27/05/2021

Napp pääsemine. Riskirühmlase märkmed – 5.

Tormiliseks ennustatud eilne kolmapäev oli täpselt selleks ajaks, kui pidin perearsti juurde teist korda vaktsineerima minema, kogunud kokku kõik vihma ja laskis sellel kallata. Tuul oli ka nii tugev, et ei lubanud vihmavarju avada. Aga trollipeatusse ma koos kaaslasega jõudsin ja peaaegu tühja trolliga kohale ka.

Märja kassina perearstikeskusse saabudes sain kätte oma vaktsiinidoosi. Kui kohustuslikud süstijärgsed viisteist minutit ära olin istunud ja väljusin, oli vihmasadu pausil ja hakkasime kaaslasega kodu poole kõndima.

Ootasime perearstikeskuse ees Ehitajate tee ääres rohelist tuld ja selle süttides astusime ülekäigurajale. Saime mõned sammud tehtud, kui vahetult meie nina eest kihutas läbi vasakpööret tegev valge sõiduauto. Kaaslane, kelle käevarrele toetusin ja kes oli minust pool sammu eespool, sai peaaegu riivata, minul jäi saatuslik samm õnneks tegemata. Ilmne liiklusreeglite rikkuja vuhises mööda Ehitajate teed linna poole...

Kurat küll! Napilt pääsesime, isegi ülinapilt. Oleks olnud täielik saatuse iroonia: tuled teist vaktsiinidoosi saamast, et koroonakahjude eest kaitstud olla, ja jääd auto alla.

Olen meie kaitseinglitele igatahes väga tänulik!

* * *

Tänahommikuse seisuga ei ole mul vaktsiini kõrvaltoimeid.
Varasemad riskirühmlase märkmed on siin: 1., 2., 3., 4.

25/05/2021

Vaatamisi: mais on silma jäänud...

Maikuus tuli tagasi vahepeal paariks kuuks kadunud tahtmine raamatuid lugeda ja selle kõrval oli filmivaatamisi vähe, kõik Jupiteri kaudu.

Dokid
Mai alguses tasusin aprillist jäänud võla, vaatasin naljakuu lõpus Iberofesti filmina näidatud Oscarile kandideerinud südamlikku dokki „Salaagent“ („El agente topo“; 2020, Tšiili, Holland, Hispaania, Saksamaa, USA). Jättis kahetised tunded, aga soovitan kindlasti vaadata. Kirjutasin sellest siin.

Keskkonnakaitsekuu pakkus vaatamiseks kaheksat dokki, mina vaatasin kolme ja kirjutasin oma muljetest siin.
„Koroonapandeemia ja pangoliinid“ („Corona: The Pandemic and the Pangolin“).
„Õhukesel jääl“ („On thin ice“)
„Väljasuremine: faktid“ („Extinction: The Facts“).

„Vseviov“ (2020, Eesti, rež Elen Lotman) – portreefilm Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorist, tudengite lemmikõppejõust raadiokuulajatele hästi tuttavast „Müstilise Venemaa“ jutustajast. Film on lugu David Vseviovi sünnipäevast, aga ka inimestest, kes on olnud tema elus olulised. Nii neist, kes on veel alles, kui ka neist, kes on jäänud vaid mälestustesse. Ühtlasi on see lugu minevikust ja tulevikust. Minu jaoks oli huvitav näha dokki inimesest, keda ma tunnen, ja tajuda nähtus seda muhedust ja sõbralikkust, mis talle on elus omane.

„Juhan Liivi lugu“ (1975, Eesti, Tallinnfilm; rež Peep Puks, stsenarist Hando Runnel). Väga mõjuv, sugestiivne luule, muusika ja mustvalge pildi kooskõla. Näide sellest, kuidas nappide vahenditega saab palju väljendada. Oma aja kohta väga hästi tehtud. Tollase haridusministeeriumi tellimus Juhan Liivi luule süvendatud mõistmiseks ja tunnetamiseks. Ma ei olnud seda varem näinud, kui nüüd.

Meelelahutuseks ja meeldetuletuseks vaatasin dokki andekast näitlejannast: „Julie Andrews: La mélodie de la vie“ (2019, Prantsusmaa). Tore oli meenutada „Helisevat muusikat“ ja „Mary Poppinsit“, aga ka paljut muud.

Sarjadest
vaatasin 12osalist tšehhide sarja „Sodiaagimõrvad“ („Vraždy v kruhu“; 2015), mille omapärane peategelane politseimajor Marián Holina võtab kuritegude lahendamisel appi astroloogia. Teda mängib Tšehhi tuntumaid näitlejaid Ivan Trojan. Oli põnev, aga ma ei saa öelda, et meeldis.

„Unustamatu“ („Unforgotten“; 2021, Suurbritannia) neljanda hooaja lõpuga lahkus sellest sarjast seekord masenduses Cassie’t mänginud Nicola Walker, kelle esitusi alati vaatan, sest näitlejanna on mulle sümpaatne.

„Salateenistusega“ jätkasin ka.

Filmid
„Big Stone Gap“ (2015, USA). Romantiline draama põhineb režissöör Adriana Trigiani  enda menuromaanil ning selle võtted toimusid tema sünnilinnas Big Stone Gapis. Tüüpiline elupildike USA väikelinnast, nagu neid on tehtud ilmselt sadu. Sobib niisuguseks õhtuks, kui millegagi enam õigupoolest tegelda ei viitsi ja mõte ei tööta. Jätab päris hea tunde.

Multikatest oli tore meie „Suur maalritöö“ (2013), mis veenis mind, et aeg-ajalt on päris vahva Lasteekraani vaatama põigata. Pildil on kaader sellest filmist.

23/05/2021

Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“


Kristina Sabaliauskaitė
„Peetri keisrinna“
I osa
Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel.
Kirjastus Varrak, 2021.

Üsna väikese vahega ilmusid tänavu eesti keeles kaks raamatut Katariina Esimesest, Peeter I naisest ja Venemaa keisrinnast, kelle jalajälgedes me, piltlikult väljendudes, käime näiteks Kadrioru pargis ja lossis, Maardu mõisas ja küllap veel mujalgi Eestimaa pinnal.

Kirjastuses Argo ilmus tema kohta vene ajaloolase Nikolai Pavlenko käsitlus „Katariina Esimene“  (tõlkinud Andres Adamson). Varrak aga avaldas leedulannast kunstiajaloo doktori, kirjaniku ja ajakirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna“ („Petro Imperatorė“, 2019) esimese osa. Usutavasti loevad Katariina I eluloost huvitunud neid raamatuid põnevusega ja võrdlevad omavahel.

Argo väljaannet ei ole ma lugenud, Varraku oma aga küll. Sellest kirjutamise teeb mõneti keeruliseks, et tegemist on esimese osaga ja hetkel ei tea ma, mida ja kuidas rõhutab, avab, selgitab ja väidab kirjanik teises osas, mis Leedus ilmus tänavu.

„Peetri keisrinna“ I osa on kirjutatud väga jõuliselt, autor pole vere, higi ja pisaratega koonerdanud, on kohati vägagi lopsakalt naturalistlik, siis jälle üllatavalt avameelselt romantiline. Katerina elu viimase ööpäeva esimene pool on sängivangis hinge vaakuva keisrinna noorpõlve lugu, orjatüdruku ja sõjavangi Marta Helena Skowrońska kasvamine tolle aja Venemaa absoluutse üliku, tsaar Peeter I esialgu veel salanaiseks.

„Moskvas olin võõras, vangivõetud liivlanna või rootslanna läänest, Leedus aga venelane idast, tsaari kaaskonnast, parimal juhul ehk pärit Poola Liivimaalt, mida nad pidasid omamoodi ääremaaks, kus elasid nende vasallid. Aga Liivimaal olin ma ainult orvust teenijatüdruk, pesunaine... Leedu aadlipreili olin ma vaid oma unistustes, et ma ei tunneks end vaid käest kätte käiva sõjasaagina. Asjana. Kujutasin ette, et mul on päritolu ... et kuigi olin trofee, on mul natuke väärtuslikku ajalugu, et minu kõrgest soost pärinemine lisab mulle kaalu isegi Peetri silmis. Kõik genealoogiad ju ongi ainult selleks vajalikud – et me ei tunduks ise endile nii tarbetud, kui puutume kokku olevikuga, mis leiab aset siin ja praegu, eluga, mis rõhub ja alandab meid igal hetkel.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.
Kui tavaliselt domineerib ajaloolistes romaanides meeste vaatenurk, siis nüüd on minategelaseks, jutustajaks ja meenutajaks mõjukas naine, kes ei ole unustanud oma elus nii sagedasi ja rohkeid mõnitamisi, kuid on rõõmu ja ka kurbust tundnud Venemaa kõige vägevama mehe armastusest või vähemalt sellest, mida ta armastuseks on pidanud.

Lugeja ees erakordse naisena avanev Katerina loob oma meenutustega (või teeb seda hoopiski autor oma teadmistega  kultuuri ja ajaloo kohta) omaaegsest Venemaa elu-olust vägagi laiahaardelise panoraami. Siin on kõike – kohutavat nürimeelsust ja mahajäämust, mitmesuguseid võikaid stseene, piinamisi ja hukkumisi, salakavalust ja võimuiha, robustseid roppusi ja peenimat hellust, Siberi avarustes vaevlevaid vange ja uhkeldava Sankt Peterburgi inimluudele rajajaid...

Peeter I on selles teoses muutliku meelega, nii prassiv jõhkard ja julmur kui ka lääne teadmiste ja väärtuste poole pürgija. Aga Peetrist ehk isegi huvitavamaks on autor kirjutanud Aleksandr Menšikovi, kes ju jälle paljuski Eesti- ja Liivimaaga seotud. See on erakordselt keerulise ja omakasupüüdliku meelelaadiga mees, kes Peeter I hinnatuima sõbra ja kaasseiklejana viib ellu tsaari kavatsusi, suudab soosse püstitada moodsusele suunduva suurlinna, on ka lahingutes sama raevukas ja halastamatu nagu tsaar ise ning suudab Peetrit mõnigi kord üle kavaldada. Katerinagi on „tema, kõntsaprintsi, unistuste inseneri Menšikovi edukalt loodud projekt – tsaarinna eimillestki.“

Üsna loomulikult suudab naisautor eriliselt avada tolleaegse Venemaa naiste elu, milles oli napilt rõõme ja nii lõputult alandusi, kartusi, vägistamisi, laste surma ja pidevat allumist nende survele, kellest oleneti.

Tõlkija ja toimetaja tööd tuleb tunnustada – nad on toonud meile isuäratava tüki leedu kirjandusest ja teinud seda hästi. „Peetri keisrinna“ teist osa ootan huviga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Traditsiooni kohaselt kirjutatakse Vene keisrinna nime eestipäraselt Katariina.  Selles blogipostituses on enamasti Katerina, sest nii kasutab seda nime „Peetri keisrinna“ tõlkija, kes tõlkes tõenäoliselt on lähtunud nime leedukeelsest kujust või vene Jekaterinast.

20/05/2021

S. J. Bennett „Windsori sõlm“


S. J. Bennett
„Windsori sõlm“

Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk.
Kaane kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Olen vahel mõtelnud, et kuninganna Elizabeth II võiks edukalt mängida miss Marple'it Agatha Christie krimkade järgi tehtud filmides. Välimuselt ta sobiks ning nutikust tal jätkub. Aga kahjuks kuninganna filmides ei mängi.

See võrdlus miss Marple'iga tuli taas pähe, kui sain teada, et S. J. Bennett (sünd 1966) on kirjutamas krimilugude sarja „Her Majesty The Queen Investigates“, milles kuninganna Elizabeth II oma kuninglike kohustuste täitmise käigus salaja kuritegusid lahendab, ja et esimene selle sarja raamat „The Windsor Knot“ (2020) ka eesti keelde on jõudnud.

See sari on näide muhekrimist (cozy mystery, cozy crime), mis on täis põnevaid saladusi, kuid vaba trilleritele omasest julmusest. „Windsori sõlmes“ on palju kokkupuuteid tegelikkusega: mitmesugused olulised sündmused kuninganna ja Suurbritannia elus (valmistumine kuninganna 90. sünnipäevaks, Obamade visiit Windsorisse, ratsavõistlused), rahvusvahelises olukorras jm.

Kui kuninganna lemmikvaldusest Windsori lossist 2016. aasta aprillis leitakse peoõhtul esinenud noore venelase Maksim Brodski siivutus asendis laip, on see valitsejannale suureks löögiks, sest esiteks oli ta andeka ja võluva noormehega eelmisel õhtul isegi tantsinud ja teiseks oli tapja tunginud tema koju, paika, kus olid möödunud tema kõige õnnelikumad päevad.

Peoõhtul oli olnud palju külalisi ja kõik nad on nüüd kahtluse all. Salateenistus, kes asjaga tegelema hakkab, korraldab lossi ustavale teenijaskonnale harjumatuid ja vastumeelseid ülekuulamisi, kahtlustades isegi kuningliku pere kõige lähedasemaid isikuid. Vast ainult külaliste hulgas viibinud auväärne Sir David Attenborough ja Canterbury peapiiskop jäävad kahtlusaluste hulgast välja. Ühtekokku on umbes viiskümmend kahtlusalust ja ei mingit motiivi...

„Kuninganna oli sitke nagu vana saabas, aga igal asjal on piir“, kirjutab S. J. Bennett ja paneb oma kangelanna uudishimulikuna keskenduma võimalusele asetleidnud tragöödiat oma erasekretäri noore ja hakkaja abi Roziega koos uurida.

Mõrvari motiivid võivad olla niihästi poliitilised ja tuleneda mõnest teisest riigist kui ka isiklikud. Ja kes ütleb, kas ta tegutseb edasi, kuidas ja miks? Aga siinkohal ma raamatu sündmustikku rohkem ei ava, ütlen vaid, et lugejatele võib see olla mõnus ajaviide, mille keskmes ja peategelane on kuninganna, keda autor iseloomustab nii:

„Ta oli eriline inimene, kellele oli määratud peaaegu võimatu töö ja kes oli selle vastu võtnud ega kaevelnud kunagi ja tegi seda tööd suurepäraselt, kauem kui suurem osa riigi elanikest oli üldse elanud. Nad jumaldasid teda. Nad kõik kartsid teda…“

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: põhjust noore venelase surma uurimiseks mitte enesetapuna, vaid mõrvana annab üks valesti tehtud sõlm. Ühtlasi annab see pealkirja ka raamatule, kuid on kuninglikus kontekstis mõnevõrra kahemõtteline, sest tuntud mõistena on Windsori sõlm  klassikalise välimusega lipsusõlm, mille väidetav leiutaja oli Windsori hertsog Edward VIII.

17/05/2021

Õied



Need haprad õiehetked saavad üliruttu läbi, aga on oma iga-aastases korduvas ilus kordumatud.

Moblafotod, mai 2021.
1420

 

10/05/2021

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest“


Johanna Venho
„Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest“
Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid.
Kirjastus Varrak, 2021.

Lummav raamat on. Aitas mind üle saada sellekevadisest lugemiskriisist, mille kestel oli loetusse raske keskenduda. Tõmbas enesesse, pani kaasa mõtlema, tunnetama ja tundma. Andis Sylvi Kekkosest vägagi sümpaatse ettekujutuse. Tõi lähedale Soome augustikuu suvesoojuse ja samblase metsa kohina üksildusse peitunud maja ümber.

See ei ole pelgalt ühe naise raamat. Lisaks Sylvile saab lugeja tuttavaks tema kalli kadunukesega, 17. juunil 1966 toonela teedele läinud kirjanik Marja-Liisa Vartioga (raamatus Marjaliisa) ja Sylvist kuju vooliva skulptor Essi Renvalliga. Nende kolme naise kaudu avaneb kustumatu püüe olla looja, väljendada end kirjanduses või kunstis, jõuda oma hingepürgimustes kaugemale, kui ehk ollakse jõudnud igapäevaelus, milles loobumised mängivad valusat osa sõltumata sellest, millisesse ühiskonnaklassi kuulutakse.

„Kui kirjutataks Urho elulugu, mis sa arvad, kas mind üldse seal mainitaks? Või mainitaks ikka: mind märgitaks vormitäiteks. Urhol ju peab olema naine, sest nõnda on poliitik usaldusväärsem. Pere on võimule toeks. Sellest saab esinduslikke fotosid. Üksinda konutav kuju, eriti mees, on haletsusväärne ja kahtlane.

Ja mina, mina muidugi sobin perepildile. Minus ei ole muud armastamisvõimet kui armastus pere vastu. Ma olen õnnelik neil nappidel hetkedel, kui mu kari on koos.“

Raamatututvustus tagakaanel lubab lugu Sylvist
Urho Kekkose kõrval ja varjus.
Raamatu tegevus kulgeb neil vähestel augustipäevadel 1966. aastal. mil Sylvi saab olla üksinda suvemajas Katermal, kaaslaseks vaid ustav koer Iisa; segamatult mõtelda, lapata vanu päevikuid ja märkmelehti, kavandada ja kirjutada uut raamatut, vestelda lahkunud sõbrannaga, koguda jõudu, et tagasi minna iseka Urho kõrvale, kus talle on jäänud koht küll hinnatud nõuandjana ja presidendi poegade emana, kuid enam mitte armastatud naisena. Armastusest, õigupoolest selle heitlikkusest ja kadumisest mõtiskleb Sylvi palju ning küllap on need leheküljed nii mõnelegi lugejale eriti meelepärased.

Soomes nii luuletajana kui ka prosaistina tuntud Johanna Venho (sünd 1971) romaan on väga poeetiline, kauni keelega, sujuv ja mõjuv. Kirjutatud on see Sylvi monoloogina ja lugedes jääb tunne, et Sylvi võiski niimoodi tunda ja olla, kuigi tegemist on autori väljamõeldisega. Essi Renvalli kujurirahutuse vahepalad on Sylvi mõttelõnga kerimisele ühtaegu nii vaheldus kui ka täiendus. Kujuteldav kaasvestleja Marjaliisa elab kord kummitusena, kord justkui tegelikult noil suvepäevil Sylvi kõrval. Külarahvas, nii vähe kui seda romaanis paista lastud on, on ehtsoomelik, sõnaaher, kuid abivalmis, aeglaselt enesekindel ja usaldustäratav. Loodus kaunilt samblapehme või järvehall.

2019. a nomineeriti Johanna Venho „Ensimmäinen nainen“ (WSOY, 2019) ilukirjanduse Finlandia preemiale, mida see küll ei saanud, kuid Soome raamatublogides on lugu Sylvist rohkelt kiitust ja lugemissoovitusi pälvinud. Võib-olla on lugejate soe vastuvõtt ja tunnustus preemiast olulisemgi.

Tõlkija Kai Aareleid on autoriga hea kooskõla leidnud, tõlge on igati nauditav. Kaanekujundus on sama, mis soomekeelselgi väljaandel ja Venho on selle kohta öelnud, et Satu Kontinen tabas meisterlikult raamatu tuuma.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Sylvia Salome Kekkonen (neiupõlvenimi Uino; 12. märts 1900 – 2. detsember 1974) oli soome kirjanik ja Soome Vabariigi presidendi Urho Kaleva Kekkose abikaasa. Neil olid kaksikud pojad Matti Kaleva (1928–2013) ja Taneli Kaleva (1928–1985).

05/05/2021

Vaatamisi: keskkonnakuu karmid dokid koroonapandeemiast väljasuremiseni

Keskkonnakuu raames on ETV2s meie ees seisvaid valikuid ja väljakutseid avav filmikava, mida ERRi pressiteade (4. mai 2021) raputavaks nimetab. Dokke on kaheksa. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia ka oma mulje (kaldkirjas).

„Morsk ja vilepuhuja“.
Filmi keskmes on endine mereloomade dresseerija Phil Demers. Kui ta asub süüdistama Kanada loomaparki MarineLandi oma asukate väärkohtlemises, saab sellest alguse pikk kohtusaaga ja suur mereloomade vangistuse vastane liikumine.

„Koroonapandeemia ja pangoliinid“ („Corona: The Pandemic and the Pangolin“).
See dokk otsib teadlaste, aktivistide ja ekspertidega vastuseid COVID-19 tekkele ja seostele loodushoiuga. Kes on tegelikult praeguse pandeemia taga? Sõna saavad teiste seas etoloogia käilakuju Jane Goodall ja keskkonnakangelane kapten Paul Watson, kelle hinnang on aus ja ilustamata.

Palju räigelt masendavaid kaadreid ebaseaduslikust metsloomakaubandusest (näiteks Hiina metsloomaturud), mis on üks viirusetulvade lõputu jada alus. 60% inimeste nakkushaigustest on zoonootilise päritoluga ja mida enam inimene loodusesse sekkub (kaevandused, raietööd, metsloomakaubandus jne), seda suurem on oht, et loomad nakatavad inimesi ja inimesed loomi, liikidevahelistele nakatumistele lisaks rohkenevad ka liigisisesed nakatumised. Ülevaade maailma viimastel aastakümnetel nakatanud viirustest (Lääne-Niiluse viirus jt) ja nakkushaigustest (mille lihtsaim näide on sügelised) tekitab lootusetust, sest inimesed on „nagu termiidid, kes kugistavad kõik alla“ ja tahavad pidevalt parandada oma elustandardeid ükskõik mille või kelle arvel, kellestki ja millestki hoolimata. Nakkuste levikus ei saa süüdistada ühtki looma, vaid inimtegevust, mis hävitab ökosüsteemi, tungib loodusele peale. Nii näiteks metsa raiudes „tõusevad viirused tolmuna“ ja neil kõigil on võimalus muutuda uuteks haigusetekitajateks. Ohutud pole ka elektroonika ja reisimine, esimese kohta on filmis huvitav näide, mis paneb teistmoodi pilguga vaatama igapäevast mobiiltelefoni. Maailmas on üle 1,6 miljoni viirusetüübi. 2050. aastaks kasvab meie planeedi rahvaarv tõenäoliselt 9,7 miljardini. Miski ei päästa peale selle, et tuleb õppida elama loodusega harmoonias.

„Aafrika viimased sarved“
Viib vaataja Lõuna-Aafrikasse ja tõstatab ninasarvikute kaitsmise ja salaküttimise näitel mitmeid valusaid eetika- ja moraaliküsimusi.

„Nüüd“
Oma ideaale ja põhimõtteid jagavad noored keskkonnaaktivistid ning nende juba kogenud mõttekaaslased.
 
„Kui lammastest saavad lõvid“
Filmis põrkuvad Keenia karmid looduskaitsemeetmed, ühe väikekaupmehe vandliäri ja rahalistesse raskustesse sattunud pargivaht. Režissöör Jon Kasbe jälgis oma filmi tegelasi kolm aastat, tulemus on paeluv pilguheit maailma, kus käib võitlus ellujäämise eest.

„Õhukesel jääl“ („On Thin Ice“, Altayfilm, Saksa, 2020)
Kliimamuutuse mõju Siberi loomaliikidele ja põlisasukatele.

Hästi karm film. Meie jaoks seoses eestlaste peatse minekuga Arktika-ekspeditsioonile isegi väga päevakajaline. Venemaa polaaralad on muutunud kogu maailma, aga eriti nendel elavate põhjarahvaste, looma- ja taimeliikide jaoks eluohtlikeks, Muudatused on ehmatavad. Igikelts laguneb, tekivad kraatrid, välja pääsevad nii 30 000 - 100 000 aastased luud ja muud jäänukid kui ka meile tundmatud ammused viirused. Filmis kõneldakse põhjapõdrakarjade raskustest jää sulamisel ja jõgede ületamisel, Siberi katkust, mis mõned aastad tagasi inimesi ja loomi ähvardas, lindude arvukuse langusest arktilistel aladel,  jääkarude toiduotsingutest (2019. a sattus üks jääkaru rannikust 160 km kaugusele Norilskisse). Tohututel aladel möllavad metsatulekahjud (2019. a põles Siberis üle 5 miljoni ha, kokkuvõttes Austraaliast suurem ala). Kõik muutub meile ebasoovitavas suunas ja lohutust pakkuda ei suuda isegi uute saarte väljasulamine polaarjää alt. Ühtlasi on film pilguheit Venemaa polaaralasid uurivate rahvusvaheliste teadlasgruppide tööle.
 
Jozi kuld“. 25. mail kell 21.30
Vanaema ja keskkonnaaktivist Mariette Liefferink on võtnud oma südameasjaks paljastada tõde Johannesburgi ehk Jozi kullakaevanduste kohta, mille jäätmed ohustavad linnaelanike tervist.

„Väljasuremine: faktid“ („Extinction: The Facts“, 2020, Suurbritannia): 27. mail kell 20.00
Sir David Attenborough võtab vaatluse alla väljasuremiskriisi laiemalt ja uurib loomade ja taimede hävingu põhjuseid ja ka võimalikke lahendusi.

Üsna tüüpiline hoiatav keskkonnafilm sellest, et tuleb mõista elurikkuse kao toimet ja inimese vastutust selle eest. Sisaldab muu hulgas südamlikke kaadreid kahest viimasest maailma allesjäänud põhja valge-ninasarvikust Keenias. 1990. a oli neid alles 7. Elurikkuse hävingut põhjustab kõige rohkem liigne tarbimine ja ahnus, millega kaasnevad näiteks salaküttimine, ohjeldamatu kalapüük, metsloomakaubandus, loomade ja taimede asualade hõivamine jpm. Ohjeldamatu inimtegevuse tõttu ootavad meid järjest uued pandeemilised tõvepuhangud. Inimesed peavad mõistuse pähe võtma, keskkonda kaitsvad seadused globaalselt ja üksmeelselt toimima panema. David Attenborough näitab kunagisi filmikaadreid mägigorillade asualast, kus neid 1970. a, mil ta esmakordselt seal käis, oli 250. Kolme riigi kokkupuutekohas asuv kaitseala on nende riikide ühistegevuse mõjul säilinud ja mägigorillade hulk kasvanud tuhandeni. Väike gorillatüdruk Poppy, keda ajakirjanikust uurija tollal kohtas, on surnud vanadussurma, kuid alles on tema tütar Urarabu ja tütretütar, kes end oma liigikaaslaste hulgas hästi tunnevad.

Peaaegu kõik keskkonnakuu dokid on valminud mullu ja teleekraanile jõuavad need siinmail esmakordselt. Kõik filmid on eel- ja järelvaadatavad veebikanalis Jupiter: https://jupiter.err.ee/keskkonnakuu

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).