31/07/2012

Järv helgib ehapaistel... Ega ikka ei helkinud küll

Järv helgib ehapaistel ja hiilgab nagu kuld... Ega ikka ei helkinud küll, oli hoopis hõbedakarva. Oma selle suve teekondade elamused olen saanud vihmastel päevadel. Aga need on mulle meeldinud.

Eelmine postitus suvevaadetega, mis hinge laulma panevad, lõppes tuules lainetava kaerapõlluga Laiuse kiriku juures ja Kuremaa mõisa tuuliku juurest avaneva kaugustevaatega. Sealt nüüd jätkangi.




Kuremaa mõisa esinduslik peahoone ehitati aastatel 1836-1943.



Kui olime manustanud lõunasöögi Kuremaa külalistemaja kohvikus, ootas meid ees tunnike laevasõitu Kuremaa järvel järvelaevaga "Linda". Aga ootas ka suur vihmasadu, mis vallandus niipea, kui olime laevale jõudnud. Kõik paraku ei jõudnudki - meie seltskonnas oli palju eakamaid jalavigadega inimesi, kes kõikuvat sillakest mööda laevale minna ei julgenud ja kaldale ootama jäid. Laeva peremees võiks sellega arvestada ja pealemineku tee kindlamaks jalgealuseks kujundada. Ka oli meid nii palju, et kõikidele katusealust ei jätkunud ja nõnda said mõned märjaks kui kassipojad.



Aga vaated järvel nii vihmas kui ka pärast sadu olid lummavad.



Järgmises selle suve vaadete postituses jõuan ehk Palamusele, kus seekord oli muu hulgas lausa kolm Tootsi punast maakera.
Minu fotod, 21. juulil 2012.

27/07/2012

Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)


Taas mõned ääremärkused Anatoli Tšernjajevi päevikule "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008). Siit ei maksa otsida mingit põhjalikku ülevaadet raamatust, kirjutan lihtsalt enese jaoks mõnest sellisest kohast, mis mulle toda aega meenutas või minu kogemustega tollase elu mitmepalgelisusest haakub, ning sedamööda, kuidas lugemine edeneb. 

Jah, ma tean, et see blogipostituseks liiga pikk on ja et nii tuleb siia raamatu 20 aasta põhjal ligi kümme postitust, aga las olla ja tulla nii nagu kujuneb.

* * *

24. septembril 1975 kirjutab AT, et Egiptuse president Anvar Sadat, "kes praegu haugub meie peale iga päev, teatas hiljuti oma intervjuus: "Nõukogude liidritega on võimatu asju ajada, nad puhkavad kolm kuud Krimmis ja pärast puhkavad veel poolteist kuud oma puhkusest." Ameerika Hääl, BBC jt kandsid need sõnad maailma laiali ja need levivad ka meie suurel, mõõtmatul maal. Häda on selles, et tal on õigus." Suurriigi poliitikat tuleb juhtida süstemaatiliselt ja igapäevaselt, kuid Brežnev ei juhi juba üle aasta. Ta on säästval reziimil nii info kui ka tegevuse osas. Aga kõik põhiline, põhimõtteline ja poliitiline  riigi igapäevaelus on tema juhtida, seega juhita.

Oktoobris 1975 on selles pikas päevikus esimest korda juttu SEOSES EESTIGA. (Lätist on kirjutatud tunduvalt rohkem, sest AT osales Läti NSV nn vabastamises fašistidest Suure Isamaasõja ajal.) AT kirjutab, et oli koos loomerahvaga Uspenkal, kus joodi palju ja oli tore. Tema sõber ja sugulane David Samoilov (Eestis väga hästi tuntud Moskva kirjanik, keda AT oma päevikutes Dezkaks kutsub) luges oma luulet ja kurtis talle, et tahab Pärnus maja osta, aga talle ei müüda seda, kuna ta ei taha loobuda oma Moskva korterist. "Täna helistasin sel põhjusel Vaino Väljasele (EKP KK sekretärile), kellega tutvusime möödunud aastal Soomes. Ta lubas teha "erandi reeglitest"."

Muide, David Samoilovi kohta on Jaan Kross kirjutanud nii: "Aga David on jäänud minu jaoks inimeseks, kelle olemasolu kinnitab ta sõprade usku hea ning targa maailma olemasollu." Nii et see, et ta reeglitevastaselt Pärnus maja sai, ilmselt ei olnudki halb.

16. oktoobril 1975, AT: "Kaua võib nii jätkuda? Mina ju tean ainult sellest, mis on seotud rahvusvaheliste asjadega ja enamasti nendega, millest praktiliselt midagi ei olene. On veel siseasjad, mis on igapäevaselt seotud rahva eluga. Kuid riigi juhtkond on faktiliselt halvatud. keegi ei saa tegutseda ja midagi olemuslikku ette võtta ning otsustada, sest on olemas vaieldamatu liider, kelle käes on kogu võim. Kuid need käed on juba jõuetud."

Mõned päevad hiljem nendib AT, et igal pool, isegi tänaval valitseb millegi ootus. Räägitakse avalikult valitsuse nõtrusest. Tõepoolest ei ole kogu inimkonna ajaloo kestel veel üheski tsiviliseeritud riigis olnud nii eakaid valitsustegelasi.

Speechwriter'itest - huvitav on, et juba noil aastatel riigi ladvikus seda terminit kasutati. Need on tegelikud poliitikakujundajad, põhiliselt NLKP KK välisosakonnast, aga ka kirjanikud ja ajakirjanikud. AT kurdab, et käies rahvusvahelistel üritustel, kus nende (ka tema) tehtud kõnesid ette kantakse, on tal tunne, et teeb suurt poliitikat, samas kui igapäevasuhtluses KK juhtidega taandatakse ta pelgalt väikeseks kõnekirjutajaks.

Samas on N.Liit osutunud kaotajaks ka seoses rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumisega, mida peetakse neil aastatel põhiliselt üheks välispoliitika tööriistaks (kusjuures rohkemaks polegi seda vaja), kuid mis suures osas tegelikkuses enam sellekski ei kõlba. Palju on juttu eurokommunismi tendentsidest, sellest, kuidas itaallased ja prantslased tahavad minna teist teed mööda, sellest, kuidas vaieldakse nõukogude põhiprintsiipide nagu "proletariaadi diktatuur" ja "proletaarne internatsionalism" üle.

AT ei tee saladust Brežnevi vanaduse ja halva tervisega seonduvast juhtimissuutmatusest, tema labasustest kohtumistel alluvatega ja suhetes naistega. Näiteks 1976. a alguses kirjutab AT põhjalikult Brežnevi suhtumisest kaastöötajatesse (Suslov, Kossõgin, Ponomarjov jpt), tema lemmikutest ja talle vastumeelsetest.

Minu arvates avaneb Brežnevi olemus AT vahetult sündmuste toimumise ajal ja järel tehtud ülestähenduste kaudu huvitavamalt, kui hiljuti ilmunud populaarsest Leonid Mletšini käsitlusest (välja antud ka eesti keeles), kus temast on juttu mitmesuguste allikate kompilatsioonina.

Esmakordselt 1976. a novembris Inglismaal Margaret Thatcherit kohates iseloomustab AT teda sõnadega "krasavitsa i sterva" (iludus ja lipakas või raisk), mis näitab et NLKP KK töötajad oma väljendustes välismaa ühiskonnategelaste kohta vänged olid.

Hea ütlemine: "Paljurääkimise ajastul ei ela isegi eredad poliitilised aforismid kauem kui üks ajalehepäev."

Vähemasti poodides kuuleb AT rahva nurinat: "Panevad oma kujusid püsti, riputavad endale marssalitähtesid, nagu läheksid sõtta, aga õgida pole midagi. On viinud riigi nii kaugele, et talupojad seisavad linnakauplustes järjekorras rohelise sibula järel." Palju tähelepanu pöörab ta oma päevikus ka juudiküsimusele ja teisitimõtlejatele.

(Järgneb.)
Vaata ka:
Kahe ajastu päevik.
Kaugete aastate konspektist -1. (1972-1974)

25/07/2012

Sellistes avarustes tahab hing laulda


Siin on mõned vaated, mis mind tol Vooremaal käimise päeval lummasid. Laiuse voorelt kauge silmapiirini laiuvad maastikud, taevavõlvil kummuvad veel uhkemad vaated pilvede rännule, tuules voogav kaerapõld Laiuse kiriku lähedal, vaateväli Kuremaa mõisa veski juurest.

Sellistes avarustes tahab hing laulda.

Mu neljanda klassi geograafiaõpetaja tuli meelde. Vanem ülikorrektne Valdre-nimeline daam, kes meid nii kaua laskis mõistete "silmapiir" ja "vaateväli" definitsioone kooris korrata, kuni need meile pähe kulusid. Kui me lastena oleksime Laiuse voorele avaruste vaatemängule sattunud, küllap oleksid need mõisted meile hetkega meelde jäänud. Noh, piisanuks ju ka Mustamäe veerult kaugusesse vaatamisest, aga millegipärast ei tulnud õpetajal seda pähe. Nõnda me siis tuupisime...

Aga siin nad on, nii silmapiir kui ka vaateväli. Ja kes ütles, et Eestimaal sel aastal suve pole. On ju küll ja vägagi ilus, kuigi ka need pildid on vihmade vahepeal tehtud.






Minu fotod, 21. juulil 2012.

22/07/2012

Fotojaht: Auku ei tasu halvustada


Üle hulga aja fotojahist osa võttes saan seekord panna väga värske pildi. Käisime eile Laiuse voorel ja seal ka Siniallikal. Ootasime, et allikas näeb välja teistsugune, ikka kirgas veesilm ja sellest lähtuv ojake, nagu olen harjunud Põhja-Eestis nägema. Aga see allikas oli rohkem nagu... auk.


Kuid selle veeauguga seostub vägevaid legende. See olevat "Kalevipoja kaev". Ja nagu väidab Jõgevamaa turismiteave, olevat selle sügavust endistel aegadel mõõta püütud, kuid allikas jäänud põhjatuks. Tema vett peeti tervistavaks, eriti silmadele.

Allikaaugult saadi vanasti abi nii liigse vihma kui põua vastu. Põua ajal aitas see, et kolm ühenimelist lesknaist läksid pühapäevase jutluse ajal allikat puhastama (millele kirikhärrad küll võisid vägagi viltu vaadata). Kui aga vihma oli kallanud nädalate viisi, kaeti allikas kinni.

Võiks ju arvata, et meie eilne reisipäev oligi seetõttu nii vihmarohke, et me allikaauku halvustasime ja kinnikatmise peale ka ei tulnud.


Teisel pildil on Siniallika vahetu ümbrus, allikaauk on selles pildinurgas, kus on inimesed. Laiuse voore kõrgustest avarusse avanevad kaunid vaated jõuavad blogisse ehk lähipäevil.

Teised fotojahi augulised on siin.

18/07/2012

Selle suve vaated


Kui kaugele sõitu pole ette näha, siis peab lähedasemate vaadetega leppima. Aga ühel hetkel avastad taas, et need lähedased vaated on mitte ainult lähedal asukoha poolest, vaid ka hingele lähedased. Elame ilusal maal. Ilusal päikeses, ilusal vihmas, ilusal lausa kogu aeg, igal aastaajal, kuid just suvel kõike seda ilu lopsakamalt ja laiuvamalt välja pakkudes. Hingel on selle avastuse soojuses hea, mõnikord koguni natuke valus. Ja küllap polegi rohkem vaja seletada, miks ma siia ikka ja jälle selle suve vaateid panen.






Minu fotod, suvi 2012.

15/07/2012

Okkaline

Mõnikord tundub elu okkalisena. Miski ei edene nii, nagu tahaks. Kõik kisub kiiva. Võib-olla tuleb siis mõneks ajaks oravarattalt maha astuda, aeg maha võtta, prioriteedid üle vaadata ja paika panna. Enamasti selgub seepeale, et mis ülitähtsana näis, polegi nii oluline kui mõni teine, märkamata jäänu. Millestki tuleb ehk loobuda ja midagi muud omaks võtta.

Nõnda on okastel ka oma võlu. Isegi elutee omadel.






Minu fotod, Tallinna Botaanikaaed, 21. juuni 2012.

13/07/2012

Kaugete aastate konspektist - 1. (1972-1974)


Ääremärkused Anatoli Tšernjajevi päevikule "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972-1991 годы" (2008).

Siit ei maksa otsida mingit põhjalikku ülevaadet raamatust, kirjutan lihtsalt enese jaoks mõnest sellisest kohast, mis mulle toda aega meenutas või minu kogemustega tollase elu mitmepalgelisusest haakub, ning sedamööda, kuidas lugemine edeneb.

Näiteks loeb AT seoses Ljubimovi Taganka-lavastusega Puškinit ja on hämmastuses tema värsside meloodilisusest. Siis järsku: "Samal ajal loen SFV-st toodud raamatukest: Jack Pine "The love sucker". Sekspomm haruldaselt tuumakate võtete kogumiga. Mulle tundub, et olen juba selles asjas haritud inimene, aga siin on jälle palju ootamatusi. Tõepoolest, seksrevolutsioon nagu iga revolutsioon varjab ebaharilikke loomingulisi võimalusi."

Toimub rahvusvaheline kommunistliku noorsooliikumise üritus, millest osavõtjatele antakse Moskvas kahe päeva jaoks sada rubla taskuraha (sada rubla võrdus sel ajal päris korraliku kuupalgaga). See on suur raha, mida teised sotsialismimaad ei jaksaks maksta, arutleb AT, aga "meie teeme seda Tambovi talumehe arvel". Samas nendib ta, et millegipärast on rahvusvahelises noorsooliikumises osalejad enamasti keskealised.

Huvitav on Roger Garaudy kriitika. Prantsuse kommunist Garaudy (1913-2012) oli eelnevatel aastatel olnud marksistlik iidol, kes oskas aga näha propagandavahust sügavamale ja temast kujunes revisionist. Tema raamatud, näiteks "Piirideta realism" (1963), olid noil aastatel populaarsed muu hulgas ka Tartu üliõpilaskonnas. Need keelati Nõukogude Liidus ära, "renegaat Garaudy" suhtes hakati rakendama mahavaikimistaktikat. Oma elutee lõpetas Garaudy aga hoopiski islami ideoloogina, selle põneva mõtleja elukäiguga tasub tutvuda kas või ainult Wikipedia abil.

Seoses nõukogude noorsooga kirjutab AT 1973. a: "On kujunenud vaimuelu vaakum. Noorsugu (tema parim osa halli massi hulgast) on pragmaatiline, asjalik, omandab eriala, abiellub varakult. Mingi võrdlemisi õhuke kiht "eliidi" võsusid parasiteerib vanemate arvel. Ülejäänud lihtsalt töötavad ja elavad millestki mõtlemata. On küllalt rohkearvuline komsomoli kisakõride ja karjeristide grupp. Komsomoliaktivistide hulgas on üksikud tõepoolest ideelised ja ennastsalgavad või asjalikud, väga positiivsed, kuid täiesti ilma fantaasiata inimesed (nagu üliõpilasmalevate juhid). Noorsoos väljendub meie ühiskonna seisund."

AT tegeleb NLKP KK rahvusvahelise osakonna asejuhatajana pleenumite ja kongresside ettevalmistamisega, kirjutab partei- ja riigjuhtide kõnesid, osaleb ajalooõpikute ja -kogumike ettevalmistuses, on näiteks ajakirja Voprossõ Istorii (Ajalooküsimused) toimetusekolleegiumi liige. Tegeleb visiitide ettevalmistamisega (tol ajal on olulisim Brežnevi visiit USA-sse) ja mitmesuguste delegatsioonide vastuvõtmisega (näiteks Briti leiboristid Moskvas). Mitmesuguste tollaste oluliste sündmuste ettevalmistamine.

Juba 1973. ja veel enam 1974. a sissekannetele on iseloomulik, et autor täheldab Brežnevi kultuse algust ja süvenemist. Üha enam kiiduavaldusi pelgalt tema nime nimetamisel, üha enam aumärke ja kingitusi, mõttetumaks muutuvad sõnavõtud, millest igasugune rahvusvahelise osakonna mõttekam panus maha võetakse. Üha halvenev diktsioon. Ühtaegu kommunistliku liikumise ja rahupooldamise rõhutamine, teisalt sellele vastukäiv tegelikkus, arusaam, et kapitalismiga tuleb koostööd teha.

Kirjeldus, kuidas NLKP juhid naudivad Varssavis koos Poola kommunistide juhtidega parimatel vaatekohtadel striptiisi, ja küsimus, kas nad mõtlevad praegu sellele, et sotsmaades on see tavaline ja striptiisitööstus aktsepteeritav ja arenev. Poola kaupluste rikkus ja väga kõrged hinnad, koos nentimisega, et need kaubad on sageli omamaised, väga hea kvaliteediga, ja, mis kõige tähtsam, saadaval kõikjal, mitte nii nagu samal ajal NLiidus ainult parteibossidele mõeldud kinnises GUM-i osakonnas. Üldse huvitavad kirjeldused rohketelt välismaal käikudelt (sotsmaad, Inglismaa, Saksamaa jm).

(Järgneb.)

Vaata ka: Kahe ajastu päevik.
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)

07/07/2012

Lill ja liblikas

Liblikas lendas aknaklaasile. Jäi sinna vastu valgust oimetu latakana, ei elus ega surnud.

Aeg-ajalt lõi välku. Vihma sadas. Mürin laiutas laotuses. Tuba tõmbus päris pimedaks. Arvutit polnuks tark käima panna.

Mõtlesin liblikatele ja lilledele. Sellele, et kui just aednik ei olda, isegi mitte rõduserval, siis tundub igasuguste õite blogisse panek lugejatele nagu patuna - noh, mis ta ometi neid tüütusi siia topib.


Aga igas õies on elu. Isemoodi. Oma õitsemisrütmiga. Mõni on mesisem, mahlakam, teine tagasihoidlikum, aga selles omaette olemises tihtilugu ehk hämmastavamgi kui too lopsakas taamal.

Lilled meelitavad putukaid ja liblikaid. Liblikas õiel on elu sümbol, puhas kirglik elunaudingu hetk, hoopis rõõmsam kui vihmapäeval aknaklaasile kleepsuna kuivama laotunud ilutiivuline.


Lilledest saab lugusid kirjutada. Tõsi- ja muinasjutte. Teadustöid. Ravimina kasutamise juhendeid. Armastuskirju.  Värsse muidugi ka - lõpmatul hulgal. Lilled on laul.


Ja kuigi blogis võivad lilled teistele tüütuna tunduda, toovad need kõledamatel aegadel meelde ilusaid hetki ja retki, mida iganes ja kuskohast iganes. Sestap, üksainus õis ei tohiks olla palju. Aga ega siin küll küllale ka liiga tee.


Jälle välgutas. Aga mu lille- ja liblikamõtisklus on valmis. Kui äike järele annab, panen selle blogisse. Koos õitega.


Minu fotod: Tallinna Botaanikaaia palmimaja, 21. juuni 2012. 

05/07/2012

Kahe ajastu päevik


Loen Anatoli Tšernjajevi päevikut "Совместный исход. Дневник двух эпох. 1972—1991 годы" (2008). Selle autor oli Brežnevi ajal tööl NLKP Keskkomitee rahvusvaheliste suhete osakonnas, 1986. a aga sai temast Mihhail Gorbatšovi abi.

Kogu oma töö ajal Nõukogude Liidu poliitilises ladvikus pidas Tšernjajev  päevikut, millest saab esmajoones selgust, kuidas kujunesid Nõukogude poliitika ja rahvusvahelised suhted. Aga ka sellest, kuidas käitusid selle küllalt pika aja tippjuhid ja nende meeskonnad, kuidas püüti üksteisele ära teha, kuidas töötati ja puhati, milliseid kultuurielamusi otsiti. Kuidas mõnikord mõisteti, et see, mida tehti, pole nagu õige, aga seda enam andis parteimasin hoogu juurde.

Kindlasti oli sellise pikaajalise üksikasjaliku päeviku pidamine stagnaajal riskantne. Oma päevaraamatute (kokku 45 umbes 400-leheküljelist kalendrikaustikut) põhjal on Tšernjajev nüüd avaldanud mitu raamatut. Alustasin lugemist ajaliselt kõige varasemasse ulatuvast - aega, mil Moskvasse oli saabumas USA president Richard Nixon, kelle peale oli maailm pahane Vietnami sõja pärast; aega, mil rahvusvaheline kommunistlik liikumine oli kriisiseisundis ja seda õigupoolest ei peetudki enam vajalikuks, kuigi selle tähtsust kuulutati ja selle olemust tuli kõigil tollastel ülikoolilõpetajatel teadusliku kommunismi riigieksamitel hinde peale kirjeldada.

See oli aeg, mil Ljubimov lavastas Tagankal oma põnevaid lavastusi; mil välismaale sõitnud parteitöötajad käisid seal sekskauplustes seksilelusid ostmas ja kurtsid, et need on väga kallid; mil juhtus palju nii kultuuri- kui kunstielus; mil Tšernjajevil õnnestus kohtuda niihästi paljude riikide poliitiliste juhtfiguuridega kui ka kuulata huvitavate kultuuritegelaste muljeid.

Autor on toonaseid päevikuid täiendanud täpsustavate märkustega selle kohta, kes oli kes ja mis oli mis, ning kirjutanud iga aasta kohta ka kokkuvõtte, mille poolest tollal toimunu tema arvates oluline oli. Sellisena on raamat mahukas tagasivaade, mis aitab aru saada minu eluajal toimunust. Lugema sattusin seda raamatut tänu  ühest "Ehho Moskvõ" raadiosaatest saadud viitele.

Olen üsna raamatu alguses ja tõenäoliselt kirjutan loetu kohta blogis ka tulevikus.

EDIT/ Vaata ka:
Kaugete aegade konspektist - 1. (1972-1974) 
Kaugete aastate konspektist - 2. (1975-1976)

01/07/2012

Juuli: etüüd kaubandusest


Kõlav hääl teatas üle müügisaali, et kaardimakseid teha ei saa. Mõni minut hiljem läks kogu suur pood pimedaks. Sürr kogemus.

Mu läheduses sibulaid valinud itaallaste paar ilmutas jahmatust, kohalikud olid lihtsalt vait. Siis tuli elekter tagasi. Mõne aja pärast teatas hääl üle saali jällegi, et kaardiga maksta ei saa.

Arvutasin mõttes ostud kokku - kaasasolnud sularahast pidanuks jätkuma. Kassade juures oli palju pahuksil inimesi. Enamikul ostukärud pilgeni kaupa täis laotud - nädalalõpp ju. Kui lõpuks minu kord tuli, siis meenus mulle, et selle vahepealse pimenduse tõttu olin unustanud tomatid kaalumata. Vabandasin kassapidaja ees, ta ruttas tomateid kaaluma. Siis hakkasin täielikus hajameelsuses pangakaarti lugerisse toppima. Kaardiga ei saa maksta, meenutas kassapidaja mulle.  Jah, muidugi.

Kui ost tehtud oli, mõtlesin, et peaksin nüüd pangaautomaadist natuke raha võtma, et sularaha muidu päris lõpukorral. Mida sa võtad, kui automaatide ees seisab ärritunud rahvahulk ja oodatakse, kas mees, kelle kaardi automaat "ära söönud" on, selle kätte saab.

On pühapäev. Pangakontorid suures kaubamajas ei tööta. Automaadid ka järelikult mitte. Keegi helistab panka, sealt öeldakse, et probleem on üle-eestiline ja peaks tunniga lahenduma. Hiljem loen kodus internetiuudistest, et lahenduski - vist, aga kordus kohe uuesti. Olevat ainult Swedbanki probleem olnud. Mulle siiski tundus oma silmaga nähtu põhjal, et asi oli tõsisem.

On juuli esimene päev. Kui kuu esimese päeva hommiku järgi terveks juuliks ennustada, siis tuleb sekelduste kuu. Vihma ja päikest segiläbi.

Minu foto, juuli 2012.