Jan Morris „Veneetsia“

Jan Morris
„Veneetsia“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
368 lk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

„Tegemist on algselt James Morrise nime all avaldatud raamatu kolmanda täiendatud väljaandega,“ kirjutas tuntud reisikirjanik Jan Morris (1926-2020)* oma raamatu „Veneetsia“ (1960) eessõnas 1993. a ja selgitas lugejatele, et see pole raamat ajaloost, kuigi sisaldab ajalugu käsitlevaid lõike; samuti pole see reisijuht, kuigi vaatamisväärsusi on põhjalikult kirjeldatud ja tutvustatud. Ka päris reportaažiks ei saavat seda nimetada, kuigi autor kirjutas „Veneetsia“ väliskorrespondendina. Kui ta aastaid hiljem korduvalt püüdis kogu materjali värskendada, mõistis ta aga varsti, et tegemist ei ole sedalaadi raamatuga, mida oleks paari kärme markeritõmbega võimalik nüüdisajastada.

Raske on iseloomustada seda teost paremini, kui autor ise seda teeb:
„Tegemist on äärmiselt subjektiivse, romantilise impressionistliku pildiga mitte niivõrd linnast, kuivõrd kogemusest. See on Veneetsia, nähtuna konkreetsel hetkel läbi konkreetse silmapaari – ja need olid noore inimese noorusest omastest stiimulitest mõjutatud silmad. Selles on tunda erilist heaolutunnet, mis on iseloomulik olukorrale – kui ma tohin tagasihoidlikkuse unustada –, kus autor ja teema omavahel ideaalselt klapivad: praegusel juhul ühelt poolt maailma kauneim linn, mis ihaleb üksnes imetlust; teiselt poolt nooruslikule küpsusele iseloomulikku väge täis kirjanik, tugeva keha ja põletava kirega, kelle maailmas ei kummita ükski mure ega vaev. Mida sellele raamatule ka ette heita ei saaks (ja ma tunnistan, et mõni asi ikka on), mitte keegi ei saa eitada sellest hoovavat õnne. Sellest õhkub naudingute vaimu.“ 

Kirjanikul on erakordselt rikkalik ja paindlik keel, mille tõlkija Piret Lemetti on samamoodi erksalt suutnud  eesti keeles meieni tuua. Selles raamatus on tohutult palju kirjeldusi, selgitusi, avastusi, kunstikirevust, kassipaitusi, lõhnu ja maitseid, verd ja veine, gondlijuhtide hõikeid, sillakaari, armurõõme, taplusi, legende, müüte, vaatlusi, loetelusid, fakte, lausa entsüklopeedilist ulatuvust ühest ajajärgust teise, kunagistest veneetslastest nüüdisaja omadeni,  ammustest seiklustest praeguste majanduslike ja kultuuriliste vahekordadeni – kõike seda, mis viletsama kirjapaneku puhul võiks tüütavalt mõjuda ja raamatu eemaletõukavakski muuta. Morrise „Veneetsia“ aga on mõjus teos, mis lugeja endasse ja seega ka Veneetsiasse haarab, oma rikkust ja võlu temaga jagab ja ühtlasi kuulub kindlasti maailma reisikirjanduse paremikku. 

Olen Veneetsias käinud ja nii oli „Veneetsia“  mulle ühtaegu meeldetuletus ja väga põhjalik täiendus seal kogetule. Autor on oma teoses suutnud kõikvõimalikke tundmusi rikastada mitmesugustest arhiividest ja muudest allikatest pärit teadmistega. Kolm olulist osa – „Elanikud“, „Linn“ ja „Laguun“ – on ühtviisi sisutihedad, kuid mulle meeldis neist enim esimene, veneetslaste ja nende omapära tutvustus. Nad elavad linnas, mis maailma silmis seisab kuskil ebardluse ja muinasjutu piirimail.

Sellest raamatust leiaks tohutult palju paeluvaid tsitaate, kiidusõnu vääriks see kindlasti veel rohkem, kui siia kirja sai. Väga suurt huvi peaks „Veneetsia“ pakkuma neile reisiraamatute lugejatele, kelle maiuspaladeks on olnud sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud väärtteosed. Kuid ma ei kahtle selleski, et praegu laialdaselt levinud ja populaarse „Minu…“ sarja lugejad võiksid samuti seda teost nautida, leides oma üllatuseks, kui aegumatult ja sisukalt on reisiraamatus võimalik põimida nii subjektiivset kui ka objektiivset. Kiirlugemiseks „Veneetsia“ eriti ei sobi, aga meeldiva naudingu puhul ju tahetaksegi, et see kauem kestaks.

„Veneetsia, nagu kaunis armuke ja paljud kanged tumedad veinid, pole teiega iialgi täiesti otsekohene. Tema minevik on salapärane, olevik vastuoluline, tulevik kaob ebakindluse hämusse. Te jätate ta maha, olles rahul, ent hämmastunud otsekui noormees, kes end õnnelikult embusest vabastades korraga taipab, et piiga on oma mõtetega mujal, ja endalt hetkeks küsib, mida paganat ta selles tüdrukus ometi näeb.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

*Kirjaniku nime muutmisest ja elukäigust saab päris ammendavalt lugeda Wikipediast. 

Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“

Chimamanda Ngozi Adichie
„Pool kollast päikest“
Sarjast „Moodne aeg“.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk.
Kirjastus Varrak, 2018.

Nigeeria noore naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie (sünd 1977) romaani „Pool kollast päikest“ valisin Varraku märtsikuisest lugemispakkumisest, sest see meenutas mu ammuseid mälestusi.

1978. a, kui töötasin ajalehe Noorte Hääl toimetuses, pakuti mulle võimalust sõita kaheks nädalaks noorsooturismibüroo Sputnik grupis Kameruni ja Nigeeriasse. Eestist sõitis toona sinna paarkümmend noort, teist sama palju oli Tatari ANSVst, aga nendega puutusime suhteliselt vähe kokku. Kameruni me tookord siiski ei saanud, sest seal leidis aset suur looduskatastroof ja turiste ei võetud vastu, kuid selle võrra pikenes meie Nigeerias viibimine.

Olime tollal üle pika aja üks esimesi turismigruppe Nigeerias üldse. See riik oli elanud üle suuri vapustusi. Kuid Biafrast meile siis kuigi palju ei räägitud, sest see oli veel kaheksa aastat hiljem nigeerlaste jaoks masendavalt valus teema. „Pool kollast päikest“ tõi mulle palju toona nähtut värskelt meelde, alates tolmust ja värvidest, sellestsamast kollasest päikesest, mis raamatu kaant ja pealkirja ehib (pool kollast päikest on sümbol Biafra lipult), ja sealsetest noortest igbodest, jorubatest, binidest, hausadest jt.

Adichie romaan on kirjutatud ülipõnevalt. Ka tõlge on väga hea. Tõlkija Triinu Pakk on raamatule teinud Nigeeria ajaloo ja romaani autori elukäigu kohta põhjaliku järelsõna „Õnnelik Aafrika feminist maailma traagikat tasandamas“. See annab raamatule minu silmis päris palju lisaväärtust, selgitades nii mõndagi, mis ehk muidu jääks lugejatele arusaamatuks. Tsiteerin järelsõna: „Adichie ise on ütelnud, et osalt ajendaski teda raamatut kirjutama teadmine, et Nigeeria koolides ei õpita Biafra kohta kuigi palju – „Nigeeria nagu enamik riike matab maha selle osa oma ajaloost, mis talle ebamugav tundub.““

Kuigi Biafra ja kodusõja, veresauna ja näljahäda ning ravimipuuduse, julmuse ja vägivalla kirjeldamine võib ehk mõne lugeja raamatu juurest eemale peletada, on „Pool kollast päikest“ igati lugemist väärt. Adichie romaan on tugevatest tunnetest ja ulatub inimloomuse pindmistest kihtidest selle sügavusteni. On raske öelda, kas tegu on sõja- või armastusromaaniga.

Adichiel on õnnestunud oma tegelased kirjutada niisugusteks, et lugeja hakkab neile peaaegu kohe kaasa elama ja kaasa tundma. 13aastaselt Isanda juurde teenriks tulnud Ugwu saatus mõjub köitvalt; poisi sirgumine meheks, tema esialgne naiivsus, tohutu õpikirg ja sõjaga seotud üleelamised, tema esimesed armumisedki on kirja pandud erakordselt veenvalt. Justkui tema pilgu läbi näeb lugeja ka enamikku romaani teistest tegelastest.

Isand Odenigbo läheb oma revolutsioonilise loomuse tõttu kohe kaasa igbode eraldumispüüdega, kolleegid ülikoolist ja sõpruskond jagavad tema vaateid. Tema kaunis ja veetlev elukaaslane Olanna, kes rikkast perekonnast pärit naisena kannatab raskelt ühiskonna ebaõigluse pärast, omandab oskuse igas olukorras hakkama saada.

Olanna salapärane kaksikõde Kainene hakkab oma ärinaiseoskusi rakendama hoopis põgenikelaagrit juhatades, andes teiste päästmiseks kas või omaenese elu. Briti ajakirjanik Richard, kes on tulnud Nigeeriasse Igbo-Ukwu põnevaid nöörmustriga anumaid vaatama, armub kummastavasse Kainenesse ja muutub Biafra patrioodiks.

Neile peategelastele lisaks on mahukas romaanis kirjeldatud paljude inimeste ränkraskeid üleelamisi, aga ka nende vaibumatut elulootust ja -jõudu. Nigeeria üks kuulsamaid kirjanikke Chinua Achebe on Adichie kohta öelnud, et tegemist on noore kirjanikuga, keda on õnnistatud iidsete jutuvestjate andega.

Raamatus on nimetatud Nigeerias noil aastatel populaarseid lauljaid: eelkõige Rex Lawsonit, aga ka Osadebet jt. YouTube'ist saab nende muusikat kuulata ja see aitab romaani veel paremini sisse minna. Tõika, et Biafra hümniks võtsid igbod Sibeliuse „Finlandia“ viisi, raamatus küll pole, kuid eks anna seegi fakt tunnistust, et maailm on uskumatult väike ning miski meie lähinaabruses võib ootamatult haakuda hoopis kaugemate kantide sündmustega, meid puudutades ja sidudes.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“.

* Kui keegi soovib lisaks lugeda mu kunagisi muljeid Nigeeriast, leiab need siit: https://teedelt.wordpress.com/tag/nigeeria/. See on ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979 ilmunud reisikiri „Päike kui kuumendav punkt“, lisaks mõned fotod ja postkaardid.

„Sovetistan“

„Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani“* on olnud mu selle sügise haaravamaid lugemiselamusi.

Olen käinud selles kirjeldatud viiest riigist kolmes siis, kui need alles Nõukogude liiduvabariigid olid (mõnenädalastel teekondadel tollases kirjapruugis Turkmeenias, Kirgiisias ja Usbekistanis) ning kahes ülejäänus (Kasahstanis ja Tadžikistanis) oli mul hulk sõpru üliõpilaste ehitusmaleva päevilt ja kolleegidest tuttavaid. Eesti taasiseseisvumisest alates aga tean neist kaugetest maadest napilt, ka pole mul aimugi, kuidas elavad mu kunagised tuttavad nüüd, mil mõnigi neist riikidest suhtub oma kodanike sidemetesse välismaalastega kriitiliselt ja takistavalt.

NLiidu ajal teadsid eestlased Kesk-Aasia vabariikide kohta palju, nende kohta sai rohkesti loetud ja sageli sinna nii töö- kui puhkereisidele sõidetud. Seepärast on kummastav, et kogu see teadmine on üsna tühja jooksnud. Meil ei ole oma kirjarahvalt viimasel ajal (minu teada) ilmunud ühtki arvestatavat teost nende riikide kohta. „Sovetistani“ autor, norralanna Erika Fatland (sünd 1983) on lugejate, eriti noorema põlvkonna jaoks suure töö ära teinud ja väljaõppinud antropoloogina ka väga hea tulemuse saanud.

Raamatus on eksootikat ja seikluslikkust, aga ka palju sügavat kaastunnet keeruliste inimsaatuste suhtes. On ajaloo keerdkäike vanadest aegadest tänapäevani välja. On juttu lausa uskumatust julmusest ja Kesk-Aasia riikide elanike imepärasest külalislahkusest. Huvitavam kui põnevuslood ja krimkad, ehmatavam kui see, mida arvame end telesaadetest nähtu põhjal teadvat. Rabav kontrast kunagise ja praeguse vahel. Norra keeles ilmus raamat 2014. aastal, olles igati nüüdisaegne ja läbinisti paeluv.

Kuigi tahaksin kiita ka kirjastust hea raamatuleiu eest ja tõlkijat, kelle jaoks see olevat esimene tõlge norra keelest, jään kiidusõnadega kitsiks. Vaatamata sellele, et raamatul on kaks toimetajat, on selles kohutavalt palju trüki- ja keelevigu, kohati lausa piinlikke totrusi. Ei klapi ainsus ja mitmus, käänded ja pöörded, laused on lõpetamata... Lugesin e-raamatut ja lootsin salamisi, et ehk on paberväljaanne vigadeta. Aga vist ei ole.

„Sovetistani“ soovitan lugemiseks siiski.

* Erika Fatland „Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani“. Tlk Tiina Axelsen. Tänapäev, 2016.

Kaotatud rahupaik

Mõnest viibimisest Nizzas* on mulle jäänud igasuguseid muljeid, kuid mitte kunagi niisugust, nagu on sellel sajandivanusel postkaardil, mille internetist leidsin.

Inglaste promenaad koos Negresco hotelliga, mis avati 1913. aastal. Eilse terroriakti vahetu sündmuskoht, aegadetagusena rahulikult aegluubis kulgev, sagimisvaba.

Sellel fotol peatatud hetke Nizzat ei ole ammu enam, kuigi need paigad on alles üsna samasugustena ja neid endiselt vaatamas käiakse. Sajandiga on palju toimunud, eilse õhtuga toimus eriti palju. Midagi mõranes jäädavalt.

* Jah, ma tean, et solidaarsusest prantslastega peaksin kirjutama Nice, aga mulle on alati olnud lähedasem selle linna itaaliapärane nimi.

65 aastat tagasi: kaugenemine Põhjanaelast

Tädi kirjutas, et jaanuari lõpus oli tal omamoodi juubel - sai täis 65 aastat elu Austraalias.

Kunagi ammu saatis ta meile selle laeva pildi, mis ta Austraaliasse viis. See oli aurik "Dundalk Bay", Irish Bay Lines. 1949. a postkaart oli meene pikalt teekonnalt Austraaliasse, kui ma ei eksi, siis marsruudilt Hamburg-Melbourne. Laev mahutanud u 900 (?) reisijat, põhiliselt Ida-Euroopa päritoluga sõjapõgenikke. Nende hulgas oli väga palju ka eestlasi Saksamaalt ümberasunute laagritest.

Pikemalt on umbes samasugusest eestlaste laevareisist 1949. a kirjutanud Austraalias elanud eesti kirjanik Peeter Lindsaar. Raamatu pealkiri on "Neptuun ilmus laevale" ja see on trükitud Sydneys 1951. a, kirjastanud Luuamees. Raamatu saatis mulle pärast mu enese Austraalia-reisi kirjaniku lesk Leonida Lindsaar. 1948. a lõpul reisis ümberasujast kirjanik Saksamaalt Hollandisse ja sealt algas 11. detsembril 1948 pikk teekond Austraaliasse Hollandi aurikul "Volendam". Reisikiri on põnev, läbi Biskaia lahe, Vahemere, Suessi kanali, Punase mere...

"Vaevu on madalal silmapiiri ligi näha Põhjanaela. Täna vist jätame temaga jumalaga. On soe. Lämmatavalt soe. Isegi merel pole värsket tuuleõhku. Sõidame otse lõunasse."

Lindsaar kirjeldab juhtumisi laeval ja teeb aeg-ajalt põikeid eesti kirjandusse: "Kalevipoeg", Tootsi-lood, sest eks läinud ju Raja Teele prototüüpki omal ajal Austraaliasse... 20. jaanuaril 1949, aasta enne mu tädi, jõudis Lindsaar koos naisega Melbourne'i., kust aga sõideti edasi Sydney'sse ja sealt omakorda Bathursti laagrise Sinimägede jalal. Algas kohanemine uue maaga, uue eluga.

Tädi on oma tollest 65 aasta tagusest teekonnast, raamatus kirjeldatust aasta hiljem, mulle väga napisõnaliselt kirjutanud ja ka mu temaga kohtumise üürikese aja jooksul Austraalias 1987. a oktoobris ei olnud aega seda jutuks võtta. Aga küllap võis see Lindsaare kirjeldatuga üsna sarnane olla. Kuni kauge ja võõras maa omaseks sai.

Elamuste kogumise kunst

Paulo Coelho on kirjutanud reisimisest eri viisidel. Kui ta oli väga noor, avastas ta, et tema jaoks on rännak parim moodus õppimiseks. Tõlkisin mõned tema soovitused:

1. Väldi muuseume. Kui oled välismaal, on palju huvitavam vaadata olevikku kui minevikku.

2. Külasta sageli baare.Muuseumidest erinevalt leiab neist elu: inimesed tulevad jooki rüüpama, aega veetma ja tahavad alati juttu ajada. Osta ajaleht, loe seda ja vaata, kuidas inimesed tulevad ja lähevad.

3. Ole avatud ja liikuv. Parim teejuht turisti jaoks on keegi, kes elab seal, teab kõike, kuid ei tegutse nagu reisifirma. Mine tänavale, vali keegi välja, kellega tahad rääkida ja küsi temalt, kus see või teine koht asub. Sa leiad meeldiva seltskonna.

4. Reisi üksi või kui oled abielus, siis kaasaga. Sel juhul küll keegi ei valva sinu järele, kuid sa saad tõeliselt lahkuda oma igapäevast. Kui lähed välismaale grupiga, siis räägid ikkagi omaenda keelt, allud grupi liidri käskudele ja tegeled rohkem grupi siseeluga kui selle kohaga, mida külastad.

5. Ära võrdle midagi - ei hindu, puhtust, elukvaliteeti, transpordivõimalusi, üldse mitte midagi. Sa tahad ju teada mitte seda, kelle elu on parem, vaid seda, kuidas teised elavad, mida nad sulle õpetavad, millisena näevad tegelikkust.

6. Saa aru, et igaüks mõistab sind ka siis, kui sa ei oska tema keelt. Sa ei lähe kaotsi, kui sul on hotellikaart taskus ja kui sa näitad seda vajadusel taksojuhile.

7. Ära osta palju. Kuluta raha asjadele, mida sa ei pea tassima: teatri- ja restoranielamused, jalutuskäigud. Nüüd, mil turg on globaalne ja kõik internetis, saad sa kõike, mida vajad, ilma rasket pagasit kaasas tassimata.

8. Ära püüa lühikese ajaga kõike ära näha. On parem viibida ühes linnas neli-viis päeva kui külastada viit linna nädalas. Linn on nagu tujukas naine, kes vajab aega, et saada võrgutatuks ja avada end täielikult.

9. Reis on seiklus. Henry Miller on öelnud, et on tähtsam leida mõni kirik, millest keegi kuulnudki pole kui  külastada Sixtuse kabelit, kus sinu ümber sagib sadu tuhandeid turiste. Jah, mine Sixtuse kabelisse, kuid ära unusta vaadata ka midagi, mille kohta sa ei tea, mis see on. Niisugused väikesed avastused võivad sinuga jääda kogu eluks.

Mõned mu märkused Coelho soovituste kohta:

On palju inimesi, kes muuseumides ei käi, ja palju ka neid, kes ainult muuseumides aega veedaksidki. Ühed pole paremad kui teised, sest igal on oma huvid. Nõukaajal välismaale sattunud inimene ei saanud enamasti ise valida, kus käia, sest pidi alluma grupisunnile ja grupipiletiga oli ka muuseum odavam, kui olnuks omatahtsi minnes või kui olnuks mõnes baaris viibides kulutatud summa.

Sageli otsustab raha selle, mida vaadata saame. Leti ääres kiirelt rüübatud kohv on odavam kui parima istekohaga lauas, kus oleks võimalik inimesi jälgida. Kuid muidugi on inimeste jälgimine ja nendega suhtlemine alati nagu põnev mäng. Kui see, kellega tahad rääkida, sinuga ei räägi, võib see osutuda pettumuseks. Aga enamasti on inimesed turistide suhtes vastutulelikud ja abivalmis.

Olen teinud pikki teekondi üksinda mitmesugustel lähetustel ajakirjanikuna - olude ja aegade tõttu põhiliselt meist idasuunas. Põnev oli, ei peljanud midagi, nägin palju. Lääne pool olen käinud turismigrupis. Eakamaks saades pole naisterahval enam kuigi mõnus üksinda reisida, aga ikkagi olen püüdnud alati ka suurema reisiseltskonna puhul leida võimalusi ja kohti, kus üksi käia, lihtsalt uitada, ringi vaadata, muljeid ahmida. Niisugused üksioleku momendid muudavad ka turismigrupiga tehtud reisi täiuslikumaks.

Seitsmenda punktiga olen täitsa nõus: elamused talletuvad sinus ka siis, kui mõni reisilt kaasatoodud asi on ammu oma aja ära elanud, kuskile kadunud või lihtsalt mõnes kapinurgas sügaval peidus. Elamust saad sa alati meenutada, nautida, värskendada, jagada teistega. Mõnikord lihtsalt mõtelda, et ma ju olen seal olnud ja seda näinud. Milline ime! Kunagised elamused on sinuga ka siis, kui oled haige või väsinud ning sa võid nendes jällegi tagasi olla ja neist jõudu ammutada.

Ja väikesed reisidel tehtud avastused jäävad sinuga tõepoolest kogu eluks ning sinu reisimuljete kaudu ka su sõpradele, lähedastele, suhtlusringile. Et muutuda kunagi võib-olla ka nende avastusteks.

Minu foto: Malta, mai 2010.

Varvaste järgi olen ma kreeklane

Varvaste järgi olen ma kreeklane. Täiesti klassikaline. Vähemasti saab seda järeldada Facebookis ringleva varvaste järgi juurteotsimise pildi põhjal. Ju tuleneb seegi varvastest, et Vahemeremaad mulle väga meeldivad.

See pilt tõi mulle meelde mõne aasta taguse rõõmsa äratundmise Tuneesias Bardo ja Kartaago muuseumeis - nägin kujudel ja luukeredel oma varbaid! Meie suguvõsas ainulaadseid. Kirjutasin sellest ka oma Tuneesia reisikirjas Kodutohtris. Tõenäoliselt pole mu blogilugejad toda reisilugu lugenud, seepärast kopin "varvaste osa" ka siia.

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. 

Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
 
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
 
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
 
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
 
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
 
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
 
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
 
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.
(Osa minu  reisiloost "Tuneesia päikeses ja varjus", ajakiri Kodutohter, sept 2007)

Ka sellel 2010. a ühes Malta muuseumis pildistatud, ajahammastest üsna räsitud jalal on vist olnud kreeka varbad...

Minu foto, 2010.

Tšerkess

Mu eelmise blogipostituse värsiread "Ärkasin Tšegetil" tõid kommentaari lugejalt, kelles mu uneluse peale ärkasid mälestused samades paikades Elbruse jalamil käimisest. Ta kirjutas sellest oma blogis. Tema meenutus, eriti see osa, mis turismibaaside instruktoreid puudutas, pani mind omakorda üles otsima ammu-ammu kirjutatud killukest.

Kuigi võib arvata, et mu rohkem kui 40 ajakirjanikuaasta jooksul kirjutatud tekstid on kõik kuskil avaldatud, ei ole see nii. Siinne etüüdike meie hotelli paljudest rahvustest mägimatkainstruktorite seltskonda kuulunud tumedapäise Ibrahimi mesikeelsusest, mille abil ta meid nii meelitamise kui sundimisega mägedes edasi liikuma kutsus, jõuab lugejate ette nüüd esmakordselt.

TŠERKESS

“Neiukesed-pääsukesed, millist imekaunist unenägu ma nägin. Värvilist! Te ju mõistate, et värvilisi unenägusid näevad ainult väljavalitud.
Ma nägin unes, et ma magasin.
Laud, selline stiilne, nikerdatud, kõverate jalgadega. Rokokoo! Ja laual vaas – sale, pikakaelaline, kaunis. Gruusia! Ja vaasis kolm roosi… Oo, selliseid unenägusid näevad ainult väljavalitud!
Esimene roos oli helekollane, nagu puudutanuks seda hetk tagasi päikesekiir või armukadeda naise käsi.
Teine roos oli helesinine, nagu on kõige hele-helesinisem naine. Te ju teate, neiukesed-pääsukesed, et kõige hele-helesinisemad naised on blondid.
Ja kolmas roos oli – aga seda ütlen ma teile alles siis, kui me koseni oleme jõudnud.”

“Neiukesed-roosikesed! Te ju peate, te olete lihtsalt kohustatud seda koske nägema. Te ju nägite filmi “Vertikaal” Võssotski lauludega? Pääsukesed, see tehti ju siinkandis, sellesama kose juures!”

“Neiukesed-lillekesed, missugune kosk! Jumal, missugune kosk!
Aga see kolmas roos oli helepunane nagu hõõguv armastus, nagu neiukeste-roosikeste huuled. Ja ega mu kannatused sellega veel lõppenud. Mul tuli valida üks kolmest – helekollane armukadedus, helesinine blondiin või tulipunaste huultega hõõguv armastus. Jah, selliseid unenägusid näevad vaid väljavalitud.”

“Neiukesed-kullakesed, ma kutsun oma sõbra. Ma palusin teda joonistada mägesid ja ingleid, aga teis, neiukesed-pääsukesed, on mõlemad koos!”
Minu tekst, 1974.

Pildid on 1973-1974. aasta postkaartidelt: vaade Elbrusele ja Azau hotell.

Õhtud delfiinidega ehk Tere jälle, Vassilissa ja Valeri!

Vanalt postkaardilt leidsin korraga kaks tuttavat. Vassilissa oli delfiin, elas koos pojaga Batumi vanas delfinaariumis. Võimalik, et pildil on Vassilissa poeg, aga mulle meeldib mõelda, et see on just Vassilissa.

Delfiin, kellele olen teinud pai.

Valeri oli noor teadustöötaja, üks delfiinide hooldajatest ja dresseerijatest, esines delfinaariumi show'del oma hoolealustega.

Kohtusime Adžaaria kuldses septembris. Aastanumbri paikapanemisega on mul raskusi, vist oli see 1980. aastal, millest ka postkaart pärineb. Kui leian üles vanad ajalehe Noorte Hääl numbrid, kus Gruusia-reisist kirjutasin, siis saan täpsustada. Igatahes olen sellest reisist kirjutanud ka kogumikus "Neliteist tutvust" ("Külas tuttaval tundmatul", lk 75-90), mis ilmus 1982. a.

Vaatasin delfinaariumis esimest, keskpäevast seanssi, nagu sealseid demonstratsioonesinemisi kutsuti. Muusika, seletusssõnad makilindilt, mismoodi delfinaariumi loomise mõte tuli ja teoks tehti. Aga ma teadsin selle delfinaariumi kohta üsna palju ka varem, sest mu kolleeg Juhan Aare oli seal käinud ja oma muljetest rääkinud. Batumi delfinaariumis olid siis Musta mere kõige suuremad delfiinid - afaalid - ning nende esinemised olid võimalikud ainult tänu nendega tehtud teaduskatsetustele.

Pärast show lõppu läksin delfiinidresseerijaid Juhani poolt tervitama. Nad võtsid mind ülisõbralikult vastu ning ma olin Batumis viibitud päevade jooksul delfinaariumis sage külaline. Need olid unustamatud õhtud delfiinidega. Vist oli tol ajal delfinaariumis viis delfiini, aga just Vassilissa oli see, kes mulle esimesena lähedale tuli. Kõige uudishimulikum ja kõige arukam.

Ja siis küsiski Valeri Karabašjan, kas ma tahan delfiini paitada. Vahetud muljed sellest olen kirja pannud nii: "On iselaadne tunne puudutada seda silmapilkselt kuivavat nahka. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed on hakanud naeratuseks kutsuma, õiendab siis pea veel rohkem veest välja, nõuab tasukala, saab selle kätte ja toob sulle omakorda tänutäheks kuskilt põhja kandist tükikese basseinipiirdest. Lammutaks või kogu basseini ära, kui dresseerija ei keelaks."

Õhtuti pärast delfinaariumi külastajatele sulgemist olid delfiinid kõige rahulikumad ja loomulikumad, ka kõige paremas pallimängimise hoos. Siis oli ümbruskond vaikne, kogu päeva toiduports oli delfiinidele kätte antud. Mulle õpetati mõned žestid, millega sai delfiine kuuletuma panna või näiteks veest välja libedale demonstratsioonilauale kutsuda või vett pritsima panna.  "Suur kuulekas kere libiseb hõbehallina su jalgade juurde ja siis välkkiirelt vette tagasi. Ei tahakski uskuda, et tegu on raskete loomadega."

Nii mängisime me kaua, päris kiirujumiseks siiski ei läinud, sest pelgasin oma ujumisoskust selle jaoks liiga halvaks. Aga oma iselaadset kõrisevat häälitsust lasksid nad mul palju kuulda. Vassilissaga saime headeks sõpradeks.  Ja delfiinipai oleks justkui mu peopesas veel alles.

Selle mälestuskillu lõpp on kurb... Kui mõned aastad hiljem ühel laevareisil uuesti Batumis peatusin, läksin oma sõpru otsima. Delfinaarium oli kinni, koristajatädilt kuulsin, et Valerit enam polevat - vähk ei andnud armu. Vassilissa olevat kurvastusest surnud mõni kuu pärast teda.

Veel aastaid hiljem, sõjapäevil, lasti Batumi delfiinid merre vabaks, et nendega midagi ei juhtuks, ja Batumi vana delfinaarium lõpetas tegevuse. Nüüd olevat seal juba mõni aasta uus delfinaarium, kus raha eest saab delfiinidega koos ujuda ja nende seljas ratsutada.

Postkaart kogumikust "Batumi delfinaarium", kirj Planeta, 1980.

Päev Peipsi ääres - 3.

Pärast lõunasööki Kivi kõrtsis Alatskivil vaatasime lossi ja siis sõitsime läbi Kolkja ja Kasepää Varnjasse. Kolkjas käisime Peipsimaa külastuskeskuses, kus Aime Küsson meile põhjalikumalt vanausuliste elust rääkis. Vanausuliste muuseumisse Kolkjas me aga sel päeval ei pääsenud, ka jäi liiga vähe aega Varnja koduloo- ja kalurimuuseumi vaatamiseks.

Kõigis külades silmahakkav värvikus oli vihmapäevalgi muljetavaldav, kuigi sügis polnud oma pintslitõmbeid veel kuigi palju teinud. Majad on enamasti korras, majapidamishooned samuti, peenrad iseloomulikult kõrged, lillepeenrad ääristega kaunistatud. Aga oli ka lagunenud maju. Külad pidavat noortest tühjenema, enamasti minnakse välismaale. Ka jääb vanausuliste ajaloo ja kultuuri tundjaid ajapikku vähemaks.

Lõpetuseks panen siia mõned sildid, mis kõik kokku üsnagi hästi iseloomustavad Peipsi-äärset külalislahkust. Kurja koera polnud kuulda ega näha, külastuskeskus kutsub kõiki huvilisi ja AmbulARTooriumi näitustele pääsemiseks piisab, kui helistada Mašale, kes tuleb ja ukse lahti teeb.

Igatahes tekitas kogu see pikk sisukas reisipäev minus kahjutunde, et mul pole võimalik seal kauem olla ja vanausuliste eluoluga süvitsi tutvuda. Praegused muljed jäid siiski põgusateks ja pelgalt välist vaatlevateks. Tahaksin sinnakanti kunagi uuesti minna.

Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1.
Päev Peipsi ääres - 2.

Päev Peipsi ääres - 2.

See postitus on igavikulise hõnguga. Kes lähenevast hingedeajast ahistust tunneb, ei pruugi neid Peipsi-äärsete surnuaedade ja palvelate fotosid vaadata. Mulle need surnuaiad meeldisid, sest kõik oli väga korras ja lahkunutest lugupidav. Kui palju põnevaid suguvõsade ja üksikisikute saatusi siin peitub. Koguduste liikmed hoolitsevad kalmude eest tõesti hästi.

Ja palvelad on kaunid.

Kõigisse piltidel olevatesse (Kallaste, Kasepää, Varnja) me ei sisenenud, kuid näiteks Varnja vanausuliste kirik, kus meile seletusi jagas lahke Zoja Kutkina, pakkus südamele ja silmadele palju. Zoja seletas meile kombestikku, nagu ka juba varem Rajal Ossip Jotkin, kuni pisiasjadeni välja. Ja laulis vanausuliste omapäraseid heade soovidega palvelaule.

Kallastel nautisime Peipsi ilu.

/Järgneb./
Minu fotod, 8. sept 2012.

Päev Peipsi ääres - 1. 

Päev Peipsi ääres - 1.

Tol varahommikul saatsid varesed mu bussipeatusse, lendasid lausa kodumaja juurest kaasa, justkui oleksid teadnud, et mu päevatee viib läbi ka vareste-nimelisest külast - Varnja nimi öeldakse tulenevat venekeelsest "voronast".

Kell 7 startisime Raereiside seltskonnaga Estonia teatri juurest. Eesmärgiks olid Peipsiääre linnad ja külad koos vanausuliste kultuuriga ja põikega Alatskivi lossi ning Juhan Liivi hauale. Viimastest olen blogis juba kirjutanud. Reisijutte rääkis ajakirjanikust rännumees Toomas Jüriado, mu ammune sõber juba ülikooliaastatest, kes Peipsiääre vanausuliste juurde on huvilisi juhtinud ligi 60 korda.

Kolmveerand kümme olime Mustvees, teel sai ära nähtud ka vikerkaarehakatis vihmapilvede vahel. Mustvees oli meie peatus üürike. Vaatasin vaid bussijaama juures sibula- ja küüslauguvanikutega kaubitsejaid, hapukurgipurke ja jõhvikaliitreid, aga ostud ja pildid jäid tegemata. Mustvee olevat kohanimena tuntud 1493. aastast, suurema asula moodustasid sinna 18. saj Venemaalt põgenenud vanausulised. Mustvees olevat olnud seitse kirikut, millest praegu alles viis (Nikolai õigeusu - 1864, ainuusuliste Püha Kolmainsuse -1877, luteri - 1880, vanausuliste - 1930 ja Betaania koguduse -2007). Põgusa pilgu heitsime neilegi.

Rajal tegid soovijad esimesed suured sibulaostud. Pildil olev müügikohake sai üsna tühjaks ostetud.

Edasi juhatas koguduse esimees Ossip Jotkin meid vaatama Raja palvelat (1879), 2003. a PHARE rahade toel ennistatud pühakoda. Raja on olnud kuulsa ikoonimaalija Gavriil Frolovi koolkonna tegutsemispaik, siin asub ka  maailmakuulsa ikoonikirjutaja (vene keeles "ikonopisets", nagu ikoonikunstnikud ise end tavatsevad kutsuda) Pimen Sofronovi (1898 - 1973) kodumaja.

Raja palvela oli seestpoolt tõesti kaunis, ikoonide hulgas oli näha ka mulle varasemast postkaartidelt ja kunstiraamatutest tuttavaid süžeearendusi, laes lendasid seeravite mustavad siluetid, küünlad ootasid palvetajaid. Aga palvela sisemusest ei hakka ma siia fotosid panema (kuigi neid palumise peale lubati teha, jäi mul avaldamisluba küsimata).

Rohkesti fotosid tegin sel päeval vanausuliste surnuaedadest, mis on nagu omapärased ristimetsad. See pilt siin on esimesest sel reisil nähtud rahupaigast.
/Järgneb./

Minu fotod, 8. sept 2012.

Kindle'i kasutegurist, rahast ja kahest blogijast

Hulk pilte ja mõned jututeemad ootavad blogissepanekut. Kui ma Kindle'i ja Angry Birdsi küljest lahti saan, siis varsti need siia jõuavad.

Kindle'iga on nii, et sedakaudu olen juba kolmveerand aastat palju huvitavat lugemist leidnud. Kui eestikeelseid (tasuta või odav)raamatuid on e-raamatute hulgas vähe, siis muu maailma mitmekesist lugemisvara vähemasti levinumates keeltes on nii palju, et mõnikord on raske otsustada, mida võtta, mida jätta.

Igatahes on mu Kindle end selle aja jooksul tasa teeninud, sest paberraamatutena poleks ma kõike loetut kinni maksta jõudnud. Seda enam, et mõni tööandja näib arvavat, et kui ta lepingu järgi oleks pidanud ammu tehtud töö eest näiteks juunis või juulis maksma, siis võib sellega vähemalt septembrisse viivitada. Vabakutselise mured - millegipärast peavad mõned tööandjad üsna loomulikuks, et töötegija oma lepingujärgset tasu kuude kaupa lunima peab.

Angry Birds vist pikemat tutvustust ei vaja, lõdvestuseks üpris hea teine.

Aga kuni järg jälle tõsisema kirjutamiseni jõuab, mis võib juhtuda juba homme, aga ka nädalate pärast, seniks panen siia mõned pildikesed Peipsiäärelt.

Esmalt muidugi selle postituse avapilt: sibulad oma tuntud headuses. Sel päeval maksid need 50 senti kilo.

Teine fotogi ei vaja pikka selgitust, sest "sügisetuul / raputab puul,/ küürutab kõveral kõrrel / kui sandike" - reisipäeva ainsa ja väga tugeva vihmasagara saime kaela Juhan Liivi kalmul.

Kolmandal fotol on lihtsalt südamlikud tervitused südamekestena (või hoopiski sibulakestena).

Uute blogikohtumisteni!

Peaaegu oleksin unustanud, et ka kahe toreda blogipidajaga sel Peipsiveere päeval kohtusin. Kogu reisipäeva juhtis ajakirjanik ja üldse väga mitmekülgsete teadmistega Toomas Jüriado, kes juba oma blogipäevikus Kolmenimemees ka sellest reisist natuke kirjutanud on.

Üks kena inimene tegi hoolega pilte ja kirjutas nähtu ja kuuldu kohta märkmeid. Küsisin temalt, kelle jaoks, ja ta vastas, et blogi jaoks. Tuli välja, et olen tema blogi püsilugeja - Maarit Maria kirjutab huvitavalt Eestimaa mõisatest, kirikutest, linnustest ja muust põnevast blogis Estonian Manor Houses.

Ja siin nad siis askeldasidki...

Sel päeval, kui ma Palamusel "Kevade" koolimajas käisin, oli seal näha vähemasti kolm punaseks värvitud maakera, kuid keegi ei teinud nende juures koledat häält ega kutsunud jeekimeid. Gloobusesõrestik siin kõrval on vabaõhuetenduse "Nõiutud kevad" dekoratsioonide hulgast. Teised kaks punast kera olid koolipoiste magamistoas ja õpetaja Lauri elukambris - kõik said pildile jäädvustatud, kuid kõiki korraga ma siia ei pane.

Kool, kus Oskar Luts käis ja kus ta oma koolivendade ja -õdede igapäevaelust ainestikku sai Tootsi, Kiire, Arno, Teele, Imeliku jpt teiste tegelaste kirjapanekuks, on ilma igasuguse kahtluseta Eesti kõige tuntum kool. Kõik teavad, et Arno jõudis koos isaga sinna siis, kui tunnid olid juba alanud. Aga sest polnud suurt häda, sest sündmused algasid just tema koolijõudmise hetkest. Ja siin nad siis askeldasidki...

Õpetaja Laur on ajast aega olnud eesti kooli parimate traditsioonide sümbol, temaks tahaksid kõik oma ametit südamesse võtvad pedagoogid saada ja kui on öeldud "maa sool", siis on ikka ja jälle ka õpetaja Laur meelde tulnud koos mõttega, et kas ka tänapäeva koolis seda õiget õpetaja Lauri kohtab, kes õpilase hingekellad helisema paneb.

Julk-Jürisid ja Liblesid võib praegusajal samuti leida igast koolist ja kooliümbrusest, kuigi neile ehk nii sageli ei mõelda kui Tootsi vempudele, Arno tagasihoidlikule lüürilisusele, Kiire kehkadiveilikele saapanööpidele ja kõigile neile tuhandele pisidetailile, mis  meile Lutsu "Kevade" läbi meelde on sööbinud.

Kes praeguste koolitarvete värvikirevuse kõrval ei tea, kuidas krihvel ja tahvel vanasti välja nägid, kuidas "jätti" kirjutati või mda rehkenduseks tarvitati, saab seda Palamusel kooliruumides näha. Aga mulle meenusid seal hoopis mu enese koolivihikud, mis polnud nii pildiküllased ja klantskaanelikud, nagu need, mis nüüd müügil on, vaid mille tagakaanel ikka ja jälle olid korrutustabel või meetermõõdustik, et need kõigile pähe kuluksid ja meelde tuletaksid, et kool on õppeasutus, mitte meelelahutuskoht, nagu praegused õpilased näikse mõnikord arvavat.

Ühele koolipingile Palamuse klassitoas on Tootsi nimi sisse lõigatud, aga see polevat siiski Kentuki Lõvi õpikoht, vaid n-ö museaalne lisand vaatemängu huvides. Kuid mis siis, sel kohal istudes on hea end "Kevade" juhtumustesse sisse mõtelda ja ka sellest aru saada, kui palju põlvkondi õpilasi on sellest koolitoast läbi käinud. Üks tähis haridusteel, üks tähis eluteel...

Ja see on saun, mida nähes mul kohe Tootsi "tamasseri raud" meelde tuli ja mille ümber toonastel koolipoistel üsna ilmselt põnev askeldada oli.

Minu fotod: Palamuse O. Lutsu Kihelkonnamuuseum, 21. juuli 2012. 

Selle postitusega saavad otsa mu selle suve Vooremaa-lookesed.  Kel huvi, saab neid vaadata:
Sellistes avarustes tahab hing laulda
Järv helgib ehapaiste... Ega ikka ei helkinud küll.
Auku ei tasu halvustada 
Ja Sulekese blogis:
Palamuse inglid 
Aitäh Raereisidele ilusa teekonna eest.
 

Järv helgib ehapaistel... Ega ikka ei helkinud küll

Järv helgib ehapaistel ja hiilgab nagu kuld... Ega ikka ei helkinud küll, oli hoopis hõbedakarva. Oma selle suve teekondade elamused olen saanud vihmastel päevadel. Aga need on mulle meeldinud.

Eelmine postitus suvevaadetega, mis hinge laulma panevad, lõppes tuules lainetava kaerapõlluga Laiuse kiriku juures ja Kuremaa mõisa tuuliku juurest avaneva kaugustevaatega. Sealt nüüd jätkangi.

Kuremaa mõisa esinduslik peahoone ehitati aastatel 1836-1943.

Kui olime manustanud lõunasöögi Kuremaa külalistemaja kohvikus, ootas meid ees tunnike laevasõitu Kuremaa järvel järvelaevaga "Linda". Aga ootas ka suur vihmasadu, mis vallandus niipea, kui olime laevale jõudnud. Kõik paraku ei jõudnudki - meie seltskonnas oli palju eakamaid jalavigadega inimesi, kes kõikuvat sillakest mööda laevale minna ei julgenud ja kaldale ootama jäid. Laeva peremees võiks sellega arvestada ja pealemineku tee kindlamaks jalgealuseks kujundada. Ka oli meid nii palju, et kõikidele katusealust ei jätkunud ja nõnda said mõned märjaks kui kassipojad.

Aga vaated järvel nii vihmas kui ka pärast sadu olid lummavad.

Järgmises selle suve vaadete postituses jõuan ehk Palamusele, kus seekord oli muu hulgas lausa kolm Tootsi punast maakera.
Minu fotod, 21. juulil 2012.