Talvine pööripäev – tagasipilk 2021. aasta kirjatöödele

Selle blogi algusest peale olen talvise pööripäeva paiku või vahetult talvehakupäeval teinud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord ei ole kuigi palju kirja panna.

Ajakirjanduses ei ilmunud mult tänavu kriimu ridagi. (Seda esimest korda alates aastast 1965.) Eks tulevik näita, kas see on täielik tagasitõmbumine või ajutine mõõn. On nagu on.

Aga rohkem kui mullu kirjutasin siin blogis muljeid kirjastustelt saadud arvustuseksemplaride kohta. Ühtekokku tutvustasin kahtkümmet vastilmunud teost, mille esikaaned on näha pildil.

Varraku raamatutest (12) oli minu jaoks paeluvaim Kristina Sabaliauskaite „Peetri keisrinna“ esimene osa, mille järge ootan põnevusega.

Eesti Raamatu väljaannete (7) puhul ei oskagi öelda, kas huvitavam oli nobelist Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“ või kolm korda Nobeli preemiast ilma jäänud Sally Salmise „Katrina“, mis on olemuselt väga erinevad raamatud.

Rõõmu tegi Soome kirjastuselt Kirjapaja arvustamiseks saadud Hannu Mäkelä mõtisklus lugemise rõõmust.

On märke, et koostöö kirjastustega jätkub ka tuleval aastal.

Blogimisega jätkan samuti.

* Talvine pööripäev on täna, 21. detsembril, kalendritalv algab kl 17.59. Ja taas võib kilgata, et uus kevadki jõuab järjest lähemale.

Talvise pööripäeva eelne tagasipilk 2020. aasta kirjatöödele

Üle kümne aasta olen iga aasta detsembris korranud, et selle blogi traditsioon nõuab talvise pööripäeva* paiku või vahetult sel imelisel päevade pikenemist ja valgenemist tõotaval talvehakupäeval kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest.

Millegagi kiidelda ei ole, kuid päris tühi pole ka see aasta olnud. Kuigi ma ajalehtedesse sel aastal ei kirjutanud, õnnestus teha (peaaegu et) ajakirjanikutööd oma blogis. Kirjutasin mitu korda sellest, et kunstnik Leo Rohlini suur keraamiline pannoo vajab kaitset, sest hoone, mille seinal see oli, kuulus lammutamisele. Õnneks märkas neid kirjutisi Muinsuskaitseameti töötaja ja asus tegutsema. Nüüd on taies hoiul ja kui uus hoone ehitatakse, siis naaseb vist vanale kohale. Muinsuskaitseamet pidas mind meeles oma tänukirjaga tähelepanelikkuse eest pannoo kaitsel. Täpsemalt saab sellest kõigest lugeda siit.

ERR-i kultuuriportaalis ilmus kuus minu kirjutist (lisaks üks veel eelmise aasta eelviimasel päeval). Pärit on need kõik siitsamast blogist, enamasti raamatumuljed, aga kaks ka muul teemal. Lugeda saab neid siitkaudu või blogiotsingut kasutades.

Koostöös kirjastusega Varrak olen tänavu tutvustanud kahtteist raamatut. Lugeda saab neid siitkaudu, kaaned on näha pildil. Neist teostest jätsid mulle sel aastal kõige helgema mulje Ursula K. Le Guini Meremaa-raamatud. Üldiselt oli mul väga paksude raamatute lugemise aasta; neist on nimetamisväärsemad Mika Waltari „Mikael Karvajalg“ ja „Sinuhe, egiptlane“. Koostöö Varrakuga on jätkumas, praegugi loen üht raamatut, millest blogijutu kirjutan uue aasta alguses.

Küllap võin ilmunud kirjatööde hulgas nimetada ka sügisel valminud minu tublide kursusekaaslaste koostatud ja toimetatud kursuseraamatut „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille jaoks lühikese tekstijupi kirjutasin küll juba mõni aasta varem.

Tulevikukavatsustest ma enne ei kirjuta, kui midagi neist tehtud saab.

Blogimine? Blogimisega jätkan, kuni tahtmist ja viitsimist on. Natuke teeb meelehärmi, et Blogtree millegipärast enam mu vanade raamatute lugemismuljete blogi „Tütarlaps linnast“ postitusi üles ei pane, aga mis ma ikka selle pärast põen, sest küllap huvilised leiavad ka need üles, kui soovivad.

* Talvine pööripäev on homme, 21. detsembril, talv algab kl 12.02. Ja teate, sõbrad, sellega käib kaasas, et uus kevadki jõuab järjest lähemale. :)

Seekord on talvisel pööripäeval taevas näha ka kosmilist fenomeni: viimati olid Jupiter ja Saturn teineteisele nii lähedal ligi 800 aastat tagasi (4. märtsil 1226). Astronoomid soovitavad taevasse vaadata, sest Jupiteri ja Saturni „käeulatust“ on Maalt ka palja silmaga näha. Astroloogd aga seostavad seda nähtust meie planeedi muutumise ja n-ö uue ajastu algusega.

Talvise pööripäeva tagasipilk 2019. aasta kirjatöödele

Selle blogi traditsioon nõuab talvisel pööripäeva paiku kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest, aga et mult ajakirjanduses ei ilmunud mitte kriimu ridagi, siis tuleb ka kokkuvõte lühike.

Mõni mu blogipostitus oleks ju teema ja kirjapaneku poolest ajalehe- või ajakirjakõlbulik, aga ma ei saatnud neid kuskile. Mammi-tüüpi heietada ajalehes ma ei taha, ka on mulle vastukarva ajakirjanduse kui ühiskonna valvekoera tasapidine muutumine verekoeraks. Aga ma ei välista mõnel järgmisel aastal taas lehte kirjutamist.

Toimetajana vaatasin aasta alguses uuesti üle Kristel Kaaberi 2012. aastal ilmunud e-raamatu „Iga teekond saab alguse südamest“, mille Rahva Raamatu kirjastus seejärel päris-raamatuna välja andis. Mul on hea meel, et Kristeli esikteos on lugejatelt palju kiita saanud. Tema kirglik Itaalia-armastus ning nõtkelt väljendusrikas ja tundeküllane kirjapanek on seda igati väärt.

Bloginud olen vähem kui eelmistel aastatel ning suure osa blogipostitustest moodustavad raamatumuljed. Mõned neist on kirjutatud koostöös kirjastustega, kes on mulle pakkunud tänuväärset võimalust ilmuva hulgast mind huvitavat lugemisvara valida. Nende raamatute kaanepildid on siin:

Koostöös Varrakuga olen tänavu tutvustanud kümmet raamatut. Neist kümnest meeldis mulle kõige rohkem Marc Hameri „Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses“. Küllap on meeldimise põhjus täiesti subjektiivne, sest see hästi tore raamat jõudis minuni just siis, kui niisugust lugemist ja sellist meeleolu vajasin.
Varraku raamatututvustused on siin.

Koostöös Postimehe kirjastusega (Post Factum) lugesin viit ülevaadet sarjast „EV 100“ ja muljetasin ka neist.
Raamatumuljed leiab siit.

Loodetavasti jätkub selline koostöö kirjastustega ka edaspidi. 

Järgmiseks aastaks ma konkreetseid loomelubadusi ei anna, kuigi on üsna kindel, et üht-teist ikka kirjutan ja/või toimetan.

Täpsuse huvides tuleb kirja panna ka see, et tänavu on talvine pööripäev 22. detsember, talv algab kl 6.19. Päike tõuseb kl 9.09 ja loojub 15.22.

Talvise pööripäeva kokkuvõte 2018. aasta kirjatöödest

Selle blogi nüüdseks kümneaastane traditsioon on olnud talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Sel aastal on neid olnud väga vähe ja kokkuvõte tuleb napisõnaline.

Ei, ma ei väsinud eelmisel aastal pärast raamatu ilmumist ära. Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnudki. Õpetajate Lehele kirjutasin siiski ühe tekstijupi elamaks kaasa mulle südamelähedase vana koolimaja saatusele.

Raamatut on päris palju loetud, ostjatele ja laenutajatele olen endiselt tänulik ja ka siin blogis aeg-ajalt „Nooruse loo“ käekäigust kokkuvõtteid teinud.

Blogisin samuti vähem  kui eelmistel aastatel, eriti kehtib see minu raamatublogi „Tütarlaps linnast“ kohta, kus on meenutused lapsepõlves ja nooruses loetust palju aastaid hiljem.

Uuema kirjanduse osas tegin neljandat aastat koostööd kirjastusega Varrak ja panin „Kruusateesse“ aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Varrakus väljaantu kohta kirjutatu leiab siit ja nende raamatute kaanepildid on pildil siin kõrval.

Sel aastal kirjutasin koostöö raames 11 raamatust, mis kõik heaks või väga heaks lugemisvaraks osutusid, kaheteistkümnes – hästi paks ja muinasjutuliselt põnev „Kuningas Arthuri triloogia“ – on pooleldi loetud ja sellest kirjutan kas veel selle aasta lõpus või juba tuleva alguses. Koostöö Varrakuga tõenäoliselt jätkub.

2019. a kavatsen veidi rohkem kirjutada, aga suuremate tööde ideed on veel üsna algusjärgus ja neist praegu blogida oleks narr.

Muidu on 2018 olnud minu arvates päris hää. Eriti aasta lõpukuul on olnud mitmesuguseid olulisi ümmargusi tähtpäevi, aga neist ma ei blogi, kuigi mõtteis omalaadseid kokkuvõtteid teen ja olnust õppust võtta püüan.

Kalendritalv algab 22. detsembril kl 00.23 ja seejärel hakkavad päevad tasapisi pikemaks minema.

Talvise pööripäeva tagasipilk 2017. aasta kirjatöödele

Talv algab ametlikult  täna kl 18.28. Küllap oleks stiilsem seoses talvise pööripäevaga pajatada millestki müstilisemast, päikese pesas tudumisest, peatsest valguse saabumisest, hingeuste paokil olemisest, avanevatest võimalustest, aga selle blogi traditsiooniks on talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Nii ka seekord.

Raamat ilmus augusti lõpus. Sinnamaani sai selle eelmisel aastal valminud teksti päris palju täiendatud ja kohendatud, korrektuurid üle loetud jne. „Nooruse loo“ kohta olen sel aastal blogis mitu korda kirjutanud, tegin ka eraldi lehekülje, kus on muu hulgas näha nii arvustuste kui ka katkendite lingid.

Ühtekokku sisaldab „Nooruse lugu“ poolsada peatükki ehk lugu. Ise ei pea ma seda elulooraamatuks, kuigi seda müüakse raamatupoodides elulooraamatute ja memuaaride sildi all. Minu jaoks on „Nooruse lugu“ ajakirjaniku raamat ajakirjast ja ajakirjandusest, võla tasumine ajakirjale, mida enam ei ole, meie ajakirjanduse ajaloo ühe mälestuse jäädvustamine, mille kohta mõnigi lugeja on tabavalt öelnud, et see on ajakirja elulugu.

Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnud. Muude tekstide toimetamistööd tegin ka päris vähe. Ahjah, olin peaaegu unustanud, et aasta alguses kirjutasin ühe teksti kursuseraamatule, mida mu ülikoolikaaslased plaanitsesid, aga see lugu oli üsna lühike ja ma ei teagi täpselt, mis kursuseraamatu ideest saanud on.

Augusti keskel jõudis minuni soov, et kirjutaksin Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljaandesse Nukits oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“. Mis edasi sai, sellest on lugeda siin – igatahes ilmus see lugu detsembri alguses Nukitsas 2017.

Bloginud olen sel aastal just nii palju, kui mu blogidest paistab. Põhiliselt just siin ja „Tütarlapses...“

Kolmandat aastat tegin koostööd kirjastusega Varrak ja panin siia aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Sel aastal on neid seitse:
Will Selfi „Vihmavari“,
Richard Flanagani „Kitsas tee sisemaale“,
Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistus“,
Umberto Eco „Olematu number“,
Julian Fellowes’i  „Lõpetamata minevik“,
Stella Arbenina, paruness Meyendorffi  „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“.

Varraku raamatute kohta kirjutatu leiab siit. Neist seitsmest nautisin enim „Grammatika ülistust“, mis oli ühtaegu muhe, vaimukas ja teabeküllane arutlus keelte ilust ja võlust. Praegu on käsil seitsmes: Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“. Koostööd Varrakuga kavatseme jätkata.

2018. aastal tahaksin ka veidi kirjatööd teha – meeles mõlguvad üks pikem ja mõni väiksem, kui jaksu jätkub, aga nendest juba siis, kui miskit küpsemas on. Uusi pakkumisi olen samuti nõus vaagima.

Tähetark Mang ennustavat järgmiseks aastaks tööka koera aastat. Mina olen koera aastal sündinud, nõnda peaks mulle järgmine aasta sobima. Ja eks ma siis mõnikord käin ikka ka blogis koera saba kergitamas.

Talvine pööripäev - kokkuvõte 2016. aasta kirjatöödest

Täna algab talv. Tasapisi hakkavad päevad valgemaks minema. Kui ma möödunud aastal samal ajal mõtlesin, et võib-olla katkestaksin selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest, sest polnud ju midagi tehtud, siis tänavu tuli kirjutamisvaim tagasi.

Artikleid ei ilmunud palju – Õpetajate Lehes kolm. Aga ma olen rahul, sest seda on tervelt kolm rohkem kui 2015. aastal. Neist sai üsna hea tagasiside meenutuslugu Tallinna 10. keskkooli näiteringist. See lugu on ka mu blogis. Aga lugejaid jätkus ka loole kultusraamatust  „Pedagoogiline poeem“ ja kirjutisele seoses sellega, et ajakirja Noorus ilmumahakkamisest möödus 2016. a novembris 70 aastat.

Võib-olla oleks lehelugusid rohkemgi olnud, aga aasta põhiaur läks ühe kirjastuse palvel raamatu kirjutamisele. Veebruaris-märtsis vaatasin üle olemasoleva materjali, kogu suve tegin tööd ja septembriks oli raamatu tekst, umbes 200 lk, kirjastusele üle antud. Siis tuli aga mitmest asjaolust tingitud paus ja praeguse seisuga ma ei tea, millal ja mis kujul raamat ilmub. Seepärast ei saa ma sellest ka ikka veel täpsemini kirjutada. Võin ainult öelda, et kirjanikuks ma ei püri, see on ajakirjaniku raamat. Suur tänu Eesti Kultuurkapitalile, kes seda teemat nii oluliseks pidas, et raamatu kirjutamist toetas.

Nii et kirjatööd sai tehtud palju rohkem kui eelmistel aastatel, kuid tulemus pole seni päris see, mida lootsin. Ju toob uus aasta selgust. Ka mõni uue aasta (tellitud) kirjatöö on juba ajakavas paigas.

Bloginud olen sel aastal eelkõige raamatukirjutamisele läinud aja tõttu veidi vähem kõikides oma blogides, kuid päris soiku ei ole neist ükski jäänud. Kuigi mingil määral olen enda vist „ära kirjutanud“ – aeg-ajalt tuleb tahtmine pikem paus teha.

Aitäh neile blogisõpradele, kellele on meeldinud „Tütarlaps linnast“ FB-lehekülg! Teistele oma blogidele ei ole ma FB-lehekülgi teinud, aitab sest ainumastki.

Kuigi mõni aeg tagasi oli Sirbist lugeda üsna kurjustavat arvamust, et kirjandusmuljetusi on klassikalise kriitika kõrvale tõusnud blogides juba liiga palju, olen ka mina juba teist aastat siia pannud lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Sel aastal oli neid kaheksa (eelmisel neli):

Peter Ackroyd „London: Lühibiograafia“
Laurent Binet „HHhH“
Milan Kundera „Tühisuse pidu“
A. N. Wilson „Kuninganna Victoria“
Elizabeth Gilbert „Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“
Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I ja II osa.
Varrakult saadud raamatute kohta kirjutatu leiab siit: http://iltaka.blogspot.com.ee/search/label/Varraku-mulje
Neist kaheksast oli minu jaoks põnevaim väga mahukas ja detailitäpne Londoni lühibiograafia.

Nüüd tsiteerin iseenda eelmisel aastal kirjutatut: „Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama – kellel soovi on, võib pakkumise teha, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan siis, kui laituseks põhjust näen.“

Ka muude kirjatööde ja raamatutoimetamiste pakkumised ja küsimised on oodatud. Vanus on selline, et veel olen loominguks suuteline ja kahju oleks, kui see suutlikkus raisku läheks.

Ja lõpetuseks kõigile blogisõpradele kaunist talvist pööripäeva, häid pühi ja tujuküllast aastavahetust!

Vana postkaardi (1974) autor on Silvi Väljal.

Talvise pööripäeva eel. 2015 - keskendumine või luuslank

Mõtlesin, et võib-olla katkestaksin sel aastal selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. Pole ju midagi tehtud. Aga mõned read siiski kirjutan.

Artikleid ma sel aastal ei kirjutanud, järelikult neid ka ei ilmunud. Aga järgmine aasta tuleb ehk ses osas parem. Endiselt võin korrata eelmisel aastal samal ajal kirja pandud lauset, et "teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud". Kirjutamisetahtmine on tagasi tulnud, aga see asjatamise soov puudub endiselt.

Nii et kallid kolleegid, kui mõnel toimetusel on soovi mult lugu saada, siis tellige. Kui teema mulle sobib, kirjutan. Sulg ehk arvuti pole roostes, blogides teen pidevat trenni kah.

Kahel eelmisel sügistalvel kesisevõitu tervis on mõneti paranenud, ses suhtes on luuslank kasuks tulnud. Keskenduda aidanud. Ja kui tervis on parem, on ka kirjutamistuju tugevam.

Bloginud olen enam-vähem pidevalt, küll veidi vähem kui varasematel aastatel.

"Tütarlaps linnast" on kirjutanud umbes-täpselt 200 raamatust. Neid meenutusi loetakse huviga ja tõenäoliselt nendega ka jätkan. Aitäh neile blogilugejatele, kellele on meeldinud "Tütarlapse..." FB lehekülg!

"Suleke" sai tuhat postitust suvel täis, siis pidasin pausi kuni jõuluaja alguseni, nüüd olen taas mõne postituse sinnagi teinud, aga pidevat jätkamist esialgu ei plaani.

"Kruusateel" siin peaks varsti ka tuhandes postitus kätte jõudma.

Viimasel poolaastal olen siia pannud muudele postitustele lisaks neli raamatumuljet kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Olen neid saanud ise kataloogist valida ja need raamatud on olnud Stefan Kleini "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas", "Pühad ja müstilised sümbolid. Rahvad, usundid, müsteeriumid", Pierre Michoni "Pisikesed elud" ja Tom Perrotta "Allesjäänud". Postitustes olen märkinud ära, et raamat on kirjastuselt saadud.

Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama - kellel soovi on, võib pakkumise teha -, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan seda, kus laituseks põhjust näen.

Kavatsusi on muidki, aga ei hakka neist siin enne pajatama, kui võimalusi nende teokstegemiseks tekib, ja kui Suur Looja nende jaoks veel aega annab.

Talv saabub sel aastal ametlikult 22. detsembril kl 6.48. Mu sõprade aedades õitsevad lilled. Avapildiks panin lumikellukesed, blogipõhjaks lumehelbed...

Talvise pööripäeva eel. 2014 - teistmoodi kokkuvõte

Üks selle blogi traditsioon on olnud teha talvisel pööripäeval kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. See aasta oli teistsugune ja kokkuvõtegi seetõttu teistsugune.

Kirjatöid - artiklite mõttes - ei ilmunud rohkem kui üks. Teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud.

Selle ühe ja ainumasega olen väga rahul. Omamoodi kujunes see ühe suure sisseelamise tulemusena - lugesin väga põhjalikult Ilja Ehrenburgi mõttepäevikuid "Inimesed, aastad, elu" ja tegin igast loetud osast ka blogiteksti, kokku 8 tükki. Eriti elasin sisse Stalini isikukultuse ajastusse. Vaadates ühte selle aasta põnevamat filmi kandusin mõtetes Arhangelski oblastisse. Seejärel jõudsin keeleteadlase Polivanovi teemani ja taas isikukultuse  ajani ja mõjudeni ning Polivanovi eestlannast naise hukkumiseni samuti Arhangelski oblastis asunud surmalaagris. Lisaks veel mõned muud kokkusattumised ja seosed ning teema hakkas elama.

Raamatutoimetamisi ei olnud. Ise ei otsinud võimalusi ja kirjastus, millele viimastel aastatel olen tööd teinud, nähtavasti pahandas selle aasta alguses, et ma ei leppinud töö eest tasumisega mitu kuud lepingutähtajast hiljem.

Eelarvesse on vähene töötegemine muidugi jälje jätnud.

Bloginud olen nagu tavaliselt. Siin selles blogis kõige rohkem loetust, vähem elust-olust, hoopis vähe poliitikast. Teistes blogides muudel teemadel. Aga n-ö blogivargust on eriti paaril viimasel kuul ette tulnud. Ootamatult leidsin ühest fotograafide keskkonnast paar enda kaktusepilti ja poleemika, kas need sinna pannud inimene ikka tohtis nii teha. Nüüd, jõulude eel hakkas kellelegi meeldima mu ammune blogipilt minu vana pabernuku ja tema riietega, mis ilmus välja piparkooginäitusel. Luba selleks ei küsitud. (22. dets: Sain teada selle "kellegi" nimed - Sirje Kadalipp  ja Piret Paat, mõlemad professionaalsed kunstnikud.)

Olengi mõneti ebaleva tundega viivitanud sinna näitusele vaatama minekuga.

Mõned raamatukirjutamise mõtted on olnud. Ei, mitte oma elulooraamatu, vaid millegi muu. Olen nendega ka algust teinud, aga n-ö kriitilist massi pole veel saavutanud. Enesekriitika takistab. Ja kõhklus, et kas see võiks kellelgi huvitav olla. Ses mõttes imetlen nooremaid inimesi, kes oma pähe tulnud idee, mis mõnikord on väärtuslik, mõnikord mitte nii väga, kohe teoks teevad ja ilma igasuguste kahtlusteta raamatu ilmutavad.

Lund ootan. Mitte tuisku toatagusel, vaid kena kriuksuvat lund jalajälgedes, niisugust, mis veel libedaks pole muutunud, vaid kõndijat kogunisti omamoodi toetab, talle kaasa laulab. Ja valgemat aega ootan, ikka teadmisega, et pärast pööripäeva, juba homsest, see tasapisi tulebki ning viib kohatise nukruse ja talveune ära.

Minu foto: 1.dets 2014.

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2013. aastal ilmunust

Blogipidamise aastatel olen iga talvise pööripäeva paiku siia pannud kokkuvõtte oma aasta jooksul ilmunud kirjatöödest. Seekord samuti.

Elukondlikult on see aasta olnud parem kui eelmine. Kui eelmisel aastal olin aastalõpu kolmel kuul haige, siis tänavu ei saanud kurta - püsisin enam-vähem tervise juures. Ka loominguliselt oli parem aasta kui mullu. Kui mullu esmakordselt elus täielist lugude kirjutamise pausi võisin nentida, siis tänavu kirjutasin ajalehtedele/ajakirjadele mõned tekstid. Siin ja seal ilmus nipet-näpet, mis pole märkimisväärne, aga oli ka muud.

Aasta alguses kavandasin igakuiseid artikleid Videvikus, koondteemaks eakad ja internet. Ilmuda jõudsid paraku vaid kuus lugu, mida olen ka siia blogisse pannud ja mida saab lugeda veel DIGARI kaudu. Lugude loetelu: "Kui ravim ei sobi", "Facebook on nagu suur turuplats", "E-lugeril on palju häid omadusi", "Lugematu hulk lugemist", "Rikkalike kogemustega kirjutajad", "Enne kui sammud välja seada". Sari jäi pooleli, sest augustikuu jäi sellele umbkaudu 20 aastat ilmunud ajalehele viimaseks.

Ajakirjale Tiiu kirjutasin oma õeraasust Tiiust, kes jäigi pisitüdrukuks. Toimetus pani sellele pealkirjaks "Õest jäid salguke juukseid ja luuletus" - Tiiu nr 20, mai 2013. Internetis ei ole, siin kõrval pildil on natuke sellest loost paistmas, ka blogis olen kunagi varem sel teemal kirjutanud..

Vähe seda ju on, aga ma ei ole olnud kuigi agar avaldamisvõimalusi otsima. Mõned tellimused on küll olnud, aga siis pole soovitud teema mulle eriti passinud.

Minu toimetatud raamatutest tuli 10. detsembril trükist viimatine, kokku sai neid neli. Üsna aasta alguses ilmus (ja jäi servapidi justkui kahe aasta vahele) Kristel Kaaberi e-raamat "Iga teekond saab alguse südamest", mis tutvustab autorile armsat Itaaliat eelkõige selle kultuuri kaudu. Raamatu kohta saab lisa lugeda Kristeli blogist (ja minu omast ka). Soovitan seda endistviisi igaühele, kel Itaalia suhtes mingitki tõmmet on.

Valeri Sinelnikovi raamatuid on eesti keeles vist nüüdseks kokku neli, mõni neist minu toimetatud: sel aastal "Saatuse õppetunnid", mis võtab üsna konspektiivselt kokku Sinelnikovi tervistamis- ja elumeetodi.

Ka kaht Osho raamatut toimetasin. Ühe pealkirjaks oli "Raamat meestest", kuid rohkem kui meestest on selles juttu inimeseks olemisest (inglise keeles on ju nii inimene kui mees "man"). Teine oli "Raamat egost". Toimetajana pakkus mulle nende kahe ajaliselt lähestikku sattunud raamatu puhul huvi, kui erinevalt olid tõlkijad sama autori tekstidele lähenenud. Kirjastus on mõlemad raamatud ka kenasti kujundanud. Osho suuremat reklaami ei vaja, tema lugejaskond on aja jooksul üsna arvukaks kujunenud, mõned lausa suurteks fännideks saanud.

Mõnda spetsiifilisemat käsiraamatut toimetasin ka, aga vähem kui mullu ja neid ei hakka siin üles lugema.

Viimastel aastatel on minust olenemata mõnikord mu ammu kirjutatud tekste raamatukaante vahele jõudnud. Sel aastal sai selleks mõne varasema artikli taasavaldamine artiklikogumikus "Riigikontroll ajakirjanduse peeglis 1918-2012". Ajakirjanikud ongi ju oma loomult ajaloo kirjapanijad, seepärast on niisugune kunagiste tekstide talletamine päris rõõmustav.

Tulevikuplaane ei hakka siinkohal avama, eks paistab, kuidas aeg ja elu kulgevad.

Üldse mitte maagiline kokkuvõte 2012. a ilmunust

Traditsiooniliselt olen talvisel pööripäeval teinud blogis kokkuvõtte oma aasta jooksul kirjutatud lugudest, ilmunud artiklitest ja toimetatud raamatutest. Seekord teen seda veidi varem - eks sobi ju selleks ideaalselt tänane "maagiline" kuupäev 12. 12. 12, mis olevat ka uue jõu ja uue alguse sümbol. Ja jõudu läheb mul vaja, sest ega tänavune küll loominguliselt eriti edukas aasta polnud.

Lehe- ja ajakirjalugusid ma sel aastal ei teinud. Mitmel põhjusel, mida siin lahkama ei hakka. Elasin rohkem n-ö vanast rasvast. Mis näitab, et mu eluiga on jõudnud sinnamaani, et on aeg mälestusi kirjutada. Nii ilmuski aasta alguses trükimusta jõudnud koguteoses "Kui kergetööstus oli suur tööstus. Tagasivaateid minevikku" (mis küll veel eelmist aastanumbrit kannab) minu tekst "Mälestusi kergetööstusest".

Maikuus ilmunud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi kogumikus "Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist" oli minu artikkel "Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest" - tänutundest Õpetaja vastu. November tõi kahe varasema intervjuu osalise taasavaldamise  Eesti Olümpiakomitee president (2001-2012) Mart Siimani esinemiste, artiklite ja intervjuude kogumikus  "Subjektiivselt". Aga kõik need lood olid kirjutatud juba varem, mitte sel aastal, lihtsalt ilmumisega läks aega.

Minu toimetatud raamatuid on tänavu ilmunud viis. Ühes mälestusteraamatus tegin küll ainult puhtalt keeletoimetamist ja ei hakka seda siin nimetama. Enamat toimetamist nõudsid  Mihhail Ležepjokovi "Tunded tumestavad mõistuse", Valeri Sinelnikovi "Ole oma elu peremees", Anatoli Nekrassovi "Õpi oma elu juhtima" ja üks raamat erisoodustustest. Kolm nimetatut olid seekord siis vene keelest tehtud tõlgete toimetamine, eelmistel aastatel on inglise keelest tõlgitud raamatuid olnud venekeelsetest rohkem. Neist huvitavamana tundub mulle Ležepjokovi raamat, kus on rohkem juttu indiviidi kohast ühiskonnas; teised on sellest, kuidas üksikisik peaks elus edu saavutama. Kõik need raamatud on olnud kirjastuse, mitte minu valik.

Minu tööandjatest ühel on väga halb omadus. Ta ei hooli töötasu maksmisel lepingu tähtaegadest, vaid venitab, tahab mitmekordseid meeldetuletusi, küsimist, võiks öelda, et lunimist. Ja nii kuude kaupa. Toimetamistöö üldiselt meeldib mulle, kuigi aeg-ajalt tuleb ette väga lolle vigu, mis parandada tahavad. Aga väga ebameeldiv on, kui tasu saamine venib. Sellisele tööandjale on ka raske lojaalne olla. Ma ei ole ju tema võlglane, sest minu töö on ammu tehtud ja raamat(ud) ammu ilmunud, aga tema oma tasuvõlga ei maksa.

Enne aasta lõppu on vaja valmis saada veel ühe päris põneva raamatu toimetamisega (aga sellest kirjutan rohkem siis, kui autoril selle väljaandmisega kõik selge on) ning üks töö on veel tulekul.

Aga siis on juba uus aasta ja uued päevad...

Minu foto, 2012.    

Talvise pööripäeva eel - kokkuvõte 2011. a ilmunust

Traditsiooniline talvise pööripäeva kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest on seekord lühike. Ainult kaks lugu kirjutasin aasta esimesel poolel, et teisel poolaastal täiesti vaikida.

Mõttekäik "Meie kodude ajalooline minevik" ilmus nii Õpetajate Lehes kui ka Delfis. Teiseks valmis Õpetajate Lehe jaoks pikem intervjuu professor Jüri Talvetiga hispaania keele ja maailmakirjanduse õppimisest Tartu Ülikoolis. Edasi pidasin pausi. Eks seda ole ka siinse blogi sissekannete vähenemisest näha.

Minu toimetatud raamatuid ilmus kolm. Valeri Sinelnikovi "Hakka oma haigust armastama" oli huvitav, kuigi ma kõiki selle raamatu seisukohti ei jaga. Jevgenia Frolova "Armastuse meistriklassi" väärtuses kahtlen. Kolmas oli Yogananda väike raamat "Kuidas olla edukas", mis tuli trükist alles hiljuti, novembris. Veidike kohendasin sel aastal keeleliselt ka mõnda pikemat tehnilist teksti ja ühe koolimehe mahukat mälestusteraamatut. Nipet-näpet on veel ilmumas, kuid tänavu need tulla ei jõua.

Järgmisel aastal? Ma ei tea, kas vaikimine jätkub. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
Minu foto, dets 2011. 

EDIT: 26. dets. Vaatasin täna, et aastatöö kokkuvõte on kuidagi mustades toonides saanud. Tegelikult oli ikkagi tore aasta. Ja need asjad, mis tänavu ilmuda ei jõudnud, on järgmise aasta seemned.  

Talvisel pööripäeval - kokkuvõte 2010. aastal ilmunust

"Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli."

Need klassikalised algussõnad on eelmise, 2009. aasta kokkuvõttest ja ega sel aastal asjalood suurt paremad polnud. Esimesel poolaastal kirjutasin väga vähe, mõnda tõlkeraamatut küll toimetasin.

Siis tuli palav suvi, liiga palav, et vabast tahtest tööd teha ehk taas see tuntud vana ütlemine pahast seast, kellel mitu viga. Aga natuke midagi siiski on:

Õpetajate Lehes 18. juunil: Kes peaks Eduard Vilde vanemate haua eest hoolitsema? See lühirepliik sattus 30. juulil mulle ootamatult ka Delfisse, kus seda tasapisi senini kommenteeritakse: Linda Järve: Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest? Aga tulemust justkui polnud, sest ka sügisel olid kalmud koristamata.

Juulis ilmus Elukirjas lugu Albert Norak - ikka koos oma linnaga Tallinna legendaarsest linnapeast (kuigi tema ametiajal teda niimoodi ei nimetatud) Albert Norakust (81), kes muu hulgas ütles: “Elu näitab, et õppima peab, kuid õpitu elluviimiseks on vaja julgust – just sellest olengi oma elus lähtunud"

Maikuisest Malta reisist kirjutasin Õpetajate Lehes augustis: Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Septembris ilmus ajalehes Videvik kolmeosaline järjelugu "Imelisel Ida-Virumaal". Internetis seda ei ole, kuid sisust saab mõninga ettekujutuse mu blogipostituste kaudu siit ja siit

Novembris ilmus Elukirjas usutlus Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare prof Jüri Talvetiga tema sõbrast ja tõlkijast, sõprusest ja loomingust laiemaltki. Et Elukirjas ilmus lühendatud variant, millest internetis ainult algusosa, saab täielikku varianti samuti lugeda minu blogist.

Toimetatud (tõlke)raamatud (kusjuures esimesel poolaastal tehtud töö hakkas alles teisel poolaastal ilmuma ja vilja kandma):
Paramhansa Yogananda "Kuidas olla kogu aeg õnnelik",
Meg Blackburn Losey "Tänapäeva lapsed",
Serdar Õzkan "Kadunud roos",
Maja Pitamic "Lapse mängud".

Lisaks ilmusid paar minu toimetatud väiksemat majandusteemalist käsiraamatukest.

Järgmise aasta alguses on tulekul sel aastal toimetatud pikem põnev tõlkeraamat. Rõõmu tegi ka minust märksa nooremate tulevaste raamatute autorite käsikirjade lugemine. Aga need on alles tulevikumuusika. Unenägudes kirjutan sageli, ilmsi on ka järgmiseks aastaks mõned kokkulepped - aga mulle ei meeldi veel tegemata töödest ette rääkida.

Selle kokkuvõtte avapildiks panen hoopiski juba unustusse vajunud tänavuse kalendrisügise alguse päeva esimese päikesetõusu. Õhtuti on hea teada, et päike hommikuti taas tõuseb ja et sünnib uus päev uute kohtumiste ja töörõõmudega.

Talvine pööripäev - kokkuvõte 2009. aastal ilmunust

Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli.

Jaanuaris Elukirjas "Kui elust saab missioon" - arutlus missioonitundest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi näidetel (Portmeirion, Minacki teater).

Jaanuaris - veebruaris sai toimetatud mitu väiksemat käsiraamatut (töölepingu seadusest, Exceli kasutamisest). Kõik ka ilmunud.

Märtsis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat - Martha Davis, Ph.D., Elizabeth Robbins Eshelman, MSW, Matthew McKay, Ph.D "Lõõgastumise ja stressist vabanemise käsiraamat".
Märtsis ilmus samuti ajakirjanike elulugude raamatu III köide "Kuidas vaatad, nõnda näed", mis sisaldas ka minu eluloo "Minu aastad on minu rikkus".

Aprillis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, Kenneth T. Strongmani "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale".

Mais ilmus Elukirjas "70 - on seda palju või vähe?" naha- ja siidikunstnik Kiira-Marianne Kadarikust.

Juunis ilmus minu toimetatuna 15-aastase Merilin Jürjo esimene muinasjutukogumik "Haldja naer" - ilusad jutud.
Samuti juunis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, John Bowkeri "Uskumused, mis muutsid maailma".

Juulis-augustis sai toimetatud paari tõlkeraamatut, mis aasta lõpuks ka ilmusid. Üks neist oli Desmond Morrise "Beebi" ning teine Donald Trumpi ja tema partner Bill Zankeri "Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus". Neist olen ka selles blogis kirjutanud. Viimatinimetatut pole ma ise veel raamatuna näinudki, nii hiljuti ilmus.

Detsembris ilmus Elukirjas ka n-ö pehme lugu sellest, et Soomes armastatakse ingleid - Soome Instituudi viimatisest juhatajannast Jaana Vasamast ja tema emast kunstnik-naivistist Ritva Vasamast seoses jõuludega ja nende pere traditsiooniga teha jõuludeks inglikaarte.

Selleaastase nadivõitu kirjutamise elik loomingukriisi põhjustasid päris paljud asjad, küll mitte üleüldisest masust, vaid minust endast tingituna: läbi aasta lonkav tervis, reisi ärajäämine, aasta viimasel kolmel kuul jätkuvalt toimuvast ülanaabri korteriremondist põhjustatud ebameeldivuste halb talumine jm. Ei taha siin rohkem viriseda, ehk tulev aasta on parem.

Täna on pööripäev, tasapisi hakkab valgust lisanduma.

Talvine pööripäev. Kokkuvõte 2008. a ilmunust

Talvine pööripäev... Tasahilju hakkab nüüd päevadesse valgust juurde tulema. See kukesamm on peaaaegu märkamatu, aga hingele hea.

Päris rahulik aasta oli. Kui loomingust rääkida, siis on oluline muidugi oma isikulugude raamatu "Eestimaa ilu" ilmumine. Inimesed, kellest raamatus juttu, on seda kindlasti väärt. Tänu sponsoritele ja kirjastusele Kentaur kujunes see ka meie kingituseks Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks. Reklaami pole suurt olnud, ka esitluse jaoks polnud mul finantse, sestap on müük edenenud rahulikult. Tagasisidena tegid mulle suurt rõõmu sõnad ühe kolmkümmend aastat tagasi kohatud ja pärast seda mitte nähtud inimese kirjast:

"Oma laupäevasel tavakülastusel raamatukokku leidsin uudiskirjanduse riiulilt Sinu raamatu. Mulle meeldis väga Sinu valitud kaanekujundus ja kui sügavamõtteline koondpealkiri aastate jooksul kirjutatu kohta. Vaat, see on tõeline EESTIMAA ILU, tema väljapaistvamad inimesed, kellest mitut tunnen isiklikult. Ja milline südamlik ja lugupidav lähenemine! Ei mingit kurjust, kadedust ega kandumist odava populaarsuse taotlemisse. Igast loost hoomas autori sügav austus intervjueeritava vastu.Aitähh Sulle, et sain sel nädalavahetusel sellise lugemiselamuse!"

Aitäh, K! Hea on teada, et see raamatumõte mõnes hinges vastu tuksus.

Oma lugusid olen tiksunud tasa teha, aga igas kuus ikka midagi. Märtsikuu Elukirjas ilmus lugu blogimisest, mille tegemine oli üks algtõuge ka minu blogimisele. Lihtsalt et proovida, uudishimulik nagu ma olen, vaadata internetivõimalusi, millest usutletavad mulle kirjutasid. Järgmise aasta jaanuari lõpul saab siinne blogi aastaseks ja küllap on aeg mõtelda, mis edasi saab, kas jätkata või ei.

Selle aasta lugudest on mulle endale olulisemad olnud taas kirjutised inimestest: lastekirjanik ja toimetaja Olivia Saar, "Prillitoosi" tegija teleajakirjanik Hille Tarto , "Päevatee" tegija raadioajakirjanik Liina Kusma, riigikogulase Peeter Tulviste mõtted ajalikust ja igavesest , Nõmme muuseumi lugu, veel mõni...

Reisikirjadest on ilmunud mullune teekond Lõuna-Portugalis ja mitu teksti läinudsuvisest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisist: Edeni Project, Blenheimi palee, Stonehenge, Bath jt.

Omi mõtteid olen avaldanud seoses ahelkirjadega, teietamise ja sinatamisega, prüginduse korraldamisega, kodakondsuse ja Sakala keskuse teemadega, täiskasvanud laste ja vanemate kooselust, salmikute pidamisest ja mälestuste hoidmisest, muidu elust ja olust jne. Kõigile ei saa siia viidet panna, sest neid kas pole internetis või on poolikult.

Viimaseks sel aastal ilmunud looks sai "Nooruslikud märtsikuud" ajakirja Noorus märtsinumbritest aastatel 1985-1994. Kirjutasin selle kokkuvõtva loo ÕpL toimetuse soovil ja hiljem oli mul väga hea tunne, sest selle nüüd juba kaugele jäänud aastakümne märtsinumbrite sirvimist alustades ei kujutanud ma ette, et nii paljud sel ajavahemikul Nooruses esinenud nimedest, inimesed, kellest toona kirjutati, ja inimesed, kes ise kirjutasid, on praeguseks väga tuntuks saanud. Paljud tegutsevad praegugi täie hooga, mõnda enam pole... Kirjanikud, kunstnikud, sportlased, õpetajad, ajaloolased, ajakirjanikud, igasuguste alade edasiviijad – kõik nad on midagi loonud ja rajanud, et Eesti elu edeneks. Aeg kulgeb omasoodu ja meie koos temaga. Tore on, et oskasime Nooruse toimetusega neid inimesi juba toona märgata.

Mõni tänavu kirjutatud asjake ootab veel ilmumist. Mis parata, väljaanded vähendavad mahtu ja ilmumise ootejärjekord pikeneb...

Veel olen tänavu toimetanud mõnda tõlkeraamatut, mis ilmuvad tõenäoliselt järgmise aasta alguses. Aga isekirjutamine tundub mulle siiski toimetamisest rohkem sobivat.

Niisugune suhteliselt optimistlik kokkuvõte sai.
Kell tiksub edasi...

Pilt on mu mälestus selle aasta suurtuisust, pööripäevaks just sobiv, kõigile parimate jõulusoovidega.