Vaatamisi: Euroopa kinopubliku auhinna LUX 2021. aasta kolm nominenti

Euroopa kinopubliku auhinda LUX annavad välja Euroopa Filmiakadeemia ja Euroopa Parlament eesmärgiga toetada Euroopa filmide levikut. Võitja selgub parlamendiliikmete ja publiku ühishääletusel, kus võrdse kaaluga on saadikute ja kinohuviliste hinnangud. Hääletada saab 23. maini, võitja tehakse teatavaks 9. juunil 2021 Euroopa Parlamendis toimuval auhinnatseremoonial.

Tänavu on Euroopa kinopubliku auhinna LUX nominente kolm. Nende siinsed lühitutvustused on Euroopa Parlamendi Büroo Eestis pressiteatest. (Tasuta vaatamisvõimalus oli LUX veebikinos 31. märtsist 11. aprillini.)

Minu muljed on lisatud kaldkirjas.

„Järgmine ring“ („Druk“; Taani, Rootsi, Hollandi, 2020, rež Thomas Vinterberg).  Võõrkeelse filmi Oscarile kandideeriv film jutustab nelja kooliõpetaja kummalisest eksperimendist. Nimelt otsustavad nad enese peal katsetada, kas kerges alkoholiuimas toimetades on elu elamisväärsem ja tulemused paremad. Esialgu lähebki kõik tõusujoones, ent tasapisi hakkab selguma, et julgetel otsustel võivad olla ka soovimatud tagajärjed.

Sisututvustuse järgi ei oleks ma seda filmi vaadanud, sest „joodikute filmid“ mulle ei istu. Aga soovitaja rääkis nii entusiastlikult, kui hea näitleja on ühes peaosas mängiv Mads Mikkelsen, kellega filme ma varem näinud pole, et otsustasin tema soovitust usaldada. Mikkelsen on Martinina selles filmis tõesti hea: usutav, kuidagi vägev, ei ärata põlastust, vaid paneb mõtlema, tekitab kaastunnet. Ka ülejäänud kolm peategelast mängivad hästi.

Eestis, kus alkoholi palju tarbitakse, on kindlasti huvitav vaadata filmi, milles otsesõnu öeldakse (Taani kohta): „Siin riigis joovad niikuinii kõik nagu sead.“

Olemuselt on „Druk“ hoiatusfilm alkohoolikuks saamisest, sellest, kuidas joomine ka heade kavatsustega (mida ju õpetajate katsetus esialgu on) käest ära läheb, kaotusi põhjustab, inimesi ja nende suhteid muudab. Ühtlasi on see ka kunstiliselt kõrgel tasemel ja näitlejate mängu poolest mõjus õppefilmina sellest, mida alkohol ühiskonnas põhjustab.

Et peategelased on õpetajad, on filmis palju näidatud nende suhteid igas vanuses õpilastega, kusjuures Taani koolikorralduses leidub nii mõndagi hämmastavat alates juba filmi esimestest tormilistest kaadritest. Samamoodi, nagu on hoogne filmi algus, on seda ka lõpp. Minult saab film kindla vaatamissoovituse.

Arvan, et tegemist on tugeva pretendendiga Luxi auhinnale ja võimalik, et ka Oscariga läheb hästi, sest „Druk“ tekitab kinopublikus äratundmist ja samastumist, mida paljud filmikunstilt ootavadki.

EDIT: 25. aprillil 2021 – Sai Ameerika Filmiakadeemia 93. auhinnajagamisel parima võõrkeelse filmi Oscari.

„Corpus Christi“ („Boże Ciało“, „Kristuse ihu“; Poola, 2019, rež Jan Komasa).
Lugu 20-aastasest Danielist,kes leiab noortevanglas tee Jumala juurde. Ta tahab saada preestriks, kuid avastab, et see on tema kuritegeliku mineviku tõttu võimatu. Kui Daniel saadetakse tööle ühe väikelinna saeveskisse, tõmbab ta aga selga preestrirüü ning satub kogemata kohaliku koguduse hingekarjaseks.

Vastuolulise Danieli osas oleva Bartosz Bielenia rollilahendus on väga mõjuv. Selles filmis on ühendatud väljapääsmatuse masendus ja unistuse täitumise helgus, andestamise vajadus ja armastuse ihaldamine.

Ühtlasi on see väga poolalik film ühe väikelinna elanikest, nendegi masendusest ja vastuolulisusest, järsku tabanud leinast ja kasinatest rõõmudest. Valgus vaheldub varjudega, varjud valgusega.

Vaatasin „Corpus Christi“-t Suurel Reedel ja see sobis oma meeleoludega väga hästi sellesse päeva. Kuigi kohe algusest peale oli tunne, et see film, need üksteise mittemõistmise olukorrad ei saa hästi lõppeda, jätkus pinget piisavalt.

Olen varasematel aastatel palju poola filme näinud. Nõukogude ajal paistsid need silma omapäraste tugevate näitlejate mängu poolest. Viimastel aastatel olen poolakate filmitoodangut näinud harva, kuid sageli mõelnud, kas Zbigniew Cybulskile ja Daniel Olbrychskile ka mantlipärijat on kasvanud. „Corpus Christi“ põhjal võib öelda, et noore, kuid juba tunnustatud Bartosz Bielenia ehedus ja kirkus sobib nende kõrvale väärikalt.

„Kollektiiv“ („Colectiv“; Rumeenia, 2019, rež Alexander Nanau).
Täispikk dokk uurib 2015. aastal Bukaresti ööklubis toimunud põlengut, milles hukkus 27 inimest. Vahetult pärast tragöödiat hakkasid aga haiglas surema ka sellised ohvrid, kelle vigastused ei olnud eluohtlikud. Ühe arsti vihje peale hakkasid asja uurima ajakirjanikud, kes tõid vähehaaval päevavalgele kogu tervishoiusektorit hõlmava hirmuäratava korruptsiooniahela. „Kollektiiv“ kandideerib samuti tänavustel Oscaritel.

Dokk, mida on raske kellelegi vaatamiseks soovitada. Palju masendavaid kaadreid alates tulekahjust 31. oktoobril 2015 Bukaresti klubis Colectiv.

Vaatamata sellele, et tervishoiu- ja riigijuhid nagu ühest suust väitsid, et kannatanute raviks on olemas kõik vajalik ja noori ravitakse hästi ning ei pea välismaale ravimisele saatma, surid väga paljud. Selgus, et põletushaiged  nakatusid haiglas, sest desinfitseerimisvahendid olid kümnekordselt lahjendatud. Selgus ka, et haiglad olid nii suure hulga raskete põletusohvrite vastuvõtmiseks üle koormatud.

Ajakirjanike otsustav sekkumine asjaolude uurimisse viis tervishoiuministri tagasiastumisele, uue ministri tegevust jälgiti samm-sammult. Jõuti välja ka korruptsiooniga tegelevate desovahenditootjateni ja haiglate peaarstideni.

„Colectiv“ on juba saanud palju nominatsioone erinevatele preemiatele. Tegijate jaoks on see suur töövõit. Ka Oscari saamine võib olla tõenäoline, eriti arvestades, kui olulised on ka koroonaajaga seoses probleemid seoses desovahenditega ja haiglate täituvusega.

Kellel rohkem huvi, saab selle doki kohta lugeda Wikipediast.

Filmiplakatid internetist.
Filmitutvustused on EAL-i listi kaudu saadud Euroopa Parlamendi Büroo Eestis  pressiteatest.

EDIT: 9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau film „Kollektiiv”.