29/10/2021

Oktoobri märksõnu: valimistest leevikeseni

Oktoober pole veel päris läbi, aga mõned märksõnad on siin kirjas.

Kohalikud valimised. Läks nagu läks. Juba mitu valimiskorda olen e-hääletaja. Seekord sai minu valitud mees palju hääli. Tegus mees on olnud, kuid veidi liiga ennast eksponeeriv. Aga tegusa oleku eest andsin talle praeguse edevuse andeks ja loodan, et see omadus ei süvene. Muidu on põnev jälgida valimistejärgseid koalitsioonide moodustamise katseid. Mitte et ma kõigega rahul oleks, aga eks näita kohalike valimiste õnnestumist või ebaõnnestumist alles tegelik elu mõne aja pärast: kas midagi muutub, läheb paremaks või halvemaks.

Kosmos ja Gurtšenko. Seoses 2015. aasta sarja „Ljudmila Gurtšenko“ näitamisega ETVs ja Jupiteris muutus ammune blogipostitus sellest seriaalist minu blogis viimasel ajal kõige rohkem vaadatuks. Huvitav, kas lugejad teadsid ikka, et eesti juurtega vene näitlejanna Julia Peresild, kes Gurtšenkona säras ja vaatajatele ka Zuleihha filmist õnnetu saatusega tulihingelise bolševikuneiuna tuttav on, on just seesama näitlejanna, kes oktoobris kaheteistpäevasel kosmosereisil lendas. Ikka filmitegemise nimel.

Jõulumargid. Olen mitu aastat jõulumarkide ostmisega hiljaks jäänud, mis tähendab, et ma pole neid saanud, sest need on müügilt otsa lõppenud. Eelmisel aastal jäid mul jõulukaardid margipuuduse tõttu saatmata, aga kuivõrd ma tean, et mu eakad tuttavad ja sugulased kaardisaamisest rõõmu tunnevad, otsustasin tänavu jõuludeks kaarte saata. Tänavused jõulumargid ilmusid oktoobri keskel ja on omamoodi armsa olemisega: sisemaisel leevike, välismaale saatmiseks orav. Minu arvates ilusamad kui vahepealsed katsetused piparkoogilõhnaliste või muud moodi ebatavaliste markidega. (Siinne margipilt on Omniva kodulehelt.)

Elektriarve. Oli peaaegu kaks korda suurem kui eelmisel kuul. Huvitav, mis saab edasi.

Koroonapiirangud. Nende karmistumine ei ole mind väga oluliselt puudutanud. Esimest ja seni ainsat korda näitasin vaktsiinipassi loomaaias käies. Maski kannan. Ühistransporti olen viimasel paaril kuul ka veidi kasutanud, sealgi on enamik maskiga. On tulnud paar teadet, et üritused, kuhu olen olnud kutsutud, lükkuvad koroonaolukorra ägenemise tõttu teadmata ajaks edasi või toimuvad arvuti vahendusel.

26/10/2021

Elusad teod

(Üleval kaanel) „Ärge pange siia lahtiselt elusaid tigusid, sest nad roomavad uuesti välja siit.
Šampuse pudeleid ärge ka pange!!!“

(Alumisel kanistril) „Elusad siia. Kork kinni!“

Pildistatud: sept 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest!

21/10/2021

Vaatamisi: oktoobris silma jäänud sarjad ja filmid

Kolmandik oktoobrit on veel ees ja seepärast ehk liiga vara silmajäänust ülevaadet kirjutada, aga tahan oma blogi lugejatele soojalt soovitada Itaalia seriaali
„Sinu kätes“ („Doc. Nelle tue mani“; 2020).

Olen sellest esimese hooaja täispikkuses (16 osa) Jupiteri hiljuti ilmunud sarjast praegu vaadanud ainult kaht osa  ja tahan kindlasti edasi vaadata. Eelkõige sellepärast, et peaosaline Luca Argentero paelus mind väga filmis „Mina, Leonardo“ („Io Leonardo“, Itaalia-Prantsuse, 2019). Ta mängis Leonardo da Vincit nii ilmekalt, omapäraselt ja hästi, et ma seda lausa nautisin. Olen sellest kirjutanud tänavu jaanuaris.

„Sinu kätes“ algab sõna otseses mõttes kuuliga pähe. Lasu tagajärjel kaotab suurepärane, kuid kehva iseloomuga doktor Andrea Fanti oma mälust kaksteist viimast aastat. Ta arvab, et on alles äsja haiglasse tööle tulnud, et elab õnnelikult koos oma naise, tütre ja pojaga. Seda, et ta vahepeal on karjääris edenenud sisehaiguste osakonna peaarstiks, et abielu lõppes lahutusega, et ta oli alles hiljuti uuesti armunud, ta enam ei mäleta. See põhjustab palju segadust, muret ja arusaamatusi, mida mõni tema kolleegidest püüab oma huvides ära kasutada.  

Kaks esimest osa olid igatahes vägagi köitvad. Ka meeldib mulle seriaali selge pildikeel, sest tänapäevased tuhmvärvseteks ähmastatud filmid ja sarjad mulle hästi ei sobi.

Võimalik, et kirjutan sellest sarjast tulevikus veel, sest ühtekokku on sellest valmis või valmimas kaks hooaega 32 osaga. Luca Argentero on ühes intervjuus öelnud, et kuigi haiglaseriaali tegemisel algul kaheldi, kas Itaalia publik sellest huvitatud on, osutus vastuvõtt väga soojaks. Seriaal põhinevat ühe tuntud arstiga tõsielus juhtunul.

(EDIT: 26. okt '21. Nüüd on mul „Sinu kätes“ esimene hooaeg vaadatud ja minu jaoks oli see suurepärane elamus. Lisaks Luca Argenterole teevad väga hea osatäitmise kaks naispeaosalist, samuti paljud haigla arste ja patsiente mängivad näitlejad. Jään ootama teist hooaega, millest praeguse seisuga on valmis kaheksa osa ja tegemisel ülejäänud kaheksa.)

„Belgravia“ (Suurbitannia, 2020) vaatamine on mul poole peal.. Juba mõnda aega on mu lugemisjärjekorras oodanud Julian Fellowesi romaan „Belgravia“, mis on sellele sarjale aluseks. Nüüd ilmselt lepin ainult sarja vaatamisega sedamööda, kuidas ETV seda näitab, ja romaani enam lugema ei hakka.

„Grantchester“. Vaatasin Jupiterist 4. hooaega. Vikaar Sidney Chambersi osatäitja James Norton lahkub teises osas uute väljakutsete juurde. Tema asemele tuleb uus vikaar William Davenport (Tom Brittney). Sidney paaris politseiinspektor  Geordie Keatingiga (Robson Green) oli hea ja minu jaoks huvitav tandem. Kuidas uus partner politseinspektorile (ja mulle) sobib, selgub järgmiste hooaegade jooksul. Tänavu juulis alustati seitsmenda hooaja filmimist.

„Armastust otsimas“ („The Pursuit of Love“", Suurbitannia, 2021), on Jupiteris olev kolmeosaline lühisari. Selle kaks peategelast on täditütred Fanny ja Linda, kelle vaated ja soovid elule on üpris erinevad, kuid kes sellest hoolimata teineteisesse väga kiindunud on. Lindat mängib näitlejanna, kes brittide „Sõjas ja rahus“ Nataša Rostovat mängis. Minu jaoks on ta pisut liiga tundeline, flegmaatilisem Fanny mõjub mulle selles sarjas sümpaatsemana, aga nende duot on päris tore jälgida.

Filmid

„Ruth Bader Ginsburg. Sest ta on naine“
(„On the Basis of Sex“, USA, 2018).
See on draama USA ülemkohtuniku, liberaalide ikooniks nimetatud Ruth Bader Ginsburgi (5. märts 1933 – 18. september 2020) noorusaastatest, mil ta üritas meestekesksel alal juristina läbi lüüa ja alustas võitlust naistele võrdsete õiguste saamise nimel. Ühtlasi on see Ruthi ja tema juristist abikaasa Martini armastuse ja partnerluse lugu. Sisukas, kuid minu jaoks liiga plakatlik.

„Lootus“ („Håp“; Norra, Rootsi, Taani, 2019).
Kurb ja südamlik suhtelugu Anjast (Andrea Bræin Hovig) ja tema märksa vanemast elukaaslasest Tomasest (Stellan Skarsgård), kes otsustavad abielluda enne Anjat eesootavat rasket ajuoperatsiooni. See on ühtaegu tagasivaade elule, mis on neid teineteisest võõrandanud, kui ka meeldetuletus sellest, et nad teineteist armastavad. Oluline teema on ka, kuidas seletada lastele, et nende ema ja kasuema võib surra. Sellist tüüpi filmi kohta on raske öelda, et meeldib, aga igatahes oli see päris hästi tehtud.

17/10/2021

Kai Aareleid „Vaikne ookean“



Kai Aareleid
„Vaikne ookean“
Kujundanud Mari Kaljuste.
Kirjastus Varrak, 2021.

„Kõik lood on keerulised.“

On hea, et blogis ei pea raamatuid kirjanduskriitilis-analüütiliselt lahkama, vaid võib lihtsalt öelda, kas raamat meeldis või ei meeldinud. „Vaikne ookean“ meeldis mulle, oli nagu omamoodi aarde leid.

Mõned kirjanikud on kurtnud, et lugejad ammutavad nende teostest hoopis midagi muud, kui kirjanik on oma arust neisse sisse pannud. Aga on üsna loomulik, et hea raamatu puhul hakkab lugeja mõte jooksma, ta loeb kirjapandut ja jõuab vahel enesegi jaoks ootamatult mingite äratundmisteni omaenese elust.

„Vaikne ookean“ köitis mind – see kolme sugupõlve naiste elu on nii siiralt ja südamlikult avatud –, aga tõi kaasa ka mitmesuguseid mõtterännakuid mu enda elukäigu ja kaasteelisteni.

Tagakaane raamatututvustusest.
Näiteks romaanis palju kordi lohutuse ja lepitusena lauale asetatud kanapuljong kui ravim kõigi hädade ja valude vastu.

„Ema on talle lapsepõlve jooksul kanaleemelohutusest nii palju kordi rääkinud, et ta usub seda nüüdseks tõemeeli: kanapuljong aitab kõige vastu, see ravib purukskukutud põlvi, väljaväänatud varbaid, muhke ja marrastusi, muremõtteid ja masendust, lootusetuse tunnet ja leina ning kõike, mis mahub sinna vahele.“

Tuli meelde, et lapsepõlves kuulsin minagi seda juttu oma emalt sageli ja haiguste ajal pakkus ta mulle ikka kanapuljongit või moosivett, et ma kosuksin. Tuli meelde ja tekitas hinges helluse.

Juba ainuüksi selle meenutuse taastärkamise pärast võin „Vaiksele ookeanile“ tänulik olla.

Kuid selles romaanis on palju muudki. Pakub ju iga ookean avastamislootust ja -rõõmu, olgu siis tegemist elu-, vaimu- või pärisookeaniga. Pakub kaldalejõudmise ootust, mis peaks järgnema minekule. Ja pakub ootamatuid mõistmisi, et sinu teekonna kaaslastest on igaüks olnud ka oma teekonnal, oma pettumuste, lootuste ja igatsustega.

„Maailm on täis nähtavaid ja nähtamatuid laineid.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

16/10/2021

Seintelt ja müüridelt - 8. Kitsekülas

Tondi ja Kitseküla kandis on palju erinevaid grafiteid ja muid tänavakunsti näiteid mitmesugusel tasemel. Seekordsed 10 fotot on vaid murdosa nendest meetritest.

Lisaks panen siia kirja ka, et kultuurisaates "OP" oli juttu tänavakunsti hetkeseisust Eestis. Pealkirja „Tänavakunstnik Pintsel: terve linn on lõuend“ all on sellest video ja kirjutis ka ERRi kultuuriportaalis.

Mõistagi ei olnud see saatelõik ammendav, kuid kutsus vaatama tänavakunsti kui loomingu toomist tänavale viisidel, mis alati ei ole illegaalsed ja vahetevahel on kaheldava väärtusega, kuid mille hulgas leidub ka tõelisi pärle.

Igaks juhuks märgin, et seekordsetel fotodel ei ole Pintsli töid, nende grafitite autorid on veelgi anonüümsemad.

 







Moblafotod, august 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.

14/10/2021

Veidi tarkusest, teadusest ja ajakirjandusest

Kui ma enne EV presidendivalimisi lugesin ütlemisi, et Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomeret ei tunta nii palju, et teda presidendiks valida ja et ta ei sobi presidendikandidaadiks ega õigupoolest presidendikandidaadi kandidaadikski, siis mõtlesin, et see on tegelikult ajakirjanduse tegemata töö, et rahvas nii vähe teab meie teadlastest, haritlastest ja kultuuritegelastest üldse. Reeglina ei põhjusta nad skandaale, mis klikihimulisi väljaandeid kirjutama meelitaksid. Nad teevad oma tööd, päevast päeva, ja sellest kirjutamine nõuaks ajakirjanikelt rohkem süvenemist, kui see tihtipeale konveieritööks kippuvas uudistetootmise õhkkonnas võimalik on.

Ei ole teadlase asi vehelda ja ennast tuttavaks teha. Tema asi on lahendada, otsida, leida, avastada, aga ajakirjanduse ülesanne on teda tutvustada, näidata ja selgitada rahvale, mis teadlase töös võib meie inimestele ja maale kasu tuua. Meelelahutajaid ju tuntakse ja tutvustatakse, teadlasi aga enamasti siis, kui nad loovad sensatsiooni, kuid teadlase igapäevatöös ei ole sensatsioon kuigi sagedane külaline.

* * *

Pärast uue presidendi Alar Karise ametisseastumist on mul hea meel, et temagi on teadlaste hulgast. Rõhutatult teadlase mõtteviisiga. Tarkust tunnistav ja tunnustav.

* * *

50 aastat tagasi pärast Tartu Ülikooli lõpetamist alustasin ajakirjanikutööd tollase ajalehe Noorte Hääl kooliosakonnas. Esimesed lood olid üliõpilaselust, mida hästi tundsin. Aga mind veetles muu. Selle muu nimi oli teadusajakirjandus.

Noorte Hääles ilmus tollal väga asjalik ja loetav erilehekülg „Orbis Scientiarum“, sagedusega kord nädalas. Selle autor ja toimetaja oli Juhan Kivi, kes oli neil aastatel oma kirjutistega meie teadlaste elust ja tööst väga populaarne. Juhan vedas ka tollase Ajakirjanike Liidu teadusajakirjanike sektsiooni, kuhu kuulusid teadust populariseerivad ja tutvustavad ajakirjanikud erinevatest toimetustest. Veel oli Juhan suur reisihuviline, käis Kamtšatkal, Pamiiris ja mujal, kirjutas reisiraamatuid. Varsti pärast mu tööleasumist Noorte Häälde läks Juhan sealt ära, teadusajakirja Horisont toimetuses oli tema jaoks ahvatlev töökoht. Minul aga tekkis võimalus hakata tegelema teemadega, mis mind huvitasid.

Tolleks ajaks oli juba ka selge, et kuigi mind Tartu Ülikoolis ootas pärast esimest tööaastat ajakirjanduseriala aspirantuurikoht, ei saa ma perekondlikel põhjustel sinna minna. Aspirantuuris pidi mu uurimisobjektiks olema Eesti teadusajakirjanduse ajalugu. Kavatsusest loobuda oli kahju. Vähemalt võtsin julguse kokku ja ütlesin Noorte Hääle (pea)toimetaja Guido Viilasele, et tahaksin „Orbis Scientiarumit“ toimetama hakata. Ja ma sain selle töö!

Oli ääretult põnev kohtuda teadlastega, saada osa nende igapäevatööst ja elust, vahendada seda lehelugejatele. Nende jutuajamiste ning usutluste amplituud oli lai, ulatudes suhtlemisest noorte teadlastega (kuulusin ka vabariiklikku noorte teadlaste nõukokku, käisin nende laagrites Kihnus ja Viitnal, leidsin nende hulgast häid sõpru kogu eluks) kuni meie Teaduste Akadeemia akadeemikute ja presidendini. 

Minu sidemed teadlastega laienesid veelgi pärast seda, kui stažeerisin kuu aega üleliidulise noortelehe Komsomolskaja Pravda teaduseosakonnas, kus töötasid teadusajakirjandusele väga pühendunud lehemehed, näiteks Jaroslav Golovanov, kelle raamat „Etüüde teadlastest“ on ka eesti keeles ilmunud. Tänu Jaroslavile ja teistele seal saadud tutvustele õnnestus mul mõni aeg hiljem kohtuda Moskvas German Titoviga, käia Tähelinnas, kirjutada ka NSVL Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi direktorist Roald Sagdejevist jne.

Sellest ajast mu elus on tohutult paljut meenutada. Igatahes olin ma teadusajakirjanikuna oma tööst väga vaimustunud ja elevil. See oli noorele ajakirjanikule tõeline väljakutse, nagu nüüd on tavaks öelda. Kahjuks ei saanud ma seda tööd teha kuigi kaua, sest toimetuse vajadused viisid mind muude teemade juurde, aga „Orbis Scientiarumi“ toimetamise ja kirjutamise aeg oli minu jaoks väga oluline ja õpetas mulle palju, kujundades suuresti mu ellusuhtumist ja saades aluseks ka paljudele hilisematele lugudele ning mõistmistele.

Ilmselt on see osa mu elukäigust ka suureks põhjuseks, miks mul on hea meel, et uus EV president on teadlaste hulgast. Ootan huviga, mida tema aeg kaasa toob ja tähendab.

* * *

Eile jõudis minuni kurb teade, et 55 aastat tegutsenud Tallinna Teadlaste Maja lõpetab tegevuse. Selleks vajalik üldkoosolek toimub 30. oktoobril. Seal esitletakse ka raamatut „Majata Maja lugu. Järje järg“.
(EDIT: 27. okt '21. Täna tuli uus teade, et COVID-19 koroonaviiruse pandeemia uue puhangu tõttu lükkub üritus edasi.)

Ma ei ole Teadlaste Maja liige, kuid olen viibinud paljudel selle üritustel ja ettevõtmistel, rääkinud väga paljude selle liikmetega. Teadlaste Maja asutati 9. jaanuaril 1966. Eestvedajateks olid Nikolai Alumäe, Agu Aarna jpt. Asutajaliige Elsa Pajumaa on mulle rääkinud, et toona olid Eesti teadlased kõik hajali. Vaja oli haakumise kohta, et teadlased ei võõrduks üksteisest ja saaksid ühist asja ajada.

Algusest saati selle Maja hingeks olnud Elsa Pajumaa meenutas ka, kuidas Teadlaste Maja rajamisele oli ENSV juhtidelt suur vastuseis, põhikirja kinnitamist veeretati nagu kuuma kartulit ühest instantsist teise. Lõpuks kinnitas põhikirja Teaduste Akadeemia Presiidium Johan Eichfeldi juhtimisel, esimeseks Teadlaste Maja nõukogu esimeheks  sai Nikolai Alumäe. Kõrvuti teadlastega on sellesse omamoodi klubisse kuulunud ka palju kultuuritegelasi.

Paradoksaalne on see, et kuigi Teadlaste Maja on aastate kestel olnud väga populaarne, pole tal kunagi olnud oma maja. Kuid see ei ole takistanud sisukat seltsitegevust ja oma kaaluka ja tasakaaluka sõna ütlemist mitmete Tallinna ja Eesti jaoks oluliste probleemide puhul.

* * *

Read „Kalevipojast“ ja ka minu esimese klassi salmikust:
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui  kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

Pilt: grafiti Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

10/10/2021

Maja lugu, aja lugu



Selle postitusega saab üks vana võlg ära õiendatud, sest...

Kui ma mullu aprillis kirjutasin siin pealkirja all „Oli kord küngas“ 1931. a rajatud suurtükiväe lasketiiru kuulikogujast, mille ees oli olnud 150 meetri suurtüki laskerada, siis kavatsesin kirjutada ka sellega seostuvast lähikonnas (Sütiste tee 17, PERHi juures) asuvast muinsuskaitsealusest militaarmälestisest. Mõned allikad, näiteks kunagine tuntud koduloouurija Heino Gustavson, on seda nimetanud suurtükidepooks, kus remonditi endise Peeter Suure merekindluse suurtükke, mis toodi sinna kindlusraudteed pidi, teised allikad aga peavad seda sama merekindluse Tondi sõjaväelinnaku laskemoonalaoks.

Praegu tegutsevad nende vägevate paeseinte taga meedikud ja küllap on paljud käinud diabeedikeskuses, silmaarsti või hambatohtri vastuvõtul, aimamata midagi selle hoonerühma ajaloost, kus nad parajasti viibivad.

Mustamäe lehes (10. aug 2020) kirjutas sellest hoonestikust pikemalt Josef Kats, kelle teksti „Sõjajumalast arstikunsti jumalani: minevikumälestis aadressil Sütiste 17“ ma allpool lühidalt refereerin. Tema sõnul otsustati 1915. a, s.o Esimese maailmasõja ajal, Peeter Suure merekindlust täiendada maa-aluste ladude süsteemiga Mustamäe nõlva all. Tööjõud toodi kohale Pihkva ja Vitebski kubermangudest. Varsti liitusid nendega austria vangid. Ehitajad  elasid puitbarakkides Tondi sõjaväelinnaku lähedal. „Naabrusse rajati ka kiviehitised – relvaremonditöökojad ja sõjaväeladu. Sõjalise objekti juurde toodi kitsarööpmelise raudtee liin, ühte ehitisse paigaldati aga isegi diiselajamiga dünamo: Mustamäe esimene „elektrijaam““

Kui bolševikud 1918. aasta veebruari lõpus lahkusid Eestist sõjalaevadel, siis ei täidetud nende viimast korraldust lasta õhku kõik Tallinna kindlustatud ala rajatised täies ulatuses ja niimoodi mõned hooned ka Mustamäel praeguse Retke ja Sütiste tee piirkonnas säilisid. Puitehitised lammutati 1920ndatel aastatel kütteks. Kiviehitised läksid kas Eesti Vabariigi kaitsejõudude või Kaitseliidu valdusse ja olid kasutusel Teise maailmasõjani. Sõjajärgsetel aastatel lammutati osa kiviehitistest seoses suure haigla ja teiste hoonete ehitamisega. Sütiste tee 17 hooned kuuluvad aga kaitsealuse sõjapärandi nimekirja, need restaureeriti ja kuigi peale ehitati mansardkorrus, on need üpris esialgse välimusega.




Moblafotod,  28. sept 2021.
Aitäh külalisesinejale fotode eest.

07/10/2021

Eile käisime karupuuris ja lõunastasime koos varblasega



Eilsed loomaaiapildid on veidi tavatud. Mis teha, kui suuremateks elamusteks kujunesid meie söögilauale vapralt seltsiliseks kippuv üksildane värvuke ja võimalus ringi liikuda kunagistes karupuurides, kus on avatud näitus.

Kulle, kotkaid, elevante ja ninasarvikuid ei pääsenud vaatama, sest loomaaias käis teede asfalteerimine. Eelnevalt ei olnud me taibanud loomaaia kodulehelt vaadata, et neid mõned päevad näha ei saa.

Ka ahvidega ei vedanud, sest nende elupaiku parajasti koristati ja need olid kinni kaetud. Ei hakanud poolt  tundi ootama, vaid liikusime edasi uute loomade juurde. Sestap sai kotkast ja ahvi ainult kujude alleel pildistatud.

Lumeleopard osutus moblafoto jaoks liiga kiireks, kuigi viibis kaua otse mu nina ees. Jääkarud tegelesid meelelahutusega. Tuju oli hea, kuigi tuul oli tugev. Aga mõne foto tegi just tuul ilusaks.

Mis siin ikka pikalt jutustada, vaadake parem pilte.



 










Tallinna loomaaed, 6. okt 2021.
Külalisesineja ja minu moblafotod.