Tõhustatud. Riskirühmlase märkmed – 6.

Detsembri alguses oleksin saanud minna koroonavaktsiini kolmandat ehk tõhustusdoosi tegema, aga paraku algas jõulukuu mulle ränga hambavaluga, mis kiirgus paremal poolel kuidagi nii, et ei saanudki aru, kas valutab korraga mitu hammast või üks. Minuvanusel inimesel peaks olema oma hambaarst, kelle poole võib alati pöörduda, aga mul ei ole. Rahaülejääke ka parasjagu polnud ja nii ravisin ennast koduste käepäraste vahenditega.

Möödus nädalake ja hambavalu andis järele, kerge nohu ka. Aga süstima minna ei jõudnud, sest paar päeva hiljem oli paistes ja valus vasak näopool. Selle sain korda üleeile. Eile päris hilja õhtul otsustasin, et broneerin vaktsiiniaja.

PERHis oli mulle sobiv aeg täna keskpäevaks. Seal ma oma sutsu saingi, kõik läks väga ladusalt. Nüüd, üheksa tundi hiljem võin öelda, et praegu on minuga kõik korras, isegi süstikoht ei valuta.

Meel on rõõmus ja tõhustatud mina on endaga rahul.

Sellega on riskirühmlase märkmed lõppenud.

Vaatamisi: toidufilmide teemakuu dokid (täiendatud)

Toidukunstikuu raames on alates tänasest ETV2s näha maitseelamusi pakkuvad dokid toidust, toorainest ja gastronoomia suurkujudest. Dokke on neli. Kõiki neid saab näha ka Jupiteris. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Täna, 2. novembril kl 21.30: „Toiduvõitleja“ („Food Fighter: One Woman's Crusade Against Waste“; Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Suurbritannia, Tai, 2018).
Doki keskmes on toidu raiskamise vastu võitlev Ronni Kahn, kes asutas heategevusorganisatsiooni OzHarvest, mis kogub üle jäänud toidu kokku ja annetab selle vähekindlustatud inimestele. Ronni Kahn tegutseb selles filmis kahe aasta jooksul Austraalias, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Samal ajal on tema isiklikus elus nii valu kui ka rõõmu.

9. novembril kell 21.30: „Varjus kasvanud kohv“ („Shade Grown Coffee"; Taani, 2020).
Film uurib, kuidas keskkonnasõbralik kohvikasvatus võib aidata kohalikke kogukondi, peatada metsade hävitamist ning kaitsta loomade ja lindude elupaiku. Samuti näitab dokk, kuidas iga kohvitarbija saab anda oma panuse, et nende lemmikjoogi tootmine oleks võimalikult jätkusuutlik. Sõna saavad kohvikasvatajad ja -gurmaanid.

Õppefilmina mõjuv selgitus sellest, kuidas mahekohv Etioopiast, Nicaraguast, El Salvadorist, Panamast, Mehhikost, Guatemalast jm Taanimaale kohvigurmaanide lauale jõuab. Kõige rohkem on jälgitud Etioopia metsakohvi kasvataja Akmel Nuri (pildil) töid ja tegemisi 200 hektari suurusel maa-alal, millel paikneb nii suur istandus kui ka looduslik mets ning kohv on linnusõbralik. Huvipakkuv on kohvi jõudmine kasvatajalt tarbijani, eriti oluline on sellel teekonnal kohviröstijate täpsust, kogemust ja teadmisi nõudev töö. Looduse- ja linnusõbraliku varjus kasvanud kohvi puhul on terav nii looduse tasakaalu kui ka õiglase hinna küsimus.

23. novembril kell 21.30: „Auguste Escoffier ehk moodsa gastronoomia sünnilugu“ („Escoffier“; Prantsuse, 2020, rež Olivier Julien).
Gastronoomia ehk peenkokakunst sündis umbes sajandi eest tänu mitmetes luksushotellides töötanud legendaarsele meisterkokale Auguste Escoffier, kes moderniseeris Prantsuse kokakunsti ning muutis selle maailmakuulsaks. Lisaks uudsetele maitsetele lõi Escoffier ka mudeli, mis puudutas hügieeninõudeid, personali töörõivaid ja toidu serveerimist. Dokis saab näha arhiivikaadreid ja usutlusi praeguste tipptegijatega.

Seda dokki tahtsin kindlasti vaadata ja vaatasingi toidukuu filmidest esimesena. Sain väga hea meeleolu ja uusi teadmisi. Aga selle üle pole põhjust imestada, sest Escoffier' puhul käisid hõrk toit ja hea meeleolu lahutamatult koos.

Noore kokaabilisena 1865. a väikelinnast Pariisi saabudes oli tema esimesi muresid luua kabaree Moulin Rouge köögis rahulik ja viisakas meeskonnavaim. Ametiredelil edenes ta kiiresti ja peakokana omandas suure tunnustuse, ühtlasi oli ta esimese kokakolledži asutaja. Nüüdseks on selles õppinud tuhandeid tulevasi peakokki. Noorena spetsialiseerus Escoffier kastmete valmistamisele, aga pidas kogu kokandust kunstiks, mis peab alluma teaduse reeglistikule. Heas toidus peab avalduma toiduainete loomulik maitse.

Escoffier oli esimene peakokk, kes esitles oma toite restoranikülalistele, tuues neid ise lauda, kuulsustele valmistas ta huvitavaid just neile omistatud roogi ja pidas lugu isikupärasest toidust. Esteetiline serveering oli kui peakoka signatuur.

Koos Césare Ritziga pani ta aluse luksushotellidele, mille tõmbenumber oli suurepärane restoran. 1890. aastast tegutses Escoffier koos Ritziga Londonis, seejärel taas Pariisis, siis USAs. 1920. a ilmus tema põhiteos „Kulinaaria juhtnöörid“,  millest sai Prantsuse gastronoomia piibel. Escoffier' tees oli püüelda täiuse poole lihtsuse ja aususega.

30. novembril kell 21.30: „Tasakaalu retsept“ („La receta del equilibrio“; Hispaania, 2020).
Selle 2020. a valminud doki keskmes on kahe Michelini tärniga pärjatud hispaania meisterkokk Ricard Camarena, kes Covid-19 pandeemia tõttu oli sunnitud oma restoranid sulgema. Kui Camarenal tekib võimalus pärast pikka sulgemist kohad taas avada, seisab ta silmitsi raskuste ja väljakutsetega, mis sunnivad restoraniäri uutes oludes ümber hindama. Samal ajal annavad Valèncias asuvad aiad endist viisi saaki ning looduse ringkäik jätkub häirimatus rahus.

Praeguse ajahetke jaoks väga huvitav dokk aitab võrrelda meie hakkamasaamist ja üleelamisi  koroonaoludes teiste hakkamasaamisega, antud juhul Hispaania restorani peakoka, tema abikaasa ja alluvate omaga. Inimesed soovivad olla kaitstud ja on selle nimel pingutusteks valmis: mõtlevad hoolega läbi, kuidas taas avada koroonapiirangute tõttu suletud restorani, kuidas tagada ohutus (kannavad maske, tervitavad küünarnukitsi, mõõdavad kaugust laudade vahel jne).

Koroona toob kaasa kohaliku ja hooajalise tooraine (eriti köögiviljade, nii juurte kui õite) märksa olulisema ja läbimõelduma kasutamise. Paneb mõtlema sellele, et suurturgudel on ninapidi koos väga palju inimesi. Ehmatab ja harjutab surmaga, sest päevas on surnud sadu inimesi. Aga paneb mõtlema ka sellest, et elus tuleb õppida pause tegema, sest edasitormamine peab vahelduma puhkusega ja ajaga oma pere jaoks.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet (2. nov 2021) ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Oktoobri märksõnu: valimistest leevikeseni

Oktoober pole veel päris läbi, aga mõned märksõnad on siin kirjas.

Kohalikud valimised. Läks nagu läks. Juba mitu valimiskorda olen e-hääletaja. Seekord sai minu valitud mees palju hääli. Tegus mees on olnud, kuid veidi liiga ennast eksponeeriv. Aga tegusa oleku eest andsin talle praeguse edevuse andeks ja loodan, et see omadus ei süvene. Muidu on põnev jälgida valimistejärgseid koalitsioonide moodustamise katseid. Mitte et ma kõigega rahul oleks, aga eks näita kohalike valimiste õnnestumist või ebaõnnestumist alles tegelik elu mõne aja pärast: kas midagi muutub, läheb paremaks või halvemaks.

Kosmos ja Gurtšenko. Seoses 2015. aasta sarja „Ljudmila Gurtšenko“ näitamisega ETVs ja Jupiteris muutus ammune blogipostitus sellest seriaalist minu blogis viimasel ajal kõige rohkem vaadatuks. Huvitav, kas lugejad teadsid ikka, et eesti juurtega vene näitlejanna Julia Peresild, kes Gurtšenkona säras ja vaatajatele ka Zuleihha filmist õnnetu saatusega tulihingelise bolševikuneiuna tuttav on, on just seesama näitlejanna, kes oktoobris kaheteistpäevasel kosmosereisil lendas. Ikka filmitegemise nimel.

Jõulumargid. Olen mitu aastat jõulumarkide ostmisega hiljaks jäänud, mis tähendab, et ma pole neid saanud, sest need on müügilt otsa lõppenud. Eelmisel aastal jäid mul jõulukaardid margipuuduse tõttu saatmata, aga kuivõrd ma tean, et mu eakad tuttavad ja sugulased kaardisaamisest rõõmu tunnevad, otsustasin tänavu jõuludeks kaarte saata. Tänavused jõulumargid ilmusid oktoobri keskel ja on omamoodi armsa olemisega: sisemaisel leevike, välismaale saatmiseks orav. Minu arvates ilusamad kui vahepealsed katsetused piparkoogilõhnaliste või muud moodi ebatavaliste markidega. (Siinne margipilt on Omniva kodulehelt.)

Elektriarve. Oli peaaegu kaks korda suurem kui eelmisel kuul. Huvitav, mis saab edasi.

Koroonapiirangud. Nende karmistumine ei ole mind väga oluliselt puudutanud. Esimest ja seni ainsat korda näitasin vaktsiinipassi loomaaias käies. Maski kannan. Ühistransporti olen viimasel paaril kuul ka veidi kasutanud, sealgi on enamik maskiga. On tulnud paar teadet, et üritused, kuhu olen olnud kutsutud, lükkuvad koroonaolukorra ägenemise tõttu teadmata ajaks edasi või toimuvad arvuti vahendusel.

Napp pääsemine. Riskirühmlase märkmed – 5.

Tormiliseks ennustatud eilne kolmapäev oli täpselt selleks ajaks, kui pidin perearsti juurde teist korda vaktsineerima minema, kogunud kokku kõik vihma ja laskis sellel kallata. Tuul oli ka nii tugev, et ei lubanud vihmavarju avada. Aga trollipeatusse ma koos kaaslasega jõudsin ja peaaegu tühja trolliga kohale ka.

Märja kassina perearstikeskusse saabudes sain kätte oma vaktsiinidoosi. Kui kohustuslikud süstijärgsed viisteist minutit ära olin istunud ja väljusin, oli vihmasadu pausil ja hakkasime kaaslasega kodu poole kõndima.

Ootasime perearstikeskuse ees Ehitajate tee ääres rohelist tuld ja selle süttides astusime ülekäigurajale. Saime mõned sammud tehtud, kui vahetult meie nina eest kihutas läbi vasakpööret tegev valge sõiduauto. Kaaslane, kelle käevarrele toetusin ja kes oli minust pool sammu eespool, sai peaaegu riivata, minul jäi saatuslik samm õnneks tegemata. Ilmne liiklusreeglite rikkuja vuhises mööda Ehitajate teed linna poole...

Kurat küll! Napilt pääsesime, isegi ülinapilt. Oleks olnud täielik saatuse iroonia: tuled teist vaktsiinidoosi saamast, et koroonakahjude eest kaitstud olla, ja jääd auto alla.

Olen meie kaitseinglitele igatahes väga tänulik!

* * *

Tänahommikuse seisuga ei ole mul vaktsiini kõrvaltoimeid.
Varasemad riskirühmlase märkmed on siin: 1., 2., 3., 4.

Vaatamisi: keskkonnakuu karmid dokid koroonapandeemiast väljasuremiseni

Keskkonnakuu raames on ETV2s meie ees seisvaid valikuid ja väljakutseid avav filmikava, mida ERRi pressiteade (4. mai 2021) raputavaks nimetab. Dokke on kaheksa. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia ka oma mulje (kaldkirjas).

„Morsk ja vilepuhuja“.
Filmi keskmes on endine mereloomade dresseerija Phil Demers. Kui ta asub süüdistama Kanada loomaparki MarineLandi oma asukate väärkohtlemises, saab sellest alguse pikk kohtusaaga ja suur mereloomade vangistuse vastane liikumine.

„Koroonapandeemia ja pangoliinid“ („Corona: The Pandemic and the Pangolin“).
See dokk otsib teadlaste, aktivistide ja ekspertidega vastuseid COVID-19 tekkele ja seostele loodushoiuga. Kes on tegelikult praeguse pandeemia taga? Sõna saavad teiste seas etoloogia käilakuju Jane Goodall ja keskkonnakangelane kapten Paul Watson, kelle hinnang on aus ja ilustamata.

Palju räigelt masendavaid kaadreid ebaseaduslikust metsloomakaubandusest (näiteks Hiina metsloomaturud), mis on üks viirusetulvade lõputu jada alus. 60% inimeste nakkushaigustest on zoonootilise päritoluga ja mida enam inimene loodusesse sekkub (kaevandused, raietööd, metsloomakaubandus jne), seda suurem on oht, et loomad nakatavad inimesi ja inimesed loomi, liikidevahelistele nakatumistele lisaks rohkenevad ka liigisisesed nakatumised. Ülevaade maailma viimastel aastakümnetel nakatanud viirustest (Lääne-Niiluse viirus jt) ja nakkushaigustest (mille lihtsaim näide on sügelised) tekitab lootusetust, sest inimesed on „nagu termiidid, kes kugistavad kõik alla“ ja tahavad pidevalt parandada oma elustandardeid ükskõik mille või kelle arvel, kellestki ja millestki hoolimata. Nakkuste levikus ei saa süüdistada ühtki looma, vaid inimtegevust, mis hävitab ökosüsteemi, tungib loodusele peale. Nii näiteks metsa raiudes „tõusevad viirused tolmuna“ ja neil kõigil on võimalus muutuda uuteks haigusetekitajateks. Ohutud pole ka elektroonika ja reisimine, esimese kohta on filmis huvitav näide, mis paneb teistmoodi pilguga vaatama igapäevast mobiiltelefoni. Maailmas on üle 1,6 miljoni viirusetüübi. 2050. aastaks kasvab meie planeedi rahvaarv tõenäoliselt 9,7 miljardini. Miski ei päästa peale selle, et tuleb õppida elama loodusega harmoonias.

„Aafrika viimased sarved“
Viib vaataja Lõuna-Aafrikasse ja tõstatab ninasarvikute kaitsmise ja salaküttimise näitel mitmeid valusaid eetika- ja moraaliküsimusi.

„Nüüd“
Oma ideaale ja põhimõtteid jagavad noored keskkonnaaktivistid ning nende juba kogenud mõttekaaslased.
 
„Kui lammastest saavad lõvid“
Filmis põrkuvad Keenia karmid looduskaitsemeetmed, ühe väikekaupmehe vandliäri ja rahalistesse raskustesse sattunud pargivaht. Režissöör Jon Kasbe jälgis oma filmi tegelasi kolm aastat, tulemus on paeluv pilguheit maailma, kus käib võitlus ellujäämise eest.

„Õhukesel jääl“ („On Thin Ice“, Altayfilm, Saksa, 2020)
Kliimamuutuse mõju Siberi loomaliikidele ja põlisasukatele.

Hästi karm film. Meie jaoks seoses eestlaste peatse minekuga Arktika-ekspeditsioonile isegi väga päevakajaline. Venemaa polaaralad on muutunud kogu maailma, aga eriti nendel elavate põhjarahvaste, looma- ja taimeliikide jaoks eluohtlikeks, Muudatused on ehmatavad. Igikelts laguneb, tekivad kraatrid, välja pääsevad nii 30 000 - 100 000 aastased luud ja muud jäänukid kui ka meile tundmatud ammused viirused. Filmis kõneldakse põhjapõdrakarjade raskustest jää sulamisel ja jõgede ületamisel, Siberi katkust, mis mõned aastad tagasi inimesi ja loomi ähvardas, lindude arvukuse langusest arktilistel aladel,  jääkarude toiduotsingutest (2019. a sattus üks jääkaru rannikust 160 km kaugusele Norilskisse). Tohututel aladel möllavad metsatulekahjud (2019. a põles Siberis üle 5 miljoni ha, kokkuvõttes Austraaliast suurem ala). Kõik muutub meile ebasoovitavas suunas ja lohutust pakkuda ei suuda isegi uute saarte väljasulamine polaarjää alt. Ühtlasi on film pilguheit Venemaa polaaralasid uurivate rahvusvaheliste teadlasgruppide tööle.
 
„Jozi kuld“. 25. mail kell 21.30
Vanaema ja keskkonnaaktivist Mariette Liefferink on võtnud oma südameasjaks paljastada tõde Johannesburgi ehk Jozi kullakaevanduste kohta, mille jäätmed ohustavad linnaelanike tervist.

„Väljasuremine: faktid“ („Extinction: The Facts“, 2020, Suurbritannia): 27. mail kell 20.00
Sir David Attenborough võtab vaatluse alla väljasuremiskriisi laiemalt ja uurib loomade ja taimede hävingu põhjuseid ja ka võimalikke lahendusi.

Üsna tüüpiline hoiatav keskkonnafilm sellest, et tuleb mõista elurikkuse kao toimet ja inimese vastutust selle eest. Sisaldab muu hulgas südamlikke kaadreid kahest viimasest maailma allesjäänud põhja valge-ninasarvikust Keenias. 1990. a oli neid alles 7. Elurikkuse hävingut põhjustab kõige rohkem liigne tarbimine ja ahnus, millega kaasnevad näiteks salaküttimine, ohjeldamatu kalapüük, metsloomakaubandus, loomade ja taimede asualade hõivamine jpm. Ohjeldamatu inimtegevuse tõttu ootavad meid järjest uued pandeemilised tõvepuhangud. Inimesed peavad mõistuse pähe võtma, keskkonda kaitsvad seadused globaalselt ja üksmeelselt toimima panema. David Attenborough näitab kunagisi filmikaadreid mägigorillade asualast, kus neid 1970. a, mil ta esmakordselt seal käis, oli 250. Kolme riigi kokkupuutekohas asuv kaitseala on nende riikide ühistegevuse mõjul säilinud ja mägigorillade hulk kasvanud tuhandeni. Väike gorillatüdruk Poppy, keda ajakirjanikust uurija tollal kohtas, on surnud vanadussurma, kuid alles on tema tütar Urarabu ja tütretütar, kes end oma liigikaaslaste hulgas hästi tunnevad.

Peaaegu kõik keskkonnakuu dokid on valminud mullu ja teleekraanile jõuavad need siinmail esmakordselt. Kõik filmid on eel- ja järelvaadatavad veebikanalis Jupiter: https://jupiter.err.ee/keskkonnakuu

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Riskirühmlase märkmed - 4.

Pfizer/BioNTech
Comirnaty™

Pärast lihavõttepühadeaegset eakate massvaktsineerimist, millele ma allergiahoo tõttu ei digiregistreerinud ega läinud, helistas mulle perearst ja kutsus vaktsineerima. Kuuldes allergianähtudest otsustas siiski, et minu kord lükkub edasi ja pean veel nädalakese paranema. Nädal hiljem kutsus perearsti õde mind uuesti.

Ettevalmistuseks tugevdasin vaimu: otsisin üles oma vanad vaktsineerimistõendid, et meelde tuletada, mis paganama haiguste vastu mind ligi pool sajandit tagasi vaktsineeriti. Ammuses lapsepõlves olin mitmesuguste lastehaiguste vaktsiine saanud, gripivaktsiine ei ole ma kunagi teinud – nii olingi oma viimased vaktsiinid saanud 1978. aastal Aga need olid põnevad!

Toonased vaktsineerimistõendid (omamoodi vaktsineerimispassina üheks kokku köidetud) näitasid, et enne Eesti noortegrupi Aafrika-reisi (muide, Sputnikuga, nagu sellal rahvusvahelist noorsooturismi bürood kutsuti) sain kaks vaktsiini rõugete, ühe kollapalaviku ja ühe koolera vastu. Ei mäleta, et nende tõttu midagi tundnud oleksin. Nigeerias käies ka ei haigestunud.

Noh, ja kui juba kooleravaktsiini üle elasin, asi see siis koroonavaktsiiniga toime tulla. Nii mõtlesin. 

Nii ka läks.

Eile (pärast väikest segadust kutse nädala- ja kuupäeva ebaklapiga) sain perearsti juures koroonavaktsiini esimese doosi.  Korraga oli kutsutud kuus inimest (sama arv nagu purgikeses doose), enamik minust nooremad. Kontrolliti ega kellelgi palavikku pole, mõõdeti vere hapnikusisaldust, anti mõned nõuanded. Siis läks süstimiseks. Torget ei tundnud. Selle üle ei saa imestadagi, sest süstival õel on nüüd tohutu praktika: ta on vaktsineerinud palju rohkem kui tuhat inimest.

Pärast viieteistminutilist (kontroll)istumist perearsti silme all tegin paarikilomeetrise jalutuskäigu koju, lisaks veel oma igapäevase joogakava. Kõik oli ja on praegu korras. Eile õhtul oli natuke siil udus tunne, aga märkimisväärseid kõrvaltoimeid ei ole. Teise doosi saamise aeg mai lõpus on ka teada.

Pilt internetist.

EDIT, 16. apr 2021. Et olen oma peres esimene esimese vaktsiinidoosi saanu, ei saa ma päris rahulikult jälgida eri vaktsiinide üle peetavaid vaidlusi ja neid otsustusi, mis puudutavad laiemat vaktsineerimist üleüldse ja nooremate vaktsiinisoovijate käekäiku. Ka huvitab mind, missugune on vaidluste ja otsuste mõju ühiskonnale.

Tagantjärele on selge, et tegin õigesti, kui vaktsineerimiskutse pika tulutu ootamise järel perearstile ise meilisin, et tahan vaktsiini saada. Esialgne teave oli ju igal pool, et riskirühma eakad oodaku, perearstid helistavad neile. Täna aga loen Delfist pealkirja: „Kõik veel vaktsineerimist ootavad üle 70-aastased peaksid endast perearstile märku andma“.  Soovitan samuti seda teha.

EDIT, 22. apr 2021. Nädal möödas esimese doosi saamisest. Viimastel päevadel on olnud mingi kerge tasakaaluhäire ja pearinglus, aga see hakkab üle minema. Võimalik, et seoses vaktsiiniga.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Riskirühmlase märkmed – 3.

Mõtlesin küll, et enne ei kirjuta, kui tean millal ja kus vaktsiini saan, aga mitmesugused juhtumised lausa tahavad blogis jäädvustamist.

19. märtsil saatsin perearstile e-kirja, milles palusin teavet selle kohta, millal jõuab minuni COVID-19 vaktsineerimine. Helistada proovisin enne ka, aga telefon oli kogu aeg kinni.

22. märtsil sain vastuse, et perearst pani mind järjekorda, aga vaktsiini polevat. Oodaku ma.

Mis tekitas küsimuse, miks mind vanuse poolest riskirühmlasena varem järjekorras polnud (täpsemini, miks ma pole mingit teavet perearstilt varem saanud). Teine küsimus on muidugi see, miks meie piirkonnas, kus elab palju eakaid riskirühmlasi, vaktsiini pole, samal ajal kui näiteks tuntud telesaate juht teatab, et sai 39. sünnipäevaks kingiks vaktsiinidoosi. Jne.

(30. märtsil oli Õhtulehest lugeda, et nüüd peaks koroonaviiruse vastane vaktsineerimine minema lahti ka viimase kahe Eesti perearsti juures, kes pole senini veel süste teha saanud. „Suurem samm riskirühmade, eriti eakate kaitsmisel peaks astutama aga uuel nädalal, sest enam ei saa kõik perearstid vaktsiine sama mõõdupuu järgi. /- - -/ Üldiselt kehtis aga senini reegel, et iga perearst saab korraga 36 doosi arstimit – olgu tema nimistus siis mitusada või mitu tuhat patsienti.“)

Ma siis ootan.

* * *
29. märtsi hommikul ilmus Delfis artikkel, et nüüdsest saavat kõik riskirühmlased digiloost teada kohe sisse logides, kas nad on riskirühmlased. Ma saanuks aru, kui see artikkel puudutanuks neid, kes on riskirühmas diagnooside tõttu. Oma sünniaega peaks ju igaüks niigi ise teadma.

Tohutu suur töövõit! Kiitus on muidugi puhas iroonia, sest sellist infot, et nad on või ei ole riskirühmas, pidanuks inimesed teadma juba mitu kuud tagasi.

Kuid sellest loost sai kohemaid hea näide ajakirjandusõpikuis kasutamiseks: selle kohta, kuidas inimesi ennatlike uudistega solgutatakse. Nimelt püüdsin paar tundi pärast loo lugemist digilukku sisse logida, kuid lehekülg oli maas. Ka Delfis oli pealkiri muutunud ja vastav märge lisatud.

Vahepeal oli digilugu siiski töötanud, kuid paljudele inimestele valesid andmeid pakkunud, mis (nagu kommenteerijad väitsid) palju arusaamatusi ja segadust põhjustas. Kella kuue paiku õhtul ilmus Delfis teade, et infot riskirühmlaste kohta enam ei näe, ennistatud on vana lehekülg ilma selle täiendava funktsioonita.

Seda jama iseloomustavad kenasti loo pealkirjast tehtud tõmmised (vaatamiseks klõpsa pildile).

(Järgmisel päeval siiski töötas digiloos kõik jälle koos uuendusega.)

* * *
Oleme koroonaviirusega nakatunud inimeste surmastatistikast (Terviseameti andmed) märganud, et millegipärast sureb mehi rohkem. Näiteks 29. märtsil olid 11 surnust 7 mehed, 30. märtsil 17 surnust 14 mehed. 31. märtsil oli küll 6 surnu hulgas ainult üks mees, aga kui vaadata pikemat perioodi, siis on mehi märksa rohkem.

Ma ei ole üheski väljaandes täheldanud, et mõni tervisehoiuspetsialist selgitaks, miks mehi sureb rohkem Võib-olla peaks mõni uuriv ajakirjanik seda mõtlemapanevat teemat uurima.

* * *
Tuttav ajakirjanik avaldas arvamust, et eakate riskirühma vaktsineerimise (ja selle kohta käiva infosüsteemiga) võinuks tegelema panna mitte perearstid, kes ilmselt praegu on väga üle koormatud, vaid kohalikud omavalitsused, kellel on oma „vanakeste“ nimekirjad ju olemas (Tallinnas kindlasti, sest siin makstakse ju pensionäridele sünnipäevatoetust). Mu meelest vägagi asjalik arvamus. Ainult et käigu pealt hobuste vahetamine on keeruline.

* * *
Minu kui autota inimese jaoks on oluline, et vaktsineerimisvõimalus oleks suhteliselt lähedal. Ühistranspordis peaksin igale poole sõitma üle veerand tunni ja pole garanteeritud, et selle aja jooksul ei viibiks läheduses mõni koroonahaige. Edasi-tagasi käimine võiks olla umbes 7 km pikkune, kuid juhul kui vaktsiin mingeid ebameeldivusi, näiteks tasakaaluhäireid, tekitab, on isegi 3,5 km tagasitulekuks palju.

* * *
Nüüd jõudis vaktsineerimisvõimalus väga lähedale. Esmaspäeval sain teada, et kolmapäeval läheb lahti digiregistreerimine järjekordsele suurvaktsineerimisele lihavõttepühade ajal üle Eesti, ka Tallinnas, ka meie piirkonnas. Aga...

… mul on vaikseks nädalaks välja löönud tugev allergia (nõgestõbi) ja pool nägu paistes (mida küll mask hästi varjab – veel üks argument maskikandmise pooldajatele). Arvatavasti on targem sellele terviselonkamisele mitte lisada veel ka vaktsiini küsitavat toimet. Muidu pärast ei tea milline nähe millest põhjustatud on.

Nii et ma vist loobun seekord digiregistratuuri õnnemängust ja jätkan perearsti kutse ootamist.

* * *

EDIT: 5. aprillil. Minu perearst kutsus nüüd vaktsineerima, aga mu allergiahoost teada saades soovitas sellest veel vähemalt nädalakese paraneda. Lubas uuesti kontakti võtta, et siis saan nädala või paari pärast juba parema tervisega ka esimese vaktsiinisutsaka. Küllap kirjutan siis ka uued riskirühmlase märkmed.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 2."

Riskirühmlase märkmed – 2.

11. märtsist pandi Eesti n-ö lukku. Lukusolek kestab esialgsete kavade järgi 11. aprillini.

Kavatsesin märtsis (lootuses, et selleks ajaks koroonaolukord leevendub) käia muuseumides ja näitustel. Tegin neist, mis märtsis lõppema pidanuksid, endale nimekirja, mida soovin näha, aga muuseumid ja näitused on nüüd kinni ja kui neid ei pikendata, siis jäävadki mul tõenäoliselt nägemata.

Toalilledele jäi ümberistutuseks vajalik muld ostmata, aga võib-olla saab seda mõnest suuremast toidupoest, kus ka tööstuskaupu jm on.

Üldiselt saame hakkama, piirdudes peaasjalikult vajadusel toidupoes ja kui tarvis, siis ka apteegis käimisega.

* * *
11. märtsil käisin pikemalt õues.  Selle õueskäigu ajal oli Delfisse jm ilmunud teade, et 65aastased ja vanemad saavad  digiregistratuuris registreeruda nädalavahetusel vaktsineerima. Aga juba oli see registreerimisvõimalus rahvarohkuse tõttu ka ära ummistunud. Kui ma pärastlõunal oma jalutusretkelt koju tulin ja digiregistratuuri läksin, ei olnud Tallinnas enam vabu aegu.

Mind häirib sõna „kõik“ kasutamine sellekohastes uudistes. Näiteks Delfis öeldakse, et neljapäeval said kõik 65-aastased ja vanemad inimesed selleks nädalavahetuseks valida digiregistratuuris endale sobiva aja AstraZenecaga vaktsineerimiseks. Aga...

Kuivõrd sellesse rühma kuulub kõvasti üle 100 000 inimese, siis on siililegi selge, et 6000 vaktsineerimisvõimalust ei tähenda kõiki ja asjatu on kutsuda kõiki korraga registreerima. Selgem oleks, kui kirjutataks, et selle vanuserühma inimestele võimaldatakse seekord (ja/või ka tulevikus) registreeruda vaktsineerimisele. Sõna „kõik“ tekitab inimestes asjatut kartust ja paanikat, et kui kõik saavad, siis miks just mina ilma jään või jäin.

Eesti kommunikatsioonis ja logistikas seoses vaktsineerimisega on üldse liiga palju vigu ja vasturääkivusi, mis omakorda kruvib pingeid üles.

* * *
12. märtsil avaldas Our World in Data tabeli, millest nähtub, et Eesti on nakatumisnäiduga teistest ette rebinud, olles nüüd maailmas esikohal viimase nädala nakatumiste arvuga miljoni elaniku kohta. Kurb esikoht.

* * *
Ühe kunagise populaarse filmi pealkiri  oli: „Vaatame, mida toob esmaspäev“. Need sõnad sobivad ka tänasel pühapäeval. Järgmised riskirühmlase märkmed kirjutan tõenäoliselt alles siis, kui mulle endale saabub selgus, millal ja kus ma vaktsineeritud saan. Seni jätkan blogis muude teemadega.

Vaata ka
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Riskirühmlase märkmed – 1.

Eile kuulasin kaunist laulu „Ema süda“.
https://youtu.be/WqLD02cbuzQ

Ema mälestuseks. Tal oli 102. sünniaastapäev. Tema eluajal oli ta sünnipäev meie perele palju tähtsam kui järgmise päeva naistepäev.

Eile oli tugev tuul ja lumetuisk. Täna on kenasti päikesepaisteline ilm. Õhtul läheb jälle külmaks, vähemasti miinus 10-15.

Vanuselt riskirühmas, sest peagi saan 75, ootan teadet, millal mind vaktsineerima kutsutakse. Mõtlesin, et seni, kuni vaktsiin käes, pean tasapisi n-ö riskirühmlase päevikut (kuid oma haigusi ei hakka ma blogis üles lugema). Eks siis näe, kumb varem kätte jõuab: kas vaktsineerimine või juubel.

Minust 13 aastat vanem onutütar ja tema veel vanem kaasa on esimesed vaktsiinisüstid saanud ja ootavad teist süsti.

Minust märksa nooremad kilkavad FBs, et on esimese vaktsiinisüsti saanud (näiteks Tiit Pruuli, Kalle Muuli, Jürgen Ligi; viimatinimetatu väidab, et kui ta poleks seda teinud, oleks annus läinud kraanikaussi või koerale).

Nädalavahetusel vaktsineeriti (väidetavalt) 60-69aastaseid riskirühma liikmeid. Olevat tahetud proovida, kas nad eesti.ee kaudu tulevate meilide peale kohale tulevad. Tallinnas ja Tartus olnud see arv väga väike, vähem kui pooled kutsututest. Kas ülejäänud oma e-kutse kätte said, on teadmata.

Kuidas ja millal minuvanuseid vaktsineerima kutsutakse, kas helistatakse või meilitakse, on ka teadmata. Kontrollisin igatahes üle, mulle riigiportaali saadetud meil on mu tava-aadressile ümber suunatud, aga mingit kutset pole. Ootan veel mõni aeg ja siis vist pean ise hakkama perearstile helistama. Olen tema juures väga harva käinud, sestap ei saa vist ka kutsumise peale kindel olla.

Kogu segadus selle ümber, keda, millal, millega ja kas üldse vaktsineerima kutsutakse, samuti eakamate inimeste kutsumise katsetamine e-kirjadega, tõi mulle meelde hiljuti Jupiterist vaadatud seriaali „Üle Atlandi“  selle koha, kus Norra kuningas ja kroonprints on külas Inglise kuningal ja küsivad temalt, kuidas palee on kaitstud sakslaste võimaliku rünnaku eest. Inglise kuningas vastab, et kõik on korras ja näitab neile kardina taga peituvat nuppu. Norralased küsivad, miks see kardina taga on. Inglane vastab, et sellepärast, et kabineti koristajad sellele kogemata ei vajutaks. Norralased, kes on sõjakoledustega rohkem tuttavad, küsivad, kas see nupp ikka töötab. Inglane vastab, et töötab küll. Norralased teevad ettepaneku proovida.

Inglane justkui solvub, kuidas võidakse kahelda kuningliku palee valmisolekus häirele reageerida, vajutab siis nupule ja ütleb norralastele, et vaadake nüüd, kuidas ümberringi sebima hakatakse. Aga midagi ei juhtu, nii õues kui palees teevad kõik rahulikult edasi oma toimetusi, sest ... nupp kas ei tööta või ei ole sellele reageerimist piisavalt katsetatud ja harjutatud.

Kui kriis on käes, siis on hilja katsetama hakata.

Terviseameti teatest: tänase seisuga vajab Eestis haiglaravi 626 COVID-19 patsienti. Viimase ööpäevaga suri 14 koroonaviirusega nakatunud patsienti. Alates pandeemia algusest on Eestis surnud 667 koroonaviirusesse nakatunud inimest. Viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta on 1335,5 ning esmaste positiivsete tulemuste osakaal tehtud testide koguarvust 19 protsenti.

Ja veel: tänases Riigikogu pressiteates sellest, et Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon sai tänasel avalikul istungil ülevaate koroonaviirusega seoses, on muu hulgas öeldud, et meie haiglavõrk on jõudnud kriitilisse olukorda. Ka on 80+ vaktsineerimine üle riigi nimistutes lubamatult  ebaühtlane, seejuures ei ole mõnekümnes nimistus vaktsineerimist veel alustatudki.

Mis siis minul oma ligi 75-ga muud üle jääb kui oodata.

Samuti nenditi komisjonis, et vaktsineerimisnimekirjade koostamine ja täitmise jälgimine on siiani sisuliselt käsitöö ning riigi andmebaaside juriidilise ja tehnilise ühildamisega ei ole tegeldud piisavalt.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

Kuulsused ja kätepesu

Minu lapsepõlves oli levinud salmike: „Pese puhtaks oma käed, siis sa nägus välja näed!“ Nägusad tahtsime kõik olla ja kätepesemine kujunes igapäevaseks harjumuseks. Hästi sagedaseks seejuures.

Ja hea oli, et kujunes, sest praegu tuletatakse kätepesemist jälle palju meelde. Veel sagedamini kui mu lapseeas. Ja teises, karmimas kontekstis: et sa koroonasse ei nakatuks.

Aga ometigi ajavad tuntud näitlejate kätepesukaadrid vaatajale muige suule. Näiteks Jack Nicholson ja tema seebivirnad:
https://youtu.be/0Y8EyIY-_I0

Või nooruke Leonardo DiCaprio nii kätepesu kui uksenupu puudutamise kartusega:
https://youtu.be/JPGhlevhMFU

Kuigi me ise neist suurt ei erinegi.

Nicholson peseb käsi filmi  „Enam paremaks minna ei saa“ („As Good As it Gets“, 1997) algustiitrite taustal, DiCaprio stseen on filmist „Aviaator – valguses ja varjus“ („The Aviator“, 2004).

Head vaatamist!

Vaatamisi: südamlikud rebaselood ja piltlik selgitus aktuaalsel teemal

YouTube soovitas mulle vaatamiseks head selgitavat peaaegu multikat koroona kohta. Vaatasin ära ja soovitan oma blogi lugejatele ka:
https://youtu.be/BtN-goy9VOY

See Kurzgesagt'i video on valminud mõned päevad tagasi, 19. märtsil ja seda on vaadanud ligi 20 miljonit inimest. Piltlikult selgitatakse, mis on koroonaviirus, mida ja kuidas mõjutab, mida saab selle vastu ette võtta ja miks need ettevõtmised on vajalikud, miks püütakse koroonanakkuste lainet aeglustada jms, mille teadmine praegu kogu maailmas ja meil ka aktuaalne on. Videol on eestikeelsed subtiitrid ja minu arvates sobib see vaatamiseks ka koolilastele. Nende vanematel aga aitab selgitada, miks on kodus püsimine vajalik.

Neile, kes koroonauudistest väsinud on, ja kõigile teistele ka võivad aga sobida rebase Alice ja tema peremehe Ivani lood – Alice the Fox –, mis on samuti YouTube'i videod, mida on üle saja ning mida saab näha siit:
https://www.youtube.com/channel/UCiEFbQHfI-iiez0NBr6ZV1g/featured

Rebaselood on vene keeles, aga ka keele mitteoskajad tajuvad videopiltidel kindlasti seda kooskõla, mis rebase ja ta peremehe vahel valitseb. Hea, lahe ja hingesoojendav suhe. Mulle tõid need kanaliha suhtes allergilise rebase videod meelde Väikese Printsi koos oma rebasega. Mäletate ju: „... kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas.“

Pildil on kaader täna üles pandud videost. Viie tunniga kogus see üle 69 000 vaatamise.

1320.

Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni

16. märts.
Olin eile õhtul üsna häiritud uudisest, et Suurbritannia tahab kohustada kõiki üle 70 aasta vanuseid inimesi, ka terveid, neli kuud kodudes püsima. Toit toodavat ukse taha ja arsti nõuandeid saab videosilla kaudu. Mõnedki meie meediaväljaannete ja blogide kommentaarid näisid tahtvat, et sama ka Eestis tehtaks. Et siis olevat riskirühma kokkupuuted noorematega ja võimalus neilt nakkust saada täienisti välistatud. Täna ütlesid aga nii Tallinna linnapea kui ka valitsuse kriisikomisjoni juht, et meil sellist absoluutset liikumispiirangut ei tule. Tunneksin ennast väga halvasti, kui peaksin neli kuud kodus passima ilma v õ i m a l u s e t a minna mõnikord harvagi välja jalutama, kui mul ometi lausa koduaknast mets paistab. Kontakte inimestega väldin niigi. Poeskäike teen haruharva ja kõiki ohutusnõudeid järgides. Täna käisin niisugusel kellaajal, kus peale minu ühtki ostjat poes polnud ja nüüd ei lähe meil kodust keegi poodi enne kui nädala pärast. Ja terve tahan ma vaatamata kõigele püsida.

17. märts.
Oleme sõpradega arutanud ja täna panin FB-sse küsimuse, kas ei oleks Eestil (ja kogu Euroopal) mõttekas jätta ära suveajale üleminek 29. märtsil, arvestades seda kui paljudel inimestel kellaaja muudatusega kohanemine on varasematel aastatel põhjustanud mitmesuguseid tervisehäireid. Vastuseks hakkasid paljud FB-lased teatama, missugune aeg neile meeldib. Täiendasin siis postitust: küsimus ei ole selles, kellele meeldib suveaeg, kellele talveaeg, vaid selles, kas nakkusohtlikul ajal üldse on vaja organismile lisakoormust muutuva kellaajaga kohandumiseks. Mulle endale meeldib ka suveaeg rohkem, kuid teades, kuidas mõne inimese organismi häirib kellaaja nihutamine (mõjutades nii talitlust kui ka immuunsust), võiks kellanihutamine minu arvates seekord siiski ära jääda. Seekordne kellaaja mittenihutamine oleks ajutine ning siis, kui koroonast on võitu saadud, võib ju jagelus kellaaja teemadel täie hooga edasi minna.

18. märts.
Mõtlesin, et koroonaviirus on nagu maailma ümberhäälestaja. Mis varem tähtis tundus, pole seda enam, väärtused nihkuvad, otsused muutuvad, midagi tuleb teisiti teha...

Sain meeldiva e-kirja TÜ-st. „Viimastest vaba juurdepääsuga programmeerimise e-kursustest (MOOCidest) on möödunud hulk aega ja sobiv aeg on uurida, kuidas on Teil läinud. Meie eesmärk on aru saada, kas ja mil moel on meie MOOCid Teie elu pärast kursust mõjutanud.“ Paluti vastata küsimustikule, sest vastused annavad ülevaate MOOCide panusest ühiskonnas ja võivad anda ka põhjuse taas programmeerimise e-kursuseid korraldada. Muidugi ma vastasin küsimustele, sest sellest programmeerimiskursusest on mul ainult head muljed, sain targemaks ja kui nüüd otsustatakse taolist kursust uuesti korraldada, soovitan seda kõigile neile, kel on aega ja kes praegu n-ö kodus istuvad ja igavlema kipuvad. Üldse on internetist imetore näha, kui paljud ülikoolid nii meil kui maailmas e-õpivõimalusi pakuvad ja kui palju on laienenud kõikvõimalike (tasuta) kultuuripakkumiste osa.

Venemaa Kosmonautikaagentuur teatas, et 17. märtsil suri 84aastasena Valentina Gagarina, maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini lesk. 1961. a sai ta oma mehe kosmoselennu järel väga kuulsaks. Mäletan oma plikapõlvest tema fotot, mis kiiresti üle maailma levis, ja hiljem, juba noore ajakirjanikuna sain tuttavaks ka selle foto pildistajaga. Kirjutasin sellest nüüd oma blogis ja seda teksti saab näha ka ERR kultuuriportaalis.

19. märts.
Jõudsid kohale kaks kirja Austraaliast. Ilmselt käib riikidevaheline post üsna suvaliselt, mis ka mõistetav on. Üks kiri oli kirjutatud jaanuaris, teine veebruaris. Need on mu 97aastase tädi elu-olust. Olen mõtelnud, et tema pika elu lõpuaeg on täis igasuguseid katsumusi nii Austraalia suurte metsatulekahjude kui ka nüüdse koroonapuhangu näol. Aga need kirjad on rahulikust ja vaiksest kulgemisest, juuksuri juures käimisest, sellest, et vanainimese jalad enam hästi ei kanna, et mõnikord on tore marketis istuda ja inimesi vaadata, et fish and chips maitseb nii hästi ja veel paljudest lihtsatest inimlikest asjadest.

Õhtul, kui parasjagu pärast joogaasanaid mediteerisin, käis mitu tugevat prantsatust – läheduses lammutatavalt hoonelt kukutati maha mõned paneelseinad. Kümnendalt korruselt kukkudes tekitasid need iselaadse maavärina ilmingu. Kes ei tea või ei taibanud, milles asi on, võis ikka parajalt ehmatada.

20. märts.
Ametlik kevade algus.
„Kevade on sala tulnud,
liigub linnu südames,
vilgub sinivõlvilt silmi,
õhkub tuuleõhu sees!“
Kes muu kui Lydia Koidula.

Kevad on lootus. Päike. Pildil on selle kevade esimene päikesetõus. >

Kodumets on päeval nooremat rahvast nii tihedalt täis, et piirdun aknast vaatamisega. Paljud tuttavad saadavad e-kirjaga kevadlillede pilte.

Alustan Kreeka müütide lugemist, nende ajatute lugude ümberjutustuse on kirja pannud koomikust kirjanik Stephen Fry, kelle raamat, millest varsti blogiski kirjutan, ilmus Varrakult hiljuti ka eesti keelde tõlgituna.

Vt ka: „Märtsipudemed – 1.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 2.“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html

Märtsipudemed – 2. ...Depeche Mode'ni

Kavatsesin märtsipudemeid kirjutada kümne päeva kaupa, aga siis veniksid blogipostitused liiga pikaks. Seekord on ajavahemikuks 11.-15. märts '20.

11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.

12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.

Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.

Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.

Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.

13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.

14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad. 
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat.  Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.

Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend. 

Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.

Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...

15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.

Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile  – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.

Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini

Võib-olla olen ma vanamoeline, kuid järjest rohkem süveneb minus mõtteviis, et kui rahvale üleüldiselt on teatatud, et ähvardab koroonasse haigestumine, siis on lausa kuritegelik anda infot haiguse ja selle vältimise kohta tasulisena. Märtsi esimese kümne päeva jooksul võib niisuguseid tasuliste lugude näiteid meie internetiväljaannetest palju tuua (Delfi, Maaleht jt).

Samuti soovitaksin ajakirjanikel meeles hoida tõika, et sõna võib küll vaba olla, aga sõna eest tuleb vastutada. See, kui Liisu Lass raadiosaates Uudis+ koroonast nakatumise küsimusele vastates lubas üle õla sülitada, oli küll naljakamate seikade hulka liigitatav (vaata mu eelmist postitust), aga mõne teise ajakirjaniku (või poliitiku) üleskutsed sõita nakatumisohtlikesse piirkondadesse, kas siis suusatama või lihtsalt odavate piletite võimalust kasutava turistina, on tõeliselt vastutustundetud.

Vanuse poolest riskigruppi kuulujana on mulle ka täiesti vastu hakanud rõhutamine, et „meie oleme noored, surevad vanemad ja nõrgemad“. Teate, kullakesed, ka need vanemad ja nõrgemad on inimesed kõigi inimõigustega ja nende seadmine nakatumisohtu kellegi mõtlematu käitumise tõttu on hoolimatu ning vastutustundetu.

Samal ajal, kui osa neidsamuseid „turiste“ ikka veel oma suusareisidele suunduda otsustas, oli viirus jõudnud esimesse kooli ja üle 800 õpilase ei saa kaks nädalat kooli minna ja on hirmul nakatumise ees. Sellepärast, et lapsevanemad vastutust ei tundnud.

Kirjanik Aidi Vallik kirjutas 8. märtsil oma blogis asjalikult koroonaviirusest. Asjalikumalt kui nii mõnigi ajakirjanik. https://aidivallik.wordpress.com/2020/03/08/nagu-lubatud/

Muudest asjadest ka. 1. märtsil pahandas mind ERR-i uudis, et kümmekond aastat tagasi pankrotti läinud õmblusvabriku Klementi umbes 9000 tootele pole suudetud ostjat leida ja need lihtsalt hävitatakse. Klementi kvaliteet oli märksa parem kui igasugustel „hinnakatel“ ja kindlasti on palju inimesi, kes sobivalt madala hinna eest või tasuta neid endale hangiksid: vanainimesed näiteks, kes seda kvaliteeti mäletavad, need ka, kes näiteks töisemaid riideid vajavad jne. Aga üksikisikutel seda võimalust pole, on ainult võimalus neid riideid kollektiivide, näiteks MTÜde kaudu saada. Igati tobe olukord.

Eile sai see uudis siiski rõõmustavama lahenduse, Maksu- ja tolliamet andis Saarde vallale üle 479 pluusi, kampsunit ja kleiti, mis jäid pärast Klementi õmblusvabriku pankrotistumist tollilattu seisma. Saarde oli üks üheksast omavalitsusest, kes pakkumisele abivajajatele rõivaid saada kohe reageeris.

Märts on mu vanemate sünnikuu. 7. märtsil saanuks ema 101aastaseks. Tema eluajal oli see päev meie kodus lillepäevana tähtsam kui naistepäev. Varsti tuleb isa 110. sünniaastapäev. Lisaks on sünnipäevad veel mitmel mu sugulasel ja sõbral. Naistepäev oli sel aastal pannkoogipäev.

Huviga vaatasin Nove Mestost laskesuusatamise maailmakarika etappi tühjade tribüünide ees. Harjumatu vaikus teleülekandes. Tore oli, et meie meeskond tegi päris ilusa teatesõidu, olles veel kolmanda vahetuse alguses esiviisikus.

Eile vaatasin ETV2 järelvaatamisest Kanada dokumentaalfilmi „Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim“ (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power, 2019). Atwoodi looming pole mu lemmikkirjandus, aga film andis tunnistust, et tegemist on väga teravapilgulise ja nõtke meelelaadiga ning inimlikult sooja isiksusega. Tekkis huvi Atwoodi luule vastu. Huvitama hakkas ka Atwoodi kauaaegse elukaaslase Graeme Gibsoni looming. Film näitas, kui südamlik, teineteist hoidev ja mõistev kooselu neil oli. Seda saab järelvaadata veel ligi kuu. https://etv2.err.ee/1055012/atwood-sona-parast-sona-parast-sona-on-voim

Vihje sellele dokfilmile leidsin Tartu Linnaraamatukogu töötajate blogist (https://raamatukava.wordpress.com/), millel soovitan pilku peal hoida, sest seal on tihtipeale osutatud huvitavatele leidudele tele- ja kinokavadest.

9. märtsil oli väga ilus päikesetõus, aga seejärel tõmbus kohe halliks. Natuke päikese tulekust jäi siiski ka siinsele moblafotole.

Vt ka:
„Märtsipudemed – 2“
https://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html 

„Märtsipudemed – 3“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

O sancta simplicitas!

Eile kuulsin, kuidas äsja Tenerifelt puhkamast tulnud Liisu Lassilt küsiti Vikerraadio saates Uudis+, kas ta on koroonast terve pärast tagasitulekut. Vastuseks ütles ta,  et enesetunne on hea ja:

"Sülitan kolm korda üle õla. Loodetavasti nii ka jääb."

Ei noh, vanarahva tarkused on enamasti paslikud, aga see sülitamise jutt piisknakkuste ajajärgul mõjus puhtakujulise püha lihtsameelsusena.

Liigaasta lisapäeval

Täna on kuupäev, mille lausa peab blogis jäädvustama, sest uus niisugune võimalus tuleb alles järgmisel liigaastal. Saagu siis siia kirja veebruaripudemed.

Veebruari alguses hoidsin sidet Muinsuskaitseametiga lammutataval hoonel oleva kunstiväärtusliku pannoo säilitamise asjus.  11. veebruaril, pärast vahepealset ehmatust, sain teate, et PERH (kui hoone omanik) on ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist. Praeguseks on pannoo maha võetud ja lammutamine käib hooga (foto kõrval). Põhjalikumalt olen pannooga seonduvast kirjutanud siin. Nõnda oli blogimisest seekord kasu.

Kui tehti teatavaks kultuuri elutöö preemia saajad, oli tegemist minu lemmikluuletajaga (Paul-Eerik Rummo), minu meelest ühe huvitavama loominguga arhitektiga (Toomas Rein) ja mu kursusekaaslasega Tartu Ülikoolis (Rutt Hinrikus). Neist viimasega oleme ühevanused. Mis paneb nentima, et ju on minugi elutöö peaaegu tehtud.

Sain suguvõsauurijast hõimlaselt teada, et Ellen Niit oli mu veresugulane. Ühised juured viivad mu emapoolse vanaisa vanemate kaudu Kedvale Juuru lähedal. Emapoolset vanaisa ma ei tundnud, aga Ellen Niit oma luulega on mulle alati sümpaatne olnud.

Koostöö raames sain Varrakult lugemiseks paksu köite, Mika Waltari „Mikael Karvajala“. Sellega veetsingi rohkem kui pool kuud ja muljetest kirjutasin siin. Vahelduseks lugesin ka paar Alan Bennetti õhemat huumoriraamatut, aga vähemasti praegu ma neist kirjutada ei kavatse.

Vaatasin mitut sarja ja filmi, sealhulgas ka Oscari pälvinud „Parasiiti“, mis oli omapärane ja üpris keerdkäiguline, kuid ei haaranud mind kaasa, ei pannud tegelastest huvituma ja oli kohati liiga paksudes toonides, sisaldades palju verd ja palju solki. Kuidagi ülepakutud, kuid tõenäoliselt tempokam, kui enamik Oscarile kandideerinud filmidest.

24. veebruaril oli aastapäevale kohane päike. Ilm igatahes kohe märgatavalt valgem ja meeldivam, kui muidu üldhallis veebruaris. Pärast presidendi vastuvõttu kirjutasid lehed, et presidendi rõivad maksid 7500 eurot. Seda on rohkem kui minu aastane sissetulek.

Vastlapäeval nautisin Maximast ostetud vahukoorekukleid (Eesti Pagar, 50 senti tükk). Väga head ja õiged olid. Järelvaatamisest vaatasin Ugala teatri aastapäevaetendust „Igal linnul oma laul“, mis kohati meenutas vanu eesti laulumänge ja massdeklamatsiooni, aga üldkokkuvõttes oli hea lahe ning vanarahva tarkusi, ütlemisi ja salmikesi au sisse tõstev lavatükk.

Vastlapäeval jõudis soojalt maalt Eestisse tagasi esimene sookurg. Liiga vara, sest järgmine päev, 26. veebruar oli selle talve esimene suure lume päev. Tuiskas. Linnud tundusid segaduses ja hädas olevat, sest nende senised söögimaad olid lumme mattunud.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) asejuht Bruce Aylward avaldas 25. veebruaril arvamust, et maailm pole uue koroonaviiruse haiguspuhanguks valmis. 27. veebruaril sai teatavaks, et esimene koroonahaige Eestis on siin alaliselt elav iraanlane, kes tegi lennureisi Iraanist Türki ja sealt Riiga, kust edasi tuli liinibussiga Tallinnasse. Paranegu ta hästi ja olgem me kõik ka terved!

Eile õhtupoolikul tegime tiiru lumises kodumetsas. Ilus päikseline päev oli. Sai teha üsna isamaalise foto. Täna on vahepeal jälle tuisanud.

Moblafotod: 28. veebr 2020.