Koolitee hakul seisab umbkaudu kaheksa-aastane tüdruk ja ootab, kuni ma temani jõuan. Siis ütleb kurvalt: „See on minu kool. Nad lõhuvad selle ära.“ Lohutan, et varsti saab tagasi, siis juba uuenenud kujul.
Tüdruk on ikka väga tõsine. Tema tahab, et ehitamine kiiremini käiks. Talle ei meeldivat koolis, kuhu nende klass asenduspinna sai. Seal olevat liiga palju lapsi. Ja pealegi olevat need venelased.
Püüan näidata asja head külge, ütlen, et siis saab ta ju nende lastega rääkides vene keelt õppida. Tüdruk ohkab vanainimeselikult: „Ei õpi seal midagi. Ja õpetaja ei luba meil nendega rääkida.“
* * *
Rimi rikkaliku moosiriiuli ees seisab veidi ärritunud moega vanem naine. Vaatab kümneid moosipurke ja toriseb siis: „Jõhvikat ei olegi.“ Pöördub minu poole: „Kas teie näete siin kuskil jõhvikat?“ Ei näe minagi.
„Aga seal, kas need pole jõhvikad?“ Toriseja viipab ühe punaste marjadega purgisildi poole. Ei ole needki, on hoopis pohlad. „Kõik on magus,“ on naine pahane. „Haput tahan.“
* * *
Tuttav rääkis, et oli õues imelikku meest kohanud. Õigupoolest läinud mees imelikuks siis, kui näinud tee peal kevadist paaritumiskihku täis vareseid. Vehkinud kotiga ja kirunud valju häälega, et niisugust asja ikka ei sobi inimeste nähes teha.
Oh neid häbituid vareseid!
28/03/2019
24/03/2019
Kevadpudemed: memm, kool ja meem
Veidi rohkem kui nädal tagasi sulas akna all aeglaselt üks lumememm. Nüüdseks on see ammu läinud sulanud lumememmede maale. Küllap pole ta enam tegijatelgi meeles, kuigi nad teda igal sulapäeval veel usinasti patsutamas käisid.
20. märtsil kaks minutit enne keskööd, algas kalendrikevad. Esimesel kevadpäeval moodustas aknatagune kraana sinise taevaga värvika kontrasti.
Eilegi sai lähikonnas kooli juures moblaga mõned pildid tehtud. Mina selles koolis õppinud pole, aga mu poeg küll. Nüüd näikse koolihoone tundmatuseni uuenevat. Sestap ajakajaks paar pilti siiagi ja küll neid selle rekonstrueerimisaja jooksul blogisse veel juurde tuleb.
* * *
Talvekuudel oli blogides üks meem liikvel, mille ma siis tegemata jätsin, kuid selle mõnele küsimusele vastan ajaviiteks praegu, sest kui kogu rehkendust teha ei viitsi, siis tee vähemalt osagi.
* Kui sa peaksid loobuma enda bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?
Sellele mõtlen siis, kui see tõesti vajalikuks osutub.
* Keda tahaksid enda blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes seda veel ei ole?
Minu ainsaks koostööks on mõnikord kirjutada suhteliselt hiljuti mõnes kirjastuses ilmunud raamatutest, mida ise lugemiseks valin. Meelsamini kirjutan tõlketeostest. Enamasti on siinsed lugemismuljed siiski mitte koostööna saadud raamatutest. Nii et seda koostööd võiksin ehk mõnevõrra laiendada.
* Nimeta mõni teine blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?
Blogimise puhul ei inspireeri mind eriti keegi, kuigi mõni teemaasetus vahetevahel huvi pakub seda edasi või muust otsast arendama. Küll aga inspireeris minu liikumisharjumusi Margit Peterson oma blogi kepikõnni kirjeldustega ja üks eakas ameeriklanna oma blogis kajastatud 100 järjestikuse päeva jooga väljakutsega, mida ma talvel kaasa tegin. Nüüd kevadel üritan kepikõnni varsti jälle kavva võtta ja olen juba ka joogaga jätkamas iseenda nn kevadist väljakutset.
* Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste blogi kujundusi, või on suva?
Mulle meeldivad värvilisemad kujundused, kuid mitte liiga kirevad ja kribulised. Praegu moesolev minimalistlik kujundus valgel põhjal on minu jaoks äärmiselt tüütu. Muide, blogivärvidega mängimine ja nende klapitamine on ka hea võimalus värviteraapiaks.
* Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
See võiks olla mõni reisiblogija mõnes põnevas kohas.
20. märtsil kaks minutit enne keskööd, algas kalendrikevad. Esimesel kevadpäeval moodustas aknatagune kraana sinise taevaga värvika kontrasti.
Eilegi sai lähikonnas kooli juures moblaga mõned pildid tehtud. Mina selles koolis õppinud pole, aga mu poeg küll. Nüüd näikse koolihoone tundmatuseni uuenevat. Sestap ajakajaks paar pilti siiagi ja küll neid selle rekonstrueerimisaja jooksul blogisse veel juurde tuleb.
* * *
Talvekuudel oli blogides üks meem liikvel, mille ma siis tegemata jätsin, kuid selle mõnele küsimusele vastan ajaviiteks praegu, sest kui kogu rehkendust teha ei viitsi, siis tee vähemalt osagi.
* Kui sa peaksid loobuma enda bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?
Sellele mõtlen siis, kui see tõesti vajalikuks osutub.
* Keda tahaksid enda blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes seda veel ei ole?
Minu ainsaks koostööks on mõnikord kirjutada suhteliselt hiljuti mõnes kirjastuses ilmunud raamatutest, mida ise lugemiseks valin. Meelsamini kirjutan tõlketeostest. Enamasti on siinsed lugemismuljed siiski mitte koostööna saadud raamatutest. Nii et seda koostööd võiksin ehk mõnevõrra laiendada.
* Nimeta mõni teine blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?
Blogimise puhul ei inspireeri mind eriti keegi, kuigi mõni teemaasetus vahetevahel huvi pakub seda edasi või muust otsast arendama. Küll aga inspireeris minu liikumisharjumusi Margit Peterson oma blogi kepikõnni kirjeldustega ja üks eakas ameeriklanna oma blogis kajastatud 100 järjestikuse päeva jooga väljakutsega, mida ma talvel kaasa tegin. Nüüd kevadel üritan kepikõnni varsti jälle kavva võtta ja olen juba ka joogaga jätkamas iseenda nn kevadist väljakutset.
* Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste blogi kujundusi, või on suva?
Mulle meeldivad värvilisemad kujundused, kuid mitte liiga kirevad ja kribulised. Praegu moesolev minimalistlik kujundus valgel põhjal on minu jaoks äärmiselt tüütu. Muide, blogivärvidega mängimine ja nende klapitamine on ka hea võimalus värviteraapiaks.
* Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
See võiks olla mõni reisiblogija mõnes põnevas kohas.
15/03/2019
Lugemisi: „Faktitäiusest“ ja sellest, et kõik pole untsus
Briti blogist leidsin vihje põnevale ja maailmapilti avardavale raamatule, mis minus huvi äratas (Aitäh, Britt!). Praegu on see teos mul küll veel pooleli, aga juba olen veendunud, et tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemist soovitaksin küll kõigile, keda elu huvitab.
„Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World – and Why Things Are Better Than You Think“ ilmus 2018. a, pärast oma põhiautori, maailmakuulsa rootsi akadeemiku, meditsiini- ja statistikateadlase Hans Roslingi surma. Kaasautoriteks on tema poeg Ola Rosling ja minia Anna Rosling Rönnlund.
Roslingi käsitluse lugemine on ülimalt õpetlik ja vabastab mõtlemise ning maailmamõistmise valearusaamadest. Muide, tegemist on Bill Gatesi ühe lemmikuga, raamatuga, mille ta tegi e-versiooni abil kättesaadavaks USA kolledžiõpetajatele, et need loetut edasi annaksid ning paneksid oma õpilasi mõistma, et statistika on kõnekas, kuid seda tuleb õigesti tõlgendada. Samuti tuleb aru saada sellest, kui vildakalt ajakirjandus maailma kujutab, lõhestades seda kaheks vastaspooleks ja paisutades hirmuinstinkte.
Hans Rosling on öelnud:
„This is a book about the world and how it really is. It is also a book about you, and why you (and almost everyone I have ever met) do not see the world as it really is.“
Ja veel:
„ I’m a very serious „possibilist.“ That’s something I made up. It means someone who neither hopes without reason, nor fears without reason, someone who constantly resists the overdramatic worldview. As a possibilist, I see all this progress, and it fills me with conviction and hope that further progress is possible.“
Olen raamatu lugemise kõrval otsinud selle kohta ka arvamusi blogidest ja arvustusi ajakirjandusest ning nii mõndagi leidnud. Rõõmustas teadasaamine, et Roslingi arutelu faktipõhisest maailmamõistmisest on tõlgitud ka eesti keelde:
„Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“ - Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Kirjastus Tänapäev, 2018, tõlkinud Helen Urbanik.
Kirjastuse tutvustusest: „Ohtrale statistilisele andmestikule tuginedes näitab Rosling, et paljud asjad maailmas on tegelikult paremini, kui me arvame. Kriitiline, faktidel põhinev maailmavaade instinktide ja illusioonide asemel võimaldab meil keskenduda probleemidele, mis on kõige olulisemad, ning mitte muretseda asjade pärast, mis polegi muretsemist väärt!“
Veebist leitu kohta toon vaid paar eestikeelset näidet:
Arvustus. „Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale.“ Mihkel Kunnus, ERR 6. sept 2018.
Raamatublogi (Laura). 28. dets 2018.
Wikipediast:
Hans Rosling.
Kõnealuse raamatu kohta.
07/03/2019
Paar fakti isiklikust sajandist
Täna saaks mu ema 100aastaseks. Surres oli ta sama vana kui mina praegu.
Hiljuti tuli ka kutse mu auväärse õpetaja Juhan Peegli sajanda sünniaastapäeva tähistamisele maikuus.
Saja aasta vanused oleksid (ja on) praegu paljud minu elu olulised inimesed, mõned veelgi vanemad.
Sada on sajand.
Hiljuti tuli ka kutse mu auväärse õpetaja Juhan Peegli sajanda sünniaastapäeva tähistamisele maikuus.
Saja aasta vanused oleksid (ja on) praegu paljud minu elu olulised inimesed, mõned veelgi vanemad.
Sada on sajand.
06/03/2019
Vaatamisi: need valusalt ühiskonnakriitilised armastuslood (täiendatud)
Juba mitmel aastal olen selles blogis kirjutanud Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest, mis on kavas märtsis kolmapäevaõhtuti. Nii ka seekord. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan siin muljetest lühidalt, täiendades seda postitust, kuni viimane film on vaadatud.
2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/03/vaatamisi-hispaaniakeelseid-filme-ja.html
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/vaatamisi-trumani-magda-julieta-ja_23.html
2018. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2018/03/vaatamisi-hispaania-kuningannast.html
6. märtsil kl 21.30 „Palmid lumes“ / „Palmeras en la nieve“ (2015; režissöör Fernando González Molina).
Pressiteatest: „Paralleelselt lahtihargnev lugu Hispaania perekonna kahest põlvkonnast, kelle saatus on seotud lummava Fernando Poo saarega Ekvatoriaal-Guineas. 1954. aastal saarele läinud peategelane Killian armub kakaoistandustöölise imekaunisse naisesse. Aastakümneid hiljem avastab Killiani vennatütar Clarence, et onu on aastaid saatnud raha kellelegi Fernando Poo saarele, ja läheb hästi hoitud perekonnasaladust lahti harutama. Suurejooneliste kostüümide ja hingematvalt kaunite loodusvaadetega draama...“
- Bubid, kellest filmis räägitakse kui sõbralikust rahvast Bioko (varem Fernão do Pó) saarel, on kolonialismist vabanemiseks elanud läbi palju üsna võikaid raskusi ja pole valgete inimeste suhtes enam sõbralikud, isegi siis mitte, kui need valged on sel saarel sündinud. See on suhteliselt aeglaselt kulgeva filmi poliitiline taust, kauni ja kirgliku armastussuhte tagaplaan.
Esialgu tundub, et film on liiga pikk, kuid tasapisi haarab tegevus kaasa ja kokkuvõttes võib seda soovitada eeskätt eepilisemate käsitluste austajatele. Peategelased on kenad, nende saatuse keerdkäigud köitvad ja põnevad. Suurejooneliste kostüümidega draamaks ma seda siiski ei nimetaks, sest põhiliseks riietuseks on pigem istandusetööliste rõivad. Pisarakiskujana toimib see film ka. Viielisel skaalal võiks minult 4+ või 5- saada.
13. märtsil kell 21.30 „Fantastiline naine“ / „Una mujer fantástica“ (2017, Tšiili, Saksamaa, Hispaania, USA; rež Sebastián Lelio).
Pressiteade lubab filmi kahest armunust, kes kavatsevad kahekümneaastasest vanusevahest hoolimata ülejäänud elu koos veeta. „Orlando jättis Marina pärast maha oma perekonna. Ühe sünnipäevapeo järel, kus Orlando lubab viia naise reisile Iguacu joa juurde, jääb mees raskelt haigeks ning sureb haiglas. Marina avastab, et tema kui transseksuaalist naise jaoks satub ühtäkki kõik kahtluse alla: nende suhe, tema roll mehe surmas, tema õigus leinata meest, keda ta armastas. Film pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ja Berliini festivalil parima režii Hõbekaru.“
- Daniela Vega mängib selles väga rahulikult ja vaoshoitult äärmises pingeseisundis omapärast naist, kellele ei anta õigust leinata, keda kahtlustatakse oma armastatu tapmiseski ja kes on tegelikkuses palju andekam ning hingeliselt hoopis puhtam ja siiram kui tema ümber olevad inimesed. Esmajoones ongi see film suhetest ja käitumisest, leinast ja põlgusest, sellestki, et koer mõistab hingehaavadega inimest paremini kui keegi teine. Täiesti hea film ja üsna huvitav operaatoritöö.
20. märtsil kell 21.30 „Pablo ja Escobari vahel“ / „Loving Pablo“ (2017, ingliskeelne hispaania film, rež Fernando León de Aranoa). Aluseks on Virginia Vallejo mälestusteraamat „Loving Pablo, Hating Escobar“.
Pressiteate andmetel plahvatuslik lugu, mille osapoolteks Kolumbia kuulsaim naisajakirjanik Virginia Vallejo ning maailma kardetuim narkoparun Pablo Escobar. Kui Virginia esmakordselt Pablot kohtas, paelus naist mehe karisma ning nakatav kirg oma riigi ja rahva vastu. Samal ajal, kui muutus kirglikumaks nende armulugu, karmistus ka brutaalne vägivald, millega Escobar oma impeeriumit laiendas ja valitses. Ühel hetkel pidi Virginia otsustama, kas toetada meest, keda armastab, või aidata võimudel alistada üht kõige jõhkramat kurjategijat, keda maailm iial tundnud.
- Lootsin sellest filmist enamat, sest kogu õnnestumiseks vajalik algmaterjal oli olemas: pingeline tegevus, ambitsioonikad peategelased, hispaaniakeelse filmimaailma staaridest peaosatäitjad, kirev Kolumbia elu, tapmised ja tagaajamised... Tegelikult on film minu arvates vaevu keskpärane. Kumbagi pole piisavalt, ei armuloole vajalikku kirglikkust ega ka poliitilistele filmidele omast teravust.
Huvitavam oli Escobari sihikindlus, see, kui mängleva kergusega viis ta ajakirjanikust teletähe seisukohale: „Mind ei huvita, kuidas ta raha teeb, huvitab ainult, kuidas kulutab“. Ja teinegi Escobari tõde, mida mujal maailmaski peale Kolumbia ette tuleb: „Demokraatiat tehakse rahaga ja meil on palju raha“. Meile suhteliselt vähe tuntud ajalooepisoodide käsitlemine, Kolumbias vohanud vägivalla, uskumatu korruptsiooni ja narkoparunite kõlvatuse näitamine on aga veenev.
27. märtsil kell 21.30 „Sümfoonia Anale“ / „Sinfonía para Ana“ (2017, Argentina, rež Ernesto Ardito ja Virna Molina.)
Pressiteatest: „Ana on 1970. aastate alguse rõõmsameelne teismeline, kes koos oma parima sõbratari ja kooliõega elab läbi armastuse ja mässuvaimu aegu. Kui Ana tutvub Litoga, muutub kõik. Sõbrad käivad peale, et ta jätaks Lito maha, Ana ise pelgab süütuse kaotamist. Kõhklused ja kahtlused viivad ta salapärase Camilo juurde. Ana heitleb kahe kire vahel. Hunta diktatuur heidab tema maailmale surma, üksilduse ja õuduse varju.“
- „Mälestused on meie ainus pelgupaik,“ kirjutab Ana sõbratarile. Ta on viieteistaastane ja arvas veel aasta tagasi, et kõige olulisem on koolis käies armuda iga päev uude poissi. 1974. aasta, keeruliste poliitiliste sündmuste aeg Argentinas. Ja kõik muutub järjest süngemaks. Buenos Airese riikliku keskkooli õpilased osalevad poliitikas kire ja mitmesuguste veendumustega, Ana on vasakpoolne, samuti paljud tema sõbrad, kelle elu läheb väga raskeks ja ohtlikuks sedamööda, kuidas läheneb sõjaväehunta operatiivkontrolli aeg (1976). Ja ometi, surma(de)st hoolimata, on selles filmis palju igatsust armastuse järele. Vaadata on raske, nähtu mõjub dokumentaalsena.
Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata.
2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/03/vaatamisi-hispaaniakeelseid-filme-ja.html
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/vaatamisi-trumani-magda-julieta-ja_23.html
2018. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2018/03/vaatamisi-hispaania-kuningannast.html
6. märtsil kl 21.30 „Palmid lumes“ / „Palmeras en la nieve“ (2015; režissöör Fernando González Molina).
Pressiteatest: „Paralleelselt lahtihargnev lugu Hispaania perekonna kahest põlvkonnast, kelle saatus on seotud lummava Fernando Poo saarega Ekvatoriaal-Guineas. 1954. aastal saarele läinud peategelane Killian armub kakaoistandustöölise imekaunisse naisesse. Aastakümneid hiljem avastab Killiani vennatütar Clarence, et onu on aastaid saatnud raha kellelegi Fernando Poo saarele, ja läheb hästi hoitud perekonnasaladust lahti harutama. Suurejooneliste kostüümide ja hingematvalt kaunite loodusvaadetega draama...“
- Bubid, kellest filmis räägitakse kui sõbralikust rahvast Bioko (varem Fernão do Pó) saarel, on kolonialismist vabanemiseks elanud läbi palju üsna võikaid raskusi ja pole valgete inimeste suhtes enam sõbralikud, isegi siis mitte, kui need valged on sel saarel sündinud. See on suhteliselt aeglaselt kulgeva filmi poliitiline taust, kauni ja kirgliku armastussuhte tagaplaan.
Esialgu tundub, et film on liiga pikk, kuid tasapisi haarab tegevus kaasa ja kokkuvõttes võib seda soovitada eeskätt eepilisemate käsitluste austajatele. Peategelased on kenad, nende saatuse keerdkäigud köitvad ja põnevad. Suurejooneliste kostüümidega draamaks ma seda siiski ei nimetaks, sest põhiliseks riietuseks on pigem istandusetööliste rõivad. Pisarakiskujana toimib see film ka. Viielisel skaalal võiks minult 4+ või 5- saada.
13. märtsil kell 21.30 „Fantastiline naine“ / „Una mujer fantástica“ (2017, Tšiili, Saksamaa, Hispaania, USA; rež Sebastián Lelio).
Pressiteade lubab filmi kahest armunust, kes kavatsevad kahekümneaastasest vanusevahest hoolimata ülejäänud elu koos veeta. „Orlando jättis Marina pärast maha oma perekonna. Ühe sünnipäevapeo järel, kus Orlando lubab viia naise reisile Iguacu joa juurde, jääb mees raskelt haigeks ning sureb haiglas. Marina avastab, et tema kui transseksuaalist naise jaoks satub ühtäkki kõik kahtluse alla: nende suhe, tema roll mehe surmas, tema õigus leinata meest, keda ta armastas. Film pälvis parima võõrkeelse filmi Oscari ja Berliini festivalil parima režii Hõbekaru.“
- Daniela Vega mängib selles väga rahulikult ja vaoshoitult äärmises pingeseisundis omapärast naist, kellele ei anta õigust leinata, keda kahtlustatakse oma armastatu tapmiseski ja kes on tegelikkuses palju andekam ning hingeliselt hoopis puhtam ja siiram kui tema ümber olevad inimesed. Esmajoones ongi see film suhetest ja käitumisest, leinast ja põlgusest, sellestki, et koer mõistab hingehaavadega inimest paremini kui keegi teine. Täiesti hea film ja üsna huvitav operaatoritöö.
20. märtsil kell 21.30 „Pablo ja Escobari vahel“ / „Loving Pablo“ (2017, ingliskeelne hispaania film, rež Fernando León de Aranoa). Aluseks on Virginia Vallejo mälestusteraamat „Loving Pablo, Hating Escobar“.
Pressiteate andmetel plahvatuslik lugu, mille osapoolteks Kolumbia kuulsaim naisajakirjanik Virginia Vallejo ning maailma kardetuim narkoparun Pablo Escobar. Kui Virginia esmakordselt Pablot kohtas, paelus naist mehe karisma ning nakatav kirg oma riigi ja rahva vastu. Samal ajal, kui muutus kirglikumaks nende armulugu, karmistus ka brutaalne vägivald, millega Escobar oma impeeriumit laiendas ja valitses. Ühel hetkel pidi Virginia otsustama, kas toetada meest, keda armastab, või aidata võimudel alistada üht kõige jõhkramat kurjategijat, keda maailm iial tundnud.
- Lootsin sellest filmist enamat, sest kogu õnnestumiseks vajalik algmaterjal oli olemas: pingeline tegevus, ambitsioonikad peategelased, hispaaniakeelse filmimaailma staaridest peaosatäitjad, kirev Kolumbia elu, tapmised ja tagaajamised... Tegelikult on film minu arvates vaevu keskpärane. Kumbagi pole piisavalt, ei armuloole vajalikku kirglikkust ega ka poliitilistele filmidele omast teravust.
Huvitavam oli Escobari sihikindlus, see, kui mängleva kergusega viis ta ajakirjanikust teletähe seisukohale: „Mind ei huvita, kuidas ta raha teeb, huvitab ainult, kuidas kulutab“. Ja teinegi Escobari tõde, mida mujal maailmaski peale Kolumbia ette tuleb: „Demokraatiat tehakse rahaga ja meil on palju raha“. Meile suhteliselt vähe tuntud ajalooepisoodide käsitlemine, Kolumbias vohanud vägivalla, uskumatu korruptsiooni ja narkoparunite kõlvatuse näitamine on aga veenev.
27. märtsil kell 21.30 „Sümfoonia Anale“ / „Sinfonía para Ana“ (2017, Argentina, rež Ernesto Ardito ja Virna Molina.)
Pressiteatest: „Ana on 1970. aastate alguse rõõmsameelne teismeline, kes koos oma parima sõbratari ja kooliõega elab läbi armastuse ja mässuvaimu aegu. Kui Ana tutvub Litoga, muutub kõik. Sõbrad käivad peale, et ta jätaks Lito maha, Ana ise pelgab süütuse kaotamist. Kõhklused ja kahtlused viivad ta salapärase Camilo juurde. Ana heitleb kahe kire vahel. Hunta diktatuur heidab tema maailmale surma, üksilduse ja õuduse varju.“
- „Mälestused on meie ainus pelgupaik,“ kirjutab Ana sõbratarile. Ta on viieteistaastane ja arvas veel aasta tagasi, et kõige olulisem on koolis käies armuda iga päev uude poissi. 1974. aasta, keeruliste poliitiliste sündmuste aeg Argentinas. Ja kõik muutub järjest süngemaks. Buenos Airese riikliku keskkooli õpilased osalevad poliitikas kire ja mitmesuguste veendumustega, Ana on vasakpoolne, samuti paljud tema sõbrad, kelle elu läheb väga raskeks ja ohtlikuks sedamööda, kuidas läheneb sõjaväehunta operatiivkontrolli aeg (1976). Ja ometi, surma(de)st hoolimata, on selles filmis palju igatsust armastuse järele. Vaadata on raske, nähtu mõjub dokumentaalsena.
Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata.
05/03/2019
Tuli meelde, kuidas mulle veresüste tehti. Muust ka
Tänase vastlapäeva hommik |
Nood veresüstid olid üks osa tollal Eestis väga populaarse laste reuma ravijate koolkonna ravitegevusest. Laste reumat uuriti Eestis 1950-60ndatel aastatel väga põhjalikult. Ühtpidi oli see nagu moeteema, teisipidi aga tingitud hädavajadusest, sest pärast sõda sündinud lapsed ei olnud just kõige tervemad. Et mul süda haige oli, sattusin ka mina selle koolkonna huviobjektiks.
Eks me olime omamoodi katsejänesed ka. Kuid olin väga haiglane laps ja need ravimeetodid (tagumikusüstidele lisaks ka mitmesugused vereülekanded, glükoosisüstid, muud süstid, tabletid, vitamiinid ja üldse väga mitmekesine krempel) Tallinna 1. lastehaiglas dr Müllerbeki juhatusel turgutasid mind tugevamaks.
Igasugused inimeste oma vere manipulatsioonid, mida alati on tehtud, on sellest ajast kahtlemata kõvasti edasi arenenud. Neid ei kasutata enam mitte üksnes tervisekosutuseks, vaid ka mõnedel elualadel paremate tulemuste saamiseks, raha ja autasude nimel. Kuid praeguse dopinguteemaga seoses on vähe meeldivat. Tammjärve avameelsus andis justkui lootust, et ta oma viga mõistab ja rohkem ei korda. Pärast seda, kui aastaid tagasi Veerpalut ja Šmiguni dopingus kahtlustati, pole ma murdmaasuusatamist vaadanud, kuid nüüdsed suuskurite järjest uued teated „patustamisest“ on masendavad.
Praegu olen hoolega jälginud meie laskesuusatajate tarmu ja söakust ning tahaksin väga loota, et nendega kõik korras on, ka selle nädalalõpu MM-il.
* * *
Kohe kuidagi ei saa öelda, et mu eelmise blogipostituse tegemisest möödunud aeg oleks sündmustevaene olnud. Pigem vastupidi – sündmusi on olnud palju, aga mul pole olnud erilist tahtmist neist kirjutada. Põgusalt siiski...
Tuludeklaratsioon sai kiirelt ja vaevata esitatud. Tagasimakse laekus ka kiirelt ja vaevata. Kõik nii, nagu peab.
Valimiste puhul on mul juba kujunenud traditsiooniks hääletada esimesel võimalusel ehk e-valimiste esimesel päeval. See kulges ka kiirelt ja vaevata. Valimistemöllu tulemus polnud kuigi üllatav, kui viimaste nädalate sündmusi vaadata. Sotsidele sai suuresti saatuslikuks plagiaadiskandaal, ekrelaste tõusu oli juba pikemat aega võimalik täheldada, reformierakonna ja keskerakonna vägikaikavedu kulges vildelikult –
kord on Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi. Minu valitud kandidaat sai riigikogusse pääsemiseks palju hääli. Milliseks valitsuse moodustamine ja poliitiline sisekliima kujuneb, seda näitavad juba lähipäevad. nii et laias laastus on kõik nii, nagu peab.
Akendeta koolimaja |
<<<< Lähikonnas renoveeritaval koolimajal võeti eelmise nädala lõpus aknad eest, nüüd on see kuidagi ahervareliku väljanägemisega, aga uuendamis- ja ehitustööd käivad päris hoogsalt.
* * *
Looduskalendri kurefoorum sai veebruari lõpus kurva teate. Eelmisel suvel must-toonekurgede pesakaameras jälgitud kurepoegadest vanim, kelle nimeks Maru, lasti Egiptuses maha. Viimast korda oli tema raadiosaatjast jälg rändekaardil 26. veebruaril.
Vist juba sügisel hukkus Vahemere ääres sama pesakonna teine kureke Päike, kellest viimane jälg rändekaardil oli mullu oktoobris. Kolmas kurelaps Karula on alustanud tagasiteed Türgimaalt. Pereisa Karli saatja vaikib, aga seda juhtus tema talvitusalal ka mullu, mil ta siiski kevadel Karulasse oma pessa tagasi saabus. Pereemal aga pole raadiosaatjat.
1250.
Subscribe to:
Posts (Atom)