15/04/2021

Riskirühmlase märkmed - 4.

Pfizer/BioNTech
Comirnaty™
Pärast lihavõttepühadeaegset eakate massvaktsineerimist, millele ma allergiahoo tõttu ei digiregistreerinud ega läinud, helistas mulle perearst ja kutsus vaktsineerima. Kuuldes allergianähtudest otsustas siiski, et minu kord lükkub edasi ja pean veel nädalakese paranema. Nädal hiljem kutsus perearsti õde mind uuesti.

Ettevalmistuseks tugevdasin vaimu: otsisin üles oma vanad vaktsineerimistõendid, et meelde tuletada, mis paganama haiguste vastu mind ligi pool sajandit tagasi vaktsineeriti. Ammuses lapsepõlves olin mitmesuguste lastehaiguste vaktsiine saanud, gripivaktsiine ei ole ma kunagi teinud – nii olingi oma viimased vaktsiinid saanud 1978. aastal Aga need olid põnevad!

Toonased vaktsineerimistõendid (omamoodi vaktsineerimispassina üheks kokku köidetud) näitasid, et enne Eesti noortegrupi Aafrika-reisi (muide, Sputnikuga, nagu sellal rahvusvahelist noorsooturismi bürood kutsuti) sain kaks vaktsiini rõugete, ühe kollapalaviku ja ühe koolera vastu. Ei mäleta, et nende tõttu midagi tundnud oleksin. Nigeerias käies ka ei haigestunud.

Noh, ja kui juba kooleravaktsiini üle elasin, asi see siis koroonavaktsiiniga toime tulla. Nii mõtlesin. 

Nii ka läks.

Eile (pärast väikest segadust kutse nädala- ja kuupäeva ebaklapiga) sain perearsti juures koroonavaktsiini esimese doosi.  Korraga oli kutsutud kuus inimest (sama arv nagu purgikeses doose), enamik minust nooremad. Kontrolliti ega kellelgi palavikku pole, mõõdeti vere hapnikusisaldust, anti mõned nõuanded. Siis läks süstimiseks. Torget ei tundnud. Selle üle ei saa imestadagi, sest süstival õel on nüüd tohutu praktika: ta on vaktsineerinud palju rohkem kui tuhat inimest.

Pärast viieteistminutilist (kontroll)istumist perearsti silme all tegin paarikilomeetrise jalutuskäigu koju, lisaks veel oma igapäevase joogakava. Kõik oli ja on praegu korras. Eile õhtul oli natuke siil udus tunne, aga märkimisväärseid kõrvaltoimeid ei ole. Teise doosi saamise aeg on ka teada.

Pilt internetist.

EDIT, 16. aprillil 2021. Et olen oma peres esimene esimese vaktsiinidoosi saanu, ei saa ma päris rahulikult jälgida eri vaktsiinide üle peetavaid vaidlusi ja neid otsustusi, mis puudutavad laiemat vaktsineerimist üleüldse ja nooremate vaktsiinisoovijate käekäiku. Ka huvitab mind, missugune on vaidluste ja otsuste mõju ühiskonnale. Seepärast jätkuvad riskirühmlase märkmed siin blogis tõenäoliselt ka tulevikus.

Tagantjärele on selge, et tegin õigesti, kui vaktsineerimiskutse pika tulutu ootamise järel perearstile ise meilisin, et tahan vaktsiini saada. Esialgne teave oli ju igal pool, et riskirühma eakad oodaku, perearstid helistavad neile. Täna aga loen Delfist pealkirja: „Kõik veel vaktsineerimist ootavad üle 70-aastased peaksid endast perearstile märku andma“.  Soovitan samuti seda teha.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

12/04/2021

„The Midnight Library“


Matt Haig „The Midnight Library“
(2020).

„The Midnight Library“ on mul lugemisjärjekorras olnud mullusest novembrist alates, mil panin soomlaste raamatublogidest tähele, et see raamat on sealsete raamatusõprade hulgas väga populaarne ja pälvinud rohkesti kiidusõnu. Tookord lugesin Matt Haigilt esimesena siiski teist teost, „How To Stop Time“, mis mulle meeldis. „Kesköö raamatukogu“ lugemiseni jõudsin aga alles tänavu.

Võib-olla oleksin pidanud seda esimesena lugema. Praegu tundus see romaan mulle ajapeatamise raamatuga võrreldes üsna lahjana. Mõtteid „mis oleks kui“, oleme ju kõik vahel peas hellitanud, mõnikord ka oma kujutlustes nii-öelda läbi mänginud. Nii pole tegelikult midagi uut kontseptsioonis, et kuskil elu ja surma piiril võib olla Kesköö raamatukogu, kus saab endale valida oma elu uue, parema variandi, milles pettumused jääksid võõraks.

Aga kas pettumusteta elu on üldse võimalik? Kas ei ole pettumused just see edasiviiv jõud, mis meie elus paneb aluse muudatustele, püüdlustele, soovidele, lootustele?

Ma ei ole „Kesköö raamatukogust“ vaimustunud ka seepärast, et peategelane Nora Seed näis mulle igavana. Ta oli koguaeg viril (kuigi mõistan, et pettunu peakski olema viril ja raamatu Nora on tugevas depressioonis). Olgu sellega kuidas on, aga mind ta ei köitnud. Lugemisega poole peale jõudnuna ei olnud mul mingit tahtmist Nora käekäiku läbi tema võimalike elude edasi jälgida.

Meeldis see, et Norale valikuks pakutud eluraamatud olid eri toonides rohelist värvi. Rohelises väljendub elujõud. Meeldis ka see, et isevärki raamatukogus juhtis Nora valikuid tema kunagine kooliraamatukoguhoidja pr Elm. Aga see viimane meeldimine on tõenäoliselt rohkem seotud sellega, et mul oma kooli raamatukoguhoidjast toredad mälestused on.

„Kesköö raamatukogu“ on nimetatud ulmekaks, maagiliseks romaaniks, aga minu arvates on see pigem keskpärane naistekas. Mõned lugejad on mitmesugustes foorumites avaldanud arvamust, et see on hoopiski eneseabiraamat.

Elu ja surma vahelistest maailmadest, surmast endast on minu meelest märksa põnevamini ja kaasahaaravamalt kirjutanud Mitch Albom, kellelt olen lugenud seitset raamatut ja neist ka siin blogis kirjutanud.

Lugesin „Kesköö raamatukogu“ ingliskeelse e-raamatuna. Silma on hakanud, et peagi ilmub see ka eestikeelses tõlkes.

Kaanepilt on internetist.

09/04/2021

Vaatamisi: Iberofesti filmid aprillis 2021

Iga-aastane traditsiooniline blogipostitus Iberofesti hispaania- ja portugalikeelsetest filmidest, mida ETV2 aprillis näitab.
Kui neist mõnda vaatan, lisan oma mulje kaldkirjas.

„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
Kümme aastat pärast Elena kuueaastase poja Ivani kadumist Prantsusmaa rannas töötab naine sealkandis kohvikus. Rannas kohtab ta noorukit Jeani (Jules Porier), keda hakkab pidama oma kadunud pojaks. Sellega kaasnevad olukorrad muudavad naise elu veel keerulisemaks.

Üldiselt seda tüüpi filmid mulle ei meeldi, kuid Elenat, hullu naist rannalt, mängib väga hästi Marta Nieto, kes selle rolli eest pärjati parimaks naisnäitlejaks Veneetsia filmifestivalil ja nomineeriti ka Euroopa filmiauhinnale. Tema pärast jäin seda pikka, leinalist ja tundelist filmi vaatama.

„Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“, Mehhiko, 2017, rež Michel Franco). Osades Emma Suárez, Ana Valeria Becerril, Enrique Arrizon jt.
Cannes´i filmifestivalil programmis Un Certain Regard žürii auhinna pälvinud film on lapseootel teismelisest Valeriast, kes enda emalt Abrililt ei soovi abi küsida. Viimaks ei ole tal sellest aga ikkagi pääsu.

21. aprill kell 21.30 – „Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, 2019, rež Karim Ainouz). Osades Julia Stockler, Carol Duarte, Flávia Gusmão.
1950ndate Rio de Janeiro. Gusmãode perekonnas sirguvad kaks õde – Eurídice, kes on pühendunud klaverimängule, ja Guida, kes armastab täiel rinnal elamist. Kui Guida kreeka päritolu noormehega abiellub, näitab elu Guidale oma tumedamat tahku. Abielu ei õnnestu, Guida pöördub tagasi koju, võimukas isa ei võta aga tütart enam enda juurde. Eurídice on vahepeal samuti kodust lahkunud ja õed kaotavad ka omavahel kontakti. Lähedusest ollakse lahti rebitud, kuid elada tuleb. Cannes´is programmi Un Certain Regard peaauhind.

28. aprill kell 21.30 – „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk).
Sergio on Tšiili spioon. Vähemalt on ta 87-aastasena sellise rolli saanud, et uurida võimalikku seaduserikkumist vanadekodus. Vanainimesele uute trikkide ja tehnikate omandamine pole lihtne, kuigi Sergio on usin õpilane. Selguv karm tõde võib aga osutuda millekski täiesti ootamatuks.

Filmitutvustused ja -kaadrid on ERR-i pressiteatest, mille sain EAL-i listi kaudu

Varasematel aastatel ETV2-s näidatud Iberofesti  filmidest olen kirjutanud siin:
2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

04/04/2021

Vaatamisi: Euroopa kinopubliku auhinna LUX 2021. aasta kolm nominenti

Euroopa kinopubliku auhinda LUX annavad välja Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlament eesmärgiga toetada Euroopa filmide levikut. Võitja selgub parlamendiliikmete ja publiku ühishääletusel, kus võrdse kaaluga on saadikute ja kinohuviliste hinnangud. Hääletada saab 23. maini, võitja tehakse teatavaks 9. juunil 2021 Euroopa Parlamendis toimuval auhinnatseremoonial.

Tänavu on Euroopa kinopubliku auhinna LUX nominente kolm. Nende siinsed lühitutvustused on Euroopa Parlamendi Büroo Eestis pressiteatest. (Tasuta vaatamisvõimalus on LUX veebikinos 31. märtsist 11. aprillini.)

Minu muljed on lisatud kaldkirjas.

„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg).  Võõrfilmi Oscarile kandideeriv film jutustab nelja kooliõpetaja kummalisest eksperimendist. Nimelt otsustavad nad enese peal katsetada, kas kerges alkoholiuimas toimetades on elu elamisväärsem ja tulemused paremad. Esialgu lähebki kõik tõusujoones, ent tasapisi hakkab selguma, et julgetel otsustel võivad olla ka soovimatud tagajärjed.

Sisututvustuse järgi ei oleks ma seda filmi vaadanud, sest „joodikute filmid“ mulle ei istu. Aga soovitaja rääkis nii entusiastlikult, kui hea näitleja on ühes peaosas mängiv Mads Mikkelsen, kellega filme ma varem näinud pole, et otsustasin tema soovitust usaldada. Mikkelsen on Martinina selles filmis tõesti hea: usutav, kuidagi vägev, ei ärata põlastust, vaid paneb mõtlema, tekitab kaastunnet. Ka ülejäänud kolm peategelast mängivad hästi.

Eestis, kus alkoholi palju tarbitakse, on kindlasti huvitav vaadata filmi, milles otsesõnu öeldakse (Taani kohta): „Siin riigis joovad niikuinii kõik nagu sead.“

Olemuselt on „Druk“ hoiatusfilm alkohoolikuks saamisest, sellest, kuidas joomine ka heade kavatsustega (mida ju õpetajate katsetus esialgu on) käest ära läheb, kaotusi põhjustab, inimesi ja nende suhteid muudab. Ühtlasi on see ka kunstiliselt kõrgel tasemel ja näitlejate mängu poolest mõjus õppefilmina sellest, mida alkohol ühiskonnas põhjustab.

Et peategelased on õpetajad, on filmis palju näidatud nende suhteid igas vanuses õpilastega, kusjuures Taani koolikorralduses leidub nii mõndagi hämmastavat alates juba filmi esimestest tormilistest kaadritest. Samamoodi, nagu on hoogne filmi algus, on seda ka lõpp. Minult saab film kindla vaatamissoovituse.

Arvan, et tegemist on tugeva pretendendiga Luxi auhinnale ja võimalik, et ka Oscariga läheb hästi, sest „Druk“ tekitab kinopublikus äratundmist ja samastumist, mida paljud filmikunstilt ootavadki..

„Corpus Christi“ („Boże Ciało“, „Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
Lugu 20-aastasest Danielist,kes leiab noortevanglas tee Jumala juurde. Ta tahab saada preestriks, kuid avastab, et see on tema kuritegeliku mineviku tõttu võimatu. Kui Daniel saadetakse tööle ühe väikelinna saeveskisse, tõmbab ta aga selga preestrirüü ning satub kogemata kohaliku koguduse hingekarjaseks.

Vastuolulise Danieli osas oleva Bartosz Bielenia rollilahendus on väga mõjuv. Selles filmis on ühendatud väljapääsmatuse masendus ja unistuse täitumise helgus, andestamise vajadus ja armastuse ihaldamine.

Ühtlasi on see väga poolalik film ühe väikelinna elanikest, nendegi masendusest ja vastuolulisusest, järsku tabanud leinast ja kasinatest rõõmudest. Valgus vaheldub varjudega, varjud valgusega.

Vaatasin „Corpus Christi“-t Suurel Reedel ja see sobis oma meeleoludega väga hästi sellesse päeva. Kuigi kohe algusest peale oli tunne, et see film, need üksteise mittemõistmise olukorrad ei saa hästi lõppeda, jätkus pinget piisavalt.

Olen varasematel aastatel palju poola filme näinud. Nõukogude ajal paistsid need silma omapäraste tugevate näitlejate mängu poolest. Viimastel aastatel olen poolakate filmitoodangut näinud harva, kuid sageli mõelnud, kas Zbigniew Cybulskile ja Daniel Olbrychskile ka mantlipärijat on kasvanud. „Corpus Christi“ põhjal võib öelda, et noore, kuid juba tunnustatud Bartosz Bielenia ehedus ja kirkus sobib nende kõrvale väärikalt.

„Kollektiiv“ („Colectiv“; Rumeenia, 2019, rež Alexander Nanau).
Täispikk dokk uurib 2015. aastal Bukaresti ööklubis toimunud põlengut, milles hukkus 27 inimest. Vahetult pärast tragöödiat hakkasid aga haiglas surema ka sellised ohvrid, kelle vigastused ei olnud eluohtlikud. Ühe arsti vihje peale hakkasid asja uurima ajakirjanikud, kes tõid vähehaaval päevavalgele kogu tervishoiusektorit hõlmava hirmuäratava korruptsiooniahela. „Kollektiiv“ kandideerib samuti tänavustel Oscaritel.

Dokk, mida on raske kellelegi vaatamiseks soovitada. Palju masendavaid kaadreid alates tulekahjust 31. oktoobril 2015 Bukaresti klubis Colectiv.

Vaatamata sellele, et tervishoiu- ja riigijuhid nagu ühest suust väitsid, et kannatanute raviks on olemas kõik vajalik ja noori ravitakse hästi ning ei pea välismaale ravimisele saatma, surid väga paljud. Selgus, et põletushaiged  nakatusid haiglas, sest desinfitseerimisvahendid olid kümnekordselt lahjendatud. Selgus ka, et haiglad olid nii suure hulga raskete põletusohvrite vastuvõtmiseks üle koormatud.

Ajakirjanike otsustav sekkumine asjaolude uurimisse viis tervishoiuministri tagasiastumisele, uue ministri tegevust jälgiti samm-sammult. Jõuti välja ka korruptsiooniga tegelevate desovahenditootjateni ja haiglate peaarstideni.

„Colectiv“ on juba saanud palju nominatsioone erinevatele preemiatele. Tegijate jaoks on see suur töövõit. Ka Oscari saamine võib olla tõenäoline, eriti arvestades, kui olulised on ka koroonaajaga seoses probleemid seoses desovahenditega ja haiglate täituvusega.

Kellel rohkem huvi, saab selle doki kohta lugeda Wikipediast.


Filmiplakatid internetist.
Filmitutvustused on EAL-i listi kaudu saadud Euroopa Parlamendi Büroo Eestis  pressiteatest.

01/04/2021

Riskirühmlase märkmed – 3.

Mõtlesin küll, et enne ei kirjuta, kui tean millal ja kus vaktsiini saan, aga mitmesugused juhtumised lausa tahavad blogis jäädvustamist.

19. märtsil saatsin perearstile e-kirja, milles palusin teavet selle kohta, millal jõuab minuni COVID-19 vaktsineerimine. Helistada proovisin enne ka, aga telefon oli kogu aeg kinni.

22. märtsil sain vastuse, et perearst pani mind järjekorda, aga vaktsiini polevat. Oodaku ma.

Mis tekitas küsimuse, miks mind vanuse poolest riskirühmlasena varem järjekorras polnud (täpsemini, miks ma pole mingit teavet perearstilt varem saanud). Teine küsimus on muidugi see, miks meie piirkonnas, kus elab palju eakaid riskirühmlasi, vaktsiini pole, samal ajal kui näiteks tuntud telesaate juht teatab, et sai 39. sünnipäevaks kingiks vaktsiinidoosi. Jne.

(30. märtsil oli Õhtulehest lugeda, et nüüd peaks koroonaviiruse vastane vaktsineerimine minema lahti ka viimase kahe Eesti perearsti juures, kes pole senini veel süste teha saanud. „Suurem samm riskirühmade, eriti eakate kaitsmisel peaks astutama aga uuel nädalal, sest enam ei saa kõik perearstid vaktsiine sama mõõdupuu järgi. /- - -/ Üldiselt kehtis aga senini reegel, et iga perearst saab korraga 36 doosi arstimit – olgu tema nimistus siis mitusada või mitu tuhat patsienti.“)

Ma siis ootan.

* * *
29. märtsi hommikul ilmus Delfis artikkel, et nüüdsest saavat kõik riskirühmlased digiloost teada kohe sisse logides, kas nad on riskirühmlased. Ma saanuks aru, kui see artikkel puudutanuks neid, kes on riskirühmas diagnooside tõttu. Oma sünniaega peaks ju igaüks niigi ise teadma.

Tohutu suur töövõit! Kiitus on muidugi puhas iroonia, sest sellist infot, et nad on või ei ole riskirühmas, pidanuks inimesed teadma juba mitu kuud tagasi.

Kuid sellest loost sai kohemaid hea näide ajakirjandusõpikuis kasutamiseks: selle kohta, kuidas inimesi ennatlike uudistega solgutatakse. Nimelt püüdsin paar tundi pärast loo lugemist digilukku sisse logida, kuid lehekülg oli maas. Ka Delfis oli pealkiri muutunud ja vastav märge lisatud.

Vahepeal oli digilugu siiski töötanud, kuid paljudele inimestele valesid andmeid pakkunud, mis (nagu kommenteerijad väitsid) palju arusaamatusi ja segadust põhjustas. Kella kuue paiku õhtul ilmus Delfis teade, et infot riskirühmlaste kohta enam ei näe, ennistatud on vana lehekülg ilma selle täiendava funktsioonita.

Seda jama iseloomustavad kenasti loo pealkirjast tehtud tõmmised (vaatamiseks klõpsa pildile).

(Järgmisel päeval siiski töötas digiloos kõik jälle koos uuendusega.)

* * *
Oleme koroonaviirusega nakatunud inimeste surmastatistikast (Terviseameti andmed) märganud, et millegipärast sureb mehi rohkem. Näiteks 29. märtsil olid 11 surnust 7 mehed, 30. märtsil 17 surnust 14 mehed. 31. märtsil oli küll 6 surnu hulgas ainult üks mees, aga kui vaadata pikemat perioodi, siis on mehi märksa rohkem.

Ma ei ole üheski väljaandes täheldanud, et mõni tervisehoiuspetsialist selgitaks, miks mehi sureb rohkem Võib-olla peaks mõni uuriv ajakirjanik seda mõtlemapanevat teemat uurima.

* * *
Tuttav ajakirjanik avaldas arvamust, et eakate riskirühma vaktsineerimise (ja selle kohta käiva infosüsteemiga) võinuks tegelema panna mitte perearstid, kes ilmselt praegu on väga üle koormatud, vaid kohalikud omavalitsused, kellel on oma „vanakeste“ nimekirjad ju olemas (Tallinnas kindlasti, sest siin makstakse ju pensionäridele sünnipäevatoetust). Mu meelest vägagi asjalik arvamus. Ainult et käigu pealt hobuste vahetamine on keeruline.

* * *
Minu kui autota inimese jaoks on oluline, et vaktsineerimisvõimalus oleks suhteliselt lähedal. Ühistranspordis peaksin igale poole sõitma üle veerand tunni ja pole garanteeritud, et selle aja jooksul ei viibiks läheduses mõni koroonahaige. Edasi-tagasi käimine võiks olla umbes 7 km pikkune, kuid juhul kui vaktsiin mingeid ebameeldivusi, näiteks tasakaaluhäireid, tekitab, on isegi 3,5 km tagasitulekuks palju.

* * *
Nüüd jõudis vaktsineerimisvõimalus väga lähedale. Esmaspäeval sain teada, et kolmapäeval läheb lahti digiregistreerimine järjekordsele suurvaktsineerimisele lihavõttepühade ajal üle Eesti, ka Tallinnas, ka meie piirkonnas. Aga...

… mul on vaikseks nädalaks välja löönud tugev allergia (nõgestõbi) ja pool nägu paistes (mida küll mask hästi varjab – veel üks argument maskikandmise pooldajatele). Arvatavasti on targem sellele terviselonkamisele mitte lisada veel ka vaktsiini küsitavat toimet. Muidu pärast ei tea milline nähe millest põhjustatud on.

Nii et ma vist loobun seekord digiregistratuuri õnnemängust ja jätkan perearsti kutse ootamist.

* * *

EDIT: 5. aprillil. Minu perearst kutsus nüüd vaktsineerima, aga mu allergiahoost teada saades soovitas sellest veel vähemalt nädalakese paraneda. Lubas uuesti kontakti võtta, et siis saan nädala või paari pärast juba parema tervisega ka esimese vaktsiinisutsaka. Küllap kirjutan siis ka uued riskirühmlase märkmed.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."

28/03/2021

Juha Hurme „Neem“


Juha Hurme
„Neem“

Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla.
Kirjastus Varrak, 2021.

Finlandia kirjanduspreemiaga kroonitud „Neem“ („Niemi“, 2017) on mahlakalt hea täiendus eeskätt nende lugemisvarale, kes on huvitatud meie põhjanaabrite ajaloost ja kultuurist. Kui millegagi meie kirjandusest võrrelda, siis tulevad mulle esmalt meelde Lennart Meri „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Hurme teosest aimub just samasugust kirjutamislusti, nagu oli Meril.

Ladnalt lobedas keelepruugis mõnulev Juha Hurme kirjutab palju nii Soome riigi eelajaloost alates juba Suurest Paugust ja neandertallasest, kelle kalmul ta soovitab mütsi maha võtta, sest igaühes meist on paar tilgakest tema sangarlikku verd, kui ka sealse kultuuri kujunemisest ja arengust (kusjuures ei saa ega vist tahagi seda teha ilma aeg-ajalt Eestisse ja eestlaste kultuuriilmingutesse põikamata). Neeme mütoloogiat võrdleb  Hurme poeesiaga, mis on avatud mitmekesistele tõlgendusvõimalustele sellest, kuidas maailmakord käima lükati ja missugused jõud seda käigus hoiavad.

Raamatututvustus
tagakaanelt.
Osavasti kõrvutab ta Neemel toimunut samal ajal mujal maailmas toimunuga, moodustades niimoodi värvika ajatelje erinevate sündmuste ja isikute vahel. Ühtmoodi koduselt tunneb ta end nii runolauludest ja „Kalevalast“ kui ka tantsu- ja laulumängudest; nii piiskoppide  ning pühakute elulugudest kui ka Boccaccio „Dekameronist“ kirjutades. Ta selgitab põhjalikult rohkete soomekeelsete sõnade päritolulugusid ja tagamaid, vältimata ka selliseid sõnu, mida sageli roppudeks peetakse.

Raamatus on tohutult fakte ja see muudab Juha Hurme ajalookäsitluse mõneti teatmeteoslikuks. Sestap on Soomes oldud üsnagi üllatunud, et talle 2017. a Finlandia preemia omistati. Polevat nagu suur ilukirjandus. Pigem populaarteaduslik lähenemine ehk aime. Kuid mulle sedalaadi raamatud üldiselt meeldivad – need teevad lugeja targemaks, pakuvad uusi põnevaid seni hoomamata jäänud seoseid, toovad maailma asjad meie kodusele ajaloole ja elule lähemale.

Oma kaaluka teose lõpus meenutab Hurme Yrjö-Sakari Yrjö-Koskise unustamatult mitmetähenduslikku ütlust: „Soome rahval on ajalugu, kuna ta tahab, et tal oleks ajalugu.“ Samamoodi võib öelda, et Juha Hurme on kirjutanud niisuguse raamatu, sest ta tahtis, et niisugune raamat oleks olemas.

Tõlkija märkused raamatu lõpus tunnistavad, et Hurme omapärast kirjutamisviisi on olnud üsna keerukas meie keelde ümber panna. Aga Tiiu Kokla näikse olevat sellega päris hästi toime tulnud.

Võib-olla on mu silmad vanusega nõrgemaks jäänud, aga lugedes oli mul tunne, et trükivärvi võiks raamatus rohkem olla: kirjapilt ja eriti kahvatuksjäävad peatükkide alapealkirjad oleksid tumedamatena lugejasõbralikumad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

26/03/2021

Vaatamisi: märtsis on silma jäänud...

 Alguses paarist mulle olulisest portreefilmist.

„Griša“ (ETV 1996, rež Jüri Sillart).

Väga hea meenutusdokk, milles on ka palju kaadreid Grigori Kromanovi (8. märts 1926 – 18. juuli 1984) enda filmidest („Viimne reliikvia“, „Meie Artur“, „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Andres Lapeteuse juhtum“, „Hukkunud Alpinisti hotell“). GK-st räägivad selles filmis paljud väga head näitlejad, lavastajad, heliloojad jt, kelle nägemine sooja tunde loob. Film on ammu tehtud ja nii mõnigi neist ei ole enam elavate kirjas – nii kujunes vaatamine mitte ainult GK mälestamiseks vaid ka nende meenutamiseks. „Ainult noodid võivad meid päästa“, rõhutas oma elu meloodiat otsinud GK.

„Grišal“ on minu jaoks tugev subjektiivne tähendus sellepärast, et ma GK-d ise tundsin, mu lapsepõlves elas ta Nõmmel meie vastasmajas, kus oli ka mu parima sõbratari kodu. Nõnda nägin onu Grišat tollal päris sageli. Vahepeal oli juhuslikumat laadi kokkupuuteid, kuni hulk aastaid hiljem vahendasin talle ajalehe Noorte Hääl kollektiivse intervjuu „Meie sõbrad, meie tuttavad“ küsimusi (vt „Grigori Kromanov“. "Meie sõbrad, meie tuttavad III". Eesti Raamat, Tallinn 1980, lk 358–374.)

„Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020, rež Lilija Vjugina).

Ülo Sooster (1924-1970) kujunes mu lemmikkunstnikuks tänu tema loomingu suurele näitusele Tartu kunstimuuseumis 1971. a. Olen palju vaadanud tema suurepäraseid illustratsioone ajakirjale Znanije–Sila, käinud võimaluse korral ikka KUMUs tema tõid vaatamas ja mul on kodus tema isevärki hoogsate illustratsioonidega Oskar Lutsu „Kevade“ väljaanne (1982).

Filmis liigub kunstniku poeg, Iisraelis elav Tenno-Pent Sooster mööda isa elukäigu ja loominguga seotud kohti alates sünnitalust Hiiumaal, nähes esmakordselt Dolinka laagrit Karagandõ lähistel, kus tema isa ja ema vangidena kohtusid; käies Tartus, Tallinnas ja Moskvas, vesteldes Ülo Soosteri sõprade ja kolleegidega, kunstiteadlaste ning sugulastega.

Kadakas, kala ja muna – need kolm väga lihtsat asja omandasid Soosteri imeliselt väljendusrikkas kunstis müütilise mõõtme ja koha, muutudes olemise ja mõtte kehastuseks. Aga Soosteri looming on sellest veel oluliselt rikkam ning iga kohtumine selle rikkusega on minu jaoks põnev.

Frankofooniakuu filmidest olen vaadanud ainult üht – „Parimad aastad me elus“ – ja olen sellest kirjutanud siin.

Sarjadest on mulle endiselt huvitav „Salateenistus“, harjunud olen nüüdseks ka „Äaremaaga“.

„Üle Atlandi“ („Atlantic Crossing“, Norra sari, 2020).

Lükkasin selle vaatamist kaua edasi, aga täitsa asjatult – hea sari oli. Sofia Helin kroonprintsess Märthana oli sümpaatne. „Twin Peaksi“ agent Cooperi (Kyle MacLachlan) astumine Franklin D. Roosevelti kingadesse aga oli huvitav ja paelus, eriti inimlikumates armunud presidendi episoodides. Ka ajalooliselt põnev, kuigi kohati ehk plakatlik ja kohati naiivpropagandistlikult melodramaatiline. Kokkuvõttes oli plusse siiski miinustest hulga rohkem.

Eriliselt naudin brittide detektiiviseriaali „Grantchester“. Esimene 2014. a tehtud hooaeg on mul Jupiterist täielikult vaadatud, ootan järgmisi.

Mulle meeldivad väga peaosalised. Robson Greeni mäletan 1997. aasta kuueosalisest sarjast „Reckless“ („Hoolimatu“) koos Francesca Annisega – väga hea vaatamine oli. James Norton aga oli hiljuti peaosas meie teleekraanidel näidatud spiooni- ja maffiaseriaalis „McMafia“, kus ta mulle silma jäi. „Grantchesteris“ on ta küll märksa noorem, kuid meeldib mulle üsna kelmika noore vikaarina samuti. See oli telesarjades ta esimene peaosa. Neljandal hooajal tuleb teda küll asendama teine näitleja, sest teda ootasid uued pakkumised, aga sinnamaani on veel aega.

„Grantchester“ on mõnes suhtes isa-brownilik sari, ainult et politseinik ei kiusa siin vaimulikku, vaid tahab temaga sõber olla. Arukas ja mehine vikaar Sidney Chambers ja kohalik inspektor Geordie Keating lahendavad kuritegusid teineteist täiendades. Mõrvalahendused on sarjas kokku tembitud olustikust lähtuva päevakajalise filosoofiaga ning sõjas käinud meeste maailmavalu ja alkoholilembusega. Kui lisada, et noor vikaar meeldib ka naistele üliväga, annab see sarjale veel vürtsi juurde.

Fragment „Grantchesteri“ posterist on pärit internetist.

25/03/2021

Vaatamisi: „Parimad aastad me elus“


Eile õhtul näitas ETV2 frankofooniakuu raames väga hingeminevat filmi „Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi, kui need valmisid. Neist esimene meeldis mulle siis väga, teine aga tundus täiesti keskpärasena. Muusika filmist „Mees ja naine“ oli midagi erilist, filmi põhimeloodia heliseb kõrvus senini. Peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

Paar lauset filmi ametlikust tutvustusest:
„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Eile õhtul juhtus nii, et vaatasin seda filmi ilma subtiitriteta (vist oli nende puudumine tingitud just filmi telelinastuse ajal ETVle tehtud pommiähvardusest ja teletöötajate evakueerimisest). Prantsuse keelest sain aru ainult kohati, aga seda, et Trintignant ka vanas eas äärmiselt sümpaatne ja armas on, mõistsin keeleoskuseta. Filmi üldmõtet ja laule muidugi ka.
Filmikaader on pärit ERRi pressiteatest.
Teist korda vaatasin täna Jupiterist (nüüd juba subtiitritega).

Ääretult südamlik film. Kui kõik vanaduses ununeb, kui üht ja sama sadu kordi korrutatakse, sest isegi eilne päev ei ole enam meeles, siis ikka mõlgub kuskil mälestuste ääremail kildhaaval ähmane aimus sellest, mis on olnud oluline ja kes on olnud oluline. Kui elu toob liigutava jällenägemisvõimaluse, muutub teistsuguseks ka soov põgeneda hooldekodust sinna, kus midagi pole keelatud ja kuskohast enam tagasi ei tulda, sest taas on meeles, et kunagi armastati ja „armastus võtab või jätab meid, armastus on meist tugevam“.

Jean-Louis Trintingnant (sünd 11. dets 1930) oli selles filmis mängides 89aastane, Anouk Aimée (sünd 27. apr 1932) poolteist aastat noorem. Claude Lelouch'il  (sünd 1937) on 2021. a valmimas uus film „L'amour c'est mieux que la vie“, milles taas mängib ka Trintingnant.

Ma ei tea, kuidas mõjub „Parimad aastad me elus“ minust palju noorematele. Võib-olla on see nende jaoks lihtsalt igav vanainimeste film. Minuvanustele on see  tõeline nostalgialaks. Toob meelde palju: meie endi nooruse ja esimesed armastused, kunagise filmi „Mees ja naine“ ja selle esimese järje kakskümmend aastat hiljem, aga ka näitlejate nooruse, suurepärase muusika, meie kaotused ja võidud, loobumised ja leidmised  ... Oh, seda loetelu võiks lõputult jätkata.

22/03/2021

Väike kaubanduslik teade

Kirjastus Petrone Print on välja kuulutanud oma lao tühjendusmüügi. Hinnad on hästi odavad. Eriti kehtib see sarja „Aja lugu“ kohta. Muude hulgas on odavalt – kõigest 3 euro eest – saadaval ka minu raamat „Nooruse lugu“ (2017).

Nõnda et, kes sellest raamatust huvitatud on, kuid kellele senine hind liiga kallina on tundunud, kasutage juhust! Tuletan ka meelde, et „Nooruse lugu“ ei ole raamat minu noorusajast, vaid käsitleb kunagise populaarse noorteajakirja Noorus ajalugu ja saatust, tegijaid ja lugusid... Lisaks on raamatus ka palju pilte.

Rohkemat infot raamatu sisukorra ja lugejate arvamuste kohta ning isikunimede loendi leiab minu blogi sellelt leheküljelt.

14/03/2021

Riskirühmlase märkmed – 2.

11. märtsist pandi Eesti n-ö lukku. Lukusolek kestab esialgsete kavade järgi 11. aprillini.

Kavatsesin märtsis (lootuses, et selleks ajaks koroonaolukord leevendub) käia muuseumides ja näitustel. Tegin neist, mis märtsis lõppema pidanuksid, endale nimekirja, mida soovin näha, aga muuseumid ja näitused on nüüd kinni ja kui neid ei pikendata, siis jäävadki mul tõenäoliselt nägemata.

Toalilledele jäi ümberistutuseks vajalik muld ostmata, aga võib-olla saab seda mõnest suuremast toidupoest, kus ka tööstuskaupu jm on.

Üldiselt saame hakkama, piirdudes peaasjalikult vajadusel toidupoes ja kui tarvis, siis ka apteegis käimisega.

* * *
11. märtsil käisin pikemalt õues.  Selle õueskäigu ajal oli Delfisse jm ilmunud teade, et 65aastased ja vanemad saavad  digiregistratuuris registreeruda nädalavahetusel vaktsineerima. Aga juba oli see registreerimisvõimalus rahvarohkuse tõttu ka ära ummistunud. Kui ma pärastlõunal oma jalutusretkelt koju tulin ja digiregistratuuri läksin, ei olnud Tallinnas enam vabu aegu.

Mind häirib sõna „kõik“ kasutamine sellekohastes uudistes. Näiteks Delfis öeldakse, et neljapäeval said kõik 65-aastased ja vanemad inimesed selleks nädalavahetuseks valida digiregistratuuris endale sobiva aja AstraZenecaga vaktsineerimiseks. Aga...

Kuivõrd sellesse rühma kuulub kõvasti üle 100 000 inimese, siis on siililegi selge, et 6000 vaktsineerimisvõimalust ei tähenda kõiki ja asjatu on kutsuda kõiki korraga registreerima. Selgem oleks, kui kirjutataks, et selle vanuserühma inimestele võimaldatakse seekord (ja/või ka tulevikus) registreeruda vaktsineerimisele. Sõna „kõik“ tekitab inimestes asjatut kartust ja paanikat, et kui kõik saavad, siis miks just mina ilma jään või jäin.

Eesti kommunikatsioonis ja logistikas seoses vaktsineerimisega on üldse liiga palju vigu ja vasturääkivusi, mis omakorda kruvib pingeid üles.

* * *
12. märtsil avaldas Our World in Data tabeli, millest nähtub, et Eesti on nakatumisnäiduga teistest ette rebinud, olles nüüd maailmas esikohal viimase nädala nakatumiste arvuga miljoni elaniku kohta. Kurb esikoht.

* * *
Ühe kunagise populaarse filmi pealkiri  oli: „Vaatame, mida toob esmaspäev“. Need sõnad sobivad ka tänasel pühapäeval. Järgmised riskirühmlase märkmed kirjutan tõenäoliselt alles siis, kui mulle endale saabub selgus, millal ja kus ma vaktsineeritud saan. Seni jätkan blogis muude teemadega.

Vaata ka
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

08/03/2021

Riskirühmlase märkmed – 1.

Eile kuulasin kaunist laulu „Ema süda“.
https://youtu.be/WqLD02cbuzQ

Ema mälestuseks. Tal oli 102. sünniaastapäev. Tema eluajal oli ta sünnipäev meie perele palju tähtsam kui järgmise päeva naistepäev.

Eile oli tugev tuul ja lumetuisk. Täna on kenasti päikesepaisteline ilm. Õhtul läheb jälle külmaks, vähemasti miinus 10-15.

Vanuselt riskirühmas, sest peagi saan 75, ootan teadet, millal mind vaktsineerima kutsutakse. Mõtlesin, et seni, kuni vaktsiin käes, pean tasapisi n-ö riskirühmlase päevikut (kuid oma haigusi ei hakka ma blogis üles lugema). Eks siis näe, kumb varem kätte jõuab: kas vaktsineerimine või juubel.

Minust 13 aastat vanem onutütar ja tema veel vanem kaasa on esimesed vaktsiinisüstid saanud ja ootavad teist süsti.

Minust märksa nooremad kilkavad FBs, et on esimese vaktsiinisüsti saanud (näiteks Tiit Pruuli, Kalle Muuli, Jürgen Ligi; viimatinimetatu väidab, et kui ta poleks seda teinud, oleks annus läinud kraanikaussi või koerale).

Nädalavahetusel vaktsineeriti (väidetavalt) 60-69aastaseid riskirühma liikmeid. Olevat tahetud proovida, kas nad eesti.ee kaudu tulevate meilide peale kohale tulevad. Tallinnas ja Tartus olnud see arv väga väike, vähem kui pooled kutsututest. Kas ülejäänud oma e-kutse kätte said, on teadmata.

Kuidas ja millal minuvanuseid vaktsineerima kutsutakse, kas helistatakse või meilitakse, on ka teadmata. Kontrollisin igatahes üle, mulle riigiportaali saadetud meil on mu tava-aadressile ümber suunatud, aga mingit kutset pole. Ootan veel mõni aeg ja siis vist pean ise hakkama perearstile helistama. Olen tema juures väga harva käinud, sestap ei saa vist ka kutsumise peale kindel olla.

Kogu segadus selle ümber, keda, millal, millega ja kas üldse vaktsineerima kutsutakse, samuti eakamate inimeste kutsumise katsetamine e-kirjadega, tõi mulle meelde hiljuti Jupiterist vaadatud seriaali „Üle Atlandi“  selle koha, kus Norra kuningas ja kroonprints on külas Inglise kuningal ja küsivad temalt, kuidas palee on kaitstud sakslaste võimaliku rünnaku eest. Inglise kuningas vastab, et kõik on korras ja näitab neile kardina taga peituvat nuppu. Norralased küsivad, miks see kardina taga on. Inglane vastab, et sellepärast, et kabineti koristajad sellele kogemata ei vajutaks. Norralased, kes on sõjakoledustega rohkem tuttavad, küsivad, kas see nupp ikka töötab. Inglane vastab, et töötab küll. Norralased teevad ettepaneku proovida.

Inglane justkui solvub, kuidas võidakse kahelda kuningliku palee valmisolekus häirele reageerida, vajutab siis nupule ja ütleb norralastele, et vaadake nüüd, kuidas ümberringi sebima hakatakse. Aga midagi ei juhtu, nii õues kui palees teevad kõik rahulikult edasi oma toimetusi, sest ... nupp kas ei tööta või ei ole sellele reageerimist piisavalt katsetatud ja harjutatud.

Kui kriis on käes, siis on hilja katsetama hakata.

Terviseameti teatest: tänase seisuga vajab Eestis haiglaravi 626 COVID-19 patsienti. Viimase ööpäevaga suri 14 koroonaviirusega nakatunud patsienti. Alates pandeemia algusest on Eestis surnud 667 koroonaviirusesse nakatunud inimest. Viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta on 1335,5 ning esmaste positiivsete tulemuste osakaal tehtud testide koguarvust 19 protsenti.

Ja veel: tänases Riigikogu pressiteates sellest, et Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon sai tänasel avalikul istungil ülevaate koroonaviirusega seoses, on muu hulgas öeldud, et meie haiglavõrk on jõudnud kriitilisse olukorda. Ka on 80+ vaktsineerimine üle riigi nimistutes lubamatult  ebaühtlane, seejuures ei ole mõnekümnes nimistus vaktsineerimist veel alustatudki.

Mis siis minul oma ligi 75-ga muud üle jääb kui oodata.

Samuti nenditi komisjonis, et vaktsineerimisnimekirjade koostamine ja täitmise jälgimine on siiani sisuliselt käsitöö ning riigi andmebaaside juriidilise ja tehnilise ühildamisega ei ole tegeldud piisavalt.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

02/03/2021

Ideaal ja tegelikkus

Ideaalis on ajakirjandus arvamuse kujundaja ja mõjutaja. Tegelikkuses ka.

Ideaalis austab ajakirjanik inimesi ja lähtub nende tegevuse kajastamisel mõnest ajakirjanduseetika koodeksist, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitele ja vilistlastele südamelähedasest Academia Journalistica aukoodeksist. Selle 9. punkt ütleb:
„Ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.“
Ja 10. punkt lisab:
„Ma austan mitte ainult enda, vaid ka teiste õigust isiklikele arusaamadele.“

Tegelikkuses nimetab Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke, kes ka kõrgkoolis ajakirjanikuhakatisi õpetab, ühte ministrit täielikuks plönniks.
Justkui minister polekski inimene. Kuid isegi oma töös eksinud minister (ja ükskõik milline eksinud inimene) on inimene.

Tegelikkuses ütlevad ühe tuntud ajalehe peatoimetaja ja teise tuntud ajalehe toimetaja (ma ei tea, kumb just täpselt, sest ei tunne neid hääle järgi ära) oma raadiosaates (umbes 37. minutil), et lauljanna loobumine teenetemärgist on „eriti piinlik“, ja vähe sellest: „see on ühtpidi alatu ja teistpidi ka nii edev – keda huvitab“.
Justkui lauljannal poleks õigust isiklikule arusaamale. Ja mida alatut on autasust loobumises, kui see loobuja jaoks põhjendatud on?

Eh, poisid, pidage hoogu, ärge muutuge lahmivateks lajatajateks ja sildistajateks.

Nii ma arvan, olles ise üle neljakümne aasta ajakirjanikuna töötanud.

Lisa: sõna „alatu“ tähendus „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ (EKSSis):
1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu.
2. van vilets, armetu.
3. van alamast seisusest.

01/03/2021

Vaatamisi: frankofooniakuu tõotab filmielamusi

Minu jaoks tore uudis on, et märts on ETV2-s frankofooniakuu. Igal kolmapäeval kell 21.30 näidatakse ERRi koostöös Prantsuse Instituudi, Kanada saatkonna ja Valloonia esindusega mõnda viimaste aastate prantsuskeelset linateost, mis seejärel on kuu aega ka järelvaadatavad.

Kui mõnda neist filmidest vaatan, lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Alustan frankofooniakuu tutvustust filmist, mida kavatsen kindlasti vaadata:

„Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi ja need, eriti esimene, meeldisid mulle siis väga. Muusika filmist „Mees ja naine“ heliseb kõrvus senini ja peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Oma muljed selle filmi vaatamisest panin kirja eraldi blogipostituses.

„Tõde“ („La vérité“; Prantsusmaa, Jaapan, 2019, rež Hirokazu Kore-eda). Osades: Catherine Deneuve, Juliette Binoche, Ethan Hawke.

Pressiteates öeldakse, et filmi tegevus toimub Pariisis. Lugu räägib populaarset näitlejannast (Catherine Deneuve), kes otsustab vanaduses avaldada oma elust ausad memuaarid. Pärast memuaaride ilmumist lendab New Yorgist paugupealt kohale näitlejanna tütar (Juliette Binoche) oma mehe (Ethan Hawke) ja lapsega. Ema ja tütre suhtes algab uus etapp – päevavalgele tuleb palju uut ja nii mõnedki asjad vajavad selgeks rääkimist.

Neile, kes ootavad minu arvamust selle filmi kohta, ütlen, et jätsin vaatamise pooleli. Kuigi peaosades on väga tuntud Deneuve ja Binoche, ei suutnud süžee mind haarata.

Ülejäänud kolme filmi ei vaadanud.

„Matthias ja Maxime“ („Matthias & Maxime“; Kanada, 2019, rež Xavier Dolan). Osades: Xavier Dolan, Gabriel D’Almeida Freitas.

Film kahest eluaegsest sõbrast, Matthiasest ja Maxime’ist, kelle sõprus pannakse proovile, kui nad osalevad lühifilmis, mille võtteil tulevad ilmsiks nende peidetud tunded teineteise vastu ja noormehed hakkavad kahtlema oma senises seksuaalses sättumuses.

„Emainstinkt“ („Duelles“; Belgia, 2018, rež Olivier Masset-Depasse). Osades: Veerle Baetens, Anne Coesens.

Eelteade nimetab seda filmi stiilseks psühholoogiliseks trilleriks. Alice ja Céline on ridaelamunaabrid ja parimad sõbrannad, kelle üheealised pojad on lähedased nagu vennad. Céline’i poeg Maxime kukub teise korruse aknast alla ja saab surma. Alice näeb juhtunut pealt, kuid ei jõua õnnetuse ärahoidmiseks midagi ette võtta. Leinav Céline hakkab sisimas sõbrannat süüdistama, leides, et Alice oleks saanud hea tahtmise korral poisi elu päästa. Pinged kasvavad...
„Põleva tütarlapse portree“ („Portrait de la jeune fille en feu“; Prantsusmaa, 2019, rež Céline Sciamma). Osades: Noémie Merlant, Adèle Haenel, Luàna Bajrami, Valeria Golino.

1760. aastal peab kunstnik Marianne maalima äsja kloostrist tulnud noore Héloïse’i pulmaportree ilma, et portreteeritav sellest teaks. Maalitav portree muutub peagi kahe naise armastuse ühistööks ja testamendiks. „Põleva tütarlapse portree“ on pärjatud enam kui 20 auhinnaga, mille hulgas on 2019. aasta Cannes’i filmifestivali Queer Palm ja parima stsenaariumi auhind, Euroopa Filmiauhindade parima stsenaariumi auhind ning kuus rahvusvahelist auhinda parima operaatoritöö eest.

Blogipostituses on kasutatud Prantsuse Instituudi veebilehe materjali.
Filmiplakatid on internetist
ja neid näeb paremini neile klõpsates.

25/02/2021

Vaatamisi: veebruaris on silma jäänud...


 Veebruaris olen põhiliselt vaadanud ... talilinnukaamerat. Kõikvõimalikke linde, oravat, kes söögilauda hommikuti külastab, kassi, kes rähni pekitükki maha rabamas käis, ühesõnaga kogu seda külmetavat lendlevat elu. Siinne ekraanitõmmis Vabariigi aastapäeva peolaua ajakohastes värvides külalisest on ka sealt. >>>

Laskesuusatamise MMi vaatasin samuti. Norralane Sturla Holm Lægreid on hooaja algusest saati minu üheks laskesuusalemmikuks saanud ja mul oli tema kuldade üle hea meel. Meie omadest olid Johanna Talihärm ja Rene Zahkna täitsa tublid, kui viimase prohmakas meeskondliku teatesõidu esimeses tiirus maha arvata. Meil on laskesuusatamise tippudega konkureerivaid sportlasi vähe, haigestunuid või muidu kehvas vormis võistlejaid ei ole kellegagi asendada, sestap pidi ka Tuuli Tomingas vaatamata halvale tervisele tugevasti sõitma, kuigi ta jalgade seisund minu arvates vajaks põhjalikumat uurimist ja ravi.

Eesti Laulu ei vaadanud üle paari minuti. Mulle ei istu see kila-kola, tulevärk ja tramburai, mis selle võistlusega kaasas käib. Laulud kui niisugused ei võistle enam ammu, muusika ei ole esikohal ega pääse mõnede esitajate puhul üldse mõjule.

Filme olen vaadanud vähe, vaid kaht linnaruumikuu dokki, millest üks mulle väga meeldis. Olen neist kirjutanud siin ja siin. Samuti vaatasin Woody Alleni „Ilmaratast“ („Wonder Wheel“; 2017, USA). Osades Kate Winslet, Justin Timberlake ja Jim Belushi. Armastusest ja pereelust Coney Islandi lõbustuspargi kärarikkuses 1950. aastatel. Väga ameerikalik film, mis kohati meenutab rohkem arthurmillerlikku närvilist teatritükki kui filmi, aga lõppkokkuvõttes haaras mind kaasa elama oma tegelaskujude lohutamatule saatusele ja väljapääsmatusele. Woody Allen oli seda kirjutades ja lavastades 81aastane. Varem mulle tema filmid ei meeldinud, aga viimasel ajal olen neid vaadanud päris suure huviga: neis on alati mingi konks, mille otsa vaataja jääb kinni.

Sarjad, mida veebruaris näinud olen, on ilmselt need, mida vaatab suur osa Eesti rahvast. „Anne, lõpus E“  ja „Salateenistuse“ sarjadest olen juba jaanuaris kirjutanud. Nendega jätkasin. Lisandusid „Ääremaa“ ja „Babülon-Berliin“. Mõlema esimesse osasse suhtusin väga ebalevalt, aga olen neid edasi vaadanud ja vist harjumas.

„Ääremaa“ („Hinterland – Y Gwyll“, 2013-2016) puhul on huvitav see, et filmiti korraga nii inglis- kui ka kõmrikeelset varianti: iga kaadrit kaks korda. Ingliskeelses variandis on sees ka kõmrikeelseid stseene, näiteks loeb uurija abiline katkendi kõmrikeelsest raamatust. Sarja enda kohta arvan pärast esimest nelja osa, et „Shetland“ koos sümpaatse Jimmy Pereziga oli parem vaatamine.

„Babülon-Berliin“ on väga detailirohke ja ka tegelasi on selles küllaga. Väidetavalt on see kõige kallim mitte-ingliskeelne teleseriaal – hinnalipikul 40 miljonit eurot. Mul tuleb selle sarjaga veel harjuda. Neli osa vaadanuna ei ole ma kindel, kas jätkan. 1920. aastate Berliin oma kontrastidega nii poliitilises kui ka majanduselus ja noore uurija Gereon Rathi sammud põrandaaluse pornotööstuse jälitamisel ei ole mind seni suutnud veel eriti kaasa haarata.

Muide, märts tõotab filmide poolest huvitav kuu tulla, sest see on ETV2s frankofooniakuu, millest kirjutan vist juba järgmises blogipostituses.

14/02/2021

Vaatamisi: „Maailm jalge ees“

Vaatasin mõni päev tagasi ETV2 linnaruumidokkide kuu raames dokfilmi „Maailm jalge ees“ ja kirjutasin sellest esialgu koondpostituses, mida täiendan sedamööda, kuidas teemakuu jooksul filme vaatan. Et aga paljud blogilugejad neid täiendatavaid postitusi uuesti ei loe, otsustasin sellest dokist teha uue, eraldi postituse. Põhjus on lihtne: see dokk meeldis mulle väga ja ma tahaksin, et kõik need, kellele see võib huvitav olla, seda kindlasti näeksid. Praegu on selleks Jupiteris ja ETV2 järelvaatamises võimalus.

Eelteate kohaselt kulgeb see film koos peategelase Matt Greeniga mööda New Yorki. Matt on otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad – ühtekokku kõvasti üle 12 000 km. Ta ei oska seletada, miks ta seda teeb, kuid on selle nimel loobunud tööst, korterist ja varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu.

Eelteate põhjal tahtsin seda filmi kindlasti näha.  Ja see oli väga hea otsus!

„Maailm jalge ees" („The World Before Your Feet“, 2018, rež Jeremy Workman) on sõna otseses mõttes suurepärane film, lihtne, aga väga mõjuv. Minu jaoks igatahes, seejuures sai sellest mu viimase aja parim filmielamus.

Matt Green on kuue aastaga kõndinud New Yorgis ligi 12 000 km tänavatel, parkides ja randades. Ta on tähelepanelik vaatleja ja hea suhtleja. Tema New York on teistmoodi, kui oleme harjunud nägema.

Soovitan seda dokki kõigile neile, kellele meeldib uidata oma kodulinna või muude linnade tänavatel ja mõtestatult vaadata kõikjal ringi. Matt Green on ühtaegu nii turist oma linnas kui ka filosoof oma aruteludes.

Natuke on tutvustatud peategelase elu (37aastane endine insener, ööbinud oma uitamistel 50 eri paigas, põhiliselt sõprade juures või kassihoidjana, kulutab päevas 15 dollarit, uurib põhjalikult nähtud kohtade, ka pisiasjade ajalugu, kirjutab sellest oma blogis „I'm just Walkin'“, mille samuti üles otsisin ja mis süvenenud lugemist väärib).

Matt käib koolides lastele oma retkedest kõnelemas ja lapsed on väga innustunud kuulajad. Matti kõndimist ja vaatamisi võrreldakse teiste kõndijatega ja nende tähelepanekutega. Tal on kombeks nähtut pildistada ja pilte on tuhandeid. Mõned sajad neist on põnevatel teemadel (Z-täht juuksuriäride siltidel, traagilise 11. septembri mälestusmärgid ja tänavakunst, kalmistud, lilled...)

Niisugune film, mida kavatsen veel vähemasti korra vaadata.

ERRi pressiteatele lisatud foto autorina on nimetatud Michael Bermanit.
1400.

11/02/2021

Caroline Bernard „Frida Kahlo ja elu värvid“


Caroline Bernard
„Frida Kahlo ja elu värvid“

Varraku ajaviiteromaan
Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke.
Kirjastus Varrak, 2021.

Romaan „Frida Kahlo ja elu värvid“ („Frida Kahlo und die Farben des Lebens“, 2019) on kirjutatud lähtudes Mehhiko kuulsa ja mõneti sensatsioonilise kunstniku Frida Kahlo eluloost, millesse kirjanik on suhtunud üsna omatahtsi. Ajaviiteromaanina võib seda raamatut pidada täitsa heaks.

Millegipärast jäi Frida mulle selles teoses kuidagi kaugvaates kirjeldatuks, domineerima hakkas hoopiski tema armastatud abikaasa, Mehhiko kuulsamaid kunstnikke Diego Rivera. Aga võib-olla on see mõnevõrra taotluslikki, sest Frida jäi elus paljudel juhtudel Diego varju. Oli see ju tuvi ja elevandi kooselu. Esimesena pandi ikka elevanti tähele. Pealegi oli see mees „Minotaurus, kes meelitab naised oma labürinti ja õgib siis ära.

Frida Kahlo elu värvid on erksad. Iseloomult oli ta kange ja sageli ekstsentriline naine, kes ennast niisama lihtsalt ära õgida ei lasknud. Haigustest, õnnetustest ja vigastustest hoolimata suutis ta nii oma elus kui ka loominguga mõjule pääseda ja tihti ka ümbritsejaid ning vaatajaid šokeerida.

Raamatututvustus tagakaanelt
Romaani autor jälgib Frida käekäiku tähelepanelikult, hindab seda, kuidas ta raskustest hoolimata suutis ikka ja jälle taastuda ja tugevneda, kirjeldab seda, kuidas ta armus, armastas, armukadetses ja hingeliseltki armistus. Kirjeldab ka, kuidas sündisid Frida olulisemad maalid, kuidas ta oli kiindunud oma maasse, rahvasse ja rahvakunsti, kuidas ta oli oma vaimulaadi poolest revolutsionäär nii elus kui kunstis.

Kõik see on lugejale paeluv ka siis ja võib-olla eriti siis, kui ta enne selle armastusromaani lugemist Frida Kahlost ja Diego Riverast miskit ei tea. Nii et maailma ja kunsti mõistmise arendajana võib seda teost soovitada ning lugemisele lisaks tasub vähemasti interneti vahendusel selle eripärase kunstnikepaari loominguga ka tutvust teha.

Tõlge on ladus, kuid mitte pisivigadeta, millest märgatavaim oli “kopskorsett“ „kipskorseti“ asemel (lk 25).

Tuleb tunnistada, et Varraku ajaviiteromaani sarjas on aeg-ajalt päris tuumakaid raamatuid ilmunud.

Muide, kui mu tuttav seda raamatut nägi, küsis ta, miks kirjaniku nimi esikaanel nii suurelt on ja raamatu pealkiri nii väiksena. Vastasin, et ajaviiteromaanisarja üldkujundus on selline. Aga ma ise arvan ka, et nii raamatu müügile kui ka selle mõjule tulnuks kasuks pealkirja kirjutamine autori nimest suuremalt. Sest Frida Kahlo nimi peibutab ka meiemaist lugejat, Caroline Bernardi nimi, mis liiatigi on Tania Schlie vähekasutatav varjunimi, on aga veel või peaaegu tundmatu.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Mõlema kunstniku pärisnimed on hirmuäratavalt pikad:
Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón (6. juuli 1907 - 13. juuli 1954);
Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez (8. detsember 1886 - 24. november 1957).

06/02/2021

Viltuvedamistest

 Hiljuti tuli mu aadressile postisaadetise saabumise teade. Peaaegu, et oleksin selle ära visanud. Olen harjunud, et need teated on varem olnud valgele paberile trükitud ja ka teate tagakülg on valge. Nüüd on aga valge tagakülje asemel reklaam ja kui seda paberilehte pöörama ei hakka, siis võib juhtuda, et reklaam läheb sinna, kuhu reklaam enamasti läheb, kas vanapaberi kogumiskasti või tulehakatuseks. Võib-olla on see Omnivale väike mõttekoht?

Seekord läks siiski õnneks, keerasin paberil ka teatise külje ette ja minu üllatuseks sellenimelist isikut, nagu kirjas oli, meie korteris küll ei ela ega pole kunagi elanud. Arvatavasti oli teate saatja postkontoris saadetiselt aadressi valesti vaadanud. Aga pakisaaja jaoks oli paki hoiutähtajast juba mitu päeva möödunud.

Teatasin sellest Omniva info meiliaadressile ja sain esialgu vastuseks, et mulle vastatakse paari päeva jooksul, aga enne paari päeva möödumist tuli klienditoe konsultandilt uus vastus: „Täname Teid teavitamast. Tegemist on tõepoolest valesti sisestatud andmetega, võtame õige saajaga ühendust.“

Tore, et Omniva kiiresti reageeris. Mina usun küll, et kaugelt saabunud pakike nüüdseks õigel saajal käes on.

* * *
Täna vedas mul enesel viltu. Vaatasin, et üks Eesti kirjastus müüb oma veebipoes odavalt seda e-raamatut, mida olen hulk aega tahtnud osta. Mõtlesin, et teen ostu kiiresti ära, saan veel sel nädalavahetusel lugeda.

Algul läks kõik hästi, aga kui olin pangas arve tasunud ja pangalehelt tagasi kaupmehe juurde läksin, ei tulnud mulle seal ette mingisugust infot, et ost on õnnestunud ja e-raamatut saab alla laadida. Ei tulnud ka vastavat teavet ja laadimisvõimalust meilile.

Nüüdseks on sellest mitu tundi möödas. Pangas on kontolt raha maha võetud, aga mulle pole endiselt kippu ega kõppu tulnud. Võib-olla kogu see ostu- ja müügisüsteem millegipärast laupäeviti ei tööta? Aga siis võiks müüja kodulehel vastav teade olla. Võib-olla kirjutasin oma meiliaadressi valesti? Aga siis oleks ju ikkagi pidanud tulema ostuteade ja laadimisvõimalus tagasi kaupmehe juurde minnes?

Praeguse seisuga igatahes tundub, et kõige targem on oodata esmaspäevani, mil kõik on tööl ja ehk oskavad selgitusi anda ja asja lahendada. Oijah!

EDIT: 10. veebr. Asi lahendatud ja e-raamat käes. Oli tõesti minu enda viga, sest meiliaadressist oli üks punktikene puudu jäänud. Pean tulevikus hoolsam olema. Igatahes suur aitäh nii kirjastusele kui ka tema e-raamatute müügiteenuse pakkujale!

04/02/2021

Lumivalgel rahu mäel

Paari päeva tagused fotod. Praeguseks on lund veel rohkem. Veebruari ilu ja võlu: valge vaikus.

"Milline rahu!
Taevas ja maa
seisavad sõnata.
Päikese lee
külma kollendust puistab mändide vahele."

/Hendrik Visnapuu/









Moblafotod, 2. veebr 2021.

02/02/2021

Vaatamisi: linnaruumidokid, millest üks mulle väga meeldis

Täna kl 21.30 algab ETV2-s teemakuu, mille tähelepanu keskmes on linnaruum, teatas ERR pressiteates EALi liikmetele. Dokid tele-esilinastuvad ETV2-s veebruari teisipäevadel kell pool kümme õhtul.

Panen pakutava siia kirja ka oma blogi lugejate jaoks. Muljed (kaldkirjas) lisanduvad siis, kui filme vaatan.

Tänaõhtune teemakuu esimene dokk „Elutud elamispinnad“ uurib aina paisuvat globaalset kinnisvaraäri ning selle võitjaid ja kaotajaid. Võrrandi ühele poole jäävad raha, arendajad ja ärimehed, teisele poole aga inimesed, kel napib vahendeid selle ralliga kaasa minna.

„Elutud elamispinnad“ („Push“, Rootsi, 2019, rež Fredrik Gertten)  vaatleb ÜRO inimõiguste eriraportööri Leilani Farha tööd, mõjudes veidi ka isikupromona. Olulisemal kohal on siiski eluaseme ja inimõiguste probleemid kogu maailmas (näit Torontos, Valparaisos, Londonis, New Yorgis, Uppsalas, Milanos, Barcelonas jm). Eluase kallineb kiires tempos, palgad ei jõua sellele kuidagi järele; tugevneb suurarenduste surve inimeste lahkumiseks kodust, rohkeneb maa ülesostmine ja suureneb luksuskorterite ehitamine. Kortereid ei müüda neis elamiseks, vaid investeeringuks. Kahtlased põlengud, näiteks Grenfill Toweri tulekahju 2017. aasta juunis. Milton Friedmani majandusteooria kriitika. Keskpärane film, aga pani mõtlema.

Teisena on 9. veebruaril kavas dokk „Maailm jalge ees“, mis kulgeb koos selle peategelase Matt Greeniga mööda New Yorki. Matt on otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad – ühtekokku kõvasti üle 12 000 km. Ta ei oska seletada, miks ta seda teeb, kuid on selle nimel loobunud tööst, korterist ja varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu.

Eelteate põhjal otsustasin seda filmi kindlasti vaadata. Ja see oli väga hea otsus!

„Maailm jalge ees" (
„The World Before Your Feet“, 2018, rež Jeremy Workman) on sõna otseses mõttes suurepärane film. Minu jaoks kindlasti, seejuures sai sellest mu viimase aja parim filmielamus.

Kirjutasin sellest lihtsast, aga väga mõjuvast filmist eraldi blogipostituse.

Ei vaadanud kaht dokki. Üks neist („Miks me sõidame jalgrattaga?“) käsitleb Hollandi jalgrattakultuuri ning rattasõidu mõju linnaplaneerimisele ja -arengule, linnaelanikele ja ühiskonnale tervikuna. Teises („Kass Amsterdamis“) viib kass Abatutu vaataja retkele oma kodulinna tänavate varjatud soppidesse, kus kõrvuti inimestega kohtab ka metsikuid loomi. Pressiteade lubas naljakat ja kaasahaaravat elamust kogu perele.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid. „Maailm jalge ees“ foto autor on ERRi andmetel Michael Berman.

29/01/2021

Lanovoist


Vassili Lanovoi (16. jaan 1934 - 28. jaan 2021).


Plikapõlvest alates oli minu lemmiknäitlejaks kinolinal Vassili Lanovoi.  Lapsepõlve ja noorusaja sügavad kiindumused saadavad meid läbi elu, sestap oli täna tulnud teade minu jaoks kurb.

Vassili Lanovoi suri eile Moskvas 87aastaselt COVID-19 tagajärjel. Teadsin küll, et ta oli haiglas reanimatsioonis juba alates 2. jaanuarist, kuid lootsin, et ta paraneb.

Vassili Lanovoid on peetud nõukogude filmi- ja teatrinäitlejatest kõige ilusamaks ja mehisemaks, aga ta oli ka väga andekas. Mäletan teda juba Pavka Kortšagini osas (1957), sellele järgnesid peaosad filmides „Punased purjed“,  „Turbinite päevad“ jpt, seal hulgas ilusmees Anatoli Kuragini osa „Sõjas ja rahus“ ning väga meeldejääv Vronski „Anna Kareninas“, kus Annat mängis Tatjana Samoilova. Romantilistesse osadesse sobis tulisilmne Lanovoi suurepäraselt.

Räägitakse, et pärast seda, kui Lanovoi mängis kindral Wolffi („Seitseteist kevadist hetke“), väitsid mõned kriitikud, et nii veetlevat näitlejat ei tohiks vaenlast mängima panna, sest vastane muutub seeläbi liiga meeldivaks.

Tohutult populaarseks sai Lanovoi osatäitmisega sõjafilmis „Ohvitserid“ (1971, M. Gorki nim filmistuudio), kus ta mängis Ivan Varavvat, kes läbis pika tee reamehest kindraliks ja armastas oma lapsepõlvesõbra naist.

Ta on filmides mänginud ka palju ajaloolisi tegelasi: Augustust, kardinal Richelieu'd, Aleksander I, Majakovskit, Trotskit, Andropovit... Ühtekokku mängis Lanovoi 78 filmis.

Alates 1957. aastast kuni viimase ajani kuulus ta Moskva Jevgeni Vahtangovi nim Riikliku Akadeemilise Teatri koosseisu. Piletit etendustele, milles ta osales, oli lühiajaliselt Moskvas viibides väga raske saada, aga kord  õnnestus see mul siiski. Tookord, 1985. a, esitati Aleksandr Korneitšuki näidendit „Rinne“, milles Vassili Lanovoi oli armeekomandör Ognevi osas. Hästi mängis. Kirglikult ja usutavalt. See näidend oli siis teatri mängukavas juba kümnendat aastat, aga ei olnud veel nö väsinud.

Juba kõrges vanuses veel enne viirusega nakatumist mängis Lanovoi koduteatris kahes lavastuses. Tal ei olnud kunagi dublante, sest teda peeti nii ainulaadseks, et teda oli võimatu asendada. Etendused, milles ta mängis, olid tehtud selle arvestusega, et seal mängib tingimata just Lanovoi. Nüüd jäävad need lavastused tõenäoliselt mängukavast välja ja on alles ainult salvestustel ja inimeste mälestustes. Alles on ka noored näitlejad, keda Lanovoi teatrikoolis õpetanud on.

Intervjuudes küsiti silmapaistvalt esindusliku välimusega Lanovoilt sageli, kas naised talle palju tüli teevad. Tema vastas, et naistest ja oma isiklikust elust ei räägi ning meelelahutuslike intervjuudega on tema poole mõttetu pöörduda.  Blogilugejate jaoks panen siiski kirja ka selle, et oma esimese abikaasa Tatjana Samoilovaga koos õppis Lanovoi  Štšukini nim teatrikoolis ja oli temaga abielus aastatel 1956-1958. Lanovoi teine naine oli teatrinäitleja Tamara Sjablova, kes hukkus autoavariis. Kolmandat korda abiellus Lanovoi Irina Kuptšenkoga, kes on samuti väga tuntud teatri- ja filminäitleja. Oma poegadele Sašale ja Serjožale panid nad nimed Aleksander Puškini ja Sergei Jessenini järgi, sest armastasid väga luulet. Noorem poeg suri kaheksa aastat tagasi.

Piltidel on postkaart minu kogust (u 1960) ja kaader filmist „Anna Karenina“ (1967, Mosfilm; Anna osas Tatjana Samoilova, Vronskina Vassili Lanovoi).

27/01/2021

Vaatamisi: jaanuaris silma jäänud filme ja sarju ehk Annest Leonardoni

Kuraditosin. Lihtsalt märgin ära, et see blogi saab täna 13aastaseks. Selle puhul siis lillekesed :)

Aga pidulikku sünnipäeva kokkuvõtet ma tegema ei hakka. Kirjutan hoopiski jaanuaris vaadatud filmidest ja sarjadest; viimati vaadatud on ülalpool.

Olen põhiliselt Jupiteri klient olnud. Enamik siin loetletust on olnud või on praegu veel Jupiteris näha.

„Mina, Leonardo“
(„Io Leonardo“, 2019, Itaalia-Prantsuse; rež Jesus Garces Lambert, peaosas Luca Argentero). Jaanuaris viimasena vaadatud film osutus minu jaoks väga paeluvaks omapärase lahenduse ja sugestiivse teksti tõttu. Meeldiv oli minu jaoks ka võimalus kuulda väga heas esituses minategelase itaaliakeelset teksti, mis on tehtud Leonardo da Vinci kirjutiste põhjal.  Selles avaldub Leonardo mõte: „Jälgida, uurida, olla rabatud“. Hästi avatakse suurmehe  püüdlused saavutada maalides liikuvus ja sügavus, olla kogemuse õpilane. Huvitavalt on näidatud tuntud maalide tekkelood („Püha õhtusöömaaeg“, „Madonna grotis“, „Mona Lisa“ jt, samuti saab teada Leonardo nõrkustest ja kiindumustest. Oluline koht on meditsiinilistel vaatlustel ja jumaliku proportsiooni otsingutel, samuti Leonardo saatuslikul omadusel olla lõpmatu täiustaja, mistõttu ta ei suutnud alustatut ja lubatut tihti ellu viia. Lõppkokkuvõttes mõistis Leonardo, et tarkus on kogemuse laps ja: „Kui olen õppinud elama, pean õppima surema“.

Geeniuse läbielamised ja igavikulised otsingud on mõneti sarnased hullumeelse nägemustele. Seetõttu on filmi loojad avanud looduse mõju kunstnikule ja leiutajale Leonardole  kohati üsna samamoodi, nagu kujutati Vincent Van Goghi saatnud hääli ja meelepetteid samuti väga heas filmis „Igaviku väravas“ („At Eternity's Gate“; 2018, Suurbritannia, USA; režissöör Julian Schnabel, peaosas Willem Dafoe), mida eelmise aasta lõpus vaatasin.

„Reis Wiesbadenisse“ („Поездка в Висбаден“, 1989, NSVL, M. Gorki nim laste- ja noortefilmide stuudio). Kõik, mida tegi meile siin eeskätt filminäitlejana tuntud Aleksei Batalov, on hea ja selle filmi stsenaariumi kirjutas just tema. Ivan Turgenevi jutustuse „Kevadised veed“ järgi. Turgenevi paljud teosed on läbi aastate olnud mu suured lemmikud. Nii hakkasingi seda filmi vaatama hea eeltundega ja pettuda ei tulnud, kuigi nähtu mõjub siiski rohkem jutustuse illustratsioonina. Sulnilt turgenevlik lugu armastusest, kiindumusest, reetlikkusest. Kaunid naised, kohati otsustusvõimetud, kuid hasartsed mehed.

„ABC mõrvad“ („The ABC Murders“, 2018, BBC), jälle Sarah Phelps ja jälle mulle palju vastumeelset nagu „Süütuse tuleproovi“ ja „Tuhkur Hobuse“ puhul. Päästis ainult John Malkovich, kelle kohta ma siiski ei saa öelda, et ta Hercule Poirot'na hea on, aga ta on piisavalt huvitav, et vaadata. Lõpp vajus minu meelest täitsa ära, sest mulle ei meeldinud kontseptsioon Poirot' minevikust, mis teda kogu aeg painas. Kaks täispikka sarjaosa on ka liig mis liig, piisanuks märksa lühemast. Olen olemuselt ilmselt konservatiiv, sest vanad Poirot'd meeldivad mulle rohkem kui BBC uued versioonid.

„Süütuse tuleproov“ („Ordeal by Innocence“, 2018, BBC). Stsenarist Sarah Phelps, kelle tehtud „Tuhkur Hobune“ mulle absoluutselt vastu hakkas. Ka see Agatha Christie põhjal tehtud kaheosaline sari ei meeldinud mulle. Liiga palju oli mõttetutest kaadritest kordusi, ka mõned sündmuste kordused. Oleks võinud olla tihedam. Mulle ei meeldinud ka näitlejate mäng. Isegi Eleanor Tomlinson, kes „Poldarkis“ mängis väga hästi üht peaosa, oli nüüd kõrvalosas kuidagi ilmetu.

"Salateenistus" („Le Bureau des légendes“, 2015, Prantsusmaa seriaal, peaosas Mathieu Kassovitz). Huvitavaks teeb see, et Prantsuse salateenistusel on enamasti tegemist teistsuguste maadega kui Suurbritannia samasisuliste filmide ja sarjade puhul. Esimesed kuus osa on olnud põnev vaatamine. Teada on ka, et seda seriaali on tehtud vähemalt viis, kui mitte kuus hooaega. Loodetavasti ei piirduta meil ainult esimese näitamisega.

„Howards End“ (1991, USA, rež James Ivory, Inglise kirjaniku Edward Morgan Fosteri samanimelise romaani alusel; osades Emma Thompson, Helena Bonham Carter, Anthony Hopkins, Vanessa Redgrave). Näitlejad mõjusid praegu vaadates väga noortena. Muidu oli inglise maa-aadlike tüüpiline lugu, mida nimetatakse tundlikuks draamaks. Saanud kolm Oscarit, ühe neist Emma Thompson. Kui vahepeal ei oleks tehtud päris palju sarnaseid filme, siis võiks seda üsna heaks pidada. Näitlejatest jättis mulle parima mulje Vanessa Redgrave rikka romantilise meelega mõisaprouana.

„Anne, E lõpus“  („Anne, with an E“, Kanada, 2017-2019). Osades Amybeth McNulty Anne Shirleyna, Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt. Käimas on kolmas ja viimane hooaeg. Roheliste Viilkatuste Anne on pärast 16aastaseks saamist  muutunud ebahuvitavamaks kui lapsena. Aga võib-olla on viga selles, et seriaal ei keskendu enam niivõrd Annele, kuivõrd näitab rohkem tema kaaslaste kujunemist ja toob sisse uusi tegelasi. Anne vimkad ja vastuoluline iseloom on tasandumas. Siiski nauditav vaatamine, mida pühapäevaõhtuti ootan

„Sipsik“ – Üritasin vaadata uut multikat, aga pidasin ainult kümme minutit vastu. Minu jaoks liiga sile. Pildikeel justkui püüab matkida Edgar Valteri Sipsikut, aga puudub tema pilditegelaste elusus, lendlev tukk, tabamatu võlu jne. Aga noh, ilmselt pole minuvanused ka selle filmi sihtrühm.

„Kõhedad muinaslood“ – Mart Sanderi lühifilmide kogumik. Mulle täitsa meeldis ja kogu aeg oli põnev vaadata. Iga osa oli omamoodi hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Näitlejad mängisid justkui paremini kui Eesti viimase aja filmides keskmiselt. Päris hea ja üsna meeldejääv alustus uue aasta vaatamistele.

Filmiplakatid internetist. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

21/01/2021

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”


Haruki Murakami
„Tantsi, tantsi, tantsi”

Tõlkinud Margit Juurikas.
Toimetanud Taimi Paves.
Kirjastus Varrak, 2020.

Äärmiselt täpne, põhiliselt lühilausetes keskendunud tekst paelub oma kujundlikkuse ja värvikusega kohe romaani algusest peale. Murakami annab lugejale 34aastase peategelase tegevusvaldkonna ja seisundi detailse kirjelduse – sisse- ja väljapääsudest nii tema elukohas kui ka hingeelus.

Minu nö professionaalsest idiotismist ajendatuna olid mulle eriti huvitavad lõigud peategelase ajakirjanikutööst: uurimisrutiinist, teabehankimisest tähtaegadest kinnipidamisest, sellest, mis teeb tema kirjutatud lood eriliseks. Näiteks:

„Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole), oli mul töö poole kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.“

Murakami raamatuid olen ka varem lugenud, kuid ei „Norra mets“ ega „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ ei haaranud mind kohe algusest niimoodi kaasa.

Huvitav on peategelase käsitlus kapitalismist, sellestki, et isegi filosoofia on kapitalismiajastul muutunud rohkem majandusteaduslikuks või poliitiliseks. Kuigi Murakami kirjutas oma romaani „Dansu Dansu Dansu“ juba 1988. aastal, on see meie jaoks praegu väga ajakohane.

Detailsed kirjeldused sellest, mida üks või teine tegelane tarbib, millist T-särki kannab, missugust muusikat kuulab, mida sööb ja joob, aitavad tähelepanu pöörata kapitalismi juurde lahutamatult kuuluvale tarbimisele ja raiskamisele, millesse nii autor kui ka tema nimetu peategelane suhtuvad kriitiliselt. Ja kuskil sel taustal liiguvad naised unenäolise veetlusega, mehed naeratustega vastavalt vestluskaaslase staatusele ühiskonnas, ametnikud, taksojuhid, teenindajad, baarikülastajad, politseinikud, prostituudid ja paljud teised, kellega kultuurilise lume rookijast peategelane kokku puutub ja kellest paljud tema elust salapäraselt kaovad.

Raamatututvustus tagakaanelt
Siis toimub nihe: peategelane satub pimedusse, millest ta on ühelt naistegelaselt, kellega ta ehk magada tahaks, kuulnud...

Siinkohal, Lammasmehe ilmudes, mõtlesin, et kahjuks ei ole ma lugenud Murakami triloogia (Trilogy of the Rat) seda osa („Hitsuji o meguru bōken“, 1982 , ingl „A Wild Sheep Chase“), millest Lammasmees pärit on. Selle lugemine tuleks vist tantsuromaani mõistmisele kasuks. Aga minu teada pole seda eesti keelde tõlgitud ja selle olemasolust sain teada kõikide oluliste ja vähemoluliste teadmiste allikast Wikipediast.

Teise vahelepõikena mainin, et kuigi eestikeelses tekstis on vigu üldiselt vähe, on need vähesedki minu jaoks kuidagi väga vastuolus Murakami täpsusega.  Kui ainult mõnda nimetada, siis „une“ asemel „una“, „Fellinit“ asemel „Felliniti“, Hotel Dolphini nime kirjutamisega eksimine ühel leheküljel mitu korda (lk 76, kuid võib-olla on see taotluslik?), „kohutava“ asemel „kohtav“ ... – pisiasjad ehk küll, kuid jäid silma ja häirisid.

Pimedus koos Lammasmehega toob teosesse müstika, paralleelmaailma, teistsugususe, sellegi, et peategelane hakkab märkama, et kõik mis ja kes tema teele juhtuvad, on ühendatud nii omavahel kui ka temaga.  Ta ei saa enam ainuüksi kultuurilise lume rookimisega jätkata, vaid tema eluteed viivad edasi hoopiski ootamatud asjaolud ja kohtumised.

„Kõik teevad näo, nagu nad ei kuuleks. Mina olen ainus idioot. Alati millessegi veidrasse segatud ja omadega läbi.“

Murakami mängleb erinevate kirjandusliikidega, kord on „Tantsi, tantsi, tantsi“ puhul tegemist vägagi realistliku olustikukirjeldusega, siis krimkaga, mis ootamatult muutub psühholoogiliseks romaaniks, seejärel ulmeliselt müstikasse kaldub, et siis jälle põnevikuks teiseneda...

Tähelepanu tasub pöörata ka  romaani tegelasele Hiraku Makimurale (kelle nimi on anagramm Haruki Murakami nimest) ja kes on tuntud, mõjukas ja rikas, kuid veidi mahakäinud kirjanik. Võib-olla ilmneb selles tegelases mõnevõrra Murakami satiirilis-sarkastiline suhtumine iseendasse ja oma (tollal alles eesseisvasse) kirjanduslikku tulevikku?

See raamat on kirjutatud rokirütmis, mida peategelane ja tema nooruke kaasteeline peaaegu pidevalt kuulavad ja naudivad ning mis mullegi sobib. Melomaanidel võib Murakami teose lugemine rohkesti aega võtta, kui nad ei suuda üle saada kiusatusest kuulata interneti abil ära kõik raamatus nimetatud lood, muusikud ja lauljad, kaasa arvatud Tom Jones ja Engelbert Humperdinck, kellesse Murakami ilmse pilkega suhtub.

Mina kuulasin enne lugema hakkamist üht laulu – seda, mis andis romaanile pealkirja. Murakami on jaapanikeelse Wikipedia sõnul öelnud, et kuigi enamasti arvatakse, et romaan sai pealkirja raamatus sageli nimetatud menuansambli The Beach Boys 1964. aasta singli „Dance Dance Dance“ mõjul, olid asjalood siiski teised. Pealkirja võttis ta mustanahaliste muusikute The Dellsi nimelise bändi vanalt laulult „Dance Dance Dance“, millest sai inspiratsiooni romaani kirjutamiseks.

Minu aga pani The Dellsi „Dance Dance Dance“ Youtube'st kuulatuna sõna otseses mõttes tantsima, sest tundsin selles ära oma noorpõlve aegse rock’n’roll'i, mis mind ikka ja jälle tantsupõrandale viis.

Ja kui üks raamat lugeja rokkima paneb, küllap siis on tegu hea teosega. :)

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.