30/12/2010

Aastavahetuse märgid


Märgilise tähendusega aastavahetus.

Tuleb uus raha, mitte enam oma rahvuslik tuntud kultuuritegelastega kroon, vaid minu jaoks igava kujundusega stiliseeritud euro. Uus rahalaev, millel tegu vee peal püsimisega. Meie rahvuspääsuke lendab ära...

Ja nagu selle vastandina suur võimalus meie kultuuri senisest enam maailma viia - Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn 2011. aastal.

Olen käinud ühes suures linnas just sel ajal, kui see oli Euroopa kultuuripealinn. Genova, Genua - linn, mis mulle vastakaid tundeid põhjustas. Ühtpidi teadmine maailmaavastusliku tähendusega linnast, Kolumbusega seotult muidugi. Samas ka kultuuripealinnana üles mukitud linnast. Ja kõige kena taustal on see olnud ainuke linn minu reisidel, kus mul on tegu olnud taskuvarastest mustlaslastega, kes turistide kallal oma "töövõtteid" harjutavad. Üsna vähe puudus sellest, et oleksin kogu oma kaasasolnud rahast ilma jäänud.

Nagu pilkena kujutab Tallinna kui kultuuripealinna mark endast mõnevõrra muudetuna taskuvaraste eest hoiatavat märki.

See talv on tuisune. Ka tuisk on märk. Ilus oleks mõtelda, et pilverahvas puistab meid üle oma säravpuhta rikkusega ja mõtleb üllatunult, et me ei oska sellega midagi peale hakata. Unistus lumest on see, millel on meie jaoks väärtus. Liiga palju lund muutub väärtusetuks, koormavaks, vastumeelseks, tüütuks. Aga mingil määral on see hoiatus, et kõik asjad, mida on liiga palju, kaotavad oma väärtuse.

Seejuures ei tea me veel, kui palju soppa lume alt kevadeks (loe: valimisteajaks) välja sulab.

Läinud aasta märksõnu on palju. Veel rohkem võib neid uuelt oodata. Hingepuhtust. Südamesoojust. Tervist. Õnne. Helgust ja hellust. Loovust...

Kõik saavad, kuid mitte kõike. Igaühele oma. Aga kõike võib soovida ja loota. Ajast aega, aastast aastasse, sest uus aasta algab jälgedereaga valgel lumel.

23/12/2010

Lojaalsuse kontroll


Igal aastal enne jõule potsatab mu postkasti ümbrik väga tähtsast riigiasutusest.

Tõenäoliselt suhtub see asutus oma endistesse töötajatesse hästi, kuid selle raudse järjekindlusega juba mituteist aastat minu aadressil saadetud ümbriku sisu pole mulle mõeldud. See on küll meie majja, aga hoopiski kauge, kuigi minu omale veidi sarnase korterinumbriga vanahärrale. Juhuslikult tunnen teda ja tean, kus ta elab.

Postkastid on meil sellised, et kirjatooja saab neid avada ainult spetsiaalse asjapulga abil. Trepikodade uksed on lukus. Igal aastal, kui see jõulukaart, sest mis muu seal ümbrikus ikka on, jälle minuni jõuab, algab mõttetöö, kuidas seda vanahärrale kätte toimetada. Mõnikord saab see järgmisel päeval lihtsalt postiljoni kätte antud ja palutud õige korteri postkasti panna, aga alati pole olnud aega passida, millal kirjakandja tuleb. Siis olen ise kätte viinud, uksekella helistanud, palunud kellelgi vanahärra pereliikmetest trepikotta vastu tulla või muid jänesehaake teinud, et saadetis ikka kohale toimetada.

Selle täpse ja tähtsa asutuse sekretärile olen mitu korda helistanud ja palunud nende nimistutes saaja aadressi korterinumbri ära parandada. Lubatud on, et parandatakse. Ka olen igal aastal palunud kirja adressaati väga tähtsale asutusele oma õiget aadressi teatada. Aga selle peale, et tema jõulukaart ka järgmisel aastal ikka minu postkasti laekub, võin ma küll kihla vedada, sest see on sama kindel nagu aamen kirikus.

Ka sel aastal on mu lojaalsuse kontroll teostatud - tähtsast riigiasutusest laekunud ümbrik on adressaadile kätte toimetatud.

Kaunist jõuluaega teilegi, head blogisõbrad!

22/12/2010

Talvisel pööripäeval - kokkuvõte 2010. aastal ilmunust


"Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli."

Need klassikalised algussõnad on eelmise, 2009. aasta kokkuvõttest ja ega sel aastal asjalood suurt paremad polnud. Esimesel poolaastal kirjutasin väga vähe, mõnda tõlkeraamatut küll toimetasin.

Siis tuli palav suvi, liiga palav, et vabast tahtest tööd teha ehk taas see tuntud vana ütlemine pahast seast, kellel mitu viga. Aga natuke midagi siiski on:

Õpetajate Lehes 18. juunil: Kes peaks Eduard Vilde vanemate haua eest hoolitsema? See lühirepliik sattus 30. juulil mulle ootamatult ka Delfisse, kus seda tasapisi senini kommenteeritakse: Linda Järve: Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest? Aga tulemust justkui polnud, sest ka sügisel olid kalmud koristamata.

Juulis ilmus Elukirjas lugu Albert Norak - ikka koos oma linnaga Tallinna legendaarsest linnapeast (kuigi tema ametiajal teda niimoodi ei nimetatud) Albert Norakust (81), kes muu hulgas ütles: “Elu näitab, et õppima peab, kuid õpitu elluviimiseks on vaja julgust – just sellest olengi oma elus lähtunud"

Maikuisest Malta reisist kirjutasin Õpetajate Lehes augustis: Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Septembris ilmus ajalehes Videvik kolmeosaline järjelugu "Imelisel Ida-Virumaal". Internetis seda ei ole, kuid sisust saab mõninga ettekujutuse mu blogipostituste kaudu siit ja siit

Novembris ilmus Elukirjas usutlus Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare prof Jüri Talvetiga tema sõbrast ja tõlkijast, sõprusest ja loomingust laiemaltki. Et Elukirjas ilmus lühendatud variant, millest internetis ainult algusosa, saab täielikku varianti samuti lugeda minu blogist.

Toimetatud (tõlke)raamatud (kusjuures esimesel poolaastal tehtud töö hakkas alles teisel poolaastal ilmuma ja vilja kandma):
Paramhansa Yogananda "Kuidas olla kogu aeg õnnelik",
Meg Blackburn Losey "Tänapäeva lapsed",
Serdar Õzkan "Kadunud roos",
Maja Pitamic "Lapse mängud".

Lisaks ilmusid paar minu toimetatud väiksemat majandusteemalist käsiraamatukest.

Järgmise aasta alguses on tulekul sel aastal toimetatud pikem põnev tõlkeraamat. Rõõmu tegi ka minust märksa nooremate tulevaste raamatute autorite käsikirjade lugemine. Aga need on alles tulevikumuusika. Unenägudes kirjutan sageli, ilmsi on ka järgmiseks aastaks mõned kokkulepped - aga mulle ei meeldi veel tegemata töödest ette rääkida.

Selle kokkuvõtte avapildiks panen hoopiski juba unustusse vajunud tänavuse kalendrisügise alguse päeva esimese päikesetõusu. Õhtuti on hea teada, et päike hommikuti taas tõuseb ja et sünnib uus päev uute kohtumiste ja töörõõmudega.

19/12/2010

Fotojaht - võimas

Mõned puud on võimsad. Vaatad neid ja mõtled, kui paljust oskavad nad rääkida, kui rohkelt on inimesed nende varju nautinud, linnulaulu kuulanud, võib-olla ka lehekahinatest rõõmu tundnud.

Mõned elud on võimsad nagu puud. Siin, Eestimaal, võrdleme neid tugevate tammedega. Ja ega tammetõrudki tammedest kaugele kuku. Enamasti.

Mõnele puule tahaks pai teha. Võib-olla kallistada, ümbert kinni võtta, kui ulataks. Mõne metsa kohta aga ohkame luuletaja kombel, et kes teab, kui kaugele näeksime, kui seda metsa ees ei oleks.

Siin on piltidel paar kauge maa võimsat puud. Ma ei tea, ei tunne nende mälestusi. See maa on olnud täis vägevaid kindluseid, relvi, sõdalasi, kadunud aegade uhkust.  Aga ühel sekundi murdosal nägid need võimsad puuhiiglased mind, kes ma neid pildistasin. Ja selle sekundi murdosakese ulatuses olen minagi nüüd nende mälus. Kas pole see kummaline, jääda tillukese eikusagilt tulnud tundmatuna, tühise kaduvväikse eikellenagi võimsatele meelde. Jääda nende lehtede kahinasse.

Minu fotod, Malta, 2010, San Antoni aiad.
Selle fotojahi võimsad on siin.

11/12/2010

Fotojaht - raamat

Kui just peab seekord fotojahi objektiks üks raamat olema, siis olgu kõige kogukam. See on lehekülgede arvu poolest meie kodu kõige paksem raamat. Lausa väga paks.

Kolm tuhat viiskümmend lehekülge.

Poseerinud kolmes vaates.


Postituse täienduseks.
See raamat on Kōjien, jaapanlaste kõige autoriteetsem emakeele sõnaraamat. Olemuselt entsüklopeedilises sõnastikus on 240 000 sissekannet, ligi 2000 tsitaati, 2700 illustratsiooni ja kaarti, lühielulugusid ja muid lisasid. Sisaldab ka üllatavalt põhjalikke lühisissekandeid Eesti, Tallinna, prof Juri Lotmani jm kohta.

Mulle meeldib eriti, kuidas - kui targalt ja ökonoomselt - selline suur maht on köidetud. Mõnus on avada, köide ei lagune, "vajub hästi laiaks" ja hea on lugeda. Selle tõestuseks panen siia ka neljanda vaate.


Teiste fotojahtijate raamatud.

02/12/2010

"Jõe jumal"


"River God" ("Jõe jumal", 1993) on üks 1933. aastal Kesk-Aafrikas Põhja-Rodeesias sündinud ja praegu põhiliselt Inglismaal elava menukirjaniku Wilbur Smithi Egiptuse-ainelistest ajaloolistest romaanidest.

Lugemisega oli nii, et rohkem kui aasta tagasi Shakespeare´i sünnilinnast kaasa toodud mahuka raamatuga ei saanud ma algul vedama ja pärast pidama. Alguses juba korraks mõtlesin, et pidin ma siis selle üldse ostma, aga pärast hakkas päris põnev.

"Jõe jumal" on eelkõige raamat vaarao(de) orjast Taitast, kes eunuhhina pääseb igale poole, ka sinna, kuhu mehejõulisi orje muidu ei lastaks: ülemvesiiri tütre kasvatajaks ja usaldusmeheks, vaarao haaremisse vabalt sisenejaks ja selle saladuste tundjaks, sõjameeste omavahelistele kohtumistele, sõjaretkedele ja armuvalus paari kohtumiste tunnistajaks.

Ebaharilikult andekas Taita võiks olla vaba mees, aga ta ei taha vabaneda ka siis, kui tema kasvandik, Egiptuse kuninganna Lostris ta vabaks laseks.Ta on kiindunud Lostrisesse ja kui ta poleks eunuhh, võiks nende vahel paljugi juhtuda. Ta elab võõra armastuse kiirguses. Surres kinnitab Lostris, et Taita on üks kahest mehest, keda ta armastanud on. Teine on väepealik Tanus. Ja raamatu teemaks ongi nende saatus Egiptuse languse, egiptlaste pagemise ja tagasituleku ning uue tõusu ootuse taustal.

Huvitavad omapäraselt kirglikud ja tugevad tüübid, keerulised intriigid, rasked rännakud ja ohvriterohked lahingud. Ja Niilus, see egiptlaste elujõgi. Ja Aafrika hõimud, eelkõige etiooplased oma teistmoodi maal, teistmoodi tavadega. Maal, kust noor vaarao Memnon endale elukaaslase leiab.

Filmina mõjuv raamat: 660 lk armastust, põnevust ja lahingupanoraame võitlusest hüksoslastega, hoogsad kirjeldused esimeste hobuste jõudmisest Egiptusse. Taita saatus, orjast teadmameheks kujunemine, jätkub väidetavalt ka Wilbur Smithi muudes Egiptuse-romaanides, aga "Jõe jumalat" soovitab ta esimesena lugeda. Neile, kes Egiptusest vaimustunud on, peaks see teos sobima. Vähemasti meelelahutuseks kindlasti.

Autor on oma elukäigu tõttu tihedasti seotud Aafrikaga, seetõttu vist ka päris pädev nii selle kandi ajaloost kui ka loodusest kirjutama. Kuigi nii kauge ajastu (väidetavalt umbes 1730 -1780 e. m. a.) ajaloost kirjutamine on nagu tagurpidi fantastika - tuleviku asemel mõtled välja ulmelise mineviku, mille puhul samuti keegi väga täpselt ei tea, kuidas kõik on olnud. Seetõttu võib ju kõik kirjutatu ka lihtsalt järjekordseks pseudoajalooks osutuda.
.
"Jõe jumalaga" samade kaante vahel on ka palju õhem (375 lk) ja tegevusliinide poolest nüüdisaegsem Wilbur Smithi romaan "Eagle in the Sky" (1974) - noore lenduri David Morgani ja terroristide rünnaku tõttu pimedaks jäänud kirjaneitsi Debra armastusest. Tegevuskoht peaasjalikult Iisrael, aga ka Kesk-Aafrika looduskaitseala. Kohati nagu ilus muinasjutt, siis aga hoopis kurb tõsijutt kaunitarist ja koletisest.

Wilbur Smithi ametlik kodulehekülg tema eluloo ja rohkete raamatute tutvustustega. 

Järelnoppijatele: Kui keegi nüüd seda Wilbur Smithi "kaks ühes" raamatut odava hinnaga endale soovib, võib ta minuga ühendust võtta kas kommentaarides või kõrvalveerus leiduva meili kaudu. 

Veel on pakkuda Julian May topeltulmekas "The Many-Coloured Land" (415 lk) + "The Golden Torc" (380 lk), mis mõlemad kuuluvad sarja "The Saga of the Exiles".  Postiga saatma ei hakka, seepärast on eelistatud Tallinna kant.

30/11/2010

Kilplas hakatakse katust tegema


Tegelikult tahtsin kirjutada oma mõneks ajaks ahenenud maailmanägemisest. Sest hoolimata sellest, et WikiLeaks meie maailma salateabega avardas ja kuskil laiuvad suured lumeväljad, olen nädal aega aknast välja vaadates näinud ainult vuugivahede parandajatest mahajäänud lumevangis masinat. Kogu lumeilu on selle taha varju jäänud.

Tundus juba, et tõstukiga auto on ootama jäänud, millal katuseäärtele jääpurikad tekkima hakkavad, et siis neid kohe maha raputada. Sest aasta alguses olid jääpurikad meie maja tragöödia.

Veel hommikul näis, et aastaring hakkab korduma. Kõigepealt aetakse katuselt lund maha ja lõhutakse jääpurikaid, mis omakorda all trepikodade varikatuseid lömastavad. Siis, kui ilmad paremaks lähevad, tuleb varikatuste parandaja, taob pleki sirgeks.

Siis oodatakse kogumajakatuse tegijaid. Oodatakse terve pika kuuma suve ja vihmasadudes ka.

Siis sajab lund. Koormatekaupa. Katuselt aetakse viimatiste suursadude lumi maha (ka allolevale lumevangis masinale) ja lõhutakse juba tekkinud jääpurikaid, mis omakorda all väikekatuseid lömmi löövad...

Kuid siitmaalt hakkasid sündmused teisiti hargnema. Maja ette sõitis moodne raskekaalutõstukmasin ja katusele hakati materjalipakke tõstma. Mehed ja masinad... Kilplas hakatakse katust tegema.

Mis te arvate, kas sellistes ilmastikuoludes tehtud katusest saab asja või tuleb järgmisel aastal minna uuele ringile?

28/11/2010

Lumi, lume, lund. . .

Ära ütle, et väljas on alles november.
Ütle parem, et juba on talv.
Talvelumi.Talveuni.
Lume all.

27/11/2010

Fotojaht - mäng


Seekord siis selline pilt - mängimine keelatud, mäng läbi.

Ära mängi, kui ei taha, et sinust üle sõidetakse. Võib-olla ka, et ära tule meie õuele mängima.

Ja kui mäng on läbi, mattub kõik pilkasesse õhtupimedusse, kuni järgmise hommiku valgusekiirteni.

Teised fotojahi mängud on siin.

24/11/2010

Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare

Mõnikord juhtub nii, et tekstide lühendamisel läheb mõtteid kaduma ja tuleb sisse vigu. Kui novembri alguses ilmus Elukirjas lühendatud variant minu usutlusest prof Jüri Talvetiga, siis paraku nii oligi ja ma lubasin, et panen blogisse varsti selle esialgse täieliku variandi. Nüüd teengi seda.

Kellel pikkade lugude suhtes allergia on, võib siinkohal lugemisest loobuda. Siinsed pildid on nende hulgast, mis ajakirjast välja jäid. Need on Jüri Talveti erakogust ja blogisse pandud tema loal. Ka on teksti lõpuosas tema soovil tehtud üks parandus võrreldes algvariandiga, sest mõnikord on ka professorid hajameelsed.

---
Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare...

Sõpradest tuntakse sind ennast. Selle vana rahvatarkuse ajendil rääkisime Jüri Talvetiga sõprusest, mis aitab kaasa loomingule, ja loomingust, mis toetab sõprust. Eelkõige on juttu tema parimast sõbrast Albert Lázaro-Tinautist.

Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut Talveti 60. juubeli ajal 2005. aastal Tartus.

Kui Eesti tuntuim hispanist, Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor ja luuletaja Jüri Talvet alles Pärnu koolipoiss oli, kogus ta marke. Esimesed kirjavahetused olid esperanto keeles. Teiste maade hulgas ka Hispaaniaga, kus esimene kirjasõber oli üks Barcelona vanahärra Santiago – margikoguja, kes saatis talle postkaarte ja kalendreid. „Hispaaniakeelne maailm oli mul veel avastamata. Aga edasi tulid juba teadlikumad kokkupuuted ja järjest rohkem teadmisi tänu neile,“ ütleb Talvet.

Teine tema kirjasõber Hispaanias oli arst Antonio García-Barbón Astuuriast. Nüüd mindi esperantolt üle hispaania keelele. See sõber saatis Jürile esimesed hispaaniakeelsed raamatud, nagu Antonio Machado, Gustavo Adolfo Bécqueri ja Pablo Neruda luule. Aga kui ei kohtu, siis kirjavahetus soikub. Teisiti on läinud Albertoga.

„Ühe tegevus lõi teisele uued stiimulid.“
Albertoks kutsub Jüri Talvet oma kõige lähedasemat  sõpra – Barcelonas elavat tõlkijat Albert Lázaro Tinauti, kes tuli Jüri ellu selleks, et sinna jääda.

Jüri aadress ilmus mingis Okeaania margivahetajate bülletäänis ja Poola ajakirjas Radar. Sedakaudu sai ta kirjasõbra Taanist, kellega mõnda aega suhtles ja kes talle Alberti aadressi andis.„See oli üks Taani proua, kellest ma ei tea midagi juba nelikümmend aastat. Aga tänu temale algas mu tutvus Albert Lázaro Tinautiga. Hulk aega oli ta minu jaoks Alberto, kuni sain teada, et ta kirjutab oma eesnime katalaani kombel Albert. (Loovisikuna kasutab ta praegu nimekuju Albert Lázaro-Tinaut.) Albertiga on mul katkematu kirjavahetus olnud 1971. aasta lõpust.

Alberti isa oli Aragoonia hispaanlane, kes nooruses elas 18 aastat Argentiinas. Ema oli katalaan. Tema ja ta õde on siis niihästi hispaanlased kui ka katalaanid. See seletab ka, miks ta on kakskeelne. Katalaani keel oli avalikus suhtlemises kaua aega põlu all, Franco ajal kasutati selle asemel hispaania keelt. Barcelonas, mis on Alberti kodulinn, eriti.

Sisuliselt on katalaani keel tema jaoks õpitud keel. Kataloonia nn keeleline normaliseerumine algas 1980. aastate lõpupoole. Ka mina käisin lühikest aega koos Barcelonas töötavate hispaanlastega katalaani keelt õppimas.  Hiljuti ilmus eesti keeles minu tõlgitud katalaani luuletaja Jordi Cervera luulekogu „Ära puuduta mind“. Päris raske oli tõlkida,“ räägib Jüri Talvet, vaadates mõtlikult oma lapsepõlvekodu õunaaeda.

Õunad toovad talle meelde, et Kataloonias ootab ilmumist Alberti poolt katalaani keelde tõlgitud väike raamat. „Albert on seda kavandanud Eesti olu peegeldusena – Eesti ja kodu teema, pildid ja tekstid pooleks, minu luuletustega, siin tehtud piltidega. Kaanele peaks tulema siitsamast aknast võetud foto pingist, millel õunad. Hea soe raamat. Aga sealgi on olnud masu ja raamatu ilmumine viibib.“

Parimast sõbrast rääkides soojeneb Talveti hääl märgatavalt.
„Minu hispaania keele õppimine on paljuski käinud kirjavahetuse teel. Albertiga kirjutasime algusest peale hispaania keeles. Varakult ilmnes meid siduv kirjandushuvi, üldine kultuurihuvi. Ühe tegevus lõi teisele uued stiimulid. Ta on olnud minu loomingu peamine tõlkija hispaania keelde.

Ta on ka ise luuletanud. 1970. aastal ilmus üks tema luuletus meie ajakirjas Noorus. Albert osales asjaarmastajate kirjanike ringis, sain nende bülletääne ja tegin nendest Hispaania noorema kirjanduse lehekülje. Järgmisena ilmusid Nooruses 1971. aastal peaasjalikult koostöös Ain Kaalepiga Mehhiko kirjanduse leheküljed, siis igal aastal midagi (Peruu,Tšiili jt). Albert on kogu aeg tundnud huvi teiste maade kirjanduse vastu ja korraldanud näiteks Ladina-Ameerika kirjanduse ettekandekoosolekuid. Ta on väga ärgas kirjandusele ja kultuurile. Hiljem tutvus ta Ida-Euroopa kultuuri ja kirjandusega. Vist kõige rohkem on kursis Eestiga. Lisaks Baltimaadele huvitavad teda väga Balkanimaad. Ta valdab mitut keelt ja on kirglik rännumees.“

Laia haardega väljapääs suletusest
Albert Lázaro-Tinaut on palju teinud Eesti kirjanduse tutvustamiseks: tõlkinud katalaani ja hispaania keelde Jüri Talveti, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinski, Kreutzwaldi, Lydia Koidula, Juhan Liivi jt loomingut. Esimene Eesti autori teos, mis raamatuna katalaani keelde jõudis (2005), oligi tema tõlgitud Viivi Luige "Ajaloo ilu".

Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut 2003.a. Madridi rahvusvahelisel raamatumessil LIBER 
enne Talveti „Elegía estonia y otros poemas“ esitlust kultuuripalees Circulo de Bellas Artes. 

Praegu peab ta korraga mitut blogi. „Transeünt que albira el nord“ („Rändaja, kes aimab põhja“) on katalaani keeles, „Transeúnte en pos del norte“ („Rändaja suundub põhja“) on selle hispaaniakeelne tõlkevariant, mis sisaldab ka originaalkirjutisi. Kolmandana lisandus tänavu juunis „Impedimenta“ („Moonavoor“), mis sisaldab Albert Lázaro-Tinauti viimaste aastate artikleid ja tõlkeid eri maade kultuurist, kirjandusest, muusikast jne. Juba on selle blogi pikemate käsitluste hulgas Eesti teemasid, esialgu Koidula loomingututvustuse ja viie luuletõlke kaudu ning kahe mahuka postitusega Jüri Talvetist. Neid postitusi on lugenud väga suurearvuline lugejaskond hispaaniakeelsetest maadest, aga ka Portugalist, Brasiiliast, Kreekast jne. Nii on näiteks meie Koidula "aiaäärne tänav" jõudnud laia maailma, samuti on vastukaja tekitanud tema teised värsid.

Jüri Talvet: „Albert on oma kultuuriteemalistele blogidele praegu väga pühendunud. Hispaanias on päris raske pääseda oma artikleid ajalehtedes avaldama. Tegemist on suletud ringiga. Sellepärast on Albertilgi olnud raske ennast avaldada. Ta töötas katalaani kirjastuses tehnilise toimetajana, hoolitses piltide eest, hiljem tegeles ka toimetajana kirjanduse valimisega. Aga kirjastuse rutiin oli talle ahistav. Praegu on ta juba korralises pensionieas.

Blogid on talle üks väljapääs sellest suletusest ja suhtlusevõimalus. Tal on lai haare. „Impedimenta“ oli algul kavandatud selleks, et avaldada Alberti varasemaid artikleid ja tõlkeid, aga nüüd on sellest kujunemas omamoodi veebiajakiri, äärekultuuride leheküljed.“

Esimene kohtumine
Aga läheme tagasi mälestuste juurde. Albert abiellus prantslanna Michèlle´ga ja neil sündis tütar Gisela, Jüri Talveti ja tema abikaasa Margiti peres kasvasid tütar Laura ja poeg Pent. Teineteise elust teadsid kirjasõbrad peaaegu kõike, aga näinud olid nad teineteist ikka veel üksnes piltidel. Kohtuti alles 1985. aastal, Jüri Talveti esimese Hispaania-reisi ajal.

Jüri Talvet meenutab: „Perestroika ajal sai esimene rühm nõukogude hispaania keele õppejõude sinna sõita Moskva kõrghariduse ministeeriumi kaudu. Olin käinud Kuubas, kaitsnud 1981. aastal Leningradis kandidaadiväitekirja, nii et sain Hispaaniasse sõitu taotleda. Tohutult tuli pabereid täita, kõik tuttavad kirja panna.
Kaks kuud olime Madridi Complutense ülikoolis. Selle aja jooksul sain mõndagi näha tänu oma varasematele sidemetele Albertiga ja ka madriidlasest sõbrale Juan Manuelile ning ta naisele María Pilarile. Loenguid ma kuigi palju ei kuulanud. Istusin Rahvusraamatukogus, lugesin raamatuid ning kirjutasin oma raamatut „Teekond Hispaaniasse“.

Michèlle ja Albert tulid Madridi, sõitsime koos Toledossse. Toledos olid pidustused ja autoummikute tõttu jõudsin tagasi alles südaööl. Toakaaslane, Kiievi keeleteadlane, oli hirmsasti närvis, et mis oleks saanud, kui ma oleksin kaduma läinud. Ju ta pidi mind valvama seal.

Kui taotlesin saatkonnast luba, et sõita Madridist Barcelonasse, siis nägin Albertit esimest korda silmast ilma. Nädala jooksul käisin kohtumas saatkonna KGB-töötajaga. Käsk oli kohe helistada, kui Barcelonasse jõuan. Sõitsin bussiga ja seal oli Albert mul bussi vastas. Edasine on juba „Teekonnas Hispaaniasse“ kirjas. Alberti esimese Eesti-reisini 1992. aastal läks veel aega.“

Peatõuked hispaania keele juurde
Talvet meenutab, kuidas välismaalased, ka hispaanlased esmakordselt Tartusse jõudsid. Nõukogude ajal polnud neil kaua luba Tartus ööbida, külaskäigud olid haruharvad. Hispaania keele kõnelejaist tuli Eestisse esimesena püsivalt elama (alguses Elva, pärast Tartusse) Ricardo Mateo Peruust, kes oma tudengitele on võib-olla olnud sama oluline, nagu Jüri Talveti õpinguaastatel oli Tartu Ülikoolis Artur Robert Hone (1915 – 1972), pesuehtne inglane, kes oli Cambridge´i ülikoolis saanud romaani keelte hariduse. Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski olid Hone´i juures õppinud, inglise filoloogid käisid seal. Kõik esimese hispaania-eesti sõnaraamatu autorid on sellest ringkonnast.

Hispaania keele juurde jõudmise peatõugeteks oma elus peabki Jüri Talvet kirjasidemeid – eriti Albertiga, Artur Robert Hone´i mõju ja keeleõpetust, sõprust erudeeritud Ain Kaalepiga. Aga ka sõprust Ivar Ivaskiga (1927 – 1992), kes oli ülikoolide kirjandusprofessoriks USA‑s ja 24 aastat ajakirja „Books Abroad/ World Literature Today“ peatoimetajaks Oklahoma ülikooli juures, asutas rahvusvahelise Neustadti kirjandusauhinna ning moodsaid prantsus‑ ja hispaaniakeelseid kirjandusi pühitseva Puterbaugh' konverentsisarja.

1973. aastal sai Jüri Talvetist professor Villem Alttoa kutsel Tartu Ülikooli väliskirjanduse õppejõud. Nüüd on tema hoole all maailmakirjanduse õpetamine ja hispaania filoloogia eriala (asutatud tema poolt 1992/93. aastal).

Südamlikud uitamised
Nüüdseks on Talvet Hispaanias käinud vähemalt tosin korda, neist kaks sõitu on olnud pikemad. Kahel korral sa ta viibida kolm kuud hispanisti stipendiumiga Barcelonas. Esimesel korral majutas Albert ta oma vanemate korteris, samas majaplokis oma koduga. „Kokku vist olen olnud Hispaanias ligi aasta. Praegustele tudengitele on see tavaline: Erasmuse vahetus on 10 Hispaania ülikooliga, 6-9 kuud kohalviibimist,“ ütleb Talvet. „Albert on nüüdseks Eestis käinud vist viis korda“

Albert ise kirjutab, et tunneb üsna hästi Põhja-Eestit (Haapsalust ja Paldiskist Narvani), aga on viibinud ka Tartus, Pärnus, Tallinnas, Kuressaares, meelitab Hiiumaa. Oma blogides on ta kirjutanud muu hulgas ka Peipsi-äärsest Kallastest, Arvo Pärdist, väga põhjaliku artikli liivlastest jne. Talvet naerab, et näiteks liinibussiga Alatskivil käies olnud nad Albertiga päris hädas: lossi sisse ei saanud, süüa said osta kohalikust külapoest ja bussipeatuses söödud, aga niisuguseid ühiseid uitamisi Eestis on neil mitu olnud. Selle loo pealkiri on võetud Jüri Talveti luuletusest „Hulkuv vikerkaar“, mille tõukeks oli bussisõit Albertiga Viljandist Tartu ja mis on kujutluslik vestlus sõbraga. Sealne rida „Võtad endaga / kaasa ainult vikerkaare hallilt / taevaklaasilt“ tähendab, et paned tähele vaid elu ilusamat poolt.

„Albertiga on meil väga südamlikud suhted. Ta on gurmaan – mina ei saa sellest alati aru, sest olen väikese söömaga. Temale meeldib põhjalik hispaaniapärane kehakinnitus, süüakse tugevasti nii lõunat kui ka õhtust. Ta mäletab pisiasjadeni, mida kuskil söönud on. Esimese pikema Barcelonas viibimise järel kutsusin ta koos pere ja vanematega Argentiina restorani. See oli väga paljude südamlike hetkedega elamus.

 Albert Lázaro-Tinauti foto Jüri Talvetist Hispaanias 2003. aastal.

Hispaanias oleme koos käinud Galicias – Santiago de Compostelas ja sealt edasi Portugalis Valencia do Minho väikelinnas. Andaluusias Granadas oli temaga koos väga põnev – seal oli ta olnud sõjaväes ja vaatas seda kanti üle pika aja suure huviga. Oma puhkused on Albert veetnud koos Michèlle´iga põhiliselt Prantsusmaal. Eestis on nad koos käinud kahel korral. Neist on palju mälestusi. Ta on väga südamlik meie lastega. Marta-Liisa sirgumist on ta eriti saanud jälgida, sest meie noorem tütar sündis uue iseseisvuse ajal, kui reisimiseks enam piiranguid ei olnud. Nad on suured sõbrad.“

Armastus 70 keeles
Jüri Talveti 60. sünnipäevaks 2005. aastal valmistas Albert koos Talveti suuremate lastega salaja ette mahuka albumi, kus piltides ja tekstina on nende sõpruse ja perekondliku suhtlemise lugu. „Ta pidanuks saabuma Valgesse saali Tartu Ülikooli muuseumis, aga lennuk hilines ja ta tuli alles järgmisel päeval. Õnneks oli mul järgmisel päeval ülikooli kohvikus väiksem pidu, seal oli ta siis aukülaline. See album on mulle kaunis mälestus, peegeldus varasest ajast alates.“

Koos fotodega oli albumis ka Jüri Talveti lühiluuletus „Armastus“ (Juhan Liivi luulepreemia 1997. a) 25 keeles. „Albert on pildistanud kogu elu, väga palju kasutanud oma pilte raamatutes ja ajakirjades. Barcelonas oli ta Kataloonia omavalitsuse juures Ida-Euroopa Maja (Casa de l´Est) asutajaid ja asepresident. Seal käivad koos Ida-Euroopa juurtega inimesed, tutvustades vastastikku Ida-Euroopa kultuure. Praegu on ta sellest eemaldunud. Aga nende inimeste abil oli ta siis kokku saanud need 25 tõlget. See oli täielikult Alberti idee ja algatus. Praeguseks on tõlkeid 70, need on internetis näha minu koduleheküljel. Viimati avastasime, et Juhan Liivi oli tõlgitud estremadura keelde. Võtsime tõlkijaga ühendust ja nüüd me küll ei tea, kust ta Liivi võttis, aga ta tõlkis ka „Armastuse“.“

„Midagi ei oleks olnud tema abita.“
Talvet nendib, et Albert on alati tema tegevusi saatnud oma suuremeelse tähelepanuga. „Ta võtab väga suuri asju ette. Midagi ei oleks olnud tema abita. Alguses olid tõlkimise katsed. Siis meie ühistõlkena mu esimene valikkogu „Elegía estonia y otros poemas“ („Eesti eleegia ja teisi luuletusi“), mis 2002. aastal kirjastati Valencias. Nüüd ilmus 2001. -2009. aasta eestikeelse luule põhjal valikkogu „Del sueño, de la nieve“ („Unest, lumest“) Zaragozas, Aragoonia kõige tuntuma kirjastuse Olifante väljaandena. (Vahepeal ilmus küll ka mu esseeraamat hispaania keeles; selle tõlkis inglise keelest kuubalanna Sonia Bravo, kes on Las Palmase ülikooli õppejõud.)

On väga tore, et Albert sai tänavu juulis koos minuga viibida Zaragozas Moncayo rahvusvahelisel luulefestivalil, kus vastsest raamatust koos luuletusi esitasime. Ta oli mulle suur tugi. Muidugi on mul tulnud festivalidel oma luuletusi lugeda ka hispaania keeles, aga parem ikka, kui seda teeb tõlkija – see on juba tema keel.“

 Jüri Talvet ja Albert Lázaro-Tinaut lugemas luuletusi 
Talveti eesti- ja hispaaniakeelsest kogust „Del sueño, de la nieve“ 
Moncayo luulefestivalil Aragoonias 2010. aasta juulis.

Albert Lázaro-Tinaut tutvustas Jüri Talvetit ka Pisa ülikooli baltofiilist professori Pietro Diniga. Dini on koos Albertiga tõlkinud Talveti valimiku itaalia keelde. See peaks ilmuma järgmisel aastal. Rumeenias aga on ilmumas Talveti luulevalimik koguni neljas keeles: eesti, rumeenia, inglise, hispaania.

Hispaania keeles on Talveti luuletused väga hea kõlaga. „Kõik on valminud mu enda tõlkealuste põhjal, Albert on viimistleja, oma keeles kõlama panija. Mõndagi on täpsustada, üle seletada. See protsess on keeruline, aga paremat võimalust pole. Otsetõlkijaid pole. Mõni ehk teeks, aga peab olema luuletundlik. Albert on luuletundlik. Hix ka.“

Veel üks mõistev vahendaja
Harvey L Hix on USA Wyomingi ülikooli loovkirjutuse keskuse direktor. Ta on saanud T. S. Elioti preemia ja oli mullu USA rahvusliku raamatuauhinna luulefinalist. Ta on tõlkinud paljusid Eesti luuletajaid. Teinud Jüri Talvetiga koostööd Eesti luule antoloogia ”On the Way Home” (2007) ja Juhan Liivi tõlkimisel. Talveti toortõlgete alusel on Hix tõlkinud tema esseed „A Call for Cultural Symbiosis“ (2005) ning luulekogud „Estonian Elegy. Selected Poems“ (2008) ja „Of Snow, of Soul“ (2010).

 Jüri Talvet ja Harvey L. Hix 2006. aastal Tartus.

Talvet: „ Ka ingliskeelses maailmas ei ole lihtne jõuda avaldamiseni. Olime juba peaaegu lootuse kaotanud – kaheksa aastat otsinud kirjastajat. Lõpuks õnnestus: just siis kui olin otsustanud, et kusagile enam käsikirja ei paku, sain kirja Antonio D’Alfonsolt Torontost, valmidusega mu luuleraamat avaldada. Üldse tuleb öelda, et Eesti luulel on vedanud sellega, et nii mainekas ameerika luuletaja nagu Hix viitsib ühe Euroopa väikerahva luule kallal pusida – armastuse ja mõistvusega.“

Tõlke kaudu üles leitud Liiv
Meie jutuajamisest on korduvalt läbi käinud Juhan Liivi nimi. Pole ka ime – praegu peetakse Jüri Talvetit Eesti kõige põhjalikumaks Juhan Liivi loomingu uurijaks. Lisaks kolmele tema koostatud Juhan Liivi teoste raamatule („Meel paremat ei kannata / The Mind Would Bear No Better“, tõlgitud koos H. L. Hixiga, 2007; „Tuulehoog lõi vetesse“, 2007 ja „Oh elul ikka tera on. Mõttesalmid. Killud“ 2010) on ta ka koos Albert Lázaro-Tinautiga Liivi luuletusi tõlkinud.

„Liivi on hispaania keelde veel raskem tõlkida kui inglise keelde. Hispaania keeles vist pole võimalik Liivi lihtsust ja täpsust edasi anda, read tulevad pikemad. Kas meie tööl tulemust on, seda ei tea. Aga natuke kergem on sellepärast, et Liivil on lõdvad riimid. Lausa vabavärsis ta ei kirjutanud, aga tajus ära, et eesti keeles pole kuigi palju riimivõimalusi. Tuglas ja Aavik nõudsid samal ajal puhast riimi. Ma usun, et Liivi mõtterõhulise luule puhul oleks mõeldav tõlkes pigem riimist loobuda.“

Ja siis teeb Talvet mõneti ootamatu avalduse:
„Omamoodi huvitav on see, et minu Liivi-uurimisele pani alguse tema luuletuste tõlkimine ja Albertiga tekstide vahetamine. Meil oli mõte teha hispaania keeles eesti luule antoloogia. See ei tule aga välja, sest kadu riimluule puhul on liiga suur. Koidula tõlked on tal küll hästi õnnestunud. Liivi ja Petersoni alused tegin ära. Luuletuses „Ta lendab mesipuu poole“ on lõpurida: „ja tõttad isamaa poole!“. Albertilt viimistletud varianti tagasi saades torkas mulle silma rida: „kui kotkas tõused ta poole“. Olin ise selle luuletuse Vinkeli valimikest tõlkinud, ent sel hetkel ma ei märganud, et see "kotkas" kuidagiviisi ei sobi, kui seal "mesilind" juba on.

Liivi uurimisele pani aluse Tuglas. Aarne Vinkel jätkas ja oli 1954. aastal välja antud Liivi „Teostes“ selle koha parandanud, sest oletas, et parandus „ja tõttad isamaa poole“ pole käsikirjas Liivi enda oma. Seejärel vaatasin "Väikese luuleraamatu" Liivi-valikut, ja seal oli lähtutud Tuglase väljaandest, kus "kotkas" puudub. Saades Karl Murult kinnituse, et ta "kotkale" pole tähelepanu pööranud, sain aru, et Liiviga peale Tuglase ja Vinkeli pole keegi tõsisemalt tegelnud ning asusingi Liivi lähemalt uurima. Ma ei tea, kas mul on aega veel edasi uurida? Liiv ise ju kahtles, tegi mitu korda ümber, lühemaid pikemaks, aga tema luules on kõik väga õrn, lühem on tihti täpsem ja õrnem.“

* * *
Detsembris saab Jüri Talvet 65-aastaseks. Arvatavasti on selleks ajaks ilmunud tema uus luulekogu kahe autorinimega: Talvet ja Perler. Jüri Perler on allonüüm – teine nimi, mitte pseudonüüm. Tema isapoolse suguvõsa meesliin 19. saj alguseni kandis Perleri nime, mis hiljem eestistati Talvetiks, aga ta tahab, et see nimi päriselt ei kaoks. Luuletused selles kogus on mõneti portugali poeedi Fernando Pessoa laadis – Perleri pooles enamjaolt ühiskonnaelulised iroonilised ja naljatoonis lühiluuletused, Talvet on lüürilisem.

© Linda Järve
Fotod Jüri Talveti erakogust, blogisse pandud tema loal.

20/11/2010

Naised, kes armastasid


Ma ei tea, kui palju õpitakse meie koolides praegu Vene kirjandust. Pole kuigi palju aega möödas sellest, kui üks tibietalon arvas, et Puškin suri autoavariis. Nii et vist ei õpita. Siis ei teata ka midagi "Turgenevi tüdrukutest".  Neist kirjanduslikest neiukujudest, kes minu põlvkonda suuresti mõjutasid ja kelles juba mingil määral avaldusid Vene klassikas hääks peetud seisukohad nagu "parem sure, aga ära anna ühtki suudlust ilma armastuseta".

"Turgenevi tüdrukud" olid meie jaoks naised, kes armastasid.  Vist õppisime neid millalgi viiendas-kuuendas klassis, aga lugenud olin raamatuid nendest juba ammu enne seda. Paljude meelest on Ivan Turgenev kirjutanud ainult ühe väärtteose - "Isad ja pojad". Aga minu neiupõlve lemmikud olid "Eelõhtul" ja "Aadlipesa" oma diametraalselt vastandlike, kuid ometi kõigiti kirglike naiskujudega.

Jelena Stahhova tüdines provintslikust vaikelust ja armus Bulgaaria vabastamisest unistavasse Insarovisse. Liisa Kalitina armus Lavretskisse, kes oli juba abielus ja kelle tõttu ta kloostrisse läks. Täiesti vastandlikud ja erinevad saatused, ometi mõlemad nii hingeminevad.

Olin ka kõige vastuvõtlikumas teismeliseeas, kui "Eelõhtul" filmiks tehti. Aga sellest mäletan ainult kauneid loodusvaateid ja seda, et ühes kõrvalosas, seltsidaami Zojat mängis nooruke Eve Kivi, kelle jaoks see oli üks esimesi filme.

Jelena meeldis mulle tunduvalt rohkem kui Liisa. Temas oli midagi otsingulist, ta ei olnud vaikne hääbuja ja allaandja. "Nõrkus äratas Jelenas meelepaha, rumalus vihastas teda, valet ei andnud ta "eluilmaski" andeks; ta nõudmised olid järeleandmatud, isegi palvesõnad segunesid vahel etteheidetega. Tarvitses vaid mõnel inimesel  kaotada Jelena lugupidamine - karmi otsuse aga tegi ta kiiresti, isegi liiga kiiresti -, kui see inimene lakkas Jelenale olemast." 

Liisa puges vaikselt nurka, taandus seal, kus Jelena olnuks aktiivsem. Aga samas on nende kahe raamatu peategelased justkui õed, küllap seetõttu neid ka ühisnimetajaga "Turgenevi tüdrukud" kutsutakse.

Turgenev kirjeldas oma Liisat nii: "Ta oli, ilma et seda ise oleks aimanud, väga armas. Iga tema liigutus väljendas tahtmatut, pisut saamatut siredust, ta häälekõla sarnanes nooruse puutumatule hõbedale, kõige väiksemgi meeldimusetunne kutsus ta huultele veetleva naeratuse, andis ta särama löönud silmadele sügava läike, mingi varjatud lahkuse. Haaratud isiklikust kohusetundest, kartes ükskõik keda solvata, hea ja alandliku südamega, armastas ta kõiki ja eriliselt mitte kedagi. Ainult jumalat armastas ta vaimustusega, kartlikult, õrnalt. Lavretski oli esimene, kes laostas ta vaikse seesmise elu." 

Dostojevski on Liisat võrrelnud Puškini "Jevgeni Onegini" Tatjanaga: "Võib isegi öelda, et nii kaunilt positiivset vene naise kuju pole meie ilukirjanduses õieti kordunudki - välja arvatud ehk Liisa kuju Turgenevi "Aadlipesast"."

Väga meeldisid mulle ka Turgenevi "Asja", "Kevadveed", "Vaikne nurgake", "Esimene armastus", "Laul võidutsevast armastusest" jt jutustused, aga "Eelõhtul" tundus ületamatuna.
Raamatute kaanepildid on aastatest 1953 ("Eelõhtul") ja 1954 ("Aadlipesa").  

14/11/2010

Pärsia kassid armastavad muusikat ja vabadust


Ma ei ole kuigi suur pimedatel õhtutel kinos käija ja seetõttu nägin alles nüüd Iraani filmi "Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" (2009), mis Tallinnas PÖFFil eelmisel aastal kolm auhinda pälvis. Võib öelda, et see on noortefilm, aga mitte ainult.

Jah, neiu Negar ja noormees Ashkan on kaks Iraani indienoort, kes oma muusika nimel tahavad Iraanist välismaale pääseda ja püüavad selleks luua oma ansambli. See annaks neile võimaluse teha niisugust muusikat, nagu neile meeldib. Kuid lääneliku rokkmuusika propageerimine on illegaalne ja rangelt karistatav. Teherani muusika undergroundi läbi tehtud rännak näitab suurt hulka väga andekaid noori iraanlasi, kes loojatena püüdlevad omaenda ja oma loomingu vabaduse poole. Eriti raske on lauljaks saada naistel.

Iraanis olevat traditsioon, et kasse tänavale hulkuma lasta ei tohi. Niisamuti ei tohi avalikkus näha noori muusikuid, kelle jaoks on vabad ainult viletsad prooviruumid, keldrid, laudad ja nurgatagused. Raske on korraldada kontserte, isegi päris väikeseid esinemisi. Ka nende andekate noorte kodumaalt äraminek on seotud suurte takistustega, millest mitte alati üle ei saada.

Iraanis on ohtlik olla muusik, aga ohtlik on ka teha niisugust filmi. Iraani võimud keeldusid andmast luba selle filmi tegemiseks, filmilooja Bahman Ghobadi (sünd 1969, Iraanis) vahistati võtete ajal kaks korda. Tema kaasautor Roxana Saberi, USA ajakirjanik, vangistati kui salakuulaja ja vabastati alles kaks päeva enne seda, kui film võitis Cannes'i filmifestivalil žürii eriauhinna. Bahman Ghobadi on korduvalt öelnud, et tänu sellele filmile ei saa ta enam tagasi Iraani minna, tal pole enam kodu.

Kaks filmi peaosatäitjat Negar Shaghaghi and Ashkan Kooshanejad elavad nüüd Londonis ja esinevad ansamblis Take It Easy Hospital.

Tasub küll vaatamist. Hea muusika, huvitavad tüübid nii tegelaste kui ka linnatänavail juhuslikult tabatud inimeste hulgas, helget ja ilusat kõrvuti kurva ja traagilisega, Teherani omapärased vaated, ühiskonnakriitika ja armastus... Seda loetelu võiks jätkata.

"Keegi ei tea midagi Pärsia kassidest" sai mullu 13. PÖFFi ametlikul lõputseremoonial eriauhinna kinematograafilise meisterlikkuse ja väljendusrikkuse eest Iraani undegroundi jäädvustamisel; Aasia filmikunsti edendamise võrgustiku NETPAC žürii valis selle ekraaniteose festivali parimaks Aasia filmiks; samale filmile andis oma auhinna ka Rahvusvahelise Filmiklubide Föderatsiooni FICC žürii. 

09/11/2010

Jüri Talvetiga sõprusest ja loomingust


Selle sügise ilusamaid kohtumisi oli mul septembri keskel Pärnus. Natuke kirjutasin sellest siis ka, aga enamik jäi saladuseks...

Vihmapäev, aga aeg-ajalt säratas päikest. Õunaaed akna taga. Mate tee. Mõttehetked sõprusest. Tammetõrud ja kastanid tuuleiilides asfaldile rabisemas...

Jüri Talvet rääkis mulle tol korral oma väga heast Hispaania-sõbrast, kellest mul tänu juhusele, millest siin blogiski kirjutasin, varemgi aimu oli. Seepärast olin tahtnud neist kahest ühe ajakirjaloo teha ja seetõttu ka see kohtumine. Siin on nüüd osake sellest loost.

Lugu sõprusest, mis toetab loomingut, ja loomingust, mis toetab sõprust. Nii juba ligi 40 aastat. Üks viimaseid selle sõpruse ja koostöö vilju on raamat, mille kaanepildid siin on. Jüri Talveti "Unest, lumest" on Eesti lugejatele juba varem tuttav, aga tänavu juulis ilmus see Hispaanias kakskeelsena. Hispaania keeles kõlavad luuletused väga kenasti ja samas saab neid lugeda ka eesti keeles.

Raamat sisaldab ka tõlkija Albert Lázaro-Tinauti aastataguse põhjaliku intervjuu Jüri Talvetiga, mis on ilmunud veebiajakirjas La Nausea 2009. a juulis.

Ilus soliidne väljaanne. Hea kaaslane pimedatel sügisõhtutel. Ka hingedeajal. „Del sueño, de la nieve“ südamlikud luuletused on elust ja inimestest, mõtetesärast ja tunnete selgusest, rõõmsatest kohtumistest ja nukratest lahkumistest.

Too septembrikohtumine andis mulle ainestikku pikemaks looks, kui see lühendatud variant, mis nüüd Elukirja novembrinumbris ilmus ja millest osa viidatud lingi kaudu näeb. Mõne aja pärast panen oma originaalversiooni koos väljajäänud piltidega ka siia blogisse.

EDIT: 24. nov 2010 - minu artikli täispikkuses algversioon koos ajakirjast väljajäänud piltidega on nüüd siin: "Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare..."

06/11/2010

Fotojaht - sügav

Sätivad ja lähevad... sinisinise vee ja sünkjate kaljukoobaste kutsuvatesse sügavustesse.

Teised sügavuste pildistajad on siin.

05/11/2010

Poetess ja külaelanikud


Marie Underi kuju ei pannud minus ta värsiridu helisema. Võib-olla kelleski paneb. Kui mitte kelleski teises, siis vähemasti skulptuuri loojas Mati Karminis.

Ka tekkis mul tunne, et selline kuju ei sobi hästi müüri äärde seisma, vaid tahab enda ümber rohkem ruumi, heledust, päikest. Et koht võiks teine olla. Praeguses on liiga palju kivist rangust ja liiga vähe luulelist helgust.

Kuigi on kahtlemata hea, et luuletajatele kujusid püstitatakse.


Rahvusraamatukogu fuajees oli täna veel viimast päeva näha Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreiside materjale. Paar pildihetke selleltki näituselt.


Minu fotod, täna.

01/11/2010

Kunst või sodi: "Exit Through the Gift Shop"


"Exit Through the Gift Shop: A Banksy Film" oli vaatamiseks päris põnev. Eesti linnadki on hädas grafititegijatega. Enamasti on need üsna viletsavõitu kritseldused, mis sageli nilbusele kalduvad ja sõna otseses mõttes seinu määrivad.

Niisugust tänavakunsti, mis on iseloomulik maailma suurlinnadele ja mis on kohati aktuaalselt agit-proplik ning milles on mõnevõrra ka nn suure kunsti elemente, saab meil siin harva näha. Ja kas me seda nii väga tahaksimegi.

"Väljapääs läbi kingitustepoe" on lugu Thierry Guettast, Prantsusmaalt pärit mehest Los Angeleses, keda tänavakunst huvitab  sedavõrd, et ta oma kaameraga - filmimine on tema kirg - käib kaasas loata tegutsevate grafitikunstnike tihti üsna ohtlikel retkedel.

Filmi esilinastus oli Sundance Film Festivalil 24. jaanuaril 2010. Sestsaadik on seda viletsast pagulasest miljonäriks muutumise filmi  vaadatud suure põnevusega ja aeg-ajalt kaheldud, kas ikka peategelane on nii suur kunstnik, nagu filmis püütakse näidata - võib-olla on tegu lihtsalt mingis mõttes pettusega ja kunstitööd on hoopiski juba varem rahvusvaheliselt tuntud salapärastelt tänavakunstnikelt nagu Shepard Fairey või Banksy.

Tänavakunstnike tegevust filmida harrastav Thierry ei kavatse kunagi filmi teha, ta lihtsalt salvestab oma muljed filmilindile, et jäädvustada inimesi, kellest ta peab ja kes teda ümbritsevad - jäädvustada nad seisma ühte oma paljudest karpidest, et nad kaotsi ei läheks. Siis jõuab ta salapärase eduka tänavakunsti meistri Banksy juurde, kes laseb tal oma kunstiteoste sündi filmida.

Banksy on mitmekülgne - ta loob grafitile lisaks veel skulptuure ja installatsioone, kõik ikka moonutatud, kõverpeegellikud. Ja kui Banksy saab aru, et Thierry filmitud kaadritest kunagi kuigi mõttekat filmi ei saa, soovitab ta sel kentsakal mehel hoopis endal tänavakunstnikuks hakata. Nii saabki maailm lisaks veel ühe tänavakunsti looja - Mr. Brainwashi. Siit alates läheb film üsna pööraseks, kusjuures (kunsti)vaataja ei saa enam alati aru, kas teda naeruvääristatakse või võetakse tõsiselt.

Aga edasi vaadake juba ise. Huffington Posti retsentsioonis on filmi "Exit Through the Gift Shop" soovitatud vaatamiseks loova mõtteviisiga inimestele, sest see pole niivõrd lugu Banksyst, Guettast ja tänavakunstist, kuivõrd lugu sellest, mis on tõeline kunst ja kuidas ning kas passib selle hulka ka niisugune looming, nagu sünnib paljude meelest sootuks räpasemas keskkonnas, tänavatel ja prügikastidel. Kas niimoodi sünnivadki Andy Warholdi mantlipärijad?

Kelle arvates kunst peab olema suur ja puhas nagu pestud elevant, neile see film vist ei meeldi. Kuigi ka elevandiga on selles tegemist. Neile, kellele on meeldinud Agnes Varda filmid järelnoppijatest, peaks aga see tänavakunstnike lugu hästi "peale minema".

Kahele filmiplakatile lisaks panen siia oma pilte Tallinnast: grafitikatsetusi arvatavasti koolipoisieas "kunstnikelt". Selle filmi taustal on huvitav mõelda, kas ka neil siinsetel sodijatel on arengupotentsiaali, loomingukiret ja tulevikuväljavaateid, või jäävadki nad pelgalt sodijateks.

 
 
 
Minu fotod, Tallinn 2010, viimane pilt Rahumäe suurkivist on 2009. aastast.