28/03/2021

Juha Hurme „Neem“


Juha Hurme
„Neem“

Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla.
Kirjastus Varrak, 2021.

Finlandia kirjanduspreemiaga kroonitud „Neem“ („Niemi“, 2017) on mahlakalt hea täiendus eeskätt nende lugemisvarale, kes on huvitatud meie põhjanaabrite ajaloost ja kultuurist. Kui millegagi meie kirjandusest võrrelda, siis tulevad mulle esmalt meelde Lennart Meri „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Hurme teosest aimub just samasugust kirjutamislusti, nagu oli Meril.

Ladnalt lobedas keelepruugis mõnulev Juha Hurme kirjutab palju nii Soome riigi eelajaloost alates juba Suurest Paugust ja neandertallasest, kelle kalmul ta soovitab mütsi maha võtta, sest igaühes meist on paar tilgakest tema sangarlikku verd, kui ka sealse kultuuri kujunemisest ja arengust (kusjuures ei saa ega vist tahagi seda teha ilma aeg-ajalt Eestisse ja eestlaste kultuuriilmingutesse põikamata). Neeme mütoloogiat võrdleb  Hurme poeesiaga, mis on avatud mitmekesistele tõlgendusvõimalustele sellest, kuidas maailmakord käima lükati ja missugused jõud seda käigus hoiavad.

Raamatututvustus
tagakaanelt.
Osavasti kõrvutab ta Neemel toimunut samal ajal mujal maailmas toimunuga, moodustades niimoodi värvika ajatelje erinevate sündmuste ja isikute vahel. Ühtmoodi koduselt tunneb ta end nii runolauludest ja „Kalevalast“ kui ka tantsu- ja laulumängudest; nii piiskoppide  ning pühakute elulugudest kui ka Boccaccio „Dekameronist“ kirjutades. Ta selgitab põhjalikult rohkete soomekeelsete sõnade päritolulugusid ja tagamaid, vältimata ka selliseid sõnu, mida sageli roppudeks peetakse.

Raamatus on tohutult fakte ja see muudab Juha Hurme ajalookäsitluse mõneti teatmeteoslikuks. Sestap on Soomes oldud üsnagi üllatunud, et talle 2017. a Finlandia preemia omistati. Polevat nagu suur ilukirjandus. Pigem populaarteaduslik lähenemine ehk aime. Kuid mulle sedalaadi raamatud üldiselt meeldivad – need teevad lugeja targemaks, pakuvad uusi põnevaid seni hoomamata jäänud seoseid, toovad maailma asjad meie kodusele ajaloole ja elule lähemale.

Oma kaaluka teose lõpus meenutab Hurme Yrjö-Sakari Yrjö-Koskise unustamatult mitmetähenduslikku ütlust: „Soome rahval on ajalugu, kuna ta tahab, et tal oleks ajalugu.“ Samamoodi võib öelda, et Juha Hurme on kirjutanud niisuguse raamatu, sest ta tahtis, et niisugune raamat oleks olemas.

Tõlkija märkused raamatu lõpus tunnistavad, et Hurme omapärast kirjutamisviisi on olnud üsna keerukas meie keelde ümber panna. Aga Tiiu Kokla näikse olevat sellega päris hästi toime tulnud.

Võib-olla on mu silmad vanusega nõrgemaks jäänud, aga lugedes oli mul tunne, et trükivärvi võiks raamatus rohkem olla: kirjapilt ja eriti kahvatuksjäävad peatükkide alapealkirjad oleksid tumedamatena lugejasõbralikumad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

26/03/2021

Vaatamisi: märtsis on silma jäänud...

 Alguses paarist mulle olulisest portreefilmist.

„Griša“ (ETV 1996, rež Jüri Sillart).

Väga hea meenutusdokk, milles on ka palju kaadreid Grigori Kromanovi (8. märts 1926 – 18. juuli 1984) enda filmidest („Viimne reliikvia“, „Meie Artur“, „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Andres Lapeteuse juhtum“, „Hukkunud Alpinisti hotell“). GK-st räägivad selles filmis paljud väga head näitlejad, lavastajad, heliloojad jt, kelle nägemine sooja tunde loob. Film on ammu tehtud ja nii mõnigi neist ei ole enam elavate kirjas – nii kujunes vaatamine mitte ainult GK mälestamiseks vaid ka nende meenutamiseks. „Ainult noodid võivad meid päästa“, rõhutas oma elu meloodiat otsinud GK.

„Grišal“ on minu jaoks tugev subjektiivne tähendus sellepärast, et ma GK-d ise tundsin, mu lapsepõlves elas ta Nõmmel meie vastasmajas, kus oli ka mu parima sõbratari kodu. Nõnda nägin onu Grišat tollal päris sageli. Vahepeal oli juhuslikumat laadi kokkupuuteid, kuni hulk aastaid hiljem vahendasin talle ajalehe Noorte Hääl kollektiivse intervjuu „Meie sõbrad, meie tuttavad“ küsimusi (vt „Grigori Kromanov“. "Meie sõbrad, meie tuttavad III". Eesti Raamat, Tallinn 1980, lk 358–374.)

„Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“ (Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, 2020, rež Lilija Vjugina).

Ülo Sooster (1924-1970) kujunes mu lemmikkunstnikuks tänu tema loomingu suurele näitusele Tartu kunstimuuseumis 1971. a. Olen palju vaadanud tema suurepäraseid illustratsioone ajakirjale Znanije–Sila, käinud võimaluse korral ikka KUMUs tema tõid vaatamas ja mul on kodus tema isevärki hoogsate illustratsioonidega Oskar Lutsu „Kevade“ väljaanne (1982).

Filmis liigub kunstniku poeg, Iisraelis elav Tenno-Pent Sooster mööda isa elukäigu ja loominguga seotud kohti alates sünnitalust Hiiumaal, nähes esmakordselt Dolinka laagrit Karagandõ lähistel, kus tema isa ja ema vangidena kohtusid; käies Tartus, Tallinnas ja Moskvas, vesteldes Ülo Soosteri sõprade ja kolleegidega, kunstiteadlaste ning sugulastega.

Kadakas, kala ja muna – need kolm väga lihtsat asja omandasid Soosteri imeliselt väljendusrikkas kunstis müütilise mõõtme ja koha, muutudes olemise ja mõtte kehastuseks. Aga Soosteri looming on sellest veel oluliselt rikkam ning iga kohtumine selle rikkusega on minu jaoks põnev.

Frankofooniakuu filmidest olen vaadanud ainult üht – „Parimad aastad me elus“ – ja olen sellest kirjutanud siin.

Sarjadest on mulle endiselt huvitav „Salateenistus“, harjunud olen nüüdseks ka „Äaremaaga“.

„Üle Atlandi“ („Atlantic Crossing“, Norra sari, 2020).

Lükkasin selle vaatamist kaua edasi, aga täitsa asjatult – hea sari oli. Sofia Helin kroonprintsess Märthana oli sümpaatne. „Twin Peaksi“ agent Cooperi (Kyle MacLachlan) astumine Franklin D. Roosevelti kingadesse aga oli huvitav ja paelus, eriti inimlikumates armunud presidendi episoodides. Ka ajalooliselt põnev, kuigi kohati ehk plakatlik ja kohati naiivpropagandistlikult melodramaatiline. Kokkuvõttes oli plusse siiski miinustest hulga rohkem.

Eriliselt naudin brittide detektiiviseriaali „Grantchester“. Esimene 2014. a tehtud hooaeg on mul Jupiterist täielikult vaadatud, ootan järgmisi.

Mulle meeldivad väga peaosalised. Robson Greeni mäletan 1997. aasta kuueosalisest sarjast „Reckless“ („Hoolimatu“) koos Francesca Annisega – väga hea vaatamine oli. James Norton aga oli hiljuti peaosas meie teleekraanidel näidatud spiooni- ja maffiaseriaalis „McMafia“, kus ta mulle silma jäi. „Grantchesteris“ on ta küll märksa noorem, kuid meeldib mulle üsna kelmika noore vikaarina samuti. See oli telesarjades ta esimene peaosa. Neljandal hooajal tuleb teda küll asendama teine näitleja, sest teda ootasid uued pakkumised, aga sinnamaani on veel aega.

„Grantchester“ on mõnes suhtes isa-brownilik sari, ainult et politseinik ei kiusa siin vaimulikku, vaid tahab temaga sõber olla. Arukas ja mehine vikaar Sidney Chambers ja kohalik inspektor Geordie Keating lahendavad kuritegusid teineteist täiendades. Mõrvalahendused on sarjas kokku tembitud olustikust lähtuva päevakajalise filosoofiaga ning sõjas käinud meeste maailmavalu ja alkoholilembusega. Kui lisada, et noor vikaar meeldib ka naistele üliväga, annab see sarjale veel vürtsi juurde.

Fragment „Grantchesteri“ posterist on pärit internetist.

25/03/2021

Vaatamisi: „Parimad aastad me elus“


Eile õhtul näitas ETV2 frankofooniakuu raames väga hingeminevat filmi „Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi, kui need valmisid. Neist esimene meeldis mulle siis väga, teine aga tundus täiesti keskpärasena. Muusika filmist „Mees ja naine“ oli midagi erilist, filmi põhimeloodia heliseb kõrvus senini. Peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

Paar lauset filmi ametlikust tutvustusest:
„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Eile õhtul juhtus nii, et vaatasin seda filmi ilma subtiitriteta (vist oli nende puudumine tingitud just filmi telelinastuse ajal ETVle tehtud pommiähvardusest ja teletöötajate evakueerimisest). Prantsuse keelest sain aru ainult kohati, aga seda, et Trintignant ka vanas eas äärmiselt sümpaatne ja armas on, mõistsin keeleoskuseta. Filmi üldmõtet ja laule muidugi ka.
Filmikaader on pärit ERRi pressiteatest.
Teist korda vaatasin täna Jupiterist (nüüd juba subtiitritega).

Ääretult südamlik film. Kui kõik vanaduses ununeb, kui üht ja sama sadu kordi korrutatakse, sest isegi eilne päev ei ole enam meeles, siis ikka mõlgub kuskil mälestuste ääremail kildhaaval ähmane aimus sellest, mis on olnud oluline ja kes on olnud oluline. Kui elu toob liigutava jällenägemisvõimaluse, muutub teistsuguseks ka soov põgeneda hooldekodust sinna, kus midagi pole keelatud ja kuskohast enam tagasi ei tulda, sest taas on meeles, et kunagi armastati ja „armastus võtab või jätab meid, armastus on meist tugevam“.

Jean-Louis Trintingnant (sünd 11. dets 1930) oli selles filmis mängides 89aastane, Anouk Aimée (sünd 27. apr 1932) poolteist aastat noorem. Claude Lelouch'il  (sünd 1937) on 2021. a valmimas uus film „L'amour c'est mieux que la vie“, milles taas mängib ka Trintingnant.

Ma ei tea, kuidas mõjub „Parimad aastad me elus“ minust palju noorematele. Võib-olla on see nende jaoks lihtsalt igav vanainimeste film. Minuvanustele on see  tõeline nostalgialaks. Toob meelde palju: meie endi nooruse ja esimesed armastused, kunagise filmi „Mees ja naine“ ja selle esimese järje kakskümmend aastat hiljem, aga ka näitlejate nooruse, suurepärase muusika, meie kaotused ja võidud, loobumised ja leidmised  ... Oh, seda loetelu võiks lõputult jätkata.

22/03/2021

Väike kaubanduslik teade

Kirjastus Petrone Print on välja kuulutanud oma lao tühjendusmüügi. Hinnad on hästi odavad. Eriti kehtib see sarja „Aja lugu“ kohta. Muude hulgas on odavalt – kõigest 3 euro eest – saadaval ka minu raamat „Nooruse lugu“ (2017).

Nõnda et, kes sellest raamatust huvitatud on, kuid kellele senine hind liiga kallina on tundunud, kasutage juhust! Tuletan ka meelde, et „Nooruse lugu“ ei ole raamat minu noorusajast, vaid käsitleb kunagise populaarse noorteajakirja Noorus ajalugu ja saatust, tegijaid ja lugusid... Lisaks on raamatus ka palju pilte.

Rohkemat infot raamatu sisukorra ja lugejate arvamuste kohta ning isikunimede loendi leiab minu blogi sellelt leheküljelt.

14/03/2021

Riskirühmlase märkmed – 2.

11. märtsist pandi Eesti n-ö lukku. Lukusolek kestab esialgsete kavade järgi 11. aprillini.

Kavatsesin märtsis (lootuses, et selleks ajaks koroonaolukord leevendub) käia muuseumides ja näitustel. Tegin neist, mis märtsis lõppema pidanuksid, endale nimekirja, mida soovin näha, aga muuseumid ja näitused on nüüd kinni ja kui neid ei pikendata, siis jäävadki mul tõenäoliselt nägemata.

Toalilledele jäi ümberistutuseks vajalik muld ostmata, aga võib-olla saab seda mõnest suuremast toidupoest, kus ka tööstuskaupu jm on.

Üldiselt saame hakkama, piirdudes peaasjalikult vajadusel toidupoes ja kui tarvis, siis ka apteegis käimisega.

* * *
11. märtsil käisin pikemalt õues.  Selle õueskäigu ajal oli Delfisse jm ilmunud teade, et 65aastased ja vanemad saavad  digiregistratuuris registreeruda nädalavahetusel vaktsineerima. Aga juba oli see registreerimisvõimalus rahvarohkuse tõttu ka ära ummistunud. Kui ma pärastlõunal oma jalutusretkelt koju tulin ja digiregistratuuri läksin, ei olnud Tallinnas enam vabu aegu.

Mind häirib sõna „kõik“ kasutamine sellekohastes uudistes. Näiteks Delfis öeldakse, et neljapäeval said kõik 65-aastased ja vanemad inimesed selleks nädalavahetuseks valida digiregistratuuris endale sobiva aja AstraZenecaga vaktsineerimiseks. Aga...

Kuivõrd sellesse rühma kuulub kõvasti üle 100 000 inimese, siis on siililegi selge, et 6000 vaktsineerimisvõimalust ei tähenda kõiki ja asjatu on kutsuda kõiki korraga registreerima. Selgem oleks, kui kirjutataks, et selle vanuserühma inimestele võimaldatakse seekord (ja/või ka tulevikus) registreeruda vaktsineerimisele. Sõna „kõik“ tekitab inimestes asjatut kartust ja paanikat, et kui kõik saavad, siis miks just mina ilma jään või jäin.

Eesti kommunikatsioonis ja logistikas seoses vaktsineerimisega on üldse liiga palju vigu ja vasturääkivusi, mis omakorda kruvib pingeid üles.

* * *
12. märtsil avaldas Our World in Data tabeli, millest nähtub, et Eesti on nakatumisnäiduga teistest ette rebinud, olles nüüd maailmas esikohal viimase nädala nakatumiste arvuga miljoni elaniku kohta. Kurb esikoht.

* * *
Ühe kunagise populaarse filmi pealkiri  oli: „Vaatame, mida toob esmaspäev“. Need sõnad sobivad ka tänasel pühapäeval. Järgmised riskirühmlase märkmed kirjutan tõenäoliselt alles siis, kui mulle endale saabub selgus, millal ja kus ma vaktsineeritud saan. Seni jätkan blogis muude teemadega.

Vaata ka
„Riskirühmlase märkmed – 1."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

08/03/2021

Riskirühmlase märkmed – 1.

Eile kuulasin kaunist laulu „Ema süda“.
https://youtu.be/WqLD02cbuzQ

Ema mälestuseks. Tal oli 102. sünniaastapäev. Tema eluajal oli ta sünnipäev meie perele palju tähtsam kui järgmise päeva naistepäev.

Eile oli tugev tuul ja lumetuisk. Täna on kenasti päikesepaisteline ilm. Õhtul läheb jälle külmaks, vähemasti miinus 10-15.

Vanuselt riskirühmas, sest peagi saan 75, ootan teadet, millal mind vaktsineerima kutsutakse. Mõtlesin, et seni, kuni vaktsiin käes, pean tasapisi n-ö riskirühmlase päevikut (kuid oma haigusi ei hakka ma blogis üles lugema). Eks siis näe, kumb varem kätte jõuab: kas vaktsineerimine või juubel.

Minust 13 aastat vanem onutütar ja tema veel vanem kaasa on esimesed vaktsiinisüstid saanud ja ootavad teist süsti.

Minust märksa nooremad kilkavad FBs, et on esimese vaktsiinisüsti saanud (näiteks Tiit Pruuli, Kalle Muuli, Jürgen Ligi; viimatinimetatu väidab, et kui ta poleks seda teinud, oleks annus läinud kraanikaussi või koerale).

Nädalavahetusel vaktsineeriti (väidetavalt) 60-69aastaseid riskirühma liikmeid. Olevat tahetud proovida, kas nad eesti.ee kaudu tulevate meilide peale kohale tulevad. Tallinnas ja Tartus olnud see arv väga väike, vähem kui pooled kutsututest. Kas ülejäänud oma e-kutse kätte said, on teadmata.

Kuidas ja millal minuvanuseid vaktsineerima kutsutakse, kas helistatakse või meilitakse, on ka teadmata. Kontrollisin igatahes üle, mulle riigiportaali saadetud meil on mu tava-aadressile ümber suunatud, aga mingit kutset pole. Ootan veel mõni aeg ja siis vist pean ise hakkama perearstile helistama. Olen tema juures väga harva käinud, sestap ei saa vist ka kutsumise peale kindel olla.

Kogu segadus selle ümber, keda, millal, millega ja kas üldse vaktsineerima kutsutakse, samuti eakamate inimeste kutsumise katsetamine e-kirjadega, tõi mulle meelde hiljuti Jupiterist vaadatud seriaali „Üle Atlandi“  selle koha, kus Norra kuningas ja kroonprints on külas Inglise kuningal ja küsivad temalt, kuidas palee on kaitstud sakslaste võimaliku rünnaku eest. Inglise kuningas vastab, et kõik on korras ja näitab neile kardina taga peituvat nuppu. Norralased küsivad, miks see kardina taga on. Inglane vastab, et sellepärast, et kabineti koristajad sellele kogemata ei vajutaks. Norralased, kes on sõjakoledustega rohkem tuttavad, küsivad, kas see nupp ikka töötab. Inglane vastab, et töötab küll. Norralased teevad ettepaneku proovida.

Inglane justkui solvub, kuidas võidakse kahelda kuningliku palee valmisolekus häirele reageerida, vajutab siis nupule ja ütleb norralastele, et vaadake nüüd, kuidas ümberringi sebima hakatakse. Aga midagi ei juhtu, nii õues kui palees teevad kõik rahulikult edasi oma toimetusi, sest ... nupp kas ei tööta või ei ole sellele reageerimist piisavalt katsetatud ja harjutatud.

Kui kriis on käes, siis on hilja katsetama hakata.

Terviseameti teatest: tänase seisuga vajab Eestis haiglaravi 626 COVID-19 patsienti. Viimase ööpäevaga suri 14 koroonaviirusega nakatunud patsienti. Alates pandeemia algusest on Eestis surnud 667 koroonaviirusesse nakatunud inimest. Viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta on 1335,5 ning esmaste positiivsete tulemuste osakaal tehtud testide koguarvust 19 protsenti.

Ja veel: tänases Riigikogu pressiteates sellest, et Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon sai tänasel avalikul istungil ülevaate koroonaviirusega seoses, on muu hulgas öeldud, et meie haiglavõrk on jõudnud kriitilisse olukorda. Ka on 80+ vaktsineerimine üle riigi nimistutes lubamatult  ebaühtlane, seejuures ei ole mõnekümnes nimistus vaktsineerimist veel alustatudki.

Mis siis minul oma ligi 75-ga muud üle jääb kui oodata.

Samuti nenditi komisjonis, et vaktsineerimisnimekirjade koostamine ja täitmise jälgimine on siiani sisuliselt käsitöö ning riigi andmebaaside juriidilise ja tehnilise ühildamisega ei ole tegeldud piisavalt.

Vaata ka:
„Riskirühmlase märkmed – 2."
„Riskirühmlase märkmed – 3."

02/03/2021

Ideaal ja tegelikkus

Ideaalis on ajakirjandus arvamuse kujundaja ja mõjutaja. Tegelikkuses ka.

Ideaalis austab ajakirjanik inimesi ja lähtub nende tegevuse kajastamisel mõnest ajakirjanduseetika koodeksist, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitele ja vilistlastele südamelähedasest Academia Journalistica aukoodeksist. Selle 9. punkt ütleb:
„Ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.“
Ja 10. punkt lisab:
„Ma austan mitte ainult enda, vaid ka teiste õigust isiklikele arusaamadele.“

Tegelikkuses nimetab Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke, kes ka kõrgkoolis ajakirjanikuhakatisi õpetab, ühte ministrit täielikuks plönniks.
Justkui minister polekski inimene. Kuid isegi oma töös eksinud minister (ja ükskõik milline eksinud inimene) on inimene.

Tegelikkuses ütlevad ühe tuntud ajalehe peatoimetaja ja teise tuntud ajalehe toimetaja (ma ei tea, kumb just täpselt, sest ei tunne neid hääle järgi ära) oma raadiosaates (umbes 37. minutil), et lauljanna loobumine teenetemärgist on „eriti piinlik“, ja vähe sellest: „see on ühtpidi alatu ja teistpidi ka nii edev – keda huvitab“.
Justkui lauljannal poleks õigust isiklikule arusaamale. Ja mida alatut on autasust loobumises, kui see loobuja jaoks põhjendatud on?

Eh, poisid, pidage hoogu, ärge muutuge lahmivateks lajatajateks ja sildistajateks.

Nii ma arvan, olles ise üle neljakümne aasta ajakirjanikuna töötanud.

Lisa: sõna „alatu“ tähendus „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ (EKSSis):
1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu.
2. van vilets, armetu.
3. van alamast seisusest.

01/03/2021

Vaatamisi: frankofooniakuu tõotab filmielamusi

Minu jaoks tore uudis on, et märts on ETV2-s frankofooniakuu. Igal kolmapäeval kell 21.30 näidatakse ERRi koostöös Prantsuse Instituudi, Kanada saatkonna ja Valloonia esindusega mõnda viimaste aastate prantsuskeelset linateost, mis seejärel on kuu aega ka järelvaadatavad.

Kui mõnda neist filmidest vaatan, lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Alustan frankofooniakuu tutvustust filmist, mida kavatsen kindlasti vaadata:

„Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi ja need, eriti esimene, meeldisid mulle siis väga. Muusika filmist „Mees ja naine“ heliseb kõrvus senini ja peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Oma muljed selle filmi vaatamisest panin kirja eraldi blogipostituses.

„Tõde“ („La vérité“; Prantsusmaa, Jaapan, 2019, rež Hirokazu Kore-eda). Osades: Catherine Deneuve, Juliette Binoche, Ethan Hawke.

Pressiteates öeldakse, et filmi tegevus toimub Pariisis. Lugu räägib populaarset näitlejannast (Catherine Deneuve), kes otsustab vanaduses avaldada oma elust ausad memuaarid. Pärast memuaaride ilmumist lendab New Yorgist paugupealt kohale näitlejanna tütar (Juliette Binoche) oma mehe (Ethan Hawke) ja lapsega. Ema ja tütre suhtes algab uus etapp – päevavalgele tuleb palju uut ja nii mõnedki asjad vajavad selgeks rääkimist.

Neile, kes ootavad minu arvamust selle filmi kohta, ütlen, et jätsin vaatamise pooleli. Kuigi peaosades on väga tuntud Deneuve ja Binoche, ei suutnud süžee mind haarata.

Ülejäänud kolme filmi ei vaadanud.

„Matthias ja Maxime“ („Matthias & Maxime“; Kanada, 2019, rež Xavier Dolan). Osades: Xavier Dolan, Gabriel D’Almeida Freitas.

Film kahest eluaegsest sõbrast, Matthiasest ja Maxime’ist, kelle sõprus pannakse proovile, kui nad osalevad lühifilmis, mille võtteil tulevad ilmsiks nende peidetud tunded teineteise vastu ja noormehed hakkavad kahtlema oma senises seksuaalses sättumuses.

„Emainstinkt“ („Duelles“; Belgia, 2018, rež Olivier Masset-Depasse). Osades: Veerle Baetens, Anne Coesens.

Eelteade nimetab seda filmi stiilseks psühholoogiliseks trilleriks. Alice ja Céline on ridaelamunaabrid ja parimad sõbrannad, kelle üheealised pojad on lähedased nagu vennad. Céline’i poeg Maxime kukub teise korruse aknast alla ja saab surma. Alice näeb juhtunut pealt, kuid ei jõua õnnetuse ärahoidmiseks midagi ette võtta. Leinav Céline hakkab sisimas sõbrannat süüdistama, leides, et Alice oleks saanud hea tahtmise korral poisi elu päästa. Pinged kasvavad...
„Põleva tütarlapse portree“ („Portrait de la jeune fille en feu“; Prantsusmaa, 2019, rež Céline Sciamma). Osades: Noémie Merlant, Adèle Haenel, Luàna Bajrami, Valeria Golino.

1760. aastal peab kunstnik Marianne maalima äsja kloostrist tulnud noore Héloïse’i pulmaportree ilma, et portreteeritav sellest teaks. Maalitav portree muutub peagi kahe naise armastuse ühistööks ja testamendiks. „Põleva tütarlapse portree“ on pärjatud enam kui 20 auhinnaga, mille hulgas on 2019. aasta Cannes’i filmifestivali Queer Palm ja parima stsenaariumi auhind, Euroopa Filmiauhindade parima stsenaariumi auhind ning kuus rahvusvahelist auhinda parima operaatoritöö eest.

Blogipostituses on kasutatud Prantsuse Instituudi veebilehe materjali.
Filmiplakatid on internetist
ja neid näeb paremini neile klõpsates.