"Oli hästi tore ettevõtmine!"

Fotojahi sildi all on mu blogis 98 postitust. Mõnel, kes Fotojahis selle algusest praeguseni on osalenud, on neid kindlasti palju rohkem. Päris alguses ma osaleda ei saanud, sest mul polnud fotokat. Nii kujunes esimeseks postituseks "Männid" 2008. a mais, siis "Unistamine", siis "A" ja riburada palju muid.

Tegelikult algas blogijate rõõmsameelne ühistegevus Fotojaht varem, Kaja Karuema vahvast ideest, kuigi päris lõpuaastatel on ta ka ise selles osalemisest kõrvale jäänud. Ju siis on professoritööd ja muid kohustusi nii palju olnud, et iganädalast kohustuslikku teemat enam jäädvustada ei jõua. Noist algusaastatest meenuvad Tiia, kes fotojahi vedamise Kajalt üle võttis ja seda (vist) kuni seniajani on teinud, veel Kaamos rules!, Kukupai, Killuke jpt, kes pidevalt osalesid.

Vist oli see Tiia, kes algatas Fotojahi blogi - Fotojahi päeviku, mis senini olemas, kuigi nüüd maadleb mõningate tehniliste probleemidega. 2010. a oktoobris sündis ka Fotojahi lehekülg Facebookis.

Alguses oli osalejaid ju ikka pidevalt rohkesti üle paarikümne (Tiia parandab ehk mind, kui eksin. Ja kuna kirjutan mälu järgi, siis on ka muud parandused ning täpsustused oodatud).

Loobusin pidevast osavõtust 2011. a lõpuks, hiljem olen ka mõnel korral oma fotosid Fotojahi teemadel teinud, aga mingist ajast jäi asi soiku ning sestsaadik, kui mu fotoaparaat üles ütles, pole ma enam osalenud - moblafotod pole mu meelest tehniliselt nii head.

Vist sündis Fotojahist vähemasti üks veebipõhine fotonäitus ka, aga selles ma enam ei osalenud, küll aga meenub, et mingil viisil oli Killuke selle ülespanekuga tegev.

Aga ideena oli Fotojaht vahva asi nagu ka osalejate kokkulepe püüda kommenteerida enam-vähem kõiki teiste fotojahiliste pilte, teha seda toetavalt ja sõbrameelselt, jätta halb ja solvav ütlemata, anda nõu, kus vaja. Praegu on selle välja vahetanud mitmesugused challenge'd, milles praktiliselt juba järgmine blogijatepõlvkond osaleb.

Paar teemat on jäänud, enne kui Fotojaht aasta lõppedes otsad kokku tõmbab. Jääb üle ühineda Killukese mõttega Fotojahi blogi mustri-teema kommentaarides: "Oli hästi tore ettevõtmine! Kunagi ootasin põnevusega uut nädalat ja kõigi postitusi."

Minugi aitäh nii Fotojahi väljamõtlejale, elushoidjatele kui ka kõigile neile, kelle huvitavatest foto- ja blogimaailmadest olen Fotojahi käigus osa saanud.

EDIT /7.dets 2014 /: Killuke leidis Fotojahi kunagise virtuaalnäituse üles. Panen selle lingi kommentaaride hulgast siia teksti lõppu ka.
http://fotojaht.edicypages.com/

Mitu head asja, paar parti kah

Aprilli algus on toonud mitu head asja, millest kavatsen osa saada või mida juba olen nautinud.

Esimene. Eilsest kuni 14. aprillini saab ETV" vahendusel näha kuut Jaapani animafilmi. Täpsemalt saab nende kohta lugeda siit: Jaapani anime 2.-14. aprillini ETV2-s.

Eile vaatasin neist esimest - Makoto Shinkai 2007. aasta filmi “5 sentimeetrit sekundis”. Viis sentimeetrit sekundis on kirsiõite puult langemise kiirus. See on imeilus film, mis jättis väga hea tunde ja milles aegamööda ning sisenduslikult avaneb poeetiline veidi nukker lugu armastusest ja sellest, mis käib inimesega kogu eluaja kaasas, kui ta on teismelisena palavalt armunud olnud. (Kolm osa, kokku tund aega. Kordusena saab seda ETV2-st vaadata sel laupäeval kell 23.50 ja järelvaatajana internetist seitsme päeva jooksul. Välismaal viibijad seda vist ETV2 vahendusel ei näe). 

5. aprillil kell 17.00 on ETV2-s eetris legendaarne 1988. aasta film “Minu naaber Totoro” (Hayao Miyazaki). Seejärel riburada ka ülejäänud: “Tuulte Oru Nausikaa” (1984), "Moonikünka nõlvadel" (2011), "Tüdruk, kes hüppas läbi aja" (2006) ja "Ookeanilained" (1993).

Teine. Saan oma kooliajast saati longanud matemaatikateadmisi kohendama hakata. Kui keegi pole veel märganud, siis siin on link raamatuna ülipopulaarseks saanud "Matemaatika õhtuõpiku" leheküljele, kus nüüdsest saab raamatu e-versiooni ka tasuta alla laadida. Igatahes väga tänuväärne võimalus minu arvates ja ma üritan seekord härjal sarvist kinni hakata.

Kolmas. Kadrioru kunstimuuseumis on märtsi lõpust kuni 7. septembrini tore näitus, millest kirjutasin vanade postkaartide vahendusel oma Sulekese blogis pealkirja all "Südamlikud siluetid minevikuhämarustest". Eesti Kunstimuuseumi ja Rahvusarhiivi koostöös valminud näitus tutvustab Teise maailmasõja ajal Eestisse maha jäänud haruldast kunstikogu baltisaksa taustaga aadlidaami Eveline von Maydelli elegantsetest käärilõigetest.

Neljas. Heade asjade hulka kuulub kindla peale ka see, et pardid käisid korterit otsimas. Tulid 1. aprillil keset lumekrähmulist ilma tiira-taara tatsumisi autode vahelt otse toaakna alla, siis üritasid välisuksest sisse tulla, seejärel tegid tutvust kanalisatsioonikaanega... Ei meeldinud vist, sest kõndisid edasi. Pildid on mõnevõrra udused, sest tehtud läbi aknaklaaside, aga külaliste visiit sai fikseeritud.

Ma pole väga ammu osa võtnud blogijate Fotojahist, aga et pardid sellenädalase jahiteema RING lausa koduakna alla kättesaadavaks tõid oma ringi patseerimisega ja ringi uudistamisega, siis oleks suisa patt osalemata jätta. Nii et seekord ka link Fotojahile.

Palju head...

Hulk aega mõtlesin, kas sel aastal enam üldse blogisse kirjutan. Eelmine piparkoogilõhnaline postitus oli selle aasta sajas ja 100 on ilus ümmargune number. Aga midagi jäi kripeldama ning näärisoovideta ka justkui ei saa. Täna tehtud fotod pole pühadeaja piltide moodi, aga pakun need ka fotojahi vabasse teemasse...

2012 oli kummaline aasta. Palju sodi ja soppa ujus pinnale ning tuli välja. Mitmes valdkonnas ja paljudel elualadel. Mõnikord oli kellegi kordasaadetut lausa valus vaadata ning ega see inimestele hästi mõjunud. Mõni ootas pääsemist ning puhastust maailmalõpust, aga enamik loodab kindlasti, et uue aastaga midagi paremat tuleb. Peab tulema...

Jäägugi siis halb meist vanasse aastasse maha. Võtame kaasa selle, mis oli hea, ning lisame sellele uut head. PALJU HEAD...

Kõikidele.

Minu fotod: 29. dets 2012, Tallinn.
Teiste fotojahiliste vaba teema fotod on siin.

Fotojaht - maast leitud tähed

X. Suur tundmatu. Küsimustes peituv tegelane, kes tuleb leida. Valemite lemmik. Tegur. Iks. Mister X, kui kellelegi samanimeline film Georg Otsaga peaosas meelde tuleb. Sabas sörkija, tähestikus tagapool kõmpija. Eesti keeles pigem võõras kui oma.

Lihtsalt x.

Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga selle nädala teema "Maast leitud tähed" oli mul paar kuud tagasi tehtud piltide hulgast kohe võtta ja tahtis väga blogisse tulla. Seda enam, et ühele üsna olulisele x-küsimusele peaksin homme vastuse saama.

Minu foto, sept 2012. 
Teiste fotojahiliste maast leitud tähed on siin.

Fotojaht: Silte ja tekste Pääsküla jaamast

Need fotod ei sobi ehk seekordse fotojahi "Veidrad märgid - sildid" teemasse päris täpselt, sest ühtki omaette võetuna veidrat silti või märki neil justkui pole. Kuid kõigi nende kooslus on üpris veider, moodustades koos juurdekuuluvaga omamoodi rütme ja kujundeid. Mõjudes ühtaegu vajaliku ja ülepaisutatuna. Tähistades vana ja lagunenu lahkumist ning uue tulekut.

Aga vaadake ise (soovitavalt pildile klõpsates, et teksti ka lugeda näeks). Töötander on reisiplatvormide üleviimine eurokõrgusele, koht Pääsküla jaam.

Minu fotod, 4. sept 2012.

Teiste fotojahiliste veidrad märgid ja sildid.

Fotojaht: Rõõm suvest

Inimene on tilluke mutukas taevalaotuse all. Kõnnib siis see mutukas mööda (raba)rada ja avastab järsku, et taevast tahaks nagu teine, veel väiksem, aga ikkagi hirmsuur mutukas talle kraevahele laskuda. Mutukas vaatab teist mutukat ja saab siis aru, et teine koob hoopiski võrku, nii habrastest niitidest, et neid pole vastu taevast nähagi, ainult seal, kuhu keegi veel väiksem on kinni jäänud, on mingi saagiträhn. Võrgukuduja tunneb suvest rõõmu, naudib üürikest päikesepaistet, rajab oma teed, elab oma elu, ei kavatsegi inimmutukat rünnata, teab, kas üldse märkaski teda. Nad on küll ühe maa peal, aga ometigi teineteisest kosmilistes kaugustes.

Ja kui inimmutukas hiljem vaatab sel üürikesel kohtumisel klõpsatud fotot, siis näeb ta, et võrgukuduja mutukas on natuke nagu musta südamekese sarnane, ainult jalad turritavad sellest südamest välja. Mnjah, rõõm suvest...

Minu fotod, 10. aug 2012.

Teiste fotojahiliste suverõõmud on siin.

Fotojaht: Auku ei tasu halvustada

Üle hulga aja fotojahist osa võttes saan seekord panna väga värske pildi. Käisime eile Laiuse voorel ja seal ka Siniallikal. Ootasime, et allikas näeb välja teistsugune, ikka kirgas veesilm ja sellest lähtuv ojake, nagu olen harjunud Põhja-Eestis nägema. Aga see allikas oli rohkem nagu... auk.

Kuid selle veeauguga seostub vägevaid legende. See olevat "Kalevipoja kaev". Ja nagu väidab Jõgevamaa turismiteave, olevat selle sügavust endistel aegadel mõõta püütud, kuid allikas jäänud põhjatuks. Tema vett peeti tervistavaks, eriti silmadele.

Allikaaugult saadi vanasti abi nii liigse vihma kui põua vastu. Põua ajal aitas see, et kolm ühenimelist lesknaist läksid pühapäevase jutluse ajal allikat puhastama (millele kirikhärrad küll võisid vägagi viltu vaadata). Kui aga vihma oli kallanud nädalate viisi, kaeti allikas kinni.

Võiks ju arvata, et meie eilne reisipäev oligi seetõttu nii vihmarohke, et me allikaauku halvustasime ja kinnikatmise peale ka ei tulnud.

Teisel pildil on Siniallika vahetu ümbrus, allikaauk on selles pildinurgas, kus on inimesed. Laiuse voore kõrgustest avarusse avanevad kaunid vaated jõuavad blogisse ehk lähipäevil.

Teised fotojahi augulised on siin.

Fotojaht - magavad esivanemad

 

 

Ma pole ammu fotojahil osalenud, aga seekordsele teemale ESIVANEMAD oli lahendus lausa varnast võtta. Pildid sellest, kuidas meie esivanemad magasid: kes põõnas või laskis leiba luusse, kes norskas, kes vahtis niisama lakke või mõtles ehaliste peale...

Magajate ülesanne on Muhu silmatorkavalt kaunite voodikatete tutvustamine Eesti Vabaõhumuuseumi Jüri-Jaagu talus (1880).
Minu fotod, 5. sept 2011.

Teiste fotojahiliste esivanemad on siin.

Fotojaht - avatud

Metsas on sel kevadel väike maja avatud.

Tundub hea mõte olevat. Ja andis põhjust jälle kord fotojahist osa võtta.

Mai 2011.
Teiste fotojahiliste pidulikud avamised ja lindilõikamised on siin.

Fotojaht - raamitud, raamis

Kes need jäljed siia jättis,
kes neid jälgi mööda käis...

Kas mutionu enne või pärast pidu? Või hoopis mõni muu tegelinski? Igatahes sarnanevad need sirgeldised-sorgeldised väga Altamira või muudele eelajaloolistele kaljujoonistele ning kipuvad välja kõikidest raamidest ja ettekirjutustest, sest mida muud need ettekirjutused ikka on, kui mitte sulaselged raamid.

Ja võib-olla et viimane selle kevade lumepilt siin blogis. Võib-olla... ja seejärel jääb läinud talve suurest lumest vaid mälestus, kuni seegi haihtub. Tee on puuderaamis, tee viib välja raamist...

Fotod kahasse külalisesinejaga, aprill 2011.
Teised fotojahilised avardavad ja kitsendavad oma raame siin.

Fotojaht - metsa all

Igasuguseid metsas tehtud pilte kogunes mul eelmisel aastal ja läinud talvel hästi palju. Aga kevadeks on mullu sageli käidud paikadel uus nägu. Natuke ähmis ja rähmane, nagu ärkajal ikka. Ju on talveuni pikk olnud. Metsaalune ärkab, teeb enda varsti ilusaks, aga praegu on nagu on. Ei midagi erilist ja ometigi on kõik uus ja eriline.

Tänased pildid, külalisesinejaga kahasse tehtud.
Teiste fotojahiliste metsaalused leiud on siin.

Fotojaht - nõu

Seekordne fotojahi teema - nõu - andis hea võimaluse taas mullusuvisele Maltale põigata ja meelde tuletada gurmaanlikke kõrghetki, millest olen kirjutanud ka siin. Kuid toona kirjutades ei pannud ma blogisse heast ja paremast tulvil nõude pilte. Neid saab nüüd näha esimest korda.

Niisiis, esimesel pildil on Malta roogadega külmlaud, teisel ja kolmandal aga kuulus fenkata - Malta jänesepraad. Neile, kes mingil põhjusel jänkut ei tahtnud, tegi kokk igaks juhuks seapraadi. Kolmandal pildil on söömiseni jäänud vaid üsna vähe aega. Ilus õhtu oli. Just niisugune, mil kõik suurepäraselt klapib.

Teiste fotojahiliste hüvad nõud. 

Minu fotod, Malta 2010.

Fotojaht - valge

Sageli on unistustel valge laeva kuju.

Eesti kultuuris tähendab valge laev millegi ootamist, mille saabumise tõenäosus on üliväike, kui mitte olematu. Väidetavalt sai väljend "valget laeva ootama" alguse 1861. aastal Tallinna lähistel aset leidnud sündmusest: maltsvetlased ootasid Lasnamäel valget laeva, mis neid tõotatud maale viiks. Valgest laevast on kirjutanud meie prosaistid ja poeedid. Valge laev kui sümbol on olnud põlu all ja tähendanud vabaduse aateid.

Siin on mõned valged laevad. Võib-olla sobivad need kehastama kellegi unistust.

Pildid tegin Maltal, mais 2010.
Teiste fotojahiliste valged pildid on siin.