29/09/2008

Koondamine ei ole elu ots


Blogides kirjutatakse praegu palju koondamisest (eriti ajakirjandusväljaannetest koondamisest). Noortest ja vanadest, kes selle ohvriks langevad. Muredest sellega seoses.

Olen selle 1999. aastal üle elanud. Rõhk oli küll teine, koondati mitte kardetava või juba saabunud majandussurutise pärast, vaid siis, kui Õhtulehest "kollast" väljaannet kujundama hakati, kui ilmale hakkas tulema tabloid SL Õhtuleht. Majandus- ja linnatoimetust, mis oli mu selleaegne töökoht, siis enam ei vajatud, nagu ei vajatud ka kultuuritoimetust ja veel paljusid häid kirjutajaid.

Leidsin uue töökoha üsna ruttu. Läksin ajutiselt, aga jäin seitsmeks aastaks.
Pärast seda koondamiskogemuse saamist kirjutasin probleemi kokkuvõtva loo Terviselehele. Tundus, et seda on tarvis, sest ka tollal oli koondamise pärast muretsejaid palju, mitmetel elualadel. Põhiliselt need, kelle vanus hakkas kuhugi 45-50 kanti tiksuma ja kellel pensionilejäämiseni veel aega oli, kuid keda töökohad ühel või teisel põhjusel vanaks pidasid.

Otsisin selle loo nüüd üles. Võib-olla on sellest ka noorematele tuge. Koondamine ei ole elu ots, kuigi esialgu võib nii tunduda.


Koondamisele järgnevad päevad

Tavaline töönädal. Esmaspäev tõi Annile kaasa kiituse tubli töö eest, kolmapäeva pärastlõunal aga ilmus paarikümne inimese arvutisse teade, et poole tunni pärast oodatakse neid koosolekule firma optimeerimise küsimustes. Pool tundi hiljem istusid karmist sõnast "optimeerimine" heitunud kolleegid koosolekul ja kuulasid firmajuhi sõnumit neid hõlmava koondamise kohta.

Koondamisteated olid juba valmis ja, mis iseenesest päris meeldiv, kõik seaduses ettenähtud rahasummad välja arvestatud. Ka etteütlemata jäänud päevade eest. Reede õhtuks pidid koondatud olema firmast ja selle arvutitest kadunud.

Protesteerima ei hakanud keegi. Kuigi ehk oleks pidanud. Aga esimeste päevade masendus, et neid enam vaja polnud, ei lasknud mõtteid nii palju koguda. Nooremad inimesed, kellel kohe kuskilt uus töökoht paistis, olid isegi rõõmsad nagu taevast kukkunud raha üle. Vanematel oli raskem. Kui sul ikka on aastaid üle 50 ja pensionieani veel tubli tükk aega, siis ei taha sind eriti keegi, sõltumata su oskustest, kogemustest, lojaalsusest ja muust tublidusest. Selle tunnetamine on valus ja väsitav.

Anni, üle viiekümnene koondatu, oli alguses endast täiesti väljas. Väsinud, solvunud, kurb. Ühe päeva. Siis helistas vanem naissugulane ja kutsus teda hapukapsasuppi sööma. Supi kõrval oli hea rääkida. Ei olnud sugulaselgi tööd pakkuda, kuid asja rahulikult arutades jõudis Anni äratundmisele, et sugugi mitte kõik hea pole tema elust kadunud.

Kodus võttis Anni paberi ette ja tegi mitu nimekirja. Esimesele lehele said kirja kolleegid ja tuttavad, kelle poole võiks tööotsingul pöörduda. Päris pikk nimekiri tuli. Enamasti nendest, kelle abil võiks leida erialase töö, mida Anni üle 28 aasta teinud oli.

Teine nimekiri oli tuttavatest, kelle abil võiks leida mingi muu töö. Kolmandale lehele pani Anni kirja kõik oskused, mis ta endal mingi töö leidmiseks arvas olevat. Neljandale lehele kirjutas ta ajalehtede nimed, kust töökuulutusi otsima hakata. Sellega ta esialgu piirdus.

Kolmanda tööta oleku päeva hommikul helistas sõbranna. Kui ta kuulis, et Anni hoolimata mitut kuud katvast koondamisrahast juba tööd on valmis otsima, kiitis ta Annit. "See on õige, et sa kohe ennast liigutama hakkad. Statistika näitab, et need, kes kohe tegutsema hakkavad, leiavad enamasti ka uue töökoha. Kui kauemaks koju vahtima ja võib-olla ka ennast haletsema jäädakse, siis murdutakse, tuleb mingi hingeline väsimus ja uut kohta otsida on palju raskem. Vahel ka lootusetum."

Anni jõudis helistada vaid mõnele oma esimeses nimekirjas kirjapandule, sest tal vedas. Üks noorem koondatud kolleeg sai tööpakkumisi nii palju, et ütles ühest kohast ära ja pakkus seda omakorda Annile. Anni ei peljanud, et palk oli koondamiseelse töökoha omast väiksem ja amet tõenäoliselt ajutine. Keegi oli lihtsalt lapsepuhkusele läinud.

Anni leidis, et sügise pimedatel päevadel on tööl parem käia kui kodus istuda. Pealegi saab tööle sisse elades ehk ka mujal midagi teha. Tööl käies on ka parem järgmist kohta otsida, sest keegi ei vaata sulle pikalt otsa ega mõtle, mis sul viga on, et sind ei tahetud. Suhtlemisvõimalus peale selle. Üle viiekümnestele on suhtlemine väga tähtis - aitab kauem noor püsida.

Anni läks tööle. Esimestel koondamisjärgsetel päevadel justkui jupsima hakanud süda ei andnud enam ennast tunda. Uute töökaaslaste hulgas oli ta reibas ja tundis end hästigi. Julge pealehakkamine on pool võitu, tuli talle meelde paljuräägitud vanasõna.

Kõige tähtsam oli, et koondamisest heitumise asemel suutis ta hakata mõtlema ootamatult süllelangenud vabadusest. Nende asjadega, mis vanas töökohas talle ei meeldinud, ei puutunud ta enam kokku. Mõni inimene, kes pikale tutvusele vaatamata vaid mokaotsast tervitada mõistis, kadus nüüd tema tutvusringkonnast ära. Asemele tuli uusi tutvusi, uusi võimalusi. Juba uus teekond tööle, mis väljakujunenud tänavatel käimise rutiinist erines, tähendas rohkeid uusi pisiavastusi.

Koondatud Annisid on praegusajal palju. Omaenese tervise huvides peavad nad ka rasketel päevadel suutma mõtelda lootusrikkalt. Kõigil ei laabu elu pärast koondamist suhteliselt valutult nagu selle loo peategelasel, kuid kurbade mõtetega oma tervist rikkuda ka ei maksa. Enesekindlus ja eneseusaldus on palju väärt.
Terviseleht 43, 1999

28/09/2008

Fotojaht - MIHKEL


Ühtegi eestimaist Mihklit ette ei sattunud, aga Michaelid, Mike´id, Mikeled ja muud taolised on ka mujal maailmas au sees. Mihklipäev sai nime peaingel Miikaelilt - siin siis mõned pildid Suurbritanniast temaga seoses.

Coventry taastatud katedraali seinalt:



Salisbury katedraali peaingel Miikaeli kabelist:



St Michael´s Mount (sellest pühakohast saab rohkem lugeda siin):



Land´s End´is, kus maa merega kohtub, on seinal brittide soovid seoses hiljutise aastatuhandevahetusega. Siin kaks neist, mõlemal soovijate nimed Miikaeliga seotud.



Teiste fotojahiliste pildid on siin.

27/09/2008

Väike tundeline teekond


See, kellega ma aeg-ajalt jalutamas käin, kutsus mind täna väikesele teekonnale. Mõnda nähtust on siinsetel piltidel.

Sügisvärvid on lõpuks ometi tulnud. Kastan on täiesti kuldne, teised puud ka kõik teisenenud, erksates toonides.Taevas oli ennelõunal sügavsinine, nüüd, kirjutamise ajal jälle halliks tõmbunud. Aga sellest kirkusest on midagi hinge jäänud. Kaamost ei kuskil.

Selle kaamose, depressiooni ja stressiga on minu arvates suurelt jaolt nii, et oleme oma kõige väiksematelegi meeleolukõikumistele hakanud panema järjest kõlavamaid nimesid ja siis ise nende nimede hirmutavasse lummusse sisse elanud.

Iga natuke nirum sügispäev tähendab paljude arvates kohutavat kaamost ehk sünkpimedust - aga otsigem siis iseendast, oma kaaslastest, ümbrusest, elust üles need väikesed valgusesädemed, mis seal ometigi on.

Tänasel teekonnal käisime muuhulgas ka raudtee ääres Järve ja Rahumäe vahel oleva suure kivirahnu juures. Sellele ilusale kivile on aegade jooksul "kunstiharrastajad" palju liiga teinud. Nõukaajal oli sellele vahelduvalt kirjutatud "Slava KPSS" või "Maha KPSS", praegu on kivi metsapoolsel küljel keegi Ansipile pahane, raudteepoolselt paistab haakrist. Ka lähedase raudteesilla treppidele on suur Adolfi portree ja haakrist kritseldatud. Pole just meeldiv vaatepilt...

Kalmistul oli sügislehtedes teedel hea, mõtlik jalutada. Rähnid toksisid, ühe sain pildilegi, aga üsna kaugelt.

Tore ennelõuna oli. Aitäh jalutamakutsujale :)






25/09/2008

Stonehenge


Sel nädalal on kõikvõimalikus rahvusvahelises meedias palju juttu olnud Stonehenge´ist. Teemaks teadlaste (Darvilli) arvamus Stonehenge´ist kui ravikohast. Juhtumisi kirjutasin Stonehenge´ist ka oma artiklis "Seal, kus ravijumal talvitus", mis ilmus septembris. Panen nüüd osa artiklist siiagi.

Augusti alguse Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi tipptunniks minu jaoks kujunes Stonehenge. Salisbury tasandikul Wiltshire krahvkonnas paikneva Stonehenge´i kivimonoliidid on Euroopa kõige kuulsam eelajalooline monument, mille vanim osa pärineb arvatavasti ajast umbes 3500 aastat e.m.a.

Müstiline paik, mille kohta antud erinevatel nii maise kui kosmilise päritoluga tõlgendustel ja käsitlustel, kas tegemist oli observatooriumi, ohvripaiga või pühakojaga, ma siinkohal pikemalt ei peatuks.

.

... Huvitav on Oxfordi ülikooli arheoloogi Anthony Johnsoni väide, et Stonehenge´i ehitajad tundsid geomeetriat vähemalt sama hästi kui Pythagoras, aga seda juba 2000 aastat varem.

... Üks viimaseid teooriaid Bournemouthi ülikooli arheoloog Timothy Darvillilt väidab, et Stonehenge on tervise- ja ravijumala koda, kusjuures tervisejumal on ekvivalent Rooma Apollole ja Kreeka Apollonile, seega ka valguse- ja päikesejumalale.

Talvel rännanud Apollon Hyboriani (Hüperboreasse), mille asukohaks peetakse (Eesti ja Skandinaavia kõrval) Briti saari, enamasti Stonehenge´t. Talle järgnenud kummardajad püstitanudki siinsed kummalised kivihiiglased. Tervisejumala kultust on Darvilli arvates niimoodi alles hoitud mitu tuhat aastat.

Siit edasi mõeldes on Stonehenge´il seos ka kreeklaste ravijatega, eriti kuulsa tervistusjumala Asklepiosega, kes ju uskumuste alusel olevat Apolloni poeg... (Lugu Asklepiosest on mu teises blogis.)

... Pikka aega on arvatud, et Stonehenge on eriti oluline suvisel pööripäeval, kuid Darvilli nägemuse kohaselt on tähtsam talvine pööripäev.

... Usutakse, et kõik Stonehenge´i kivid on tervistavad. Isegi veel 18. sajandil murti suuri kivitükke, et neid kaela riputada ja kaasa võtta ning peeti ravivaks ka murdekohtadest nirisevat vett.



Raamatus "Stonehenge: The Biography of a Landscape" kirjutab Darvill, et tõenäoliselt ravisid ennast siin mitte ainult kohalikud, vaid ka mujalt, Walesist, Iirimaalt ja Kesk-Inglismaalt tulnud inimesed, lähedases matusepaigas on leitud veelgi kaugema päritoluga, tõenäoliselt Šveitsist, aga võib-olla hoopis Prantsusmaalt või Hispaaniast pärit skelette.

Stonehenge´i lähedal on leitud ka selle arvatavate ehitajate asula. See on hinnanguliselt kõige suurem vanaküla Suurbritannias.Leitud on kaheksa ehitist, kuid arheoloogide arvates on neid veel vähemalt 25.

... Stonehenge´i lähipiirkonnas.on tihti ka müstilisi viljaringe leitud. Arvatakse, et need on seotud kivimonoliitide kummalise mõjuga ja ebatavalise, meile teadmata ülesandega.

Druiidid peavad siinseid kivihiiglasi oma uskumustega ja tarkustega seostuvateks ja Stonehenge on nende jaoks pühapaik.

... Praegu on külastajate sissepääs Stonehenge´isse üsna näotu ja justkui ei sobi selle koha olemusega. Kuid kavas on see korrastada, paari miili kaugusesse on kavas ehitada Stonehenge´i külastajatekeskus, kus hakatakse korraldama näitusi, kultuuri- ja haridusüritusi Stonehenge´iga seoses.Sealt tuuakse külastajad kivihiiglaste juurde väikerongiga. Ka on kavas viia autoteed Stonehenge´ist eemale, osaliselt tunnelisse, et vabastada kivide kogemine kõigest segavast.

Artikkel ilmus tervikuna Kodutohtris.

Minu fotod
Stonehenge´i pilte on ka siin.

24/09/2008

Mauruse raamatupoe lahkumine


Käisin eile Mauruse raamatupoes - sisuliselt oli see hüvastijätt. Läksin vaatama, mida veel huvitavat leida on, enne kui kauplus järgmise aasta algusest suletakse.

Riiulitele oli vähe jäänud, ilmselt on ka blogipuu kaudu levinud teade poe sulgemisest oma töö teinud ja suurem hulk raamatuid nii eesti- kui venekeelsel poolel on ära ostetud. See on hea pood olnud. Minu jaoks eriti ligitõmbav on olnud venekeelse kirjanduse valik - palju kvaliteetset taskukohase hinnaga kirjandust, rohkesti teatmeteoseid, keeleõpikuid, väärtluulet, mütoloogiaid, antoloogiaid ja muid kogumikke, ajalookäsitlusi jne - hästi palju põnevat ja sisukat. Olen sealt korduvalt oma raamatukogu täiendanud.

Aga juba hulk aega on olnud tunda, et kauplusel ei lähe majanduslikult hästi - kas või üksnes alatine elektri kokkuhoid müügisaalis näitab seda. Ostjaid oli eile päeval vähe ja enam-vähem kõik rääkisid müüjatega, et neil on kahju poe sulgemisest.

Kahju on jah. Kuigi lähikonnas on raamatukauplus Magistrali keskuses, pole seal niisugust õhkkonda ja ka mitte niisugust valikut. Häid raamatupoode Mustamäel rohkem polegi.

Poe mustakirju kass näugus ka päris kurvalt - nii toredat ja vaimset kodu ta vaevalt enam saab.

Aitäh, Mauruse pood!

Pilt: Jean-Honoré Fragonard´ maal "Lugeja", u 177o. a.

23/09/2008

"Hõbevalgega" seoses


Laupäeval tõin endale "Hõbevalge"...

Üks mälestus tuli meelde. See pilt on "Hõbevalge" ilmumisaasta,1976. aasta juulist. Kihnu, Rock City, kamina ees seisab kirjanik Lennart Meri, tollessamas päevinäinud tuulepluusis, millega oli vahetult tulnud Kaali järve kaldalt.

26. juulil 1976 alustati Kaali meteoriidikraatri kompleksset uurimist. Veerand tundi hiljem leiti sealt sajanditetagune kild. Meri tuli sealt otse kohtuma vabariikliku noorte teadlaste nõukogu (NTN) suvelaagrilistega. Tõi killu meile Kihnu näha. Saime seda käes hoida, tunda, kuidas tuksuvad sajandid me peopesas, tunda seda kui “konksu, mille külge haakub küsimus inimese kui liigi mälust, ja tajuda, et aeg, mis on me selja taha jäänud, on meie tunnetuse seisukohast lõputu” (Meri).

Hiljem kolisime saalist ümber lõkke äärde. Lennart Meri rääkis seal öisest tähistaevast ja võib-olla mõtles just noil hetkil järjest uusi “Hõbevalgeid” raamatuid valmis. Veel on meeles, kuidas ta tuliselt vaidles filosoof Lembit Valtiga inimese ja looduse vahekordade üle. Ta oli Kihnus koos abikaasa ja poegadega ning niisuguseid öiseid lõkke ääres istumisi oli laagrinädala jooksul rohkem kui üks.

Meril oli vaimustav teabekartoteek. Arvuteid ju tollal veel polnud. Kataloogikastid olid ta kabinetis Nõmme majas. Kord käisime tal külas, laotasime hulga kaardikesi põrandale ja roomasime seal ringi neid vaadates ja teda kuulates. Põnev oli...

Pilt on udusevõitu, varem ilmunud Noorte Hääles (5. aug 1976, mu artikli juures) ja sellel kuulavad kirjaniku esinemist tollased NTN-i liikmed Tõnis Kaasik, siinkirjutaja, Andres Kollist, Ants Urvak; kogu saalitäis pildile ei mahtunud.

Muidugi said meist kõigist usinad "Hõbevalge" ja "Hõbevalgema" lugejad, raamatud said mitu korda läbi loetud. Nüüd siis on huvitav vaadata, mida toimetajad seekordse väljaande juures on muutnud või lisanud.

22/09/2008

Iseendale sügise alguseks

Kalendrisügise aluseks panen siia kord jälle mõned selle suve õied. Ehk teevad need peale minu veel kellegi pimedaid sügisõhtuid rõõmsamateks. Nii õitsesid need augustis 2008.

Esimene on liilia Shakespeare´i sünnikodu aiast Stratford-upon-Avonis. Liiliatest on Shakespeare kindlasti kuskil ka kirjutanud, aga mulle meenus Ophelia lillejagamisstseen:

"Siin on rosmariini, see on mälestuseks, palun, armsam, pea meeles; ja siin on käoorvikuid, need on mõlgutuseks...
Siin on teile venklit, ja kurekelli ka. ... Siin on ruuti teie jaoks, ja muist on minu jagu: me võime hüüda neid pühapäeva armulilledeks;...Siin on maarjalill. Annaksin teile mõned kannikesed, aga need närtsisid kõik ära, kui mu isa suri..." ...

Ja neiu kurb lõpp:
"Kui lookas okstele ta ronis riputama vanikut, siis murdus reetlik oks ja pillas neiu koos lilledega nutva oja rüppe."



Õied Blenheimi palee aedadest lõhnavad aristokraatiast...



... ja Suurbritannia Eedeni aedadest pakuvad lopsakust ja rahvalikkust.



Päris kodu lähedalt... pidulikult ja igapäevaselt korraga.



Ja ongi taas sügis... Aastaaegade vaheldumine on meie elupaiga õnnistus. Igavene suvi või jäine talv oleksid igavad, aga nii saame osa looduse karusselli uudsust toovast ja alati mõistatuslikust keerlemisest...

21/09/2008

Fotojaht - muusika: laula elule!


Muusikaga seotud fotosid on mul vähe. Ühe neist, Cardiffi festivalipäeval esinenud ansambli oma, panin blogisse juba mõni aeg tagasi. Siinne esmapilgul muusikaga ei haaku, sest mida üks siga ikka muusikast teab.

Aga see siga asus Bathis ja oli üks neist paljudest kunstiteostest, mida kunstnikud linnale kinkinud on. Muistend räägib, et Bath kui ravimuda-, kümblus-, ja supelasutuste linn asutati kohale, kus nähti notsusid rõõmsalt jõemudas mõnulevat. Seepärast on sead seal au sees.

Kirikus oli meie sealviibimise ajal augustis suur kooriesinemiste päev, natuke sai seda kuulatud. Sigadest küllap vist kõige kultuursem seisis suisa kiriku ees. Muusikaga aga seob seda sea küljele kirjutatud tekst, mida võiks ehk võtta soovitusena laulda elule - omal viisil, nagu süda, hing ja häälepaelad võimaldavad. Rõõmust ja tänust, et elad. Laulda nagu ööbik või... nagu siga aia vahel.

Sing for life.


Teiste muusikapildistajate fotod leiab siitkaudu.

19/09/2008

Kõik on tagajalgadel


Väidetavalt sai ahvist inimene siis, kui ta end tagajalgadele ajas ja neil kõndima hakkas. Sest saati on tema tagajalad jalad ja esijalad käed.

Aegajalt kirjutatakse ja räägitakse ajakirjanduses inimestest tagajalgadel Viimasel ajal üha sagedamini.

Kui Eesti Ekspress 2006. aasta novembris kirjutas, et Eestis on kodanik lõpuks ometi tagajalgadele tõusnud, siis võis seda veel piltlikult võtta nii, et kodanik on lõpuks ahvist inimeseks saanud, otsustama kippumas.

Kui 2007. aasta jaanuaris Postimehes kirjutati, et Norra välisministeerium on tagajalgadel (ebasoovitavate ilmingute pärast), siis tekkis küll küsimus, kas enne oldi neljakäpakil või maoli maas.

Viimasel ajal on aga tunne, et vahepeal oleme vist küll taas käpuli kõndinud, ei oska enam käsi ja jalgu kasutada ning tarvitame ees- ja tagajalgu, nagu neljajalgsed ennemuiste ja alati.

Telesaatekava Nädal kirjutab "Teadmata kadunud" neljanda hooaja kohta: "See sari hoiab näitlejaid tagajalgadel, sest kõik on ärevil ega tea, kas nad jäävad ellu või mitte."...

Kujutluspilt tekitab näitlejatekarja, kes puudlikeste või muude tõukoerakeste kombel üritab kahel tagajalal tantsida... Või on inimestel lisaks jalgadele veel mingid tagajalad...

Eriti naljakas oli, kui väideti, et jalgpallis "oli Eesti kaitse vastase ees tagajalgadel... ja natukese aja pärast sai ka rünnak jalad alla"... -- Kuigi paistab, et 7:0 kaotuse puhul oldi pigem käpuli või esijalgadel...

Inimene on ikka jalgel olnud, aga võib-olla olime tõepoolest eneselegi märkamatult vahepeal jälle ahvid (või kes iganes) ning nüüd on uuesti aeg tõusta tagajalgadele.

See tagajalgade väljend mõjub samamoodi kui ühes spordikommentaaris kuuldud "korvpallihooaja avavärav".

Pilt laenatud internetiavarustest.

18/09/2008

Saladuslik keskaegne mina

Your result for The Who Would You Be in 1400 AD Test...

The Prioress

You scored 18% Cardinal, 69% Monk, 53% Lady, and 24% Knight!

You are a moral person and are also highly intellectual. You like your solitude but are also kind and helpful to those around you. Guided by a belief in the goodness of mankind you will likely be christened a saint after your life is over.
Take The Who Would You Be in 1400 AD Test

17/09/2008

Ontliku ameeriklanna lugemisvara


Vahepeal blogimaastikul ilma teinud raamatumeemide taustal on ehk huvitav teada, mida luges ontlik Ameerika tütarlaps, kes valdas kaheksa-aastaselt kolme keelt ja kellest ema teadlikult kasvatas tulevast Inglise suurilmadaami.

Consuelo Vanderbilt Balsan kirjutab oma raamatus "The Glitter & the Gold" (kirjutatud 1953, esmatrükk 1973, mitu kordustrükki, viimane päris hiljuti), et talle õpetati varakult selgeks prantsuse, saksa ja inglise keel. Just sellises järjestuses. Prantsuse keelt rääkis ta vanematega, saksa keelt guvernandiga ja inglise keelt teise koduõpetajannaga.

Palju õnnelikke tunde veetis ta Madame de Ségur´i "Les petites Filles Modéles" ja "Le Bon Petit Diable" lugemisel. Saksa raamatutest on talle meelde jäänud "Zwei un Fünfzig Sonntage". Siis kuulusid varajase lapsepõlve juurde veel Anderseni ja Perrault´ muinasjutud, La Fontaine´i "Lood", mida ta teadis peast.

Saksa raamatutest on talle meelde jäänud tegelane Struwwel Peter koos Williega.
Edaspidi tulid koos vennaga ja venna kõrval "Robinson Crusoe", Cooperi "Nahksuka jutud" - need andsid alust igapäevamängudeks.

Siis läks lugemisvara romantilisemaks ja sentimentaalsemaks. "The Wide, Wide World" ja Alcotti "Väikesed naised" kulusid pähe.

13-aastane Consuelo luges Kreeka mütoloogiat, "Ulyssese seiklusi", Henty´t, Marryat´i ja Jules Verne´i. "Šoti pealikud" oli talle väga südamelähedane ja Robin Hood lemmikkangelane.

Plutarchose "Eludest" lugemisega kaasnesid Consuelo lausa spartalikud elukombed (näiteks ilma tekita põrandal magamine, mida ta küll külma tõttu kuigi kaua ei harrastanud), vastukaaluks tüdruku rikka kodu luksusele.

Järgmise sammuna meeldisid talle Scotti "Ivanhoe" ja Dickensi romaanid.

Siis tulid Thackeray "Henry Esmond" ja "The Virginians". "Edevuse laata" ei lubatud tal tüdrukupõlves lugeda.

Meeldisid lood undiinidest ja Loreleist. Meelde jäid lastemängud "Alice Imedemaal" ainetel.
Tugevasti mõjutas juba noore neiu tundeelu Elioti "Veski Flossi jõel".

Lisaks sellele loetelule n-ö isiklikest raamatutest luges rahakas perekonnas kasvav neiu veel rohkesti inglise ja saksa luulet ja poeetide ning suurmeeste elulugusid. "Chaucer´i "Canterbury lugude" ja Spenceri "Haldjatekuninganna" juurest jõudsin ma "Nibelungide lauluni" ja "Wallensteinini", Miltoni puritaanliku idealismi juurest Klopstocki Saksa lüürikani, Shakespeare´i juurest Schilleri ja Goetheni," meenutab Consuelo oma raamatus.

Pärast abiellumist Marlborough´ hertsogiga sai nüüd juba aristokraatne suurilmadaam lugeda varem keelatud raamatuid: Goethe "Fausti", Heinet, Schopenhauerit, Nietzschet. Kant ja Hegel talle ei meeldinud, aga Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" meeldis sedavõrd, et ta unistas seda tõlkida, kuni avastas, et sellest teosest on juba väga palju tõlkeid.

Seda kõike siis luges too oma aja kohta haritud neiu aastatel 1880-1895.

Tuleb tunnistada, et paljudki raamatud on olnud ka Eesti tütarlaste mitme põlvkonna kohustuslikus menüüs.

Pildil: Consuelo Vanderbilt, veidi enne 1920. aastat. Eluaastad 1877-1964.

16/09/2008

Kümme kohustuslikku aevastust


Olen hommikuti aevastama hakanud. Ikka vähemalt 10 korda järjest. Tugevasti, tundeliselt... Nagu oleks see kohustuslik unemaailmast tegelikkusse astumisel.

Iseenesest pole selles midagi imekspandavat, sest maja on niiske ja külm – see kõige vastikum ja külmem aeg, mil veel ei köeta ja ilmselt ka niipea ei hakata, sest pole konsensust nende vahel, kes kütmist ootavad ja külmetavad, ning nende vahel, kes kütmist edasi lükkaks, sest kütte hind on kallis ja lõppude lõpuks saab ju ka muud moodi sooja teha. Igasügisene dilemma, tänavustes majandusoludes ilmselt suurem kui kunagi varem. Paljude probleem.

Köha on ka päris jube, aga seegi arvatavasti niiskusest ja külmast ning sellest hallituselõhna tundest, mis mind niisuguse niiskuse ja külmaga tabab. Nii käingi kodus räpparina mitmekihilises rõivastuses ringi ja aeg-ajalt soojendan end kuuma joogiga.

See, et sügisevärve veel pole, mind ei häiri. Möödunud kevadel oli mul nii suur igatsus rohelise järele, et ma lausa naudin seda, et loodus ikka veel roheline on. Küll tuleb iga asi omal ajal. Pigem häirib pimedus, sest suvises päevavalguses oli hea tööd teha - laotad oma lugemisvara lauale laiali ja kõik on kenasti näha. Laualambi valguskiired mulle nii inspireerivalt ei mõju. Minu arvates olekski üsna normaalne, kui inimene suvel tööd teeks ja talvel näiteks karu kombel magaks. Aga ju ma ikka laisk inimene olen :)

Tegelikult olen septembris päris palju tööd teinud: mitu tellitud lugu ja toimetamist. Virisemiseks pole põhjust.

Niisugune näpuharjutus siis... Kõik postitused ei peagi targad olema.
---
Olin just punkti pannud, kui tuli meelde, kuidas palju aastaid tagasi ilmus Noorte Hääles kellegi kirjutis, kus pahandati teatrisaalis köhijatega, kes ülejäänud publikul etenduse jälgimist segavad. Seepeale helises mu laual telefon - olin tollal noor ajakirjanik - ja helistajaks osutus tuntud lastekirjanik, kes ütles väga inimlikul moel, et kui õnnetute köhijatega pahandada, siis tema kolm kähedahäälset pidevalt köhivat tegelast - ikka need naksitrallid - teatrisse ei saakski.

Eks nad ju aevastavad ka...

14/09/2008

Fotojaht - värviline


Sügisvärve, mis ju selle fotojahi puhul esimese mõttena pähe tulevad, on ümberringi veel väga vähe. Teine mõte oli selle suve lilled, aga neid saab blogisse ikka ja jälle pandud. Oma lilleaeda ei ole, nii ongi blogi parim paik suviseid lillemälestusi talletada. Neid tuleb siia kogu aeg, ka ilma fotojahita.

Siis vaatasin lihtsalt, mida olen veel pildistanud, sest värve on ju igal pildil, värve on palju, sest maailm lihtsalt on värviline ja kirgas. Kolm pilti jäid sõelale.

Esimene, peaaegu et sügis, ainult et vahtralehed taustal on kunagise noore kunstniku Rain Pikandi pilt. See tähendab, et kui sügisvärve looduses pole, siis tuleb need tekitada :)



Teine, kirju, muster vanalt vaibalt, ema kunagine kätetöö. Luitunud, aga ikka värvirõõmus. Ema armastas värve ja oskas nendega ümber käia. Kõik, mis ta tegi, oli ilus.



Kolmas, punane, looduse metsik kirg suviselt söögilaualt.



Üleeilse VIKERKAARE värvid on siin.

Teiste fotojahiliste pilte leiab siitkaudu.

13/09/2008

Missioonitundega veidriku mängumaal


Kirjutan praegu artiklit läbi inimese elu kestvast missioonitundest. Seepärast pole ka imeks panna, et seekord Glehni pargis käies ei mõtelnud ma pargi asutajast kui veidrikust, nagu tavamall ette näeb, vaid kui missiooni tunnetanud inimesest, kelle eesmärk oli jätta järelpõlvedele Nõmme linn. Kõik pargi ehitised ja rajatised olid aga lihtsalt vallatu mäng, võimalus püstitada midagi, mis enesele meeldib ja teistelegi korda läheb.

Torn näitab pürgi näha kaugemale, sirutuda üle metsalatvade, tähtede poole. Tornil pole enam silti, et see endiselt tähetornina tegutseb, aga tähti on siit palju vaadatud. Torni lähedal lagedamal platsil põles mu lapsepõlves jaanilõke, Nõmme kandi rahvas tantsis tule ümber, kõik põõsaalused olid pidutsevaid seltskondi täis. Lapsed ja täisinimesed - kõik tundsid ennast siin hästi.

Lähedal olev sipelgapesa on ilmselt torni eeskujuks võtnud ja oma mastaapidelt ka torniks püüdlev.



Kärbseseen, selle sügisehaku blogide kohustuslikust menüüst, sirutub torni ukse lähedal samuti taeva poole.



Krokodill. Vist ainus teadaolev selle looma kivine jäädvustus Eestis, vähemasti Tallinnas. Lapseeas ronisin sellel palju, sestsaadik on krokodilli mitu korda restaureeritud. Kas oli krokodill Glehni lemmikloom, seda pole ajalookroonikad fikseerinud.



Palmimaja pitsilised kivid. Minu lapsepõlves hoiatati palmimajja ronimast, sest see oli nii lagunenud. Rusuhunnik kõikvõimaliku sodiga. Nüüd huvitav igasuguste valgusefektidega korrastatud ruum.



Vanapagan, Kurat või Kalevipoeg. Sarviline. Mitte enam Glehni oma, millest kivid kõrval, vaid Mati Karmini oma. Naljakas. Kohmetu hiigelmehike, kes natuke nagu sihi ja suuna kaotanud. Sellisena ainulaadselt mõjuv.

Loss. Siin olen peol käinud. Vist on nüüd siia toodud ka too vana isevärki tammepuust kapp, mis mu kooliaastatel Tallinna 28. kooli kantseleikapina "töötas", aga nüüd peaks olema oma algses asukohas. Vahva kapp oli, tumedaks lakitud puutüvi, käisime seda vahetunniti kantseleis ikka vaatamas ja lapsepihkudega paitamas...

12/09/2008

Mõned hommikud algavad vikerkaarega

Ei ole siin Tallinnas nii kole midagi. Elavad siingi inimesed, lapsed käivad koolis, puud kasvavad, päike paistab, vihma sajab.

Mõned hommikud algavad vikerkaarega.



See on tänane hommik, kell 9.40. Vikerkaare all on koolimaja. Lapsed ei teagi, et nende kohal kaunis värvikaar kummub, nemad on tunnis ja ajavad tarkust taga.

Aga vikerkaar on omasoodu, mitu pikka minutit, mil päike paistab ja vihma sajab korraga. Vikerkaarel on meile midagi öelda. Maailma tarkuste kohta ehk? Aga võib-olla tahab ta lihtsalt kena päeva soovida, ilusa algusega, asjalik-rõõmsa kulgemisega, rahuliku õhtuga?

Öösel oli külm ja und ei tulnud, nokitsesin siis oma blogide kujundust uuendada - värvirõõmu pimedamaks kippuvatesse õhtutesse. Ime siis, et hommikul kõik vikerkaarevärvid korraga akna taha külla tulid. Sinna ilmakaarde, kus muidu päike looja läheb.

10/09/2008

Lustakad lehmad

Vihmasel päeval võib mõni ootamatu väike asi elu lustlikuks muuta.

Oleme paar päeva ostnud OÜ Põlva Piim Mumuu jogurtit, mille nimi on Meloodia - Kiivi ja tikri kaanon. Väga hea jogurt. Harutasime pakendiümbrise lahti ja leidsime selle teiselt poolelt lõbusad värvi-ise-pildid.

Lehm maalib.
Lehm laseb vibu.
Igati lõbus lehm.



Tuju läks heaks. Hakka kas või ise värvima, kui lapsi käepärast pole.
Lastele vist meeldivad ka.
Tore nipp igatahes.



Estover OÜ Hiirte juustu spordilembeste hiirte värvirõõmsad kleepsud on ka väga vahvad, aga nendega pole nii suurt isetegemisvõimalust kui Mumuu lehmapiltidega. Neid võib küll teemade järgi koguda, aga ühel hetkel, kui juustumaias olla, saab neid palju ja siis pole enam nii põnev. Värvimine on sutsu põnevam.

Piltidel siis Mumuu jogurtiümbriselt leitud värvimisvõimalused.

09/09/2008

Midagi hiirtele ja gurmaanidele


Maa-alustes olid Cheddari koobaste pildid ja mainitud, et seal lastakse valmida ka kuulsal Cheddari juustul, sellel originaalsel siis. Vahepeal ei saadud küll juustukerasid koobastes hoida, sest need maitsesid ka hiirtele ja rottidele, kuid pärast seda, kui teadlased hiljuti nõu ja tehnikaga appi tulid, on koopad juustumeistrite jaoks jälle kasutusel.

Cheddari juustu ajalugu algab Inglismaalt, väidetavalt 1500 aastast pKr. Päris õige, käsitsi tehtud Cheddar on valmistatud nende lehmade piimast, kes söövad vaid värsket rohelist rohtu, võililli ja karikakraid. Nii vähemasti kinnitatakse. Sööt lisab piimale oma erilise maitsenüansi.

Cheddar on aukudega juust, maitse poolest hapukasmagus ning sulab suus. Cheddari juust "küpseb" 9 kuni 24 kuud. Seda juustusorti on Inglise juustudest kõige enam kopeeritud.

Aeg-ajalt püütakse maailmas ikka teha midagi suuremana ja rohkemana, kui teised on teinud. Nii oli see ka 1840. aastal, kui valmistati maailma suurim Cheddari juust. Briti kuninganna Victoria abiellus Saksa printsi Albert von Sachsen-Coburg-Gothaga. Briti farmerid valmistasid 780 lehma piimast peaaegu 500 kg raskuse Cheddari juustu ja andsid selle pulmakingina üle. Pärast seda tahtsid nad oma hiigeljuustu jälle kaasa võtta ja näitusel välja panna. Sellega ei olnud aga kingisaajad nõus. Järgnes kohtuprotsess. Kuhu juust selle vältel kadus, sellest ei tea keegi enam midagi.

Kunagine Briti peaminister sir Winston Churchill kaebas juustuvaliku mitmekesisuse üle. Tema arvamus oli, et maad nii suure hulga juustusordiga pole võimalik valitseda. Temale oleks ainuüksi Cheddari juustust täitsa piisanud.

Cheddari juustust on USA-s tehtud suur koopia USA presidente kujutavast mälestusmärgist, Mount Rushmore`ist. Skulptor Troy Landwehril kulus BBC andmetel George Washingtoni, Thomas Jeffersoni, Theodore Roosevelti ja Abraham Lincolin kujutava juustuskulptuuri valmistamiseks 318 kilogrammi juustu. Arvatavasti polnud see siiski originaal-Cheddar.

Cheddari kuristikus asuv originaal-Cheddari valmistamise keskus pole kuigi suur. Kui võrrelda näiteks tolle parmesanivabrikuga, kus mõned aastad tagasi Toscanas käisin, siis on Cheddari oma lausa tilluke ja selle võrra ka vähem näha. Aga juustusõpradest gurmaanidele on see kahtlemata huvitav.

Piltidel siis üht-teist Cheddari juustu valmistamise ja müügiga seoses. Päris Cheddarist endast, august 2008.

08/09/2008

Lynch hakkab tegema filmi Maharishist


Augusti lõpus teatati (Global Good News), et David Lynch hakkab tegema filmi Maharishi Mahesh Yogist. Muu hulgas kasutab ta selles oma intervjuud Maharishiga poolteist aastat tagasi, mille vältel nad kõnelesid transtsendentaalse meditatsiooni olemusest ja tähendusest ning maailmarahust. Intervjuu kujuneb filmi alusteljeks.

Lynch on öelnud, et tema kahe tunni ja 10 minuti pikkuseks kavandatud film koosneb kolmest osast: Maharishi rännakutest maailmas, mille kaudu avaneb tema elukäik ja teadmiste põhiosa; Maharishi tegevusest hariduse ja tervishoiu alal ja teaduslikest tõestustest Maharishi õpetuse kohta.

Lynch loodab oma filmi lõpetada aasta või poolteise pärast. Mul pole teada, kas tal viimati käsil olnud film "Ruutjuur 1%-st" ("Square root of one percent") Maharishi maailmarahu saavutamise teedest on valminud või kujundatakse just seda ümber Maharishist laiemalt kõnelevaks filmiks.

Maharishi Mahesh Yogi suri tänavu 5. veebruaril.
Olen temast siin blogis ka varem kirjutanud, blogiotsinguga täiesti leitav.

07/09/2008

Kott pähe ja kõrvad kinni


Igasugused teated ja nõudmised ühe või teise telekanali sulgemiseks tekitavad minus tunde, et keegi tahab mulle koti pähe panna ja kõrvad ka veel kinni toppida.

Kogu aeg Soome telekanaleid vaatama harjununa oli mul tõesti kahju, kui osa neist lihtsalt ära kadus. Sellest oleks mul ka kahju, kui Vene kanalid ära kaoks või keelustataks. Oma naabrit/naabreid tuleb tunda, siis ei tule nende käest ootamatusi. Sõltumata sellest, kas neid sõpradeks või vaenlasteks peetakse.

Nii Soome kui Vene kanalitel on väga häid debatte, kultuurisaateid, uudisetesaateid - mõistagi tuleb neisse suhtuda mõtlikult, et eraldada terad sõkaldest. Aga üldiselt on need kanalid aidanud meie maailma avardada. Mina küll neist loobuda ei tahaks.

Meie kodu sagedamini vaadatavad telekanalid on CNN, BBC, Euronews oma uudistega, Eurosport, RTVi eriti oma debati- ja vestlussaadetega , Soome ja Vene kanalid, kui sealt midagi tarka tuleb, ja samuti Eesti kanalid, kui neilt midagi tarka tuleb. Vahel vaatan filmikanaleid või Artet, Mezzot vaataks ka, aga meil on ainult üks telekas :) Võimalik, et midagi jäi sellest loetelust välja, näiteks History viipab juba eemalt kaugelt meeldetuletavalt...

Eelistan vaadata filme keeltes, milles need on tehtud (muidugi mööndusel, et ma keelest aru saan), seepärast ei meeldi mulle tekstide pealelugemine ei eesti ega ka vene keeles. Pealegi on lugejatel enamasti tuim hääl, mistõttu paljud rääkimisega kaasas käivad tegelaskujude nüansid kipuvad kaduma. Mõnda filmi olen vaadanudki puhtal kujul keeleõppimiseks, näiteks itaalia ja hispaania filmid, kui need originaalkeeles on. Ingliskeelseid muidugi ka.

Igasugusel teletarbimisel peavad inimese jaoks küll piirid olema, aga need sõltuvad ta enda huvidest, mõistlikkusest, teadatahtmisest, kriitikameelest, ajaressursist jne. Seda, et keegi kuskil hakkab minu eest otsustama, missuguseid ja kelle telekanaleid ma vaatan, küll ei tahaks. Ei taha kotti pähe ja kõrvu kinni toppida. Purgikaane all elades võib õhk otsa lõppeda.