28/02/2017

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (2)

Lemmikkiisu köögitrepil.
Mõtteis elavad nad kõik...

Muutunud on ka vastasmajad. Otse meilt üle tänava olnud õu on samuti hoopis teistsugune kui toona. Õuemaja tundub korras olevat, aga tänavaäärne hoone on tundmatuseni vananenud ja vist uuendamisele määratud. Selle majaga seoses mäletan alati rõõmsat lasteparve, sest seal hoovil käisid mängimas paljud ümberkaudsed lapsed. Seal elasid Luule ja Ivi ning nende vanemad, väike Sirje ja veel palju inimesi. 


Järgmine maja, nurgapealne, kus elas mu sõbratar Marina, on veelgi hullemas seisus, aga näha, et korrastatakse. Küllap paari aasta pärast on need majad hoopis uue ilmega. Ust, mis Marina koju viis, polegi enam, aga õuel on endiselt alles kuurilobudiku taoline hoone, kus minu lapsepõlves elas üks suur, paljulapseline perekond. Praegu seda vaadates ei usukski, et sinna tookord nii palju inimesi mahtus.

Muide, see kunagise Tamme tänava (siis Rahvamaleva ja nüüd vist lihtsalt Maleva) ja Metsa tänava nurgal asunud maja kuulub meie filmiajalukku, sest seal elas tuntud filmimees Grigori Kromanov, mängufilmi "Viimne reliikvia" looja.


Umbes 1950. a fotol on Helle, kellest ma ei mäleta midagi peale nime;
vastasmaja Luule, kes suri juba väga ammu;
Hilja, kellest mul on meeles, et ta sünnipäev oli 1. juulil;
mina väga mossis, sest teistel on süles minu lemmiknukud
ja mulle jäeti titeea kitarr, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.
Hästi palju elas meie ümbruses vanu naisi. Nurgapealse maja perenaine oli lastekeeli Teri-tädi, oma koera Teri järgi; Metsa 35 omanikku kutsusime Tibu-tädiks, sest ta pidas kanu, siis olid meil veel Vanatädi ja Ülevalt-tädi. Neile oli omane sõjaeelne nn eestiaegne korrektsus, mida nad ka meilt üsna rangelt nõudsid, aga mida me mänguhoos väga sageli unustasime.

Metsa 39 suures kivimajas elasid venelased ja mustlased. Mustlaspere vanaema suhtus meisse ja meie temasse hästi, kõige noorem lapselaps Ljuba oli meie mängukaaslane. Kui mustlased oma õuel vahel harva lõket tegid ja seal juures laulsid, käisime ikka vaatamas. Ei mäleta, et meil seal rahvustevahelisi pahandusi oleks olnud ja ka vargustes ei kahtlustatud meie mustlastest naabreid kunagi. Häirivam oli see, et nad otse meie krundi kõrval kuuris siga pidasid. See kupatus kippus vahel haisema, aga mänguhoos oli päris vahva mõnikord selle sealauda katusele ronida (mis muidugi rangelt keelatud oli, aga kes sellest hoolis).


Metsa 33 suurele õuele sõitis minu lapsepõlves oma hobuse ja vankriga piimanaine. See oli vist neljapäeviti, võib-olla ka sagedamini. Siis käisid kõik ümbruskonna elanikud sealt plekkmannergutega piima ostmas. See oli väga hea maitsega. Hobusevankri saabumine oli oodatud sündmus. Tänav tolmas, sest ega Nõmme tänavad siis sel kombel asfalteeritud polnud nagu praegu.

Nõmme poole läksime tavaliselt mööda Sambla ja Põllu tänavat, siis Silla tänavalt, kus oli toidupood ja kust viis tee üle raudtee. Perroonid oli ju toona lühemad kui praegu. See oli igahommikune tee Nõmme turule. Vajadusel ka Nõmme jaama, kinno või kultuurimajja. Pesumajja tuli minna mööda Metsa tänavat kuni Seene tänava nurgani, kus pesumaja asuski. Põhiline apteek oli Apteegi (nüüd Mai) tänaval. 

Kodule kõige lähem pood oli Tähe tänaval, kuhu sai taas mööda Tamme ja Põllu tänavat. Selles poes oli tore müüjatädi Meeri (vähemalt on see nimi niisugusena meeles), kes alati naeratas, ostjatega pikalt vestles ja lastele aeg-ajalt mõne kommi pihku poetas. Jahu- ja suhkruvaestel sõjajärgsetel aastatel ulatus selle hinnatud kauba järjekord mõnikord mitmekümne meetri kaugusele, müüja rabas palehigis, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi pahas tujus või ostjatega torssis olnud.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html

26/02/2017

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.

Paljudes blogides meenutatakse praegu meemina lapsepõlve. On ju see niisugune varamu,kuhu võib igal ajal ikka ja jälle uuesti kõndima minna, märgates vanemaks saades neid varjundeid, mida nooremana ei oska näha.

Olen siin blogis lapsepõlvest üsna palju kirjutanud, pikemana näiteks oma lapsepõlve haiglatest, veidi ka kooliajast ja -kaaslastest.

2007. a aprillis tähendasin Nõmme muuseumi palvel üles oma mälestused lapsepõlveradadest, mis ilmusid muuseumi kogumikus "Nõmme tänavalood". Nüüd, kümme aastat hiljem panen need siiagi. Et lugu päris pikk oli, tuleb sellest blogis järjejutt. Lisan ka mõned kogumikus olnud piltidest.

Nii on see meenutus minu jaoks käepärasesse kohta talletatud ja võib-olla pakub ka neile blogilugejatele huvi, kellele see Nõmme muuseumi kogumik kätte ei ole sattunud.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT

Avatud aknast pääseb tuppa tuuleõhku, mis valget kardinat liigutab. Päikesekiir jõuab mu põsele ja ma ärkan. Köögist tuleb head toidulõhna, seal askeldab ema. Akna taga on õu kaevu ja selle juures kasvava pihlakaga, kuurid, pesuköök, vanaperenaise maja. Veel laiemalt võttes kuuluvad sellesse ringi ka köögitrepil nurruv kiisu, jasmiinipõõsad, toomingas, puuriidad, tagaaia vaarika-, tikri- ja sõstrapõõsad...  Kõik on nii tuttav ja turvaline.

Praegu ärkan nõnda vaid oma kaunimates unenägudes, aga aastakümneid tagasi oli see tegelikkus. Elasin Nõmmel alates sündimisest kogu oma lapsepõlve ja noorusaastad ehk 1946–1970, nõmmekaks pean end ka nüüd.

Meie pere elas üürnikena puust eramajas, mille aadress oli siis Metsa 37. Hiljem, pärast seda, kui senine minu meelest muinasjutuliselt ilus maja maha müüdi ja selle külge suur telliskividest  juurdeehitus ehitati, sai majanumbriks Metsa 37a (ja on seda vist tänini).

Pildil olev maja oli tollal tumerohelist värvi ja hästi mõnusa loodusliku aiaga. Majaperenaine oli sel ajal vanaproua Helene Mikelsen või Michelsen, kes ise elas hoovipealses majas. Pildil on näha esimese korruse n-ö paraaduks ja veidi eemal teisele korrusele viiv uks. Maja esimese korruse köögipoolne igapäevane uks pole näha, sest see jääb maja taha. Elasingi koos vanematega esimesel korrusel. Teisel korrusel elanud perekonna kõige tuntum inimene on praegu Pääskülas elav tuntud moekunstnik Lygia Habicht (tollal Edela).

Praeguseks on maja tundmatuseni muutunud, kaunitest verandaakendest pole enam ammu jälgegi (enamik neist läks juurdeehituse tõttu kinni). Ka majaesine aed on minu meelest nüüd lihtsalt kole.

Tahaksin väga, et nõmmelased teaksid, et kord oli see väga ilus maja. Sellepärast saatsin hiljuti Nõmme muuseumile ka maja pildi.


Kuhu vahtrahaldjad jäid?

Olen sellest majast kirjutanud ka "Õpetajate Lehes" 24. detsembril 2004. Tahtsin sellele loole siis pealkirjaks panna "Kuhu vahtrahaldjad jäid?", aga jõulukommentaarile polnud pealkirja ette nähtud. See lugu oli niisugune:
"Aina harvemini käin Nõmmel oma lapsepõlve ja noorusaastate kodu vaatamas. Maja on alles, aed ka, kuid mõlemad nii palju muutunud, et tasapisi kaob lähedustunne, mis mind nendega sidunud on.

Maja ja aia muutumine algas tegelikult juba ammu. 1950. aastatel oli see kahekordne 1920. aastatest pärit maja, kus üürnikena elasime, minu meelest ümbruse ilusamaid. Puust hoone suure veranda ning uhke kivitrepi ja nikerdatud uksega tänavapoolsel küljel. Hoovipoolelt pääses kööki mööda puutreppi, kus kassid päikese käes peesitamas käisid. Maja ühel küljeseinal oli vahva palli põrgatada. Teisel pool, just veranda akende all kasvas suur elupuu ja selle lähedal laiutas jasmiinipõõsas. Oli ka väiksem jasmiinipõõsas, maja ees sirutasid end kaks suurt kuuske, nende ümber oli metsaaluse moodi põõsastikuala, kust võis leida nii mustikaid kui ka seeni ning kus siilid ringi podistasid. Veel olid selles aias suur pihlakas kaevu juures, hiiglaslik haraline toomingas, mille mõrkjad marjad mulle hästi maitsesid, sõstra- ja tikripõõsaid, kaks lapsesilmade jaoks tohutu suurt kaske, üks tilluke tamm, palju mände, millest ühele oli kinnitatud korvirõngas...

Minule kõige armsam oli vahtrapuude rida aia ääres -- ühtekokku oli neid kaheksa. Ilusad suured puud, mis kevadel mahla andsid ja imeliselt õitsesid, seejärel tuli "vahtraninadega" mängimise aeg. Sügisel olid kirevate langenud lehtede hunnikud nii suured, et neisse võis uppuda. Kõige erilisem vaher kasvas otse õuevärava kõrval. Tal oli paari meetri kõrgusel suur krobeline muhk, millel ma lapsena tundide kaupa istuda armastasin. Siit oli vahva üle aia vaadata, kes tänaval askeldavad, ja küllatulijatele "tere" öelda.

1960. aastate algusel müüdi maja ära. Selle ostis üks tollane kolhoosiesimees, kes endale linnakodu soovis. Esimese asjana hakkas ta puumaja külge ehitama kivikolossi. See võttis aastaid: nende vältel sulgusid alatiseks verandaaknad, raiuti maha elupuu ja männid, suurem jasmiinipõõsas nihutati kasvama kohta, kus ta enam kuigi kaunilt ei õitsenud. Kunagi nii ilusast majast sai kole hiidhoone, mis oma aeda enam hästi ära mahtuda ei tahtnud. Aia avarus asendus kitsusega. Tekkis igasuguseid kuure ja kuurikesi. Maja ette tehtud köögiviljapeenrad asendasid põõsastiku ja siilidki lõpetasid ukerdamise. Kadusid mustikad ja seened. Suurte kuuskede juured raiuti läbi, et neist lahti saada. Kuivanud puud võeti maha -- nii sai peenardele rohkem valgust.

Elasin selles majas üle 25 aasta. Umbes niisuguse suure kolossina kitsaksjäänud aias ta mind ära saatiski. Kased olid veel alles, vahtrad ka. Lootsin, et jäävadki. Mõned aastad tagasi nägin koolivenda, kes mult küsis, kas ma tean, mis mu koduõues sünnib -- millegipärast võetavat seal maha ilusaid puid. Kui taas oma lapsepõlvemaad vaatama läksin, ei tundnud ma seda ära. Õu oli kuni väravani traataiaga poolitatud. Puumaja poolel olid tänavaäärsed vahtrad alles, kivimaja poolelt olid kadunud nii kased kui vahtrad. Polnud enam ka minu lemmikut ja küllap olid vahtrahaldjad kuhugi mujale kolinud. Aed on nüüd kaunis vaid mälestustes."
Hiljuti käisin toonaseid radu taas üle. Kunagises koduõues on jälle üht-teist muutunud. Tubades, kus kunagi elasin, on vist remont olnud, akende all oli ehituspraht. Tagahoovil asunud vanaperenaisemajast on saanud väga korralik elamu, õuele viib nüüd hoopis uhkem värav kui varem. Ega ma väga palju ei vaadanudki. Minu jaoks kadus selle koha kodune ilme ju koos lemmikpuude kadumisega. Mõttes tegin vaid oma kunagisele, nüüd olematule istumisvahtrale pai, libistasin käe üle ta pahkliku koore... Võib-olla need inimesed, kes nüüd selles majas elavad, ei teagi temast midagi. Elu läheb edasi, mängumaad muutuvad, ühest suurest aiast on saanud vist kolm (kui ma ei eksi) väikest... Võib-olla peabki nii olema.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/.

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html 

24/02/2017

Nii see oli...

Üheksa aastat tagasi sai Eesti Vabariigi 90. aastapäeva paiku valmis minu raamat „Eestimaa ilu“, mille kaas blogi kõrvalveerus näha on. Nüüd, nii palju aastaid hiljem võib avaldada toonase saladuse, et õigupoolest rihtisimegi koos kirjastusega Kentaur just nõnda, et sellest saaks nagu meiepoolne väike sünnipäevakingitus Eestile.

Kõik laabus väga kenasti – raamatu mõttest, mida arutasime kirjastaja Anne-Mari Alveriga kirjastuste jõululaadal, valmimiseni läks vähem kui kolm kuud. Raamatu ilmumist toetasid kaks sponsorit, kellele see mõte meeldis ja keda ei tulnud pikalt paluda. Kaanel kasutasin oma sõbra ja kunagise töökaaslase kunstnik Tarmo Tali joonistust, mille taas kord siiagi panen, sest see sobib tänase pidupäevaga.

See lehelugude kogumik sisaldas väikest osa minu ajakirjanikuaastate jooksul kirjutatud vist küll sadadest lugudest. Põhiliselt valisin neid juba sel sajandil kirjutatute hulgast, sekka ka mõned varasemad. Ilmunud olid need Õhtulehes, Õpetajate Lehes ja Elukirjas.

Selleks ajaks olid lugejad harjunud, et sõnapaar „Eestimaa ilu“ tähistab meie kaunist loodust. Mina pean Eestimaa iluks eelkõige inimesi ja kirjutasingi neist, kes on hoidnud vanu ja loonud uusi väärtusi, mis kõik aitavad meie väikesel maal kaunim ja parem olla.

Nüüd hiljuti tegin sellele raamatule oma blogis ka eraldi lehekülje, kus on katkend eessõnast, sisukord ja isikunimede register, mida raamatus ei olnud, aga milles on enamik nimedest, mis selles raamatus ette tulevad.

Arvatavasti olete juba aru saanud, et ma ei ole kuigi sage raamatute kirjutaja ja koostaja, kuid tõenäoliselt ilmub tänavu uus raamat, mida eelmisel aastal kirjutasin ja mis praegu ühes teises kirjastuses töös on.

23/02/2017

Poliitik ja postkaart


Kõiksugustest valimisreklaamidest, mis mu kodusesse postkasti jõuavad, varieerudes teksti pikkuselt ja mahult, ulatudes paksu ajakirja mõõdust õhukese reklaamileheni, eelistan ma tavamõõdus postkaarte. Või oleks nende kohta ehk õigem öelda postkaardilaadseid trükiseid.

Olen muud reklaamid ajapikku ära visanud, kui just ei ole tahtnud näha, kuidas on lood ühe või teise poliitiku valimislubadustega, aga postkaardikesi on kogunenud aastatega paarkümmend. Mõned on saadetud erinevateks pühadeks. Viimatised on paar päris kena postkaarti Eesti Vabariigi seekordseks aastapäevaks.

Sageli on neil poliitiku portree kas mõne ta lemmiktegevuse juures või koos lemmikloomaga või lihtsalt n-ö ametlik nägu. Urmas Paet on saatnud oma lapse joonistusi, mõni teine lihtsalt kena maastikuvaate, mille tagaküljel siiski ka poliitiku foto.

Seekord ei saatnud kaarti Jüri  Ratas, aga ta on seda aastate jooksul palju teinud küll üksi, küll koos isaga. Teine sage kaardisaatja on meie piirkonnas Rainer Vakra, kes nõnda end meelde tuletades inimesi näiteks  jõulude eel kontserdile kutsub. Kujundusauhinna mõjuva ja sisuka lakoonilisuse eest annaksin Mart Meri 2015. aasta kaardile. Muide, hiljuti nägin, et see kaart on osta.ee-s ühe euro eest müügil.

Teadupärast on üsna palju inimesi, kes selliseid kaarte koguvad, olgu siis huvist poliitilise postkaardi vastu või lihtsalt niisama. Internetis leidub ka päris palju õpetusi, kuidas postkaarte valimiskampaaniaid teenima panna ja millised poliitilised postkaardid tulemuslikumalt mõjuvad. Enamik neist õpetustest on pärit USAst ja Suurbritanniast, aga postkaartide mõju ei alahinda ka teised riigid.

Maailmas on päris suuri poliitiliste postkaartide kollektsioone, milles kaartide arvu loetakse tuhandetega. Valimiskampaaniatega seostuvad kaardid on muidugi ainult üks väike osa nendest. Poliitiliste postkaartide nimistusse kuuluvad niihästi ajalooliste sündmuste ja isikute jäädvustused kui ka mitmesugused plakati- või karikatuuripostkaardid.

Olgu, kuidas on, aga ennast postkaardile sättinud poliitikul on rohkem lootust oma pildi ja vaadete säilimisele kui mitut masti teabelehtede ja brošüüride saatjatel. Kaarti on lihtne alles hoida, muu kipub kas tulehakatiseks või sekundaarseks tooraineks saama või otsemat teed prügikasti rändama.

Pildil mõni näide mulle viimastel aastatel tulnud poliitikute postkaartidest.

15/02/2017

Igale blogile oma rändrahn!

Ajendatuna palju vaidlusi tekitanud uuest Eesti brändimärgist ja lähenevast kevadest võiks ju püstitada loosungi: "Igale blogile oma rändrahn!"

Kindlasti on igaühel oma armas suur kivi. Ja kui ei ole, siis käige ära kas mõne kodulähedase või kaugema rändrahnumüraka juures, pildistage seda, pange pilt oma blogisse, kirjutage juurde, kus asub ja muud mida vajalikuks peate. Või kui pilte on vanast ajast arvutis või pildikarbis, siis pange need. Nii saab kokku üks rändrahnublogiliikumine või kivimeem toredate fotode ja kivilugudega.

Kui see mõte meeldib, laske käia!

Minu blogis on üsna mitmeid rändrahnupilte, mille juurde Mustamäelt ja Mustamäel pole kuigi pikk tee. Paar päeva tagasi käis mu lähikondlane aga selle müraka juures, milleni ma ise ei ole jõudnud, ja tänu tema ülesvõtetele saan blogis täiendada oma kivipilte.


See suur kivi on nagu hea laps mitme nimega: Rakukivi, Männiku hiidrahn ja Männiku rändrahn.


Asub Männiku karjääri Raku järve läänepoolsaarel (kuhu on enamasti üsna raske kuiva jalaga pääseda) ja on riikliku kaitse all 1959. aastast. Kivi mõõtmed on 11,9×9,5×5,7 meetrit, ümbermõõt 34,4 meetrit ja maapealse osa maht 238 m³.


Internetis nimetatakse Rakukivi mitmes kirjutises Tallinna suurimaks rändrahnuks.

AJ moblafotod, 12. veebr 2017.

14/02/2017

Mina - vallutaja

Tuleb tunnistada, et kõikvõimalikud meelelahutustestid oskavad mett mokale määrida.

Neid vilgub FBs päris palju, mina teen neid üliharva, aga mõned päevad tagasi andsin veerand tunniks kiusatusele järele. (Linki ma nametests'ile siin panema ei hakka, FBs viibijatele on see niigi lihtsasti leitav.)

Loetud raamatute peategelastest olevat mulle kõige sarnasemad „Alice Imedemaal“ (mis tundubki selle testi üks stampvastuseid olevat, mida FBst palju silma hakkab) ja, kuivõrd see tulemus mulle ei meeldinud, lõi  teisel katsel ette „Tappa laulurästast...“. Ka see ei kuulu mu lemmikraamatute hulka, aga võib-olla tasuks n-ö värske pilguga ülelugemist.

Ühes testis pakuti testitegijale seadust, mille vastne USA president olevat tema jaoks teinud. Enamasti olid FBsse välja pandud kas seadused tasuta õlleportsjoni, pikendatud puhkuse, mõne tasuta reisi või muu säärase hüve kohta, aga mul läks kehvasti – presidendiukaas keelas voodis krõpsude söömise...

Siis uudishimutsesin ma veel, mis sõna võtab kokku kogu mu elu. Uudistevoost oli näha, et teistel oli selleks enamasti olnud „Armastaja“. Minu tulemus on siin.


Tegelikult see mulle isegi meeldib.

Sõbrapäeva teste on seal ka mitmesuguseid. Aga neid ma tegema ei hakanud.

1090.

12/02/2017

Kassielu, kukeelu...

1. oktoobril 2015 oli ajalehe Mustamäe esileheküljel suur foto kunstiteosest, mis tänavakunstisündmuse Street Art Jam käigus hakkas kaunistama E. Vilde tee 71 otsaseina.

Mõjusa seinakaunistuse autorid on eesti kunstnik Andreas Luigas ja tema prantsuse päritolu ametivend Boisbourdin Rémi. Kuked sel seinamaalil seostuvad samas hoonetekompleksis paiknenud kuulsa restorani Kännu Kukk nimega, kassi kohta on linnaosa vanem Helle Kalda öelnud, et see lähtub faktist, et lähikonnas elas kunagi Mati Unt, kelle esikromaan „Hüvasti, kollane kass“ ilmus ajal, mil Mustamäed alles ehitati (1963) ja kes armastas hiirekuningaid kuni oma elu lõpuni.

Kavatsesin seda meeleolukat pilti kohe ka blogi jaoks pildistama minna, aga kuigi olen sellest seinast möödunud vahepeal küll mitukümmend, kui mitte mitusada korda, tegi need ülesvõtted alles täna hommikul mu lähikondlane.


Kui võrrelda tänaseid fotosid ajalehe esiküljel avaldatuga, siis hakkab silma, et vahepeal on muudatusi toimunud. Mitu muudatust, võiks küsida, nagu mõnikord võrdlevates piltmõistatustes tavaks. Aga vaadake ise (parema vaate huvides plõksige pilt suuremaks).


AJ moblafotod, 12. veebr 2017.

07/02/2017

Clarice Lispectori valitud veerud


Clarice Lispector
„Selected Crônicas“

Essays.
New Directions. 1996.

Selle raamatu lugemine oli mul plaanis juba möödunud aasta augustis, kohe pärast seda, kui lugesin Clarice Lispectori tundelist esikteost „Metsiku südame ligi“ (e. k Toledo kirjastus, 2016) ja sellest ning kirjanikust ka siin blogis kirjutasin.

Siiski sain nende tekstide lugemise juurde asuda alles paar nädalat tagasi. Olen üldiselt väga kiire lugeja, aga on raamatuid, mille juures ma justkui peatun, loen märksa aeglasemalt, mõtteid, tundeid ja tajusid settida lastes ja neist jäänud muljeid selgima jättes. See on üks niisugustest raamatutest, mille lugemine on mul seetõttu veel pooleli, aga panen siia kirja esmamuljed.

„Valitud veerud“ – nii sobiks ehk tõlkida selle raamatu pealkirja „Selected Crônicas“. Tegemist on column'idega (crônicas) ehk autoriveergudega, mida Clarice Lispector seitsme aasta jooksul kirjutas Brasiilia juhtiva ajalehe Jornal do Brasil laupäevalehele.Täpsemini 1967. aasta augustist kuni 1973. aasta detsembrini. Lugude pikkus ja teema olid autori enda valida. Sellisena on need lood ühtaegu ajakirjaniku ja kirjaniku looming ja just niimoodi mulle huvitavad.

Mulle on alati meeldinud lugeda ajakirjanike loomingut, neid kirjanduslikke esileastumisi, milles kohtuvad tegelikkus ja väljamõeldis. Neist saab lugeda seda, mis on kirjutatud, ja mõtelda sellest, mis võib olla kirjutamata jäetud. On muidugi vaieldav, kas Lispectoris oli rohkem ajakirjaniku või kirjaniku ainest, liiatigi on ta enamiku oma lugejate jaoks eelkõige väga põnev kirjanik.

Clarice Lispectori sõnum on kohati imeline. Näiteks panen siia tema lühipala „Jah“ inglise keeles – veenduge ise, kui üritate seda maakeelde ümber panna, kui palju tõlke- ja tõlgendamisvõimalusi see pakub, tundudes ühtaegu nii tähtsusetu visandikesena kui ka üliolulise tõdemusena.

YES

I said to a friend:
 — Life has always asked too much of me.
She replied:
— But don’t forget that you also ask too much of life.
That is true.


Clarice Lispector tunnistas oma autoriveergudes avameelselt oma nõrkusi ja tugevusi:
„Minu loomuses on midagi lapselikku, mis tõrgub suureks kasvamast.“
„Olen alati teadnud asju ilma teadmata, et ma neid tean.“


Ta ütles, et soe punane värv on kampsuni hing ja sama soojade sõnadega jutustas lookese sellest, et kord elas tüdruk, kes veetis nii palju aega kanu uurides, et hakkas aru saama nende hingedest ja ängistusest.

Niimoodi, üsna lihtsalt suutis ta oma lugejatele kirjutada väga südamlikke ja tähtsaid asju, olgu siis tegu mälestustega, kuidas ema haigus ei lasknud väikesel tüdrukul karnevalirõõme tunda või kuidas üks teine tüdruk rahuldas oma võimuihalust temalt raamatut laenata tahtnud kooliõe kallal.

Või lugu naisest, kes seisab mere ääres ja siis aeglaselt vette sammub, tundes end  selle lainete ja mühina kaudu ühendatuna maailmakõiksusega, või teisest naisest, noorest ajakirjanikust, kes läheb intervjueerima prostituuti ja möönab lõpuks, et usutlus kujunes fiaskoks, aga meil on ju kõigil oma väikesed lüüasaamised.

Valitud veerud kogus kokku ja toimetas pärast Clarice Lispectori surma tema poeg. Portugali keelest on see kenasti ka inglise keelde tõlgitud. Need mõttemeditatsioonid, visandid, mõnikord pelgalt aforismid, teinekord proosaluuletused – kõik köidavad.

Vaata ka: veel üks looke samast raamatust minu blogis Suleke.