27/06/2021

Mängud ja teadmised








Seekord on tänavakunsti piltidel mõned neist teadmistest ja põnevatest asfaltmängudest lastele, mis Mustamäe linnaosa valitsus on juuni teisel poolel paigaldanud suurematele kvartalisisestele kõnniteedele.

Päris kena mõte! Kui nüüd veel kuidagi koera järgi koristamise asemel koera järelt koristama hakataks, siis oleks kohe täitsa kena.

Siinsetel fotodel arvatavasti ei ole kõiki teadmismängude variante, mida teedelt leida võib.

Moblafotod, juuni 2021.

24/06/2021

Juuni jaanini

Alguses sai palju torti söödud. Oli ka rohkelt põhjust. Retsepti ärge küsige, sest käin köögielus enamasti ühe oma targa sõbra kunagise nõuande järgi: „Muid toite peab valmistada oskama, aga tordid ja koogid võin julgesti minust palju paremate oskustega väljaõppinud kondiitrite hoolde jätta.“


Veidi hiljem õitsesid majaesise valged roosid meeletult. Tänavu oli neid tohutu palju. Aga lõpuni õitseda need ei saanud. Kuumalaine tuli ja närvutas, kuivatas julmalt kogu ilu.


Kuuma eest kenasti veepritsmete varjus kümbles parditiigis Tauno Kangro kahetonnine „Mustamäe kaunitar“. Pardid olid kuhugi kadunud, kas otsimas päikesevarju koos poegadega või muidu kõrvale tõmbunud.



Jaanilaupäeval oli vahelduseks mitmepäevasele kuumalainele äikesetorm ja tubli sagar vihma. Tugevatest tuuleiilidest jäi loodusesse ja linnapilti palju ohvreid, siin on neist paar.

Kuuma ja higistleemendava jaanieelse aja piltide lõpetuseks sobib aga Peeter Leinbocki dolomiitkuju „Pühapäevasuusataja“ (2005), mida võib ju ka pidada ausambaks meie kuulsale olümpiasuusatajannale. Lumest on palavaga tore mõtelda.



Tänast jaanipäeva võin julgesti ka enda omaks pidada: üks mu vanaisa oli Jaan, teine Juhan, päevakohased mõlemad.

Jaaniaega jäävad veel paar mulle olulist nimepäeva. Nõnda on juuni jaanini väga eriline aeg.

Moblafotod, juuni 2021 (mõned on külalisesineja tehtud).

18/06/2021

Vaatamisi: juunis on silma jäänud...

Juuni on seni kujunenud põhiliselt krimkade vaatamiskuuks. Tavaliselt vaatan neid vähe, aga seekord on mulle võib-olla mõjunud teatud väsimus vanemaks saamisest ja ka liigne palavus. Kuu lõpuni on palju aega, tõenäoliselt see postitus veel täieneb, kuigi ma kõigest, mida vaatan, ei kirjuta, eriti siis, kui millegi vaatamine poole pealt katki jääb. Alustan siiski mitte krimkast, vaid palju väga head vaatamiselamust pakkunud põnevussarjast.

„Salateenistus“ („Le Bureau des legendes“; 2015-2020, Prantsuse).
1. juulil saab ETV2s otsa see jaanuarist alates teleekraanil olnud 50osaline põnevussari, mis mind sel aastal  nähtust on kõige rohkem köitnud. Paeluv mitmes mõttes, sest ühtpidi on huvitav teada, kuidas ja milleks meie maailma telgitagustes igasugused varikujud tegutsevad ja oma plaane sepitsevad, teiseks annab ettekujutuse nendesamade varikujude väljaõpetatud kalkusest ja neis sellest hoolimata sügaval peidus olevast hirmust, valust ja kahtlustest. Tegevus toimub vahelduvalt mitmesugustes praegusaja olulisemate konfliktide sõlmpunktides. Keegi ei usalda kedagi, ei võõraid ega ka omasid, ometi sünnib luurebüroos kooskõla ja ühistegevus. Võimumängude ja luurepoliitika liini on täiendatud veetleva süürlanna ja prantsuse tippagendi sõna otseses mõttes hukatusliku armastuslooga, lisaks veel mitmesuguseid pikantseid ja ka valulisi armuepisoode teistelt tegelastelt. Näitlejate mäng nii üksikult võetuna kui ka meeskonnamänguna on hea, sageli isegi väga hea, aga päris oma lemmiknäitlejat mul selles sarjas ei tekkinud ja nii oligi ehk parem, sest see võimaldas kaasa elada kõigile tegelastele ja tegevusliinidele. Kümnepallisel skaalal saab see sari minult maksimumhinnangu ja ka soovituse neile, kes seda veel vaadanud pole: Jupiteris on  selleks mõni aeg veel võimalus.

„Surm purjede all“ („Смерть под парусом“, 1976, Riia Filmistuudio).
Eesti vaataja jaoks tore nostalgiline leid, sest kaheosalises minisarjas on hästi olulistes rollides meie Lembit Ulfsak (kes on ka kõrvaloleval filmiplakatil) ja Kaljo Kiisk. Näha saab ka hulka meile nõukogude ajast nägupidi tuttavaid läti näitlejaid (näiteks Girts Jakovlevsi). Ma ei mäletanud, kas olen seda sarjakest kunagi ammu näinud, igatahes ei olnud mõrvar mulle kohe teada, kuid miski tundus tuttavlikuna. Filmi muusika on Raimonds Paulsilt. Ekraniseeringu aluseks on inglise krimikirjaniku Charles Percy Snow samanimeline romaan (1932). Vaatasin Jupiterist.

„Sadovoje ringtee“ („Садовое кольцо“, 2018).
12osaline Vene seriaal psühhopaatidest. Tahaksin loota, et nähtu on ülepaisutatud, sest väga kurb oleks, kui perekonnas niisugused suhted valitseksidki. Vene tuntud produtsent Valeri Todorovski tahtis teha filmi naisest, kes lülitab oma elust välja kõik, mis ta elu keeruliseks võib teha, ja pöördus stsenarist Anna Kozlova poole. Eesmärgiks oli kujutada moskvalaste keskklassi elu ja näidata seda julmalt ja sotsiaalselt teravalt. Režissöör Aleksei Smirnovi jaoks on seriaal debüüt. Ta kavandas sarja selliselt, et vaatajates kerkiks esimese poole jooksul pahameel moskvalaste vastu, aga teises pooles muutuks kõik. Esimesed kolm osa pidid tekitama vastumeelsuse tegelaste vastu ja soovi neid hävitada, kolm järgmist osa kavandati detektiivlugudena, seejärel kolm osa dramaatilistena. Aga kolm viimast osa näitavad, kuidas kõik on justkui lolliks läinud. Tuleb nentida, et moskvalaste keskklass mõjus selles sarjas vägagi jõukana ja elupõletajalikult. Vaatasin Jupiterist.

EDIT: Unustasin ennist kirjutada, et päris omapärane osa on Julia Augil, keda varem olen näinud keisrinna Jelizavetana „Katariinas“ ja koolidirektorina „Seltsimees lapses".

„Kes sa oled?“ („Хто ти?“, 2018).
Ukraina 16osaline teleseriaal. Jälle psühhopaatne film, sedapuhku ahistajast, kes tahab kontrollida politsei mõrvarühma nõustaja Inga Stefani elu. Ingat asuvad aitama major Mištšenko koos oma „kolme musketäriga“. 16 osa on tüütavalt palju, põnevust siiski jagus ja Mištšenkol on ilusad silmad. Kui lugesin arvamusi selle seriaali kohta, jäi kõlama, et vaatajatele meeldis enam-vähem üksmeelselt koer Motja ehk Matilda, kellel on kleenukesest kogust hoolimata üsna kandev roll, aga sarja sisu ja näitlejate kohta olid arvamused vägagi vastakad. Vaatasin Jupiterist.

„Kamenskaja“ („Каменская“, 1999-2011, Venemaa).
Kultusseriaal, mis omal ajal oli väga populaarne. Krimilugude autor Aleksandra Marinina on olnud Venemaa enimloetavaid kirjanikke, oma autorinimele ja tuntuima tegelaskuju Kamenskaja nimele on ta vormistanud ainukasutusõiguse, et vältida Kamenskaja-nimeliste seepide ja kosmeetikasalongide tekkimist, nagu ta ise on öelnud.

Kamenskajat mängis Jelena Jakovleva (fotol kaader filmist), kes on tuntud ka 27 aastat Moskvas Sovremenniku teatris töötanud näitlejannana. Kamenskaja on sümpaatne, kuigi filmiliselt on seriaal vanaks jäänud. ETV+ näitab seda jupikaupa, lühikese järelvaatamise ajaga, aga on jalgpallilahingute ajal vaheaja teinud, Loodan, et pärast EM-i jätkab. Vaatamisvõimalus on ka YouTube’is ja mujal internetis.

 „Lunastuse tee“  („Landgericht“, 2017, Saksa). Juudiperekonna saatusest Saksamaal enne ja pärast sõda. Inglismaale sõja eest varju saadetud lapsed võõrduvad emast ja isast, vanematel omakorda on tükk tegemist, et üldse ellu jääda. Hoolimata sellest, et pereema Claire ise ei ole juut, tuleb ka temal tunda rohkeid mõnitusi. Pereisa Richard jõuab pärast sõda Saksamaale tagasi, jättes maha vahepeal Kuubal sündinud tütre ja teise naise, kuid katsed vana töökoht tagasi saada takerduvad bürokraatiasse. Kokkuvõttes nukker film. Materjali olnuks siin ilmselt korraliku pikema sarja jaoks, praegune kaheosaline tulemus mõjub fragmentaarsena ja plakatlikuna. Vaatasin ETVst, enam pole järelvaatamise võimalust.

9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau dokfilm „Kollektiiv” („Colectiv“; Rumeenia, 2019, Sellest filmist ja ülejäänud kahest LUX publikuauhinna nominendist olen kirjutanud siin.

Pildid internetist. (Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.)

11/06/2021

Haruki Murakami „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“


Haruki Murakami
„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv.
Kujundanud Britt Urbla Keller.
Kirjastus Varrak, 2021.

Olgu kohe öeldud, et alguses lugesin seda raamatut venekeelse e-raamatuna („О чем я говорю, когда говорю о беге“, Эксмо, Домино), hiljem sain teada, et see on ka eesti keeles kohe ilmumas ja valisin selle endale Varraku pakutud valikust.

Haruki Murakami nimetab oma mõttekäike jooksmisest, romaanikirjutamisest ja elust laiemalt meelsamini memuaarideks, mitte esseekogumikuks. Hästi sobiks neid nimetada vana terminiga „olukirjeldus“. Olukirjeldused on minu jaoks alati olnud huvitav (aja)kirjanduslik žanr. Liiatigi siis, kui autor ise deklareerib, et ega ta suurt lugejatele meeldimisest hooligi, sest kuigi see raamat räägib jooksmisest, ei ole eesmärgiks veenda kedagi igapäevaselt jooksu harrastama, vaid soov avada jooksmise tähendus Murakamile isiklikult. Ja veel:

„Jooksmisest ausalt kirjutamine on (peaaegu) sama mis endast ausalt kirjutamine.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.
„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“ on niisugune pealkiri, mis kõlab igas keeles ühtaegu selgena ja salapärasena (originaalpealkiri „Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto“, 2007).

Jooksmise kõrvale mahub Murakami ülestähendustesse hästi palju nii treenides kui ka maratonidel ja ultramaratonil saadud kogemusi, aga samuti üpris põhjalikke kirjeldusi valust ja vaevast, mida ta on saanud tunda triatlonistina, ja valust ning vaevast, mis tabab romaanikirjanikku, kes on ju oma töös pika ja sisuka teksti loomisel samuti omamoodi maratonijooksja.

Korduvalt rõhutab Murakami küll enda, küll teiste kirjanike (näiteks Hemingway) sõnadega, et nii jooksmises kui ka kirjutades peab olema järjepidev ega tohi rütmi kaotada. See on väga oluline iga pikaajalise töö puhul. Kui rütm saadakse paika, laabub ülejäänu justkui iseendast.

Iga inimese jaoks on elamine Murakami sõnul esimene ja ainuke kogemus vananemisest ja kõike sellega seostuvat tunneme esmakordselt.  Kuuludes inimeste hulka, kellele meeldib üksi olla ehk olles seda tüüpi, kel pole midagi üksiolemise vastu, saab Murakami naudingu nii pikaajalisest kirjatööst kui ka jooksust. Viimasega kaasneb ka tubli annus vanemat rokkmuusikat (Red Hot Chili Peppers, Gorillaz, Creedence, Beach Boys jms), vahel ka džässi ja nagu oma teostes enamasti nii ka selles raamatus loetleb Murakami muusikat rohkesti.

Jooksuraamat on ühtlasi ka murakamilik eluõpetus:

„… inimese elus /- - -/ peavad valitsema prioriteedid. Sa pead teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, pole su elus piisavalt fookust ega teravust.“

Olulisim on püsivus, igapäevane jooksmine või töö, kuid seejuures tuleb leppida ja teha kõike mitte üle pingutades, vaid targalt ja jõudumööda. Samas ei ole igapäevane jooksmine mitte mugavus, vaid elustiil. Oma raamatus räägib Murakami südamlikult ka selle elustiili järgijatest, jooksudel ja võistlustel kohatud inimestest.

Keskendumise ja püsivuse harjutamise nipid, mida Murakami kirjeldab, on tema meelest sarnased nii kirjanikul kui ka jooksjal, igal pikaajalise töö tegijal. Kui anne on inimesele kas antud või ei ole seda olemas, siis keskendumisvõimet ja püsivust on võimalik läbi harjutamise õppida ja arendada.

Minu meelest on hästi mitut masti lugejatel huvitav teada saada, millest Murakami räägib, kui ta räägib jooksmisest.

Varraku väljaande kujundus meeldib mulle oma jaapanliku meeleolu poolest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Jooksuraamatuid olen ka varem hoolega lugenud ja mõni neist on minu kogus alles. Oma sisulist väärtust pole need praeguseni kaotanud. Paljude minuvanuste inimeste jaoks kujunes omaaegseks kultusraamatuks Y. Gilmouri „Jookse terviseks. Sörkjooks koos Arthur Lydiardiga“ (Eesti Raamat,1971), mille ilmumise järel kõik teed jooksjatega täitusid ja laialdaselt tuli käibele mõiste „tervisejooks“. Lydiard oli oma aja täielik legend, väga hinnatud maratonijooksja ja treener. Väga loetavad olid ka kaks raamatut meie põhjanaabrite jooksukuulsustest: P. Karikko, M. Koski “Paavo Nurmi“ (Eesti Raamat,1973) ja Mauno Saari „Lasse Viren“ (Eesti Raamat,1983).

02/06/2021

Aitäh!


Täna ärkasin argipäevahommikusse, aga sõprade head soovid FB-s, e-posti ja kirjade teel ning kaunid õied mu eilsel juubelipäeval soojendavad südant veel kaua.

Aitäh kõigile!

Olge õnnelikud ja terved ning toogu uus suvi teile palju rõõmu!