28/12/2020

Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

22/12/2020

Jõuluorav

Selle pildikese, millele jõulusoovi lisasin, näppasin Looduskalendri Talilinnukaamerast, kus see kaunis käharasabaline orav  talvise pööripäeva ennelõunal lindude söögilaual maiustamas käis. Aga ta olevat seal viimasel ajal üldse sagedane külaline, nagu on igapäevaselt ka tihased, varblased, rohevindid, pasknäärid, rähnid ja teised linnud. Igatahes on see kaamera üks tore vaatamine.

EDIT, 23. dets: Lisan ka tänahommikuse veel jõulusema (sest lumisem) pildi ikka sealtsamast:


20/12/2020

Talvise pööripäeva eelne tagasipilk 2020. aasta kirjatöödele

Üle kümne aasta olen iga aasta detsembris korranud, et selle blogi traditsioon nõuab talvise pööripäeva* paiku või vahetult sel imelisel päevade pikenemist ja valgenemist tõotaval talvehakupäeval kokkuvõtte tegemist minu aasta jooksul ilmunud kirjatöödest.

Millegagi kiidelda ei ole, kuid päris tühi pole ka see aasta olnud. Kuigi ma ajalehtedesse sel aastal ei kirjutanud, õnnestus teha (peaaegu et) ajakirjanikutööd oma blogis. Kirjutasin mitu korda sellest, et kunstnik Leo Rohlini suur keraamiline pannoo vajab kaitset, sest hoone, mille seinal see oli, kuulus lammutamisele. Õnneks märkas neid kirjutisi Muinsuskaitseameti töötaja ja asus tegutsema. Nüüd on taies hoiul ja kui uus hoone ehitatakse, siis naaseb vist vanale kohale. Muinsuskaitseamet pidas mind meeles oma tänukirjaga tähelepanelikkuse eest pannoo kaitsel. Täpsemalt saab sellest kõigest lugeda siit.

ERR-i kultuuriportaalis ilmus kuus minu kirjutist (lisaks üks veel eelmise aasta eelviimasel päeval). Pärit on need kõik siitsamast blogist, enamasti raamatumuljed, aga kaks ka muul teemal. Lugeda saab neid siitkaudu või blogiotsingut kasutades.

Koostöös kirjastusega Varrak olen tänavu tutvustanud kahtteist raamatut. Lugeda saab neid siitkaudu, kaaned on näha pildil. Neist teostest jätsid mulle sel aastal kõige helgema mulje Ursula K. Le Guini Meremaa-raamatud. Üldiselt oli mul väga paksude raamatute lugemise aasta; neist on nimetamisväärsemad Mika Waltari „Mikael Karvajalg“ ja „Sinuhe, egiptlane“. Koostöö Varrakuga on jätkumas, praegugi loen üht raamatut, millest blogijutu kirjutan uue aasta alguses.

Küllap võin ilmunud kirjatööde hulgas nimetada ka sügisel valminud minu tublide kursusekaaslaste koostatud ja toimetatud kursuseraamatut „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille jaoks lühikese tekstijupi kirjutasin küll juba mõni aasta varem.

Tulevikukavatsustest ma enne ei kirjuta, kui midagi neist tehtud saab.

Blogimine? Blogimisega jätkan, kuni tahtmist ja viitsimist on. Natuke teeb meelehärmi, et Blogtree millegipärast enam mu vanade raamatute lugemismuljete blogi „Tütarlaps linnast“ postitusi üles ei pane, aga mis ma ikka selle pärast põen, sest küllap huvilised leiavad ka need üles, kui soovivad.

* Talvine pööripäev on homme, 21. detsembril, talv algab kl 12.02. Ja teate, sõbrad, sellega käib kaasas, et uus kevadki jõuab järjest lähemale. :)

Seekord on talvisel pööripäeval taevas näha ka kosmilist fenomeni: viimati olid Jupiter ja Saturn teineteisele nii lähedal ligi 800 aastat tagasi (4. märtsil 1226). Astronoomid soovitavad taevasse vaadata, sest Jupiteri ja Saturni „käeulatust“ on Maalt ka palja silmaga näha. Astroloogd aga seostavad seda nähtust meie planeedi muutumise ja n-ö uue ajastu algusega.

19/12/2020

Kuulamisi: Cracow Singers'i veebikontsert

Just äsja täna õhtul vaatasin/kuulasin Corelli Musicu Jõulumuusika festivali „Kirikupühad Maarjamaal“  raames toimunud veebikontserdi esmaesitust Poola vokaalansamblilt Cracow Singers. Oli hästi meeldiv elamus, mida julgen teistelegi soovitada, endal veel kaunid meloodiad meeles kõlamas. Pimedasse aega valgust toob see kindlasti.

Kontsert on tasuta ja jääb järelvaadatavaks linkidelt:
www.youtube.com/corellimusic
või
„Awaiting Christmas in Cracow“: https://www.youtube.com/watch?v=TnfF7g596Sw
Samas on kirjas ka kolmveerandtunnise kontserdi kava.

Cracow Singers oleks tulnud oma kontserti andma advendiaegsesse Tallinnasse, kuid esialgne plaan muutus juba mitu kuud tagasi koroonapandeemia teise laine tõttu. Nii lauldigi nüüd veebikontserdi jaoks Poola vanimas benediktiinide kloostris Staniątkis (ehitatud 1228). Nautida saab nii imelist barokiaja Poola jõulumuusikat kogumikust „Staniatecki Cantional“ kui ka ajaloolise kloostri mõjusat interjööri.

Vastavalt Corelli Musicu pressiteatele on kontsert kaasrahastatud mitmeaastase programmi „Niepodległa” (Poola 100) 2017-2022 ning Adam Mickiewiczi Instituudi toetuste programmi „Kultuurisillad“ raames ja toimus koostöös Poola Vabariigi suursaatkonnaga Tallinnas.

Pilt: Kontserdikuulutus Corelli Musicu pressiteatest.

17/12/2020

Kaanetüdruk Betty

Veel üks Nooruse kaanetüdruk on maailmas kuulsaks saanud.

29 aastat tagasi oli ajakirja Noorus detsembrinumbri (taga)kaanetüdrukuks toonane loomalaps, kes praeguseks hiljuti koristaja matkimisega maailmakuulsaks saanud – Tallinna loomaaia šimpansitüdruk Betty. Lisaks kaanefotole oli temast 36. leheküljel teine foto ka. Nupuke selle juures kandis sama pealkirja kui tekst kaanefotol: „Vajame sponsorit!“

Rasked ajad olid. Loomaaia asukatel nappis toitu, muuhulgas ka banaane. Noorusel omakorda polnud jaksu osta kvaliteetset paberit, millele ajakirja suurt tiraaži trükkida. Nii leidsimegi koos loomaaia direktori Mati Kaaluga, et Noorus oma rohkete lugejatega saaks aidata Bettyt, loomake aga oma piltidega Noorust kaunistada. Bettyt pildistas Nooruse fotograaf Tiit Koha. Betty fotodele, mille reprod siin näha on, lisaks kirjutasin teksti, mida tsiteerin:

„Vajame sponsorit! See näib kujunevat järgmise – ahviaasta – üheks põhiliseks hüüdlauseks nii siin pildil kui ka tagakaanel kujutatud Bettyle Tallinna Loomaaiast, aga paljudele teistelegi, näiteks „Nooruse“ toimetusele.
Betty vajab banaane või häid onusid (loe: firmasid jt.), kes banaanide muretsemisel aitaksid.
„Noorus“ vajab huvitunud abilisi, häid onusid (loe: firmasid jt.),kes noorteajakirja toetaksid nõu ja jõuga. /- - -/
Betty ja banaanide asjus tuleks helistada Tallinna loomaaeda (tel ...). „Nooruse“ ja reklaami asjus aga toimetusse (tel ...)
Koos astume reipalt ahviaastasse!“

2017. a meenutasin seda seika oma raamatus „Nooruse lugu“ niimoodi:

„1991. aasta detsembris ilmus Nooruse tagakaanel suhteliselt optimistlik plakat, millel oli rõõmus šimpansitüdruk Tallinna loomaaiast – tekst plakatil ütles, et vajame sponsorit. Ahv nimega Betty vajas banaane, meie reklaamiraha. Betty elab minu teada veel praegugi loomaaias täitsa kenasti, aga Noorust enam pole.“

Nüüd, mil Betty maailmakuulsaks sai, videot tema koristustööst vaadatakse paljudes maades ja temast kirjutatakse palju ka ajakirjanduses, tuli mulle see episood taas meelde. Täitsa tore on teada, et Nooruse kaanetüdrukutest on maailmas tuntuks saanud mitte ainult inimlapsed, vaid ka loomalapsed.

Bettyt olen käinud igal aastal ikka mõne korra vaatamas. Hea, et ta jätkuvalt olemas on*, ja hea, et praegu vist ka meie loomaaia kahe šimpansidaami – Betty ja Quincy – jaoks banaane piisab.

- - -
Vaata ka teksti ja videot Tallinna Loomaaia kodulehelt: https://tallinnzoo.ee/ahvivaimustus-simpansid/

* Wikipedia andmeil on šimpansite potentsiaalne eluiga 60 aastat.

14/12/2020

John le Carré „Agendi mäng“


John le Carré
„Agendi mäng“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2020.

Spiooniromaan „Agendi mäng“ („Agent Running in the Field“, 2019) hakkab kohe algusest peale kõditama Eesti lugejate uudishimu, sest juba  esimesel leheküljel seisab kirjas, et minategelane hiljuti Eesti metsades luusis. Eestit on raamatus veel mitu korda mainitud, mis vanameistri kirjutatu meie jaoks põnevaks teeb.

Olin raamatu lugemisega poole peal ja eelnenud read juba kirja pannud, kui tuli John le Carré surmateade. David John Moore Cornwell (19. oktoober 1931 – 12. detsember 2020). Järelikult jääb „Agendi mäng“ tema viimaseks raamatuks, kui tal just kuskile laualaekasse avaldamata teost ei jäänud. Järelikult on agendi mäng, sest mida muud spioonipõnevike kirjutamine on, sellega lõppenud. Aga kirjanik elab seni, kuni tema teoseid loetakse...
Raamatututvustus tagakaanelt.

„Agendi mängu“ tegevustik hargneb 2018. aastal. See tähendab, et me oleme enamasti kõigi selles käsitletud ajaloosündmustega kursis, saame nautida lopsakaid ja krõbeteravaid arvamisi nendega seoses ja nõustudes või mitte nõustudes pead noogutada, kui loeme, mida le Carré oma tegelaste kaudu arvab Suurbritanniast ja Brexitist, Venemaast ja Putinist, USA-st ja Trumpist, Ukrainast ja Tšehhimaast ning  paljudest poliitika ja luure telgitagustest, mida kirjanik hästi tunneb ja milles ta tegelased sundimatult ja silmapaistva paindlikkusega seiklevad ka siis, kui neil just kõige paremad päevad pole.

Selle raamatu muudab põnevaks agentide värbamise ja tegevuse võrgustiku kirjeldus, mille kujutamisel John le Carré on alati osav olnud. Kõik luuravad kõigi tagant, kedagi ei saa usaldada, igaühes võib peituda spioon, olgu see tippagent või büroo koristaja, ükskõik millises riigis, ükskõik millisest rahvusest. Kuid iseäranis hoogustub salaluuretegevus seoses ajaloo ja majanduselu keeruliste olukordadega, mida praegu peaaegu kõikjal palju ette tuleb.

Sellisena võib John le Carré viimast teost nüüd, pärast tema surma, lugeda ka kui tema loomingulist testamenti, milles avalduvad eaka kirjaniku hinnangud nüüdisaja pakilistele probleemidele ja tema mure maailma saatuse pärast.

Nii istuvad Nat ja Ed kõigi oma viieteist sulgpallilahingu järel koos oma Stammtisch'i ääres ja arutavad maailma asju. Kuid kas nad on sõbrad? Kas nende saladused, millest kumbki justkui midagi ei tea, üldse võimaldavad neil sõbrad olla? Kas nüüdisaja poliitilistes ja majanduslikes keerdkäikudes on üldse oluline, mida keegi arvab ja tunneb? Võib-olla jääb kõigest vaid nukker tõdemus, mille Nat romaani lõpulauses sõnastab nii:

„Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen hea inimene, aga juba oli hilja.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

10/12/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Henri Picki mõistatus“


Eile õhtul oli viienda ja viimasena ETV2 prantsuse filmiõhtute kavas „Henri Picki mõistatus“ („Le mystère Henri Pick“, 2019, rež Rémi Bezançon). Osades: Fabrice Luchini, Camille Cottin, Alice Isaaz.

Filmitutvustuse järgi on see krimikomöödia, milles noor kirjastaja leiab ühest kummalisest raamatukogust kesk Bretagne’it erakordse käsikirja, mille ta otsekohe avaldab. Romaanist saab bestseller. Ent raamatu pitsameistrist autor Henri Pick, kes kaks aastat varem suri, polnud lese sõnul kirjutanud iial midagi peale poenimekirjade. Asja asub uurima kuulus kirjanduskriitik koos Henri Picki tütrega.

Lugesin David Foenkinose romaani  Henri Picki müsteerium“ umbkaudu kaks aastat tagasi, kuid pean tunnistama, et ei mäletanud sellest peaaegu midagi. See teos sai ilmudes kiiresti menukaks ja ka eestikeelses tõlkes loeti seda palju. Aga minu meelest oli see üsna keskpärane ja seepärast ei oodanud ma ka filmi kuigi suurte lootustega.

Crezoni külast tagasilükatud käsikirjade kogust leitud romaan ühe armastusloo viimastest tundidest põhjustas selle avaldamise järel probleeme mitme tegelase elus. Kõik need on kokku põimitud ladusalt kulgevaks soustiks filmiks, mis paraku, samuti kui selle aluseks olnud Foenkinose teos, mulle olulist muljet ei jätnud, aga meelelahutuseks käis küll. Meelde jäid mõned kirjanduslikud vihjed ja
tõdemus, et Prantsusmaal on kirjanikke rohkem kui lugejaid.

Tegelikult võiks ka filmi pealkiri eesti keeles olla sama, nagu on raamatul: „Henri Picki müsteerium“.

Poster internetist, tutvustusteksti  kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1.
Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
4. „Kaksikelu“.

09/12/2020

Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“


Ursula K. Le Guin

„Meremaa. Lühijutud“
Inglise keelest tõlkinud Eva Luts ja Krista Kaer.
Kaane kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Alustasin selle kogumiku lugemist mitte algusest, vaid tekstist, mis kannab pealkirja „Revideeritud Meremaa“ ja sisaldab Ursula K. Le Guini loengut „Lapsed, naised, mehed ja lohed“, mlle ta pidas 1992. a lastekirjanduse instituudis Oxfordi ülikoolis. Seda loengut võiks praegusajal eriti soovitada lugemiseks neile, kellest feminismipisik pole mööda läinud, kuid ka kõigile teistele kui näidet kirjaniku targast ja osundavast käsitlusest tema loodud Meremaa ja selle asukate olemuse selgitamiseks.

Selles puudub praegustele naisõiguslastele sageli omane pealetükkivus. Kirjaniku fantaasiamaailma lahtiseletamine põimub tema ühiskondlike ja poliitiliste tõekspidamistega nii rahulikult, loovalt ja põhjendatult, et seda on nauding lugeda. Ka Meremaa-raamatute mõistmisele aitab loengu tekst väga kaasa. Nii on selle kogumikku lisamine minu arvates Varraku poolt hea valik ning kirjaniku esinemise lõpulaused sobivad iseloomustama Meremaa-lugusid tervikuna:

„Kui midagi sellest lendamise metsikust vabadusest on raamatus, siis sellest piisab, nii tahtsingi ma, vana naisena, lahkuda oma armastatud Meremaa saartest. Ma ei tahtnud jätta Gedi, Tenarit ja nende lohelast turvalisse ellu. Ma tahtsin jätta nad vabaks.“

Raamatututvustus tagakaanelt
Esimesest jutust saab teada, kuidas Käe naised koos Leidjaga asutasid Roke võlurite kooli, mis selle tingis ja kuidas asutaja saatuserajad ja enese tunnetamise teekond kulgesid. Lugesin huviga, kuid sellist ülev-pidulikku tunnet, nagu oli Meremaa romaanide lugemisel, enam ei tekkinud. Pigem oleksin justkui mõnda Jaapani multikat vaadanud. Kuid needki on ju paeluvad.

Ülejäänud juttudest ja kogumiku muust sisust ma siinkohal ei kirjuta. Jätan nende avastamise või taaslugemise rõõmu teile. Lugege ja seilake Meremaa meredel ja kõndige tema saartel ise, siis saate tuttavaks nii lihtsurelike kui ka võluritega, nii looma- ja linnuriigiga kui ka lohedega, kuni jääte puhkama Roke saare Hiie kosutavas varjus.

Kõrvuti selle raamatuga lugesin Ursula K. Le Guini 2016. ja 2017. aasta blogi neid osi, kus ta kirjutas, kuidas valmistati ette tema Meremaa romaanide ja juttude suurväljaannet (2018), ja kuidas kunstnik Charles Vess seda kirjanikuga koostöös illustreeris. Päris huvitav oli teada saada ja pildis näha, mismoodi kirjaniku ja kunstniku kujutlused lohedest ja teistest tegelastest üksteisest erinesid ja kuidas tasahaaval kompromissideni jõuti. Vessi illustratsioonid on väga selgejoonelised ja meeldivalt pingsad. Ja hoopis teistsugused kui Varraku väljaannete kaanepildid. Aga eks olegi meist igaühel Ursula K. Le Guini võlumaailma lohedest ja kõigest, mis tema teostes veel on, erinev ettekujutus. Mis juba iseenesest on hea ja annab tunnistust kirjaniku loodud muinasjutulise maailma avarusest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

04/12/2020

Esimest korda maskiga

Käisin täna esimest korda maskiga poes ja postkontoris. Varem olen vajalikud käigud teinud kahekordsest tihedast riidest rätikuga suu ja nina ees. Maskiga probleeme ei olnud, pealegi sai enne kodus väheke maskitrenni tehtud.

Pigem oli probleem sellega, et maskikandjad, keda oli poes enamik, kuigi meelsasti kahemeetrist vahet ei hoia ja kipuvad n-ö seljas elama. Aga noh, seda oli ka märgata, et käes on jõulueelne aeg, mil head ja paremat juba hulganisti on kokku ostma hakatud – suur kauplus oli rahvarohke. Või tuli see sellest, et teadaolevalt piiratakse homsest poes korraga viibijate hulka ja paljud pidasid etemaks täna ära käia.

Eelkõige enese jaoks panen siia mõned arvud ERRi portaali uudistest 30. novembril. Praeguseks on need arvud juba muutunud ja pidevalt muutumas, aga mingi ülevaate (hiljutisest) olukorrast annavad.

Tallinnas oli eelmisel nädalal arvuliselt kõige  rohkem nakatunuid Lasnamäel (280), ent nakatumisnäitaja järgi oli Kesklinn Lasnamäest napilt ees. Mustamäe oli Lasnamäe, Kesklinna ja Põhja-Tallinna järel neljandal kohal (102), järgnesid Haabersti, Nõmme ja Kristiine.

Nakatunute suhtarvult (nakatumisi kahe nädala jooksul 100 000 elaniku kohta) oli järjekord pisut teine: Kesklinn (455), Lasnamäe (452), Haabersti, Põhja-Tallinn, Nõmme, Pirita, Mustamäe (312) ja Kristiine (305). Seega nakatunute suhtarvult oli Tallinnas olukord parim Kristiine ja Mustamäe linnaosas.

Tallinna üldine nakatumisnäit oli novembri lõpus 403, jäädes sellega alla mitmele naabervallale.

Moblafoto suvalise modelliga.

30/11/2020

Vaatamisi: uus saatesari kirjandusest

ERR andis täna oma pressiteates EAL-i liikmetele teada, et homsest hakkab ETV2s pihta kuueosaline saatesari „Plekktrummi raamatud“, mis avab kirjanduse kaudu inimeseks olemist ja ajatuid elulisi teemasid. Saatekülalistega vestleb Joonas Hellerma.

Esimese saate keskmes on piibel kui kirjanduse tüvitekst, mille tõlkimisest, lugemisest ja tsiteerimisest kõnelevad teoloog ja piiblitõlkija Toomas Paul, kirjanik Tõnu Õnnepalu ning jurist Heili Sepp.

Avasaatest jäi mulle väga hea tunne. Suurepärase omavahelise keemiaga vestlejate ja saatejuhi leebelt lugupidav ja tähelepanelikult sisukas vestlus uue piiblitõlke vajalikkusest, sõnade tähenduse muutustest, esimestest piiblilugemise muljetest (Toomas Paul: ma olin nagu õunauss, ma tahtsin teada, kuhu ta veel läheb), südametunnistusest, karistusest ja lunastusest, unustamata ka seda, et (nagu ütles Tõnu Õnnepalu:) piibel oli kui esimeste eestikeelsete kirjanike seljatagune.

Veel ütleb pressiteade, et saatesarja teine peatükk 8. detsembril arutleb armastuse ja suhete üle kirjanduse suurteostes. Goethe, Tammsaare ja teiste kirjanike abielukujutusest kõnelevad kirjandusloolane Liina Lukas, pereterapeut Katrin Saali Saul, tõlkija Triinu Tamm ja kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Nende saadete parim osa on minu meelest saatelõpu lugemissoovitused vestlusringis osalejatelt. Seekord ma vestlust ennast ei vaadanud, sest saate abieluteema ei pakkunud mulle pinget. Aga mulle meeldis väga, et Tõnu Õnnepalu lugemissoovitus oli François Mauriaci „Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“. Mauriac on alati hea, „Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“ pole ses suhtes erand. Olen sellest raamatust kirjutanud oma teises blogis.

ETV2s saab teisipäeviti kl 21.30 näha veel selle sarja saateid Jaan Krossi teostest ning Gustav Suitsu loomingust ja ideedest (saada eestlastena ühtlasi eurooplasteks). Selle aasta viimases saates 29. detsembril on kõneaineks näkid, kratid, luupainajad ja teised eesti folkloorist tuttavad tegelased ning nende olulisus eesti uuemas kirjanduses.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja kaadrit avasaatest.

29/11/2020

Vaatamisi: moedokid


ERR saatis EALi liikmetele pressiteate, et detsembri teisipäevadel kl 22.15 jõuavad vaatajateni ETV2 vahendusel dokfilmid moetööstuse mitmetahulisest maailmast. Pakutav tundub päris huvitavana, panen need siia kirja oma blogi lugejate jaoks.

1. detsembril küsitakse teemakuu avadokis „Mürgine ilu“ (2019), kas kosmeetika- ja hügieenitooted teevad meid haigeks. Teaduse arenedes on leitud seoseid kosmeetika- ja hügieenitoodete ning raskete haiguste vahel. Rinnavähk, viljatusprobleemid, diabeet ja nahahaigused on osa loetelust, mida mõnede toodetega on seostatud. Filmis saavad sõna tippteadlased konkreetsete tõendusmaterjalidega.

8. detsembril: moedokk „Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele“ (2017). See on lugu Hispaania poisist, kellest sai maailma mõjukamaid kingadisainereid Manolo Blahnik.

Pressiteate põhjal ei osanud ma oodata, et see film nii tore on, andes pildi härrasmehest, kes teeb kingi naistele, et need ahvatleksid mehi ja maailma. Ühtlasi on see film huvipakkuv ja värvikas pilguheit 1970ndate aastate dekoratiivsesse ja glamuursesse Londonisse, sealt edasi maailma laiemalt koos selle fotograafide, moekunstnike, modellide ja paljude teiste kirju seltskonnaga. Film Manolo Blahniku kingamoest kui tõelusest põgenemisest ja fantaasiast, kui maailma eri kultuuride ja ajastute isevärki sulamist. Lahe vaatamine. 

15. detsembril saab näha dokfilmi „Coco Chaneli lahingud“, mis kajastab 20. sajandi moeikooni vastuhakku ühiskondlikule korrale, juurdunud tavadele ja maskuliinsele maailmale.

Filmist jäi kõlama, et Gabrielle Chanelil oli erakordne iseloom, mis võimaldas sel naisel ise oma saatust kujundada. Palju huvitavaid dokkaadreid kahe maailmasõja vahelisest ajast, eelkõige Pariisist ja pariislastest.


22. detsembril on kavas dokfilm „Isabel Marant: Kollektsiooni sünd“. Isabel Marant (pildil ülal) annab võimaluse saada osa ühe tema kollektsiooni valmimisest, alustades kõige varasematest ideedest kuni poodiumil esitlemiseni.


29. detsembril on ETV2s moekunsti kuu viimane film „Jean Paul Gaultieri viimane etendus“. Moemaailma legendaarne pahapoiss tähistas sel aastal moeetendusega oma 50 aastat kestnud karjääri. See film heidab pilgu nii tema viimasele suurele etteastele kui ka jäljele moekunstis, mida märgistavad korsett, madrusepluusid, tätoveeringumustrid ja meeste seelikud.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja filmikaadreid.

24/11/2020

Pildid

Võtsin seinalt maha seal üle 40 aasta rippunud pildi. Mitte et see akvarell mägedest, kus kepslesin nagu noor kaljukits, mulle vähem meeldima oleks hakanud, aga kuidagi tundus mahavõtmiseks õige aeg olevat.

Pildi paariline kukkus hulk aastaid tagasi alla. Kruvid, mis teda kinni hoidsid, tulid tüüblitest välja. Võib-olla sellepärast oli mul hirm, et seinalejäänud pilt ka kunagi alla kukub. Ei oleks tahtnud pildiraami nurgaga vopsu saada.

Nüüd on seinal hästi näha suur ristkülik, mis annab selgelt aimu, mis värvi kogu toa ajas pleekinud tapeet kunagi oli. Kunstipärane ruut, mis ilmestab seina justkui uue kvaliteediga.

Vahel võib ka vanas asjas uut leida.



Siinsed moblafotod on tänaselt uitamiselt. Seinal olnud pildiga pole neil miskit ühist, aga omal kombel on ka need pildid piltidest.

22/11/2020

„How to Stop Time“


Matt Haig „How to Stop Time“ (2017).

Kuigi praegu väga populaarse inglise kirjaniku Matt Haigi teostest on vähemalt üks, võib-olla ka rohkem, eesti keeles ilmunud, oli minu jaoks tegemist tundmatu kirjanikuga.

Lugema meelitasid mind Stephen Fry kiidusõnad selle romaani ühe väljaande esikaanel. Tavaliselt suhtun raamatukaantel olevatesse reklaamtekstidesse üsna külmalt ja/või skeptiliselt, kuid Fry ise ja tema looming on ju igati huvitavad, sestap tahtsin teada, missugune on raamat, mida ta kiidab.

Üsna „Kuidas peatada aega“ alguses saab teada, et peategelane on ülivana, kuigi näeb nooremapoolne välja ja esineb nüüdisajal neljakümne ühesena, hoolimata oma aastasadade vanusest tagapõhjast. Kohe selgub ka, kui raske see on, sest kõik inimesed, kes on talle kallid olnud ja kellel ei ole imelist üliaeglase vananemise võimet, on surnud ning mida aeg edasi, seda üksildasem peategelane on. Sest ta ei tohi armastada. Kunagi ta armastas, aga naine suri ja võib-olla on kusagil nende tütar, kes päris peategelaselt aeglase vananemise imelise võime.

Peategelasel on läbi aegade olnud palju nimesid, kuid omaseks peab ta Tom Hazardi nime. See on ka mõneti mõistetav, sest „hazard“ tähendab riskijat, kõike kaalule panijat. Üliaeglaselt vananejad ehk albad ei tohi kuskile jääda kauemaks kui kaheksaks aastaks, sest muidu märkavad ümbritsejad, et nad ei vanane ja põhjustavad neile ja nende lähedastele ebameeldivusi. Nende kaitseks on loodud nn albatrossiühing, mille peamees aitab albadel identiteeti muuta ja uutesse elukohtadesse sisse elada. Kuid kas ta on seda tehes omakasupüüdlik või mitte?

Vanal ajal peeti albasid ja nende vanemaid nõidadeks, hiljem püüdsid arstid, kellega albadel on keelatud kohtuda, teada saada, kas üliaeglase vananemise nähtust on olemas. Tänapäevalgi pole lood palju paremad, sest ühtpidi on nad peaaegu nagu jumal-inimesed, kes elavad sajandeid, võib-olla koguni aastatuhandeid, teisipidi aga tahab ju ka nüüdisaja teadus lahendada aeglase vananemise ja surematuse saladusi ning arvab albasid sobivat katse- ja uurimismaterjaliks vaimuhaiglates ja laborites.

Ammu elu teise poolde jõudnuna tean, et mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab minevik temaga kaasas käima – sisuliselt saab lõpuks minevikuks kogu elu. Mälestustetulv, mis võib saata sajandeid elanud inimest, võib tõenäoliselt muutuda kohutavaks koormaks. Mis siis imestada, et isegi albadel hakkavad pikapeale ilmnema mõned vanadusemärgid, pea- ja luuvalu, mis võivad neid rivist ootamatult välja lüüa. Ja kui valusaks muutub igatsus armastuse järele, selle järele, et võiks ohutult kellessegi kiinduda ja et selle kiindumuse objektile kannatusi ei põhjustaks.

Palju häid ja huvitavaid kohtumisi mahub sajanditevanusesse ellu ka, sealhulgas näiteks Tom Hazardi puhul niisuguste tuntud kirjameestega, nagu Shakespeare'i ja F. Scott Fitzgerald. Nad tulevad talle kohe meelde, kui miski nüüdisajal nendele viitab, sest tema on nendega suhelnud ja neid tundnud. Samamoodi kui mälestused minevikust ja filosofeerimine ajaloosündmuste üle, milles ta on osalenud, käib temaga läbi aegade kaasas muusikaarmastus ja pillimäng, millega ta on mitmel sajandil end elatanud ja mis temas suudab ikka ja jälle tekitada tunnet, et temagi – kuigi teistsugune – on inimene. Ta oskab mängida 30 pilli, kuid eriti suure võlujõuga on tema jaoks klaver.

Romaan on aja kulust ja sellest, kui tähtis on omada enda kõrval inimesi, kellele saaks kõike enda kohta usaldada, kes toetaksid ja mõistaksid. Kirjaniku fantaasia hüppab erinevatesse aegadesse ja kohtadesse, kuni ta peategelane tänapäeval tõdeb, et kohtadel pole enam tähtsust. Tähtis on ületada hirm, olla kohal olevikuhetkes, uskuda tuleviku kõikvõimalikkust. Ja armastada....

Romaani järgi on kavas teha film, milles peaosas Benedict Cumberbatch.

Lugesin ingliskeelset e-raamatut. Siinne kaanepilt on internetist.

19/11/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Kaksikelu“


ETV2 näitab koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist.

Eile vaatasin selle programmi neljandat filmi „Kaksikelu“ („Doubles vies“, 2018, rež Olivier Assayas). Osades: Juliette Binoche, Guillaume Canet, Vincent Macaigne, Christa Théret.

Filmitutvustusest: Pariisi raamatukirjastajate boheemlaslikus maailmas hägustub piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Vastuoluline kirjanik kasutab oma tõestisündinud armulugusid – nende hulgas kirglikku suhet näitlejannaga, kelle abikaasaks on kirjaniku raamatute väljaandja – oma uue kõmutekitava romaani ainesena.

Üllatavalt lahe film, milles prantslaslikud armu- ja sõprussuhted on pikitud arutlustega sellest, milline on elamine kirjutavas kultuuris kirjastajate ja kirjanike poolt vaadatuna. 

On aeg, mil kirjanike blogisid loetakse rohkem kui nende raamatuid. (Minulgi on mõned kirjanikud, kelle raamatud mind ei huvita, blogid aga küll.) Tekstisõnum on muutunud moodsa kirjanduse vormiks.

Mõttekäigud kirjastustegevusest, raamatumüügist ja -hindadest, tõsielust ja kirjandusest, e-raamatutest ja järjest rohkem pealetungivatest audioraamatutest. Ajalehtedes tehtava kriitika allajäämisest blogide arvustustele ja lugemismuljetele. Poliitikute ambitsioonidest ja suhtefilosoofiast. 

Mõned ilusad ootamatud lükked on selles filmis ka, mis lausa muhelema võtavad. Ja Juliette Binoche Selena osas on oma loomulikkuses väga meeldiv. (Filmikaadril on ta koos Guillaume Canet'ga.)

Kokkuvõtlikult ütleksin, et film on sümpaatne (hoolimata küllaltki banaalsest sisututvustusest), kuid üldse mitte pretensioonikas. Võib vaadata küll (järelvaatamise võimalused täitsa olemas) ja raamatusõpradele ning ka blogijatele peaks lausa rangelt soovituslik olema (nagu koroonaajal maskikandmise kohta öeldakse).

Internet teavitab, et tegijad tahtsid esialgu selle filmi pealkirjaks panna „E-book“, kuid hakkasid kartma, et nii tehnoloogilise pealkirjaga filmi ei tule keegi vaatama. Prantsuse keeles on praegu niisiis „Doubles vies“, kuid inglise keeles „Non-fiction“.

Poster ja filmikaader internetist, tutvustusteksti kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1.
Elukool“
2. „Gauguini teekond Tahitile“
5. „Henri Picki mõistatus“

09/11/2020

Vaatamisi: „Что? Где? Когда?“ oma ehedal kujul

Vaatasin ära telemängu „Mis? Kus? Millal?“ ehk õigupoolest „Что? Где? Когда?“ kõik kümme sügishooaja saadet, mida ETV+ näitas. Mulle meeldis. Ja isegi väga. Hea oli võistkondadele kaasa elada ja kaasa mõtelda.

Neil, kes samuti vaadata tahavad, on selleks võimalus siin.  Mängul on ka subtiitrid, nõnda saavad needki vaadata, kes vene keelt kuigi palju ei valda.

„Что? Где? Когда?“ on hästi vana mäng, ülipopulaarseks sai see alates esimesest ekraanile ilmumisest Kesktelevisioonis 1975. a. Mängijad muutusid legendaarseteks, neid tunti tänaval ära, nendesarnased kõiketeadjad taheti olla – põnevust jätkus kõigile aastakümneteks. Venemaal mängitakse mängu praegugi, litsentse on müüdud mitmele maale ja loodud on sadu, et mitte öelda tuhandeid mälumänguklubisid just selle mängu mängimiseks.

„Что? Где? Когда?“ nõuab mängijatelt, keda õigustatult tarkadeks kutsutakse, loogikat, tähelepanu, koostööd oma võistkonnaga ja austust selle liikmete vastu. Tallinna mälumänguklubi kodulehel öeldakse, et mäng koosneb protsessist, inspiratsioonist, vaistu ja kujutlusvõime mängust, suhtlemisest ning väga elegantsest võistkonnasisesest koostööst. Seda kõike on nauditav vaadata.

ETV+ näitas seda telemängu nüüd septembrist novembri alguseni esmakordselt. Kanal 2-s oli minu teada „Mis? Kus? Millal?“ saadet võimalik vaadata 2012. a, aga kas ka hiljem, seda ma ei tea. Samuti ei tea ma, miks mängu näitamine sel kanalil ära lõppes. Tõenäoliselt oli põhjus rahas ja vajaduses säilitada mängus selle originaali täpsus ja ehedus.

Kokku osales nüüd kümnes mängus (kaasa arvatud poolfinaalid ja finaal) kuus võistkonda, kus mängijaid oli nii Tallinnast kui ka Tartust ja Narvast. Kahe suvekuu jooksul laekus ETV+ telemängu jaoks üle tuhande kirja televaatajate küsimustega. Loomulikult tuli neid Eestist, aga ka Venemaalt ja mujalt maailmast, lausa Austraaliani välja.

Muide, ETV+ mängus oli palju ka Eesti kultuuriga seotud küsimusi. Neist mõne puhul võitis küsimuse saatnud televaataja, mõne puhul võistkond. Pinget jätkus piisavalt. 

Tarkade huve kaitses telemängus vandeadvokaat Vladimir Sadekov, televaatajate omi meediaekspert Vitali Belobrovtsev. Mõlemad tegid seda vaoshoitult ja väärikalt.

Võistkonnad olid vägagi sümpaatsed, lemmikut raske valida. Võib-olla, et elasin veidi rohkem kaasa ainsale naiskapteniga võistkonnale, kuid ka teised jätsid igati hea mulje. Mõned mängijad olid eriti säravad välkvoorudes (Blitz ja Superblitz). Teiste puhul köitsid nende loogilised arutlused, mille puhul teadmistega kaasnes ka võistkonna teiste liikmete arvamustega arvestamine. Kaptenid olid igaüks oma tugevate ja nõrgemate külgedega. Võidu sai parim võistkond, kes finaalis pidi vastakuti olema televaatajatega. Lõpptulemust ma siia kirja ei pane, sest see viiks saate võimalikult järelvaatajalt põnevuse.

Finaalmängu ajal tutvustati ka saatejuhti, kellest hooaja jooksul ainult hääl kuulda oli. Tuli välja, et tegemist on juba teise põlvkonna saatejuhiga, ka ta isa peab samas saates seda ametit. Tema on mängu iseloomustuseks Raadio 4-s öelnud, et „Что? Где? Когда?“ puhul pole olulised mitte ainult küsimused ja vastused, vaid see on eeskätt telesaade inimestest: tarkadest, televaatajatest, saatejuhtidest. Küsimustest nähtub, mis inimesi huvitab, mida nad tahavad teada. Olulises seoses on küsimused ja aeg ning see muudab saate omamoodi ajastu peegliks.

Piltidel: juhuslikud kaadrid saatest.

07/11/2020

„Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad...“

„Parajus hoiab liivakella“.
Detail Ambrogio Lorenzetti maalilt
„Hea valitsemise allegooria“
(1338. a).

USA presidendivalimisi jälgides panin kirja veidike oma ajaarvamist:

Minu isa sündis William Howard Tafti ja Nikolai II ajal.
Minu ema sündis Thomas Woodrow Wilsoni ja Konstantin Pätsi ajal.
Mina sündisin Harry S. Trumani ja Jossif Stalini ajal.

Esimesse klassi läksin Dwight David Eisenhoweri ja Georgi Malenkovi ajal. (Sel aastal kehtis pärast Stalini surma mõned kuud Lavrenti Beria, Georgi Malenkovi ja Nikita Hruštšovi kolmikvõim, kuid selleks päevaks, kui ma kooli läksin, oli Beria juba võimult kõrvaldatud.)

Koolis käisin Dwight David Eisenhoweri, John Fitzgerald Kennedy, Lyndon Baines Johnsoni ning Georgi Malenkovi, Nikita Hruštšovi ja Leonid Brežnevi ajal.
Keskkooli lõpetasin Lyndon Baines Johnsoni ja Leonid Brežnevi ajal.

Ülikooli astusin samuti Lyndon Baines Johnsoni ja Leonid Brežnevi ajal.
Ülikooli lõpetasin ja tööle hakkasin Richard Milhous Nixoni ja Leonid Brežnevi ajal.
Pensionile jäin George Walker Bushi ja Arnold Rüütli ajal.

Igasuguseid olulisi sündmusi on mu elus toimunud veel paljude presidentide ja muude riigijuhtide ajal. Mis ajad praegu on, seda teab blogilugeja ise.

Neid laulusõnu teab kindlasti ka: „Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb“.

03/11/2020

Akna taga on mõndagi

Eile tuli orav mu toaakna taha aknaplekile, ajas end sirgu, toetas esikäpad klaasi vastu. Justkui vaadanuks oma peegelpilti. Siis vist mõtles: sinna ei tasu minna, seal juba on orav. Ronis mööda seina ülespoole.

Oravaid on viimasel ajal maja juures nii palju, nagu oleks mets neile kitsaks jäänud.

Täna tõstsin pilgu arvutist – vikerkaar vaatas aknast vastu. Hea kerge tunde tekitas. Armastan vikerkaari ja seda erilist niiskelt kumavat päikesevalgust, mis nendega kaasas käib.


Oli, nagu oleks vikerkaar midagi head lubanud.

Moblafoto kl 14.25.

01/11/2020

Uh oh!

Kui sain teada, et eriti tähtis koosolek toimub niihästi kohapeal osalemisena kui ka veebi vahendusel (ühesõnaga hübriidina), oli mul hea meel. Kohaleminekuga oleks mul raskusi, aga veebivahendusel otsustasin osaleda.

Kaks tundi enne koosoleku algust tuli korraldajatelt põhjalikuna näiv teave, kuidas veebis osalemiseks toimida: link pääsemiseks selleks vajalikku veebikeskkonda Slido, kus saab esitada kirjalikult küsimusi või kommentaare, hääletada, kui hääletused aktiveeritakse, ja ülekannet jälgida. Lubati, et kui mingil tehnilisel põhjusel ei õnnestu selles veebikeskkonnas ülekannet korraldada, saadetakse välja eraldi Youtube’ link. Jne.

Tutvusin lähteteabega põhjalikult ja jõudsin järeldusele, et saan oma eaka, kuid ustava arvutiga nii  Slidos kui ka Youtube's hakkama.

Umbes viis minutit enne koosoleku algust sisenesin veebikeskkonda, registreerisin koosolekust osavõtu ja asusin ootele. Et algus võib veidi hilineda, sellest oli juba enne hoiatatud. Mõned osalejad esitasid küsimusi, kas ülekanne on alanud kuskil mujal, sest selles veebikeskkonnas seda polnud. Veerand tundi pärast kavandatud algust tuli ekraanile teade, milles leidunud apsakast võis järeldada korraldajate ähmis olekut:

Veel veerand tundi hiljem parandati apsakas ära:

Ülekannet ei olnud endiselt ja veebis osalejad ei teadnud, kas koosolekuga on alustatud või mitte. Sestap tuletas üks osalejatest küsimustes meelde, et reglemendi järgi ei saa koosolekut ilma veebiülekandeta teha ning koosolek ja selle ülekanne peavad olema sünkroonsed.

Sellele vastas veebikeskkonnas teade, et loetud minutite pärast hakkab asi toimuma:


Kes neid minuteid luges, ma ei tea, aga veel mõne aja pärast teatati veebikeskkonnas, et koosolekuga ühinemiseks tuleb minna mingi jitisi lingile. Tegin mitu katset, millele kõigile sain sellise vastuse:


Oli tõesti uh oh! tunne, nagu selle teate alguses kirjas. Korraldajate lubatud Youtube'i võimalust ei olnud kuskil. Tagajärjetute katsete tõttu loobusin, otsustasin, et pimesi hääletama ei hakka, ja teatasin Slidos (mis töötas mul korralikult), et kuivõrd ma pakutud lingi kaudu kuhugi ei saa ja olen veebiülekandeta, lahkun sealt veebist. Soovisin koosolekule edu.

Neli tundi pärast koosoleku kavandatud algust sain korraldajalt e-maili, milles teatati koosoleku tulemustest ja rõhutati ka, et see toimus tänapäevases hübriidvormis, ühendades osalemisvõimaluse kohapeal ja veebis.

Kummalisel kombel asi sellega veel ei lõppenud, sest...

… kirsina tordil sain kaks ja pool tundi hiljem  ehk kuus ja pool tundi pärast koosoleku kavandatud algust korraldajalt veel ühe e-maili, milles öeldi, et veebiülekanne veebikeskkonnas viibib, kuid koosolekuga alustatakse jitis-i kaudu ning vabandati veel kord tehniliste probleemide pärast.

Seda ma küll ei oska öelda ega arvata, kus see e-mail vahepeal kolas, sest siis, kui selleks õige aeg olnuks, see kohale ei jõudnud.

Tuttav IT-asjatundja tegi õhtul kindlaks, et mu arvuti oleks Jitsi-s (mis on salapärase jitis-i  tegelik nimi) olnud raskustes, kui ma ka oleksin sinna sisse pääsenud. Veel aga arvas ta, et kui üritus korraldatakse mingis nii mõnegi osaleja jaoks seni tundmatus keskkonnas, siis tuleks sellest aegsasti ette teatada, et inimesed saaksid kontrollida oma arvuti tehnilist vastavust ja vaadata, kuidas konkreetses keskkonnas toimingud käivad, et seda ei peaks tegema rabistades koosoleku ajal. Sellega saab ainult nõustuda.

Uh oh!
Nii sai tähtis koosolekupäev läbi.

Internetimaailm on imeline. Minu jaoks läks esimene koosolekuvasikas küll aia taha ja jättis nördimustunde. Oli nagu vene muinasjuttude tavapärases lõpus: „Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi“.

29/10/2020

Kirjade säilimisest ja säilitamisest

 Olin just kirjutanud eelneva blogipostituse kirjalikest tekstidest ja kaduvikust, kui sain juhtumisi ühe listi kaudu kaks teadet kirjade säilimisest ja säilitamisest.

Kirjad on mulle alati südamelähedane teema olnud ja ma olen elus neid ise palju kirjutanud ning ka rohkesti kirju saanud. Esimestena tulevad meelde lapsepõlve kirjasõbrad, eriti Malle J ja Lea R  (kas olete veel kuskil alles?), aga ka väikesed Saksa- ja Tšehhimaa tüdrukud, pikapatsiline Valja kuskilt Venemaa avarustest ja paljud teised, kes mulle kirjutasid, kui mingi mu looke Sädemes või mujal ilmunud oli.

Hiljem tulid armastuskirjad, siis igasugused muud, põhiliselt sugulastelt ja sõpradelt lähedalt ja kaugelt saadud kirjad. Sajad noorte kirjad Nooruse rubriiki „Ma teile kirjutan“, mida ma ligi kümme aastat toimetasin ja millest olen veidi rohkem kirjutanud ka oma raamatus „Nooruse lugu“.

Praegu saan kirju oluliselt vähem, muidugi on need nüüd e-kirjad ja ka sellistena üsna harvad. Aga mitmesuguseid seiku seoses kirjadega tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Sestap meeldib mulle ka listi kaudu tulnud teade, et Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kuulutavad välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Kirjavahetusi ja mälestusi kirjavahetustest oodatakse arhiivi 1. detsembrini 2021.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,“ selgitab selles teates Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo. Kogu teate teksti ühes vajalike kontaktidega saavad huvilised lugeda siit.

Muu hulgas soovitatakse mälestuste ja mõtiskluste kirjutajatel oma tekstides käsitleda järgmisi teemasid:
Kuidas kirjavahetus alguse sai, kui sage see oli ja kui kaua see kestis?
Kas suhtlus kirjade adressaadiga kulges põhiliselt kirjade kaudu või hõlmas ka tavasuhtlust?
Milline oli kirjade vahetamise ja tavasuhtluse suhe?
Mis kirjavahetuse juures teid köitis?
Mis olid kirjavahetuse põhiteemad ja kuidas te neid arendasite?

Teine listikiri tõi minuni teate, et homme, 30. oktoobril toimub Kirjanike Maja musta laega saalis Raimond Kaugveri kirju sisaldava raamatu „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020) esitlus. Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.

Lõiguke sellest teatest:
„Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele. Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid on ennekõike kirjutatud selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid nii selles kui ka järgmistes pole ta loobunud vaimse maailmavallutuse ambitsioonidest, puistates varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust ja meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.“

Raimond Kaugver oli paljude jaoks oluline ja armastatud menukirjanik. Minu isa tundis teda nii soomepoisi-ajast kui ka töö kaudu Tallinna Trammitrustis. Sestap lugesin lapsena põnevusega tema üldse mitte lastele mõeldud „Keskpäevavalgust“, millest olen kirjutanud oma teises blogis, ja hiljem ka elulooromaani „Nelikümmend küünalt“. Tore, et tema kirjad säilinud on ja nüüd ka raamatuna ilmunud. Kindlasti tahavad paljud neid lugeda.

28/10/2020

Kaduvik on klõpsu kaugusel

1852. aasta 24. veebruari ööl põletas hullunud Gogol oma romaani „Surnud hinged“ teise osa käsikirja. Ta väitis, et nii käskis tal toimida vanakurat. Pärast seda keeldus ta söögist, jäi tõvevoodisse ja suri üheksa päeva hiljem. Gogoli käsikirja põletamist on kujutanud paljud kunstnikud, neist tuntuim on Ilja Repini maal (1909): 

1860. aasta septembris põletas Charles Dickens oma kodumaja ees lõkketules kahekümne aasta jooksul kogunenud kirjad, märkmed, päevaraamatud ja muu – ühtekokku umbes 10 000 lehekülge. Hiljem meenutas ta seda ilusa päevana ja põletamise lõpus tasahilju sadama hakanud vihma pidas märgiks, et see tegu pälvis taevaste heakskiidu.

Meie Juhan Liivi eluloost on teada, et 1893. aastal vallandus tema vaimuhaigus ja järgmise aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses oma käsikirju.

Emotsionaalselt kirjeldab käsikirja põletamist üks kõigile tuntud teos:
„Võtsin lauasahtlist välja romaani rasked masinakirjaeksemplarid ja mustandivihikud ning hakkasin neid põletama. Seda on hirmus raske teha, sest täiskirjutatud paber ei taha kuidagi põleda. Küüsi murdes kiskusin ma vihikuid lõhki, toppisin neid püsti puude vahele, segasin lehti roobiga. Aeg-ajalt sai tuhk tulest jagu ja lämmatas leegi, kuid ma võitlesin temaga ja romaan, mis küll visa vastupanu osutas, oli siiski hukkumas. Tuttavad sõnad vilksatasid mu silmade ees, kollane värv neelas valget, kerkides lehti pidi üles, kuid isegi sel kollasel olid sõnad ikka veel loetavad. Nad kadusid alles siis, kui paber tõmbus mustaks ja ma nad roobiga halastamatult segi tagusin.“
(Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“, Eesti Raamat, 1968, tlk M. Varik ja J. Ojamaa.)

Vähem on teada, et mitte ainult Bulgakovi Meister ei põletanud käsikirju, vaid 1930. aastal tegi seda „Meistri ja Margaritaga“ Bulgakov ise. Aga kui tema Meistrile tagastas käsikirja saatanlik Woland, väites, et käsikirjad ei põle, siis Bulgakov pidi oma käsikirja ise taastama ja selleks kulus hulk aega.

Need on ainult mõned näited. Mitmesugused käsikirjade, kirjade ja päevikute põletamised on omakorda andnud tundeküllast ainest uutele kirjarahva põlvkondadele. Aga enam vist mitte, sest nüüd ei ole põletamist enam tarviski.

Arvutist saab tekstid ja muu silmapilguga kustutada. Või elektri kadumisega.

Üürike ja põgus on see meie kultuur.

Kaduvik on klõpsu kaugusel.

19/10/2020

34. Pärnu filmifestivali filmid saatusekeerdudest ja inimõigustest

Minu muljeid sel nädalal (19.-24. okt) ETV2s näidatavatest 34. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilmidest, mille hulgast hääletatakse rahva lemmik.  Festivali teemaks on inimõigused.

„Varjulilled“ (Shadow Flowers; Lõuna-Korea, 2019, rež Yi Seung-jun).

Põhja-Korea naine Ryun-hee Kim, kelle saatust see propagandistlik dokk jälgib, läks 2011. aastal oma maksahaigust ravima Hiinasse. Seal osutus ravi kalliks ja vahendaja kaudu suundus Ryun-hee Kim samal aastal Lõuna-Koreasse, kus vahendaja sõnul pidid olema head rahateenimisvõimalused. Vahendaja võttis ära naise passi. Tema vanemad, abikaasa ja tütar jäid Põhja-Koreasse.

Passita naisele selgus, et Lõuna-Koreast tagasi Põhja-Koreasse saada on võimatu. Ta takerdus kahe riigi vahelistesse poliitilistesse vastuoludesse ja seadustesse ning taotles abi nii kohalikelt kui ka rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt. 2016. aastal üritas ta asjatult saada poliitilist varjupaika Vietnami saatkonnas, 2017. aastal nägi ta esmakordselt pärast pikka lahusolekut oma vanemaid ja tütart interneti vahendusel, kuid seda vaid viivuks.

Teised ülejooksikud Põhja-Koreast, kes Ryun-hee Kimiga samal ajal Lõuna-Koreasse tulid, on seal kohanenud ja kinnitavad talle, et ta ei pääse enam tagasi, ka siis mitte, kui on surnud. Aga naine ei rahune ja loodab edasi. Ta saab küll pärast seitsmeaastast ootust passi, kuid sellegagi kaasneb pidevalt pikenev väljasõidukeeld. Tütar on vahepeal suureks kasvanud, kuid igatseb endiselt ema järele.

Filmitutvustuses on öeldud, et praegu kannatab 10 miljonit inimest Põhja- ja Lõuna-Korea vahel lahutatud peredes.

„Geograaf ja saar“ (Le Géographe et l'île;  Prantsusmaa, 2018, rež Christine Bouteiller).

Aeglaselt ja mõtlikult kulgev film väga olulisest teemast – tuumaelektrijaama ehitamise vastasest võitlusest. Seda võitlust on Jaapani Seto mere väikesaare Iwaishima (Iwai saar) elanikud pidanud juba 1982. aastast alates. Pärast Fukushima aatomielektrijaama katastroofi loodeti, et Iwaishimale tuumaelektrijaama ei tule, aga energiafirma pole järele andnud. Iwaishima elanikud vananevad, nad loodavad küll, et mujalt Jaapanist tullakse nende toetuseks appi, aga see on üsna napp lootus.

Iwaishima saatusest on väga huvitunud selle filmi peategelane, Jaapani geograafiat ja kultuuri uuriv Lyoni ülikooli geograaf Philippe Pelletier, kes suhtub saareelanike püüdlustesse suure respektiga. Ta on saarel oma inimene ja kohalikud räägivad temaga meelsasti nii oma muredest kui ka pikaajalistest traditsioonidest ja uuenemissoovidest. Seekord (2016) on teadlane tulnud Iwaishimale iga nelja aasta järel peetavale Kanmai pidustusele, mis on pühendatud surnute mälestamisele, kogu saare mineviku, oleviku ja tuleviku seosele Jaapani jumalate ja loodusvaimude kamidega.

Pelletier' kõrval on filmis näha palju sümpaatseid jaapanlasi, eelkõige fotograaf Natsu Keiko, kes on Kanmai pidupäevi ja saare elu pildistanud ligi 30 aastat. Nad on seisukohal, et kuigi eilne õis on täna unistus, tasub seista oma kalavete, mahepõllunduse ja muude tulevikukavade eest ja loota ka noorte tagasitulekule saare üksteist abistavasse sõbralikku kogukonda, kus on umbes 400 püsielanikku, kelle arv järjest väheneb.

Film paneb mõtlema ka meie saartest. Kas suudate kujutleda, et Kihnu või Abrukale rajatakse tuumaelektrijaam?

„Newtopia“ (Norra, 2020, rež Audun Amundsen).

Film Mentawai nutika šamaani Amon Paksa elust haaras mind kaasa, alustades tema ja filmi looja esmakohtumisest 2004. aastal, mil ta oli veel täielik eksootilise vihmametsa elanik, ning lõpetades 2019. aastaga, mil ta juba elu ja tööd Indoneesia linnades kogenuna ja mõneti pettununa džunglisse tagasi pöörduda otsustab.

Kui norralasest filmimees ja Amon Paksa sõber temalt Jakartas küsib, kas suurlinn ajab teda segadusse, vastab šamaan, et tema ei ole segaduses, hoopis linlased on. Kõige suuremat rõõmu teeb talle ootamatult avanenud võimalus osta linnaelu tõttu maha lõigatud juuste asenduseks pikajuukseline parukas, sest sellega näeb ta jälle välja nagu tema südamele armsa Mentawai inimesed.

Tagasi pöördudes on tal pangaarve, ta on kasutanud mobiiltelefoni, näinud telerit, milles korduv reklaam teda oma tühisusega hämmastab, tal on eluks vajalik paadimootor ja muud linnast ostetut. Tema poeg, kellest ta lootis oma metsaelu järglast ja pärijat, käib koolis. Tema naine Bai Paksa on ootamatult surnud ja kümnest lapsest on ellu jäänud kolm.

Amon Paksa oskab Mentawai metsades hakkama saada, elada tasakaalus keskkonnaga ja koos oma hõimukaaslastega on väga ehmunud, kui näeb, kuidas tsemenditootmine mägesid ja maad hävitab. Ta tunneb rituaale ja oskab metsataimi ravimitena kasutada. Enam ei üllatu ta tsivilisatsiooni hüvede ja raha võidukäigu üle ja ütleb, et tema ise võib ju sellega kaasa minna, aga ta süda ei saa seda teha.

„Mu kallis ema“ (My Dear Mother; Saamifilmi (SAFI), 2019, rež Paul Anders Simma.)

Filmi juhtmotiiviks on selle peategelase Daša Matrjohhina ja tema  sõbratari Aljona mõtted sellest, et jumal on valinud nad kannatama nende emade tegude eest. Nad paluvad, et jumal annaks neile andeks, et nad ei annaks oma patte edasi oma veel sündimata lastele.

Vaevu käima hakanud lapsena sattus saami tüdruk Daša lastekodusse Murmanski oblastis Kandalakšas, kus teda ja veel kuut last kasvatas lastekülas nende kasvataja Irina, keda nad kõik harjusid emaks hüüdma.

Daša isa oli vanglas, narkomaanist pärisema kaua aastaid kadunud ja politsei poolt surnuks kuulutatud. Kui Daša sai üheksaseks, helistas ema talle ootamatult, püüdis tüdrukuga sidet pidada, kirjutas talle, lubas enda juurde võtta, aga kadus siis jälle, valmistades tütrele kurbust ja meelehärmi. Ka Daša sõbrataril Aljonal ei olnud emaga vedanud: isegi siis, kui mõlemad saami päritolu tüdrukud sõidavad koos kasvatajaga oma kodukohta Lovozeros, ei tule Aljona ema temaga kohtuma. Ka Daša ei näe oma ema.

Film jälgib Daša elukäiku üheksandast eluaastast kuni neiuks sirgumiseni. Emalt on vanemlikud õigused ära võetud, isa  on küll lubanud tütre pärast vanglast vabanemist enda juurde võtta, kuid sellest ei tule midagi välja. Daša loodab, et tema kasvataja Irina ta lapsendab ja ta saab endale kodu. Kuid see ei ole kerge, sest enne peab isa selleks nõusoleku andma, pealegi on Irinal ees lastekodust pensionile minek ja ärasõit...

Filmis on palju südamlikke kaadreid Daša ja Aljona omavahelisest suhtlemisest, nende kooslaulust Lovozeros, kus nad pärast pikki aastaid kohtuvad sugulastega. Trööstituna mõjub Daša käik korterisse, mille vanaisa on surres talle pärandanud. Lovozero piirkond on majanduslikult mahajäänud, kõik on seal vilets. Tüdrukud on seal nähtust üsna ilmselt segaduses. Ka käik vanavanemate hauale on Daša jaoks segadust süvendav, sest tal on meeles nii vähesed lapsepõlvemälestused, et nendest ei moodustu mingit selget pilti. Lastekodusse sattudes oli ta liiga väike. Pealegi ei tunne ta end saamina.

Daša ei saa pärisemalt vastuseid oma küsimusele, miks ema ta tillukesena maha jättis. Aga tema elu läheb edasi, lastekodu koos armsaks saanud kaaslastega jääb selja taha, ees ootavad uus kodulinn ja õpingud...

Ühe filmi jätsin vaatamata. „Täishäälel“ (Out Loud; Iisrael, 2019, rež Tamara Mamon) on pressiteate andmetel hüperaktiivsetest koolipoistest, kes on sunnitud astuma laulukoori, mida juhendab NSV Liidust pärit range õpetaja Ella. Läbi filmi kumab juutide ja palestiinlaste erinev arusaam inimõigustest

Minu hääle sai „Newtopia“.
Eesti Rahva Auhinna pälvis „Mu kallis ema“.

Filmiplakatid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest
http://iltaka.blogspot.com/2019/06/33-parnu-filmifestivali-filmid.html
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
https://iltaka.blogspot.com/2018/06/32-parnu-filmifestivali-filmid.html
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
http://iltaka.blogspot.com/2017/07/31-parnu-filmifestivali-dokfilmid.html
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid
http://iltaka.blogspot.com/2015/07/parnu-29-filmifestivali-kooselu-filmid.html

13/10/2020

Miljardärid


Tänase seisuga olen elanud ühe päeva rohkem, kui elas mu ema. Sel puhul tegelesime perekondliku matemaatikaga.

Oma isast olen ma juba hulk aega kauem elanud. Kõik me oleme ja olime miljardärid. Nimelt olen ma nüüdseks elanud üle 2,3 miljardi sekundi. Ja kui tuletada meelde filmi „Seitseteist kevadist hetke“ tunnuslaulu, siis ei tasu sekundeid alahinnata.

Elatud päevi on minu arvel üle 27 000, tunde ligi 652 000, minuteid üle 39 miljoni.

Mõned mu sugulased on miljardeid kogunud minust rohkem. Kõige kangem miljardär meie suguvõsas on mu nimekaimust tädi, kelle arvel on üle 3 miljardi... sekundeid ikka, mis te siis arvasite? Ja loodetavasti lisandub talle neid veel suur hulk, kuigi sajanda verstapostini on jäänud vaid paar aastat.

Aga päris naljakas on fakt, et kui inimene magab kolmandiku oma elust maha, siis on mu tädi maha maganud üle ühe miljardi sekundi.

Pilt internetist.

09/10/2020

Samanta Schweblin „Kentukid“


Samanta Schweblin
„Kentukid“

Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
Kirjastus Varrak, 2020.

Usutavasti loevad noored seda teost hoopis teistsuguste muljete ja mõtetega kui vanemad inimesed. Noortel on rohkem kogemusi kõikvõimalike elektrooniliste lemmikutega (nagu Tamagotchi, Furby), nad avavad videokaamerate ja mobiiltelefonide vahendusel meelsasti oma maailma välistele, tihti võhivõõrastele vaatajatele. Vanemaealised seevastu eelistavad sageli arvutikaamerat kinni katta, sest pelgavad, et nende tegemisi seiravad kutsumatud pilgud.

Samanta Schweblini „Kentukid“ on romaan jälgijatest ja jälgitavatest, vahtijatest ja vahitavatest, kes üksteisega on mõnikord lausa tihedas, intiimseski seoses, teinekord aga muutuvad vaenlasteks, keda tuleb kiusata ja kellest tuleb lahti saada. Esmapilgul armsalt leebed pehmed elektroonilised mänguloomad kentukid on moodsa aja ilming ja seepärast sobib nendest pajatav raamat hästi Varraku Moodsa aja sarja. 

Olulisel kohal on selles teoses kentukiga mängijate privaatsus – kui kaugele ja kui palju on vaatamine lubatud, kui pole teada, kes ja kuskohast on vaataja. Võib-olla õnnestub vaadataval vaatajaga mingisugune suhe luua, aga võib-olla pole ta suhtlemisest huvitatud, kuid naudib vaadatava igapäevaellu tungimist ja polegi igakord kuigi heade kavatsustega. Võib-olla on vaatajaks mõni pervert, aga võib-olla hoopis mõni lapsuke; võib-olla keegi, kes vaadatavat ihalema või abistama hakkab, aga võib-olla keegi, kellest otsene vaenlane kujuneb.

Raamatututvustus tagakaanelt.
Kas üksildust leevendav ja uudishimu rahuldav kentuki on ikka väärt seda, et temasse kiindutakse ja temaga harjutakse? Kas kentuki on juba meie praegusaja reaalsus või kohe-kohe saabuv müügihitt, mille tulekut peaksime kartma? Kuidas käituda?

Samanta Schweblin kirjutab omapärase lakoonilisusega ja samas põnevalt rohketest väga erinevatest keskkondadest pärit tegelastest. Tahtsin seda teost lugeda mulle huvipakkuva temaatika tõttu, milleks on järjest süvenev kõikvõimalike elektrooniliste vahendite mõju inimeste psüühikale ja ühiskonnale. Omamoodi õpetlik oli Schweblini kujutluspilt, kuidas kentuki omamise ja temaga tegelemise aja jooksul muutuvad suhted ja iseloomud, kuidas näiteks eelistatakse kentukiga (ja tema kaudu tundmatu kaugvaatlejaga) tegelemist oma igapäevaelu probleemide lahendamisele ja lähedastega olemisele, kuidas mänguloomakest eelistatakse sõpradele või kasutatakse võimalust temaga, õigupoolest tema kaudu nähtuga ja kogetuga sõprade ees uhkeldada.

Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll. Nii avab ta oma romaaniga üsnagi ehmatava lähituleviku väljavaate, käsitledes valdkonda, mis nüüdisaja kirjanduses ja meedias üha päevakajalisemaks teemaks muutub.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

07/10/2020

Suur vastasseis


Hilisõhtul vaatasin hulk aega Marssi. Suures vastasseisus* on minu jaoks midagi lummavat isegi sellest hoolimata, et palja silmaga ja nõrga binokliga vähe näeb. See on justkui pidupäev, mil meenub nii palju. Kõike ma siia ei kirjuta, paar mälestust siiski.

Olen põlvkonnast, kes lapsena sai osa esimeste kosmoselendude põnevusest. Koos naabritüdrukuga vaatasime öötaevas Nõmme kohal liikuvat valgustäppi ja olime täitsa kindlad, et nägime esimest sputnikut. 

Gagarini kosmoselennu teadet kuulsin seinal rippuvast valjuhääldajast lastehaiglas arsti ukse taga oma järjekorda oodates. Mäletan, et mõtlesin siis, missugune hädapätakas ma olen – maailmas toimub nii suurepärane sündmus, et inimene lendas esmakordselt kosmosse, aga mina olen siin haige. See tekitas jonni ja tervekstahtmise õhinat.

Raamatutest oli mu suur lemmik Aleksei Tolstoi „Aeliita“, milles marsitar armus inimesse ja igatseval häälel läbi kosmoseavaruste oma Taevapoega kutsus. Muud marslased sinna sattunud inimeste vastu nii sõbralikud ei olnud, aga raamat tervikuna andis lootust, et seal kaugel on keegi. Võib-olla vaatab see keegi suure vastasseisu ajal mingi võimsa teleskoobiga otse mu toaaknast sisse ja see on talle põnev.

Teise lapsepõlves mulle meeldinud raamatu pealkiri oligi „Suur vastasseis“, autoriks Lev Kassil, ja selles vaatasid noored, kui neil oma igapäevarutu vahel aega jäi, huvi ja tulevikulootustega Marssi. Elasid üle raskeid aegu nagu sõda ja selle haavad, kuid unistasid tundmatutest kaugustest ja kõrgustest.

Tervitused kosmosele ja kosmosesse!

* Järgnev viide on loole, mis eile oli lugeda tasuta, kuid praeguseks on tehtud tasuliseks. Lingi panen siiski, sest ehk kunagi saab seda sisukat artiklit jälle vabamalt lugeda: https://leht.postimees.ee/7078326/pilk-taevasse-ootaevas-sarab-aastakumnete-vagevaim-vaade-marsile

Pildil on marslanna Aeliita T. Kullese illustratsioonil Aleksei Tolstoi jutustusele, 1958.

01/10/2020

Vaatamisi: „Geenius ja hullumeelne“

Järelvaatamisvõimalus, mida ERR-i telekanalid ja Jupiter pakuvad, on mulle väga oluline muu hulgas ka seetõttu, et pikki filme järjest tervikuna vaadates kipun väsima, aga järelvaadates saan seda teha neid poolitades ja süvenedes mitmel päeval ja mulle sobival ajal. Eile ja täna nähtud film oli minu jaoks tõeline kingitus ja kuulub päris kindlasti oma mõju poolest minu selle aasta ekraanielamuste tippu.

Võib ju kahelda, mida huvitavat saab olla filmis sõnaraamatu tegemisest, aga „Geenius ja hullumeelne“ (The Professor and the Madman; Iirimaa, USA, Suurbritannia, 2018, rež Farhad Safinia) on erakordselt pingeline ja kirglik film. Kaks peategelast, professor James Murray (Mel Gibson) ja Yale'i ülikooli endine õppejõud, dr William Minor (Sean Penn) on mõlemad oma meeletuses ülihuvitav paar, kes tajuvad keele, sõnade ja tähenduse arengut ning seda, et iga sõna muutub oma tähenduse valgusel kauniks.

Murray alustas 19. sajandi teisel poolel Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostamist ja sai Minori näol endale ootamatu abilise. Aga nende mõlema kohtumiseni on veel aega, nende sügavalt komplitseeritud saatused hargnevad filmis paralleelselt, et siis jõuda nende vapustava esimese kohtumise stseenini.

Kes ikkagi on hull, kes ikkagi on geenius, missugune on geniaalsuse ja hullumeelsuse suhe, kas hull tuleks jätta ta pettekujutelmade küüsi või väärib ta ka rängema süüteo puhul andestust, võimalust teha seda, milleks tunneb endas kutsumust?

Ja kas seesama näiliselt lihtne sõnaraamatu tegemine ei ole oma olemuselt töö paljudele põlvkondadele, sest ükski keel ei jää igavesti muutumatuks?

Kas armastus toob alati kaasa vastuarmastuse ja kas igast sõprusest saab päris sõprus?

Naistegelased (Natalie Dormer ja Jennifer Ehle) on samuti omapärased ja isepäised, ühtaegu üllalt tugevad ja hapralt haavatavad. Nemadki panid mind oma saatusele kaasa elama. Üldse on selles filmis paljude tegelaste rollid, sealhulgas lapsed, väga hästi mängitud.

Õnneks ei jäänud see film mul nägemata.

* * *
Põhjalikumalt on selle filmiga seonduvast juttu Tartu Linnaraamatukogu blogis „Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“:
https://raamatukava.wordpress.com/2020/09/10/geenius-ja-hullumeelne-laupaeval-12-septembril-kell-2220-etvs/

30/09/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses. „Gauguini teekond Tahitile“


 ETV2 näitab koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist.

Teisena oli septembris kavas „Gauguini teekond Tahitile“ („Gauguin: voyage de Tahiti“, 2017, rež Edouard Deluc). Osades: Vincent Cassel, Tuheï Adams, Malik Zidi.

Filmitutvustusest: Ajaloolise draama tegevus hargneb 19. saj lõpus. Prantsuse impressionistlik maalikunstnik Paul Gauguin ei suuda kodumaal kuidagi oma töid müüa ja unistab looduslapse elust eksootilistel Polüneesia saartel. Tahitil saab Gauguin uuest elust ja värskest armastusest uut hoogu ja seal sünnivad juba surmavalt haige Gauguini kuulsad maalid Polüneesia põliselanikest.

Hoolimata sellest, et nii tema sõpradest kunstnikud kui ka viie lapsega abikaasa väidavad, et ei saa lihtsalt minema sõita ega tule temaga kaasa, suundub taltsutamatu ja isepäine Gauguin Polüneesiasse. Aga seal pole vaese ja haigena kuigi mõnus elada ka siis, kui saatus talle uue suure armastuse toob. Tahitilanna Tehura tahab kunstnikult niihästi armastust kui ka toitu ja valget kleiti, et kirikusse minna. Nende muretsemine on peaaegu igasuguse sissetulekuta haigele kunstnikule aga raske.

See on film kirest loomingu vastu ja masendavaks muutuvast armastusest looduslapsest naise vastu, keda Gauguin halvematel päevadel lausa luku taga koduvangis peab. Ja veel on see film imelistest maalidest, mis said kuulsaks ja hakkasid suurt raha maksma alles pärast kunstniku surma. Väga hea on Vincent Cassel Gauguini rollis.

Keda see teema huvitab, neile soovitan lugemiseks William Somerset Maughami suurepärast romaani „Kuu ja kuuepenniline“ („The Moon and Sixpence“, 1919), mis on kirjutatud Gauguini eluloo ainetel.


Poster internetist, tutvustusteksti kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

EDIT: Vaatamata jätsin oktoobris kolmandana kavas olnud filmi „Hundi kutse“ („Le chant du loup“, 2019, rež Antonin Baudry, osades: François Civil, Omar Sy, Mathieu Kassovitz), mis filmitutvustuse kohaselt on triller sellest, kuidas Prantsuse tuumaallveelaeva pardal lasub kogu vastutus noore mehe õlul. Tal on haruldane anne tuvastada iga väiksematki heli. Ta on tuntud kui mees, kes kunagi ei eksi, ent ometi teeb ta vea, mis seab surmaohtu kogu meeskonna.

Teistest prantsuse filmiõhtute filmidest:
1. „Elukool“
4. „Kaksikelu“
5. „Henri Picki mõistatus“