25/04/2018

Veel kord Hiiu põhikooli teemal


Loen uudist ERRi portaalist: https://www.err.ee/826085/tallinn-loob-nomme-gumnaasiumi-kaheks

Nõmme gümnaasium jagatakse kaheks ja põhikooli osast moodustatakse uus põhikool. Rõhk sõnal „uus“. Aga see uus hakkaks tööle aadressil Raudtee 55, kus pikki aastaid tegutses Hiiu põhikool (mis vahepeal 28. kooli nime kandis), mis mõni aasta tagasi Nõmme gümnaasiumiga liideti.

Miks siis ei räägita Hiiu põhikooli taastamisest (laiendamisest, renoveerimisest), vaid uuest põhikoolist?

Vaatasin ka, mida asja kohta kirjutab Tallinna veebileht: https://www.tallinn.ee/est/Uudis-Nomme-gumnaasium-korraldatakse-umber-kaheks-eraldi-oppeasutuseks
Ka seal on jutt uuest põhikoolist, mitte ammuaegse vana põhikooli taastamisest.

Mulle jääb asi arusaamatuks. Mõlemad koolid, nii Nõmme gümnaasium (vahepeal 10. keskkool, Raudtee 73) kui ka Hiiu põhikool on mulle südamelähedased, sest  neis möödusid mu kooliaastad.

Tahaksin selgust saada. Minu arvates oleks õige mitte luua uut põhikooli, vaid taastada vana hea Hiiu põhikool. Ühtlasi huvitab mind, missuguseks kujuneb Raudtee 55 koolimaja ehituslikult ja kui palju säilib vanast (siinsel pildil olevast) koolihoonest?

Hiiu põhikoolist olen selles blogis ka varem kirjutanud, vt: http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/04/pidu-tuleb-pidu-tuleb-armas-koolimajake.html

Foto kodukogust: mina 28. kooli (Hiiu põhikooli) uksel 1958. a.

Edit: 4. mai 2018. Kirjutasin samal teemal ka Õpetajate Lehele. Vt: "Miks tingimata uus kool?" - Õpetajate Leht, 4. mai 2018. http://opleht.ee/2018/05/miks-tingimata-uus-kool/

19/04/2018

Vaatamisi: „Punane kilpkonn“ (2016)


„Punane kilpkonn“ (La tortue rouge, Prantsuse/Belgia/Jaapani 2016). Multikas ehk nagu tänapäeval öeldakse – anima. „Anima“ on paljudes keeltes „hing“. See on hingega film.

Vaatasin seda nädal tagasi. Tõmbas mu enesesse ja nüüdseks olen sellele, sellest ja sellega seoses palju mõtelnud. Teostuselt lihtne ja sellisena lummavalt kaunis, sisult laiahaardeline, ülev ja muinasjutuline ühekorraga. Läks väga hinge.

Blogisse panen selleks, et jääks jälg. Sellepärast ka, et praeguse seisuga on „Punane kilpkonn“ ETV2 järelvaatamises veel 7 päeva.


ETV2 sarja „Maailma kino“ tutvustuses öeldakse selle filmi kohta:
„Animafilm täiskasvanutele, üks 2016. aasta tippfilmidest. Merehädaline, kes pääses üksikule saarele, püüab kõigi vahenditega sealt pääseda. Iga vabanemiskatse luhtub, ja saatuslikku osa mängib selles hiigelsuur punane kilpkonn, kes peidab endas imepärast saladust. Dialoogita, üksnes pildile ja heliefektidele toetuv „Punane kilpkonn“ on esteetiliselt suurepäraselt teostatud, meisterlik animatsioon pakub hulgaliselt loodusvaadete puhast ilu, mis fookust inimeselt eemale nihutab ning nõnda ka mõistuloolist tasandit ehitab.
Film, mis teises pooles imemuinasjutuks pöördub, räägib kihilise loo inimese elutsüklist. Hollandi animarežissöör Michaël Dudok de Wit saavutas kuulsuse lühifilmiga "Isa ja tütar", mis 2000. aastal võitis ka Oscari. Väidetavalt vaimustus sellest ka Jaapani animalegend Hayao Miyazaki, kelle soovitus pakkuda de Witile täispikka mängufilmi tõigi kokku Prantsuse animaatorid firmast Wild Bunch ja ikoonilise kuulsusega Jaapani animatsioonistuudio Ghibili. Parima animafilmi Oscari nominent, Euroopa filmiauhinna nominent, kolm nominatsiooni Cannes´ist ja programmi „Un certain regard“ žürii eriauhind.“

https://etv2.err.ee/v/kultuur/maailma_kino/saated/30d18303-ce28-41b3-ad70-1b69c954f7f1/maailma-kino-punane-kilpkonn-la-tortue-rouge-prantsusebelgiajaapani-2016

15/04/2018

Lihtsalt üks (pleenumi)meenutus

Riigikogu tänasest pressiteatest: „Riigikogu saalis algab täna keskpäeval neli tundi kestev arutelupäev „Riik kui kunstiteos“, millega tähistatakse ajaloolise aprillipleenumi 30. aastapäeva. /---/ Eesti Kultuuri Koja korraldataval arutelupäeval mõtisklevad Eesti tuleviku üle nii 30 aasta eest loomeliitude pleenumil osalenud kui ka need, kes 1988. aastal veel sündinud polnud. Riigi väljavaatest saada kunstiteoseks kõnelevad Enn Põldroos, Heinz Valk, Ignar Fjuk, Ike Volkov, Marju Lauristin, Mark Soosaar  ja Rein Veidemann.“

Kõnelejaid on veelgi, arutelu saab jälgida veebist. Üritasin seda mõnda aega ka teha, aga ju oli huvilisi palju, sest ülekanne hakkis tohutult ja ma loobusin selle vaatamisest. Selle asemel meenutangi siin ise.

Oma mullu ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ kirjutasin tollest ajast lühidalt:
„Väga vastuolulised on mu mälestused ajast, mil kuulusin Ajakirjanike Liidu juhatusse. Koosolekud olid sageli lihtsalt ühe või teise ebaolulise asja arutamisele pühendatud. Jagati autoostulube, reisituusikuid. Elavnemise märgid tekkisid 1988. aasta aprilli alguses toimunud loominguliste liitude juhatuste ühispleenumit ette valmistades. Aga oli tunda tugevat lahknemist vanemate n-ö parteiliste ajakirjanike ja nooremate ning edumeelsemate vahel. Enne pleenumit oli olukord keeruline. Loomeliitude juhatused kohtusid korduvalt, et kokkusaamist ette valmistada. Mäletan mitut kohtumist Arhitektide Liidus. Ajakirjanike Liidu esimees tahtis kujunenud situatsioonis tagasi astuda, kuid juhatuses otsustasime enne ühispleenumit seda soovi mitte rahuldada.
Sel kiirel ajal olen oma päevikusse kirjutanud: „Vapustavad elamused 1.–2. aprilli loominguliste liitude pleenumilt, mida enne veel seedida tuleb, kui midagi kirja panna. Igatahes on sümpaatne, et nii suure innuga töötati, teisel päeval vabatahtlikult hommikul kella 10-st õhtul kella 22.30-ni. Käsitlesime palju kõikvõimalikke raskeid asju: hümnid, lipud jms.“ 2. aprilli õhtust mäletan, kuidas Toompealt tulnuna seisin bussipeatuses, et koju sõita, ja kuidas süda rõõmustas sees, et kogu pleenum nii korda läks ja sisukas oli. Oli mõttelennu ja unistuste tuule kevad.“


Tavaliselt on möödunud 30 aasta jooksul meenutatud ainult neid, kes pleenumil sõna võtsid. Jah, neid võiks võrrelda lipukandjatega, kuid märkimist vajab ka taust. Vähemasti Ajakirjanike Liidus (mida tollal loeti igati täieõiguslikult loominguliste liitude hulka kuuluvaks, kuigi seda praegusajal enam ei tehta) käis pleenumi eel suur ettevalmistustöö, milles osalesid kõik juhatuse liikmed. Mõned olid küll vastakatel seisukohtadel (sest aeg oli keeruline), suurem osa aga innukalt otsimas, kes ja millisel teemal peaks pleenumil sõna võtma, ja aitamas pleenumikõnesid ette valmistada. Küllap oli taustal toimuv oluline ka teiste loomeliitude juhatustes – eriti agaratena mäletan arhitekte ja kirjanikke.

Ajakirjanike Liidu juhatusse, selle tööd juhtinud 13liikmelisse sekretariaati ja revisjonikomisjoni kuulusid aprillipleenumi ajal need inimesed (valitud Ajakirjanike Liidu VII kongressil 29. nov 1986):


Suur hulk neis nimekirjades olnutest osales ühispleenumil ja andis oma hääle tulevikule.

Nimekirjad on koopiad 1988. a teatmikust „Eesti NSV Ajakirjanike Liit“, Tallinn, „Perioodika“ 1988 (paremaks vaatamiseks klõpsa nimekirjale).

1185.

12/04/2018

Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“


Chimamanda Ngozi Adichie
„Pool kollast päikest“

Sarjast „Moodne aeg“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk.
Kirjastus Varrak, 2018.

Nigeeria noore naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie (sünd 1977) romaani „Pool kollast päikest“ valisin Varraku märtsikuisest lugemispakkumisest, sest see meenutas mu ammuseid mälestusi.

1978. a, kui töötasin ajalehe Noorte Hääl toimetuses, pakuti mulle võimalust sõita kaheks nädalaks noorsooturismibüroo Sputnik grupis Kameruni ja Nigeeriasse. Eestist sõitis toona sinna paarkümmend noort, teist sama palju oli Tatari ANSVst, aga nendega puutusime suhteliselt vähe kokku. Kameruni me tookord siiski ei saanud, sest seal leidis aset suur looduskatastroof ja turiste ei võetud vastu, kuid selle võrra pikenes meie Nigeerias viibimine.

Olime tollal üle pika aja üks esimesi turismigruppe Nigeerias üldse. See riik oli elanud üle suuri vapustusi. Kuid Biafrast meile siis kuigi palju ei räägitud, sest see oli veel kaheksa aastat hiljem nigeerlaste jaoks masendavalt valus teema. „Pool kollast päikest“ tõi mulle palju toona nähtut värskelt meelde, alates tolmust ja värvidest, sellestsamast kollasest päikesest, mis raamatu kaant ja pealkirja ehib (pool kollast päikest on sümbol Biafra lipult), ja sealsetest noortest igbodest, jorubatest, binidest, hausadest jt.

Adichie romaan on kirjutatud ülipõnevalt. Ka tõlge on väga hea. Tõlkija Triinu Pakk on raamatule teinud Nigeeria ajaloo ja romaani autori elukäigu kohta põhjaliku järelsõna „Õnnelik Aafrika feminist maailma traagikat tasandamas“. See annab raamatule minu silmis päris palju lisaväärtust, selgitades nii mõndagi, mis ehk muidu jääks lugejatele arusaamatuks. Tsiteerin järelsõna: „Adichie ise on ütelnud, et osalt ajendaski teda raamatut kirjutama teadmine, et Nigeeria koolides ei õpita Biafra kohta kuigi palju – „Nigeeria nagu enamik riike matab maha selle osa oma ajaloost, mis talle ebamugav tundub.“

Kuigi Biafra ja kodusõja, veresauna ja näljahäda ning ravimipuuduse, julmuse ja vägivalla kirjeldamine võib ehk mõne lugeja raamatu juurest eemale peletada, on „Pool kollast päikest“ igati lugemist väärt. Adichie romaan on tugevatest tunnetest ja ulatub inimloomuse pindmistest kihtidest selle sügavusteni. On raske öelda, kas tegu on sõja- või armastusromaaniga.

Adichiel on õnnestunud oma tegelased kirjutada niisugusteks, et lugeja hakkab neile peaaegu kohe kaasa elama ja kaasa tundma. 13aastaselt Isanda juurde teenriks tulnud Ugwu saatus mõjub köitvalt; poisi sirgumine meheks, tema esialgne naiivsus, tohutu õpikirg ja sõjaga seotud üleelamised, tema esimesed armumisedki on kirja pandud erakordselt veenvalt. Justkui tema pilgu läbi näeb lugeja ka enamikku romaani teistest tegelastest.

Isand Odenigbo läheb oma revolutsioonilise loomuse tõttu kohe kaasa igbode eraldumispüüdega, kolleegid ülikoolist ja sõpruskond jagavad tema vaateid. Tema kaunis ja veetlev elukaaslane Olanna, kes rikkast perekonnast pärit naisena kannatab raskelt ühiskonna ebaõigluse pärast, omandab oskuse igas olukorras hakkama saada.

Olanna salapärane kaksikõde Kainene hakkab oma ärinaiseoskusi rakendama hoopis põgenikelaagrit juhatades, andes teiste päästmiseks kas või omaenese elu. Briti ajakirjanik Richard, kes on tulnud Nigeeriasse Igbo-Ukwu põnevaid nöörmustriga anumaid vaatama, armub kummastavasse Kainenesse ja muutub Biafra patrioodiks.

Neile peategelastele lisaks on mahukas romaanis kirjeldatud paljude inimeste ränkraskeid üleelamisi, aga ka nende vaibumatut elulootust ja -jõudu. Nigeeria üks kuulsamaid kirjanikke Chinua Achebe on Adichie kohta öelnud, et tegemist on noore kirjanikuga, keda on õnnistatud iidsete jutuvestjate andega.

Raamatus on nimetatud Nigeerias noil aastatel populaarseid lauljaid: eelkõige Rex Lawsonit, aga ka Osadebet jt. YouTube'ist saab nende muusikat kuulata ja see aitab romaani veel paremini sisse minna. Tõika, et Biafra hümniks võtsid igbod Sibeliuse „Finlandia“ viisi, raamatus küll pole, kuid eks anna seegi fakt tunnistust, et maailm on uskumatult väike ning miski meie lähinaabruses võib ootamatult haakuda hoopis kaugemate kantide sündmustega, meid puudutades ja sidudes.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“.

* Kui keegi soovib lisaks lugeda mu kunagisi muljeid Nigeeriast, leiab need siit: https://teedelt.wordpress.com/tag/nigeeria/. See on ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979 ilmunud reisikiri „Päike kui kuumendav punkt“, lisaks mõned fotod ja postkaardid.

02/04/2018

Merikotkas lumes

Tänahommikune pilt merikotkakaamerast:


Merikotkas mune haudumas. Pesas on kaks muna. Täna on munadepüha 2. päev. Raske ja ilus.

Kaamerapilt on varahommikust, veerand tundi enne kella kaheksat. Paar tundi hiljem oli lund nii palju lisandunud, et selle raskuse all rippuv oks varjas pesavaate ära. Mida muud, kui loota, et lind vastu peab, ja et ka ta partner peagi taas pesa külastab. Ja et ka teised juba kevadiselt meelestatud linnud, nii suured kui ka väikesed, selle rohke lume päeva üle elavad...

http://www.looduskalender.ee/n/node/2172#cam

EDIT: 12 tundi hiljem. Lumesadu on lõppemas, öö saabumas. Isalind tõi vahepeal napi söögi.  Homme on uus päev...


Ja uuel päeval:

01/04/2018