31/05/2008

Mai lõpp. Kohtumine kollasega


Kollane on just see energia ja värv, mida pärast talvepimedust vajame. Justkui jõuaksid meieni päikesekiired, igaühele oma - ka sellele, kes taeva poole vaadata ei saa, jõua või taha. Maa pakub meile ohjeldamatult kollast värvi ja küllap oleksime rumalad, kui seda kuldaväärt kingitust vastu ei võtaks. Sellest laengust peab terveks aastaks piisama. Kogume siis säravkollast ja ka veidi tuhmimat, sest kunagi pole võimatu, et peame selle energiaga midagi täiesti ootamatut peale hakkama. Kellegi jaoks päikesed olema...

30/05/2008

Muudkui mine!

1helin kirjutas oma blogis sellest, et Minemine ja Tulemine on Olemise vormid.

Minul tekkis seepeale üks keelemõte, mille ka tema postituse kommentaari kirja panin:

"Huvitavad käsuvormid: mine, mine!, tule, mine!, ole, mine! - justkui väljenduks neis see, et tegelikult oleme kogu aeg minekul. Lakkamatult kestev teelolek. Enamik eesti keele selliseid sõnasid on käskivad, ka näiteks suremine - sure, mine! ja elamine - ela, mine!"

Seda mõtet edasi arendades: "-mine" lõpp on meie sõnadele iseloomulik. Me nagu sunniksime ennast kõikides tegudes pidevalt edasi rühkima. Tööta, mine! Astu, mine! Kõnele, mine! Mõtle, mine! Vaata, mine! Ja nii ikka edasi. Muudkui mine ja mine. Isegi sõnas "paigalejäämine" on sees käsk "mine!" Ja laiskle, mine! Maga, mine! Rutta, mine! Saabu, mine!

Huvitav, mil määral see pidev minemine eestlaste jonnaka iseloomuga seotud on?

Ja veel on huvitav, kuhu me kogu aeg teel oleme – kuhu minek?

Miks me ei saa paigale jääda?

29/05/2008

Jänes surnuaias


Eile käisin Rahumäe surnuaias lilli istutamas ja tagasiteel tegin igasuguseid pilte. Panin just fotoaparaadi ära, kui märkasime, et üks koht lausa sinab meelespeadest. Läksin sinnapoole, aparaati taas välja koukides, kui järsku lillede seast suur jänes minema volksas. Esimesel hetkel ehmusin, siis püüdsin ikkagi pilti teha, aga oli juba hilja, sest ärahirmutatud haavikuemand või -isand silkas juba eemale.

Eks seegi tulene Murphy seadustest, et fotokat pole kunagi käepärast, kui sobiv pildistamishetk on, ning seda isegi siis, kui fotokas kaasas on.

Rahumäe kalmistul pole ma varem jäneseid näinud. Oravaid sebib seal küllaga.

Pilt: nende meelespeade sina sees jänku mõnuleski, kuni teda segama läksin.

Tšeburaška telekas


Eile õhtul tahtsin ETV-st
vaadata Iisraeli-Vene dokumentaalfilmi "Magia Russica", aga see algas minu jaoks liiga hilisel kellaajal. Vaatasin siis tänast kordust ja ei saa üldse aru, miks nii tore film esiteks nii hilja oli ja kordusena siis, kui lapsed alles koolis. Film räägib kunagise stuudio "Sojuzmultfilm" parimatest filmidest ja animaatoritest, võimaldades (taas)kohtumist "Oota sa" Hundi ja Jänesega, karupoeg Puhhiga, krokodill Gena ja Potsatajaga (Tšeburaška) ning igasuguste muude vahvate tegelastega.

Moskvas algas multikate tegemine 1936. aastal, pärast seda, kui seal oli linastunud kolm Walt Disney filmi. Venelased võtsid Disneyst eeskuju, käisid Ameerikas kogemusi omandamas ja hakkasid filme tegema samuti kui Disney Fordi tehase meetodil: suure stuudio igas tsehhis tehti erinevat multifilmi jaoks vajalikku asja. Nõukogude multikad kujunesid väga populaarseteks. Krokodill Gena on veel praegugi näiteks Jaapanis ülivaadatav. Omaaegsed animaatorid on aga juba kas elavate kirjast lahkunud või väga vanad, nende tippkäsitöö hindamatud kogemused ja oskused kipuvad noorematel tegijatel arvutiajastul ununema.

Huvitav oli kuulata ja vaadata, kuidas hoolimata nõukaaegsest tsensuurist ja parteinõudmistest suudeti jääda ühtaegu nii loominguliseks kui ka kõlbeliseks. Suurt multifilmistuudiot Venemaal enam pole, aga väiksemates stuudiotes püütakse üht-teist teha.

Kui "Magia Russicat" veel kunagi telekas näidatakse, siis soovitan seda küll vaadata. Meeldiv elamus oli.

Pildil: Krokodill Gena ja Tšeburaška.

28/05/2008

Üks kass läks üle silla...


Mulle meeldivad need kümme lauset, mis valiti hiljuti välja kõnesüntesaatorite jaoks kui eesti keelele kõige iseloomulikumad ja huvitavama kõlaga.
Üle oja mäele, läbi oru jõele.
Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve.
Kuula, kulla külanaine - kuuled külla tulnud vaime.
Küll küllale liiga ei tee.
Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää.

Ämber läks ümber. Millal maksan memme vaeva.
Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal.
Ema tuli koju.

Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Õigupoolest on eesti keeles niisuguseid lauseid ja sõnamänge tuhandeid juba keelte keetmise aegadest. Ilusaid sõnu on meie keeles üldse väga palju.
Kui ma tulen igapäevasel poeteel mööda kooli palliplatsist, siis on seda mängijate hüüatusi kuuldes uskuda väga raske. Sama raske, kui lugedes mõnda blogi, mis kubiseb kõiksugustest t..., v..., p... ja muudest sõnadest. Mõnikord mõtlen, et küll on praegu eesti keele õpetajatel keerulised ajad – kuidas sa kõneled keeleilust, kui igapäeva- ja koguni tarbekeel vähemasti suuremates linnades hoopis rohkesti kõikvõimalikke roppusi pakub. Ja ka kõiksuguseid vigaseid keelendeid, nagu näiteks keenjus ja keeniuss.
Kunagi kurtis üks mu tuttav, et eesti keel on ikka vilets küll, sest pole õiget sõna isegi tüdruk-sõbra nimetamiseks. Inglise keel pakkuvat palju rohkem võimalusi. Siis tuli mulle meelde, kuidas prof Juhan Peegel ülikoolis rääkis, kui rikkalikult on nimisõna poeetilisi sünonüüme eesti regivärssides ja kui imeilusaid sõnu on neidude kohta. Tema teadis, sest ta oli keelt põhjalikult uurinud ja armastas seda.
Keeltevahelises võistluses olevat rahvajutu järgi eesti keel saanud itaalia (või hispaania) keele järel teise koha lausega: "Sõida tasa üle silla". Olen kuulnud ka selle lause teistsugust varianti: "Saksad sõitsid üle silla". Aga kõige rohkem meeldib mulle lapsepõlve lorisalm: "Üks kass läks üle silla, tal saba tegi tilla-tolla, ta mõtles, las tulla ja kraapis peale mulla". Sellest on ka mitu varianti.
Rein Veidemann meenutas Postimehes, kuidas auväärne Paul Ariste kirjutas tahvlile lause: "Jää-äärse Kuu-uurija töö-öö". Aristele meeldisid keelemängud üldse. Minu kursusele andis ta ülikoolis keeleajalugu ja need olid väga toredad loengud just oma näidetevaramu poolest.
Ariste pani meid ühel loengul üles kirjutama neid lastesalme ja sõnamänge, mida olime lastena teadnud ja kasutanud. Kõiksuguseid loendamissalme: "Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa..." ning "Kirikutornis istus uss, seda nägi väike Juss..." laadis ja lausejuppe nagu "Paar punase peaga poisikest panid Piritalt purjekaga punuma..." Ka lause, millega omaaegses Eesti Raadio noorte reporterite klubis soravat hääldust harjutati – "Kriimu näoga Triinu istus trepi taga pingil, trepi taga pingil istus kriimu näoga Triinu" – meeldis Aristele tookord väga. Mida ta meie ülestähendustega peale hakkas, seda ma ei tea. Aga olime ju ülikooli kokku tulnud üle terve Eestimaa – küllap ta sai huvitava üldpildi.
Pildil olev kass läheb üle silla Inglismaal, millest helevalge tuvi üle lendas :)

26/05/2008

Sakala pole punane ehk kuidas Sakala keskus oma nime sai


Loen tänasest Postimees.ee-st, et Tallinna südalinna Sakala keskuse asemele uut kultuuri- ja vabaajakeskust rajav arendaja kavatseb homme välja kuulutada keskuse uue nime. Sest keskuse arendaja esindaja Peeter Rebane väidab, et Sakala keskus ei ole nimi, mis uue keskuse olemust ja sisu peegeldaks, vaid on seotud punase minevikuga ja kommunistliku parteiga.

Sakala on muistne maakond. Eestlaste vabadusvõitluse üks sümboleid. Kui see ka "punane minevik" on, siis on kellegi teadmised ajaloost küll üsna mädad.

Olen kultuuri- ja haridustegelase Kalju Lutsuga muu hulgas rääkinud ka Sakala keskuse nime saamisest ja algusaastate ajaloost. Kirjutasin sellest kaks aastat tagasi Õpetajate Lehe loos "Lutsu Kalju elu ja asjaajamised":

"Luts määrati poliitharidusmaja direktoriks, ta likvideeris marksismi-leninismi ülikooli ja kujundas uue üksuse, mida tuntakse Sakala keskuse nime all. Selles said tegevusruumi paljud tuntud inimesed, näiteks filmimees Rein Raamat.

Saagu Sakala keskus!
“Tuli minu juurde ülikoolikaaslane Lennart Meri. Elasime ülikooli esimesel aastal mõlemad Tiigi intris, hiljem, kui Vanemuise ooperikooris raha teenisin, tegi Meri sedasama Vanemuise kirjandusala juhatajana. Ka minu näitlejast venna Valter Lutsuga oli ta hea sõber. Sakala keskusse tulles ütles Meri, et Väljase sõnul võib ainult Luts talle ruumid anda. Tema sõnad olid: “Me teeme Eesti Instituudi, seda peab tegema enam-vähem põranda all ning me peame valmistama ette materjalid ja inimesed, et viia Eesti esindused üle maailma laiali, sest tont teab, mis saab.” Andsingi siis ruumid.”

Oma nime sai Sakala keskus “Reklaamiklubi” saates, kus Hardi Tiidus küsis Kalju Lutsult, mis toimub poliitharidusmaja ehk Karla katedraaliga. Lutsul tuli pähe ekspromptmõte: “Teate mis, mehed, see maja on Sakala tänaval, Sakala on Eesti riigi alus ja sellest saab Sakala keskus.” Nii ristitigi hoonekompleks Sakala keskuseks ."

Tuleb lisada, et Sakala keskuseks nimetamise mõte oli tol ajal (1989) nii mõnelegi parteifunktsionäärile vastumeelne, aga Lutsu ja Tiiduse koostöös sündinud ettepanek meeldis rahvale väga.

Kahju, et see noortele vihastele meestele meelepärane ei ole. Loodetavasti ei ole uus nimi jälle mingi keelemonstrum, nagu kõiksugused centrumid ja plazad seda on.

EDIT 27. mail 2008: täna selgus, et uueks nimeks saab Solaris. Iseenesest ju kultuurisõbralik nimi. Küsitav ainult, kas just härraste Lemi ja Tarkovski looming ühes Tallinna esinduslikumas paigas nime näol põlistamist vajab. Ju oleks ka meie endi kultuurivaramust kenasid nimesid olnud võtta. Peab siiski nentima, et hea, et niigi läits...

EDIT/ Seda teksti on kasutatud ÕpL-is 6.06.2008 ilmunud artiklis.

25/05/2008

Männid

Pildid on laisa inimese omad, tehtud aknast, toast väljumata. Pildistaja on roostes oskustega, aga tuttuue fotokaga. Pildistatavad on omased - männid. Sobivad fotojahi teemaga "Puud ja põõsad".



Mõtlesin, et niikuinii pildistavad kõik kevadist õitsemist, lehtpuid, sirelipõõsaid, kõike seda, millel värvide säravust rohkem. Männid on nõmmekate (lapsepõlve)puud, ka mu praeguse kodu juures põhilised. Praegu veidi kuivanud, aga ometi kaunid.

Järgmised kolm pilti võiksid kanda ühist nime "Männi päev": Linnapuu ärkab varahommiku päikesekulda, peesitab päeva ühtlases valguses ja vajub pimedusse õhtul.






 














Mändidele on luuletusi ka kirjutatud. 
Siinsed read on Debora Vaarandi "Laulust männile":

Koduks sul paesed me vaevamaad,
nukrate rabade veerud,
tarede ümber, kus tuiskavad
luidete liivased keerud.

Sügavalt muremaa südamest
juurtega toitu sa otsid.
Vallatu kähara krooniga
kiusavaid rajusid trotsid.
Olgugi küllases kevades

aiad kui valevad rünkad.

Sind mina imetlen õitsemas,

tumedat, tõsist ja sünka.
/- - -/."



24/05/2008

Nii ma mõtlen blogimisest


Päris kindlasti ei ole minu blogi minu päevik. Päevikut olen pidanud juba aastakümneid ja ei arva, et peaksin seda internetis tegema. Eriti praegu, mil mälupulgake võtab sootuks vähem ruumi kui paksud kladed ja õhukesed märkmikud. Kõik ei pea olema laiale ilmale teada antud, mõned asjad kuuluvad isikliku valdkonda.

See blogi siin on pigem natuke nagu rosolje. Viiluke siit, killuke sealt, midagi kapis ülejäänut, midagi, mis annaks maitset ja mida endal hea süüa on.

Ühes telesaates ütles USA kirjanik Gore Vidal hiljuti, et varem olid mõtted, nüüd ainult arvamused. Kõik arvavad ja lõpuks tahavad olla arvamusliidrid.

Mulle meeldib mõtlemine arvamisest rohkem, kuigi tuulepäiselt minult mõnikord küsitakse, kas sa vahel mõtled ka. Ometigi olen püüdnud siia blogisse rohkem mõtteid kui arvamusi kirja panna. Sekka lisanud seiku, mis on meelde tulnud või tänasest päevast huvitavad olnud, veidi muusikat, mis mulle meeldib, üht-teist veel.

Blogimise kuldreegli olen ka enda jaoks selgeks saanud: sinu blogi peab sulle enesele meeldima. Muul pole tähtsust. Kui sa iseennast oma blogis hästi tunned, on kõik korras. Kui suudad oma blogis öeldu eest vastutada, veel parem. Kui millegi pärast südant kripeldad ja kardad, siis võib-olla pole seda "midagit" tarvis blogisse panna.

Sinu blogi on sinu helin, sinu muusika, sinu hing, sinu kodu suures võrgustikus - internetiuniversumis. Kui sulle meeldib oma blogis aega veeta, siis oled sa vaba seda tegema. Kui ei meeldi, siis võid asju muuta, ümber korraldada, teistmoodi paika panna. Kui siis ka ei meeldi, võib-olla pole sel eluetapil blogimisel sinu jaoks mõtet. Uuesti alata võib ju alati.

20/05/2008

Õnnetud olümpiamaskotid



Maskott pole pelgalt kummalises kostüümis ringi siputav ja eriti lastele rõõmu valmistav tegelane, vaid on omamoodi kaitseingel – midagi, mille inimene välja mõtleb, annab oma mõttega talle jõu ja hakkab siis muretsema, kui näeb, et maskott ei toimi nii, nagu selle looja soovis või eeldas.

Olümpiamängude maskott on tavaliselt loom või kujutis, mis peab sümboliseerima mängude toimumismaad või -kohta.Loodetakse, et maskott toob õnne. Mõnikord võib maskott muutuda inimese jaoks mitte õnne, vaid ebaõnne sümboliks.

Ilmselt on nii juhtunud Pekingi 2008. aasta olümpiamängude maskottidega. Tänane Linnaleht andis teada, et hiinlased süüdistavad oma maad järjestikku tabanud katastroofides ja hädades olümpiamaskotte, kes kujutavad Hiina jaoks tähtsaid loomi ja olümpiatuld.

Jingjing on hiidpanda, keda seostatakse Sichuani provintsi ja seal asuva pandade uurimiskeskusega. Just Sichuani provintsis oli ränk maavärin, mis nõudis kümneid tuhandeid elusid.

Huanhuan on koomiksitegelane, kelle juuksed on kui tulelõõm. Teda võrreldakse olümpiatulega, mille liikumine takerdus mitme riigi meeleavaldustesse.

Yingying on tiibeti antiloop ja Tiibeti rahutuste tõttu on Hiina sattunud rahvusvahelise kriitika alla.

Nini on pääsuke, keda seostatakse kuulsa Weifangi linnaga Shandongi provintsis. Seal juhtus eelmisel kuul ränk rongiõnnetus.

Beibei on tuur. Hiinlased kardavad nüüd, et ka see maskott võib põhjustada õnnetuse - katastroofi Jangtse jõel, mis on tuurade ainus elupaik Hiinas.

Nende kokkusattumuste taustal tundub, et eestimaine Vigri võib rõõmus olla, et tema, kui 1980. aasta olümpiapurjeregati maskoti saatus õnnelikuks kujunes.

Pildid: Pekingi 2008. aasta olümpiamängude maskotid, pärit siit.
Vigrid koos Moskva 1980. aasta olümpiamängude maskoti Mišaga.

19/05/2008

Peegli killud – Õpetaja meenutuseks


"Uskuge, ep ole ometigi mitte nii, et Toonela jõgi on piir, kust üle ei saa. Kas te ep ole siis näinud, et lapsed on oma isade ja vanaisade nägu, et minu tehtud adrakurge on pojapojal soojem pihku võtta, et minu sepahaamer on igavene, et minu tehtud õllekehas seisab õlu kõige kauem? Kas ep ole mitte mina teie kõrval, kui põimate minu raadatud põllul või lükkate range kaela hobusele, mida mina säluna õpetasin? Ja kas ep ole õues mitte ait, mille mina raiusin ja kust minu valgepäised lapselapsed käisid kirvelaaste korjamas? Kas ep ole ma mitte ise seal, viimase palgikorra peal, oherdi peos, et salanaga jaoks auku puurida?

Te ütlete, et see on kõik mälestus, mis on niisama hea kui kord elanu vari.

Ei, kullakesed, see pole mitte nii, sest Toonela jõgi ep ole siiski mitte see viimne piir. Miks muidu peetakse siis hingedepäeva, miks muidu olen ma siin, teie juures. Olen liblikana või kärbsena, olen kas või mõtte varjuna. Olen minu kätega tehtus ja minu sigitatus, aga see on ju enam kui vari.

Ma tulen tulevalgi aastal ja õnnistan teid, kuigi te siin sageli rabelete asjade kallal, mis Toonela Suure Tühja Tööga võrreldes on tühised tühiasjad. Tulen ja õnnistan teid, sest teie ju veel seda ei tea.

Suurem osa minust on jäänud siiapoole Toonelat ja see on – armastus. Seal on vaid armastuse vari, aga see on külm."

Juhan Peegel "Vanaisa", kogust "Teed ja ristteed".

Täna on esimene Juhan Peegli sünnipäev ilma temata. Sünniaastapäev... 19. mai 1919 – 6. november 2007.

Foto: Tartu Ülikooli arhiivist.

18/05/2008

Ali-baba



Täpselt aasta tagasi olin Tuneesias. Jõudsime berberite mägikülla Cheninisse Lõuna-Tuneesias Tataouine´i lähistel.

Siinsed majad on rajatud mäekülgedesse. Kaugel ja kõrgel terendab valge mošee. Otsustame selleni ronida, kuigi on väga palav. Berberite külades pole puid peaaegu üldse, kollakaspruunid mäeküljed tunduvad meile elututena, aga kohalike jaoks on need kindlasti omased ja elusad.

Paljud meie bussiseltskonnast ülespoole ronima ei hakka, sest peavad päeva liiga palavaks ja teed raskeks. Nad jäävad alla poekeste juurde. Otsustan minna vähemalt mošeeni, sealt edasi viib tee 12. sajandil rajatud kindluse varemeteni.

Minu ees läheb kebjalt mäest üles väga vana naine, seljas berberite huvitavalt värvikas, sedapuhku punastes toonides riietus. Üllatusega märkan, et suudan ronida temast kiiremini, kuigi tema teeb seda harjunumalt.

Mošee juurest avaneb ilus vaade. Hakkan tasakesi tuldud teed mööda allapoole minema, kui kuulen, et mind hüütakse. Kohalik giid viib osa meie seltskonnast alla mööda uut trepilist teed, kus on kergem liikuda ja meie omad kutsuvad mind ka sinna. Jalutame koos L-ga aeglaselt mäest alla.

Teele jääb pood, kaupleja osutab näpuga tumedapäisele L-le ja küsib, kas ta on berber. Siis kutsub: "Berber, tule siia!" ja viib L-i oma kaupluse sügavustesse. Vaatan ukselt, et ruumis, kuhu nad lähevad, on palju igasuguseid ehteid ja metallvaase, siis mõtlen, et ehk läheb L-il kauplemine ladusamalt, kui mind segamas pole. Kui kaupmees kellestki huvitatud on, siis püüab ta selle suhtes vastutulelikum olla.

Poe ukse ees on Nike mütsiga noormees, kes ütleb mulle "Ali-baba". Ju väidab ta, et L nüüd röövitud on. Hakkan naerma ja noormees tuleb minuga mingit lapsemeelset plaksumängu mängima. Ikka algul peopesad kokku, siis käeseljad ja lõpetuseks õhusuudlus. No mis mul selle vastu saab olla!

Tuneeslastes on võõraste suhtes palju lapsemeelsust ja usalduslikkust. Cheninis ei ole nad ka sugugi pealetükkivad.

L sai 1 dinaari eest oma tütrele kauni hõbeehte. Mina tundsin end mäkkeronimisest rõõmsana.
- - -
Tallinnasse tagasi jõudes oli lennujaamast võetud takso juht nii tõreda näoga, et naeratav Tuneesia näis korrapealt kauge ilusa muinasjutuna.

Mõned päevad hiljem avastasin, et see muinasjutt on tulnud mu unedesse kaasa sihvakate palmidena, valges rüüs naistena ja siniste ustega valgete ehitistena.

Tuneesiast kirjutasin selles blogis veel siin.

Pildil: Chenini, mai 2007.

17/05/2008

Tagasi pildiringi algusse


Olin vist umbes 10-aastane, kui sain oma elu esimese fotoaparaadi. See oli peegelkaameraga "Komsomolets", mis pildistas laifilmile, oli kastkaamera ja tänapäevaste aparaatidega võrreldes suur ja kohmakas, aga omamoodi ilus ja mulle armas.Neid fotoaparaate toodeti aastatel 1946-1950, võib-olla ka veidi hiljem. Pildid tulid väga selged. "Ljubitelit" peeti küll paremaks, aga mina olin omaga rahul. Käisin ja tüütasin pildistamisega kõiki, kes ette sattusid. Ka siin blogis ühe varasema Nõmme-postituse kassipilt on siis tehtud. Kassi auks tuleb ütelda, et ta oli kannatlikum poseerija kui inimesed.

Aastaid kasutasin pildistamisel, ka juba ajakirjanikuna töötades, kõiksuguseid "Smena"-variante. Need olid juba kitsama filmiga, tunduvalt väiksemad ja mugavad komandeeringutel kaasas kanda. Pildistasin nendega Elbrust ja Baikalit, Kirgiisiat ja Baškiiriat, kõikvõimalikke kaugeid paiku, koduseid ja lähedasi muidugi ka.

Pildistamine oli meil kodus üksvahe nagu nakkushaigus. Isale meeldis fotodega tegelda ja tal olid kõik värgid filmide ilmutamiseks, piltide tegemiseks jne. Pojale meeldis ka pildistamisega katsetada. Onu pildistas palju ja meelsasti. See kõik oli aga veel mustvalgete piltide ajal.

Natuke hiljem pildistasin hullupööra palju slaide – karpe nendega on praegugi rohkesti ja ma ei oska leida võimalust, kuidas mulle meeldivamatest slaididest nüüd kerge vaevaga värvifotosid saaks. Ei tea, kas neid kuskil vanadest slaididest teha saab?

Siis tekkis paus. Isa vanad "Fed" ja "Zenit" jäid peremeheta, meil polnud enam endist huvi pildistamise vastu. Uusi läänemaiseid kaameraid me ei hankinudki. Reisidel olen fotografeerimisele eelistanud postkaartide ostmist. On tundunud, et selle ajaga, mis pildistamisele kuluks, näen oma silmaga rohkem ja jõuan nende hetkede muljeid paremini oma mällu jäädvustada. Head reisikaaslased on mu mitmel pool ilmunud reisilugude juurde alati ka oma fotosid avaldamiseks andnud.

Sel aastal hakkas järsku tunduma, et tahaksin jälle pildistada. Üks ees terendav reis on usutavasti nii huvitav, et seda tahaks jäädvustada. Ka ootavad kaugel viibivad sugulased ja sõbrad, et neile oma elust pilte läkitaksin. Põhjusi pildistada on palju, kasvõi akna taga varsti õide minevad valgete rooside põõsad või kaserohelus. Blogimine ja Karuema algatatud Fotojaht kipuvad ka põhjuste hulka.

Ja nüüd siis saigi väike pildimasin muretsetud. "Komsomoletsiga" võrreldes kohe väga väike. Ainult et vanad oskused on rooste läinud ja uued vajavad omandamist ja trenni...

16/05/2008

Vaid vaikne tuuleõhk...


Istusin kord ammu koos ühe tüdrukuga kõrges rohus. Kaugemalt paistsid vabariikliku kokkutuleku telgid. Olime umbes 14-aastased, valvasime laagriplatsi väravat ja ei tundnud teineteist. Tal olid ilusad kuldsed juuksed. Rääkisime elust. Nii nagu tüdrukud ikka räägivad, ka siis, kui nad juhuslikult kokku juhtuvad. Eriti siis, kui avastavad, et neil on ühiseid huvisid. Kohe hulk aega järjest. Tuul puhus tasakesi, rohukõrred lainetasid, mõnus oli olla...

Aastaid hiljem sattusime kokku ülikooli sisseastumiseksamitel. Tal olid endiselt ilusad kuldsed juuksed. Tegime eksamid ära ja õppisime ühel kursusel, küll erinevaid erialasid, aga puutusime tihti kokku. Olime koos kolhoositöödel, kursuseõhtutel, keeletundides, raamatukogus, loengutel... Sageli rääkisime elust. Pärast ülikooli ei kohtunud me kuigi palju, aga ma teadsin, nii nagu kursusekaaslastest ikka teatakse, et ta on olemas. See teadmine on nagu vaikne tuuleõhk, milles on mõnus olla...

Aastad läksid, aeg-ajalt on meie hulgast alatiseks lahkunud mõned endised kursusekaaslased. Tasakesi. Mõned oma soovil, mõned haigusest aetuna. Täna hommikul sain teada, et ka ilusate kuldsete juustega kursuseõde ei ole enam. Vaid vaikne tuuleõhk...

15/05/2008

Need (meemi)nelikud


Tuli tuju ja haarasin vahelt kellegi blogist kellelegi visatud meemipalli. Niisiis need nelikud:


4 tööd, mis mul on olnud:
1. Ajakirjanik. (Ametiposte on mitu olnud, töö üks.)


4 filmi, mida vaataks uuesti ja uuesti:
1. "Ärkamised".
Muud vahelduvad.


4 kohta, kus ma olen elanud:
1. Tallinnas (Nõmmel ja Mustamäel).

2. Tartus (ülikooliajal).


4 sarja, mida ma armastan:

Ei armasta sarju, vaid jätan "armastuse"-sõna enda jaoks olulisemate inimeste ja asjade jaoks. Rohkem meeldib vaadata:
1. "Kodus ja võõrsil" (inimlikult huvitav suhtlemisest perekonnas ja suhteliselt väikeses kogukonnas, sugugi mitte "tühine seep", kuigi viimastel aegadel muutub hajuvamaks ja ei tundu enam nii hea – kirjutan sellest ehk varsti ka blogis).

2. Hercule Poirot` sari (nutikas härrasmees kasutab meisterlikult oma hallollust).

3. "Midsomeri lood" (ehedalt inglaslik; naljakas, kuidas kõik mõrvad ühte kanti kokku on kogunenud; sümpaatne peategelane Tom Barnaby).

4. "Amazing Race" (ei ole küll sari, vaid tõsieluline reisimäng mööda kõikvõimalikke maailmapaiku ja pakub näiteid rändamise kitsaskohtade ületamisest.).


4 kohta, kus ma olen puhkamas käinud:

Puhkan kodus; sanatooriumides, spaades ja puhkekodudes pole käinud. Kui reisid on puhkus, siis viimased:
1. Itaalia.

2. Kreeka.
3. Tuneesia.
4. Portugal.


4 lemmikrooga:

1. Ahjukartulid.
2. Hästi tehtud rosolje.
3. Hästi tehtud mulgipuder.

4. Üldiselt olen kõigesööja, rohkem meeldivad kodused lihtsad toidud.


4 veebilehte, mida ma külastan iga päev:
1. Vähemalt neli ajalehte.


4 kohta, kus ma praegu oleksin: (kui just peab kodust ära minema)
1. Jalutamas või kohtumas mõne meeldiva inimesega.

2. Mägedes, kus noorena seigeldud sai (Kaukasuse Elbruse ümbrus jm).

3. Mõnes rikkalikus kunstimuuseumis (Louvre, Prado, Uffizi, Bardo mosaiigid jm).
4. Eze´is eksootiliste taimede aias mäetipult kõikidesse nelja ilmakaarde vaatamas.

14/05/2008

Seaduserikkumine?


Kodakondsuse seadusest:

"1. peatükk
Üldsätted

§ 1. Eesti kodanik

(1) Eesti kodanik on isik, kes käesoleva seaduse jõustumisel on Eesti kodakondsuses, samuti isik, kes on käesoleva seaduse alusel omandanud, saanud või taastanud Eesti kodakondsuse.

(2) Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses.

...

§ 3. Mitme kodakondsuse vältimine

Isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. "


EILE: Riigikogu hääletas esimesel lugemisel Eesti Panga nõukogu uueks juhiks president Toomas Hendrik Ilvese esitatud Jaan Sven Männiku.


TÄNA: SL Õhtuleht:

"Varemgi suuri riigifirmasid juhtinud mees on Eesti-Rootsi topeltkodakondsusega, kuid kinnitab: "Terve elu olen määranud end eestlaseks!" /.../ Väliseestlasest Männik kinnitab, et topeltkodakondsusest ta ei loobu. "Nii riigikogus kui ka presidendikantseleis olen seda deklareerinud. Mulle on öeldud, et Eesti seaduse järgi peab panga nõukogu esimehel olema kõrgharidus ja Eesti kodakondsus. Mõlemale nõudele ma vastan."


Kui see pole kodakondsuse seaduse rikkumine, siis mis see on? Ja kui see on seaduserikkumine, miks ei pööranud sellele tähelepanu riigikogu? Või on seadus igaühe jaoks erinev?


EDIT/ Seda teksti on kasutatud ÕpL-is 6.06.2008 ilmunud artiklis.

Tulnukas


Ta astus keskpäeva paiku Vabaduse väljaku R-kioski müügiava ette ja küsis müüjalt: "Vabandust, kui palju õige aeg on?"

Müüja vastas. Ta tänas ja hakkas oma mobiiltelefoniga tegelema, vist pani kella õigeks. Siis suundus jälle müüja poole ja küsis: "Aga kas te võite öelda, mis kuupäev täna on?

Müüja vastas. Ta tänas ja hakkas veidi eemal jälle mobiiltelefoniga tegelema. Siis küsis lähedal suitsetavalt töömehelt suitsu peale tuld. Järsku avastas, et ootab oma bussi vales peatuskohas ja suundus õige koha poole.

Müüja naeris. Teised ka naersid. Noor mees mõjus kiirustavate kaaskodanike hulgas justkui tulnukas.

Tegelikult oligi täna tore päev just niisama rahulikult, kellaajast ja kuupäevast hoolimata jalutada. Käisin Toompeal fotode järel, siis tulin aeglaselt läbi Pika Hermanni kõrvalt pargist ja Harjumäelt. Imelik oli mõelda, et selles linnas ju kõik kiirustavad. Vahel on hea tempot maha võtta.

13/05/2008

Eesti ühiskonnast 2. - arengu eeldused ja tõkked

Veel mõtteid Ülo Vooglaiu ettekandest "Eesti ühiskonna arengu eeldused ja tõkked" Maaema kevadmessi konverentsil "Unikaalne Eestimaa" 10. mail 2008.

"Tünnilauaseadus. Tünn peab vett nii palju, kui kõrge on kõige madalam laud; kui mõnda lauda ei olegi või mõni laud on väga madal, siis ei ole mõtet vedada mõnda "lauda" veel kõrgemaks..."

"Haridus on ühiskonna arengu asendamatu eeldus. Haridus ei ole see, mida koolist antakse...Haridust ei ole võimalik ei anda ega võtta, osta, müüa ega vahetada. Haridus on mitmetähenduslik mõiste: subjekti (üks) karakteristik, kultuuri (üks) funktsioon, siht, eesmärk ja vahend, ressurss ja tingimus, ime jpt."

"Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada... Selleks, et haridus kujuneks arenguteguriks, on vaja üldrahvalikku arusaama ühiskonna- ja kultuuriseostest, põlvkondade järjepidevusest, elukestvast enesetäiendamisest, vabadusest ja iseseisvusest, korrast ja korraaustusest, kohustustest ja vastutusest, aust ja väärikusest, tõest, õigusest ja õiglusest, hariduse ja harimatuse võimalikest toimetest..."

"Eesti arengu tõkkeks on:

  • kõlbeline kriis; vaimsete väärtuste jalge alla tallamine raha ja teiste aineliste väärtuste kokku ahnitsemiseks;
  • mõtete, sõnade ja tegude lahknevus; totaalne valetamine endale ja teistele;
  • perekonnasuhete lagunemine;
  • printsiibitus, rehepaplus riigi mängimiseks;
  • sotsiaalse problemaatika eiramine;
  • eesmärkide ja vahendite vahetusse minek;
  • õigussüsteemi riugastumine; juhtkonna ja rahva õiguslik nihilism; usaldamatus;
  • haridussüsteemi püsimine totalitaarsest ühiskonnast päritud paradigmas;
  • teaduse, eriti ühiskonnateaduse kidumine;
  • mittesüsteemne asjaajamine ühiskonnas;
  • juhtimisalaste otsuste madal kvaliteet;
  • töö madal tootlikkus, mittesüsteemsus;
  • vaesus, mis põhjustab vaesust;
  • parasiteerivate organisatsioonide vohamine;
  • JOKK-poliitika, mille tõttu rahval puudub võimalus nõuda ametnikelt ja saadikutelt kompetentsust ning süüdlasi, kroonilisi "eksijaid" ja korruptante-riigivargaid vastutusele võtta."

"Endale saab selgemaks, kui üritada selgitada teistele."

12/05/2008

Eesti ühiskonnast 1.

Siinkohal mõned mõtted Ülo Vooglaiu ettekandest "Eesti ühiskonna arengu eeldused ja tõkked" Maaema kevadmessi konverentsil "Unikaalne Eestimaa" 10. mail 2008. Need on pärit teesidest, mis minuni jõudsid EAL-i kaudu. Et Ülo on alati olnud huvitatud sellest, et ta mõtted võimalikult laialt leviksid, edasimõtlemist põhjustaksid ja oleksid toeks asjade arukal elluviimisel, siis usun, et ta nende siiapaneku pärast ei pahanda.

"Areng on objektiivne. Arendada ei saa mitte keegi, mitte midagi, mitte kuskil, mitte kuidagi. Võimalik on luua ja hoida arenguks vajalikke eeldusi. Areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid. Areng on süsteemsuse funktsioon. Probleemiks on süsteemide funktsioneerimise muutumise/muutmise ja arengu ühtsus."

"Areng on süsteemi täiustumise suunas toimuvate kvalitatiivsete muutuste jada."

"Lauses "Riik arendab majandust" on koguni kolm viga.
1. Majandus ei arene; majandus on riigi arengu üks eeldus ja ka arengutaseme üks näitaja.
2. Arendada ei saa; võimalik on luua arengu eeldusi.
3. Riik ei tegutse; tegutsevad inimesed, sh ametnikud ja saadikud. Milline osa sellest tegevusest on mõtestatud riigi arengule eelduste loomiseks ja mis selle tegevusega tegelikult kaasneb, näitab nii minevik, olevik kui ka tulevik."

"Kõik probleemid on ühiskonnas nö "läbiva" iseloomuga. Ükski probleem ühiskonnas ei teki ega lahendu sellel tasandil, kus see ilmneb.... Rahuldavateks osutuvad üksnes küllalt süsteemsed ja küllalt komplekssed käsitlused (lahendused)."

"Ühiskonna tundmaõppimist tuleb alustada inimesest. Inimese nägemiseks on vaja teda vaadata paljudest vaatepunktidest.... Ühiskonna arengu esmase eeldusena käsitleme rahva tervist. WHO määratluse järgi on tervis inimese heaoluseisund, mille komponentideks on füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu."

Jätkub järgmises postituses.

Elu on valikute vähenemine


Järgnev mõttekäik on ajendatud Teelise
küsimusest tema blogis: "Kas valides tuleb alati midagi ohverdada, millestki loobuda?"

Sellest hetkest, kui mõistsin, et elu on valikute vähenemine, muutus mu elu kergemaks ja selgemaks.

Meile on lapsest saati sisendatud, et meie ees on lahti kõik teed. Tegelikkuses aga on nii, et ühte teed valides kaotame me tihtipeale teiste teede võimalused. Oleme ise ennast viinud ühe tee raamidesse ses mõttes, et meie edasised valikud on just sellest teest tingitud. On hea, kui see tee ühtub meie südame ja hinge kutsega, meie soovidega ja pole meile üksnes sund ja pealesurutud kohustus. Sunniviisilised valikud võivad muutuda suureks koormaks. Vabalt tehtud valikud, kuigi ahendades tulevaste valikute võimalusi, aitavad meid olla ja areneda.

Kui oled valinud laulja tee, siis pead edaspidi hoiduma valikutest, mis ohustavad häält; kui oled valinud profisportlase tee ja tahad saada olümpiavõitjaks, siis ei saa sa samal ajal tegelda elupõletamisega ega isegi lihtsalt enese lõdvaks laskmisega; kui tahad olla hea ema või isa, siis pühendud perele ja järglastele, kuigi ei saa teha nii mõndagi, mida ehk oleksid tahtnud. Kui tahad elada nii, et sinust jäävad mingil alal maailma jäljed, siis pead oma eesmärkide nimel rügama. Igal juhul võivad tehtud valikud sinu ette tuua uute valikute võimalusi, kuid ka nende uute valikute tegemise puhul oled sa ikkagi sõltuv oma eelmise teekonna valikutest.

Piire seab ka vanus. Lapsena võinuks iga inimene tulevikus saada ükskõik kelleks (muidugi teatud oskusi ja suundumusi arendades, ka olenedes välistingimustest ja kasvuoludest). 40-sena ei saa saada enam kellekski neil aladel, mis nõuavad varajast pühendumist. 60-selt on valikud tunduvalt ahenenud, piltlikult öeldes ei läbita enam 100 meetrit maailmarekordiga ja isegi ei unistata sellest. 80-sel võib veel olla unistusi, aga enamasti on ta jõudmas oma valikute lõppsihti. Huvitaval kombel, hoolimata valikutest, mis elu jooksul tehtud, on maise elu lõpp kõigil üks, keegi pole veel maailma mastipuuks jäänud. Kui meil teekonna alguses oli kaasas suur korv õitsvate lilledega, on lõpp-punktis tihti vaid närtsinud õied ja pudenenud õielehed.

Teadmine, et elu on valikute vähenemine, pole siiski pessimism. Pigem mõistab siis paremini, kui tähtis on kõike, mida teed, teha kohal olles, süvenedes, võimalikult hästi oma võimaluste ulatuses. See omakorda, nii paradoksaalne, kui ka pole, loob uued valikuvõimalused. Iga elutee läbimine on olnud suur võimalus, mille kasutame (peaksime kasutama) enamasti ära oma parimate arusaamade kohaselt.

Pilt: Ka puu otsa ronides ronime me algul mööda tüve ja siis püüame mõnele oksale pidama jääda - mõnikord ei jäägi...

09/05/2008

Üksik kalmuküngas Siberis

Kui mõtlen sõjast, siis mõtlen kõigepealt õeraasust, keda ma pole kunagi näinud; isaisast ja isaemast, keda ma pole ka kunagi näinud; oma emast ja isast, keda sõda laiali pillutas, nõnda et pärast teineteise otsimisega vaeva nähti.

Mu õde sündis 1. veebruaril 1941. Poole aasta pärast, 21. juulil, suri ta, kannatamata välja idasse evakueerunute raskusi. Teekond oli talle liiga pikk olnud, ka süüa ei jätkunud. Temast jäi väike salguke beebijuukseid, mida ema läbi kogu oma ülejäänud elu alles hoidis. Veel meenutab seda paberileht mu ajakirjanikust ja luuletajast vanaisa luuletusega (28.VII 1941):

Üksik kalmuküngas Siberis

Mul meeles üksik hauaküngas,
Mis asub karmis Siberis.
Seal minu silmaterakene,
Mu Tiiukene puhkamas.

Ta elu oli üürikene.
Ta tõotas rõõme rohkesti.
Kuid saabus sõda – Tiiukene,
Ta niideti nii karmisti.

Nüüd rahus Ta seal puhkepaiga
On leidnud karmis looduses
Ning vanematel, omastel ka
On süda valust lõhkemas.

Miks saatus meile oli vali
Ja röövis meilt me kaunima.
Miks ei saand Temakesel osaks
Meil silmarõõmu valmista!

Kuid üks on kindel, Tiiu puhkab
Nüüd rahulikult viimast und.
Me teised aga ootma peame
Kuni ka meile tuleb tund.


Aasta hiljem on leinav noor naine kirjutanud selle luuletuse taha: "Tund on saabunud kõigile – ainult mina üksinda olen järel." Selleks ajaks olid surnud ka mu vanaisa ja vanaema. Nad polnud vanad: vanaisa 57- ja vanaema 54-aastane. Aga nad ei pidanud karmile elule vastu. Oma abikaasa, minu tulevase isa saatuse keerdkäikudest ei teadnud mu ema siis midagi.

Nii mu tillukene õeraas kui ka vanavanemad on maetud kuskile Tšeljabinski lähedale. Olen umbes sealkandis ajakirjanikuna ka käinud, aga täpseid kohti ei teadnud otsida. Kohalikud arvasid, et ju on neile kalmuküngastele ammu uued linnaosad rajatud. Needki juba tükk aega tagasi vanaks jäänud.

Ema nägi Siberis raskeid päevi. Minu lapsepõlves ei tahtnud ta mulle sellest rääkida. Küll aga on mul alles üks pisike tekst millalgi 1944. aastal ilmunud "Rahva Häälest", kus kirjutatakse, kuidas mu ema, endine trammikonduktor, nääpsuke 22-aastane naine asus tehasesse tööle evakueeritavate masinate mahalaadijana, seejärel aga tegi tisleritööd. Töö vaheaegadel lappis ta oma kaastöötajate riideid. Võin ainult kujutleda, kui raske nii hingeliselt kui kehaliselt tal oli.

Pärast sõda tuli ema Tallinnasse tagasi. Elas sugulaste juures, kuni kord ootamatult tuli tagasi ka mu isa, kes oli olnud soomepoiss, aga sellestki ei tohtinud tollal rääkida. Ja siis ükskord algas minu elu...

Mai alguse tähtpäevad panevad mind alati neist saatustest mõtlema.

Pilt: See foto, mis mu emale meeldis, kannab allkirja "Millal maksan memme vaeva..." ja on pärit umbes mu sünniaasta ajakirjast "Eesti Naine".

EDIT: Veebruaris 2013 Tšeljabinski piirkonda kukkunud meteoriit andis põhjuse kirjutada selle teksti põhjal loo ajakirjale Tiiu - "Õest jäid salguke juukseid ja luuletus", ajakiri "Tiiu" nr 20, mai 2013. Internetis ei ole.

08/05/2008

Marina Kaljurand – 10 punkti!


Täna kl 19.05 – 20.00 oli telekanalil RTVi koostöös raadiojaamaga "Echo Moskvõ" Eesti jaoks väga oluline telesaade. Saate pealkiri "Rahvas on vastu" tähendab seda, et saatekülalisele on vastu ja esitavad küsimusi noored kuulajad stuudios. Saadet juhtis Sergei Buntman.

Saates esines ja vastas küsimustele meie suursaadik Venemaal Marina Kaljurand.

Väga huvitav oli. Saatejuht hoiatas saadikut ette, et küsimused on karmid ja rasked. Alustati sellest, kas Eesti on Venemaale vaenulik riik ja saatekuulajate kiirhääletus ütles, et neist 52,7% jaoks ei ole Eesti vaenulik riik, 47,3% jaoks on.

Küsimused puudutasid Eesti ajalugu, selle keerdkäike, mõlemal pool sõdinud sõjaveteranide kokkutulekuid, venelastesse suhtumist, "pronkssõduriga" seotut, venekeelset kooliharidust, majandusseisakut – kogu seda suurt ja keerulist küsimustepundart, millega ikka ja jälle kokku puutuda tuleb, Venemaa võidupüha eel aga eriti.

Marina Kaljurand oli suurepärane! Ta ei vältinud ühtegi küsimust, vastas kaalukalt, targalt, põhjalikult, tasakaalukalt, sümpaatselt. Suutis jõudude vahekorra viia enda kasuks. Suhtles noortega vahetult ja avameelselt. Kümnepallise skaala järgi kindlalt kümmet punkti väärt.

Saadet sai juba tund aega hiljem kuulata (ja vist ka vaadata) internetist . Arvatavasti homme hommikul, aga võib-olla ka varem saab sealt lugeda ka saate stenogrammi. See operatiivsus on märkimisväärne (ja, muide, selle raadiojaama jaoks tavaline).

Mulle tundub, et pr Kaljurand saaks hakkama ka Eesti presidendi vastutusrikka ametiga.

Pilt: Välismin. ametlik foto.

Aknool - igakevadine kaif


Kevadine aknapesu aknooliga tegi mind alati lõbusaks. Ehk küll siis veel uute vastu vahetamata aknaraame tüütult pikalt lahti kruvida tuli ja pärast aknapesu lõppu kokku, ei kadunud see lõbusus veel kaua. Aga ma ei taibanud selle põhjust. Arvasin lihtsalt, et see on rõõm puhtaks saanud akende üle – rõõm, mis koguni laulma ajab. Üksi kodus oleva inimese asi, süda laulab. Suur kevad käes!

Kord oli aknapesu ajal teine inimene kodus. Käis vahepeal mu tööd vaatamas. Ütles, et kuule, sa lähed kogu aeg lõbusamaks. Kui ma kolmandat akent pesema hakkasin, siis küsis, kas mul on kaif. Tabas ära, et see pole mitte rõõm puhtaks saanud akende pärast, vaid aknooli aurude mõju.

Teda ajas see ka naerma: on ju naljakas vaadata, kuidas täiesti normis inimene järsku – pärast neljandat akent – ülemeelikult lustakas on ja muudkui lobisema, et mitte öelda lällama, kipub. Kui oleks kümme akent olnud vaja pesta, ei tea, kuhu emotsioonide skaala siis jõudnud oleks. Lausa lakke vist...

Nüüd on aknapesuvahendid teised. Ei mõju enam niimoodi. Koostiselt ka puhtamad ja puhastavamad. Aga iga kord, kui aknoolist juttu on, tuleb see joovastav mõju mulle meelde. Ja, ja – kevad!

Pilt: Salvador Dali "Tüdruk aknal".

06/05/2008

Meem - 20 aasta pärast


Liiv. Vihmasabin. Vaikne laul.
Või mälestus tuulde heidetud tuhast.

Või alzheimeri-vanake, kes suurt midagi ei tea ega mõika.
Või täiesti terve mõistusega, kuid füüsise poolest asemele aheldet vana naine. Kuskil vanadekodus, hoolt vajav, hoolimatuse all kannatav.
Või pere keskel, kuid kellelegi juba koormaks.
Või lihtsalt tore vanaema, kes veel jaksab , teeb ja toimetab.

Või mõned raamatud kuskil riiulis ja koltunud lehelood arhiivides.
Või täiesti unustet, täiesti eemal. Pole isegi lauset: oli kord...
Või miski või keski teispoolsuse säravas valguses.
Või taas olema-elama kehastunu – kes teab küll, kes ja kus.
Või...

Ei tea, ei tea - isegi paari aastat, viit aastat ei tea enam ette unistada ja arvata, kahekümnest rääkimata.
Õnnelik tahaks olla ja terve ning arukas.

Valge lill, oh, valge lill...

Astroloogilised kaksikud


Mul oli kaks meeskolleegi – P ja R. Mõlemad olid ühel ajal samas toimetuses peatoimetaja asetäitjad. Sündinud ühel ja samal aastal, samal kuul, samal päeval. Sünniaja sarnasuse avastasid siis, kui kõigil tuli kirjutada oma andmed loenduslehele. Nende nimed olid teineteise järel. Üks neist vaatas siis, et teine on vist nalja pärast tema andmed kirjutanud
.
Mõlemal oli tütar, mõlema tütrel olevat olnud hobune. Mõned aastad hiljem töötasid nad juba mujal, aga jälle ühes toimetuses.

Päris läbi kopeerpaberi nad oma elusid ei elanud. Ühte enam pole, teine tegutseb edukalt edasi.

Mul on kaks naiskolleegi - L ja H. Sündinud ühel ja samal aastal, samal kuul, samal päeval. Mõlemal passis apsakas sünnikuupäeva kirjapanekuga – ühel päevakese võrra ühele poole, teisel päevakese võrra teisele poole. Mõlemal on varsti juubel. Mõlemad teevad üht ja sama tööd ning käsitlevad sõsartoimetustes üht ja sama küllalt vähe kajastatavat teemaderingi. 

Võib-olla on sarnasusi veel.

Ütle siis, et sünnipäev pole tähtis.

04/05/2008

Ärgata hommikul linnulaulu

On suur rõõm ärgata hommikul linnulaulu. Ärgata koos hommikuga. Tajuda, kuidas valgust sammhaaval rohkem saab. Maailm saab valgust täis.

Talvehommiku linnud on varesed. Aga parematel päevadel võib nende kraaksumiseski muusikat kohata. Või prügikasti-kajakate hõigetes.

Kevadhommiku linnulaul on teistsugune. Eriline. Mis sest, et see võib-olla on pelgalt varblaste siutsumine akna all põõsas. Nad on algava päeva eel nii vaimustunud, nii siirad. Nende laulu sees on kõigele ruumi, ka varajasele ärkajale.

Eelmise aasta mais Tuneesias avastasin pääsukeste koori mõju. Hommikuti täitis ühel hetkel kogu hotelliümbruse pääsukeste laul. Neid oli seal arvatavasti tuhandeid. Olin linnulaulu otse füüsiliselt tajutava massiivsuse lummuses. Vaade oli Vahemerele ja päike tõusis. Pääsukesed tervitasid teda. Päeval oli pääsukeselaulu ka kogu aeg kuulda, aga siis sekkus see muude helidega, praegu – hommikul – oli see aga vägev. Nagu pääsukeste laulupidu. Imeline ja ilus. Õhtul ühel hetkel see lõppes. Koos päikese kadumisega.

Pääsukesed on mulle olulised linnud. Varem elas neid meie maja katuseräästas palju, aga pärast mitmesuguseid remonditöid sootuks vähe. Mulle meeldib see aeg, kui nad poegi lendama õpetavad. Ja siis nad lähevad. Võib-olla sinnasamasse pääsukeste koori.

Keegi on hommikust linnulaulu nimetanud lindude hommikupalvuseks.
...

Ärkan hommikul linnulauluga ja päikesetõusuga... Aga ma ei jaksa enam mitte alati kevadpäikesega koos tervet päeva üleval olla...

Pildil: ka muistsed Tuneesia viljalaod on nagu pääsukesepesad. Mai 2007.

02/05/2008

Nõmmel

Avatud aknast pääseb tuppa tuuleõhku, mis valget kardinat liigutab. Päikesekiir jõuab mu põsele ja ma ärkan. Köögist tuleb head toidulõhna, seal askeldab ema. Akna taga on õu kaevu ja selle juures kasvava pihlakaga, kuurid, pesuköök, vanaperenaise maja. Veel laiemalt võttes kuuluvad sellesse ringi ka köögitrepil nurruv kiisu, jasmiinipõõsad, toomingas, puuriidad, tagaaia vaarika-, tikri- ja sõstrapõõsad... Kõik on nii tuttav ja turvaline.
Fotod minu erakogust. Nõmme 1950-ndad. Rohkem kogumikus "Nõmme tänavalood" 2007.


01/05/2008

Sõbralik kevadine tervitus


Sain sõbraliku kevadise tervituse. Sobib tänasesse päeva. Aitäh.

"Päikeseratas".

See on tavaline paiselehe õis, mis kasvab igal kõnnumaal ja mida enamasti tähelegi ei panda.
Pilt: Erika