31/07/2020

Mingi

Võimalik dialoog:
„Mis su aadress on?“
„Mingi tänav ...“
„Mis tänav see on?“
„Mingi tänav.“
„Kuidas nii?“
„Noh, Mingi tänav.“


Mingi
tähendused Sõnaveebis:
selline, mis või kes on lähemalt määratlemata, täpsemalt teadmata vms; ükskõik milline;
rõhutab halvustavat vm suhtumist.

Võimalikud ka variandid:
mink, mingi = Ameerika naarits;
mink, mingi = kosmeetiline vahend näojume muutmiseks ja värskendamiseks või selle abil saavutatud tulemus.

Võib ka käskida või küsida:
Mingi ennast!
Miks sa ei mingi ennast!

Võimalik lause:
Mingi tänaval sai mingi tütarlaps mingi abil mingi näo pähe.


Eks neid võimalusi ole veel. Mingi tänava elanikel paluksin nimeväänamise pärast mitte pahandada, nende tänaval on täitsa vahva, omapärane ja mitmeti mõistetav nimi. Igaühele midagi.


Tegelikult on see postitus tehtud lihtsalt selleks, et proovida, millised on mulle eilsest pakutava Bloggeri uue töölaua kasutusvõimalused, seega ei oma mingit suuremat tähtsust, vaid on üksnes käeharjutuseks.

Ja tänavakunsti lipiku saab see postitus seetõttu, et ka tänavasildid mõjutavad meid tänaval (õues, väljas...) esteetiliselt.

Moblafotod, 19. juuli 2020.

29/07/2020

Kristiinest: Libahunt?

Kas tegemist on naistega, kes jooksevad huntidega, või on ajendiks hoopis meie kodumaine „Libahunt“? Ei tea ja pole kelleltki küsida, sest grafititel, kui nii kaunist ja läbimõeldud seinakujundust üldse saab grafitiks nimetada, on harva kunstniku nimesedel küljes.

Millegipärast tulevad ka Jack Londoni Valgekihv ja Ernest Seton Thompsoni Lobo meelde, samuti Mowgli huntidest sõbrad – nemad kõik võisid ka kunstnikule inspiratsiooni pakkuda.

Minu meelest on tegu vägagi heatasemelise ja meeldiva taiesega, mis kõrvaloleva moodsa Telia Majaga kenasti ja omapäraselt kokku sobib.







Moblafotod, 19. juuli 2020.

27/07/2020

Kristiinest: Ekskavaatoritehase mälestuseks

Iseenesest väga hea mõte: jäädvustada kunagi olnud oluliste tehaste ja vabrikute hoonetele kujutisi, mis nende ajalooga seoses on ja seda mälestavad.








Tallinna Ekskavaatoritehase vanad hooned on Mustamäe teel ja täidavad nüüd mitmesuguseid muid funktsioone. Seinapiltidel on aga tabatud möödunud aegade meeleolu.

Moblafotod, 19. juuli 2020.

24/07/2020

Lennukas juuli 55 aastat tagasi

55 aastat tagasi oli mul roheline Latvijas Papirsi väike 9-kopikaline ruuduline märkmik, rahvariides tüdruk kaanel. Selles pidasin oma abituuriumiaasta päevikut vaheldumisi mulle meeldinud tsitaatidega loetud raamatutest või nähtud filmidest. (Kui arvutiteaeg saabus, toksisin selle kulunud kaantega märkmiku sisu arvutisse ümber.) Pärast juunikuist keskkooli lõpetamist olin juulis kirjutanud:

2. VII. 65. a.
„Saatus ei ole juhuste ahel, saatus on inimese enese määrata – juba enne seda, kui sa temaga silm silma vastu seisad.“ (Z. Pluhar).

Nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. „Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda“ – selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul. Nüüd aga tuleb õppida, tuleb käia Raadiomajas NRK
(noorte reporterite klubi) tööd tegemas, tuleb joosta arstitõendi järel, tuleb... jah tuleb nii palju, et suvi vist saab enne otsa.

Need sõnad, mis siia ennest kirjutasin, on vist küll õiged, sest peamine sõltub enesest: kuidas oled valmistunud, kuidas elad ja töötad.

Inimesed on öelnud palju tarku sõnu. Paljud, võib-olla et veelgi targemad mõtted on välja ütlemata jäänud, aga põhiline on siiski see, et inimese jõud on inimene ise.

Nädala algul tulin maalt. Lapsepõlveradade piirid on tohutult kitsamaks muutunud. Küll see lapsepõlv oli leidmisrõõmu täis! Nüüd on ka, aga nüüd on kõik sootuks tõsisem.

Kui lehitsen oma kunagi kirjutatud ridu, siis on hirmus imelik – mõnikord olen kirjutanud nii naiivselt, et enesegi naerma ajab, teinekord aga sipelnud lootusetuse lainetes. Ühesõnaga olen kaldunud ühest äärmusest teise. Küllap see on põhjamaa suveilmadest – kord päike, kord vihm.


Hirmsasti tahaksin sardelle.

5. VII 65. a.
„Armastus – see on päikesetõus, see on suurepärane vaikne õhtu. Armastus – see on lõik vikerkaarest, mis on seotud valgete pilvede vahele. Armastus – see on vana laul. Armastus – see on vana männimets, see on puhkus selles metsas, kui uinutab mändide sosin.“ (M. K. Čiurlionis).

„Olles inimesed – jääge inimesteks. Jääge inimesteks ka siis ja just siis, kui see on raske.“ (Kunagi keegi.)

10. VII 65. a.
Eile viisin dokumendid Tartusse ja 19 päeva pärast lähen ise sinnasamasse. Kuu aja pärast peaks kaks eksamit tehtud olema. 

„Millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama!“

Ajaloos olen läbi võtnud ühe raamatu, 2 on veel vaja võtta. Siis eesti keel. Uurin praegu rahvaluulet. Tuleb meelde tuletada ka grammatikat. Inglise keel on kõige hullem, aga kui jumal (keda ju olemas pole) annab...

Laulupidu ähvardab jälle vihmane tulla. Igatahes senini sajab pidevalt.

Sedapsi siis.

13. VII 65. a.
Mõnikord meeldivad mulle väga vihmased ilmad, siis kui õhk on niiskelt soe, kui veepiisad sädelevad lehtedel ja vahel isegi kraevahele satuvad.

Ma ei tea, miks, aga minul on küll igasuguse ilmaga erinev meeleolu. Selliste soojalt- niiskete päevade aegu aga ei tea isegi, mida rohkem tahaksin – lõbus olla või töinata. Seda viimast küll mitte.
* * *

Selleks ajaks olin oma elutee valinud ja kindlalt otsustanud ajakirjanikuks saada. Enne tuli kaks aastat ülikoolis eesti keele ja kirjanduse osakonnas üldaineid õppida, kolmandast kursusest alates spetsialiseerusime aga igaüks valitud erialale.

Et mul valik tehtud oli, ei kurvastanud ma liialt, kui mulle päev enne ülikooli sisseastumiseksamitele sõitu Tallinnfilmist helistati, et mind järgmiseks hommikuks  filmivõtetele kutsuda. Grigori Kromanov tegi parasjagu „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ ja oli arvanud, et ma selle stseeni sobiksin.

Vastasin kutsujale, et sõidan homme Tartusse eksamitele ega saa tulla ja ta soovis mulle head põrumist, nagu eksamile minejale oli tavaks öelda. Tagantjärele olen vahel mõtelnud, kas ja mida oleks mu elus muutnud see, kui oleksin ärasõidu asemel filmima läinud.  Aga mis olnud, see olnud...

* * *

Mu tark klassivend Jaan Pelt, kellega koos 55 aastat tagasi keskkooli lõpetasime ja kellest astronoom sai, kirjutab tänases Sirbis toonidest, kajadest ja kahinatest ehk sellest, et kõik on omavahel seotud – astronoomia, muusika ja puud metsas. Lugege, Jaan kirjutab hästi.

Ajas tagasi vaadates on nad kõik minu jaoks omavahel seotud, nii mu abituuriumikaaslased Tallinna 10. keskkoolis (Nõmme Gümnaasiumis)  kui ka esimesele ülikoolikursusele astujad Tartus. Oli eriliselt lennukas ja ilus, ootuste ja unistuste rohke aeg ja sellest said alguse kogu elu tegemised ja tegematajäämised.

20/07/2020

Alexandra Lapierre „Mura. Leegitsevad mälestused“


Alexandra Lapierre
„Mura. Leegitsevad mälestused“

Prantsuse keelest tõlkinud Madis Jürviste.
Toimetanud Marju Randlane.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eestimaa mõisad varjavad endas põnevaid saladusi veetlevatest naistest ja on tore, et aeg-ajalt jõuavad lugejateni lood ka mõisaprouadest, kes tavaliselt mõisahärrade ja muude tegelaste varju jäävad. Varrakult on viimasel ajal ilmunud raamatud kahest huvitava saatusega säravast mõisaprouast.

Üks neist on seotud Kumna mõisaga: Stella Arbenina ehk paruness Meyendorfi mälestused „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“ (Varrak, 2017). Teine on Jäneda mõisaga seotud Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg, prantsuse kirjaniku Alexandra Lapierre’i romaani „Mura. Leegitsevad mälestused“  („Moura. La mémoire incendiée“, 2016) peategelane.

„Murat“ lugema hakates ei teadnud ma Maria Zakrevskajast peaaegu mitte midagi. Jänedal, kus tema suguvõsa mõisavaldus paiknes, olen küll mõne korra käinud, Kalijärve ääres ühel ammusel aastal isegi ajakirja Noorus noorte loomelaagri korraldanud, aga Benckendorffidest teadsin vähe.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel vaikiti Nõukogude Liidus, mille alla ka Eesti kuulus, Maria Zakrevskajast peaaegu täiesti ja avalikkuseni jõudsid vaid vähesed faktid tema kirevast elust. Eriti püüti vältida tema elu nende seikade avalikustamist, mis seostusid salaluurega ja Maksim Gorkiga. Ka Niina Berberova kirjutatud biograafiat „Raudne naine“ („Железная женщина“, mis oli ilmunud New Yorgis 1981. aastal ja avaldati ajakirjas „Дружба Народов“ alles uutmise ajajärgul, 1989) polnud ma lugenud, aga kavatsen nüüd seda teha.

Nii huvitasidki mind „Murat“ lugema asudes ja lugedes enim Jäneda elu kirjeldused ja kõik see, mis seostus Maksim Gorkiga, kelle teosed olen peaaegu kõik läbi lugenud eesti keelde tõlgitud 16köitelise sarja vahendusel.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Romaan algab Mura kujunemisaastatest ja kohe algusest peale võib täheldada autori suurt uurimistööd, sest ta kirjutab väga detaili- ja faktirohkelt nii Murast endast kui ka teda ümbritsevatest inimestest, eelkõige pere- ja seltskonnast. Ja need mõlemad, nii pere kui ka seltskond, olid Murast võlutud.

Hiljem selgus küll, et nagu igal roosil, on ka Mural okkad ja Benckendorfid ei saanud temaga lõpuni rahul olla, kuid just need okkad tegid ta huvitavaks kaaslaseks Robert Bruce Lockhartile, Maksim Gorkile ning ka  Herbert G. Wellsile.

Suhteid nendega ja maailmaga, sest kahtlemata oli haritud ja väga hea keelteoskusega Mura ka kõige kitsamates oludes maailmakodanik, moodustavadki selle romaani süžee. Lapierre on üks neid autoreid, kes taas kord tõestavad, et eriliste aegadega kaasnevad erakordsed saatused.

Rohkesti, võib-olla isegi liiga palju, on romaanis katkendeid Mura saadetud, talle tulnud ja temast kirjutatud kirjadest. Teos on mahult kogukas, liigagi pikk, ja ehk oleks selle tihedusele ja sujuvusele kasuks tulnud, kui neid kirju oleks vähem olnud, kui oleks välja toodud ainult nende olulisem osa.

Alguses näis romaan mulle igavana, ka Mura suhted ja seiklused Lockhartiga ei olnud mu jaoks eriti huvitavad, kuid väga põnevaks läks loetu minu jaoks seoses Maksim Gorki ja tema lähikondlaste kirjeldamisega ja nende keeruliste suhete näitamisega, mis aadlisoost Mural tekkisid temast hoopis erinevatest ühiskonnakihtidest pärinejatega ja mitme riigi võimuritega.

Nii koguka raamatu puhul võib andestada mõned trükivead (näiteks on „karskete“ asemel kirjas „karksed“ ja „vihmakuue“ asemel „vihmakuu“) ning tunnustada tõlke häädust. Paar märkust siiski. Raamatus väidetakse, et Gorki „Ema“ ilmus 1906. aastal ühes New Yorgi ajakirjas följetonina (lk 287). Följetonil on eesti keeles mõnevõrra teine tähendus kui prantsuse keeles. Õigem olnuks tõlkida, et romaan „Ema“ ilmus järjejutuna. Ka väärinuks  tõdemus: „Maksim Gorki pühendas oma viimase teose, kolmeköitelise romaani „Klim Samgini elu“ just Maria Ignatjevnale“  (lk 456) tõlkija või toimetaja märkust, et  kõnealune Gorki romaan on neljaosaline.

Lugemissoovituse saab „Mura“ minult küll, sest see teos on nii mitmetahuline, et sellest võivad endale midagi leida nii ajalooliste romaanide, biograafiate kui ka naistekate ja spioonilugude nautijad, lisaks veel kultuuriloost ja kõikvõimalikest tegelikult elanud isikutest ning ühiskonna muutustest huvitunud lugejad ning tõenäoliselt veel paljud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1119250/arvustus-janeda-moisaproua-lugu-prantsuse-kirjanikult

08/07/2020

Ben Okri „Vabadusekunstnik“


Ben Okri
„Vabadusekunstnik“

Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mahult on Ben Okri „Vabadusekunstnik“ („The Freedom Artist“, 2019) just selline romaan, mille võiks kiiresti läbi lugeda. Aga kirjanik on raamatu alguses soovitanud: „Loe aeglaselt“, mis toob mõtteisse ladinakeelse väljendi  festina lente –  kiirusta aeglaselt, sest paradoksaalsel kombel mõistad, näed, jõuad, teed ja taipad siis rohkem kui uisapäisa rutates.

Okri soovitust tasub tõsiselt võtta, sest tema teostele omaselt on ka „Vabadusekunstnik“ väga ilusasti kirjutatud raamat, mille kaunisõnalises vetevoolus kümmeldes on kerge unustada, et lisaks ilule on tema sõnus ka hästi palju mõtete kullateri peidus. Tasapisi lugedes saab lugeja minna süvitsi, „minna sisse“, nagu kõlab raamatus veel üks oluline soovitus.

Pealegi on Okri raamatutega mõnikord nii, et neid kiiresti ja palju korraga lugedes võib lugejat häirima hakata just nende muinasjutuline ilu ja luulelisus, ahvatlev lüüriline romantika. Aeglaselt ja süvenedes lugedes saab kirjapandut nautida, näha selle iseäralikku teispoolsust, leida sõnade sarmi tagant ideede kaalukust.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Olen tähele pannud, et enamasti annavad raamatute annotatsioonid – need lühidad sageli ka tagakaanele kirjutatud sisututvustused teose olemusest moonutatud pildi. Nii on minu arvates ka seekord, sest lisaks noormees Karnaki Amalantise otsingutele on „Vabadusekunstnikus“ ka teised tegevusliinid ja rohkesti mõtisklusi kunstnike, kirjanike, poliitikute jt osast siis, kui inimesed tunnetavad, et nad on vangis universumis, maailmas ja iseenese kehas. Kui nad hakkavad vangisoleku kohta küsimusi esitama, siis viiakse nad vanglasse.

Mind köitis kõige rohkem noorukese Mirababaga seostuv tegevusliin, tema imepärane pühitsemine müüditalletajaks ja uueks müüdiloojaks. Kaasahaarav oli ka raamatupoe tüdruku Ruslana vankumatu usk oma isa õpetustesse ja sellega seostuv kindlameelsus Hierarhia vastu astumisel.

Huvitavalt kirjeldab Okri inimeste erinevust, ellusuhtumise muutumist, rusutuse kasvu, millega kaasneb pidev ärevus; ühiskonna muutumist järjest ohtlikumaks, aga ka ohtude vastu astujaid. Okri raamatut on iseloomustatud kui väga poliitilist teost, düstoopiat, aga minu arvates võiks seda samavõrra ka hoiatusteoseks pidada. Lugedes tasub mõtelda, kui lähedal me ise oleme sellele maailmale ja sellisele ühiskonnale, nagu Okri kujutab.

Tekstinäide raamatu alguspoolelt: „Õige pea olidki vanad müüdid haihtunud. Vanad muinasjutud unustati. Lastele õpetati uusi lugusid, uusi versioone, ning muud nad ei teadnudki. Need, kes olid vanemad, pidid uute versioonidega uuesti tutvust tegema. Peent toonimuutust nad ei märganud.
Nõndaviisi, ilma et oleks tehtud midagi nähtavat, muudeti vesi, mida inimesed jõid, mõistmise vesi, täiesti teistsuguseks.“


Edvard Munch „Karje“
Okri „Vabadusekunstniku“ illustratsiooniks sobiks minu arvates väga hästi Edvard Munchi kuulus maal „Karje“ (1893). Sellest hoolimata, et Munch ei saanud midagi teada sellest, et kunagi sünnib Ben Okri, kes kirjutab romaani, mille lugejates tema „Karje“ äratundmismeeleolu põhjustab.

Selles, et Okri „Karjet“ teab, ma ei kahtle, sest tegu on väga erudeeritud kirjanikuga, kelle teadmisterohkus tema teostest pidevalt läbi kumab, olles sedaviisi osa „kõikide saatuste lõpmatust valgusvõrgust“, mis  ka „Vabadusekunstniku“ lugejatega kõneleb.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Ben Okri teostest olen selles blogis ka varem kirjutanud: http://iltaka.blogspot.com/2018/08/ben-okri-liigagi-lummav-maagia.html

06/07/2020

Kuulamisi: viisteist kuuldemängu Klassikaraadios

Sättigem end tänasest alates kuuldele, sest Klassikaraadios algab kuuldemängude festival, mida ERR-i pressiteates enneolematuks nimetatakse ja mis kestab 12. juulini.

Mulle, kes ma olin laps ja noor n-ö tele-eelsel ajal, oli raadio alati väga hea kaaslane. Toona oli kuuldemänge raadiokavas palju ja neis esinesid parimad näitlejad, sekka ka päris algajaid, kelle puhul on tore meenutada, kuidas nende, praeguste tuntud näitlejate, esinemistee alguse sai.

Olid kuuldemängud nii lastele kui ka täiskasvanutele, kuuldemängudeks said hästi paljud kirjandusteosed, seejärel hakati korraldama kuuldemänguvõistlusi. Kuuldemängude ja kuuldepiltide kirjutamist ei pidanud patuks meie tuntud kirjamehed ja -naised.

Praegu kuulan kuuldemänge küll varasemast palju vähem, aga mingil iseäralikul kombel on need minu jaoks alati olulisel kohal olnud. Seetõttu Klassikaraadio teade mus huvi ärataski.

Pealegi: ajal, mil järjest suuremat populaarsust omandavad audioraamatud, võiks kuuldemängude kuulamine olla samuti kasvava populaarsusega.

Aga tsiteerin nüüd ERRi pressiteadet:
„Eripalgelised kuuldemängud eesti ja välisautoritelt on Klassikaraadio eetris läbi nädala iga päev kell 19. Kavas on Franz Hieseli „Mida arvate teie Irma Preinist?“, Martin Alguse „Laviin“, Jim Ashilevi „Godzilla“, Ervin Õunapuu „Õhtueine Emmauses“, Grzegorz Walczaki „Kaktus“, Eeva Pargi „Varipruut“, Piret Jaaksi „Aasta pärast“ ja Wolfgang Baueri „Dream Jockey““.

Kuuldemängude festivali kava on koostanud ERR-i arhiivi salvestistest Raadioteatri toimetaja ja teatriekspert Pille-Riin Purje. Peaosades on üldised lemmikud Ita Ever, Andrus Vaarik, Jan Uuspõld, Gunnar Kilgas, Tõnu Aav, Ain Lutsep, Tambet Tuisk jt.

Lisaks on esmaspäevast reedeni kell 12.50 ja nädalavahetusel kell 10.50  kavas lühikuuldemängusari Eesti popmuusika ajaloost. Kuuldepildid laulutekstidest tõstavad esile laulusõnu kui olulist osa meie keele ja kultuuri ajaloos, esitajateks Elina Purde ja Jan Uuspõld.

Blogipostituses on kasutatud ERR-i pressiteate materjale.

EDIT: Kõik loetletud pikad kuuldemängud on ka Jupiteris.