...aga naeratus jääb

Eilsest pärastlõunast kaasa saadud naeratus soojendab südant praeguseni ja jääb küllap kauaks meelde. Hea film oli. Elust, surmast, nukrusest, hirmust, sõprusest ja ...naeratusest.

„Lucky“ (2017, režissöör John Carrol Lynch) on vist paljudel juba ammu nähtud, aga paar päeva saab seda ETV2 järelvaatamisest veel vaadata.

Kultusnäitleja staatusesse tõusnud Harry Dean Stanton (1926–2017) mängis selles filmis 90aastasena õnneseent, kelle pikas elus on olnud palju keerulist, kuid kes sellest hoolimata on säilitanud sügava huvi eksistentsiaalsete teemade vastu, armastab elu ja muusikat.

„Lucky“ jäi  Stantoni viimaseks filmiks. Selle stsenaarium kirjutatigi Stantoni jaoks ja Stanton mängis põhimõtteliselt iseennast. Kõrvaltegelasedki on ilmekad, nende hulgas ka teine, kuulsam Lynch (David). Kuigi põhiliseks tundetooniks on melanhoolia ja aimatava lahkumise hingus, kuigi Stantoni laul selles lausa pisarateni mõjub, on see film ...naeratusest ja naeratusega.

Naerata saatusele!

Viirusekartuses kantavate maskide tagant pole hulk aega olnud naeratusi näha. Aga kindlasti on need olemas.

Saagu siia ajalootähisena kirja, et täna on Eestis koroonast tingitud eriolukorra viimane päev.

Foto: Kaader „Luckyst“, Harry Dean Stanton.

1330.