Alice Feeney „Igaühel oma tõde“

Alice Feeney
„Igaühel oma tõde“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Põneviku ingliskeelne pealkiri („His & Hers“, 2020) ütleb eestikeelsest täpsemini, et eriti olulised on sündmuste käigus kaks tegelast, mees ja naine, õigupoolest kunagised abikaasad, kes pärast lahutust kohtunud pole. Anna Andrews oli BBC lõunaste uudiste saatejuht, aga kui toimetusse tuleb tagasi naine, keda ta asendas, taandatakse Anna taas reporteriks ja saadetakse uudiseid jahtima tema kunagisse kodulinna. Sealt on leitud mõrvatud naine. Mõrva uurimist juhatab Anna eksmees Jack Harper.

Siit saab alguse sündmustik, mis põimub tagasivaadetega minevikku, uute mõrvade ja paljude ebamääraste oletuste ja kahtlustega. Alice Feeney on oma raamatus loonud keeruliste juhtumite, tunnete ja tegelaste sasipuntra, mida ta hoolikalt harutab.

Umbes raamatu keskpaigas hakkas mulle tunduma, et tean, kes osutub mõrvariks, aga siis muutus kõik taas ebaselgeks, seejärel tuli uus taipamine, aga lõpplahendus osutus siiski hoopis teistsuguseks. Sest tõepoolest on selles raamatus igaühel oma tõde. Mõni kaitseb seda, teine jälle pelgab, kolmas kahtleb, neljas ei saa millestki aru…

Sündmustiku keerdkäigud seostuvad paljude tegelaste sisekaemuste ja -vaatlustega, mis on üpris segased ja ähmased kas pidevast alkoholiuimast või muudel põhjustel. Aga ähmases olekus inimesed võivad kõikvõimalikke pahategusid korda saata ja enamasti ei mäleta, kas ja mida nad teinud on.

Valisin põneviku „Igaühel oma tõde“ kirjastuse pakkumistest lugemiseks sellepärast, et Alice Feeney töötas ligi viisteist aastat BBCs reporteri, toimetaja ja produtsendina ning ma ootasin, et krimka sündmustikus on BBC tööga seonduvat põnevust palju. See ootus ei täitunud, sest põhirõhk oli peategelaste minevikul, mis mulle kuigi suurt huvi ei pakkunud. Minu arvates võib see raamat siiski vägagi meeldida neile lugejatele, kelle lemmikuteks on psühholoogilised põnevikud.

Tekstinäiteid:
„Ajakirjandus on nagu lauamäng „Tsirkus“, kus alla viivaid teid on rohkem kui neid, mida mööda üles pääseb. Tippu jõudmiseks kulub palju aega ja üks vale liigutus võib sind algusse tagasi viia. Selle eest pole keegi kaitstud.“

„Ma arvan, et kui me saame lõpuks kätte selle, mida arvame ennast tahtvat, kaotab see oma väärtuse. See on saladus, millest keegi kunagi ei räägi, sest kui ta seda teeks, lõpetaksime me püüdmise.“

„Inimesed tegelevad liiga palju tõe väljamõtlemisega. /- - -/ Kedagi ei huvita enam tegelikkus, seda ei taha keegi meeldivaks märkida või jagada või jälgida. Ma võin sellest ju aru saada, kuid väljamõeldud elu elamine võib olla ohtlik. See, mida me ei näe, võib haiget teha. Ma arvan, et tulevikus igatsevad inimesed pigem viitteist minutit privaatsust kui viitteist minutit kuulsust.“

„Inimeste ülesleidmine on üllatavalt lihtne, kui sa tead, kuidas seda teha. Isegi nende, kes ei taha, et nad leitaks. Politsei ja ajakirjanikud kasutavad inimeste jälgede ajamiseks üpris sarnaseid vahendeid. Sind üllataks, kui lihtne see on, mitte ainult kellegi ülesleidmine, vaid ka kõige teda puudutava teadasaamine. Kõigi nende asjade, mille puhul nad tahavad, et keegi seda ei teaks.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.