27/09/2009
Harju uulitsal
Vastakaid tundeid tekitav paik Tallinna südames. Lapsepõlvest on meeles, kuidas räägiti sõjajärgsest Tallinna taastamisest, Harju tänava pargi sünnist, labidatöödest, mida selle künka moodustamisel sõjavaremete kohale pidid tegema kõik täisealised tallinlased, ka minu vanemad.
Mulle meeldis käia pargi laiadel kiviservadel, pihk isa käes, vaadata purskkaeve ja istuda kiriku lähistel karukuju seljas. Too karu oli laste hulgas väga populaarne.
Millalgi 1980-ndatel aastatel (ei viitsi täpsustada) nägin Niguliste põlemist ja tornikiivri ripakile kukkumist. Saatuse pilkena oli samal päeval Harju tänava Kesklektooriumis, umbes saja meetri kaugusel kirikust, üleliiduline ateismiteemaline konverents.
Siis ühel päeval mäletan valusat kihvatust hinges, kui nägin esimest korda väljakaevatud varemeid, Kuld Lõvi ja teiste kunagi siin seisnud majade omasid. Vanadel postkaartidel olin neid maju ju näinud, aga niimoodi, ehedate ja valusate jäänustena veel mitte kunagi. Seisin hulk aega ja lihtsalt vaatasin, mõeldes aja kulgemisest.
Enne dalai-laama külaskäiku tegid Harju uulitsa parki püstitatud telgis liivamandalat Tiibeti mungad. Kummaline õhustik, filigraanne töö - hiljem kõik tuulest viidud...
Kunagise asjaliku linnalehe Õhtuleht majandusajakirjanikuna mäletan rohkeid omandivaidlusi ja otsustamisi, kas see paik uuesti täis ehitada või pargiks jätta.
Väljakaevatud varemed rohtusid, aga koos teabetahvlitega olid turistidele ja ka meiemaalastele endile õppetunniks ja huvikohaks.
Praeguste betoonservadega terrasside loomisse suhtusin ebalevalt. Vahepealsed restoranide puitplatvormid ei sobinud varemetele minu arvates mitte sugugi. Liuvälja kohta ei oska ma midagi arvata. Kui ta on popp, ju siis on inimestel hea.
Praegu... Jäätisekohviku ehitamine on hoos. Kiriku kõrval on imepõnevate mõhnaste tüvedemustritega vanad pärnad endiselt mööduva tummad tunnistajad.
Pargi vastas asuvate majade, üks neist läinud ajalukku Tallinnfilmi hoonena, fassaadid klantsivad. Nõelasilm on tühi ja vaikne, ainult mõni harv jalutaja kasutab seda ühendusteena Harju tänavalt Niguliste poole astudes. Pole suvist melu, Lollidemäe asukad pelgavad külma ja on mujale üle kolinud, vaid paar inimest istuvad pinkidel. Linnasüdame sügis...
26/09/2009
Fotojaht - silmad
Kaks esimest seekordse fotojahi pilti on vanad, pärit eelmise aasta reisilt ja väljas mu teises blogis. Esimese pildi silmade kohta saab lugeda siit. Teise pildi silmade ja käte kohta saab lugeda siit.
Kolmas ja neljas pilt oma silmapaaridega vist ei vaja kommentaare. Kass jäi pildile mõned päevad tagasi, tema kuri sugulane veidi varem.
Fotojahi silmapildid on siin.
25/09/2009
Aeg enesele
Kavatsesin eile väisata Oleg Võssotski kosmiliste piltide näitust, aga olin vist kuulutusest valesti aru saanud, sest seda alles sätiti üles. Aga kunstikülastused said siiski tehtud.
Üks mitte sugugi meeldinud väikenäitus Draakoni galeriis jäi teele ette. Vanalinnas häiris väga tõsiselt silma, et Raekoja plats oli saanud autoparklaks. Ma ei teagi, kas nii on nüüd kogu aeg. Igatahes on see ülimalt ebameeldiv.
Siis tuli meelde, et Kumus ja selle "allasutustes" on tasuta külastuspäev. Mispeale läksin Adamson-Ericu muuseumis jaapanlanna näitust uurima. Kaunid pildid, hea meeleolu.
See on kunstniku ja ajaloolase haridusega professor Kokyo Hatanaka (1947) näitus "Aasia minu südames. Jaapani klassikaline maal nihonga".
Kunstnik on ise öelnud: "Piltide maalimine on mulle justkui küsimuste esitamine omaenese elu kohta. ... Kui aga mu käest küsitaks mu elutöö kohta, siis vastaksin kõhklemata, et see on Buddha ja tema õpetusega seotud legendide kujutamine."
Piltidel justkui polekski midagi erilist, aga ometi on neil sügav ja kirgastav mõju. Palju on India mõjutusi. Väga peen viimistlus võimaldab lugeda kujutatute peas isegi juuksekarvu, aga ei häiri, vaid mõjub keskenduma panevana ja haprana.
Mõned viivud veetsin Adamson-Ericu maja väikeses aiakeses, väänkasvudega müüri juures. Rahulikud kujud, kiikujat ootav kiik. Puhkehetk keset linnasekeldusi.
Siis läksin Niguliste kirikusse. Surmatants. Muud aarded. Hõbedakamber. Minu lemmik Vaene Christopher, kelle rändurikepp temast peaaegu suurem on, aga kes vaatab väga sisendava pilguga kõike toimuvat... ja nii juba mitu sajandit.
Oli aega kõike seda nautida ja enesesse võtta
.
19/09/2009
"Vaikne" laupäev
Naabrid on nüüd siis vahetunud. Eelmistest kirjutasin siin. Uusi olen näinud, aga veel ei tunne. Alates tänasest pärastlõunast lammutatakse üleval maha jäänud vana sisustust. Ei ole kuigi vaimustavad hääled ja mürakad, mis sealt kostavad. Aknast lendavad kunagi üht toredat perekonda nii tohutult rõõmustanud ja aastaid ausalt teeninud tumeda sektsioonkapi tükid. (Võiks ju öelda, et vana peabki lõhkuma. Aga seda vana lasu vaadates tuleb mulle meelde, kui raske oli nõukaajal niisugust küllalt kvaliteetset mööbltükki muretseda ja kui väga ülalt-perenaine sellest sektsioonist hoolis. Igasugustest mälestustest võivad need tükid jutustada.)
Aga karta on, et peab valmis olema veel hulga hullemaks mürgliks ja kolinaks, sest otse mu töölaua kohal hakatavat lammutama köögi ja toa vahelist betoonseina. Mõne päeva pärast, kui luba saadakse. Lõhkumiskavatsusi, (ka seinte) on veelgi, et siis uuesti ja omamoodi ehitada. Lisaks muidugi radikate, akende, santehnika jms väljavahetamine. Praegu askeldab uus peremees üksinda, töömehed on tulekul. Lammutus- ja ehitustöid jätkub tõenäoliselt jõuludeni.
Ei ole just hea väljavaade, sest oma kirja- ja toimetamistööd, kui seda on, teen ju enamasti kodus. Tundub ka, et olen suveväsimusest ja tervise loksumisest üle saamas ning on aeg millegagi alustada. Kavatsesin tegelema hakata juba ammu kirjutamist ootavate lugudega. Lootsin, et tuleb loominguline sügis. Eks näis, praegu seda enam küll hästi ei usu, sest vaikust ja keskendumisvõimalust jääb oluliselt vähemaks.
Vahepeal panin ühte blogisse ("Teed") kokku põhiliselt enda jaoks oma sel sajandil mitmes väljaandes ilmunud reisikirjad. (Blogi on selle kohta ehk vale öelda, sest tekstid on tavablogi omadest palju pikemad.) Otsimootorites seda ei ole, ka kommenteerimisvõimalust seal pole. Kellel huvi, leiab lingi ka kõrvalveerust.
Aga karta on, et peab valmis olema veel hulga hullemaks mürgliks ja kolinaks, sest otse mu töölaua kohal hakatavat lammutama köögi ja toa vahelist betoonseina. Mõne päeva pärast, kui luba saadakse. Lõhkumiskavatsusi, (ka seinte) on veelgi, et siis uuesti ja omamoodi ehitada. Lisaks muidugi radikate, akende, santehnika jms väljavahetamine. Praegu askeldab uus peremees üksinda, töömehed on tulekul. Lammutus- ja ehitustöid jätkub tõenäoliselt jõuludeni.
Ei ole just hea väljavaade, sest oma kirja- ja toimetamistööd, kui seda on, teen ju enamasti kodus. Tundub ka, et olen suveväsimusest ja tervise loksumisest üle saamas ning on aeg millegagi alustada. Kavatsesin tegelema hakata juba ammu kirjutamist ootavate lugudega. Lootsin, et tuleb loominguline sügis. Eks näis, praegu seda enam küll hästi ei usu, sest vaikust ja keskendumisvõimalust jääb oluliselt vähemaks.
Vahepeal panin ühte blogisse ("Teed") kokku põhiliselt enda jaoks oma sel sajandil mitmes väljaandes ilmunud reisikirjad. (Blogi on selle kohta ehk vale öelda, sest tekstid on tavablogi omadest palju pikemad.) Otsimootorites seda ei ole, ka kommenteerimisvõimalust seal pole. Kellel huvi, leiab lingi ka kõrvalveerust.
13/09/2009
12/09/2009
Tubli, Piret! :)
Mõnikord leian ma oma meilipostkastist tuttavate inimeste kohta toredaid uudiseid, vahel koos piltidega. Sedapuhku siis see, mõned päevad tagasi tulnud.
Olen alati lustaka ja huumorimeelse Piretiga aastaid ühe koridori peal töötanud, tema abikaasa, nüüd samuti väga tuntud kunstniku Jüri Mildebergiga aga ühes toimetuses. Nii tore on teada saada, et sõpradel ja tuttavatel hästi läheb. Palju õnne!
Pildid on ka Viivelt pärit. Ühel on Piret ja tema Riias võistelnud nukud, teisel aga Pireti kujundatud Eesti Lastekirjanduse Keskuse maja pööning.
HOMMIK!Kuskilt lugesin niisugust ametlikku teksti: "Piret Mildeberg on kujundusgraafik, kes on illustreerinud 25 lasteraamatut ning välja mõelnud ja kujundanud meisterdamislehekülgi ajakirjadesse «Täheke» ja «Hea laps». Ta lõpetas 1984. aastal ERKI graafikaosakonna illustraatorina. Temalt on ilmunud pabernukkude raamat «Perekond Papiste» (1999), meisterdamisraamat «Ervin – kõikide lemmik» (2004, pälvis aasta kaunima lasteraamatu tiitli), 4 lauamängu, mängukaardid ja 40 erinevat puslet televiisoritegelase Onu Frediga. Omanäolisi mänguasju on Piret hobi korras valmistanud alates 1990. aastate esimesest poolest."
Selline SUPERTORE uudis!
Piret Mildeberg ja Resa Tiitsmaa võitsid rahvusvahelisel autorinukkude näitusel Riias auhinnad!
Osalejad olid 6-st riigist ja teades nukukunsti taset, on see tunnustus FANTASTILINE!
Piret võitis ühe kolmest Läti Disainerite Liidu preemiast! Minu meelest on see VÄGA suur tunnustus.
PÄIKEST!
Viive
Olen alati lustaka ja huumorimeelse Piretiga aastaid ühe koridori peal töötanud, tema abikaasa, nüüd samuti väga tuntud kunstniku Jüri Mildebergiga aga ühes toimetuses. Nii tore on teada saada, et sõpradel ja tuttavatel hästi läheb. Palju õnne!
Pildid on ka Viivelt pärit. Ühel on Piret ja tema Riias võistelnud nukud, teisel aga Pireti kujundatud Eesti Lastekirjanduse Keskuse maja pööning.
05/09/2009
03/09/2009
Minust võiks küll suurriigi president saada...
Kui püüda mööduvat suve kokku võtta, siis rahul ma sellega pole. Viga on rohkem minus kui suves. Tervis jukerdas ja sellest tulenes ka kõik muu. Aga naljaga pooleks võiks öelda, et ju siis jukerdas ka kellegi teise tervis, sest...
Mõni päev tagasi leidsin internetist meelelahutuslehekülje Facade, kus muude ennustamiste ja seletamiste hulgas ka oma biorütme paika panna saab. Ja mitte ainult paika panna, vaid ka maailma kuulsustega võrrelda.
Biorütmide teema oli mu noorusajal väga aktuaalne, Nikolai Pärna - eestlasest biorütmide valdkonna looja ja uurija - raamatuke Loomingu Raamatukogust sai mitu korda põhjalikult läbi loetud ja mitmes (ka akadeemilises) seltskonnas vaieldud. Kahtlemata ei ole Facade biorütmoloogia nii põhjalik, aga naljakas küll.
Sisestate oma sünnipäeva ja saate teada, kuidas elu 28-päevaste tsüklitena kulgeb. Siis vaatate, kellega end võrrelda tahate. Enamasti on kattuvus protsentides mõõdetuna vähene või keskmise suurusega.
Mina juhtusin oma biorütme esimesena võrdlema Barack Obama omadega ja tulemus oli kummaline: füüsilistes biorütmides oli kattuvus 100%, emotsionaalsetes 99%, intellektuaalsetes samuti 99% ja üldine ka 99%. No mis sa hing veel tahad!
Tuleb välja, et minul paha tuju, temal paha tuju; minul hea tervis, temal hea tervis; mina arukas ja tark, tema ka samal ajal arukas ja tark... Nojah, ega seda asja siis liiga tõsiselt võtta ka ei tasu...
Putiniga olid lahknevused palju suuremad, ka kõiksuguste staaride ja muude suurmeeste ja -naiste biorütmid erinesid minu omadest suuresti.
Niisiis võiks biorütmikale tuginedes minust küll suurriigi president saada :) Aga samuti kõikidest nendest sadadest või tuhandetest või ehk isegi miljonitest inimestest, kes maailmas minuga ühel ajal sündinud on, kusjuures see sünnipäev ei lange kokku Obama omaga.
Vaata, kellega on sinu biorütmid samasugused?
Pilt lihtsalt vihmamärjast suvelõpuloodusest.
01/09/2009
Miks Vabaduse väljak mind ei vaimusta
Käisin mõni aeg tagasi minagi vastvalminud Vabaduse väljakut vaatamas. Korras, puhas ala kesklinna südames. Palju parem, kui näiteks kunagi naislinnapea ajal joonistatud lilledega plats. Parem ka, kui paljude aastate kole parklaala.
Aga ma pole vaimustunud ega ühine kiitjate kooriga.
Esiteks on minu meelest täiesti ära rikutud ilusad vaated, mis Pärnu maantee poolt avanesid Kiek in de Kökile (sammas on ees); mis endise Moskva kohviku poolt avanes üle väljaku linnavalitsuse hoonele, Vene teatrile ja Palace´ile (väljaku servana kavandet piire ja sageli valimisreklaami täis teabeekraan on ees); mis linnavalitsuse poolt vaadates kohviku poole samuti kena oli (vaate lõhub ikka see bussipeatuste tagune piire, mis millegipärast on veel sinist värvi).
Bussipeatustes seistes näeb läbi piirde sinise klaasi sinist väljakut, mis tuletab kuidagi meelde seda valgust, mis on mõnede kaubakeskuste tualettruumides, et narkomaanid seal süstida ei näeks. Istepink, mis bussipeatuste poolel selle klaaspiirde ees pikalt on, on hädavajalik, aga ebamugavalt madal - sealt tõusmine on päris vaevaline. Lastele ja väga lühikeseks jäänud vanainimestele on iste siiski paras.
Mulle ei meeldi kui tänavatel ristub korraga liiga palju tänavakattemustreid või erinevaid treppe. Jah, see on tore, et väljaku alla viib korralik kaldtee, aga trepistike lahendus pole minu meelest kõige parem.
Ahhaa-keskust ja kohvikut ma ei külastanud, sest sattusin kohe all paremale keerates maa-alusesse parklasse. Esimese asjana hakkas seal silma vana müür - ja see mulle tõesti meeldis. Kohtumine enne meid olnud ajaga! Tundus, et see meeldis ka teistele uudistajatele. Aga ukseavast müüri poole kõndija peab olema väga ettevaatlik, sest muidu võib tal märkamata jääda, et enne parkla sõiduteed on üks allaviiv aste. See oli minu sealkäigu ajal suhteliselt hämaras ja väga paljud kippusid seal koperdama või kukkuma.
Kohviku ees tulin üht kõrvaltreppi mööda parklast väljakule tagasi. Kui väljakule sobisid pingid hästi, siis palju vähem sobivad need mu meelest Harju tänava otsa, kus neilt avaneb vaade endise kohvik Tallinna hoone ustele-akendele. Võib-olla nooremale rahvale meeldib seal istuda, aga mina küll ei tahaks. Ka Kultuse-kohviku juures väljakule paigutatud Saku õlletehase kattevarjud ei sobi sinna minu meelest kuigi hästi. Väljaku nurga juures maas olev klaasaken vanadele müüridele on tore, aga klaas ise oli jalajälgi täis tatsatud. Selle puhtana hoidmisega on ilmselt tükk tegu.
Niisugune subjektiivne jorin siis sedapuhku. Pildistamise tahtmist ei tekkinud.
Aga ma pole vaimustunud ega ühine kiitjate kooriga.
Esiteks on minu meelest täiesti ära rikutud ilusad vaated, mis Pärnu maantee poolt avanesid Kiek in de Kökile (sammas on ees); mis endise Moskva kohviku poolt avanes üle väljaku linnavalitsuse hoonele, Vene teatrile ja Palace´ile (väljaku servana kavandet piire ja sageli valimisreklaami täis teabeekraan on ees); mis linnavalitsuse poolt vaadates kohviku poole samuti kena oli (vaate lõhub ikka see bussipeatuste tagune piire, mis millegipärast on veel sinist värvi).
Bussipeatustes seistes näeb läbi piirde sinise klaasi sinist väljakut, mis tuletab kuidagi meelde seda valgust, mis on mõnede kaubakeskuste tualettruumides, et narkomaanid seal süstida ei näeks. Istepink, mis bussipeatuste poolel selle klaaspiirde ees pikalt on, on hädavajalik, aga ebamugavalt madal - sealt tõusmine on päris vaevaline. Lastele ja väga lühikeseks jäänud vanainimestele on iste siiski paras.
Mulle ei meeldi kui tänavatel ristub korraga liiga palju tänavakattemustreid või erinevaid treppe. Jah, see on tore, et väljaku alla viib korralik kaldtee, aga trepistike lahendus pole minu meelest kõige parem.
Ahhaa-keskust ja kohvikut ma ei külastanud, sest sattusin kohe all paremale keerates maa-alusesse parklasse. Esimese asjana hakkas seal silma vana müür - ja see mulle tõesti meeldis. Kohtumine enne meid olnud ajaga! Tundus, et see meeldis ka teistele uudistajatele. Aga ukseavast müüri poole kõndija peab olema väga ettevaatlik, sest muidu võib tal märkamata jääda, et enne parkla sõiduteed on üks allaviiv aste. See oli minu sealkäigu ajal suhteliselt hämaras ja väga paljud kippusid seal koperdama või kukkuma.
Kohviku ees tulin üht kõrvaltreppi mööda parklast väljakule tagasi. Kui väljakule sobisid pingid hästi, siis palju vähem sobivad need mu meelest Harju tänava otsa, kus neilt avaneb vaade endise kohvik Tallinna hoone ustele-akendele. Võib-olla nooremale rahvale meeldib seal istuda, aga mina küll ei tahaks. Ka Kultuse-kohviku juures väljakule paigutatud Saku õlletehase kattevarjud ei sobi sinna minu meelest kuigi hästi. Väljaku nurga juures maas olev klaasaken vanadele müüridele on tore, aga klaas ise oli jalajälgi täis tatsatud. Selle puhtana hoidmisega on ilmselt tükk tegu.
Niisugune subjektiivne jorin siis sedapuhku. Pildistamise tahtmist ei tekkinud.
Subscribe to:
Posts (Atom)