06/05/2019

Avantüür stringide ja kilpkonnaga

Paar päeva tagasi lõpetasin neli nädalat kestnud avantüüri. Kuidas teisiti nimetada seda, kui minusugune paadunud humanitaar hakkab vanuigi järsku programmeerimist õppima. Eks ole see peaaegu nagu benji-hüpe.

Eneselegi ootamatult panin ennast aprilli alguses kirja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise algkursusele „Programmeerimisest maalähedaselt“. See on ülikooli menukaim e-kursus, toimus tänavu juba kümnendat korda, on tasuta ja  mõeldud neile, kes pole varem programmeerimisega kokku puutunud ja soovivad nüüd selles kätt proovida.

Mind ajendasid õppima eeskätt uudishimu ja tahtmine proovida, kas pea ikka jagab veel miskit ja suudab uut omandada. Sutsu olen programmeerimist õppinud umbes 55 aastat tagasi, aga toona piirdus see „õppimine“ mingi rotaprindivihiku läbilugemisega, mille põhjal sai arvestus küll kuidagiviisi ära tehtud, aga oskusi ja isegi teadmisi ei talletunud. Nii võin ausalt öelda, et nüüdset kursust alustasin täiesti puhta lehena ja oma lõbuks.

Kursuse statistikast pärast esimest nädalat selgus, et ühtekokku on õppijaid 1048, vanusevahemikus 10-74 aastat. Noorim naine oli 12, vanim 72 (see siis tõenäoliselt mina), noorim mees 10, vanim 74. Kõige rohkem oli kursusel mingi muu eriala magistrihariduse või sellega võrdsustatud varasema hariduse omandanud inimesi. Kursuslaste keskmine vanus oli 33. 65 aastaseid ja vanemaid õppijaid viis.

Kursuste prognoositud ajakuluks oli neli nädalat, 5-6 tundi nädalas. Minul kulus küll palju rohkem aega. Esimese nädala põhiline aur läks Moodle'i ja Thonny valdama õppimiseks, sest kummagagi polnud mul varem kokkupuuteid olnud, samuti pole ma kokku puutunud e-kooliga.

Esialgu olin raskustes isegi kontrollülesannete tekstist arusaamisega. Ennastki ajab tagantjärele naerma, aga ühte ülesannet lugedes sain näiteks valesti aru sellest, mida tuleb Thonnys teha Pythoni viienda reaga. Ülesande tekstis kasutatud kaudne kõneviis tekitas mulle mulje, et sinna peab mingi rida ilmuma ehk nö tekitatakse. Ei osanud nö alumist kasti, kuhu vastused tekkisid, üldse jälgida ja olin igal võimalikul viisil suur koba.

Aga seda suurem oli mu rõõm, kui hakkasin ülesannetest aru saama ja neist mõne isegi mingit abi kasutamata lahendada suutsin. Piltlikult öeldes oli pea mõnikord ikka päris rakkus. Näiteks ei osanud ma algul sõnesid (neidsamu stringe) arvudeks teisendada ega saanud ka vastupidi hakkama. Tagantjärele aga tundub sõnedega tegelemine isegi lihtsana.

Natuke häiris mind kursuse teemade järgnevus, aga umbes teisel nädalal oskasin ise valida, mida nädala materjalidest esimesena õppida ja millele ehk vähem tähelepanu pöörata. Nii sain tasapisi aimu muutujatest ja valikulausetest, tsüklitest, funktsioonidest (millega kõige rohkem maadlesin), regulaaravaldistest ja andmevahetusest.

Tekstimaterjalidest meeldisid mulle infomahukad silmaringi-lood (näit keeletehnoloogiast, isejuhtivatest autodest, navigeerimisest jne). Kilpkonnaga aga oli päris vahva „joonistama“ õppida. Kontrollülesannete lahendamine ja nädalatestide tegemine olid minu kohatisele oskamatusele ja ebalemisele vaatamata toredad ja kokkuvõttes on mul hea meel, et selle avantüüri ette võtsin ja lõpuni tegin. Julgen teistelegi soovitada.

Eile õhtul tuli korraldajatelt kiri, et praeguse seisuga (st kursuse lõpupäevaks) on kursuse sooritanud üle 450 õppuri. Ülejäänud said nädalase lisaaja. Millalgi mai lõpus peaksin TÜst ka lõputunnistuse saama. Aitäh korraldajatele!

4 comments:

  1. No vot, palju õnne :)
    Ja mõtle, et lapsed õpivad selle tänapäeval ära, uh, kuueaastaselt või umbes nii.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just, just. Eks see ole vana hea "tempora mutantur et nos mutamur in illis".

      Delete
  2. Igatahes! (nagu ühes filmis üks legendaarne mees armastas öelda)
    Igatahes väga tervitatav avantüür.
    Kõigepealt annab selline avantüür jõudu ühele 50+ sekeldajale, ehk ka teistele,
    kes midagi uut või midagi vana, mis ammu õpitud, aga kasutamata, värskendavad.
    Mõtlen kohe Teie blogile, mida ikka loen ja lõpetan kohe virisemise, kui mingit uut raamistikku tuleks uurida.
    Pythoni populaarsus õnneks ka Eestis tasapisi kasvab, aga veel on suur lõhe igapäevase progemise töö puhul, siis (minu arvates) on vaja enamasti Javat, javat, ja veelkord javat (mida ma ikka veel ei hästi ei oska) ja näiteks mitte C# (minu lemmik praegu), Pythonit (mis on väga hea spetsiaalsete asjade puhul, võib-olla oleksin oma muusikaprogrammiga Pythonis näiteks kaugemal, kui praegu (btw muusikamälu otsing annab leiab viite, selline kaasalaulmise programm, aga Korsakovi kimalane ka lendab).
    Aga põhiline programmeerimises on kindlasti see, et tuleb KOHE hakata parve ehitama! Just minuvanustele on kombeks enne tegevusi kõvasti manuaale uurida, aga
    sageli katsetamine, proovimine ja siis (kui midagi muud üle ei jää) manuaali lugemine annab kõige parema tulemuse.
    (Y -ja Z põlvele vihjeks: "Mehed ei nuta!")

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh pika ja huvitava kommentaari eest. Olen aeg-ajalt lugenud ka neid muusika ja programmeerimisega seotud palasid, mis Teie blogis on. Mina olen selle kõrval siiski päris algaja, kuid ehk mõnikord midagi või millegi kallal veel nuputan. Või jään ehk kingsepana oma liistude juurde - eks näe.

      Delete

Related Posts with Thumbnails