09/04/2021

Vaatamisi: Iberofesti filmid aprillis 2021

Iga-aastane traditsiooniline blogipostitus Iberofesti hispaania- ja portugalikeelsetest filmidest, mida ETV2 aprillis näitab.
Kui neist mõnda vaatan, lisan oma mulje kaldkirjas.

„Ema“ („Madre“; Hispaania, 2019, rež Rodrigo Sorogoyen).
Kümme aastat pärast Elena kuueaastase poja Ivani kadumist Prantsusmaa rannas töötab naine sealkandis kohvikus. Rannas kohtab ta noorukit Jeani (Jules Porier), keda hakkab pidama oma kadunud pojaks. Sellega kaasnevad olukorrad muudavad naise elu veel keerulisemaks.

Üldiselt seda tüüpi filmid mulle ei meeldi, kuid Elenat, hullu naist rannalt, mängib väga hästi Marta Nieto, kes selle rolli eest pärjati parimaks naisnäitlejaks Veneetsia filmifestivalil ja nomineeriti ka Euroopa filmiauhinnale. Tema pärast jäin seda pikka, leinalist ja tundelist filmi vaatama.

„Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“, Mehhiko, 2017, rež Michel Franco). Osades Emma Suárez, Ana Valeria Becerril, Enrique Arrizon jt.
Cannes´i filmifestivalil programmis Un Certain Regard žürii auhinna pälvinud film on lapseootel teismelisest Valeriast, kes enda emalt Abrililt ei soovi abi küsida. Viimaks ei ole tal sellest aga ikkagi pääsu.

Film, mis millegipärast ei kutsu mind vaatama. Nii ei saagi ma teada, miks selle pealkiri hispaaniakeelses originaalis on „Abrili tütred“ („Las hijas de Abril“), ingliskeelses versioonis aga „Abrili tütar“ („April's Daughter“).

„Nähtamatu elu“ („A Vida Invisível“; Brasiilia, Saksa, 2019, rež Karim Ainouz). Osades Julia Stockler, Carol Duarte, Flávia Gusmão.
Pressiteatest: 1950ndate Rio de Janeiro. Gusmãode perekonnas sirguvad kaks õde – Eurídice, kes on pühendunud klaverimängule, ja Guida, kes armastab täiel rinnal elamist. Kui Guida kreeka päritolu noormehega abiellub, näitab elu Guidale oma tumedamat tahku. Abielu ei õnnestu, Guida pöördub tagasi koju, võimukas isa ei võta aga tütart enam enda juurde. Eurídice on vahepeal samuti kodust lahkunud ja õed kaotavad ka omavahel kontakti. Lähedusest ollakse lahti rebitud, kuid elada tuleb. Cannes´is programmi Un Certain Regard peaauhind.

Jälle üks juhus, mil filmitutvustus ebaõnnestunud või lausa ekslik on. Seda lugenuna ei kavatsenud ma filmi vaadata, kuid juhuslikult nähtud katkend lõpuosast muutis mu meelt. Väga tundeline ja südamlik film kahe õe omavahelisest usalduslikust suhtest, mis olude sunnil katkeb. Ühtlasi pilt Brasiilia naiste raskest elust umbkaudu 1951-1957. a. Filmi pikem pealkiri on „Eurídice Gusmão nähtamatu elu“ („A Vida Invisível de Eurídice Gusmão“ ja selle aluseks on Martha Batalha sama pealkirjaga romaan. Unistused purunevad igapäevaelus, soovitud ja soovimatud rasedused mõjutavad naiste psüühikat, ühe õe liigutavad kirjad teisele jõuavad teiseni alles päris elusügisel. Palju meeleheidet, lootusetust, julmust, ebaõiglust… ja seda eriskummalist ilu, mida pakub ainult kõige sügavam õdedevaheline kiindumus.

28. aprill kell 21.30 – „Salaagent“ („El Agente Topo“; Tšiili, Holland, Hispaania, Saksamaa, USA, 2020, rež Maite Alberdi, Oscarile nomineeritud dokk).
Sergio on Tšiili spioon. Vähemalt on ta vanurina sellise rolli saanud, et uurida võimalikku seaduserikkumist vanadekodus. Vanainimesele uute trikkide ja tehnikate omandamine pole lihtne, kuigi Sergio on usin õpilane. Selguv karm tõde võib aga osutuda millekski täiesti ootamatuks.

Dokk, mis jättis kahetised tunded. Ühtpidi vaatasin seda kui 40 naise ja mõne mehe eluõhtut vanadekodus, teisipidi aga tiksus kuklas mõte, et polegi enam kuigi kaua aega jäänud, vaid umbes 5-10 aastat, mil võin ise olla mõne selles filmis nähtud naise sarnane. Samuti leidsin, et inimesi peaks palju rohkem õpetama elama üksilduses, mis võib teda tabada täiesti ootamatult ka rahvarohkes paigas, näiteks tollessamas vanadekodus, kus igaühel on oma mälu, mis küll kipub kustuma, kuid miskit siiski veel talletab, oma vajadused, oma järjest kahanevad võimalused hakkamasaamiseks. Ka on see väga kontrastne film: helges, päikeselises värvigammas, aga sekka ulatuvate nukruse ja kurbusega. Aeg-ajalt tekkis tunne, nagu vaataksin väga heade vanade näitlejate mängu, kuid ometi on see üks osa tegelikult elanud ja elavate vanakeste elust. Mingis mõttes on see film universaalne, sest taolised sündmused, sellised vanakesed võivad olla ja on igal maal. Igatahes väga omamoodi huvitav film.

Filmitutvustused ja -kaadrid on ERR-i pressiteatest, mille sain EAL-i listi kaudu

Varasematel aastatel ETV2-s näidatud Iberofesti  filmidest olen kirjutanud siin:
2016, 2017, 2018, 2019, 2020.

No comments:

Post a comment