27/05/2016

Vaatamisi: looduserahu ja filmipinget

Viimase aja põhiliseks vaatamiseks on minu jaoks kujunenud köitvad Looduskalendri pesakaamerad, kus linnupojad järjest suuremaks kasvavad. Olen neist siin blogis ka varem kirjutanud, aga neis toimuvad kogu aeg suured muutused.

Kakukesed lendasid pesast välja, merikotka lapsekesed said eile rõngad ja nende hirmunud emme pöördus täna ka juba nende juurde tagasi, hiireviu kaks poega peavad vahepeal tõelisi duelle ning must-toonekure pojad on ka hästi armsa olemisega, kuigi üks jääb teistest arengus kõvasti maha. Tihasepesast aga vaatab tihtipeale vastu hulk ammuli nokki.

Muudeks vaatamisteks pole eriti aega olnudki - piirdun vaid väheste telesarjadega, millest mõni võib-olla blogilugejatel ammu nähtud.

Need kaks lühisarja, mida ETVst vaatan, on oma inglaslikkuses üsna sarnased, kuigi ühe tegevus toimub sõja ajal ja teise oma rahupäevade haiglas.

Tsiteerin sarjatutvustusi:

""Veripunane väli" (The Crimson Field, Inglise 2014) räägib Esimese maailmasõja rindemeedikutest, nende lootustest, hirmudest, võitudest ja tragöödiatest. Prantsusmaa ranniku välihaiglas ravivad arstid, õed ja vabatahtlikud mehi, kelle keha ja hing on kaevikutes viga saanud. Haigla on piir lahinguvälja ja kodurinde, kuid ka vanade reeglite, hierarhia, klassieelarvamuste ning uue mõttelaadi vahel."

Sarja režissöör David Evans on lavastanud ka populaarse "Downton Abbey". Paar näitlejatki, näiteks rindearsti mängiv Kevin Doyle, on sellest sarjast tuttavad.  Siinsel pildil aga on vabatahtlik Kitty, keda mängib Oona Chaplin.

Kaks osa on mul veel vaadata jäänud, lõppu ette ei tea, sestap elan sündmustikule kaasa.

""Hingetu"  (Breathless, Inglise 2013) haigladraama keskendub rühmale günekoloogidele ja õdedele, kes töötavad Londonis 1960. aastate algul, seksuaalrevolutsiooni eelõhtul. See oli aeg, mil Suurbritannia oli uhke oma kaasaegse tervishoiusüsteemi üle, kuid samas olid abordid keelatud (salaja tehti neid siiski) ja äsja turule tulnud rasedusvastaseid tablette võis välja kirjutada ainult abielunaistele ning tihti vaid meeste loal."

<<< Peategelaseks on kirurg Otto Powell, keda mängib Jack Davenport, kellel vist läheb sarja lõpus halvasti. Aga ei tea ka, sest siingi on mul veel kaks osa vaatamata.

"Kaardimaja" näitamises on ETV2s nüüd vist pikem vaheaeg, sest üks hooaeg sai just otsa. Täna  aga alustasin "Sünge juhtumi" (True Detective, USA 2014) vaatamist. See pidavat hirmuäratava tegevustikuga kvaliteetsari olema, aga mul soovitati seda vaadata, sest selle õuduse kompenseerivat täielikult peaosaliste näitlejameisterlikkus.

Esimeses osas oli tegemist rituaalmõrva ohvri leidmisega ja kahe detektiiviga. Martin Harti osas on kahekordne Oscari nominent Woody Harrelson ning Rustin Cohle'i osas Oscari võitja Matthew McConaughey. 

21/05/2016

Sinu lehtede vari...

2008

Eile jätsin hea kaaslasega hüvasti. Olime umbkaudu 30 aastat kõrvuti olnud, ta kasvas mu silme all suureks, liigagi suureks, kuni väsis.

Alguses kasvas ta väikeses lillepotis mu töökabineti aknal - poeg oli sinna mõned sidruni või apelsini või mandariini või kreebu seemned torganud. Hiljem, kui ta juba elujõulisem oli,  sai suurema poti ja kasvukohtki muutus - tõin ta koju.

2009
Siis tuli ta lausa ämbrisuurusesse potti kasvama panna ja puu, mitte enam puuke, sirgus laeni. Oleks edasigi kasvanud, aga lagi takistas ja potti ei mahtunud piisavalt toitu. Aga ta oli väga vastupidav ja vähenõudlik. Tema all oli tore istuda. Kui veel telekat vaatasin, vaatasime saateid koos, raamatulugemiselgi oli see päikest armastav puu hea kaaslane.

2010
Jõuluajal oli mu kodupuul piduaeg. Siis sai teda ehitud ja kindlasti oli ta ka oma meelest väga ilus. Jõulupuuna teenis ta meie peret ligi paarkümmend aastat - nii on tema tõttu vähemalt kakskümmend kuuske jäänud metsa alles.

2013
Vist sai talle saatuslikuks see, et tal lae vastu kooldunud ladva maha lõikasin. See tegi ta kurvaks. Ka mujalt oli oksi aeg-ajalt kärpida vaja. Vanadusega tulid lehtede kuivamine ja kolletamine, ühel aastal olin ka kaua kodust eemal ja selle ajaga kuivas mitu oksa.

Õitsema ega viljuma ei hakanud ta kunagi, aga oli muidu armas. Hoidis mind lehtede varjus. Selle puu sõprus oli truu sõprus. Palju ustavam kui mõne inimese oma...

Nüüd on järel veel vaid paar oksa lillevaasis ja mälestus.

20/05/2016

Milan Kundera „Tühisuse pidu“


Milan Kundera
„Tühisuse pidu“

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Kirjastus Varrak, 2016.

„Kuid La Francki väljasirutatud nimetissõrmele maandunud suleke otsustas järsku ümber ja libises tasahilju tuulest kantuna kaugesse linna, mille nimi oli Tallinn ja mille Tornide väljakul seisis aastakümneid suure pissija monument.“

Ei, seda lauset Milan Kundera seni viimases romaanis „Tühisuse pidu“ (La fête de l'insignifiance; 2014) ei ole, aga kui küllalt õbluke raamat läbi sai, tabasin end mõttelt, et umbes taolise lausega võiks alata selle kaheksas osa, kui see kunagi kirjutataks.

Üldse tekitas Kundera romaan palju pentsikuid mõtteid, aga kuidas teisiti saakski. Näiteks kirjutab ta, et kõik nabad on ühesugused. Noh ega ei ole ikka! Isegi kõigi kenade neidude nabad ei ole sarnased, kõnelemata mõnest vuntsi- või habemekandjast. Naba võib olla uue ajastu erootiline sümbol, nagu raamatus väidetakse, aga igamehe naba pole seda küll kohe kindlasti mitte, isegi siis, kui sellele enesekeskse nabavaatlusega lähenetakse. Ja kuna ma selle ühesugususega ei nõustu, ei nõustu ma ka päriselt kõigega, mida Kundera kirjutab, kuigi tema vaba vaimu vohamist on kena jälgida.

Kundera peategelaste sõprusnelik meenutas mulle kolme musketäri ja nende gaskoonlasest sõpra, aga see on täielikult minu meelevaldne mulje. Kui välja arvata see, et põrandale jäi pärast ebaõnnestunud haaramiskatset kallihinnalise armanjaki loik, siis otsest sarnasust Dumas' tegelastega pole. Armanjakki jõid ju nemadki. Aga palju nende vimkalisest prantslaslikust iseloomust on Kundera raamatus ometigi.

Mis aga eespool mainitud suuresse pissijasse puutub, siis seda ajaloolist anekdootlikku vahepala lugege parem raamatust ise, saate nauditava elamuse.

„Tühisuse peo“ tutvustus ütleb, et „romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut...“ Nii on, aga  romaanist ilmneb ka eaka autori elutark muie selle maailma toimimise ja toimingute üle.

Sest, nagu ütleb raamatu üks tegelasi: „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

Omamoodi pentsik juhtum „Tühisuse peo“ eestindust lugedes oli mu jaoks ka see, kui ühe peatüki alguses lugesin kahe peategelase kohtumisest „Luxembourg'i ajas“. Senimaani oli ikka aiast juttu olnud. Aga et Kundera selles kõhnukeses raamatus arutleb palju aja eri punktide üle, siis juurdlesin siinkohal hulk aega, kas see „aja“ sõna on kirjaniku järjekordne omapärane pöörang või lihtsalt väike tõlkeaps, mis aja mängulisusest pajatavasse groteskiküllasesse teksti, jah, tõepoolest isegi sobis.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Kundera esimesest eesti keelde tõlgitud raamatust, jutukogust „Naljakad armastuslood“ (1965), olen kirjutanud oma noorpõlves loetud raamatute meenutusblogis siin.

17/05/2016

„Vasklaegas“ - „Медная шкатулка“


Dina Rubina romaane ja jutustusi olen nüüdseks nii palju lugenud, et oskan üsna täpselt ette aimata seda meeleolulaengut, mis ma neist saan. Vahetevahel on niisugune eelteadmine hea – see on nagu ravimidoos, mille võtmisel oled toimes kindel ja mida võtadki just selle efekti, selle tundetooni ja meeleolu saamiseks.

Nii oli ka tema uuema jutukoguga „Медная шкатулка“ (Vasklaegas; 2015), mis annab taas tunnistust kirjaniku lopsakast ja mahlakast jutuvestmisoskusest. Ühelt poolt on selles raamatus hulk lugusid, mida Rubina on oma sõnul kuulnud kas rongis või lennukis –  ühesõnaga teel olles, teisalt aga on palju meenutusi kirjaniku lapsepõlvest, eelkõige vanaemast, kellelt ta olevatki oma suurepärase jutustamisoskuse pärinud ja keda ta südamesoojusega kirjeldab.

Ühes jutus on eestlasest tegelane. Nimelt valib Vladivostokis üks kaunis ja suurte ambitsioonidega naisterahvas oma tulevase lapse isaks rühika eestlase, tüürimehe, kellest lähiajal peaks saama kaugesõidukapten. Sellest pole midagi, et meremees juba abielus ja laste isa on. Nimi on mehel selles jutustuses kas Holger või Härmel, aga kõik hüüdnud teda lihtsalt Ženjaks. Aga ühist rõõmu see paar ei tunne, sest lapseootel naine leiab veel tugevama isase, kel ka auaste kõrgem. Ainus häda on, et see uus ja tugevam on tõmmuvereline, aga laps, kes sünnib, ehteestlaslikult heledapäine ja valkjaskahvatu...

Iseenesest ju banaalne lugu, aga lustakalt jutustatud ja mõnus lugeda. Niisuguseid elupildikesi, mis lähtuvad kuuldud lugudest, kohtumistest või lihtsalt mõnest vanast äraviskamiseelsest esemest, on raamatus palju. Eriti meeldis mulle jutustus „Paplite põiktänav“, sest see tänavake, mille majad nüüdseks ammu lammutatud, elab jutukogu lehekülgedel oma elu, paplitolm katab aknalaudu, aknast vaatavad lähedalasuvast Durovi nurgakesest jalutama toodud eksootilisi loomi nende majade elanikud, kel igal oma saatus – mõnel lihtsam, mõnel keerulisem.

Või jutustus sellest, kuidas tütarlaps pioneerilaagrist pageb ja öösel pika tee koju kõnnib. „Именно в ту ночь я стала взрослой – так мне кажется сейчас. Мне кажется, в ту ночь возвращения домой под невыразимо ужасным и невыразимо величественным небом я поняла несколько важных вещей. Что человек одинок. Что он несчастен всегда, даже если очень счастлив в данную минуту. Что для побега он способен открыть любое окно, кроме главного – недостижимого окна-просвета в другие миры…“

„Just sel ööl sain ma täiskasvanuks – näib mulle praegu. Mulle näib, et sel koju tagasipöördumise ööl kirjeldamatult õudse ja kirjeldamatult suursuguse taeva all mõistsin ma mitut tähtsat asja. Et inimene on üksik. Et ta on alati õnnetu, isegi siis, kui ta antud hetkel väga õnnelik on. Et põgenemiseks on ta võimeline avama iga akna peale kõige tähtsama – kättesaamatu akna teiste maailmade koidikusse."


Need, kes Rubina loominguga rohkem tuttavad, märkavad kindlasti, et lisaks päris  uutele, viimasel ajal kirjutatud jutustustele, on selles kogumikus ka hulk juba varasemast tuttavaid lugusid.

11/05/2016

Kohtumine päevapaabusilmadega


Rabaskäija kutsus mu kaasa ja esmaspäeval tegingi väikese rännaku. Ehk küll oleksin pidanud selle aja kõikvõimalike tähtaegade huvides arvuti taga veetma ja tähemärke toksima, oli väljas parem ja umbkaudu viiekilomeetrine retk ei väsitanudki kuigi palju.


Raba hakkas alles värvitoone omandama, roheline oli õrn, aga paar päeva varem olevat veel hapram olnud. Ja taevasinine oli taevalikult sinine.


Oh kui tohutu palju oli liblikaid: kollaseid, valgeid, aga kõige rohkem neid, kes Eestis ühed ilusamad - päevapaabusilmad. Moblapildile seda ilu ei saanud, sest telefonikaamera oli liiga aeglane neid püüdma. Siinne laudteel puhkaja on rohkem tõestuseks liblikate olemasolust kui ilus pilt. Aga silme ees on see liblikatelend ikkagi.


Käod kukkusid. Esialgu pakkusid mulle veel umbes 15 eluaastat. Pärast lisasid juurde, ega nad ju kadedad ole.Kuigi, nii omavahel öeldes, ega nad ka väga suured realistid pole, mõnikord panevad ennustusega mööda.


See koht meeldib mulle millegipärast väga. Olen seda parditiigi juurde viivat kruusateed pildistanud juba aastaid erinevate ilmadega peaaegu ühest ja samast kohast (tihtilugu ka blogi avapildiks pannud) ning igakord on see veidi  lummav, nagu viiks kuhugi salapärasesse paikka. Seekord oli päike vastu, tulemus ei saanud kõige parem, aga mulle mälestuseks siiski hää.


Minu moblafotod: 9. mai 2016.

08/05/2016

Maailma avastamine

On võimalik, et kodukakupojad teevad täna emale kingituse ja lahkuvad pesast.

Igatahes olen täna kaks korda näinud pesaavas uudistajat (ei teagi, kas tegemist on kahe pojaga või ühe ja samaga; üks oli hommikul kl 10, teine pärastlõunal), pea välja pistetud ja päikesevalgusest pimestatud silmad äkki avanenud maailma uurimas, ise justkui ähmi täis. Kolmas on vist noorem või nõrgem, igatahes tema lennupingutus täna seni veel pesaavale pole viinud.


Pilt on kakukaamerast (Looduskalender.ee)  täna veidi enne kella kahte päeval. Üks poegadest pesaaval, kaks pesasügavuses.

Pean tunnistama, et minust on Looduskalendri linnukaamerate fänn saanud, sestsaati, kui neist eelmisel korral kirjutasin. Kaku- ja kotkapoegade arengu vaatamiseks olen iga päev püüdnud aega võtta. Põnev on ka, kummal enne pojad kooruvad, kas hiireviul või must-toonekurel, kes mõlemad pühas ootuses. Ka emadepäeval.

EDIT. 14. mai 2016. Esimene kakuke on (siiski alles täna) öösel pesast lahkunud, tõenäoliselt tõukasid teised ta madistades ja lennuharjutusi tehes "kogemata" "aknalt" alla. ja - Murphy seadus! - seda ei näinudki, sest kaameraga oli midagi juhtunud ja pesas ei olnud täna öösel valgust. Igatahes head lendu, pisikesed!

EDIT II. 14. mai 2016. Teine kakuke lahkus kiirelt ja täitsa ise, ilma taganttõukamata kl 20.37.

EDIT III. 15. mai 2016. Kolmas oli palju "aknal", aga minna ei julgenud. Hommikuks oli pesa siiski tühi.

04/05/2016

"Salamise sõdurid"


Küllap oleks Javier Cercase romaan "Salamise sõdurid" (2001; Toledo kirjastus, 2015) mulle rohkem meeldinud, kui ma ei oleks seda lugenud peaaegu vahetult pärast Laurent Binet' „HHhH“-i. Praegu aga tegi järjestikku lugemine karuteene, sest hispaanlase ja prantslase raamatud on nii ülesehituselt kui ka sisu poolest mõneti sarnased.

Mõlemad kirjutavad sellest, kuidas nad oma peategelase ja temaga toimunud sündmuse mõtestamiseks ainestikku kogusid. Mis on ju iseenesest huvitav ja õpetlikki (ning mind alati juba professionaalsest huvist köitnud), kuid samas kõige lihtsam võimalus mingi romaani või dokumentaaljutustuse kondikava moodustamiseks. Mõlemal on tõsielust lähtuv lugu. Keskseks sündmuseks on ühel juhul atentaat, teisel hukkamine. Mõlema peategelased on fašistid.

Sarnasusi võiks veel üles lugeda. Pikema vahega lugedes oleksid mõlemad raamatud väga huvitavad, järjestikku lugedes aga kannatab teisena loetu, sest selles kirjeldatud otsingud, leidmised, kohtumised inimestega meenutavad esimest.

Erinevus algab sealt, kus Cercase peategelane, Falangi üks asutaja, Hispaania viimaks vennatapuni viinud ideoloogia üks looja, luuletajana tuntud Rafael Sánchez Mazas hukkamise järel ellu jääb.

Binet kirjutas detailitäpselt Heydrichi surmast ja tema surmajate ning neile kaasaaidanute hukkumisest. Cercas otsib Mazase päästjaid ja püüab tõepärasust kujutlusvõimega pikkides kajastada nii Mazase kui ka tema abistajate edasist kujunemist. Just see erinevus teeb "Salamise sõdurid" huvitavaks. Lisab romaanile juurde nii kirjanduslikku salapära kui ka filosoofilist tundlikkust.

Youtube'ist leidsin lõigukesi Cercase romaani järgi tehtud filmist "Soldados de Salamina" (Hispaania, 2003) koos raamatust lugeja mõtetesse kõlama jäävat pasodoblega "Suspiros de España" ("Hispaania ohe").


Toledo kirjastuse väljaantust olen seni lugenud kaht raamatut, lisaks "Salamise sõduritele" ka Julio Cortázari jutukogu "Mängu lõpp". Mõlema puhul väärib kiitust tõlkija töö, vastavalt siis Mari Laan ja Ruth Sepp. Põnevusega ootan Clarice Lispectori romaani "Metsiku südame ligi". Ootuse põhjuseks on see, et olen üsna rohkesti lugenud Ladina-Ameerikas elavate blogijate blogisid ja väga paljudes neist kiidetakse Brasiilia kirjaniku Clarice Lispectori raamatuid ülistavalt.

01/05/2016

Veel üks meditatsioon loomadega


Ilmad läksid soojaks ja see sügavmõtleja siin fotol koos oma kahe kaaslasega, kes sellele pildile ei tulnud, ootab kindlasti juba pikisilmi  õuele pääsu.

Järgmisel laupäeval, kui üle Eesti taas suur talgupäev "Teeme ära!"  on, koristavad Tallinna Loomaaia sõprade seltsi liikmed šimpanside Pino, Betty ja Quincy väliaedikut ja puhastavad selle piirdekraavi.

Turkmeeni hobused on enamasti õues ja ka karmimate ilmadega harjunud.

Üks uudishimulikum tuli mind kiikama -- temas oli tõepoolest midagi turkmeeni külataadilikku, niisugust ujedat häbelikkust, mis takistab külatänaval uute inimestega kohe jutu alustamist, aga siis saab huvi võitu ja taat on valmis pikaks jutuks.

Niisuguseks seltskondlikuks suhtlemiseks näis valmis olevat ka see hobune, aga sõbrad tulid teda karja juurde kutsuma.

Selle loomakese nime ma ei tea, ei jäänud meelde. Tema puuriklaas oli üsna määrdunud ja pilt selle ning hämara valguse tõttu udune, loomake ise suuresilmne ja üsna stoilises rahus. Niisuguse häirimatuna ta meist maha jäigi.

Minu loomaaiaskäigud on Tallinnas läbi mitme aasta kõik seni kulgenud nii, et lõvisid polnud mul varem õnnestunud näha. Tema majesteet loomade kuningas, kuigi fotol on hoopis kuninganna, pole suvatsenud oma varjupaigast elualasse välja tulla.

Aga seekord oli vist just äsja süüa pakutud ja proua lõvi värskete lihakamakate degusteerimisega ametis. Nii et lõvi on täitsa olemas, kuigi enamasti vaid varblased tema maa-alal ringi hüppavad.

Kalad on lihtsalt ilusad, kuigi ka neile tundub kevad olevat sisse murdnud ja südamed kuumalt põksuma pannud. Kõrval akvaariumis oli üks paarike igatahes just parasjagu armurõõmudega ametis, kaks suurt pikka tumedat kala, kes aga fotole halvasti jäid.

Seepärast on siin pildil see ilus rõõmsake vees ja klaasil peegelduvat valgust imetlemas.

Elevandid olid ka ajutiselt oma majja kinni pandud -- see andis võimaluse neid lähedalt vaadata. Talitaja tegi samal ajal nende väliaedikus koristustöid. Elevantide järelt on vist üsna raske koristada.

Õuepääsu ootasid nad võimalikult ukse lähedal, et jõuda tagasi oma platsi vabadusse, mis rohkem on küll tunnetatud paratamatus.

Moblafotod, Tallinn Zoo. 27. apr 2016.
Pilte näed suuremalt, kui klõpsad fotole.