Üleannetud vaimsed vennad

Veel neli-viis päeva on Jupiterist võimalik vaadata kaht vana tarka meest, keda tunneb kogu maailm. Nad mõlemad on pälvinud Nobeli rahupreemia. Üks neist,  peapiiskop Desmond Tutu (7. okt 1931 – 26. dets 2021) on oma silmad igaveseks sulgenud, teine, dalai-laama (Tenzin Gyatso; sünd 6. juulil 1935) püsib ja tegutseb veel. Nad olid väga head sõbrad, kuigi kohtusid elus ainult kuus korda.  Rõõmu tundmine ka kõige raskematel aegadel on olnud nende eluviis.

„Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“ („Mission: Joy – Finding Happiness in Troubled Times“; 2021, USA, rež Louie Psihoyos) on dokfilm nende viimasest kohtumisest (2015). Aga mitte ainult. Ühtlasi saab ülevaate nende eluteest ja Tiibeti ning LAV-i poliitilisest elust. Nad võinuksid olla kibestunud, aga on olnud rõõmsameelsed ja ettevõtlikud, siirad ja kaastundlikud. Nad esindasid erinevaid uske, kuid suutsid leida ühisosa ja kooskõla.

Nad naersid selle vestluse ajal palju ja nakatavalt, nimetades end ise üleannetuteks vaimseteks vendadeks. Nad rõhutasid, et elus on tähtis asjaolude ümbermõtestamine.  Mõnikord võib olla väga halb, aga see annab uued võimalused õppida. Kannatused tähendavad seda, et võimalused panevad su proovile. Sisemine tugevus, südamesoojus aitab kõike taluda ja ka kannatustes teisi toetada ning abistada.

Desmond Tutu ütles selles dokis enda kohta, et on lootusetult lootusrikas. Nad mõlemad on pidanud inimest meistriteoseks, mida alles luuakse. Lubage endal tunda head ja pidage meeles, et kõige tugevamad sõprused põhinevad austusel!

Suurepärane dokk ja meeldetuletus sellest, kuidas ka rasketel aegadel rõõmu tunda.
Filmiposter internetist.

Frank Herbert „Düün“

Frank Herbert
„Düün“
Tõlkinud Urmas Alas.
Toimetanud Martin Roogna.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eelmise aasta viimase raamatuna lugesin „Düüni“ („Dune“, 1965). Sedasama kuulsat ulmekat, mis enamikul raamatusõpradest kahtlemata juba ammu loetud on ja mida kultuseraamatuks peetakse. Kummalisel kombel, kuigi ma seda varem lugenud polnud, tekkis mul lugedes tunne, nagu aimaksin sündmustikust paljut ette, justkui oleksin ise kunagi viibinud kõrbeplaneedil nimega Arrakis ehk Düün. Sellest hoolimata, et see planeet on olemas ainult tänu autori kujutelmale.

Aga Frank Herberti kujutelm on vägev. Täiesti omamoodi nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka tehnoloogiliselt ja ökoloogiliselt läbimõeldud maailm, milles tegutsejatele autor hoolimata tegevuse kiirest arengust on suutnud üsna mitmetahuliselt paeluvad iseloomustused anda.

Paljude lemmikulmekirjanik Arthur C. Clarke ütles „Düüni“ kohta: „Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani tegelased ja kogu see maailm.“

Tagakaane raamatututvustusest.

Rohkesti on kiidetud mahuka teose esimest raamatut „Düün“. See oli ka minu jaoks põnev kui ühe noormehe arengu kirjeldus. Kõik see, mis puudutas Pauli õpinguid ema käe all, tema järelkatsumisi, tema valmistumist võitlusteks ja võitudeks.

Aga teine raamat „Muad'Dib“ meeldis mulle rohkem. Pärast isa surma jäi Paul ilma talle kavandatud tulevikust ja pidi tema jaoks võõral planeedil nii endale uue tuleviku kujundama kui ka leidma väljavaated teadvuse ja saavutuste edasiarenguks. Ja ta suutis seda. Ning, mis veel olulisem, ta suutis seejuures jääda üllameelseks.

Kolmas raamat „Prohvet“ oli sündmustikult kõige kiirem, aga võib-olla just seetõttu minu jaoks vähem huvitav, kuigi kõikvõimalikest tegelaste saatuste kõverkäikudest ka siin puudust polnud.

Koguka köite lõpus paiknevate lisadega tutvumine on niihästi selgitav kui ka valgustav.

„Düüni“ üks huvitavamaid liine oli minu jaoks benegesseritlastest naiste haridus ja haritus. Kuidas kasvatada ja arendada teadvust, kuidas mõista mõistetamatut ja allutada allumatut. Kuidas näidata võimalikult vähem välja, mida tunned, ja suuta seejuures kõigi oma tundmustega hakkama saada ja need oma kasuks pöörata. Kuidas mõjutada ja samal ajal ise olla vähe mõjutatav.

Väga palju tähelepanu pööras Frank Herbert teadvusele. Võib-olla just seetõttu mõtleb lugeja temaga kaasa ja hakkab sündmustikku justkui ette aimama, nagu minuga juhtus. Ta käsitles oma suurteoses teadvuse arendamist nii vürtside kui ka mitmesuguste erivõtete abil. Tema tegelased on pidevas kujunemises ja paljud neist on ülivägevate võimetega. Kuid isegi ülivõimed ei osutu halastamatus võimuvõitluses alati piisavalt kindlaks kaitseks reetlikkuse ja mürkide eest.

Paar õpetust sellest mitmekesisest teosest:

„Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge enam ei näe.“

„Mõelge oma nägemisele. Kuigi teil on silmad, vajate te nägemiseks valgust. Kui olete oru põhjas, ei näe te oma oru piiride taha. /---/ …aeg paistab lai, aga selles kulgejale muutub see kitsaks ukseks.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Põhjalik ülevaade Frank Herberti (8. okt 1920 – 11. veebr 1986) elukäigust ja loomingust, seal hulgas „Düüni“ kõikidest raamatutest, mida on rohkem kui kolm, on Wikipedias.

Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa. Lühijutud“
Inglise keelest tõlkinud Eva Luts ja Krista Kaer.
Kaane kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Alustasin selle kogumiku lugemist mitte algusest, vaid tekstist, mis kannab pealkirja „Revideeritud Meremaa“ ja sisaldab Ursula K. Le Guini loengut „Lapsed, naised, mehed ja lohed“, mlle ta pidas 1992. a lastekirjanduse instituudis Oxfordi ülikoolis. Seda loengut võiks praegusajal eriti soovitada lugemiseks neile, kellest feminismipisik pole mööda läinud, kuid ka kõigile teistele kui näidet kirjaniku targast ja osundavast käsitlusest tema loodud Meremaa ja selle asukate olemuse selgitamiseks.

Selles puudub praegustele naisõiguslastele sageli omane pealetükkivus. Kirjaniku fantaasiamaailma lahtiseletamine põimub tema ühiskondlike ja poliitiliste tõekspidamistega nii rahulikult, loovalt ja põhjendatult, et seda on nauding lugeda. Ka Meremaa-raamatute mõistmisele aitab loengu tekst väga kaasa. Nii on selle kogumikku lisamine minu arvates Varraku poolt hea valik ning kirjaniku esinemise lõpulaused sobivad iseloomustama Meremaa-lugusid tervikuna:

„Kui midagi sellest lendamise metsikust vabadusest on raamatus, siis sellest piisab, nii tahtsingi ma, vana naisena, lahkuda oma armastatud Meremaa saartest. Ma ei tahtnud jätta Gedi, Tenarit ja nende lohelast turvalisse ellu. Ma tahtsin jätta nad vabaks.“

Raamatututvustus tagakaanelt

Esimesest jutust saab teada, kuidas Käe naised koos Leidjaga asutasid Roke võlurite kooli, mis selle tingis ja kuidas asutaja saatuserajad ja enese tunnetamise teekond kulgesid. Lugesin huviga, kuid sellist ülev-pidulikku tunnet, nagu oli Meremaa romaanide lugemisel, enam ei tekkinud. Pigem oleksin justkui mõnda Jaapani multikat vaadanud. Kuid needki on ju paeluvad.

Ülejäänud juttudest ja kogumiku muust sisust ma siinkohal ei kirjuta. Jätan nende avastamise või taaslugemise rõõmu teile. Lugege ja seilake Meremaa meredel ja kõndige tema saartel ise, siis saate tuttavaks nii lihtsurelike kui ka võluritega, nii looma- ja linnuriigiga kui ka lohedega, kuni jääte puhkama Roke saare Hiie kosutavas varjus.

Kõrvuti selle raamatuga lugesin Ursula K. Le Guini 2016. ja 2017. aasta blogi neid osi, kus ta kirjutas, kuidas valmistati ette tema Meremaa romaanide ja juttude suurväljaannet (2018), ja kuidas kunstnik Charles Vess seda kirjanikuga koostöös illustreeris. Päris huvitav oli teada saada ja pildis näha, mismoodi kirjaniku ja kunstniku kujutlused lohedest ja teistest tegelastest üksteisest erinesid ja kuidas tasahaaval kompromissideni jõuti. Vessi illustratsioonid on väga selgejoonelised ja meeldivalt pingsad. Ja hoopis teistsugused kui Varraku väljaannete kaanepildid. Aga eks olegi meist igaühel Ursula K. Le Guini võlumaailma lohedest ja kõigest, mis tema teostes veel on, erinev ettekujutus. Mis juba iseenesest on hea ja annab tunnistust kirjaniku loodud muinasjutulise maailma avarusest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Selles blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“ 

Suur vastasseis

Hilisõhtul vaatasin hulk aega Marssi. Suures vastasseisus* on minu jaoks midagi lummavat isegi sellest hoolimata, et palja silmaga ja nõrga binokliga vähe näeb. See on justkui pidupäev, mil meenub nii palju. Kõike ma siia ei kirjuta, paar mälestust siiski.

Olen põlvkonnast, kes lapsena sai osa esimeste kosmoselendude põnevusest. Koos naabritüdrukuga vaatasime öötaevas Nõmme kohal liikuvat valgustäppi ja olime täitsa kindlad, et nägime esimest sputnikut. 

Gagarini kosmoselennu teadet kuulsin seinal rippuvast valjuhääldajast lastehaiglas arsti ukse taga oma järjekorda oodates. Mäletan, et mõtlesin siis, missugune hädapätakas ma olen – maailmas toimub nii suurepärane sündmus, et inimene lendas esmakordselt kosmosse, aga mina olen siin haige. See tekitas jonni ja tervekstahtmise õhinat.

Raamatutest oli mu suur lemmik Aleksei Tolstoi „Aeliita“, milles marsitar armus inimesse ja igatseval häälel läbi kosmoseavaruste oma Taevapoega kutsus. Muud marslased sinna sattunud inimeste vastu nii sõbralikud ei olnud, aga raamat tervikuna andis lootust, et seal kaugel on keegi. Võib-olla vaatab see keegi suure vastasseisu ajal mingi võimsa teleskoobiga otse mu toaaknast sisse ja see on talle põnev.

Teise lapsepõlves mulle meeldinud raamatu pealkiri oligi „Suur vastasseis“, autoriks Lev Kassil, ja selles vaatasid noored, kui neil oma igapäevarutu vahel aega jäi, huvi ja tulevikulootustega Marssi. Elasid üle raskeid aegu nagu sõda ja selle haavad, kuid unistasid tundmatutest kaugustest ja kõrgustest.

Tervitused kosmosele ja kosmosesse!

* Järgnev viide on loole, mis eile oli lugeda tasuta, kuid praeguseks on tehtud tasuliseks. Lingi panen siiski, sest ehk kunagi saab seda sisukat artiklit jälle vabamalt lugeda: https://leht.postimees.ee/7078326/pilk-taevasse-ootaevas-sarab-aastakumnete-vagevaim-vaade-marsile

Pildil on marslanna Aeliita T. Kullese illustratsioonil Aleksei Tolstoi jutustusele, 1958.

Stephen Fry „Kreeka kangelased“

Stephen Fry
„Kreeka kangelased“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Stephen Fryl on vähemalt üks omadus nendest, mis tema arvates peavad kangelastel kindlasti olema. See on enesekindlus.

Enesekindluseta kirjamees ei söandaks hakata läbi ja ümber kirjutama aastatuhandete vältel inimkonnale tuttavaid müüte ja kangelaslugusid. Ta mõtleks, et seda on ju juba korduvalt tehtud ja mitte kõik ei ole selle katsega õnnestunult toime tulnud. Fry aga ei kõhkle, vaid on kirjutanud nii, nagu tema end Kreeka lugusid kuulanuna ja lugenuna tunneb, nautides seejuures lustakat sõnavabadust ja tehes kohati lausa ootamatult ninatarku hüppeid nüüdisaega. Näiteks võrdleb ta ühes joonealuses märkes Theseust Mick Jaggeriga – miks ja kuidas, lugege ise.

Sisututvustus tagakaanelt

„Kreeka kangelastest“ kirjutades olen ma mõneti raskustes, sest korrata tuleks kõike seda head, millest ma juba Fry „Kreeka müüte“ lugenuna kirjutasin ja mida saab lugeda siit.

Lisandunud on hoogsust, müütidele omane muinasjutuline võluvus on sageli asendunud kangelaslugude väärika põnevusega. Kohati kipub lugejal lausa ununema, et kui eelmine raamat oli peaasjalikult jumalatest, siis kangelaslood on eelkõige lood inimestest.

Sageli on tegemist inimeste ja jumalate segunemisel saadud otseste jumalapoegade ja –tütardega, kellel on palju nii jumalikke kui ka inimlikke omadusi. Vahetevahel tuleb neil leida vastus hinges kripeldavale küsimusele: „Kas ma olen hiir, oh jumalad, keda sakutatakse julmade kassiküüniste vahel?“

Sest paraku, nagu ütleb ülitark kentaur Chiron: „Noorte saatus on mitte kunagi õppust võtta. Küllap need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis tõukavad neid hiilgavatele võitudele, täpselt sama kindlalt, kui need on ülbus ja vankumatu eneseusk, mis paiskavad nad troonilt ja kukutavad kuristikku, kus nad oma lõpu leiavad.“

Kreeka kangelaslugude inimesed suudavad nii tohutult paljut, et praegusaja inimesed nendega võrreldes kohati lausa tuhmide ja oskamatutena tunduvad. Kangelaslugudes võib kohata oma aja esimest kanalisatsiooni, robotit, lennutiibu ja imelisi laevu – kõike seda, mida inimese loov mõte on aastasadade vältel loonud, kuid mille alge on kuskil meie jaoks vägagi kauges minevikus.

Miks tasub Kreeka müüte ja kangelaslugusid ikka ja jälle uurida? Ühe põhjusena sõnastab Fry oma raamatu järelsõnas: „Võib-olla on müüdid omamoodi inimese algebra, mis teeb lihtsamaks meie kohta käivate tõdedega manipuleerimise. Sümbolid ja rituaalid ei ole lelud ja mängud, mille peaks kõrvale heitma, kui me jõuame täiskasvanuikka, need on tööriistad, mida meil on vaja kogu aeg. Need täiendavad meie tungi kõike teaduslikult seletada, mitte ei vastandu sellele.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Triloogia ülejäänud raamatutest olen selles blogis samuti kirjutanud:
Stephen Fry „Kreeka müüdid“
Stephen Fry „Trooja“

Stephen Fry „Kreeka müüdid“

Stephen Fry
„Kreeka müüdid“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Ükski lugu sellest raamatust ei ole lugejale uudiseks. Ei saagi olla, sest ajad ja olud on need kinnistanud inimkonna mällu, järelikult ka meie mällu. Kui mitte terviklugudena, siis mõne väljenduse, sõna, taime, tegevuse või millegi muuna – Kreeka mütoloogilise maailma puudutusest pole me ilma jäänud ka siis, kui seda täiesti täpselt ei adu.

Stephen Fry ei salga, et on oma ümberjutustuste kirjapanekul üheks aluseks võtnud USA klassikalise filoloogi Edith Hamiltoni „Antiikmütoloogia“ (1942). See raamat on Hardi Tiiduse tõlkes ka eesti keeles ilmunud ja tekitas oma ilmumise ajal (Eesti Raamat, 1975) tõelise ostubuumi. Õnnelikud olid need, kel selle raamatu mingil moel said, Tiraaž oli toona 24 000 eksemplari ja vist suurem osa sellest läks oma teed n-ö althõlma, poelettidele jõudmatagi.

Fry muidugi ei tea meie tolleaegsest ostubuumist ja lugemisekstaasist seoses Kreeka müütidega midagi, aga Hamiltonist arvab ta väga hästi. Sellel taustal on huvitav tõik, et kui Hamilton oli oma sõnul lähtunud sellest, et tema lugeja „ei hakka küsima, kui huvitavalt olen mina need lood ümber jutustanud, vaid tahab veenduda, kui lähedale ma suudan tuua lugeja originaalile“, siis Fry on lasknud oma fantaasial vabalt lennata, ei väldi erootilisi ja vägivaldseid episoode ning tõdeb, et Kreeka müütide maailma sukeldumisel on kõige tähtsam nauding.

Erilise põhjalikkusega kirjutab Fry oma poegi aplalt ahmivast Kronosest, üllast ja ettemõtlevast Prometheusest, kaunist Psychest, kes ei suuda vaikida oma suhtest Erosega, Phaethoni hukkumisest, meditsiini sünnist, aga neid lugusid, mille puhul on märgata kirjutaja kiindumust ühte või teise müüti on selles raamatus hästi palju.

Psyche ja Erose lugu on tal kirja pandud muinasjutulise lopsakusega, lausa luksuslike kirjeldustega, mis johtub küllap ka sellest, et Fry rõhutab selle armastusloo sarnasust paljude lemmikmuinasjuttudega Kaunitarist ja Koletisest või Tuhkatriinu-lugudega.

Sisututvustus tagakaanelt

Enamik neist müütidest, mida Fry uuesti ümber pajatab, on kirja pandud väga filmilikult – kerge on kujutleda, missugune võiks olla tema lemmiktegelaste käekäik kinolinal või lavalaudadel. Küllap johtub see ka müütide ümberjutustaja pikaajalisest loometegevusest hinnatud koomiku ja näitlejana.

Eriliselt on ta pühendunud dialoogidele ja lugeja hakkab märkamatult isegi uskuma, et võib-olla tõesti jumalad, titaanid, haldjad ja kõik muud noil kaugetel aegadel just niimoodi rääkisid. Miks mitte uskudagi, sest ega me tea ju, mida ja kuidas keegi ütles, veel vähem teame nende mõtetest, aga Fry näikse kohati justkui jumalate peades istuvat ja nende mõtteidki kuulavat.

Kuidas suhelda jumalatega, see on inimkonda alati huvitanud. Aga me ju oskame seda. Kindlasti ripsutavad paljud ka praeguse koroonapuhangu poolt pealesunnitud koduspüsimise ajal tiiba Dionysosega, lootes maha pidada mõne veinilõhnalise pralle.

Maailm on tulnud Kaosest ja kunagi kauges tulevikus pöördub võib-olla Kaosesse tagasi. Aga seni rõõmutsegem nii headel kui ka halbadel aegadel. Unustamata siiski, et inimese ajaloos aina kordub ja kordub üks õppetund, mille Fry on lühidalt üles tähendanud niiviisi:

„Jumalatega ei tohi jamada. Jumalaid ei tohi usaldada. Jumalaid ei tohi pahandada. Jumalatega ei tohi kaubelda. Jumalatega ei tohi võistelda. Jumalatega ei maksa üldse mingit tegemist teha. Kõiki õnnistusi tuleb pidada needuseks ja kõiki lubadusi lõksuks. Ennekõike aga ei tohi jumalaid kunagi solvata. Mitte iialgi.“

Natuke üllatas, et ma ei leidnud raamatust sisukorda, küll aga tuleb tunnustada sisukaid joonealuseid märkusi, milles müüte avarapilguliselt seostatakse nüüdisajaga, põhjalikku registrit, pildilisa ning kaanekujundust, milles sinine ja kuld on mänglema pandud.

Fry raamatut sobib lugeda nii neil, kes Kreeka müütidest vähe teavad, kui ka neil, kel on tugevam alus all.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1076328/arvustus-kreeka-mutoloogia-elab-tanapaeva-lugudes 

Vaata ka: Stephen Fry Kreeka müütide sarja teine raamat „Kreeka kangelased“.
Ja kolmas raamat „Trooja“.

Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa II“
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Kaane kujundanud Liis Karu
Kirjastus Varrak, 2019

„Meremaa II“ sisaldab romaane „Tehanu“ ja „Teine tuul“, mida kindlasti kui mitte pool inimkonda, siis hästi paljud on enne mind lugenud. Need paljud on fantasy ja ulme fännid, lisaks kõik need, kes on võlutud Ursula K. Le Guini omapärasest loomingust, kindlasti ka suur osa lugejate nooremast põlvkonnast, kuigi just need kaks lugu Meremaa-juhtumustest on rohkem täiskasvanud lugejatele sobivaks tunnistatud.

Mina soovitan seda raamatut ka neile, kes eespool nimetatud kategooriatesse ei kuulu ja vanuseltki on juba keskeas või eakamadki.

Meremaa-triloogiat „Atuani haud. Kaugeim kallas. Meremaa võlur“ lugesin paar aastat tagasi samuti Varraku väljaandest, mille järjeks „Tehanu“ ja „Teine tuul“ nüüd on. See oli minu jaoks tohutult haarav, kargelt ning pidulikult mõjuv lugemine. Võlurite ja lohede maailm, kuhu praegusaja inimesed ehk ainult unenägudes kogemata kombel juhtuksid, kui kirjandust olemas ei oleks. „Meremaa II“ köitest ootasin samasugust lugemist ja ma ei pettunud, sest seegi raamat lausa haaras mind endasse.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Mõned kriitikud on öelnud, et Meremaa-triloogia on eelkõige lugu täiskasvanuks saamisest, (võlurite) õpi- ja rännuaastatest ning esimestest imetegudest. „Tehanu“ ja „Teine tuul“ on aga lood täiskasvanuks olemisest, siis kui elukaare kõrgpunkt hakkab selja taha jääma – võib-olla näiliselt, aga võib-olla ka päriselt.

Need kaks romaani on isevärki väsimuse lood, sest võlumaailmaski on imetegude sooritajad oma toimingutest väsinud ja võluväge minetamas. Nüüd ollakse teistsugused. Ged pole enam Arhimaagina kõigeväeline, vaid lihtsalt elutark, kuid peaaegu jõuetu mees. Tenar on naine, kellel on palju selja taga, kuid tema endagi üllatuseks veel palju ees. Tal tuleb üles kasvatada kõikidest põlatud ja rünnatud väike põletushaavades olend – laps, keda ta hüüab Therruks, kuid kes tegelikult kannab kaunilt sirava tähe nime ja on võib-olla hoopiski üleloomuliku olendi võimetega.

Kas ta jääbki allasurutuks ja kannatajaks või on temas peidus kangelane, see selgub lugejale vähehaaval. Igatahes jõuab lõkketulest päästetud armistunud keha ja hingega laps neiuks sirgununa kuningakotta, kus tal on ees rasked katsumused. Ka teda üles kasvatanud Tenaril pole kerge. Ja muidugi tegutseb „Tehanus“ ja „Teises tuules“ vähemasti sama palju kõiksugu võlureid, maage, meistreid, selle ja õpipoisse, nagu oli Meremaa-triloogias. Lisaks veel hulk elavaid ja surnuid.

Ja veel need lohed... Ursula K. Le Guin on nad imelisteks kirjutanud. Just need suured ja vägevad, kes kunagi või isegi praegu on ehk samal ajal ka inimesed. Oma võlukeelega, oma tuliseid sädemeid pilduva hingusega ja tohutuid kauguseid ületava lennuga.

Huvitav, kui ma juhtuksin tegelikus elus lohet nägema, kas väriseksid jalad hirmust, kas muutuksin kõnevõimetuks kokutajaks ja kardaksin meeletult või söandaksin ma nendega siiski ka rääkida? Aga kas ma mõistaksin lohede keelt, neid võlu ja tarkuse jõusõnu, kuigi olen nüüd lugenud, et „aegade alguses olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.“?

Hea, imeliselt helge ja veidi kurb tunne jäi pärast nende raamatute lugemist. Kahju oli, et lugu otsa sai. Võib-olla võiks seda võrrelda lapse kahjutundega, kui ema on muinasjutu rääkimise või ettelugemise lõpetanud ja teda magama jääma sunnib? Ta ju tahaks veel kauem viibida selles muinasjutulises maailmas, teada saada, kuidas neil seal elu edasi kulgeb, kas nad seal saavad oma muredest jagu, kas nad on õnnelikud ja kas nad veel kunagi näevad oma sõbraks saanud lohesid.

„Maailm on suur ja imelik, kuid mitte suurem ega imelikum, kui on meie meel.“

Tõlkija Krista Kaer on Ursula K. Le Guini üheks oma lemmikkirjanikuks nimetanud. Tema loomingu tõlkimisega on ta hästi toime tulnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ursula K. Le Guini (mälestus)lehekülg, mis sisaldab ka tema blogi: https://www.ursulakleguin.com

Minu blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Täiuslikkust püüdes

Täiuslikkusega on enam-vähem alati probleem, et ta ei taha pildile jääda. Täiuslikkus lihtsalt on,  nagu on laotus ja värvide ülim harmoonia. Täiuslikkus on täiuslikkus.

Raamatus, mida praegu loen ja millest tuleb järgmine blogipostitus, on öeldud: „Täiuslikkus on alati põgus“.

Koduakna tagune külaline 2. juulil 2019, kl 20.45.

Mitch Albom „The Time Keeper“

Lugemisega umbes kümnendale leheküljele jõudnud, tabasin end mõttelt, kui eriliselt ilus raamat see on. Mitch Albomi romaan „The Time Keeper" (2012) on kirjutatud kaunilt ja kargelt, nii et kõike on lihtne kujutleda. Ja mingil seletamatul kombel tekitab efekti, nagu oleksin ma seda kõike, mida loen, juba varem oma sisimas teadnud, kuigi loen seda teksti esmakordselt ja see on mulle uus. Nii et ühesõnaga: meeldis. Paelus. Päris lõpus vajus justkui kergelt ära, aga see enam üldmuljet ei häirinud.

Mitch Albomi raamatud on minu jaoks väga meloodilised ja musikaalsed. Küllap tuleneb see autori muusikaarmastusest. Igatahes hakkab neid lugedes minus miski helisema.

Eelmised Mitch Albomi raamatud, mida oma nn suveprojekti raames lugesin ja millest siin blogis kirjutanud olen, olid eelkõige surmast ja teispoolsusest, mis sellele järgneb. Surm on ka „Aja hoidja“ teema, kuid tähendusrikkamaks kujuneb aja tajumine, selle kulutamine, suhted, mis meile antud aja jooksul tekkivad, armastus ja teised hingeliigutused, mis meid mõjutavad. Kõik see on kirja pandud segades muinaslugu tõsieluga – ma ei tahaks siin kasutada sõna „fantaasia“.

Inimkonna esimene aja mõõtmisest huvitunud mees ei tea, mis on aeg. Ta loendab ja mõõdab kõike ettejuhtuvat, paneb tähele Päikese ja Kuu liikumist, jõudes nii päevade loendamiseni, paneb tähele varjude liikumist, jõudes nii kellaajani.

„There are as many expressions with „time“ as there are minutes in a day. But once, there was no word for it at all. Because no one was counting. Then Dor began. And everything changed.“

On Paabeli torni ajastu. Ajamõõtja naine sureb, heitunud ajamõõtjast saab Aja Isa.

„You might think him a myth, a cartoon from a New Year’s card – ancient, haggard, clutching an hourglass, older than anyone on the planet. But Father Time is real. And, in truth, he cannot age.“

Aastatuhandeid istub ta koopas ja kuuleb inimkonna ohkeid, kogu kurbust, sest aeg möödub inimestest hoolimata ja inimesed tahaksid aega juurde.

„Banished to this cave, he must listen to the world’s every plea – for more minutes, more hours, more years, more time. He has been here an eternity. He has given up hope. But a clock ticks for all of us, silently, somewhere. And one is ticking even for him. Soon Father Time will be free.“

Sellest lõputust ohete ja soovide voost eristuvad kaks häält, mis kuuluvad inimestele, keda Aja Isa peab aitama, et koopavangistusest pääseda. Nii kohtuvad ühes New Yorgi kellakaupluses Paabeli torni ajastu inimene Dor ja Facebooki ajastu tütarlaps Sarah Lemon, kes end õnnetu armastuse pärast tappa tahab. Ka teise hääle omanik, eakas ärimees Victor Delamonte tuleb kellakauplusse. Ta kavatseb oma surnukeha külmutada, et sajandite pärast ärgata igavesse ellu. Kuid enne tahavad nad mõlemad osta kella ja on sestsaadik enese jaoks ootamatute sündmuste keerises...

Mõni tsitaat (minu tõlkes):
„Ainult inimene tunneb halvavat hirmu, mis ei valda ühtki teist olendit.  Aja möödumise hirmu.“

„Sellest ajast, kui hakkasime arvestama aega, ei rahulda meid miski.“

„Lihtne rõõm elada päikesetõusust päikesetõusuni oli kadunud.“

* * *
See oli niisiis kuues raamat, mida Mitch Albomilt järjestikku lugesin.
Kahe esimese kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies:  Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“

Üks Albomi raamat on mu „suveprojekti“ raames veel lugeda jäänud. Aga see on paksem ja pidavat olema eelmistest hoopis erinev.
1210.

Vaatamisi: „Punane kilpkonn“ (2016)

„Punane kilpkonn“ (La tortue rouge, Prantsuse/Belgia/Jaapani 2016). Multikas ehk nagu tänapäeval öeldakse – anima. „Anima“ on paljudes keeltes „hing“. See on hingega film.

Vaatasin seda nädal tagasi. Tõmbas mu enesesse ja nüüdseks olen sellele, sellest ja sellega seoses palju mõtelnud. Teostuselt lihtne ja sellisena lummavalt kaunis, sisult laiahaardeline, ülev ja muinasjutuline ühekorraga. Läks väga hinge.

Blogisse panen selleks, et jääks jälg. Sellepärast ka, et praeguse seisuga on „Punane kilpkonn“ ETV2 järelvaatamises veel 7 päeva.

ETV2 sarja „Maailma kino“ tutvustuses öeldakse selle filmi kohta:
„Animafilm täiskasvanutele, üks 2016. aasta tippfilmidest. Merehädaline, kes pääses üksikule saarele, püüab kõigi vahenditega sealt pääseda. Iga vabanemiskatse luhtub, ja saatuslikku osa mängib selles hiigelsuur punane kilpkonn, kes peidab endas imepärast saladust. Dialoogita, üksnes pildile ja heliefektidele toetuv „Punane kilpkonn“ on esteetiliselt suurepäraselt teostatud, meisterlik animatsioon pakub hulgaliselt loodusvaadete puhast ilu, mis fookust inimeselt eemale nihutab ning nõnda ka mõistuloolist tasandit ehitab.
Film, mis teises pooles imemuinasjutuks pöördub, räägib kihilise loo inimese elutsüklist. Hollandi animarežissöör Michaël Dudok de Wit saavutas kuulsuse lühifilmiga "Isa ja tütar", mis 2000. aastal võitis ka Oscari. Väidetavalt vaimustus sellest ka Jaapani animalegend Hayao Miyazaki, kelle soovitus pakkuda de Witile täispikka mängufilmi tõigi kokku Prantsuse animaatorid firmast Wild Bunch ja ikoonilise kuulsusega Jaapani animatsioonistuudio Ghibili. Parima animafilmi Oscari nominent, Euroopa filmiauhinna nominent, kolm nominatsiooni Cannes´ist ja programmi „Un certain regard“ žürii eriauhind.“

https://etv2.err.ee/v/kultuur/maailma_kino/saated/30d18303-ce28-41b3-ad70-1b69c954f7f1/maailma-kino-punane-kilpkonn-la-tortue-rouge-prantsusebelgiajaapani-2016

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

Neil Gaiman
„Põhjala müüdid“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

See raamat võlus mind esmapilgust. Kargelt sinkjates põhjamaistes toonides vägevalt kaanepildilt vaatab vastu Odin, peas kaks ronka – kohe alguses saamegi osaliste loetelust teada, et „tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet“ ja „mälu“. Need linnud lendavad siia-sinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised.“ Köidet on mõnus käes hoida ning kirjapiltki lugeja jaoks silmasõbralik. Kujundanud on Liis Karu.

Muidugi on ka sisu igati vahva, sest kuigi Põhjala müüdid näivad meile olemuslikult tuttavatena, leiab nende iga ümberjutustaja neist põnevaid detaile, „tapmist, pettusi, valesid ja rumalust, võrgutamist ja tagaajamist“, elujõudu ja vananemist, mõtet ja mälu just enda nägemusele, kujutluspildile ja kirele vastavalt. Neil Gaiman on Põhjala müütidesse tõesti kirglikult suhtunud, juba sellest ajast, mil ta poisikesena neid esmakordselt luges.

„Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust,“ ütleb raamatu autor. Ja teisal: „Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.“

„Põhjala müüdid“ on nii sisult kui vormilt väga poeetiline. Küllap peabki just niisugune olema teos, mis sisaldab üht võimalikku vastust küsimusele „kust tuleb luule. Kust tulevad laulud, mida me laulame, ja lood, mida jutustame?“ Gaimani ümberjutustatud müüdid hakkavad lugedes kaasa helisema nagu karge põhjamaine meloodia (seda kindlasti ka tänu tõlkijale ja toimetajale).

See helin võib olla ajendiks igasugustele eriskummalistele mõttekäikudele. Näiteks võivad siit ootamatut toetust leida „lapiku maa teooria“ pooldajad, sest „Põhjala müütide“ „maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.“

Nautisin raamatut täiega. Kübeke kahju oli ainult, et sisukorras lubatud 256. leheküljel asuvat autoritutvustust ei leidnud, sest raamat sai otsa 255. leheküljel. Aga kuivõrd on teada fakt, et Gaiman on eesti lugejate seas juba hästi populaarne, siis võib-olla piisabki tema tutvustuseks mõnest reast tagakaanel.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Toetuda saab ainult sellele, mis on olemas

Sel aastal olen 1. jaanuarist alates peaaegu igal õhtul kuulanud teadjanaise Heie Tule videovestlusi. Täna oli juba 48. ja igal õhtul tuleb kasutajanime tuuletuli all YouTube'i uus umbes tunniajaline juurde. Arvatavasti kuni aprillini.

Ma ei ole olnud kuigi suur astroloogiahuviline, aga Heie Tuli ei räägigi pelgalt astroloogiast (kuigi ka sellest saab mõndagi põnevat teada), vaid eelkõige inimeseks olemise tarkusest, ajaliku ja ajatu suhtest. Alustas ta oma vestlusi tõdemisest, et kui miski ei meeldi, siis tuleks see mittemeeldimine muuta selleks, mis meeldib. Elus peab olema tugi, aga toetuda saab ainult sellele, mis on olemas. Sellele aga, mis on puudu, toetuda ei saa. Et luua oma elu väekaks ja õnnelikuks, peame oskama saavutada ja säilitada hingerahu ning toetama teisi nende teel.

Tänaõhtuses vestluses aga oli juttu seadusest, mis elus oluline on: kui sa ei arene ja kui sul ei ole midagi öelda, siis kasuta oma kahte jalga ja mine sinna, kus sa arened ja kus sinu öeldut vajatakse. Enamasti on inimestele takistuseks hirm, mis toetub kartusele, et midagi saab lõplikult otsa saada. Aga niisugune hirm on äramuudetav, see omakorda annab meile meie ajatu teadvuse tunnetuse, eneseteadvuse, elujulguse. Võimaluse olla oma teadmiste pagasiga, taju ja tunnetega inimkonnale kasulik. Eneseteadvus on otsus, teadmine, et just mina vastutan oma elu eest ise ja et me ei pea kannatama kellegi teise tegude pärast.

Niisuguste omamaise taustaga teadjanaise vestluste kuulamine tekitab mu meelest rohkem mõtteid kui ameerikamaised eneseabiraamatud, aga eks need, kes neid kõnelusi praegu või tulevikus kuulama juhtuvad, otsustavad ise, mida ja kuidas nad neist leiavad. Praegu, nagu öeldud, on kõik senised vestlused YouTube'is üleval. FB-s on Heiel grupp "Muutuste tuuled", sama nime kannab ka üks tema blogidest.

Pildil on tänahommikune hetk.

"Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk"

Leidsin oma tekstide arhiivist ühe loo, mille kirjutasin praegusest erinevale Õhtulehele nüüdseks ligi 20 aastat tagasi. Tookord rääkisid meie teosoofide esindajad mulle, et Tallinnasse saabub seltsi kutsel väga austusväärne ja huvitav külaline kaugelt. Tollal ei teadnud ma teosoofiast kuigi palju, aga selle külalise loengut läksin kuulama. Hiljem on mul selle üle ainult hea meel olnud. Hiljem käis ta Eestis veel vist korra või paar, aga rohkem me ei kohtunud. 31. oktoobril 2013 lahkus ta peaaegu 90aastasena siitilmast.

Panen selle ammuse artikli nüüd siiagi. Meeldetuletuseks endale ja lugemisvõimaluseks teistele.

RADHA BURNIERI PEALETÜKKIMATU TARKUS

Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi presidendi Radha Burnieri lühivisiit Eestisse augusti esimestel päevadel (1995) möödus suvemelus peaaegu märkamatult, kuigi ütlemata võluv vana daam Indiast asetub oma tähenduselt kuskile dalai-laama ja ema Teresa vahele.

1875. aastal New Yorgis asutatud Teosoofia Selts hõlmab üle 32 000 liikme rohkem kui 60 riigis (seltsi tegevuse kohta vt. Armand Karjatse kirjutist "Teosoofid taotlevad sallivust ja rahu", Õhtuleht, 2. augustil 1995). Rahvusvaheline peakorter asub Indias Adyaris, kus Radha Burnier on veetnud põhiosa oma elust otse teosoofiliste tarkuste keskkonnas, olles Teosoofia Seltsi ühe varasema presidendi N. Sri Rami tütar.

Radha Burnier on sündinud Madrases 15. novembril 1923. Noorena oli ta tunnustatud india klassikaliste tantsude esitaja, kel on olnud peaosi ka filmides.

Benarese ülikoolis filosoofiat ja sanskriti keelt õppinud Radha Burnierist sai filosoofiamagister uurimusega hinge eetikast ja vaimsest enesekasvatusest, ühtlasi on ta Nagarjuna ülikooli audoktor. Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi president sai temast 1980. aastal. Chicagos 1993. aastal toimunud maailmausundite 100. aastapäeva kongressil oli ta dalai-laama kõrval üks peaesinejaid. Tallinna tuli ta pärast loenguid nädal aega Rootsis kestnud teosoofia maailmakongressil, kaasas hulk Soome Teosoofia Seltsi liikmeid, kes tulid kasutama võimalust kuulata Radha Burnieri loenguid jumalikust tarkusest ja tänapäevast ning teadmisest ja tegutsemisest.

Siinkohal tutvustame Radha Burnieri räägitut. Pelk kirjasõna on siiski nõrk edasi andmaks harmooniliselt mõjuva targa daami sisenduslikku esinemislaadi, maailmatunnetust ja -huvi. Aga tema iseloomustamiseks sobib hästi Tallinna H.P.B. (Blavatsky) Looži juhatuse esimehe Anu-Reet Hausenbergi mulje külaskäigult vabaõhumuuseumi Rocca al Mares:  "Nii väsimatut huvi kõigi väljapanekute ja ehitiste vastu pole ma veel kellegi puhul näinud. Radha Burnier tahtis sõna otseses mõttes kõike teada ja leidis asjade vahel huvitavaid ootamatuid seoseid. Meie meeldisime talle ja tema meile."

Vägivallastuvas maailmas
Radha Burnier pühendas suure osa oma esimesest loengust vägivaldsele maailmale, nentides, et kindel ei saa olla enam kusagil, kuivõrd ka seni kõrgetasemelise mentaliteediga riike valdab korruptsioon. "Inimesed hoolivad järjest rohkem ainult omaenese väikese elu muredest nagu jaanalinnud, pea liivas. Tegelikult võib maailma degenereerumine tabada igal minutil igaüht meist." Ja kõneleja tõi näiteks täiesti tavaliseks kujunenud pommiähvardused.

"Niisuguses maailmas ei saa tegelda ainult oma isikliku eluga. Inimkond peab hakkama mõtlema, kuidas inimene saab mõjutada inimest mitte halvale, vaid heale." Aga samas: "Ka põrgutee on sillutatud heade soovidega. Head soovid ei pruugi sugugi alati tuua häid tagajärgi. Ka inkvisitsioon püüdis inimhingi päästa, aga tegi kohutavaid asju. Tarkust on vaja. Tuleb õppida asju õigesti nägema, sest meie teod olenevad sellest, mida me näeme."
Kuid Buddha on öelnud, et suurema osa inimeste silmad on tolmuga kaetud. Seepärast on palju rumalaid tegusid, mis toovad õnnetust ja segadust.

Hirv peab tiigri ära tundma
Sõjad baseeruvad alati inimeste eriarvamusel, analüüsis Radha Burnier olukorda praegusmaailmas. Serblased moslemite vastu, hindud moslemite vastu, rikkad vaeste vastu, valged mustade vastu, naised meeste vastu, noored vanade vastu... Ja vastupidi. Sel loetelul polekski nagu lõppu.

"See on tegelikult inimeses looma omadus – loom oskab alati eraldada vaenlast sõpradest. Hirv peab tiigri ära tundma, et ellu jääda. Loomad võitlevad territooriumi pärast ja selles võitluses on inimesed nagu loomad.

Inimene peab arendama oma jumalikku olemust ja tarkust. Inimene on ainus, kes mõistab teadmist ilust, suudab luua ja kehastada ilu. Näha harmooniat kõige eksisteeriva vahel.

Ometi ei suuda meist paljud aru saada, et näiteks vihmametsade hävitamine mõjutab igaüht."

Radha Burnier leiab, et intelligents ongi meie teadvuse

teadmus armastusest ja täiuslikust harmooniast,
mille poole inimene pürib. "Pärsia vaiba fragment annab ainult tervikut näha oskajale pildi kogu vaiba kaunidusest. Nõndasamuti on maailmaga: tervikuna nähes mõistame ilu. Aga meie nägemine on halb, seetõttu teeme rumalaid asju."

Ühe teadvuse puhastamise moodusena käsitab Teosoofia Seltsi president joogat, kuid arvab siiski, et tulemuseni ei pruugi inimene jõuda ühe eluga. Ainult raamatulugemine ei aita, "sest raamat on nagu maakaart, mis pole sama kui maa, mida kaart jäljendab. Küll aga annab raamat mõnesugust aimu elust. Olulisem on kogu elu käsitamine suure õppetunnina, kus tulebki jälgida elu ja selle peegeldusi. Samuti tuleb igal alal järgida pädevate inimeste õpetust."

Bhagavadgitas on mõte sellest, et mis paistab tavalisele inimesele päevana, on pimedus targale ja vastupidi. Igasugune usk peaks tooma inimeste ellu armastust, kuivõrd usk selle sõna tõelises mõttes aitab inimesel elust aru saada. Aga ometi teeb usk tihti muud: toodab viha, antagonismi, eksklusiivsust. Blavatsky käsitluses on usk see, mis ühendab inimesi üheks suureks tervikuks, mitte ei lahuta neid. Sellest lähtub kogu teosoofiline tõdemus.

Kas te olete valgustatud,
küsis üks eesti noormees Radha Burnierilt, kes seepeale vastas omakorda küsimusega, et kui ta nimetaks end valgustatuks, kuskohast teaks siis noormees, et ta ei valeta. "Võib-olla petan teid ja iseennast, võib-olla olen petis, kui nii ütlen. Seepärast ärge küsige kelleltki nii, ärge sõltuge autoriteedist, vaid leidke ise vastus. Selleks tuleb õppida elu, kuulata teadjate sõnu, välistada diskrimineerimist ja fatalismi ning lihtsalt aru saada. Leida tõde iseendas. Muidu usutakse pimesi, mida teised ütlevad. Uskumine pole tõde, vaid moodus mitte kasutada intelligentsi, uudistamisvõimet. Seepärast ärge kohe uskuge, vaid uurige ise, analüüsige, kas on tegemist õige asjaga."

"On palju valegurusid,
kes teevad raha ja viivad valele teele. Aga ka valgustunu ümber ei pruugi kõik saada valgustunuks. Jeesusega oli nii – kui paljud petsid teda. Ka Buddhaga oli nii...

Kuulaja peab leidma sügavuse kuuldus. Jeesus rääkis armastusest, aga paljud tema ümber jõudsid välja vägivallani, inkvisitsioonini, teiste ahistamiseni. Ütleja sõnad tähendasid kuulajatele muud kui ütlejale. Seepärast olge vastuvõtlikud, arendage endas võimet

kuulata sisu, mitte sõnu.
Kes ei õpi kuulama, võib guru kõrval istuda eluaeg ega saa midagi aru."

Nendele, kes arvavad, et ainult üks inimene, toosama guru, võib õpetada, ütleb Radha Burnier: "Terve elu õpetab, iga hetk selles, iga sündmus. Jões voolav vesi ja puult langev leht toovad teate. Kõik voolab, midagi pole staatilist, ütleb vesi või on siis temas peidus hoopis muu sõnum. Leht ehk ütleb, sure ilma kahetsuseta. Miks teed sa nii suurt probleemi oma keha kadumisest... Kui ma ehitan kindluse enda ümber ja ootan tarkust ainult ühelt inimeselt, siis ei saa ma kunagi valgustunuks."

Meditatsiooni peab Radha Burnier teadveloleku saavutamise vahendiks. Ta on selle vastu, et inimestelt võetakse raha meditatsiooni õpetamise eest, kuid rõhutab, et see on tema isiklik seisukoht, mis ei pruugi omane olla teistele. Tema igatahes arvab, et spirituaalse eluga ei tohiks teha äri ja taotleda kasumit.

Teosoofia Seltsile on selle presidendi hinnangul olulisim

tõe otsimine ning vendluse ja harmoonia taotlemine.
Teosoofia eelistab õpetajaid, kes neid põhimõtteid austavad ja jätavad inimestele valikuvabaduse, sest ka erinevad teed viivad sihile. Selts ei püüa luua inimestes sõltuvust, vaid toetumist omaenese teadmistele. "Võib ju näha maailma ka liivateras," leiab Radha Burnier. "Kuid inimesi tuleb aidata saada vabaks konflikte põhjustavatest vaimsetest eelarvamustest."

Nüüdismaailma kõige suurem probleem on suhted
"Kõik muud  probleemid tulenevad küündimatusest suhete alal. Inimmaailm on võimeline tegema väga ebatavalisi asju, kuid ei oska elada lihtsalt ja õnnelikult.

Karma pole inimeste karistamise süsteem ega ka mitte tasustamise süsteem à la tegid head, saad head, tegid halba, saad halba. Nii lihtne asi pole. Karma on harmooniaseadus, mis aitab kogu evolutsiooni kulgeda täiustumisele. Samas on karma suhete tulemus."

Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk,
kus kõik põhineb harmoonial, tõdeb Radha Burnier. Kuivõrd on oluline toimida vastavuses ühtsuse harmooniaga, siis on "elu eesmärk õppida armastama. Kuid: spirituaalne armastus ei saa olla valiv.

Elus tuleb pöörata tähelepanu käesolevale hetkele. Elu on tegelikult olevik, mis iga hetkega sisaldab endas nii mineviku möödumist kui ka tuleviku saabumist. Inimene peab suutma elada olevikus, sest ainult nii saab ta edasi minna.

Mingi minevikumälestus teisest inimesest võib näiteks edasisel suhtlemisel ületamatuks takistuseks kujuneda, sest alateadvus ütleb: küll ma juba tean, ta on nii- või naasugune.
Himaalaja mõjub inspireerivalt ainult sellele, kes oskab teda näha olevikus kui mineviku ja tuleviku sõlmpunktis. Aga kui kellegi alateadvus ütleb, et seda ma Himaalaja kohta juba tean, kaotab Himaalaja oma inspireeriva mõju selle inimese jaoks."

Lasta armastusel kasvada endas igas olukorras,
seda peab Radha Burnier peamiseks. Tegelikult on see samasugune tõde, nagu vanatarkus ära mõista teiste üle kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.

Ja lõppude lõpuks võiks iga inimene olla nagu väike päike, sest see on osa elust, mis on armastama õppimise protsess.

© Linda Järve "Radha Burnieri pealetükkimatu tarkus" / Õhtuleht, 22. aug 1995.
Foto allikas: The Theosophical Society.

"Kūmāré"

Selle dokfilmi (USA 2011, rež Vikram Gandhi) on  vist paljud enne mind ära vaadanud, sest see on Eestis linastunud nii mõneski kohas ning ka alles hiljuti ETV2-s. ETV2 leheküljelt ma seda nüüd vaatasingi - järelnoppijana.

Hea film on, isegi väga hea. Annab enesekindlust. See ta eesmärk ongi, sest Vikram Gandhi on tüdinud end gurudeks tituleerivatest "vaimsetest õpetajatest" ja leiab, toetudes oma vanaema tarkusele, et igaüks ise võib olla  guru endale ja teistelegi.

"Kūmāré"  on film päris suurest pettusest, aga ometigi puhas.

Nukratest, ennast otsivatest inimestest, kellele nende elutee hakkab selgemana tunduma. Ja see teeb enamikule neist rõõmu.

Režissöörist endast, kes isegi mõnetise hämmastusega leiab, et teda võetaksegi tõsimeelselt vastu teiste inimeste vaimse õpetajana, kuigi tal endal on maailmas veel palju õppida.

Sinise valguse meditatsioonist ja sellest, et ka meditatsioone loome me enesele ise, käepärastades meile soovitatut või lähtudes meile meeldivat elamust pakkunud seikadest.

Veel paljudest asjadest, millele elus vastust otsitakse. Mõnikord valest kohast ja valede inimeste juurest.

Film, mis jätab pärast vaatamist hea tunde.

Kaua seda ETV2-st järelvaadata saab, pole teada. Nii et soovitan soojalt, kasutage võimalust.

Kūmāré (USA 2011) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Õhtused hõllandused

Seekord pidin küll ülikiiresti loobuma eelmises postituses kavatsetud blogipuhkuse plaanist. Ma ei saa ju jätta selle blogi vikerkaartekogu täiendamata paari ilusa hetkega suurejoonelisest kaunist vaatemängust, mis loodusel õhtul pakkuda oli.

Kuhugi ei pidanud minema, piletit ei pidanud ostma - ta tuli ise mu akna taha. Täies ilus. Kauaks ajaks. Ja kui ta aeglaselt haihtuma hakkas, oli taevas imeliselt hõbedavärvi, eriliselt läbipaistva hõllandusliku pilveloori all, mille servast juba sinist voogama hakkas.

Paar hetke õhtusest etendusest

Täiendust selle blogi vikerkaartele: eilne õhtu pakkus mu koduaknast pool tundi kaunist vaatemängu. Kuninglik õhtune etendus - täiuslik. Pääsukesed lendlemas taeva all, vikerkaare kahekordne täiskaar nende kohal kummumas, päikesesära, vihmapiiskade tasane rabin, värskelt niidetud muru heinalõhn...

Nii suurejooneline ja nii lihtne. Aitäh!

Minu fotod, 30. mai 2013, kl 20.25-21.15.

Täna Vabaduse väljakul

Sellest sündmusest on täna Vabaduse väljakul kindlasti tehtud sadu, kui mitte tuhandeid pilte alates kõrgkvaliteetsetest profifotodest ja lõpetades uduste seebikapiltidega. Mõned minu omad on siin.

Kell 13.50 . Rahvas koguneb...

Ma ei hakanud kõnelejale lähedale trügima. Kui dalai-laama käis Tallinnas kümme aastat tagasi, siis õnnestus ootamatult teda näha väga lähedalt ja need olid minu jaoks ilusad isiklikud suhtlushetked. Kuulasin tookord teda ka Raekoja platsil. Täna oli Vabaduse väljakul rohkem inimesi, aga sündmuse erilisuse tunne ei läinud siingi kaotsi.

Kell 14.24

"16-aastaselt kaotasin oma vabaduse, 24-aastaselt jäin ilma oma riigist. 50 aastat olen kuulnud halbu uudiseid Tiibetist, ent olen ikka rahuseisundis. Need emotsioonid ei häiri mind sügavalt, sisemiselt." (Dalai-laama tänasest kõnest.)

Kell 14.29

Minu fotod. 17. aug 2011, Tallinn. 

Dalai-laama kodulehekülg.

Taevane tulekahju

Need pildid on tehtud eile õhtul veidi pärast kella 10. Enne suurt äikest ja peaaegu läbi öö sadanud vihma.

Kõik punas, igal hetkel isemoodi ja kui veel natuke fototöötlusega kaasa aidata, siis oli tulemuseks viimase foto täieline taevane tulekahju. Kaunis vaatemäng, inimestele kingitud suure Looja lavastus. Taevas rääkis meiega, igaühega isemoodi - kõigiga korraga ja igaühega üksikult. Võib-olla tuletas ta meile meelde, et me siin Maa peal inimlikult mõistlikud oleksime, sest Loodus suudab igal hetkel olla meist vägevam.

Minu fotod, 27. juuli 2011.

Impressioonid

Kõik sõltub vaatajast. Vahel vaatad, aga ei näe. Mõtled hulk aega, mis see võiks olla. Mis pundar või pusa? Näiteks see:

Või see:

Või see:

Siis tuleb taipamine. Nagu üleval, nii ka all. Ja pusad hakkavad hargnema, pilt selgineb, maailm muutub arusaadavaks. Nõnda on ka eluprobleemide lahendamisega. Kõik sõltub sellest, kuidas vaatad. Yogananda on öelnud: "Õnn on võime püsida harmoonias kosmiliste seadustega".

Külalisesinejaga kahasse tehtud pildid. Eile. Kevad 2011.

Kui imelises kohas me elame!

Universum. Kaunis ja haaramatu. Chromoscope võimaldab seda vaadata nagu värvilist muinasjuttu, ometi nii teaduspõhiselt. Aga veendu ise!

Need vaated meie Galaktikale panevad südame laulma ja hinge vaimustuma - kui imelises kohas me elame.

Chromoscope

See vaade näiteks on saadud mikrolainekiirgusega:

Ja see röntgenikiirgusega: