21/06/2019

Peaaegu Beethoven

Ehk küll ilmad juba hulk aega palavad on, algab ametlik suvi alles täna. Ühtlasi on mulle lähedase inimese nimepäev. Sel puhul panen siia kaks juunikuist vikerkaart: üks pilt on tehtud 8. juunil kl 20.49 ja teine eile õhtul kl 22.13.



Suvelt ootan veidi jahedamaid ilmu, et vahepeal lonkama kippunud tervis paremaks kohenduks ja et juba nädala jagu kuhugi hälbinud kuulmine tagasi tuleks. Esimesega saab ilmataat hakkama, teise jaoks tuleb järgmisel nädalal vist arst appi võtta. Muidu olen nagu Beethoven, ainult et suurepäraseid helitöid minult oodata ei maksa.

Saatuse iroonia väljendub selles, et mõni päev enne kuulmiskriisi lugesin Erling Kagge raamatut "Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada".

13/06/2019

Vaatamisi: Kirjanduslikud kohtumised David Lagercrantzi ja Julian Barnesiga

Mõned peaasjalikult mu enese jaoks tehtud ülestähendused kirjandusfestivali HeadRead kohtumistelt, mis ETV2-s saatesarjas „Kirjanduse aeg 2019“ järelvaadatavana näha on.

* * *
Rootsi kirjanik David Lagercrantz (sünd 1962) on laiemalt tuntud kui Stieg Larssoni (1954-2004) mantlipärija Millenniumi-krimisarja kirjutajana. HeadRead festivalil vestles temaga ajakirjanik Mari Rebane ja usutlus kujunes väga väljendusrikkaks eelkõige tänu Lagercrantzi impulsiivsele olemusele. Õppinud teoloogiat ja filosoofiat, et saada sügavmõtteliseks vaimuinimeseks, jätkas ta isa eeskujul ajakirjanikuna, alustades krimireporterina. Edasi oli loogiline samm kirjanduse juurde, sest ajakirjanduses pole Lagercrantzi väitel ruumi mõtisklusteks.

Viimasel ajal süveneb pidevalt tema huvi populaarteaduste ja tehnika vastu,  eelkõige tehnoloogilise singulaarsuse suhtes. Mis juhtub, kui arvuti saab inimest targemaks, kas ta loob siis midagi, mis on arvutist targem ja inimesed jäävad tema jaoks laborihiirteks? Mida toovad kaasa kliimamuutused?

Mulle pakkusid mõistetavalt enim huvi Lagercrantzi mõtted ajakirjandusest, eriti need, millega ta ilmestas väidet, et ajakirjandus võitleb ellujäämise eest ja muutub üha pealiskaudsemaks. Järjest lisanduv vihakõne ajakirjanduse vastu toob kaasa, et ajakirjanikud ei julge enam kõiki teemasid uurida. See on ajastu tõeline oht. Lisaks ka libainfo. Uurivaid ajakirjanikke on vaja, arvab Lagercrantz ja on uurivaid ajakirjanikke Rootsis koolitava fondi toetaja. Peab oluliseks otsida tõde ja osata seda otsida.

Kirjanduses soovib olla rohkemat kui meelelahutaja, et mõni tema idee ka lugejaga kõnelema jääks:
„Äkki ma olengi ümberkehastuv kirjanik.“
„Mõista tegelast, olla talle ustav ja arendada teda edasi.“
„Järgida oma sisemist tuld, leida lugu, mis erutab sind. Kui kananahk tuleb ihule, siis on mõte teokstegemist väärt.“
„Et hästi kirjutada, tuleb tekst puhastada ülearusest.“
„Avang olgu kiire!“
„Pidurdusfaasis (kirjutamisest pausi pidades) tulevad parimad ideed,“
sest mõtted hõljuvad kogu aeg kuskil.

* * *
Briti kirjanik Julian Barnes (sünd 1946), keda küsitles Jan Kaus, ütles, et tema jaoks ei olnud kirjanikuks saamine asjade loomulik kulg, sest see polnud tal veres. Pigem tahtis ta saada heaks lugejaks. Kirjutamist alustas ta raamatuarvustustest, millest esimene käsitles teost ajalooliste hoonete restaureerimisest. Kriitika tegemine andis enesekindlust pikemate tekstide juurde asumiseks.

Barnes arvab, et kirjandus pole ajakirjandusest keerulisem, vaid  täiesti erinev.
„Ma ei alusta kunagi ühtki raamatut sooviga midagi kellelegi selgeks teha.“
„Ilukirjandus aitab inimesel end vähem üksildasena tunda.“
„Ma ei loe kunagi oma raamatuid uuesti. Need kas valmistaksid mulle pettumust või oleksid paremad neist, mida praegu kirjutan.“
„Minule on omased iroonia ja huumor.“


Vestlusest aimus Barnesi suur huvi prantsuse klassikute, eriti Gustave Flauberti vastu. Ta nimetas Flauberti keskendunud geeniuseks, kes arendas realismi täiuslikkuseni ja oli erinevalt oma eelkäijaist kirjanikuna mitte amatöör, vaid professionaal. Flaubertiga seostub ka üks Barnesi lemmikmõtteid loometegevuse kohta:
„Proosarida peab olema sama asendamatu ja kaunis nagu luulerida.“

Kõneldes oma teosest „Aja müra“ (helilooja Dmitri Šostakovitši elu kurblooline käsitlus, mis hiljuti ka eestikeelses tõlkes ilmus) ja tegelikult elanud inimeste elulugude ainel valminud raamatutest üldse, rõhutas Barnes, et romaanikirjanikul on imeline vabadus, sest romaan on korrastamata ja pilla-palla žanr.

„Mina jahin alati seda lugu, mis mind kõige rohkem huvitab... Loeb ikkagi ainult lugu.“
„Tihti elame nii, et meid ei tunta, kuid mingil tasemel ootame, et meid nähtaks ja tundma õpitaks ja sellega kaasneb ka ootus, et meie üle kohut mõistetaks.“


(Kolmas HeadRead festivali kohtumistel salvestatud saade (Leila Slimani) on teles alles tulekul ja ma pole kindel, et ka sellest kirjutan.)

Pildid: kaadrid telesaadetest.

10/06/2019

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“


„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“
Koostajad Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets.
Kujundanud Kersti Tormis.
Varrak, 2019.

Tõeliselt hea raamat, mis tutvustab end sõnadega „Loodusraamat kogu perele!“. Sama hea ja mitmekülgne nagu Eesti elusloodus, mida selles põhjalikult tutvustatakse. Juba kolmas täiendatud ja parandatud trükk – varem ilmunud aastatel 2001 ja 2005 ning loodetavasti ka edaspidi ikka uuendatuna ilmuv, sest uusi põlvkondi kasvab peale ja samuti uueneb tasapisi Eesti eluslooduse koostis.

Raamatus on pakutud lihtsat võimalust tutvuda „nendega, kellega meie rajad looduses liikudes kõige sagedamini ristuvad.“ Ei, šaakalit, kellega metsaradadel juba ka vahetevahel kohtuda võib, sellest paksust teatmeteosest veel ei leia, sest koostajate sõnul on see „raamat meie tavalisematest taimedest, loomadest ja seentest“, kusjuures „kõik, mis alljärgnevatel lehekülgedel teie ees avaneb, aitab astuda esimesi samme looduse tundmaõppimisel.  /---/ Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.“

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Käsitlemist ja tutvustamist leiavad taimed, samblikud, seened, linnud, imetajad, kahepaiksed ja roomajad, kalad ning selgrootud. Kõigi puhul on kirjapanekus mingi emotsioon, põnev fakt, midagi, mis meelde jääb. Lisaks koostajatele on kirjutajateks olnud ka paljud meie tuntud looduseuurijad, näiteks ka legendaarseks saanud Fred Jüssi.

Pildid täiendavad äratundmis- ja teadasaamisrõõmu. Kogusummas pole see ilusa kujundusega teatmeteos kuiv, vaid on kohati lausa lustlik.

Vahepealse kuumalaine ajal ei jaksanud ma palju väljas käia – ei ole kuumalemb – ja looduses viibimise asemel vaatasin põhjalikult seda raamatut. Tore oli sirvida ja näha vanu ning saada uusi tuttavaid. Veel toredam võib seda olla vaadata vahetult pärast just toimunud kohtumist looduses.

Mina näiteks ei teadnud varem, et sinitiivulised liblikad, kellest rabatee juulis sinetab, teevad vahetuskaupa valusa „hammustusega“ rautsikutega või kuklastega, kes käivad nende röövikuid „lüpsmas“, Ei teadnud ka, et kaunid päevapaabusilmad muutusid meil tavaliblikateks pärast sõda, mil nõgestesse kasvanud varemed pakkusid neile rikkaliku toidulaua ning võimaldasid ületalve elada.

Või kas teate, et lutikarohtu porssa kasutatakse õlle maitsestamiseks? Või kui rebased talviti lumisel põllul tantsivad ja pea ees lumme sukelduvad, siis peavad nad hiirejahti? Või kas teate, kes on sibulakukk?

Minu meelest on see raamat hästi hea kingitus kõigile neile, kelles miski või keski looduses on uudishimu tekitanud, miks mitte ka näiteks sellekevadistele koolilõpetajatele. Olen ju ikka seda vanaaegset meelt, et parim kink on suurepärane raamat.

Mõne raamatu puhul olen imestanud, miks küll see üsnagi lahja teos on tehtud kõvakaanelisena, „Eesti eluslooduse“ puhul aga arvan ma, et juba ainuüksi seetõttu, et sellist teabeallikat palju lapatakse, samuti väärtusliku sisu ja kaaluka mahu tõttu võinuks kaaned seekord olla kõvad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

06/06/2019

Uksetagused

Sõber saatis sünnipäevaks internetist võetud pildikese koos saatesõnadega:
„... kokkuvõte meie lapsepõlve lemmikutest. Imede ime: me ei kasvanudki ajukõverateks... Ainus probleem, mis vist meis paljudes on, on asju õigesti, moonutamatult näha ning seetõttu olla pessimistlik (peavoolu vastu), aga.... ikkagi läbi optimismi.
Vaatasin neid tegelasi ukse taga ja üllatus – ei mäleta, et keegi neist oleks olnud kuri....“


Teine sõber kommenteeris seda teksti:
„Kübaramoor on puudu – tema oli kuri.“

1270.

01/06/2019

Teistmoodi

Ärkad varavalges ja mõtled, et midagi on nagu teistmoodi.  Või et midagi peaks teistmoodi tegema. Ja midagi ongi teistmoodi. Ja midagi peakski teistmoodi tegema. Võib olla. Võib-olla. Mõni hommik toob uue päeva. Mõni hommik toob uue aasta. Teeks midagi teistmoodi, kui oleks kindel, et midagi peaks teistmoodi tegema.

31/05/2019

„Eesti postmarkide 100 aastat“

Panin selle postituse esialgu ainult oma teise blogisse, kuid otsustasin siiski, et panen siia ka - nende jaoks, kes teises blogis ei käi, aga tahavad lugeda EV 100 raamatusarja kohta kõiki siinseid postitusi, mida on niisiis koos sellega viie raamatu kohta. Teksti ma muutma ei hakanud ja see on täpne koopia teisest blogist.


Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.
Kujundaja Liina Valt.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

26/05/2019

„Eesti teatri 100 aastat“


Madli Pesti
„Eesti teatri 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Ene Paaver.
Kujundaja Astrid Värv.

Seekord kirjutan lühemalt kui EV 100 raamatusarja eelmiste raamatute kohta.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Noorena käisin teatris palju, sestap on enamik selles raamatus kirjeldatud tolle perioodi tähtlavastusi ja teatrisündmuseid mul nähtud ning lugedes oli rõõm neid meelde tuletada. Viimasel aastakümnel olen teatris mitmesugustel põhjustel käinud haruharva, seega täiendas „Taasiseseisvunud Eesti“ peatükis kirjeldatu mu teadmisi tänuväärselt.

„Eesti teatri 100 aastat“ on kirja pandud ladusa soravusega ja seda on hea lugeda, olgu siis tegu teatri algusaastatega või etenduste tutvustustega.

Meeldis, et raamatus on põhjalikumalt juttu teatri suurtest isiksustest. Aga kohati paistis välja, et seda on tehtud rohkem teatriajaloolaste ja -kriitikute kirjapanekute kaudu, kui nende konkreetsete teatriinimeste endi tekstidest lähtudes. Sestap pakun siingi nagu eelmiste selle sarja raamatute tutvustuste puhul täiendavaks lugemiseks mõned teosed, millest ma jälgegi ülevaates ega kasutatud kirjanduse loetelus ei leidnud.

Need oleksid:
Kaarel Ird „Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid“ (Eesti Raamat 1970).
Mari Möldre „Ruut Tarmo“ (Eesti Raamat 1971).

Ja päris kindlasti:
Voldemar Panso  „Töö ja talent näitleja loomingus“  (Eesti Raamat 1965). Neist viimase mainimata jätmine oli minu jaoks lausa arusaamatu, sest Panso avas selles oma teatritegevuse põhialuseid. (Olen sellest raamatust lühidalt kirjutanud oma teises blogis siin.)

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan postmarkide 100 aasta raamatust. (Tegin seda oma raamatublogis "tütarlaps linnast", link on allpool.)

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

23/05/2019

„Eesti raamatu 100 aastat“


Aile Möldre
„Eesti raamatu 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Sirje Nilbe.
Kujundaja Kalle Müller.

EV 100 raamatusarjas ilmunud raamatutest kirjutades taban end aeg-ajalt mõttelt, et võib-olla ehk teen autorile liiga, kui osutan, mis minu meelest võinuks tema teoses samuti märkimist leida. Enamasti teen seda omaenese läbielatud aja (mida on paraku kogunenud üle 70 aasta) kohta, sest toonased olulised sündmused, tähtteosed, nende autorid ja muu selline on hästi meeles, kohati lausa detailideni, või aitavad meenutusi täiendada raamatud mu riiulis. Raamatusarja autorid on enamasti nooremad, ei pruugi neid asju teada või mäletada ja lõppude lõpuks on igal inimesel õigus ajalugu tõlgendada omamoodi, pannes ka oma koostatud ajalooülevaatesse kirja just selle, mis temale tähtsam paistab.

Nii ei olegi minu täiendavad märkused mõeldud õiendamisena teose kallal (mis ju ilmunud on ja milles enam midagi muuta ei saa), vaid kirjutatud selleks, et võib-olla tulevikus on kellelgi neist kasu.

Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“ lugedes tuli mulle meelde, kui suureks meid kui raamaturahvast puudutavaks sündmuseks kujunes oma aja kontekstis ja raamistikus Friedrich Puksoo mahuka ja väga hästi kujundatud teose „Raamat ja tema sõbrad" väljaandmine (Valgus, 1973). Puksoo ise oli selle raaamatu ilmumise ajaks surnud (1890-1969), kuid juba toona ning nüüdki on teda nimetatud meie raamatukogunduse ja rahvusbibliograafia rajajate ja edasiviijate seas üheks olulisemaks.

„Raamat ja tema sõbrad. Pilte raamatu ja kirja ajaloost, raamatu tehnikast ning raamatuharrastusest“ ilmus Friedrich Puksoolt esmalt Eesti Kirjanduse Seltsi 116 leheküljelise väljaandena Tartus 1934. a ( kui Puksoo alles Puksov oli). Valguse väljaandes on lehekülgi 290, autor oli seda oluliselt täiendanud ja sellest on suur osa pühendatud eestikeelsetele raamatutele ja bibliofiiliale.

Paraku ei leidnud ma ülevaatest „Eesti Raamatu 100 aastat“ selle igati kaaluka raamatu kohta ridagi, ka mitte seda 1973. a kirjandussündmust (oli lausa ime, et toonase punapoliitika ajal niisugune raamat ilmus) ega ka mitte midagi Puksoo olulisusest (ühe tema varasema raamatu pealkirja küll nimetati põgusalt) – kuigi ma ei kahtle hetkegi, et Aile Möldre on Puksoo olulisusest palju teadlikum kui mina.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Kõik ei mahu raamatusse, see on siililegi selge, ja see, mis on mahtunud on, on ülevaatlik selle sõna heas mõttes; konspektiivne ja põhjalik, mitte pealiskaudne. Eeskätt noorematele lugejatele on selles kohati lausa hädavajalik teave.

Mulle oli huvitav mitmesugustel eri aegadel keelatud või ebasoovitavate raamatute käsitlemine. Vähemusrahvuste kirjastustegevuse tutvustamine samuti, sealhulgas baltisakslaste ja eestirootslaste oma. Nõukogude perioodist lugesin huviga seni vähem käsitletud omakirjastamise – põrandaaluse samizdati – väljaannete osa kui vastupanuliikumise kultuurilise vormi kohta. Samuti on väärtuslik ülevaade pagulaseestlaste kirjastustegevusest.

Praegusaja raamatuklubidest on teoses juttu, aga aastatel 1974-1996 tegutsenud laiaulatusliku osavõtuga Eesti Raamatuühingu kohta ei märganud ma midagi olevat. Teadupärast oli Eesti Raamatuühing küll üleliidulise ühingu osa, kuid sisuliselt koondas see ka paljusid tolle aja eestimeelseid inimesi, kes tegutsesid bibliofiilide klubides, eksliibriseklubides, raamatusõprade klubides jne. Nii mõnigi kord tegid tollased parteivõimud neile klubidele peapesu ühe või teise ettevõtmise korraldamise pärast.

„Eesti Raamatu 100 aastat“ kaanefoto on tehtud Viljandi raamatuantikvariaadis ja see tekitas lootust, et raamatus on ka ehk midagi nii raamatuantikvariaatide (näiteks laialt tuntud Mündi tänava pood Tallinnas) kui ka vanaraamatukogujate kohta.

EV 100 raamatusarjas on raamatud ja kirjandus au sees: tulekul on veel üks märkimisväärne teos, Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat“.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes teatri 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

17/05/2019

„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“


Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“

Post Factum 2019.
Toimetaja Tiina Hallik.
Kujundaja Kalle Müller.

Ajakirjandusest on viimastel nädalatel kirjutatud tavatult palju. Niihästi kiitvalt kui ka laitvalt, nii sõnavabaduse piire kombates kui ka nende ületamist taunides, nii üldistades kui ka üksikjuhte käsitledes, nii pidulikult (seoses Juhan Peegli 100. ja Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäevaga) kui ka argipäevaselt. Oma osa ajakirjandusest kirjutamisel on ka Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa hiljuti ilmunud kahel raamatul Eesti ajakirjanduse ajaloost. Üks tutvustab ajakirjanduslikke maiuspalasid („101 Eesti ajakirjanduspala“, Varrak 2019), teine püüab anda pika ajaperioodi võimalikult ammendava ja faktitäpse ajaloolise ülevaate.

See teine, „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ jõudis tänu kirjastuse kingitusele minuni päev pärast trükikojast tulekut. Muidugi puudutab see raamat mind sügavalt: olen ju ikkagi kogu oma teadliku elu olnud ajakirjandusega seotud ja enamiku sellest olnud ise kutseline ajakirjanik. Kõik praegusaja ajakirjandusteemalised vaidlused ja diskussioonid kajavad minus vastu, kuigi ma ei kipu alati oma arvamust välja ütlema. Ka ajakirjandusest kirjutatud raamatud pakuvad mulle enamasti huvi.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
„Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ oli minu jaoks üldjoontes tuntud materjali uuemaaegne kajastus. Juba ilmunud retsensioonides on kiidetud selle süsteemsust. Kindlasti saab teos palju kiita ka tänaõhtusel raamatuesitlusel Tartu Ülikooli aulas. Autorid on kronoloogiliselt kulgedes käsitlenud ajakirjanduse suundumist matsilehest võrguleheni. „Ajalugu tähendab siin ennekõike kirjeldavat lugu, mitte ideoloogia ülevaadet,“ ütleb Hennoste raamatu eeskõnes.

Ülevaates on loetletud vist kõik meie ajakirjandusväljaanded või vähemasti nende enamik. Tänuväärne on pilguheit eesti trükiajakirjandusse välismaal. Rohket tähelepanu on pälvinud raadio ja televisioon. Sellisena on raamat ka vajalik ja hädatarvilik  õppevahend tulevastele ajakirjanikele.

Minu arvates jäi pealiskaudseks nõukogude aja trükiajakirjanduse, eelkõige vabariiklike lehtede ja ajakirjade osa käsitlus. Tõenäoliselt johtub mu arvamus sellest, et alates aastast 1965 just selle osaga ajakirjandusest vahetult ja tugevasti seotud olin. Raamatust lugedes saan ma tollasest ajast teistsuguse pildi, kui ise asjade sees olles.

Kui nii varasemast ajaloost, Edasi ja Postimehe teemast, raadiost ja televisioonist ning taasiseseisvumise aja järgsest ajakirjandusest kirjutades on autorid alati nimetanud suurt osa häid tegevajakirjanikke, mitte ainult ajakirjandusjuhte või mõnda suuremate lehtede peatoimetajat, siis nõukogude perioodil end rahva südametesse kirjutanud ajakirjanikest on mööda mindud suhteliselt vaikides. Näiteks loetletakse raamatus tervet hulka ajalehtedes töötanud naisi uuemast ajajärgust, kuid puuduvad sellised omamoodi legendideks kujunenud naisajakirjanikud nagu Helju Rauniste, Nasta Pino, Valve Raudnask; nimetamata on  suurima tiraažiga ajakirja Nõukogude  Naine väga pikaaegne (1962-1986) peatoimetaja Silvia Kuulpak.

Kasutatud kirjanduse hulgastki on minu meelest olulisi  raamatuid puudu.  Toon vaid paar näidet. Jätkväljaannete loetelus oleks võinud tutvumist ja äramärkimist leida ENSV Ajakirjanike Liidu väljaanne „Aeg trükis, eetris, ekraanil“, mis ilmus mõned aastad algusega 1978 ja sisaldas rohkesti ajakirjanduse ajaloo vaatevinklist väärt teavet.

Sisukat lugemist selle kohta, kuidas toona vabariiklikes ajalehtedes, eelkõige Noorte Hääle toimetuses, töötati, pakub Karl Helemäe mälestusteraamat „Ajasõel“ (Eesti Raamat, 1980, 179 lk). Sedagi teost ei olnud kasutatud kirjanduse loetelus.

Küllap leiab „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ iga lugeja raamatul olevat nii õnnestumisi kui puudusi. Samal ajal, kui seda postitust blogisse panen, jälgin arvutist ka juubelikonverentsi „Juhan Peegel 100“ ülekannet. Seal kõneldes ütles Roosmarii Kurvits, et ülikoolis on palju mõeldud, kuidas arendada ajakirjanduse ajaloo uurimist edasi. Olevat aeg luua ajakirjanduse ajaloo uurimiskeskus ehk lihtsalt Peegli-keskus. Et sammud ajakirjanduse ajaloo uurimise teel jätkuksid...

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes Eesti raamatu 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

16/05/2019

„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“


Karin Paulus
„Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Katrin Hallas.
Kujundaja Kalle Müller.

Sellest ülevaateraamatust leidsin rohkesti äratundmisrõõmu. Meenus nii mõndagi, sest need asjad, millest Karin Paulus kirjutab, on olnud meie igapäevased saatjad kodus, tänaval, tööl, argielus ja pidupäevil. Lihtsustatult öeldes on ju disain käepäraste ja käsitlussõbralike esemete valmistamine, kusjuures need peavad olema ka hästi pilkupüüdvad. Reklaam aga on nendesamade esemete, aga ka mitmesuguste sündmuste ja suundumuste laialdane tutvustaja, samuti kohustuslikult pilkupüüdev ja soovitavalt ka tegutsema, põhiliselt ostma kutsuv.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Autor selgitab alustuseks, kuivõrd teineteisega läbi põimunud on disain ja reklaam, kuidas need mõlemad võivad olla kas suured õnnestumised või suured läbikukkumised. Hästi palju meenub seda raamatut lugedes mitmesuguseid tarbeesemeid sõidukitest köögitarveteni, raadioaparaatidest arvutiteni, valgustitest joogipitsideni; mänguasju kummiloomadest kuukulgurini ja Salvo kelkudeni; mitmesuguseid reklaame, mis aeg-ajalt on olnud tihedas vastavuses nõudliku propagandaga, teinekord aga lausa rõõmlokkavalt isepäised.

Post Factumi lahkest pakkumisest tutvuda EV 100 raamatusarjas ilmunud teostega valisin selle raamatu lugemiseks peaasjalikult seetõttu, et kunagi ülikoolis ajakirjanduse kõrval eriplaani alusel tollal täiesti uut ainet – reklaamisotsioloogiat –  õppisin ja reklaamist ka oma diplomitöö kirjutasin. Eeldasin, et oskan seda raamatut mitte ainult tavalugeja pilguga vaadata. Kuid issanda teed on vahel imelikud: leidsin raamatust  ka oma nime koos lühitsitaadiga mu neljanda kursuse kursusetööst (1970). Üllatus missugune!

Nüüd arvab võib-olla nii mõnigi blogilugeja, et ma Karin Pauluse raamatut pelgalt selle üllatuse tõttu kiidan, aga nii subjektiivne ma siiski pole. Objektiivselt vaadeldes on tegemist heas mõttes laiale lugejaskonnale kirjutatud raamatuga, mille puhul meeldis mulle autori kirjapaneku soravus, milles ka natuke kerget irooniat või hoopiski vaimustust võis täheldada. Pildivalik on mitmekesine ja värvikirev nagu käsitletu aineski, mis ulatub sõjaeelsest ajast praeguseni.

Olin EV 100 raamatusarja raamatuid seni lugemata pidanud suhteliselt krõbekuivaks paraadsarjaks, aga ülevaade disaini ja reklaami sajast aastast osutus meeleolukaks ja särtsakaks mäluvärskendajaks.

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Järgmisena kirjutan raamatumuljetes ajakirjanduse 100 aasta raamatust.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogides:
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html 
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html
Elmo Viigipuu „Eesti postmarkide 100 aastat“
https://tutarlapslinnast.blogspot.com/2019/05/eesti-postmarkide-100-aastat.html

11/05/2019

Vaatamisi ja lugemisi: Wajda viimane film ja meie 100 aasta raamatud

Veel paar päeva on ETV2-st järelvaadatav Andrzej Wajda film „Järelkujutis“ („Powidoki“, 2016). Mul on hea meel, et sain seda näha.

Wajdat on peetud Poola filmikunsti suurimaks, omapäraseimaks ja põnevaimaks režissööriks. Wajda filmides mänginud näitlejad said üle maailma tuntuteks. Esimese Wajda filmina nägin Jerzy Andrzejewski romaani „Tuhk ja teemant“ järgi tehtud samanimelist filmi (1958), mille kaudu muutus noorte ebajumalaks alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski.

Minu mäletamist mööda olid mitu Wajda filmi toona Nõukogude Liidus keelatud, kuid nagu värskendav äikesevihm jõudis 1969. a kinodesse tema „Kõik müügiks“ ja muutus kohe kultusfilmiks. Hiljem saime teada, et film oli pühendatud traagiliselt hukkunud Cybulski mälestusele. „Kõik müügiks“ tõstis poola meesnäitlejate hulgas esikohale Daniel Olbrychski, kes pakkus nauditavaid rolle paljudes filmides, kuid kelle loometeed seostati ikka ja jälle Wajda nimega. Olbrychski on ka Tallinnas käinud ja Noorte Hääle ajakirjanikuna tegin temaga intervjuu.

Wajda viimase filmi „Järelkujutis“ kohta olin kuulnud mitmesuguseid hinnanguid. Üldiselt on seda väga raskeks peetud. Raske ja masendav on see tõepoolest, kuid ajalooliselt  tõetruu ja ühe väga omapärase kunstniku elukäiku väga hästi avav.

Tsiteerin filmitutvustust ETV2 veebilehelt:
„Poola filmikunsti ühe suurima režissööri Andrzej Wajda viimaseks jäänud töö räägib tuntud Poola kunstniku Władysław Strzemiński saatusest stalinistlikus Poolas. Avangardist Strzemiński jaoks pidi kunst jääma autonoomseks ja määrama ühiskondliku korra, mitte vastupidi. Säärased vaated tegid kunstnikust repressiivaparaadi jaoks mõistagi tagakiusamise märklaua, ent kuidas tahes, Strzemiński vaba vaim ei olnud nõus oma põhimõtteid müüma. „Järelkujutis“ on mitmeti Wajda loominguline testament.“

Strzemiński looming oli mulle tundmatu, kuid pärast filmi vaatamist otsisin tema töid internetist. Muu hulgas annab film aimu ka toonaste Poola kunstiüliõpilaste keerulisest elust ja kunstniku tütre raskest saatusest. Siinsel filmiplakatil on invaliidist kunstniku traagilist rolli mänginud Bogusław Linda.

* * *
Minu  lugemisvara hulka aga jõudsid eile viis raamatut EV 100 raamatusarjast (fotol). Neid sain kingituseks valida Postimehe Kirjastuselt. Aitäh! Põgusa pilgu olen neisse juba heitnud ja on täiesti võimalik, et need või vähemalt mõni neist kummutavad mu senise arvamuse, et EV 100 raamatusari on nö paraadsari, mis lugemiseks ehk  kuigi põnev polegi.

Praeguse seisuga võin öelda, et esmapilgul oli köitev postmarkide raamat, palju lugemisväärset näib olevat teatri raamatus. Ajakirjanduse 100 aastat käsitlev raamat on neist viiest (ja vist kogu sarjast) trükivärskeim, sai valmis paar päeva tagasi. Küllap on kõigist viiest midagi leida.

08/05/2019

Kevadine pärastlõuna loomaaias

Igal aastal käin aprilli lõpus või mai alguses loomaaias. Vaadata on nii floorat kui faunat. Tallinn Zoo on õiterohke tänu väga heale aednikule ja ka metsalilli ning viljapuid on palju. Ülaseid oli sel aastal vähem kui mullu, nende õiteaeg jõuab kätte paari päeva pärast, aga kirsiõisi, tulpe ja nartsisse jagus.


Elevant saabus meie mõttelise kutse peale ja teda sai tükk aega vaadata. Taamalt paistis aeg-ajalt teine ka.


Lumeleopard ei peitnud ennast. Võib-olla ta teadis, et olime veidi varem käinud põhjalikult läbi mägilammaste ja -kitsede ala ning neidki näinud, kes vabas looduses lumeleopardi söögisedelisse oodatud on.


Loomaaia kass peesitas hülgebasseini juures keset teed ega lasknud ennast segada – ju ta teadis, et esmaspäeviti tavalisest vähem külastajaid on (sest majade ekspositsioonid on sel päeval suletud) ning ta päikest võttes kellelegi jalgu ei jää.


Kõikvõimalikud oinad ja kitsed võtsid ka enamasti päikesevanni...


... kuid nii mõnigi neist oli otsustanud ennast kindla peale fotosilma ette sättida.


Kihnu sümpaatsed maalambad olid noore muru pügamise ametis.


Igasuguseid sulelisi vaatasime hoolega. Must luik tõi meelde mu kunagise rännu  mustade luikede kodumaal – Austraalias.


Loomaaia praegust tõmbenumbrit – ujuvat jääkaru – pildistasin ka, kuid kas oli tema liiga vilgas või moblakaamera nii aeglane, igatahes tegi ta nõnda kiireid pöördeid, et piltidele enamasti ainult karutagumik jäi. Seda aga ma siia üles ei pane. Minge vaadake oma silmaga.

Tore oli!
Moblafotod, Tallinna loomaaed 6. mail 2019.

06/05/2019

Avantüür stringide ja kilpkonnaga

Paar päeva tagasi lõpetasin neli nädalat kestnud avantüüri. Kuidas teisiti nimetada seda, kui minusugune paadunud humanitaar hakkab vanuigi järsku programmeerimist õppima. Eks ole see peaaegu nagu benji-hüpe.

Eneselegi ootamatult panin ennast aprilli alguses kirja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise algkursusele „Programmeerimisest maalähedaselt“. See on ülikooli menukaim e-kursus, toimus tänavu juba kümnendat korda, on tasuta ja  mõeldud neile, kes pole varem programmeerimisega kokku puutunud ja soovivad nüüd selles kätt proovida.

Mind ajendasid õppima eeskätt uudishimu ja tahtmine proovida, kas pea ikka jagab veel miskit ja suudab uut omandada. Sutsu olen programmeerimist õppinud umbes 55 aastat tagasi, aga toona piirdus see „õppimine“ mingi rotaprindivihiku läbilugemisega, mille põhjal sai arvestus küll kuidagiviisi ära tehtud, aga oskusi ja isegi teadmisi ei talletunud. Nii võin ausalt öelda, et nüüdset kursust alustasin täiesti puhta lehena ja oma lõbuks.

Kursuse statistikast pärast esimest nädalat selgus, et ühtekokku on õppijaid 1048, vanusevahemikus 10-74 aastat. Noorim naine oli 12, vanim 72 (see siis tõenäoliselt mina), noorim mees 10, vanim 74. Kõige rohkem oli kursusel mingi muu eriala magistrihariduse või sellega võrdsustatud varasema hariduse omandanud inimesi. Kursuslaste keskmine vanus oli 33. 65 aastaseid ja vanemaid õppijaid viis.

Kursuste prognoositud ajakuluks oli neli nädalat, 5-6 tundi nädalas. Minul kulus küll palju rohkem aega. Esimese nädala põhiline aur läks Moodle'i ja Thonny valdama õppimiseks, sest kummagagi polnud mul varem kokkupuuteid olnud, samuti pole ma kokku puutunud e-kooliga.

Esialgu olin raskustes isegi kontrollülesannete tekstist arusaamisega. Ennastki ajab tagantjärele naerma, aga ühte ülesannet lugedes sain näiteks valesti aru sellest, mida tuleb Thonnys teha Pythoni viienda reaga. Ülesande tekstis kasutatud kaudne kõneviis tekitas mulle mulje, et sinna peab mingi rida ilmuma ehk nö tekitatakse. Ei osanud nö alumist kasti, kuhu vastused tekkisid, üldse jälgida ja olin igal võimalikul viisil suur koba.

Aga seda suurem oli mu rõõm, kui hakkasin ülesannetest aru saama ja neist mõne isegi mingit abi kasutamata lahendada suutsin. Piltlikult öeldes oli pea mõnikord ikka päris rakkus. Näiteks ei osanud ma algul sõnesid (neidsamu stringe) arvudeks teisendada ega saanud ka vastupidi hakkama. Tagantjärele aga tundub sõnedega tegelemine isegi lihtsana.

Natuke häiris mind kursuse teemade järgnevus, aga umbes teisel nädalal oskasin ise valida, mida nädala materjalidest esimesena õppida ja millele ehk vähem tähelepanu pöörata. Nii sain tasapisi aimu muutujatest ja valikulausetest, tsüklitest, funktsioonidest (millega kõige rohkem maadlesin), regulaaravaldistest ja andmevahetusest.

Tekstimaterjalidest meeldisid mulle infomahukad silmaringi-lood (näit keeletehnoloogiast, isejuhtivatest autodest, navigeerimisest jne). Kilpkonnaga aga oli päris vahva „joonistama“ õppida. Kontrollülesannete lahendamine ja nädalatestide tegemine olid minu kohatisele oskamatusele ja ebalemisele vaatamata toredad ja kokkuvõttes on mul hea meel, et selle avantüüri ette võtsin ja lõpuni tegin. Julgen teistelegi soovitada.

Eile õhtul tuli korraldajatelt kiri, et praeguse seisuga (st kursuse lõpupäevaks) on kursuse sooritanud üle 450 õppuri. Ülejäänud said nädalase lisaaja. Millalgi mai lõpus peaksin TÜst ka lõputunnistuse saama. Aitäh korraldajatele!

26/04/2019

Joel Levy „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“


Joel Levy
„Lahendamata mõistatused.
Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“

Tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Selle igas mõttes kaaluka raamatu puhul on tegemist mitte niivõrd sujuvalt voolava põnevusjuttude pajatamisega, kuivõrd teatmeteoste ja leksikonide tüüpi väljaandega. Maailma ajaloo lahendamata mõistatused on esitatud hästi süstematiseeritult, jagades need järgmistesse alajaotustesse: „Salapärased kohad“, „Seletamatud sündmused“, „Kummalised vaatlused“ ja „Mõistatuslikud esemed“.

Kujunduslikult on iga alajaotus oma põhivärviga, mis raamatu kaunilt kirevaks teeb. Rohke pildimaterjal annab teabelisa. Kaanepilt vabamüürlaste sümboolikast tuntud atribuutikaga võib mõne lugeja ehk eemale tõugata (teisi jällegi rohkem lugema meelitades), kuid mulle kaanekujundus meeldib.

Meie kandi vanematele inimestele on näiteks Tunguusi meteoriit ja Merevaigutuba juba nõukogude ajast teada sündmus ja koht, millest varemgi palju loetud, kuid Levy on nende kohta kirja pannud uusi fakte. Nooremate jaoks leidub raamatus palju tundmatut ja kohati ootamatutki teavet. Levy ise ütleb sissejuhatuses, et tema lugudes „fakt kohtub väljamõeldisega, loomulik üleloomulikuga ning tavapärane pealtnäha veidraga“.

Ajaloost teadaolevate müstiliste juhtumiste kirjapanekul varitseb alati oht, et nii mõnigi nende lugude aspekt võib olla liiga äraleierdatud, kõigile teadaolev ja sageli üleräägitud. Levy on seda varasemalt teadaolevat ulatuslikult täiendanud uusimate ajaloo- ja kultuuriuuringute tulemustega.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Faktirohkus iseloomustab raamatut tervikuna ja pakub ühtlasi lugejatele võimalust üht või teist teemat ka ise uurida: mõne faktijupi nagu lõngaotsakese kaudu kogu mõistatusekera kerima hakata. Internetist saab ju kõikidele neile teemadele, mida Levy käsitleb, rohket lisa otsida.

Kui paar eelnimetatud lahendamata mõistatust mulle vanad tuttavad olid ja nii mõnestki muust loost olin samuti varem kuulnud või lugenud, siis on raamatus ka neid, millest ma varem midagi ei teadnud või millest väga vähe teadsin. Näiteks paelus mind tamam shud’i juhtum Austraalias, mille arusaamatu pärsiakeelse sõnumi lahendus tõenäoliselt viib mõne spioonilooni, aga võib-olla jääb ka igaveseks saladuseks. Alati on põnev lugeda inimeste salapärastest kadumistest või väljailmumistest. Rohkesti ainestikku salapäraks pakuvad ka kõikvõimalikud vanad ehitised ning esemed.

„Lahendamata mõistatused“ on raamat, mida on hea lugeda jupiti, võttes ette ühe või teise teema või alajaotuse ning jättes endale lugemispauside ajal võimaluse loetu üle mõtiskleda. Järjestikku lugemiseks on raamat liiga teaberohke,  mõjudes seepärast ehk mõnele lugejale väsitavalt. Kuid see on hea väsimus: Levy on oma lood kirja pannud ajaloosõbra kirega ja teadusliku tõepärasusega niimoodi, et tekib tahtmine raamatu juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Eesti keeles on Joel Levy käsitlusi veidratest fenomenidest, vandenõuteooriatest, relvadest ja muust ilmunud varemgi ja lugejad on neid hästi vastu võtnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

19/04/2019

Jonas Jonasson „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“


Jonas Jonasson
„Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.
Kujundanud Anne Pikkov.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma veebruaris 2014 Jonas Jonassoni lustakast raamatust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ kirjutasin, siis arvasin, et Rootsis vanadekodust pagenud saja-aastane Allan Karlsson jääb veel kauaks elama, sest: „…tal on nii üksi kui ka oma kambajõmmidega õnnestunud lugejatele rahulolu, heatujulisust ja naudingut pakkuda, võttes seiklusrikkas pagemises ja elus ning 20. sajandi ajaloolistes suursündmustes elegantselt välja kõiki kurve ja käänakuid.“

Saja ühe aastasena on ta peaaegu sama vahva, kuid eelmisele raamatule iseloomulikku hoogsust ja sädelevat naljameelsust enam nii palju ei ole. Sündmustiku lokkav tohuvabohu üritab keskenduda mitmesuguste riigipeade tegemistele, mille suhtes autor aeg-ajalt lausa kriitiline on. Allanil, tema nooremal sõbral Juliusel ja nende värvikal kaaskonnal on erakordne oskus ikka ja jälle sündmuste keskpunkti sattuda.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Allan naudib sündmusi – niihästi neid, mis toimuvad tema enda osalusel, kui ka neid, mis on kuskil kaugel ja otseselt teda ei puuduta. Ta on neist eriti huvitatud sest ajast, kui sai endale tahvelarvuti, mis kõik maailmas toimuva talle otse kätte toob. Raamatu pealkirjaks võikski mu meelest olla „Saja ühe aastane, kes armastas väga oma tahvelarvutit“ või midagi muud taolist, sest oma musta tahvli suhtes tunneb Allan isegi õrnemat sümpaatiat kui kõigi eluteel kohatud inimeste suhtes.

„Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.“

Veel on tal peale musta tahvli armastuse ka omadus esitada igasugustes olukordades kõige ebasobivamaid küsimusi. See toob kaasa palju sekeldusi, mida autor lahendama peab.

Raamat sobiks hästi kõige uuema ajaloo õpikuks, aidates igasugustel faktidel läbi huumori ja iroonia meelde jääda. Jonasson on selles teoses väga oskuslik meediasõnumite ja -pealkirjade ärakasutaja ja ümberjutustaja. On tavaks öelda, et maailm jätab naerdes hüvasti oma minevikuga – Jonassoni saja ühe aastase Allani seikluste ja sekelduste kirjeldus on üsna ilmselt selle naeru üks tore koostisosa.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Lisamärkusena: Praegu näikse üldse olevat aeg, mil kirjanikud on interneti kaudu meieni jõudvaid miljoneid sõnumeid ja uudiseid oma loomingus hoogsasti ära kasutama hakanud. Eesti kirjandusest võiks selle näiteks tuua Jüri Perleri (Jüri Talveti) hiljuti ilmunud värsskroonika 2017–2018, mis kannab pealkirja „oikumeeniline missa (sada aastat sai sest kui eesti riik sündis...)“ (Grano Digital AS, 2018), milles samuti nagu Jonassoni raamatus on pearollides rohkesti praegusaja riigipäid alates Trumpi, Putini, Merkeli, Kim Jong-uni ja teistega. Oma ülimalt faktiküllastes raamatutes interpreteerivad Jonasson ja Perler maailma sündmuste kaleidoskoopilist kirevust küll hoopis erinevalt, aga saja ühe aastase lugu on oikumeenilise missaga omamoodi huvitav kõrvutada.

11/04/2019

Kuidas mu pinginaaber tahtis rongi alla minna ja kuidas raamatumüüja päevikut pidas

Tuli ära! Esimesel aprillil sain oma elu esimese „ühe“. Keegi Stefi, vist neiu, aga võib-olla ka emand, kirjutas Goodreadsis mu raamatu hindeks „ühe“ ja lisas resoluutse hinnangu: „Päris hirmus raamat, kuidas saab üldse nii igavalt kirjutada?“

Seepeale meenus mulle, kuidas umbes 63 aastat tagasi sai mu pinginaaber Tiina laulutunnis pahaselt õpetajalt hindeks „ühe“. See oli 10aastase jaoks tohutu traagika. Tiina hakkas ohjeldamatult nutma ja ähvardas rongi alla minna. Raudtee oli kooli juures ja Tiina pidi kojuminekuks üle raudtee minema. Ta kartis nii väga koju minna, sest teda kasvatas pärast vanemate surma hästi range vanem õde. Võtsime Tiina rongi alla mineku lubadust väga tõsiselt ja saatsime ning valvasime klassikaaslastega teda mitu päeva, kuni lauluõpetaja hinde „kolmeks“ parandas ja Tiina mure leevendus.

Raamatuhinnangu „üks“ mind päris nutma ei pannud, kuid kurvastas küll. Aga mis teha, nii palju kui on lugejaid, on ka arvamusi. Mina ise naljalt kellelegi „ühte“ ei paneks, sest oma negatiivset arvamust saab ka endale hoida, niikuinii ei tiivusta see kedagi.

Justkui mu nukruse leevenduseks kirjutas paar päeva tagasi üks teine inimene mulle erakirjas: „Minule ei tundunud see kuiv, võib-olla sellepärast, et toimetused on alati mu nõrkus olnud ja toimetuse elu on minu arvates kõike muud kui üksluine .“

See lause eespool lugejate ja arvamuste paljususe kohta on niihästi igaühe iseenda arusaam kui ka mitmesugustes raamatutes eri variantidena leiduv tõdemus. Viimati kohtusin sellega Shaun Bythelli raamatus „The Diary of a Bookseller“ (2017). See on Šotimaa Wigtowni linna antikvariaadiomaniku päevik, tõsieluline aastaring veebruarist veebruarini tema vanaraamatupoes.

Bythell juhatab oma päevikus iga kuu sisse tsitaatidega George Orwelli esseest „Bookshop Memories“ (1936) ja arutleb nende üle, võrreldes ja kõrvutades niimoodi Orwelli-aegset ja nüüdset raamatukaupmehe käekäiku. Ta leiab nii sarnasusi kui ka erinevusi, mida päevikulugejale kuu sissejuhatuses huvitavalt avab.

Muuseas on Orwell öelnud, et tema poes on erakordselt suurepärane raamatuvalik, kuid vaevalt kümme protsenti ostjatest oskab head raamatut halvast raamatust eristada. Bythell täiendab Orwelli lausungit omalt poolt nii: „Of course, one person’s good book is another person’s bad book; the matter is entirely subjective.“

Tahtsin Bythelli päevikut ammu lugeda ja nüüd see õnnestus. Muide, lugesin e-raamatut. See on omamoodi saatuse iroonia, sest bukinistina vihkab Shaun Bythell e-lugereid, eriti Kindle'it. Samuti ei meeldi talle järjest enam domineeriv raamatute suurmüük interneti kaudu – Amazon ja teised suurfirmad võtavad ära väiksemate raamatupoodide leiva. Sellest leivateenimisest päevik ongi.

Üsna sarkastiliselt (või on see šotlaslik huumor) kirjutab Bythell ostjatest, kes tema arvates moodustavad üpris kummalise, koguni ekstsentrilise, inimkoosluse. Sümpaatiaga kirjutab ta raamatukollektsioonidest ja inimestest, keda elu sunnib neid müüma. Norib raamatulaatade kallal, kuid aitab entusiastlikult korraldada Wigtowni suurt kirjandusfestivali.

Pilkab päevikus oma palgatöötajaid, aasib iseendagi kallal ja kurdab, et antikvariaadis tuleb tal teha palju tõstetööd: raamatud kastidesse ja kastist välja, raamatud riiulitele ja riiulitelt ära, kastid autosse ja autost ära jne. Parimaks seltsiliseks on talle kõuts Kapten – šotlased tunnevadki tema raamatukauplust Kapteni kauplusena, samuti FB lehekülje* jälgijad.

Hea lugemine oli. Muu hulgas sisaldab ka viiteid mitmesugustele teostele, mis päevikupidaja tähelepanu on äratanud, ning kirjeldusi väärtuslikest esmaväljaannetest. Saame ettekujutuse raamatuhindade kujunemisest, nii alla- kui ka juurdehindlustest, pisiasjadest, mis moodustavad bukinisti argipäeva, tema muredest ja rõõmudest. Praeguseks on raamatut ka juba mitmesse keelde tõlgitud.

* Shaun Bythelli raamatupoe lehekülg FBs: https://www.facebook.com/thebookshopwigtown
Piltidel on Shaun Bythelli päeviku ingliskeelsete väljaannete esikaaned.

09/04/2019

Lugemisi: Kristeli e-raamat on nüüd jõudnud kaante vahele


Jaanuaris 2013 kirjutasin selles blogis Kristel Kaaberi vastilmunud e-raamatust „Iga teekond saab alguse südamest“, alapealkirjaga „Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“.

Oma 2017. a ilmunud raamatus „Nooruse lugu“, kirjutasin Kristeliga seoses niimoodi: „Noorus oli ses mõttes tore ajakiri, et selles said sõna nii päris algajad kui ka endale juba nime teinud noored kunstnikud. Algajatest ei pruukinud alati kunstnikud saada, aga armastus ilu ja loomingu vastu on neid eluteel ikka saatnud.
Tallinna 46. keskkooli – kunstikallakuga kooli – 10. klassi õpilane Kristel Kaaber kirjutas loos „Tahan saada kunstnikuks“ oma koolist ja õpetajatest, ilutunnetuse, kunstimaitse ja loovuse arendamisest. Praegu ma ei teagi, kas Kristel ka edasi kunstiga tegeles, küll aga maalib ta sõnades põnevaid pilte Itaaliast, oma nüüdsest kodulinnast Roomast ja sealsetest kultuuritegelastest nii oma blogis kui ka mõni aasta tagasi ilmunud e-raamatus „Iga teekond saab alguse südamest. Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“, mida mul oli meeldiv võimalus toimetada.“

Olen Kristelit alati pidanud Nooruse-lapseks ja elasin kaasa ka tema unistusele, et lisaks e-raamatule pärisraamat ilmuks. Möödus aastaid ja nüüd siis on see kirglikult kirja pandud Itaalia-lugu jõudnud kaante vahele ning ilmus mõni päev tagasi Rahva Raamatu väljaandena. Täna sain kätte toimetajaeksemplari.

Kaanepilt on võrreldes e-raamatu omaga muutunud, ka alapealkiri on teistsugune: „Itaalia erakordsed inimesed“. Tekstile on lisandunud fotod. Raamatu tekst on saanud mõned pisitäiendused seoses vahepealsetel aastatel toimunuga, kuid üks asi on muutumatu: Kristeli kirjapanek on endiselt särav ja paeluv, sest selles sisaldub tema armastus Itaalia vastu, mis talle nüüdseks ligi kolmkümmend aastat on koduks olnud.

01/04/2019

Kaubanduslik teadaanne


See ei ole aprillinali!
Panin raamatukaupluste veebilehtedelt tähele, et alates tänasest saab minu raamatut „Nooruse lugu“ nii Rahva Raamatu kui ka Apollo kauplustes poole odavamalt ehk 50-protsendilise allahindlusega.

Kuivõrd minu blogi lugejatel on väga erinevad rahakotid, siis ehk pakub see kaubanduslik teadaanne kellelegi huvi.

Vt ka raamatut tutvustavat blogilehekülge „Nooruse lugu“.

Märkus: Ma ei tea, kui kaua hinnasoodustus kehtib.

28/03/2019

Viinamarjad on hapud

Koolitee hakul seisab umbkaudu kaheksa-aastane tüdruk ja ootab, kuni ma temani jõuan. Siis ütleb kurvalt: „See on minu kool. Nad lõhuvad selle ära.“ Lohutan, et varsti saab tagasi, siis juba uuenenud kujul.
Tüdruk on ikka väga tõsine. Tema tahab, et ehitamine kiiremini käiks. Talle ei meeldivat koolis, kuhu nende klass asenduspinna sai. Seal olevat liiga palju lapsi. Ja pealegi olevat need venelased.
Püüan näidata asja head külge, ütlen, et siis saab ta ju nende lastega rääkides vene keelt õppida. Tüdruk ohkab vanainimeselikult: „Ei õpi seal midagi. Ja õpetaja ei luba meil nendega rääkida.“

* * *
Rimi rikkaliku moosiriiuli ees seisab veidi ärritunud moega vanem naine. Vaatab kümneid moosipurke ja toriseb siis: „Jõhvikat ei olegi.“ Pöördub minu poole: „Kas teie näete siin kuskil jõhvikat?“ Ei näe minagi.
„Aga seal, kas need pole jõhvikad?“ Toriseja viipab ühe punaste marjadega purgisildi poole. Ei ole needki, on hoopis pohlad. „Kõik on magus,“ on naine pahane. „Haput tahan.“

* * *
Tuttav rääkis, et oli õues imelikku meest kohanud. Õigupoolest läinud mees imelikuks siis, kui näinud tee peal kevadist paaritumiskihku täis vareseid. Vehkinud kotiga ja kirunud valju häälega, et niisugust asja ikka ei sobi inimeste nähes teha.
Oh neid häbituid vareseid!

24/03/2019

Kevadpudemed: memm, kool ja meem

Veidi rohkem kui nädal tagasi sulas akna all aeglaselt üks lumememm. Nüüdseks on see ammu läinud sulanud lumememmede maale. Küllap pole ta enam tegijatelgi meeles, kuigi nad teda igal sulapäeval veel usinasti patsutamas käisid.

20. märtsil kaks minutit enne keskööd, algas kalendrikevad. Esimesel kevadpäeval moodustas aknatagune kraana sinise taevaga värvika kontrasti.

Eilegi sai lähikonnas kooli juures moblaga mõned pildid tehtud. Mina selles koolis õppinud pole, aga mu poeg küll. Nüüd näikse koolihoone tundmatuseni uuenevat. Sestap ajakajaks paar pilti siiagi ja küll neid selle rekonstrueerimisaja jooksul blogisse veel juurde tuleb.




* * *
Talvekuudel oli blogides üks meem liikvel, mille ma siis tegemata jätsin, kuid selle mõnele küsimusele vastan ajaviiteks praegu, sest kui kogu rehkendust teha ei viitsi, siis tee vähemalt osagi.

* Kui sa peaksid loobuma enda bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?
Sellele mõtlen siis, kui see tõesti vajalikuks osutub.

* Keda tahaksid enda blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes seda veel ei ole?
Minu ainsaks koostööks on mõnikord kirjutada suhteliselt hiljuti mõnes kirjastuses ilmunud raamatutest, mida ise lugemiseks valin. Meelsamini kirjutan tõlketeostest. Enamasti on siinsed lugemismuljed siiski mitte koostööna saadud raamatutest. Nii et seda koostööd võiksin ehk mõnevõrra laiendada.

* Nimeta mõni teine blogija, kes sind inspireerib? Kuidas?
Blogimise puhul ei inspireeri mind eriti keegi, kuigi mõni teemaasetus vahetevahel huvi pakub seda edasi või muust otsast arendama. Küll aga inspireeris minu liikumisharjumusi Margit Peterson oma blogi kepikõnni kirjeldustega ja üks eakas ameeriklanna oma blogis kajastatud 100 järjestikuse päeva jooga väljakutsega, mida ma talvel kaasa tegin. Nüüd kevadel üritan kepikõnni varsti jälle kavva võtta ja olen juba ka joogaga jätkamas iseenda nn kevadist väljakutset.

* Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste blogi kujundusi, või on suva?
Mulle meeldivad värvilisemad kujundused, kuid mitte liiga kirevad ja kribulised. Praegu moesolev minimalistlik kujundus valgel põhjal on minu jaoks äärmiselt tüütu. Muide, blogivärvidega mängimine ja nende klapitamine on ka hea võimalus värviteraapiaks.

* Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
See võiks olla mõni reisiblogija mõnes põnevas kohas.

15/03/2019

Lugemisi: „Faktitäiusest“ ja sellest, et kõik pole untsus


Briti blogist leidsin vihje põnevale ja maailmapilti avardavale raamatule, mis minus huvi äratas (Aitäh, Britt!). Praegu on see teos mul küll veel pooleli, aga juba olen veendunud, et tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemist soovitaksin küll kõigile, keda elu huvitab.

„Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World – and Why Things Are Better Than You Think“ ilmus 2018. a, pärast oma põhiautori, maailmakuulsa rootsi akadeemiku, meditsiini- ja statistikateadlase Hans Roslingi surma. Kaasautoriteks on tema poeg Ola Rosling ja minia Anna Rosling Rönnlund.

Roslingi käsitluse lugemine on ülimalt õpetlik ja vabastab mõtlemise ning maailmamõistmise valearusaamadest. Muide, tegemist on Bill Gatesi ühe lemmikuga, raamatuga, mille ta tegi e-versiooni abil kättesaadavaks USA kolledžiõpetajatele, et need loetut edasi annaksid ning paneksid oma õpilasi mõistma, et statistika on kõnekas, kuid seda tuleb õigesti tõlgendada. Samuti tuleb aru saada sellest, kui vildakalt ajakirjandus maailma kujutab, lõhestades seda kaheks vastaspooleks ja paisutades hirmuinstinkte.

Hans Rosling on öelnud:
„This is a book about the world and how it really is. It is also a book about you, and why you (and almost everyone I have ever met) do not see the world as it really is.“

Ja veel:
„ I’m a very serious „possibilist.“ That’s something I made up. It means someone who neither hopes without reason, nor fears without reason, someone who constantly resists the overdramatic worldview. As a possibilist, I see all this progress, and it fills me with conviction and hope that further progress is possible.“

Olen raamatu lugemise kõrval otsinud selle kohta ka arvamusi blogidest ja arvustusi ajakirjandusest ning nii mõndagi leidnud. Rõõmustas teadasaamine, et Roslingi arutelu faktipõhisest maailmamõistmisest on tõlgitud ka eesti keelde:

„Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“ - Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Kirjastus Tänapäev, 2018, tõlkinud Helen Urbanik.

Kirjastuse tutvustusest: „Ohtrale statistilisele andmestikule tuginedes näitab Rosling, et paljud asjad maailmas on tegelikult paremini, kui me arvame. Kriitiline, faktidel põhinev maailmavaade instinktide ja illusioonide asemel võimaldab meil keskenduda probleemidele, mis on kõige olulisemad, ning mitte muretseda asjade pärast, mis polegi muretsemist väärt!“

Veebist leitu kohta toon vaid paar eestikeelset näidet:
Arvustus. „Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale.“ Mihkel Kunnus, ERR 6. sept 2018.
Raamatublogi (Laura). 28. dets 2018.

Wikipediast:
Hans Rosling.
Kõnealuse raamatu kohta.

07/03/2019

Paar fakti isiklikust sajandist

Täna saaks mu ema 100aastaseks. Surres oli ta sama vana kui mina praegu.


Hiljuti tuli ka kutse mu auväärse õpetaja Juhan Peegli sajanda sünniaastapäeva tähistamisele maikuus.


Saja aasta vanused oleksid (ja on) praegu paljud minu elu olulised inimesed, mõned veelgi vanemad.

Sada on sajand.
Related Posts with Thumbnails