzino."

•    "Ma non ho incontrato nessun personaggio grande. Nessuno. Davvero, se devo ritornare sui miei passi, Madre Teresa mi ha colpito, il Dalai Lama certamente, e alcuni anonimi personaggi, sai, come il monaco della Mongolia a cui chiedo se ha paura di morire e lui risponde “Paura? Non vedo l'ora di morire. Questa vita noiosa! Voglio vedere cosa c'è nella prossima”. Personaggi così, puliti, solitari. Di grandi non ce n'era più uno. Erano morti all'asilo, come diceva un nostro amico cinese. “I Solgenitsin cinesi”, diceva, “sono tutti morti all'asilo.” Vero. Distrutti dalle scuole, dalla cultura, dall'azzeramento delle teste."

•    "Allora venisti fuori con un'idea che trovai brillante: che esiste nel mondo quella che tu chiamavi l'Organizzazione."

•    "Ci sono moltissimi stimoli oggi per cui la mente non è mai in pace. Dal rumore della televisione, alla radio in macchina, al telefono che squilla, alla scritta pubblicitaria sull'autobus che ti passa davanti. Non riesci a fare pensieri lunghi. Fai pensieri corti. I pensieri sono corti perché le interruzioni sono frequentissime."

•    "... diventare Anam, il Senzanome. Che scoperta è stata, questa di non avere più nome. Per cui Anam nasce proprio come il fiore di loto da uno stagno di merda, no? Via tutto il resto, via tutto il resto! Io non sono più quel Tiziano Terzani, non lo sono più."

•    "E alla fine sono Anam, uno senza nome, senza storia, senza passato."


•    "Non ho mai preteso di essere più che un seminatore di bei ricordi."

•    "Lo dice bene il dio Krishna, tutto quello che nasce muore e tutto quello che muore nasce. Anch'io la fine la sento come un inizio. L'inizio è la mia fine e la fine è il mio inizio. Perché sono sempre più convinto che è un'illusione tipicamente occidentale che il tempo è diritto e che si va avanti, che c'è progresso. Non c'è. Il tempo non è direzionale, non va avanti, sempre avanti. Si ripete, gira intorno a sé. Il tempo è circolare. E questo lo sento così forte. Lo vedi anche nei fatti, nella banalità dei fatti, nelle guerre che si ripetono."