„Elage hästi ja mõtelge minule!“

Kui uskuda Eesti Ajaloomuuseumi eilset teadet, siis on just neil minutitel, mil seda blogipostitust kirjutan, lõppemas tänane Raeapteegi ja Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone põnev publikuprogramm „Raeapteeker Burcharti kiusatus“. Need, kes täna osaleda ei saanud, võivad osta pileti kordusele 15. mail.

Veel oli selles eelteates öeldud, et Raeapteegi 600-aasta juubelit tähistades ei saa üle ega ümber kuulsast Burchartite perekonnast, kelle valduses oli Raeapteek kümne sugupõlve jooksul. Tuuril saadakse teada, millega tegeles üks heal järjel, haritud ja lugupeetud härrasmees 19. sajandil. Tutvutakse raeapteeker Johann Burchart VIII hobiga, milleks oli antikvaarsete esemete kogumine. Burchart alustas oma koguga „Mon Faible“ Raeapteegi pööningukorrusel. Raeapteekri kogul läks tõeliselt hästi – see on suures osas säilinud ning ka Burchart esemete kogujana tunnustatud.  Ka ringkäigul näeb apteekri tollaseid kirega kogutud objekte, kuid seda juba Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone keldrikorruse harulduste ekspositsioonis. Raeapteegis pakutakse vanade traditsioonide kohaselt degusteerimiseks kuulsat vürtsveini klaretti, mida valmistati ja müüdi Raeapteegis alates aastast 1467, soovijatele on ka ürditeed.

See eilne teade tuletas mulle meelde, et ka mina olen andnud kübemekese Burcharti perekonna ja huviala uurimisse. 1999. a kirjutasin  pikema loo Õhtulehele: „Elage hästi ja mõtelge minule!“. Seda oli väga põnev teha ja ka tulemusega jäin rahule. Pean seda üheks oma parematest lehelugudest. Küll mul oli hea meel, kui ka kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa seda oma raadiosaates kiitis. 2008. a panin selle loo oma isikulugude raamatu „Eestimaa ilu“ avalooks. Las see olla nüüdsest ka blogis, sest mõlemast ilmumisest on möödas juba palju aastaid. Pealegi on seoses Raeapteegi suurjuubeliga see minevikust tulevikule kirjutatud tekst taas ajakohane.

* * *

„ELAGE HÄSTI JA MÕTELGE MINULE!“

“Märtsikuu viimasel päeval, 1827. aastal pärast Kristuse sündi.
Tervist ja õnnistust Teile, minu armas järeltulija!
Käi üha rõõmsalt läbi sellest elust
Et poleks norus lustlik meel
Nii arm ja sõprus ümbritsemas
Kõik kiirustavad päevateel.
Kogu olemine on kui peegel, millesse on langenud helge tuleviku kahkjas valgus.
Ning aeg kisub meid oma kiireil tiivul kaasa.
Kuhu? – Igavikku. Seal on tema kauge eesmärk.

Selle sooviga, armas järeltulija, alati teie
Herrmann Moritz Burchart,
16 aastat vana,
Härra meditsiinidoktor
Jochann Burchart 8nda teine poeg,
Tallinna (Reval) Keiserliku Gümnaasiumi secunda õpilane;
Ning tunnen kutsumust kord arstina anda inimkonna tervise ja heaolu nimel oma panus.
Minu vanem vend Jochann Burchart (18 aastat vana)
On vastavalt oma tulevasele tegevusalale härra Schöleri apteegis Viljandis (Fellin) õpilaseks ning peab paariks aastaks minema Keiserlikku Tartu (Dorpat) Ülikooli, et seal oma õpingud lõpule viia.
Mul on veel õde Marie Burchart (13aastane) ning noorem vend Woldemar Burchart (7aastane), kes hakkas eelmisel kuul lugema õppima.

Alljärgnev värss minu lemmikraamatust Publius Virgilius Maro`st võib teile samuti südamesse minna:
Läbi mitmesuguste sündmuste, läbi nii paljude juhtumuste suundume lõppeesmärgi poole.

Olge tugevad ja hoidke iseend paremateks aegadeks.
Tervis ja õnnistus kaitsku Teid.
Elage hästi ja mõtelge minule!”
(Saksakeelsest originaalist tõlkinud Tallinna Linnaarhiivi teadur Tiina Kala)

See kiri oli kinni korgitud ja kirjalakiga suletud rohelisest klaasist pudelis, mille tänavu juuni algul leidis Raeapteeki renoveeriv töömees Hannes Schneider esimese korruse hoovipoolse seina krohvi alt.  Pudeli avasid Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta ja  linnaarhiivi juhataja Urmas Oolup. Paberit nad aga kätte ei saanud. Alles Scankristalli viimistleja Mati Raudleht eemaldas pudeli põhjaosa ja kiri saadi kätte. Sõnum osutus vanemaks, kui osati loota. 13. juunil teatati kirja leidmisest ametlikult.

172 aastat tagasi kirjutatud kirjas räägib gümnaasiumi eelviimase klassi õpilane Moritz endast vaid veidi. Aga milliseks kujunes Moritzi elu ja mis mõjutas teda järeltulijatele sellist kirja kirjutama?

Burchartid

Niisiis, 5. juulil 1811 ( mõnedel andmetel 1810) sündis Johann (VIII) Burcharti teine poeg, kes oma nime ise kirjutab mõneti eripäraselt: Herrmann Moritz Burchart. 

Ta sündis suure suguvõsa järglasena väga lugupeetud vanemate perre. Nad elasid Tallinna (tollal Revali) Raeapteegi majas. Raeapteek oli tollal juba kujunenud Burchartite perekonna apteegiks.

Burchartite juured viivad kuhugi Ungari, Transilvaania või Horvaatia aladele. 1580. aastal oli Tallinna tulnud apteekrisell, Ungari aadlike järeltulija Johann Burchart Bélavary de Sykava, kes 1582. aastal sai Raeapteegi valitsejaks. 

1557. aastal aadlikuks saanud  suguvõsa kirjutas oma nime juba tol ajal mitut moodi. Vapilt on lugeda Belavari Scycava. Ka hilisemate Burchartite nimede kirjapildid on paljudel juhtudel erinevad. Kohati on  näiteks Johannist saanud Jochann või hoopis Johannes. Burchart esineb ka Burchardi või Burchardtina. 

Burchartite vapil, mida igaüks saab Pikal tänaval Eesti Ajaloomuuseumi alalises väljapanekus näha, on kujutatud greif ja liilia. Vappi ümbritseb ehis. Greif oli antiikaja mütoloogiline loom kotka peaga ja tiivulise lõvi kehaga. Tema tähendus on aegades muutunud, kuid kindlasti sümboliseeris ta tarkust. Liilia on truuduse ja puhtuse sümbol.

Raeapteegi ajalugu jääb kuni 20. sajandi alguseni seotuks selle perekonnaga. Iga järgnev Burchart, kes asus juhtima apteeki, kandis Johanni nime. Ilmselt pärandati apteegi juhtimine pere vanimale pojale.

 1689. aastal ostis Johann IV Burchart lagunema kippuvad apteegihooned raelt 600 riigitaalri eest päriselt endale.

1812. aasta kohta (Moritz oli siis tilluke) väidab ajalugu, et Tallinnas avati linna kolmas eraapteek – Ernst Bienerti Uus ehk Roheline apteek Kuninga tänavas. Kõik kolm apteeki olid südalinnas üksteise lähedal. Bienertid rikastusid kiiremini kui Raeapteegi Burchartid või Väikese apteegi Fickid.

Johann VIII nõrkus

Moritzi isa meditsiinidoktor Johann VIII Burchart  sündis  22. märtsil 1776 ja suri 18. märtsil 1838.  18. detsembril 1802 abiellus ta Tallinnas tegutsenud arsti tütre Marie Elisabet Bluhmiga, kes kinkis talle neli last. Moritzi ema oli sündinud Tallinnas 30. novembril 1783 ja elas kuni 28. jaanuarini 1860.

Isa oli mitmekülgne mees, kes Tallinna kultuuripilti palju uut suutis tuua ja keda mõnigi kaasaegne võis tema harrastuste pärast kiiksuga meheks pidada. Ajalukku on Johann VIII läinud Raeapteegi pidajana,  antikvaari ja koduloolasena. 

Ema pidi ilmselt väga kannatlik, kuid piisavalt haritud ja oma aja kohta tark naine olema. Iga naine poleks arvatavasti suutnud  koos elada mehega, kes rajas Eestis esimese eramuuseumi.

Seda võib ka oletada, et Johann VIII oli naljameelega. 1802. aastal rajatud kultuuriloolisele ja eksootilise etnograafia kollektsioonile pani ta nimeks “Mon Faible” (prantsuse keeles “Minu nõrkus”) 

1824. aastal sai see antikviteetide ja rariteetide kabinetina apteegi hoones püsikoha. Praegu on “Mon Faible” Eesti Ajaloomuuseumi vanim kollektsioon. Seda on põhjalikult uurinud ja kirjeldanud ajaloomuuseumi peavarahoidja Eve Peets. Tema ja koguhoidja Ulve Räppi abiga saime selle kogu huvitavamaid esemeid näha, kirjeldada ja pildistada.

 1825. aastal alustas Johann VIII oma kogu ajaloo kirjutamist, adresseerides selle tulevastele põlvedele. Kindlasti räägiti  kogu säilitamisest ja järeltulijatele jätmisest palju pere söögilaua ääres. Nii naine kui vanemad lapsed said jälgida selle pidevat suurenemist. Ehk küll oli alles kirja panemata Juhan Liivi kuulus lause “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta,” elati selles peres just selle tõe järgi. 

Armsad asjad

1822. aastal oli kogus 150 huvitavat eset, kümme aastat hiljem juba ligi pooltuhat. Tasub nimetada mõnd asja, mis Moritzit mõjutada võisid, mida ta on käes hoidnud ja imetlenud.

15 aastat seisis kodus puldilaekas kogu ajend -  kunstipäraselt marmoreeritud lihavõttemuna, mille Johann VIII oli saanud kingituseks ja mida vaadates ta alati rõõmustas. Kui muna purunes, oli kõigil sellest südamest kahju.

1802. aastal sai Johann VIII Kamenets-Podolskis kindral Rosenbergilt kingiks Hiina päritoluga “sõpruspiibu”. See on alles tänini. Kindlasti rääkis isa Moritzile selle piibu lugu.

Pole teada, kas Moritz tohtis juua nootidega fajansskruusist, mis on tehtud Viinis ja on tallinlaste maalikunstnik Gustav Hippiuse ja August Hageni  “Musta Härja” võõrastemajas  veedetud väga lõbusa õhtu tulemus. Tänini on alles Hageni kruus, sest Hippiuse oma läks varsti katki.

Moritzi ema võis kasutada kõrget valgest klaasist daamide õlleklaasi. Selle tõi Stettini Küttideklubi daamidelt Burchartile kingituseks laevakapten Ivan Butenjev.    

Sama kapten tõi Burchartile ka muinas-Egiptuse haruldusi. Millise erksa vaimuga poisi  kujutlusvõimet ei kõditaks teadmine, et tema kodus on ehtsad muumia käsi ja käelaba, balsameerimisel siseelundite hoidmiseks kasutatud kanoop, Osirise kujud  vaaraomütsi ja maoga ja muud põnevat? Praegu on need esemed ajaloomuuseumi keldrites.

Kummut jäi kitsaks

Kui Moritz oli kaheaastane, tuli isal väikese laegastega kummuti (millel olid kullaga punasest safianist alusel sõnad “Mon Faible”) asemele osta klaaskapp. Seitse aastat hiljem omandas ta esimese klaaslaua (meie mõistes vitriini).

 1824. aastal otsustas Johann VIII pööningukorrusele ehitada spetsiaalse toa kollektsiooni jaoks. Tehti ka suured klaaskapid. Oktoobris paigutas  antikvaar lisaks rariteetidele sinna  mineraalide kollektsiooni, oma perekonnafondi aastatest 1580-1800 ja palju muud.

 Siia tõi Burchart ka kivitahvlid Kristuse ristimise ja ülestõusmise stseenidega (arvatavasti dominiiklaste kloostrist), samuti kaks sammast.

Lisaks esemetele on säilinud Burcharti kataloogid, kommentaarid  ja legendid asjade kohta, kust nähtub, et tema kogus oli jooginõusid, laua-, kohvi- ja teeriistu, peakatteid ja riietusesemeid mitmetelt rahvastelt, relvi, majapidamistarbeid, kunstitöid, münte. 

Moritzi läkitust lugedes võib arvata, et ta oli oma isa muuseumis suur huviline ja tundis selle üle uhkust. Just kodust võis tulla poisi võime hoomata aegade sidet ja isa eeskujust soov jätta endast mälestus järeltulijatele.

Suhtlusringkond

Lisaks Tallinna arstidele ja apteekritele – tolle aja jaoks väga kultuursetele ja edumeelsetele inimestele – suhtles Burchart tuntud kunstnike Ungern-Sternbergi, Gelhaari ja Hauga, kes tema jaoks muistiseid joonistasid. Ta pidas laialdast kirjavahetust oma korrespondentidega Tallinnas, Tartus ja Viljandis ning väljaspool Eestit. Eriti tihe oli kirjavahetus Võnnu pastori Ed. Körberiga, kellega teda sidus kogumishuvi ja kes aitas teda dešifreerida vanu tekste. Kirjavahetust pidas ta ka teadusasutustega.

Ei ole võimatu, et Burchart VIII sai väga hästi läbi Tallinna raehärradega. Kasvõi vana Raeapteegi traditsiooni järgijana, mille kohaselt suurtel pühadel viis Raeapteek raehärradele klaretti – oma ammutunnustatud jooki reinveini baasil ja paljude vürtsidega. Raehärrad saatsid sellele vastutasuks Raeapteeki kringli.

Suunamuutused 

1831. aastal leidis Johann VIII, et ta  võib muististe kogumise lõpetada. Innustunult hakkas ta nüüd koguma natuurprodukte, eriti kalu, kuni ka need “said otsa” ja ta pühendas end loomade pealuude kogumisele.  Tema looduskogudest on mõndagi Tallinna loodusmuuseumis.

1835. aastal otsustas ta koguma hakata materjale, mis kajastasid temaaegse Tallinna ajalugu. 1836nda aastani on ta hoolega kirja pannud legende esemete kohta. Siis aga sellest loobunud. Võib-olla peret tabanud kurva kaotuse pärast? 

Oma testamendis pöördub Johann VII laste ja lapselaste poole sooviga, et tema kogu säilitataks tervikuna võimalikult kaua. Järglaste huvi selle vastu hääbus. 1864. aastal palus pärijatelt kogu endale Eestimaa Provintsiaalmuuseum ja sai selle 1870. aastal. Paraku jäi pärijatele Burcharti perearhiiv ja maali- ning fotokogu, mille nad tõenäoliselt Saksamaale viisid. Tallinnas pole teadaolevalt ühegi Burcharti fotot. Jüri Kuuskemaa sõnul peab olema suur juhus, kui kuskilt mõni pilt välja tuleb.

Saatused

Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta väidab oma pressiteates 13. juunil 1999, et meile minevikust käe sirutanud Herrmann Moritzi ja tema noorema venna ning õe edasisest käekäigust pole andmeid. 

Vanem vend Jochann Burchart lõpetas Tartus õpingud ja töötas seal ülikooli apteekrina naastes 1842. aastal  Tallinna. Kehva tervise tõttu ei saanud temast siiski Raeapteegi juhatajat. 1853. aastal renditi Raeapteek Piers Rudolph Lehbertile. Johcann IX Burchart läks aga Münchenisse, kus suri 1869. aastal. Burchartite pärijad müüsid Raeapteegi 1911. aastal.

Kuhu jäi Moritz?

Istume ajaloomuuseumi  peavarahoidja Eve Peetsi ja dokumentide hoidja Sirje Annistiga arutamas, kas Burchart VIII kogus pole midagi Moritzi kohta. Sirje Annist on kindel, et pole.  Suguvõsa meesliin suri välja umbes 1911. aastal. Burchartid olnud viletsa tervisega ja kõdurad.

Aga Moritzil oli unistus: “Tunnen kutsumust kord arstina anda inimkonna tervise ja heaolu nimel oma panus.”

On võimalik, et ta läks Tartusse õppima. Seal võis ta kohtuda   sama perioodi arstitudengi Kreutzwaldiga ja tolle suure sõbra Faehlmanniga. Võis… Miks puuduvad noore oma aja kohta erudeeritud gümnasisti jäljed Eesti või koguni maailma kultuuriloost? Miks ei jätkanud ta oma isa kogu? 

Sirje Annist tõuseb äkki: “Midagi võib siiski olla.” Ta toob mulle vana raamatu. See on meditsiinidoktor Isidorus Brennsohni koostatud saksakeelne Riias 1922. aastal ilmunud biograafiline leksikon Eestimaa arstide kohta.

 “Die Aerzte Estlands…”  152. leheküljelt leiame vähesed read:

“Burchart, Moritz, Johannes VIII poeg, sündinud Revalis (Tallinnas)  5. juulil 1811, stud. med.  30-36 (aastal) Dorpatis (Tartus), surnud Revalis 13. detsembril 1836.”

Moritz suri 25aastasena kaks aastat enne oma isa. Ta ei jõudnudki arstina töötada. Kui inimesed kunagi ei sureks, saaks meieni jõudnud südamliku läkituse autor tänavu 5. juulil 188aastaseks.

“Olge tugevad ja hoidke iseend paremateks aegadeks.
     Tervis ja õnnistus kaitsku Teid.
      Elage hästi ja mõtelge minule!”

* Selle mosaiigi koostamisel on lisaks teatmeteostele ja ajaloomaterjalidele  kasutatud  Eesti Ajaloomuuseumi töötajate ja paljude teiste ajaloolaste abi. Aitäh.

© Linda Järve. Ilmunud Õhtulehes (1999) ja raamatus „Eestimaa ilu“ (2008) lk 5-11.

Pildid: Ajaloomuuseumi teade juubeliüritusest ja Moritzi kiri tulevikku

Minu raamatu „Eestimaa ilu“ sisu ja ostuvõimaluse kohta saab täiendavalt lugeda siit.

Väike kaubanduslik teade

Kirjastus Petrone Print on välja kuulutanud oma lao tühjendusmüügi. Hinnad on hästi odavad. Eriti kehtib see sarja „Aja lugu“ kohta. Muude hulgas on odavalt – kõigest 3 euro eest – saadaval ka minu raamat „Nooruse lugu“ (2017).

Nõnda et, kes sellest raamatust huvitatud on, kuid kellele senine hind liiga kallina on tundunud, kasutage juhust! Tuletan ka meelde, et „Nooruse lugu“ ei ole raamat minu noorusajast, vaid käsitleb kunagise populaarse noorteajakirja Noorus ajalugu ja saatust, tegijaid ja lugusid... Lisaks on raamatus ka palju pilte.

Rohkemat infot raamatu sisukorra ja lugejate arvamuste kohta ning isikunimede loendi leiab minu blogi sellelt leheküljelt.

Ühe ülesleidmise hõlbustamiseks

Olen unustanud blogisse panna, et juba enam kui kuu aega tagasi sain FB-s Mart Oravalt teada, et enam ei kehti väide, et ajakirja Noorus pole digitaliseeritud. 2016. a olevat seda tehtud ETERA-s, link olevat juba ligi paar aastat ka ESTER-is. Panen siiagi, ehk leidub huvilisi, kes vanu ajakirju lapata tahavad.
https://www.etera.ee/browse

Igatahes kui ma 2016/2017 raamatut kirja panin, siis seda linki veel polnud ja mul tuli väga paljusid ajakirjatekste refereerida, et üldse ülevaadet anda, mida ja millest ning kuidas Nooruses kirjutati. Lisaks Nooruse 231 numbrile leiab selle lingi abil ka Stalinliku Nooruse (seda nime kandis Noorus mõned aastad), mõlemad vist peaaegu täielikult.

Ja meeldetuletuseks lisan siia ka teabelingi oma raamatu „Nooruse lugu“ ( Petrone Print, 2017) kohta. Olen ESTER-ist ja RIKS-ist mõnikord näinud, et tasapisi seda ikka loetakse. Mis mulle heameelt teeb.
1280.

Kaubanduslik teadaanne

See ei ole aprillinali!
Panin raamatukaupluste veebilehtedelt tähele, et alates tänasest saab minu raamatut „Nooruse lugu“ nii Rahva Raamatu kui ka Apollo kauplustes poole odavamalt ehk 50-protsendilise allahindlusega.

Kuivõrd minu blogi lugejatel on väga erinevad rahakotid, siis ehk pakub see kaubanduslik teadaanne kellelegi huvi.

Vt ka raamatut tutvustavat blogilehekülge „Nooruse lugu“.

Märkus: Ma ei tea, kui kaua hinnasoodustus kehtib.

Rein läks eile oma kõige kaugemale teekonnale

Olen oma raamatus „Nooruse lugu“ meenutanud, kuidas meie kirjanikud Noorusele oma lugusid kirjutasid. 1985. a palusin, et seda teeks mu hea sõber ja kunagine kolleeg Noorte Hääle toimetusest, kes selleks ajaks oli juba tuntud kirjanikuks saanud.

„Rein Põder pealkirjastas oma arutluse „See kiirgav kummastus“ ja käsitles kirjanduse mõistmise piire ja kirjanduse kummastava omaduse teadlikku märkamist. Kummastust lugeja jaoks ja kummastust kirjaniku enese jaoks, kummastuse saavutamise teid:

„Ent mis siis ikka määrab kummastuse – kas kirjutaja teadlikkus või mingi vaist, mis käsib kirjutada just nii? Või on kummastus loovusega kaasaskäiv omadus, sama seletamatu nagu intuitsioon või väga üksikute inimeste sensitiivsed omadused, üks tahtmatu oskus, mille puhul kirjutatu väljub kirjutaja enda võimu alt, nagu asjad kord Võluri Õpilase käest, ja satub lugeja kätte? Kui nii, siis on kummastusvõime ta omaja jaoks nagu ilusa kellamänguga karp, mille võti on selle lukuauku ära murtud…““

See tekst oli sedavõrd hea, et ma väga tahaksin, et see uuesti avaldataks mõnes Reinu mälestavas kogumikus. Selles väljendusid tollal veel noore mehe kirjanduslikud suundumused, millele ta oma rohkes loomingus kuni surmani truuks jäi.

Aga võib-olla on veel mingi teine kiirgav kummastus – see, kuhu Rein eile oma kõige kaugemale teekonnale suundus?

Mul on temast palju häid mälestusi, eredamad neist aastatest 1971-1977, meie esimestest tööaastatest ajakirjanduses: kahasse kirjutatud lood lõokeselaululisest Kihnu saarest, näärilumisest Altja külast, Teodor ja Endel Lippmaast Horisondi publitsistikavõistlusele, mõned koos tehtud saated raadio Keskööprogrammile, meie ühised käigud ja jutuajamised, toimetuse peod... Aga neid meeldejäänud hetki tahan praegu veel kiivalt ainult endale hoida.

Olen tänulik tema paljude raamatusoovituste eest. Näiteks ei oleks ma vist temata avastanud Konstantin Paustovski imelist „Kuldset roosi“ või Vladimir Giljarovski mitmekülgseid raamatuid Moskvast ja moskvalastest. Lugemisnaudingut on pakkunud Reinu enda raamatud. Aga eile õhtul otsisin riiulist üles hoopiski ühe temalt kingiks saadud vana fotoraamatu Norrast ja vaatasin Reinu pühendust selles – ta uskus, et see maa mulle kindlasti meeldib...

Aitäh kõige eest, kallis sõber ja kaasteeline! Kahisegu kuldsed vahtralehed Sinu teedel!
Rein Põder, 7. juuli 1943 - 23. oktoober 2018.

Foto: fragment Nooruse leheküljest Reinu loo alguse ja fotoga, mille tegi Tiit Koha /Noorus 6/1985, lk 22-23/.

* * *
Olen selles blogis varem natuke kirjutanud ka paarist Reinu raamatust: „Eike“ ja „Savimäe“.

Veel sügispudemeid

Seesinane nädal, mis mõne minuti pärast läbi saab, möödus kuidagi väga kiirelt. Ei jõudnudki eriti miskit korda saata – võib-olla on asi selles, et vanemaks saades muutub tegutsemine aeglasemaks. Nii et oma süü, kes käsib vananeda, aga ega looduse vastu vist päris ei saa.

Käinud pole ka kuskil peale kohustusliku poeteekonna, sest jalg on valutanud, aga ilmutab paranemise märke. Sellelt lühikeselt teejupilt olen taskupõhjas kaasa toonud mõne ümara ja sõbraliku kastanimuna.

Väljakutset teha sajal järjestikusel päeval kodus 15-20 minutit joogaasanaid olen nüüd 40 päeva teinud ja jätkan üpris innukalt. See loob hea tunde.

Sarjakesi olen vaadanud. ETV+ näitab lätlaste nõukaaegset menusarja „Pikk tee düünides“ (1981), mis mul toona nägemata jäi, kuigi sellest igal pool kõneldi. Näitlejate näod tulevad tuttavad ette, mõni on päris hästi meeles, sest lätlasi kasutati nõukogude filmides palju. „Pikas tees...“ tegi kaasa ka meie Toots – Aare Laanemets.

Kentsaka kokkusattumusena on mu nädala üheks tunnussõnaks olnud Shakespeare. Taanlaste „Rannahotell“ sai otsa, õigupoolest küll jätkatakse filmimisega, aga millal uued osad meie televisiooni jõuavad, pole ju teada. Asemele tuli krimilembeliste brittide uus draamasari „Eradetektiivid Shakespeare ja Hathaway“, mille tegevus toimub pealegi Shakespeare’i sünnilinnas Stratford-upon-Avonis. Sellest linnakesest on mul head mälestused. Raamatutest aga oli mul sel nädalal käsil Shakespeare'i „Tormi“ ümberjutustus „Nõiasigidik“ Margaret Atwoodilt, mille kohta tuleb selle blogi järgmine postitus (ehk juba homme).

Võib-olla pakub kellelegi huvi, et minu kirjatööd „Nooruse lugu“ saab nüüd laenutada Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogust ELLU.
https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949608485/nooruse-lugu

Meenutamis- ja äratundmisrõõmu on see rohkem pakkunud neile lugejatele, kes Nooruse ilmumisajal ajakirja sõbrad olid, nooremad, kes vanuse poolest võiksid olla mu lapselapsed, on mu raamatule GoodReadsis hoolega „kahtesid“" ladunud. Põhiliseks põhjenduseks, et ei vastavat nende ootustele. See kurvastab mind, kuigi ma pole kindel, kas peaksin selle pärast kurvastama...

Ma ei kirjutanud ajaloolist romaani

Kõhklesin hulk aega, kas kirjutada seda repliiki või mitte. Paar päeva tagasi nägin ühes raamatublogis arvamust minu aasta tagasi ilmunud „Nooruse loo“ kohta. Paraku ei saa ma seal blogis kommenteerida ja seepärast panen paar tekkinud mõtet kirja oma blogis.

Mul on hea meel „Nooruse loo“ iga lugeja üle. Veel toredam on, kui nad oma lugemismuljeid jagavad. Selle blogija arvamusel ei olnud ka midagi viga, sest iga lugeja on oma arvamustes vaba. Esimeses kolmes lõigus tsiteerib ta raamatu tagakaaneteksti, vaid viimane lõik on tema lugemismuljest. Aga mind üllatas arvamuse pealkiri, millest nähtus, et blogija osaleb lugemise väljakutses, mille ühe punktina on olnud vaja lugeda mõnda ajaloolist romaani.

Päris kindlasti ei ole „Nooruse lugu“ ajalooline romaan – selle žanri kriteeriumid on sedavõrd teised. „Nooruse lugu“ on ajakirjaniku raamat, mida võiks ehk nimetada ühe ajakirja elulooks. Ma ei mänginud ajaloolisele romaanile nii iseloomulike emotsioonide ja väljamõeldiste põneva tulvaga, vaid kirjutasin faktidel põhineva ülevaate kunagise populaarse noorsooajakirja tekkest, sisust ja põhjustest, miks seda ajakirja enam ei ole.

Ajalooline romaan on üks romaani alaliike, proosateos, mis käsitleb ajaloolisi sündmusi ja isikuid ilukirjanduslikus võtmes, enamasti värvikalt ja emotsionaalselt, sisaldades sageli ka väljamõeldud isikuid ajalooliste tegelaste kõrval, andes vaba voli seikluslikkusele ja  eksootikalegi. Ausalt öeldes on mul kahju, et nooruke blogija mõnda tõepoolest sellesse žanri kuuluvat teost ei lugenud.  Valik on ju laialdane, sest häid ja väga häid ajaloolisi romaane on maailmas kirjutatud tohutult palju.

Et lugemise väljakutses taheti eesti ajaloolist romaani, nimetan siinkohal vaid mõnda meiemaist kirjameest, kes esimesena meelde tulevad: Eduard Bornhöhe ajaloolisi jutustusi (mida vahetevahel on ka romaanideks nimetatud), Eduard Vilde „Mahtra sõda“ ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ või sama autori kogukat „Prohvet Maltsvetit“. Andres Saali rahvusromantilisi teoseid, Mait Metsanurga „Ümera jõel“ või August Mälgu „Läänemere isandaid“. Või Enn Kippelit, Leo Metsarit, Gert Helbemäed, Karl Ristikivi, Ain Kalmust, Jaan Krossi, Tiit Aleksejevit, ajaloolisse romaani krimka põnevust toonud Indrek Harglat jpt.

Lugu hälbinud raketist

Eilne teade sellest, et Hispaania õhuturbe hävitaja tulistas Otepää lähistel kogemata välja lahingraketi ning kaitsevägi on käivitanud otsinguoperatsiooni, tekitas kõiksugustes teavet väljastavates asutustes ja organisatsioonides paraja kaose. Küll ei klapi aeg, küll ei suudeta tuvastada raketi võimalikku asukohta ega seda, kas rakett plahvatas või ei plahvatanud. Paljudele on seoses selle ebameeldiva vahejuhtumiga meelde tulnud varasemad rakettidega juhtunud õnnetused, millest online-väljaannete kommentaarides kirjutatakse.

Panen siia selle intsidendiga sobiva katkendi oma aasta tagasi, augustis 2017, ilmunud raamatust „Nooruse lugu“. Jutt on  sellest, kuidas ajakirjas Noorus üks lugu avaldamata jäi. Mõeldud oli see lugu Nooruses läbi 1985. aasta ilmunud rubriiki „Rahust nooremad“, mis pidi tähistama sõjavõidu 40. aastapäeva.

„Keerulisemaks kujunes tsensorisaaga seoses Harri Kingo kirjutisega. Kingo kirjutas enda läbielatud seigast väeõppustel Taga-Kaukaasias, kus üks mürsk ootamatult oma teekonnalt kõrvale hälbis ja ohtlikul kombel plahvatas. Lausele „Eksitust ei olnud, oli vaid juhus…“ vedas tsensor alla jämeda joone ja käskis selle välja võtta. Nõukogude armees ei tohtinud ju olla eksitusi ega juhuseid. Hälbimisi samuti.

Lubamatu oli, et kirja oli pandud juhtunu toimumise aeg ja geograafiline piirkond. Sellest võinuks järeldada, et kirjapanekuajast kümmekond aastat varem oli Taga-Kaukaasias olnud sõjaväeosa, kus toimus õppusi ja esines juhuseid. Nii tuli sõna „mälestus“ tsensori nõudel asendada sõnaga „kujutlus“ ja Taga-Kaukaasiat ei tohtinud ka nimetada.

Trükikoja tsensor – kohaliku Glavliti esindaja igapäevatöös – pidas siiski vajalikuks ka pärast nende paranduste tegemist kirjatükki tõlkida ja Balti sõjaväeringkonna tsensoriga kooskõlastada. See omakorda saatis loo kooskõlastuse saamiseks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ametivennale. Kuhu ja kellele see sealt edasi rändas, ei õnnestunud mul tuvastada, aga laotud lugu saigi Glavlitilt ja juba ka asjasse segatud EKP KK propagandaosakonnalt ilmumiskeelu.

Niisugust absurdsust oli nii Harri Kingol kui tema teksti toimetanud Rimmelil raske mõista. Kingo minu teada katkestas Noorusega tükiks ajaks igasugused sidemed, nii et tundsin end tema ees kaua aega süüdi, kuigi minust selle otsuse tegemise juures midagi ei olenenud.“

* * *
Minu raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) on juttu populaarsest ja legendaarsest ajakirjast Noorus, aga ka meie noormeeste elust Nõukogude armee kohustuslikus ajateenistuses, Glavliti ehk tsensoriga seotud vahejuhtumitest, mitmesugustest noorte elu- ja kultuurisündmustest, kunagise komsomoliajakirja ümberkujunemisest eesti keele ja meele eest seisvaks ajakirjaks, murranguaastatest Eesti ajaloos seoses taasiseseisvumisega ja veel paljust muust meie ajaloo ja kultuuriga seonduvast.

„Nooruse loo“ kohta saad rohkem teavet siinse blogi sellelt leheküljelt, kus on kirjas ka raamatu sisukord, lugejate arvamused, raamatus leiduvate isikunimede loend ja müügi ning laenutusega seonduv.

Sain esimest korda elus laenutushüvitist

Juuni lõpus selgus, et minu raamatut „Nooruse lugu“ on eelmisel aastal raamatukogudest laenutatud 388 korda. Selle eest sain paar päeva tagasi 2017. aasta laenutushüvitist 28 eurot 26 senti, millest läks maha tulumaks.

Ei ole kuigi märkimisväärsed arvud võrreldes näiteks Erik Tohvri või mõne teise lugejatelemmiku raamatute tuhandete laenutustega. Saadud raha eest saan ligikaudu kaks korda toidupoes käia. Aga minu jaoks on märkimisväärne asjaolu, et tegemist on mu pika elu jooksul esimese laenutushüvitisega üleüldse.

Saadud on see ühe raamatu eest. (Eelmise, „Eestimaa ilu“ ilmumise ajal 2008. a ei teadnud ma laenutushüvitiste andmisest midagi ega kirjutanud ka vastavat avaldust.)

Sisuliselt on tegemist umbes kolme või kolme ja poole kuu laenutuste arvuga, sest „Nooruse lugu“ ilmus 2017. a augusti lõpus ja jõudis raamatukogudesse ligikaudu septembri keskel või veel hiljem.

Aitäh kõigile lugejatele! Loodan, et teid juurde tuleb ja et mu esimene laenutushüvitis viimaseks ei jää :)

„Nooruse loo“ kohta saab rohkem teada sellelt blogileheküljelt.

Kutsun oma blogisõpru raamatukogudest rohkem laenutama ka „Eestimaa ilu“ – lugusid meie inimestest, mille kohta saab lugeda siit.

Avalik teave: Laenutushüvitised 2017. aasta eest. 

Suurema hüvitise saajatest.

Sireli, sireli...

Leidsin täna sireli õnneõie. Panin lemmikraamatu vahele kuivama – siis leiab teinekord veel. Või leiab keegi teine. Õnneks ei ole palju vaja.

Oma raamatust tahtsin kirjutada. „Nooruse lugu“ on nüüd umbes üheksa kuud poodides saadaval olnud, raamatukogudes veidi vähem aega.

Müügist ma seekord juttu ei tee. Raamatu laenutamisest, mis mind rõõmustab, pole ma aga varem kirjutanud. Just raamatukogude kaudu on „Nooruse loo“ üles leidnud kesk- ja vanemaealised lugejad, nagu laenutusstatistika näitab.

Noorem põlvkond on mõneti pettunud, et raamat ei vastavat nende ootustele (Mae Lender ja veel paar lugejat, kelle GoodReadsis pandud „kahed“ mind kurvastavad), polevat kärtsu ja mürtsu, ei kirjeldata toimetuse pidusid ja omavahelisi isiklikke suhteid, vaid selle asemel on kirjas endise peatoimetaja „kohusetundlikud mälestused“ (nagu väljendus oma arvustuses Jüri Pino).

Aga ma loodan väga, et need, kellele just selline raamat sobib, on selle üles leidnud. Need, kes loodavad Nooruse-aegadest ilukirjanduslikumaid ja meelelahutuslikumaid tekste, võivad ju neid tulevikus ise kirjutada.

Lisan siia viimatise graafiku raamatulaenutuse vanuselisest statistikast (RIKS):

Mina võin kätt südamele pannes öelda, et Nooruse erastamiseelse viimase praegu elusoleva peatoimetajana olen oma panuse selle ammu ilmumise lõpetanud ajakirja kui meie ajakirjanduse ühe olulise verstaposti mälestuse jäädvustamisse andnud. Kõlab ehk pateetilisena või kellegi jaoks õõnsavõitu, kuid nii  lihtsalt on. Ja sellega on see eluetapp minu jaoks lõpuks ometi enam-vähem läbi.

Muide, mai lõpuni on kõik raamatud, „Nooruse lugu“ sealhulgas, Rahva Raamatu e-poes müügil 15 protsenti odavamana. Võib-olla on see kellelegi oluline teave.

Mis raamatukogudest laenutamisse veel puutub, siis mõnes kohas on olemas ka mu teine raamat, 2008. aastal ilmunud „Eestimaa ilu“ lugudega õpetajatest, teadlastest, raamatukogutöötajatest, arstidest, näitlejatest jne, kes Eestit on ilusaks loonud. Usun küll, et te ei kahetse, kui sedagi loete.

Pildiks panengi ühe sirelikobara. Kõik õitseb tänavu kiiresti, ainult mu aknaalused armsad jaaniroosipõõsad on väsinud moega, sest miski on talve jooksul nende ümbrust kahjustanud.

„Karikakrad ja orhideed“

Pool aastat tagasi ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) meenutasin:

„Järgmisel aastal (1989) aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu „Karikakrad ja orhideed“ kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.
Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja.“

Pärast selle intervjuu ilmumist kohtusime Mai Väljasega üsna tihti. Paar aastat hiljem tegin samuti Nooruse tarbeks tema poliitikust abikaasaga pika usutluse „Üks hetk, Vaino Väljas!“, mis ilmus oktoobris 1991. Vaino Väljas rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Mai Väljasega aga ajasime kokku saades juttu nii mu kunagisest kooliajast kui ka tema elust, tervisest, perest, seltskonnaelust, veel paljudest muudest huvitavatest teemadest, mille kohta lubasin aga, et jätan need enda teada ja ei hakka neist lehelugusid kirjutama. Hiljem muutusid meie kohtumised harvemateks, aga jätsid ikka endiselt hea sooja tunde.

Kui märtsi alguses tuli teade Mai Väljase (sünd Goetz, 5. mai 1935 – 1. märts 2018) surmast, otsisin tollase Nooruse loo üles. Panen siia sellest mõned katked. Täna on selleks igati sobiv päev, sest eesti keele õpetajana oleks Mai Väljas emakeelepäeva puhul kindlasti heas meeleolus. Toona aga nägi ta niihästi hingelt kui välimuselt ilusa inimesena ilu ka neis maades, kus oli kaua viibinud.

„Karikakrad ja orhideed“ algas tsitaatidega raamatust, mis Mai Väljasel sel suvilaskäigu päeval kaasas oli ja mida ta väga hindas: need olid mõtted Myriam Castillo raamatukesest „Cuentos para crecer“ (Kasvamise lood). Mai Väljase sõnul oli neis lugudes midagi vanadest Ladina-Ameerika loodust ja inimest hingestavatest tarkustest segamini nüüdispedagoogika põhitõdedega. Ta lootis, et venetsueelalanna Myriam Castillo – noore ema, psühholoogi, pedagoogi ja kirjaniku – mõtted kasvatusest ilmuvad kunagi ka eesti keeles.

„Aeg, mis on antud teisele inimesele, on aeg iseendale, sest tunnen rahuldust sellest, mida ma võin teisele teha.“

„Vaba aeg on aeg, mil mõtled, unistad, kavandad, lood, tunned.“

„Vabadus on midagi väga kaunist. Ta on sinu oma ja sinus endas ning keegi ei saa seda sult võtta. Lapsele on vaja vabadust.“

„Olla üks liblikas, kes on aru saanud sellest, et kõige tähtsam on olla üks liblikas.“

Mai Väljas Costa Rica kohta (meenutan, et meie jutuajamine oli 1989. a):
„See on riik, kus pole sõjaväge olnud juba viiskümmend aastat ja inimesed on selle üle väga uhked. Mul on meeles ühest sealsest ajakirjast loetu: juba viiskümmend aastat tagasi olime uhked selle üle, et meil on rohkem õpetajaid kui sõdureid. Praegu on meil iga neljas rahva teener (inimesed, kes tegelevad kultuuri, meditsiini, hariduse ja teenindusega) õpetaja. 25 protsenti riigieelarvest läheb haridusele. /---/ Veel jättis see maa väga sümpaatse mulje oma noorusega, suure puhtuse ja hooldatusega, millegi seletamatult rõõmsaga. Costa Rica on erinev naabermaadest demokraatia ja kultuuritraditsioonide poolest.“

Imedemaaks oma erakordses ilus nimetas Mai Väljas Tobagot:
„Kookospähklisalud vahelduvad suhkrurooväljadega, kakao-, mandli- ja oliivipuudega. Lilled, lilled ja õitsevad puud. must lõunamaaöö, stiilbändi imeline muusika, inimese keha ja hinge sulandumine temperamentsesse tantsu.
Samas veendusin, et kõikidele ta ei ole paradiis. Talvekuudel sõidab sinna kokku palju turiste. Mäletan seal nähtud hotelli köögipersonali omapärast streiki. Seisti peaukse juures, potid-pannid trummideks, lauldi, tantsiti, ja selliselt esitati oma bossile nõudmisi. Siis mindi jälle kööki tööle.“

Trinidadiga seotud eredaima mälestuse oli Mai Väljasele samuti jätnud stiilbänd, kelle pillideks metallist silindrid igasuguses suuruses alates väikestest trummidest kuni vaatideni välja.

Nicaraguas oli suur osa noortest läinud revolutsiooniga kaasa, võideldes sandinistlike ideede eest, milles kesksel kohal oli loosung „Kõigile haridus!“. Osaleti kirjaoskamatuse likvideerimises – oli loodud omanäoline vanemate klasside õpilaste „haridusarmee“, kes käis külaelanikke õpetamas. Aga kõrvuti sellega oli märgata ka revolutsiooniga kaasnevat ülepolitiseerimist, seda, et rohkem kui õppida üles ehitama ja looma, seadsid mõned eesmärgiks õppida ainult vihkama, sõdima, võitlema ja vaenlast hävitama.

Venezuelas olid Mai Väljasele kui kaua aega õpetajana töötanud inimesele eriti südamelähedased loomeinimesed ja koolilapsed. Nendega kohtus la Embajadora alati kõige meelsamini. Nendest rääkis ta mulle pikalt ja põhjalikult ning näitas talle saadetud raamatuid ja artikleid. Poeesia oli Venezuelas noorte meelistegevusi nagu meilgi Eestis. Andekaid lapsi ja noori oli Venezuelas palju, ütles Mai Väljas ja jätkas:

„Ega meil neid vähem pole. Ainult et meil neid sageli ei märgata, lastakse hääbuda. Meid pole kümnete aastate vältel õpetatud nägema inimest enda kõrval, naeratama, abistavat kätt ulatama. Loetelu võiks jätkata. Hinge- ja südameharidust on vähe antud nii kodust kui koolist. Kui sellest on räägitud, siis korraks vaid, kampaanialikult, hiljem jälle unustades. Aga headust, hellust ja muud inimesele nii vajalikku tuleb kasvatada juba hällist saadik nagu kõige haruldasemat taime. Umbes nii, nagu hoolas aednik kasvatab orhideed.“

Kirjutasin tookord Mai Väljase muljete põhjal halastusest ja hoolekandest Venezuelas ja Nicaraguas; hinge äratusest, mis on Ladina-Ameerika koolide põhilisi eesmärke. Venezuelas näiteks kuulus loogilise mõtlemise õpetamine 9-aastase põhikooli üldnõudmiste hulka. Õpetamise põhisuunad olid järjestatud nii: 1. emakeel; 2. esteetiline kasvatus; 3. loogiline mõtlemine, sotsiaalne käitumine, rahvuslik identiteet; 4. terviseõpetus, kehaline kasvatus; 5. töökasvatus; 6. loodusteadused ja matemaatika.

Ma ei hakka siia panema kogu seda meie ammuse jutuajamise põhjal sündinud pikka lugu – kel soovi, saab seda (ehk mõnes raamatukogus) lugeda ajakirjast Noorus nr 7/1989, lk 1-4.

© Linda Järve.

Pildil: Nooruses ilmunud kirjutise algus koos Dmitri Prantsu fotoga.

Miks ma oma raamatule niisuguse pealkirja panin?

„Nooruse lugu“ on nüüd pool aastat müügil olnud. Selle aja jooksul on mult mitu korda küsitud, miks ma oma raamatule just niisuguse (tagasihoidliku, tavalise, vähekõlava ...) pealkirja panin.

Esialgu tahtsin raamatu pealkirjaks panna „Ma teile kirjutan“. Nii kutsusime rubriiki, mis kujunes mu tööaastail Nooruses kõige populaarsemaks. Noorte kirju tuli nõnda palju, et neist võinuks lausa omaette ajakirjanumbreid välja anda, kui ei oleks olnud pidevat paberipõuda.

Toimetasin seda rubriiki mitu aastat ja raamatu pealkirjaks sobinuks „Ma teile kirjutan“ ka  peatoimetaja töö üldnimetajana. (Samuti on üks lugu raamatus selle pealkirjaga.)

Aga juhtus nii, et parasjagu siis, kui Petrone Prindi palvel kirjutatud raamatu tekst 2016. aasta septembriks valmis, ilmus Mart Kadastiku elutööraamat „Nüüd ma siis kirjutan“. Minu kavatsetud pealkiri oleks pärast seda tundunud Kadastiku ahvimisena. Toimetaja soovitas kavatsusest loobuda.

„Nooruse lugu“ oli raamatu esialgne tööpealkiri. Pärast „Ma teile kirjutan“ äralangemist tekkis mul tahtmine, et ajakirja nimi raamatu pealkirjas sees oleks. Mõtlesin välja paarkümmend  varianti. Näiteks: „Kümme Nooruse aastat“, „Unustatud Noorus“, „Norgumatu Noorus“ (kirjanik Nikolai Baturini loos olnud väljend, mida raamatus ka mainitud on), „Murranguline Noorus“ (filosoof Jaan Rebase loos olnud väljend), „Noorusmurrangud“, „Nooruspuhangud“ (isiksuse sotsioloogia professori Igor Koni väljend), „Rahutu Noorus“ (kunagise populaarse laulu põhjal) jne.

Jah, ka üldtuntud laulusõnad „Ma ütlen veel üks kord, noorus ei tule iial tagasi“ käisid mu mõtetest läbi. (Ilmselt mitte ainult minul, sest pärast raamatu ilmumist pealkirjastas Priit Hõbemägi just nii raamatututvustuse  Eesti Ekspressis.)

Kõik variandid tundusid siiski kuidagi puisena ja lõpuks kujunes mu otsus esialgse tööpealkirja kasuks. Üks „aga“ jäi ikkagi... Kahjuks ei luba keelereeglid enam ajakirjade nimesid jutumärkidesse kirjutada. „„Nooruse“ lugu“ oleks selgesti andnud teada, et tegemist pole mu enda noorusmälestustega ja elulooraamatuga, vaid ajakirja ajalooga.

Minu meelest on raamatu pealkiri mitmetähenduslik. Noorus nii ajakirjana kui ka tollaste noorte elu- ja ajaetapina. Lugu aga kui ajakirjandusžanrite üldnimetaja – ajakiri ja ka mu raamat koosneb lugudest, mida võib lugeda lugejale sobivas järjekorras, vastavalt sellele, milline teema huvitab.

Mingil määral on pealkirja valikust juttu ka „Nooruse loo“ tagakaanel olevas tutvustuses.

Veel mu raamatutest

Eile sain kirjastusest teada, kuidas edenes „Nooruse loo“ (Petrone Print, 2017. ISBN: 9789949608478, 232 lk) eelmise aasta müük. Sisuliselt on tegemist nelja kuuga septembrist detsembrini, sest  raamat jõudis müüki augusti lõpupäevil.

Kui arvestada seda, et ma logiseva tervise tõttu esitlusi korraldada ei saanud ja ka lugejatega kohtumisi pole olnud ning reklaami on vähe tehtud (olulisim ehk lõiguke „Kirjandusministeeriumi“ saates), siis oli tulemus ootuspärane – ratsa rikkaks ei saa, aga veidi lisa pensionile küll. Leping kirjastusega ei luba mul täpsemaid arve öelda.

Küll aga olen väga tänulik neile, kes raamatut ostnud on või seda teha kavatsevad! Teavet raamatu kohta saab siinselt blogileheküljelt „Nooruse lugu“. Osta on võimalik raamatukauplustest ja kirjastusest Petrone Print nii tava- kui ka e-raamatuna.

Mu teist raamatut „Eestimaa ilu“ (Kentaur, 2008. ISBN: 9789985985250, 304 lk) on ka veel mõnevõrra alles ja seda saab praegu  minu käest. Täpsem teave blogileheküljel „Eestimaa ilu“.

Kui kellelgi on mu raamatutega seoses mingisuguseidki küsimusi, võib neid alati selle blogi kommentaaridesse kirjutada või e-posti teel esitada. Vastan meelsasti.

Talvise pööripäeva tagasipilk 2017. aasta kirjatöödele

Talv algab ametlikult  täna kl 18.28. Küllap oleks stiilsem seoses talvise pööripäevaga pajatada millestki müstilisemast, päikese pesas tudumisest, peatsest valguse saabumisest, hingeuste paokil olemisest, avanevatest võimalustest, aga selle blogi traditsiooniks on talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Nii ka seekord.

Raamat ilmus augusti lõpus. Sinnamaani sai selle eelmisel aastal valminud teksti päris palju täiendatud ja kohendatud, korrektuurid üle loetud jne. „Nooruse loo“ kohta olen sel aastal blogis mitu korda kirjutanud, tegin ka eraldi lehekülje, kus on muu hulgas näha nii arvustuste kui ka katkendite lingid.

Ühtekokku sisaldab „Nooruse lugu“ poolsada peatükki ehk lugu. Ise ei pea ma seda elulooraamatuks, kuigi seda müüakse raamatupoodides elulooraamatute ja memuaaride sildi all. Minu jaoks on „Nooruse lugu“ ajakirjaniku raamat ajakirjast ja ajakirjandusest, võla tasumine ajakirjale, mida enam ei ole, meie ajakirjanduse ajaloo ühe mälestuse jäädvustamine, mille kohta mõnigi lugeja on tabavalt öelnud, et see on ajakirja elulugu.

Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnud. Muude tekstide toimetamistööd tegin ka päris vähe. Ahjah, olin peaaegu unustanud, et aasta alguses kirjutasin ühe teksti kursuseraamatule, mida mu ülikoolikaaslased plaanitsesid, aga see lugu oli üsna lühike ja ma ei teagi täpselt, mis kursuseraamatu ideest saanud on.

Augusti keskel jõudis minuni soov, et kirjutaksin Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljaandesse Nukits oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“. Mis edasi sai, sellest on lugeda siin – igatahes ilmus see lugu detsembri alguses Nukitsas 2017.

Bloginud olen sel aastal just nii palju, kui mu blogidest paistab. Põhiliselt just siin ja „Tütarlapses...“

Kolmandat aastat tegin koostööd kirjastusega Varrak ja panin siia aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Sel aastal on neid seitse:
Will Selfi „Vihmavari“,
Richard Flanagani „Kitsas tee sisemaale“,
Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistus“,
Umberto Eco „Olematu number“,
Julian Fellowes’i  „Lõpetamata minevik“,
Stella Arbenina, paruness Meyendorffi  „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“.

Varraku raamatute kohta kirjutatu leiab siit. Neist seitsmest nautisin enim „Grammatika ülistust“, mis oli ühtaegu muhe, vaimukas ja teabeküllane arutlus keelte ilust ja võlust. Praegu on käsil seitsmes: Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“. Koostööd Varrakuga kavatseme jätkata.

2018. aastal tahaksin ka veidi kirjatööd teha – meeles mõlguvad üks pikem ja mõni väiksem, kui jaksu jätkub, aga nendest juba siis, kui miskit küpsemas on. Uusi pakkumisi olen samuti nõus vaagima.

Tähetark Mang ennustavat järgmiseks aastaks tööka koera aastat. Mina olen koera aastal sündinud, nõnda peaks mulle järgmine aasta sobima. Ja eks ma siis mõnikord käin ikka ka blogis koera saba kergitamas.

Novembrinurinad

Ärkasin täna öösel kella nelja paiku ja vaatasin korraks aknast välja. Naabermajal oli vähemasti viis valgustatud akent. Tavaliselt on sel kellaajal aknad pimedad. Pilk teisele poole andis aimu, et ka tolles majas on kümmekond akent valged. Küllap üritasid usinad e-riigi kodanikud oma ID-kaartide sertifikaate uuendada. Öösel pidavat see paremini õnnestuma. Kuigi hommikul veebilehtedest lugesin, et enamikul taas ei õnnestunud. Polegi vist varem meil siin niisugust aega olnud, mil tuhanded inimesed öötundidel paaniliselt arvutitööd teevad ja hommikuti magamatust kurdavad. Suur ämbrikolin väikeses riigis!

Abivägi on teinud katset ka minu sertifikaate uuendada, aga ei ole õnnestunud. Kõiksuguseid Smart- ja Mobiil-IDsid ma kasutusele võtta ei saa, sest selleks peaksin enne ostma uue mobiiltelefoni. Vana tehnilised omadused ei kanna neid värgendusi välja.

Kuid uue mobla ostmisele ma isegi ei mõtle, sest vaja oleks ju ka palju olulisemaid asju. Näiteks arvas üks hammas, et on just õige aeg oma küljest tükikese poetada ja omakorda raha nõudma hakata.

Oktoober möödus ruttu ja tõi oma lõpupäevadel kaasa mulle igast sügisest tuttava kellakeeramise järgse raskustunde. Kulub nädal või rohkemgi, enne kui organism täiesti „aklimatiseerub“. Olen kellaajanihete mõjule üpriski vastuvõtlik, nagu varasemate aastate kaugemad reisid on näidanud. Mingil kummalisel kombel on kevadine kellakeeramine minu jaoks kergem kui talveajale minek.

Millegi erilisega pole ma pärast raamatu ilmumist möödunud kahe kuu jooksul maha saanud.

Arvamused raamatu kohta on olnud n-ö seinast seina. Kes on lootnud ilukirjanduslikku lugemist saada, on mõneti pettunud, samuti ka need, kes tahtsid lõbusat raamatut. Aga ma ei tunne end selles osas süüdlasena, sest ei kippunudki selle raamatuga ilukirjanikuks, jäädes ikkagi oma – ajakirjaniku – liistude juurde; mis aga lõbususse puutub, siis kirjutasin juba raamatu alguse selgitussõnades, miks „Nooruse lugu“ lustlik ei tulnud.

Blogides on olnud mõned arvamused, mille lingid olen pannud ka siinsele „Nooruse loo“ leheküljele. Erakirjadeski on taas jõudnud minuni mõned lugemismuljed, millest üht siin tsiteerin: „Loen seda peatükkide kaupa pikema aja jooksul. Raamat on välimuselt igati nägus, trükk ja kiri lugemiseks head.“.

Too lugeja on vaistlikult leidnud minu arvates just õige mooduse raamatu lugemiseks – kiirustamata ja peatükkide kaupa, sest püüdsingi neid meenutusi ja fakte kirja panna nõnda, et kuigi peatükid sisu ajalises järgnevuses edasi viivad, oleks neist igaüks ka iseseisvalt loetav, st et lugeja võib valida need peatükid ja teemad, mis teda rohkem huvitavad.

Siinne foto on pärit Apollo FB-leheküljelt augustis, kui „Nooruse lugu“ ilmus ja kauplus seda lugemiseks soovitas. Mulle see pilt meeldis, aitäh tegijatele!

1150.

Kuidas mu raamatul läheb? – Esimene müügikuu

Tibusid loetakse sügisel. Nii minagi.

Kui uskuda raamatukaupluste edetabeleid, siis on läinud mitut moodi. Rahva Raamatus oli „Nooruse lool“ biograafiate ja memuaaride kategoorias kõrgeim koht 6. päris mitmel päeval. E-raamatute biograafiate ja memuaaride kategoorias sai vahepeal isegi esikohal oldud.

Apollos ma edetabeleid ei jälginud, aga rõõm on olnud olla Apollo kaupluste 15 lemmiku hulgas nii esikolmikus kui ka keskmiste seas. Uusi raamatuid tuleb järjest peale, inimeste ostuhuvid on laialdased ja raamatu koht edetabelites muutub kogu aeg.

Igatahes suur-suur aitäh kõigile neile, kes „Nooruse loo“ on üles leidnud“! Seda nii paber- kui ka e-raamatuna.

Olen ise suur e-raamatute lugeja, seepärast oli minu jaoks oluline, et sain mõlema versiooni e-raamatutes leidunud tehniliste vigade parandused tehtud. See tegemine kulges erinevalt.

EDRK-ga laabus asi kiiresti, nagu juba esimese müüginädala ülevaates kirjutasin. Sain neilt autorieksemplari, vaatasime selle arvutispetsist lähikondlasega üle ja saatsime parandused, mis kohe sisse viidi. Nägin ka parandatud eksemplari.

Rahva Raamatu e-raamatu pidin ise ostma, sest autorieksemplari ei saanud. Vaatasime selle samuti üle ja tegime nii tehnilised parandused kui ka leidsime, et mõni pilt on puudu. Saatsime parandused e-raamatuga tegelejatele. Vastuseks sain, et ostujuhi sõnul tehakse need ära ja raamatufail vaadatakse uuesti üle. Kummaline siiski, et autor peab paranduste tegemiseks (ja nägemisekski) raamatu ise ostma.

Nüüd on minuni jõudnud ka lugejate muljeid. Mõned katked:

Endine kolleeg: „Sain just sinu värske raamatu Noorusest ja sirvisin läbi. Paistab olema põhjalik ja usaldusväärne dokument nendest aegadest.“

Blogija, keda ma isiklikult ei tunne, kirjutas kommentaaris: „Palju õnne raamatu ilmumise puhul! See on huvitav, see on rännak aastate taha. Informatiivne „Nooruse“ lugu ja samas nii emotsionaalne nooruse lugu. Ka minu luuletused ilmusid Esimese trükiproovi rubriigis, aga mul polnud aimugi, kui palju sinna soovijaid oli...“

Veel üks kunagine kolleeg: „Alguses mõtlesin, et ei viitsi lugeda, aga huvitav oli. Hea, et nii paljudest inimestest kirjutasid ja et nimed olid. Hea, et räägid kõigest sellest parteijamast nii kiretult – mis olnud, see olnud, neid inimesi ei ole enam ja ega seal enam midagi muuta saa.“

Ainuke n-ö ametlik arvustus on seni olnud ERR-i portaalis. Jüri Pino pealkirjastas selle „Kohusetundlikud mälestused Pärnu maanteelt“ ja on temale omasel kombel sarkastiline.

(EDIT:  26. sept 2017 oli raamatust juttu ka ETV Kirjandusministeeriumi saates.)

Nii arvustuste kui ka internetis olevate katkendite lingid on sellel blogilehel, mille ma „Nooruse loo“ kohta tegin. Seal on ka raamatu sisukord ja isikunimede loetelu.

Selle kuu jooksul on raamat jõudnud või jõudmas ka raamatukogudesse.

Raamatukauplustes on raamatu kategooriaks biograafiad ja memuaarid, kuid ise ma seda elulooraamatuks ei pea. Minu meelest on täpsem raamatukogude e-kataloogi Ester kategooriamäärang, kus biograafiatele ja memuaaridele on lisatud ka sõnad kultuur ja ühiskond.

Lisan siia katkendi „Nooruse loo“ eessõnast, mis ehk huvilistele raamatu maigust enamat aimu annab:

„Kirjastus lootis, et tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.
Minult on sageli küsitud, kuidas sai juhtuda, et ülipopulaarne ajakiri, mille trükiarv parematel aegadel oli üle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sõna otseses mõttes kustuma hakkas. Küsijad saavad vastuse selle raamatu lõpupeatükkidest, kus pidasin tarvilikuks kirjutada neist, põhiliselt majanduslikest põhjustest detailsemalt.“

Kuidas mu raamatul läheb? - Esimene müüginädal

Muidugi olen põnevil, kuidas mu raamatul läheb.

Täna jagas mõni päev tagasi müügile jõudnud „Nooruse lugu“ Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride TOP 10-s iseendaga 10. ja 11. kohta. Arvatavasti oli TOP-i algoritmis midagi sassi läinud, et just iseendaga. Aga esikümnesse sisenemine oli rõõmustav, sest reklaami pole raamatul olnud.

Apollo veebilehelt ma seda, millisel kohal on minu raamat biograafiate ja memuaaride seas, paraku ei näe, sest millegi või kellegi pärast puudub tal see teemamärgistus ning selle asemel on kirjas „elulood“. Kuigi elulugu on sama mis biograafia, ei ole seda edetabelis üldse näha. Vist on tegu mingi apsakaga.

E-raamatul läheb ka suhteliselt hästi. EDRK-lt sain autorieksemplari ja see võimaldas mu arvutispetsist sugulasel EDRK-ga koos parandada ära tehnilistest probleemidest tekkinud vead e-raamatus. Nii et EDRK-le suur aitäh koostöö eest!

Et Rahva Raamatus on müügil e-raamatu teine variant teiselt tegijalt, palusin ka sealt üht autorieksemplari, et see samuti üle vaadata. /Ei saanud./

Olen teatanud „Nooruse loo“ ilmumisest sõpradele ja kirjutanud siin blogis, samuti teavitasin kolleege Ajakirjanike Liidu listis. Paari endise töökaaslasega Nooruse toimetusest sain kokku, ajasime juttu, tore oli üle hulga aja näha ning mind rõõmustas, et raamat neid rõõmustas.

Kõige toredam on see, et minuni on (seni küll põhiliselt erakirjades) jõudnud mõned vastukajad. Nüüd jääb üle öelda „Nooruse loo“ toimetaja sõnadega:  „Loodan, et raamatut märgatakse, sellest räägitakse, seda arvustatakse. Noorus oli ikka väga märgilise tähendusega ajakiri toona.“

Mina loodan ka.

EDIT: 1. sept 2017. See Apollo apsakas, millest eespool kirjutasin, ei andnud mulle ikka rahu ja ma uurisin asja põhjalikumalt. Avastasin, et selle apsaka tulemusena on minu raamat (täiesti eestikeelne) pandud edetabelis konkureerima venekeelsete biograafiate ja memuaaridega (vt pilti allpool). Teatasin Apollole, et muidugi on päris huvitav konkureerida Galina Višnevskaja ja Julian Semjonovi elulugudega, aga sellest edetabelist ei saa ma küll aimu, milline on tegelik ostjaskonna huvi, ja palusin selle vea parandada.
4. septembril sai korda. Aitäh.

„Nooruse lugu“ on müügile jõudnud

Paar päeva tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ on nüüd raamatukauplustesse jõudnud. Ise ma ei ole raamatut veel näinud, aga värskelt välja pandud virnast tegi sugulane täna poes pilti. Samuti on müügil e-raamat.

Vaata ka raamatu blogilehte.

Tasapisi

Ei näe enam erilisi põhjusi maailmaasjades sõna sekka öelda ja laseksin sellel rongil rahulikult ära sõita. Õigupoolest arvan, et tegin väga hästi, kui aastaid tagasi avalikust elust kõrvale tõmbusin – pensionilejäämine andis selleks hea võimaluse, ka takistab jupsiv tervis paljudest asjadest osa võtta.

See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks küllap igaüks selleks aega võtma.

Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata  mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.

Minu enda uut raamatut „Nooruse lugu“ märkasin internetis  raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant, teostajaks Flagella. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad, aga e-raamatute  autorieksemplari ei ole mulle vist ette nähtud. (EDRKlt sain 22. augustil ka autorieksemplari, aitäh selle eest. Koostöös said tehtud e-raamatusse tehnilistel põhjustel tekkinud vigade parandused.)

Paberraamatu ilmumiseni on nüüdse seisuga jäänud vist veel mõni päev. (Raamat ilmus 22. augustil 2017.) Minult on küsitud ka esitluse kohta, kirjastuski küsis, kas soovin esitlust, aga kaldusin sinnapoole, et ei soovi (põhjus selleks on üldjoontes kirjas esimeses lõigus).

Saan nüüd saladuskatet kergitada...

EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni siin blogis vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest andis täna teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin siin blogis „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.

Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
22. august 2017. Raamat ilmus.