2005. aastal kinkis akadeemik Anto Raukas mulle Jaan-Mati Punningu koostatud raamatu „Anto Raukas. Töid ja tegemisi“, mis oli Teaduste Akadeemia kirjastuselt ilmunud 2000. aastal seoses Eesti ühe viljakama teadlase ja mõjukama teadusorganisaatori 65. sünnipäevaga. Selle tiitellehele kirjutas ta mulle pühenduse: „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta! Meil on minevikust ka üheskoos mõndagi meenutada! Anto“.
Selleks ajaks olime juba ammused tuttavad ja sõbrad alates kohtumistest noorte teadlaste laagrites Kihnus ja Viitnal 1970ndatel aastatel. Anto oli üks neid teadlasi, kes ise oli juba hästi noorena tuntuks saanud, tema uudishimu, reisikihk ja vestlusoskus muutsid ta temast nooremate jaoks alati huvitavaks, reipaks ja lugupeetud kaaslaseks, seetõttu käis ta neis laagrites meelsasti ja tihti.
Ajakirjanikuna kirjutasin temast ja tema mõtetest paljude aastate jooksul mitu korda nii lühemalt kui pikemalt. Meie 2005. aasta kohtumine oli seotud alloleva veidi isevärki looga, mille kirjutasin siis Kodutohtrile ja mis ilmus ka mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ (2008). Siinne foto on samast raamatust.
Panen selle loo siia blogisse täna 86aastasena elavate kirjast lahkunud Anto Raukase mälestuseks. Tema rikka ja mitmekülgse elu võtavad nüüd kokku kuupäevad 17. veebruar 1935 – 19. aprill 2021. Aitäh, hea kaasteeline, et olid olemas!
Nagu usud, nõnda on
Akadeemik Anto Raukas (70) on kogu elu olnud suure töövõimega. Produktsiooni poolest on ta Eesti viljakamaid teadlasi; üle 40 aasta juhtinud Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia osakonda. Rohketest praegustest ametitest on vastutusrikkamaid Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja töö. Ta õpetab tudengeid nii Mereakadeemias kui teistes kõrgkoolides. Lisaks veel tegelemine kultuuri, spordielu, õigusloome, keskkonnakaitse ja palju muuga. Juttu tegime vaid mõnest asjast, mis seotud tervise ja töövõimega.
Kõike võib juhtuda
Küsimusele, kuidas tervis on, vastas Anto Raukas ootamatult: „Tervis on ikka päris hea, aga see ei tähenda, et inimesega ei võiks midagi juhtuda, sest ma olen juba kord olnud surnud. Läksin kümmekond aastat tagasi vabatahtlikult 4. haiglasse sapipõiekivide operatsioonile. Mulle öeldi, et see on väga lihtne: tehakse kolm kriipsukest kõhu peale, viiendal päeval lähed välja. Aga minuga tegid arstid mitu viga. Kõigepealt tõmmati mul laparoskoopi välja võttes maks katki ja seda ei märgatud. Olin seejärel omaette palatis, enesetunne oli üsna kehv. Samal päeval toimusid MM-võistlused kergejõustikus ja tahtsin neid väga näha – ajasin ennast vägisi püsti ja läksin teleri juurde. 5000 m jooks just lõppes, aga mina kukkusin kokku. Mul oli sisemine verejooks, ronisin siiski tahtejõu toel valvearsti juurde. Operatsiooniarste ei olnud sellises väikses haiglas enam kohal, mind oleks pidanud viima mõnda teise haiglasse, aga ükski haigla ei taha oma praaki näidata. Hommikuks aeti siiski brigaad kokku ja mulle tehti teine avatud lõikega operatsioon. Selleks ajaks oli aga mul juba hakanud arenema peritoniit. Siis anti mulle tohutul hulgal antibiootikume, aga ikkagi hakkas mul kopsupuudulikkus. Võib küll öelda, et ma olin juba praktiliselt surnud. Jäin ellu hoolimata arstide „pingutustest“ tänu oma tugevale tervisele. Mul on perekonnas emapoolsed sugulased elanud üle 90. eluaasta, isa ja vanaisa surid mõlemad 80-aastasena, nii et mul ikka peaks veel kümmekond aastat reservi olema.“
Hoolimata sellest õnnetust juhtumist suhtub akadeemik Raukas arstidesse suure lugupidamisega. Tema peres on mitu arsti – abikaasa, tütar, õde. Naine on olnud günekoloog, tütar töötab Merimetsa nakkushaiglas.
„Minu ülikooliajal jagunesid tudengid kolme rühma. Ühed olid juristid ja majandusmehed, kes hommikust õhtuni laaberdasid ja midagi ei õppinud. Teised olid normaalsed tudengid, loodusteadlased, kes jõid õlut ja viskasid nalja, aga õppisid ka üsna hoolega. Kolmandad oli arstiteaduse tudengid – need olid ju puhta hullud, ainult õppisid ja õppisid, hommikust õhtuni. Nad pididki õppima. Kui näiteks geoloog määrab kivi valesti, ei juhtu suurt midagi. Aga arstiamet on väga püha amet ja arsti vastutus on meeletult suur. Loodan väga, et arstiharidus ei käi Tartus alla, nagu on praeguseks alla käinud väga palju meie kooli- ja ülikooliharidusest. Mulle tulevad tudengid eksamile. Esimene kord nad üldse ei õpi, et äkki saab niisama läbi. Teiseks korraks on juba natuke õpitud, kuid teadmistest on asi kaugel. Kui arstiteaduskonnas peaks samamoodi minema, siis me ju sureme kõik varsti maha,“ räägib Raukas tõsist juttu naljaga pooleks.
Sport andis jaksu juurde
Akadeemik meenutab, et hakkas sportima Tartu 1. Keskkoolis tugeva võimlemisõpetaja Endel Arandi käe all. Varem ei olnud ta spordiga kokku puutunud, aga kooli jooksukrossil tundus talle, et kõik jooksevad hirmus aeglaselt. Selle krossi ta võitis ja õpetaja märkas tema spordiannet. Hiljem oli Anto Raukas kooli kehakultuurikollektiivi nõukogu esimees ja Tartu õppiva noorsoo spordisektsiooni esimees; Tartu noortemeister kergejõustikus, võrkpallis, tennises ja suusatamises ja vähemalt teine kõigil neil aladel Eesti ulatuses. Ka ülikoolis geoloogiat õppides oli ta päris hea sportlane, püstitas ülikooli meeskonnaga kaks korda Eesti rekordi 4x1500 m jooksus ja tuli Eesti meistriks. Aga talvisel trennil polnud suurt mõtet, sest suvel tuli praktikal olla ja võistelda ei saanud. Nii loobus ta tippspordist..
Anto Raukast on nimetatud Eesti orienteerumisspordile alusepanijaks. Kuivõrd orienteerumine ja matkamine olid tema erialaga lähedalt seotud, kutsus bioloog Sven Veldre teda Porkunisse orienteerumisrada tegema. Sealt tuli pisik külge: Raukas tegi palju radasid ja oli üleliidulise kategooria kohtunik. Temast sai Eesti Orienteerumisföderatsiooni esimene esimees. Ka oli ta 20 aastat turismi-ekskursiooninõukogu ühiskondlik aseesimees.
„Tegime Eestis orienteerumisföderatsiooni esimesena Nõukogude Liidus. Me tahtsime kangesti, et see leviks üle kogu riigi, ja mina kutsusin kokku üleliidulise orienteerumisspordi nõupidamise Tartus. Kust ma võisin teada, et liiduvabariigid ei tohtinud üleliidulist nõupidamist korraldada, sest need pidid olema NLKP Keskkomitee plaanis. Kõik Eesti nõupidamised, mis toimusid, pidid omakorda olema EKP Keskkomitee plaanis. Isetegevus oli selles osas keelatud. Kui nüüd rahvas erinevatest liiduvabariikidest kõik Tartusse Pargi hotelli kokku tuli, olid seal keskkomitee ja julgeoleku esindaja – nad sõimasid mind kaks tundi järjest, aga nõupidamine toimus ikkagi,“ meenutab Raukas.
Samamoodi noorusjulgena kirjutas ta Nõukogude Liidu kindralstaabi ülemale marssal Sergei Birjuzovile, et orienteerumine on väga tähtis nii patriotismi kui riigikaitse seisukohast ja vaja oleks orienteerumiskaarte – „nesekretnõje võkopirovki iz sekretnõh kart“. „Ma oleks pidanud kõigepealt minema oma peatreeneri juurde, kes oleks pidanud tegema spordikomitee eriosakonna kaudu kirja ministrite nõukogu eriosakonda, Klausson oleks pidanud alla kirjutama – selge, et sellist kirja poleks kunagi tulnud. Kõige üllatavam on fakt, et minu kiri jõudis siiski Moskvasse ja me saimegi loa. See kõik õnnestus tänu noore inimese lollusele, aga oleks ma targem olnud, siis poleks toimunud ei üleliidulist nõupidamist ega poleks me ka kaarte saanud. Kõik nõudis ettevõtlikkust ja läbilöögivõimet.“
Värske õhk ja rõõmus meel
„Kõige tähtsam elus on rõõmus meel ja optimism. Kui sa virised ja oled stressis – vaat kui raske on,“ ütleb matkamehe hingega akadeemik. Ta sai NSV Liidu meistersportlaseks matkamises ja peab looduses liikumisest senini lugu. Tööreise eri maadesse on tal palju, sekka on ta teinud ka mõne harva bussireisi. Mägedes käis veel mõni aasta tagasi Alpides, aga on nüüd rohkem automatkaja koos perega. Ta arvab, et on kuni viimase ajani Geoloogia Instituudis üks kõige rohkem välitööl käivaid teadlasi. „Nõukogude ajal oli see väga lihtne – meie väikses instituudis oli 13 autot. Bensiin oli ilma rahata käes. Läksime välitööle maikuus ja tulime septembri lõpus tagasi, sest palgad olid sel ajal väikesed ja välitööl sai lisaraha. Seetõttu olime kogu aeg väljas ja tundsime Eestit suurepäraselt. Aga praegu: raha vähe, bensiin kallis, inimesed saavad paar nädalat kogu aasta jooksul välitööl olla – nii ei tunne noored doktorid üldse Eestimaad. Ja mitte ainult nemad. Küsisin tudengitelt Lihula mälestussamba sündmuste ajal, kus asub Lihula – mitte üks ei tea, kus Lihula on. See harimatus on täiesti vapustav.“
Kui usud, siis on
15 aastat oli Anto Raukas Baltimaade pildarite assotsiatsiooni president, mullu pani ameti maha. Kuidas ta selleks sai?
„Meil oli Eesti NSV-s ebatavaliste loodusnähtuste uurimise komisjon, mille esimees oli partei keskkomitee tööstuse sekretär. Miks niisugune komisjon tegutses? Mingisuguseid ebatavalisi loodusnähtusi ju ei ole, kõik on tavalised loodusnähtused või sõjalised katsetused. Aga kui sõjalised katsetused olid, siis oli see vaja ajada ebatavaliste loodusnähtuste kaela. UFO-d on ju kõik enamasti sõjalised katsetused. Kunagi tuli Tallinna Kišinjovi lennuk, milles viibijad nägid, kuidas üks tulekera lendas lennukiga paralleelselt. Sellest kirjutati ajalehes „Trud“, mille peatoimetaja vallandati. Miks? Sellepärast, et Raplamaal oli Pahkla raketibaas, kust lasti parasjagu rakett õhku. Raketil on tulekera taga, see peegeldab atmosfäärikihtides, siis nägidki kõik tulekera lennuki kõrval.
Üks paremaid lugusid oli, kui inimesed tegid heina ja nägid, kuidas hõbedane ketas maandus, sellest tulid rohelised konnad välja, läksid vette ja seejärel tõusis ketas õhku. See oli kõige tavalisem sõjaline katsetus, fantoomilennuk. Kui selline hõbedase kattega plastmassist ketas tuleb teise riigi territooriumile atmosfääri ja hüdrosfääri puutepinnal, siis ükski radar seda ei võta. Kuna ta oli kettakujuline, siis sinna mahtusid sisse ainult väiksed mehed. Miks nad konnad olid? Sellepärast, et neil oli akvalangistikostüüm seljas ja jalad lestadega – neil oli ülesanne ületada veekogu ja siis võeti nad uuesti peale. Loomulikult keegi ei ütelnud meil siin selliste juhtumite korral, et Nõukogude armee tegi sõjalisi katsetusi. Kõik rääkisid, et olid mingisugused UFO-d.
Kureerisin teaduste akadeemia akadeemiksekretärina keemia, bioloogia, geoloogia, geograafia, meditsiini, põllumajanduse ja keskkonnakaitse valdkonda. Et pildarite tegevus kuulub sellesse ringi, siis öeldi, et seda on vaja kuidagi teaduslikult põhjendada. Väga tark mees, kes sellesse kirglikult uskus, oli Herbert Viiding, minu hea sõber ja õpetaja. Mina olen rohkem kahtleja. Meil oli soomlastega koostöö ebatavaliste loodusnähtuste uurimiseks ja vastava teadusaparatuuri väljatöötamiseks. Viiding suri ära ja oli vaja kedagi, kes Eesti delegatsiooni juhina Soome läheks. Mina siis läksin, tundmata asja vastu mingit tõsisemat huvi. Käisime vastuvõttudel, kus oli ilmne, et mida kõrgemal kohal on inimesed, seda ebausklikumad nad on. Väidetavalt on 90% naisi ebausklikud ja üle 50% mehi. Tegime Soomes ka natuke tööd. Läksime ühte tallu, kust üks naine oli seljavaludega haiglas ja öeldi, et see on vale koha peal magamisest. Soomlased hakkasid seal pendlitega vehkima, mõtlesin, et proovin ka, ja täpselt samamoodi töötas minu pendel. Siis võtsin vitsa, töötas ka. Ülikooli spordimeditsiinikateedri juhatajal Toomas Karul ei töötanud, aga kui ma tal käest kinni võtsin, siis hakkas tööle. Nii et asjaosaliste hinnangul on mul pildarivõimed täitsa olemas.
Olen korraldanud selles valdkonnas viis rahvusvahelist nõupidamist. Igasuguste asjadega siin maailmas on nii, nagu Gorki ütles: „Kui usud, siis on, kui ei usu, siis ei ole.“ On olemas täiesti selged faktid, mida eitada pole võimalik, kuid kõike on vaja tõestada. Pendli liikumisel või pildari tegevusel on kindlad füüsikalised alused, aga ebateaduseks läheb ta siis, kui ütleme erinevatele inimestele, et üks koht on tingimusteta hea, teine koht aga halb. Inimesed on ju erineva temperamendi ja tervisega, mõnel on kõrge, teisel madal vererõhk... Veesoonte määramise alal oleme teinud teadusliku eksperimendi väga heade füüsikute ja geoloogidega. Ka selle põhjal usun ma, et kuigi inimene võib vee leida, saab seda täpsemalt teha vastavate aparaatidega.“
Mõistlikult ja targalt
Akadeemik Raukas on olnud vabariikliku karskusühingu esimees ja üleliidulise karskusühingu juhatuse presiidiumi liige. Kui talt Eesti karskusühingu moodustamise ajal küsiti televisioonis, kas vana-aastaõhtul tohib šampust juua, ütles ta, et loomulikult, miks mitte, see on ju traditsioon. Siis kaebasid täiskarsklased, et mida oodata karskusühingult, kui juhatuse esimees propageerib teleris joomist. Väga kuumal suvepäeval võtab akadeemik meelsasti pudeli õlut või klaasi veini. Ühises teadustöös prantslastega teisiti ei olekski saanud – nende jaoks on veinijoomine lahutamatu osa rituaalidest. Aga seda meelt on Raukas küll, et terved eluviisid on mõistlikud. Joomist ja intensiivset tööd ei anna kuidagi seostada. Alkoholivastane propaganda noorte hulgas peab olema efektiivne, üksnes ärakeelamisega ei saavuta midagi, kui ei pakuta asemele mingit tegevust. Autoroolis olev alkoholitarbija on ikka potentsiaalne mõrvar.
See ei kõlba kuhugi, et noored tüdrukud joovad toonikuid, fantat ja kokakoolat, parem joogu piima, mis igale tulevasele emale kasulik on. Nii on akadeemik oma tudengitele loenguteski ütelnud. Toidusedelis peab ta kõige paremaks rahvuslikku toitu, sest see on meile omane esivanemate aegadest.
Geoloogidelt küsitakse alatihti kivide tervistava mõju kohta. Akadeemik Raukase raamatud kalliskividest on populaarsed. Ta ütleb, et ei usu eriti kalliskivi tervistavat mõju, aga usub, et asjade üle, mis on inimesele pühad, naerda ei maksa. Kui keegi on näiteks oma noorpõlvearmastuselt saanud kingiks kiviga sõrmuse ja usub, et kivi talle õnne toob, siis toobki. Täpselt samasugune, inimpsüühikaga seotud toime on ka võõrsile kaasa võetud peotäiel kodumaa mullal. Kui usud, siis on…
Kui oktoobris juttu ajasime, ütles Anto Raukas, et veel aasta lõpuks tuleb tal trükki anda mitu eripalgelist raamatut, mille koostaja ja toimetaja ta on: geograafiaseltsi aastaraamat, raamat Nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjudest, orienteerumisspordi ajalugu, teos 15 omandireformiaastast Eestis. Oma kõige tähtsamaks tööriistaks peab akadeemik silmi ja loodab, et need peavad vastu veel kaua. Eestis on vist väga vähe inimesi, kes on entsüklopeedia mitu korda läbi lugenud. Selle väärtteose peatoimetaja aga teisiti ei saa, kusjuures tal peab olema nii teadmisi kui tarkust.
Artikli lühiversioon ilmus Kodutohtris, okt 2005. Täispikkuses versioon minu raamatus „Eestimaa ilu“ (kirjastus Kentaur, 2008).
© Linda Järve
No comments:
Post a Comment