31/08/2017
August. Lõpp
Tore kuu on olnud.
Vihma ja päikest. Päikest ja vihma. Väsimusest võidusaamist ja väsimusele allaandmist. Veidi kõndimist.
Oma raamatu ilmumist ja teiste raamatute lugemist. Kirjutamist ka - praegu on käsil üks kirjatööke, mis peaks ilmuma millalgi novembris.
Õnnelikke päevi.
Ühe sellise päeva pildihetked on siin.
Mobla-udused pildid, aga hetked ise olid minu jaoks lustakad.
Fotod: 27. aug '17.
29/08/2017
Kuidas mu raamatul läheb? - Esimene müüginädal
Muidugi olen põnevil, kuidas mu raamatul läheb.
Täna jagas mõni päev tagasi müügile jõudnud „Nooruse lugu“ Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride TOP 10-s iseendaga 10. ja 11. kohta. Arvatavasti oli TOP-i algoritmis midagi sassi läinud, et just iseendaga. Aga esikümnesse sisenemine oli rõõmustav, sest reklaami pole raamatul olnud.
Apollo veebilehelt ma seda, millisel kohal on minu raamat biograafiate ja memuaaride seas, paraku ei näe, sest millegi või kellegi pärast puudub tal see teemamärgistus ning selle asemel on kirjas „elulood“. Kuigi elulugu on sama mis biograafia, ei ole seda edetabelis üldse näha. Vist on tegu mingi apsakaga.
E-raamatul läheb ka suhteliselt hästi. EDRK-lt sain autorieksemplari ja see võimaldas mu arvutispetsist sugulasel EDRK-ga koos parandada ära tehnilistest probleemidest tekkinud vead e-raamatus. Nii et EDRK-le suur aitäh koostöö eest!
Et Rahva Raamatus on müügil e-raamatu teine variant teiselt tegijalt, palusin ka sealt üht autorieksemplari, et see samuti üle vaadata. /Ei saanud./
Olen teatanud „Nooruse loo“ ilmumisest sõpradele ja kirjutanud siin blogis, samuti teavitasin kolleege Ajakirjanike Liidu listis. Paari endise töökaaslasega Nooruse toimetusest sain kokku, ajasime juttu, tore oli üle hulga aja näha ning mind rõõmustas, et raamat neid rõõmustas.
Kõige toredam on see, et minuni on (seni küll põhiliselt erakirjades) jõudnud mõned vastukajad. Nüüd jääb üle öelda „Nooruse loo“ toimetaja sõnadega: „Loodan, et raamatut märgatakse, sellest räägitakse, seda arvustatakse. Noorus oli ikka väga märgilise tähendusega ajakiri toona.“
Mina loodan ka.
EDIT: 1. sept 2017. See Apollo apsakas, millest eespool kirjutasin, ei andnud mulle ikka rahu ja ma uurisin asja põhjalikumalt. Avastasin, et selle apsaka tulemusena on minu raamat (täiesti eestikeelne) pandud edetabelis konkureerima venekeelsete biograafiate ja memuaaridega (vt pilti allpool). Teatasin Apollole, et muidugi on päris huvitav konkureerida Galina Višnevskaja ja Julian Semjonovi elulugudega, aga sellest edetabelist ei saa ma küll aimu, milline on tegelik ostjaskonna huvi, ja palusin selle vea parandada.
4. septembril sai korda. Aitäh.
Täna jagas mõni päev tagasi müügile jõudnud „Nooruse lugu“ Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride TOP 10-s iseendaga 10. ja 11. kohta. Arvatavasti oli TOP-i algoritmis midagi sassi läinud, et just iseendaga. Aga esikümnesse sisenemine oli rõõmustav, sest reklaami pole raamatul olnud.
Apollo veebilehelt ma seda, millisel kohal on minu raamat biograafiate ja memuaaride seas, paraku ei näe, sest millegi või kellegi pärast puudub tal see teemamärgistus ning selle asemel on kirjas „elulood“. Kuigi elulugu on sama mis biograafia, ei ole seda edetabelis üldse näha. Vist on tegu mingi apsakaga.
E-raamatul läheb ka suhteliselt hästi. EDRK-lt sain autorieksemplari ja see võimaldas mu arvutispetsist sugulasel EDRK-ga koos parandada ära tehnilistest probleemidest tekkinud vead e-raamatus. Nii et EDRK-le suur aitäh koostöö eest!
Et Rahva Raamatus on müügil e-raamatu teine variant teiselt tegijalt, palusin ka sealt üht autorieksemplari, et see samuti üle vaadata. /Ei saanud./
Olen teatanud „Nooruse loo“ ilmumisest sõpradele ja kirjutanud siin blogis, samuti teavitasin kolleege Ajakirjanike Liidu listis. Paari endise töökaaslasega Nooruse toimetusest sain kokku, ajasime juttu, tore oli üle hulga aja näha ning mind rõõmustas, et raamat neid rõõmustas.
Kõige toredam on see, et minuni on (seni küll põhiliselt erakirjades) jõudnud mõned vastukajad. Nüüd jääb üle öelda „Nooruse loo“ toimetaja sõnadega: „Loodan, et raamatut märgatakse, sellest räägitakse, seda arvustatakse. Noorus oli ikka väga märgilise tähendusega ajakiri toona.“
Mina loodan ka.
EDIT: 1. sept 2017. See Apollo apsakas, millest eespool kirjutasin, ei andnud mulle ikka rahu ja ma uurisin asja põhjalikumalt. Avastasin, et selle apsaka tulemusena on minu raamat (täiesti eestikeelne) pandud edetabelis konkureerima venekeelsete biograafiate ja memuaaridega (vt pilti allpool). Teatasin Apollole, et muidugi on päris huvitav konkureerida Galina Višnevskaja ja Julian Semjonovi elulugudega, aga sellest edetabelist ei saa ma küll aimu, milline on tegelik ostjaskonna huvi, ja palusin selle vea parandada.
4. septembril sai korda. Aitäh.
25/08/2017
„Nooruse lugu“ on müügile jõudnud
Paar päeva tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ on nüüd raamatukauplustesse jõudnud. Ise ma ei ole raamatut veel näinud, aga värskelt välja pandud virnast tegi sugulane täna poes pilti. Samuti on müügil e-raamat.
Vaata ka raamatu blogilehte.
23/08/2017
Julian Fellowes „Lõpetamata minevik“
Julian Fellowes
„Lõpetamata minevik“
Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus.
Mulle meeldisid nii telesari „Oru valitseja“, milles Julian Fellowes lord Kilwillie'i mängis, kui ka maailmakuulus sari „Downton Abbey“, mille stsenarist ja lavastaja ta oli. Sestap oli üsna ootuspärane, et ka tema romaani „Lõpetamata minevik“ („Past Imperfect“, 2008) lugesin.
Ehk küll see raamat tõenäoliselt köidab igas eas lugejaid, võivad elamused nende kõikide jaoks olla väga erinevad. Et tegevus hargneb kahes ajas, tolles 1960ndate aastate lõpu lõpetamata minevikus, ja üsna lähedal meie olevikule, 2008. aasta paiku, võivad nooremaid rohkem huvitada tollaste noorte möllupidude ja seltskonnas debüteerimise kirjeldused, mõnevõrra ka see, kes toonastest noortest saanud on, vanemate lugejate jaoks on aga romaan nostalgiline tagasivaade oma noorusajale ja neljakümne aasta vältel toimunud arengutele.
Süžeeliin, kunagiste sõprade ja hilisemate vaenlaste kohtumine, millel üks neist – Damian – napilt enne surma palub, et teine otsiks üles tema kunagise sõbratari, kellel võib olla temaga laps, hargneb rohkete tegelaste kaudu järjepanu kuni romaani lõpuni, enne kui jutustaja teatab, kes see laps on. Tähelepanelikum lugeja võis selle küll ka romaani keskel ära aimata, kuid mitte ilmtingimata.
Raamatututvustuses öeldakse, et otsirännakud viivad jutustaja tagasi aega, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. Selle muutumise kirjeldusi oligi mul kõige huvitavam lugeda. Fellowes on 1960ndate aastate olustiku kirjeldamises sama täpne, nagu oli filmilindil Downton Abbey’ ülemteener – kõik on millimeetri pealt paigas, iga viimne kui volang ja lipsuke paikneb debütantide kleitidel just nii, nagu nende harmooniline ilu seda ette näeb. Kuid naiivselt üles löödud tüdrukud ise ei olegi nii süütukesed, kui võiks arvata. Nendega juhtub mõndagi. Sama kehtib edevate ennasttäis noormeeste kohta. Ja see on põnev.
Eri ajastute võrdlemine ei ole jutustaja jaoks kerge. Ta ise ütleb, et talle „on kuidagi masendavalt mõjunud see, et ma olen pidanud võrdlema seda, mida me noorena arvasime, et meid ees ootab, sellega, mis tegelikult tuli.“
Isa noogutas. „Tsiteerides sinu vanaema, võrdlemine on võigas.“
„Ja ka mõttetu, aga see ei takista meil seda tegemast.“ Miskipärast oli mulle tähtis, et ta mind mõistaks. „Aga asi on enamas. Ma ei saa hästi aru, mida inimesed oma eluga peale hakkavad. Damian on võib-olla oma jälje jätnud, kuid keegi teine meist mitte.“
„Kõik ei saa olla maailmakuulsad miljardärid.“
„Ega peagi olema, aga kõigil on tarvis tunda, et nad on osa millestki mõttekast. et nende elul oleks lõppude lõpuks mõte ka laiemas kontekstis. Aga kuhu mina kuulun? Mida mina olen teinud?“
Sündmustiku arengu kõrval on sisukad Fellowesi arutlevad kõrvalekaldumised olustiku ja moraali võrdlustesse, kuidas oli toona ja kuidas on jutustaja otsinguaastatel. Mõned neist võrdlustest sundisid mind ja küllap sunnivad ka teisi raamatu lugejaid võrdlema sealseid olusid siinsetega. Näiteks arutleb jutustaja tema täiskasvanuelu jooksul Londonis toimunud muudatuste üle, „millest kõige suuremad ei ole röövimised ja üleüldine kuritegevus, isegi mitte mustus ja vedelema jäänud prügi, mida keerleb ja uitleb hunnikute viisi reelingute ja plataanipuude vahel, oodates asjatult, et keegi selle ära koristaks. Hoopis purjus inimesed on need, kes on mitte ainult Londonis, vaid peaaegu kõigis linnades tänavapildi kuulekate kodanike jaoks parajaks põrguks muutnud. /---/ Miks ei saa tänapäeva riigijuhid aru, et nende ülesanne on kontrollida antisotsiaalset käitumist, mitte inimese eraelu, reguleerida meie tegemisi seoses teistega, mitte neid, mis puudutavad vaid meid endid? Vahel tekib paratamatult tunne, et meie kultuur on lõpukorral, pidevas eituses, keerleb tühikäigul.“
Kirjutasin need tsitaadid siia ja mõtlesin, et peletasin Fellowesi raamatu ühiskondlikuma poole esiletoomisega ehk eemale need, kes kergemat lugemist otsivad. Ei maksa peljata, Fellowesil on õnnestunud vaaritada maitsekas ja paeluv segu, millest leiavad lugemisväärset nii näiteks naistekate sõbrad kui ka need, kes raamatutest tõsisemat mõtlemist otsivad. Niisuguste segude tegemise retsept on tal hästi käes, sestap võiks „Lõpetamata minevik“ ka värvikaks ja vaatamakutsuvaks filmiks saada.
Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Vt samal teemal: blogis Sõber Raamat.
16/08/2017
Tasapisi
Ei näe enam erilisi põhjusi maailmaasjades sõna sekka öelda ja laseksin sellel rongil rahulikult ära sõita. Õigupoolest arvan, et tegin väga hästi, kui aastaid tagasi avalikust elust kõrvale tõmbusin – pensionilejäämine andis selleks hea võimaluse, ka takistab jupsiv tervis paljudest asjadest osa võtta.
See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks küllap igaüks selleks aega võtma.
Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.
Minu enda uut raamatut „Nooruse lugu“ märkasin internetis raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant, teostajaks Flagella. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad,aga e-raamatute autorieksemplari ei ole mulle vist ette nähtud. (EDRKlt sain 22. augustil ka autorieksemplari, aitäh selle eest. Koostöös said tehtud e-raamatusse tehnilistel põhjustel tekkinud vigade parandused.)
Paberraamatu ilmumiseni on nüüdse seisuga jäänud vist veel mõni päev. (Raamat ilmus 22. augustil 2017.) Minult on küsitud ka esitluse kohta, kirjastuski küsis, kas soovin esitlust, aga kaldusin sinnapoole, et ei soovi (põhjus selleks on üldjoontes kirjas esimeses lõigus).
See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks küllap igaüks selleks aega võtma.
Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.
Minu enda uut raamatut „Nooruse lugu“ märkasin internetis raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant, teostajaks Flagella. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad,
13/08/2017
Stephen King surmast ja kirjutamisest
Lugesin järjest kaht Stephen Kingi väga erinevat raamatut, mille ühisnimetajaks ootamatult tõusis auto alla jäämine.
„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.
Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.
Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.
Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).
Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed. Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.
Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.
Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.
Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.
Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.
„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.
Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.
Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.
Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).
Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed. Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.
Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.
Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.
Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.
Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.
03/08/2017
Tempora mutantur et nos mutamur in illis
Rääkisin telefonis ammuse sõbrantsiga. Ta ütles, et jäi nüüd pensionile ja tal olevat aega minuga kokku saada, tööd ja tegemised ei ole enam segamas, noh, et ei ole ju juba viis aastat näinud.
Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.
Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.
Ei oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.
Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.
Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.
Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...
... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.
Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…
Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.
Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.
Ei oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.
Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.
Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.
Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...
... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.
Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…
Subscribe to:
Posts (Atom)