15/09/2019

Sügispudemed: kõlvatust konkurentsist ja vanadest daamidest

Ametliku sügise alguseni on veel aega. Loetud päevad, nagu nüüd kombeks öelda. Kuivõrd aga ilmad on vihmasügisesed, olgu siis blogiski sügispudemed.

Juba hulk aega vaatan nördimusega, kuidas üks meie suuremaid ajalehti kasutab ära Blogipuud, mis ju tegelikkuses blogide tutvustamiseks mõeldud on. Nimelt suunab Õhtuleht kogu oma online-uudiste voo oma kunagise ja ammu lõppenud blogi „Tipi ja Täpi seiklused Tais“ kaudu Blog.tr.ee-sse ja praktiliselt täidab selle esilehekülje, jättes blogijatest üksiküritajatele, olgu neil siis suured või väikesed blogid, väga kesise võimaluse üldse löögile pääseda.  Kui see pole kõlvatu konkurents ja turu solkimine, siis mis see on? Mõned portaalid teevad sama, kuid et need on väiksema jõudlusega, siis need nii palju ei häiri, kui suure töötajaskonna ja suure võimsusega ajaleht. Blogipuu hea idee tutvustada paljusid blogisid on pehmelt öeldes ära lörtsitud.

Käisin hiljuti dokumendifotosid tegemas. Ammu polnud käinud, juba aastaid. Imestasin, kui kiiresti – 5 minutiga – sain paberile tehtud fotod kätte. Mailile oleksin need ka saanud lasta saata, aga seekord polnud vaja. Teenindaja-fotograaf oli tore ja tähelepanelik. Nii head fotod ei tulnud nagu fotopoe näidisfotodel on, aga kuna pildile jääb tellija materjal, mille parim enne on juba möödas, siis võib lõpptulemusega rahul olla. Täitsa äratuntav.

Vanad daamid on tegelikult huvitavad. Vaatasin ETV2st järelvaatamisega „Teed aadlidaamidega“ („Nothing Like a Dame“, Suurbritannia, 2018) – veidi rohkem kui tunniajalist vestluse salvestust, milles osalevad neli vägagi eakat Inglise filmitähte (Eileen Atkins, Judi Dench, Joan Plowright ja Maggie Smith), kes on pälvinud Dame'i tiitli ja kes vaatajatele head tuttavad ja lemmikud on. Nauditav oli jälgida nende omavahelisi väikesi nükkeid, sest tegemist on ju ikkagi rivaalidega. Võlus ka sõbralikkus ja hoolivus, mis ilmneb siis, kui juba väga kaua ollakse olnud rohkem kui head tuttavad. Kel võimalust, soovitan seda sooja tunnet jätnud dokfilmi kindlasti vaadata.

Hakkasin lugema raamatut wabi-sabist – jaapanlaste elu- ja ilutunnetusest, mis nüüd läänemaailmaski väga moodi on läinud. Nagu viimasel ajal ikka kipub olema, leian et eluaastate lisandudes on mul sedalaadi eneseabiõpikutest järjest vähem uut teada saada, sest pikk elu on ühe või teise asja mulle juba ammu selgeks teinud. Mis on omamoodi hea tunne.

07/09/2019

„Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“


Seekord kirjutan raamatust, mille lugemisega ei ole veel poole pealegi jõudnud. Loen Andrei Ivanovi 704 lehekülje paksust romaani „Обитатели потешного кладбища“ (издательство „Эксмо“, 2018) meelega vene keeles, kuigi tean, et see hiljuti ilmus ka eesti keelde tõlgituna („Isevärki kalmistu asukad“, kirjastus Varrak, 2019). Olen lihtsalt otsustanud, et loen eesti vene kirjanike teoseid võimaluse korral selles keeles, milles need on kirja pandud.

See ei ole kuigi ammune otsustus, sest näiteks Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia lugesin läbi eesti keeles. Kuid… Tahtmata anda mingisugustki hinnangut nende kolme raamatu tõlgetele, tundus mulle siis, et parema lugemismulje saaksin algse kirjapaneku keeles. On ju igal keelel oma rütm, oma meloodia, isegi oma kiirus ja loomulikult ka väljendusvabadus ja -rikkus. Ivanov eestikeelses tõlkes tundus mulle liiga rabe, hakitud, närviline, ülimasendav – seda kõike leidub neis teostes ka tegelikult, aga ikkagi ei saanud ma üle ega ümber, et midagi on „tõlkes kaduma läinud“. Hakates seda miskit otsima, võtsin „Isevärki kalmistu asukad“ niisiis käsile vene keeles ja nüüd, mil mu e-luger näitab, et loetud on 20% teosest, julgen öelda, et see romaan meeldib mulle väga.

Eelkõige muidugi Pariisi pärast, millest on ju tuhandeid autorid kokku vist sadu tuhandeid lehekülgi kirjutanud, aga millele Andrei Ivanov suudab anda omapoolse sisu, meeleolu ja selle midagi, mida me kõik Pariisist otsime, aga mis ehk tihti leidmata ja tabamata jääb – ängistuse kõrvuti elurõõmuga ja elurõõmu hoolimata ängistusest. Kellele meeldib Pariis ja kes seetõttu ahmib endasse nii Remarque’, Hemingway kui ka Õnnepalu raamatuid, leiab oma Pariisi-kiindumusele toitu ja tuge Ivanoviltki ja tema kujutatud vene emigrantidelt, kes on sellesse linna pesa pununud või seal jalgu alla saada lootnud, kuid kelle elu ja saatus ei kulge nii, nagu nad tahaksid.

Sedakaudu jõuab Ivanovi raamatu teise iseloomustava joone juurde: tegevus kulgeb eri aegadel, vahetevahel puutuvad need ajad ja ajastud kaootiliselt kokku, vahel analüüsib autor üht või teist episoodi põhjalikumalt, rändab selle juurest siis jälle hoopis teise aega ja/või kohtagi, tehes seda niisuguse hooga, et see lugeja paigast nihutab ja kaasa veab, kuid ometi omamoodi sisemise loogikaga ning põhjalikkusega. Ivanovi kirjanduskeel on ilus, sujuv ja lausa poeetiliselt voolav, rohkete epiteetide ja metafooridega, andes ilmekalt edasi kõiksuguseid varjundeid ja meeleolusid ning sisaldades huvitavaid lausa aforismidena mõjuvaid ütlemisi.

Tüüpe on romaanis palju ja esmapilgul tundub, nagu ei oskaks Ivanov isegi selle tüübi- ja karakterirohkusega midagi peale hakata. Aga siis hakkab selles kaoses märkama suundumusi ja tegelaskujude loogikat, mitmekesisuse kirjusus asendub ootusärevusega, millal ja mida tehes üks või teine tegelane jälle välja ilmub, sest lugeja on hakanud talle kaasa elama. Ja vene emigrandid Pariisis on igas suhtes huvitav, kuigi kibestunud seltskond, olgu nad siis Pariisi elama sattunud 1917. aasta revolutsiooni järel või põgenenud Nõukogude Liidust.

Venekeelse raamatu tutvustusest: „Новая книга Андрея Иванова погружает читателя в послевоенный Париж, в мир русской эмиграции. Сопротивление и коллаборационисты, знаменитые философы и художники, разведка и убийства, … Но перед нами не историческое повествование. Это роман /---/ рассказывающий о неизбежности трагического выбора, любви, ненависти – о вопросах, которые волнуют во все времена.“

Igatahes jätkan lugemist ja täiesti usun, et ka ülejäänud 80% ei tekita pettumust.

EDIT: Lisan ka eestikeelse väljaande kaanepildi, mis venekeelse omast nostalgilisem on. Seda vaadates mõtlen, et saatusetuulte jaoks oleme me kõik sügislehed.

23/08/2019

„The Enchanted April“ ehk Põgenemine Itaaliasse

1922. a väljaande kaas.

Põgenesin verd tarretama paneva nüüdisaegse krimikirjanduse juurest Itaalia lossi õiteküllaste õuede kevadisse idülli. Ei mäleta, kes juhtis mu tähelepanu ligi saja-aastasele romaanile – Elizabeth von Arnimi „The Enchanted April“, aga küllap oli see mõni paljudest võõrkeelsetest raamatublogidest, mida sageli vaatan.

Internetist ma ei leidnud, et mõni Elizabeth von Arnimi teos oleks eesti keelde tõlgitud, kuid ingliskeelsele lugejale on tema nimi senini tuntud. Seda niihästi raamatute kui ka kõmu kaudu: too üpris isepäine naine olevat mõnda aega olnud ulmeklassik Herbert Wellsi armuke.

1992. a filmi poster,
Polly Walker leedi Caroline osas.
„The Enchanted April“ ilmus 1922. a. Päris ära unustatud pole seda südamlikku romaani kunagi. Korduvalt on selle põhjal tehtud filme. Neist arvatavasti kõige õnnestunum on „Enchanted April“ (1992). Vaatasin selle raamatu lugemise ajal ka YouTube'st ära. Pehme ja leebe, hea vaheldus meie tõtakale igapäevaelule. Näitlejatest oli mulle kõige tuttavam Miranda Richardson.

Autor ütles oma romaani kohta, et see on neile, kes armastavad glütsiiniaid ja päikesepaistet. Lugedes tabasin end järelduselt, et praegusaja mõistes on tegemist hea naistekaga, populaarsete söö-palveta-armasta tüüpi raamatute eelkäijaga.

On lausa üllatav, kui vähe on naised tollest ajast saati muutunud, ikka igatsevad nad Itaaliasse lõõgastuma pageda, et seal hingele pai saada. Seda hingepaid pakub, aga ka analüüsib von Arnimi romaan küllaga, kuigi kohati veidi naiivsel kombel.

Neli omavahel võõrast naist tusasest Londonist on niisiis kokku leppinud, et veedavad kuu aega oma unistuste puhkusel päikeselises Itaalias. Mõni neist on abielupuhkusel, mõni tüdinud austajate pealetükkivusest, mõni uppunud mälestustesse. Õiterohkes lossiümbruses on lõpplahendus neist igale erinev. Kes näeb värskendunud vaate ja tundega oma abikaasat; kes õpib vaikuses mõtlema ja see on miski, mida tal senises elus vaja pole olnud; kes leiab mälestustest tagasitee elurõõmu juurde. Kõigis toimub üsna ruttu mingi muutus, kõigile pakub midagi lummav, nõiduslik, võluväeline aprill.

Miranda Richardson proua Rose Arbuthnoti osas.
„... but April came along softly like a blessing, and if it were a fine April it was so beautiful that it was impossible not to feel different, not to feel stirred and touched.“

Elixabeth von Arnimi teoseid saab alla laadida Project Gutenbergi veebilehelt:
http://www.gutenberg.org/ebooks/author/603
Postituses nimetatud film on tervikuna näha YouTube'is.

* Elizabeth von Arnim sündis 31. augustil 1866 Kirribillis Sydney lähedal Austraalias ja kandis siis nime Mary Annette Beauchamp. Üles kasvas ta Inglismaal, kus sõbrunes ka oma sugulase Katherine Mansfieldiga, kellest sai tuntud kirjanik.

24aastaselt abiellus Elizabeth Preisi krahvi Henning August von Arnim-Schlagenthiniga. Berliinis ja Arnimite suguvõsamõisas Pommeris elades kirjutas ta oma esimese romaani „Elizabeth and her Garden“ (1898). Sestsaati saigi tema eesnimeks Elizabeth.

1908. a abielu lahutati ja Elizabeth von Arnim pöördus koos viie lapsega tagasi Inglismaale. Järgmised aastad (kuni 1913) veetis ta põhiliselt Šveitsis ja Inglismaal koos Herbert George Wellsiga. 1916. a abiellus ta filosoof Bertrand Russelli krahvist vennaga, kuid kooselu kestis vaid kolm aastat. Seejärel elas Elizabeth von Arnim Inglismaal, Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal, kuni emigreerus 1939. a USAsse. Ta suri 9. veebruaril 1941.
Fotod internetist.

18/08/2019

Ühe ülesleidmise hõlbustamiseks

Olen unustanud blogisse panna, et juba enam kui kuu aega tagasi sain FB-s Mart Oravalt teada, et enam ei kehti väide, et ajakirja Noorus pole digitaliseeritud. 2016. a olevat seda tehtud ETERA-s, link olevat juba ligi paar aastat ka ESTER-is. Panen siiagi, ehk leidub huvilisi, kes vanu ajakirju lapata tahavad.
https://www.etera.ee/browse

Igatahes kui ma 2016/2017 raamatut kirja panin, siis seda linki veel polnud ja mul tuli väga paljusid ajakirjatekste refereerida, et üldse ülevaadet anda, mida ja millest ning kuidas Nooruses kirjutati. Lisaks Nooruse 231 numbrile leiab selle lingi abil ka Stalinliku Nooruse (seda nime kandis Noorus mõned aastad), mõlemad vist peaaegu täielikult.

Ja meeldetuletuseks lisan siia ka teabelingi oma raamatu „Nooruse lugu“ ( Petrone Print, 2017) kohta. Olen ESTER-ist ja RIKS-ist mõnikord näinud, et tasapisi seda ikka loetakse. Mis mulle heameelt teeb.
1280.

15/08/2019

Jo Nesbø „Nuga“


Jo Nesbø
„Nuga“

Tõlkinud Kadri Rood.
Kirjastus Varrak, 2019.

Lugema meelitas kaanepilt – valev väits tumedal taustal. Esmapilgul ei märganudki, et noa vari naisekeha kujutab. Kas nuga on naine või on naine ohver?

Harry Holega kohtusin esmakordselt, kuigi Nesbø temast kaksteist teost on kirjutanud ja neist enamik olevat krimiklassikaks saanud. Sel esmakohtumisel mõtlesin tihti, et kui Hole poleks nii suur sõber Jim Beamiga, oleks raamat vist poole õhem.

Selle raamatu põhjal ma Holest ei vaimustunud, sest mulle eriti ei meeldi kõikvõimalikesse maailma pahedesse, sealhulgas ka alkoholismi langenud uurijad ja politseinikud, vist isegi siis mitte, kui neil geniaalne mõistus ja üliterav silm on. Huvitav, miks ei võiks raamatutes uurijad ja politseinikud olla, noh ütlen pehmelt, suurema patukoormata lihtsalt korralikud inimesed? Või oleks siis lugejal nendega raskem samastuda ja nad tunduksid igavatena? Seda enam, et siis ei saaks kurjategijad nendega manipuleerida.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Neile krimkade austajatele, kes on Holega rohkem kokku puutunud, meeldib ta küllap tingimusteta. Kuritegusid lahendab ta nutikalt isegi siis, kui on uurimisest kõrvaldatud ja ise kahtlusalune. Naisi keerleb ta ümber palju, mõned neist vägagi ilmekad, võimekad ja ilusad. Ning nii mõnigi töökaaslane näib temaga võrreldes suisa tohmanina või vähemasti ei tee oma tööd pühendumusega.

Valev väits tumedal taustal teeb oma tööd, verd voolab, tapjaks peetu on erakordselt ebameeldiv, tema harjumused ja tavad on võikad. Täpsemini ei taha ma siin kirjutada, sest varitseb oht blogilugejale enne krimka lugemist liiga palju teavet anda. Parem, kui lugeja ise naudib Nesbø kohati lausa poeetilist ning üldiselt väga täpset keelekasutust ja kõigi tegelaskujudega ise tuttavaks saab. Nesbø teisi Hole-krimkasid lugenutele on vist osa neist tegelastest juba varasemast tuttavad ja neisse ehk juba omapoolne suhtuminegi välja kujunenud.

Raamatu esimene pool justkui kinnitaks lugejale ühe ja ainsa mõrvari olemasolu, aga edasi läheb segasemaks. Muide, ühe ööga seda teost läbi lugeda võib osutuda raskeks, sest raamat on paks – nii saab esimese lugemisöö jooksul ainult aimu, kes ikka võiks tapja olla. Lõpplahendust selle esimese magamata ööga, mil teost loetakse ja mille järgne tööpäev tõotab rõhuvaks kujuneda, ei pruugi veel tulla.

Rohkesti on „Noas“ surma filosoofiat, tapmise anatoomiat, mõrvarite tüpoloogiat, mitmesugustest välismissioonidest osavõtnute keerukat psühholoogiat, uurijate ja kurjategijate alateadvuse keerdkäike, külvamise ja saagikoristuse põhjendusi ja igasuguseid muid arutlusi. Need näikse Nesbø omapära olevat.

„Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.“

Lõpuks saab kuri karistatud, aga lõpp ei osutu lõpplahenduseks ja lugejas (vähemasti minus) ei sünni tunnet, et ta nüüd kõike teab, sest ta ei tea sedagi, mis saab Holest elu täringumängus (ja kas Hole kohta kirjutatakse veel mõni krimka).

Raamatus on palju muusikat. Kuulasin YouTube'ist Ramonese laule Hole plaadikogust ja muidugi ka Jo Nesbøt ennast Norra ansambli Di Derre solistina. Näiteks seda: https://youtu.be/2Hn8MixPsqY

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

01/08/2019

Juuli lugemisi ja vaatamisi ehk Obamast Picassoni


Lisaks sellele, et juuli viis mõneks nädalaks ära mu kõrvakuulmise, lahkus minust koos kuumalainega või kuumalaine tõttu igasugune elevus, jättes maha mõningase väsimuse ja muu hulgas näiteks ka blogimishimu vähenemise.

Olen ju kümmekond raamatut lugenud, sealhulgas Michelle Obama kujunemislugu „Becoming“, Lucinda Riley’ „Armastuskirja“, Sarah Winmani „Imeliste sündmuste aastat“ jt, kelle üllitised praegusajas lausa ülipopid on, aga mingit tahtmist loetust blogida pole olnud. Isegi vaatamata sellele, et üks blogilugeja arvas: „Sinu blogist on üksjagu abi – ei pea ise kõikidesse raamatutesse sisse vaatama :)“ Teine jälle leidis, et blogi on igavaks muutunud, sest siin polegi enam midagi peale raamatute ja vikerkaarte. Küllap on tõde kuskil kahe vahel.

Telest olen vaadanud mitut sarja. Prantslaste, inglaste ja ameeriklaste koostöös tehtud „Moekollektsioon“ („The Collection“) ei tundunud alguses kuigi huvitavana, aga nüüd, kui lõpp juba tulekul, võib seda hinnata päris paeluvaks. Mõned näitlejad, minu meelest eelkõige peategelaste Pauli ja Claude'i ema mängiv Frances de la Tour (pildil >>>), on väga head.

Nautinud olen kümneosalist sarja „Geenius: Picasso“, millest paar osa veel vaatamata. Antonio Banderase vana-Picasso tekitab minus jätkuvalt kummastust, sest olen kuidagi väga harjunud Banderase kangelaslike rollidega ja esimese armastaja osadega ning ei kujutlenud teda kuigi hästi mängimas temast paarkümmend aastat vanemat geniaalset kunstnikku. Aga Banderas on selles osas veenev ja omapärane – küllap on talle abiks see, et Picasso on üks tema iidolitest. Mis aga esimese armastaja omadustesse puutub, siis oli ju Picassogi suur naistelemmik, mingil määral nagu noorte naiste kaunidusest, energiast ja võlust toituv vampiir. Igatahes on see väga köitev ja hästi tehtud seriaal, mis paneb ka uue pilguga lugema Picasso kiindumustest kirjutatud raamatuid, näiteks Françoise Gilot´ ja Carlton Lake’i „Elu Picassoga. Kümme aastat armastust“. Huviga ootan ka „Geeniuse: …“ teist sarja Albert Einsteinist, mis algab ETVs järgmisel nädalal.

“Twin Peaksiga“ on mul olnud kummalised suhted ja varasematel vaatamiskatsetel pole see sari mind köitnud. Aga nüüd vaatasin esimese hooaja tervikuna ära ja lausa vaimustusin selle äraspidisusest. Tore, et ETV2 ka teist ja loodetavasti veel kolmandat hooaega näitab.

Veel olen vaadanud „Rannahotelli“ uut hooaega, mis ilma eelmiste hooaegade peategelase Fieta on minu jaoks ebahuvitavam, ja aeg-ajalt ka „Midsomeri mõrvu“, mida ma vahepeal pärast seda, kui Barnaby rollist lahkus John Nettles, ei vaadanud ja mis loob tunde, et 20 hooaja jooksul on mitu külatäit midsomerlasi juba maha löödud, aga neid kasvab juurde nagu seeni pärast vihma.

Fotohetk on juulikuu taevast. Filmikaadrid internetist.

12/07/2019

Pilte koolimaja uuendamisest (täieneb tasapisi)


Koolimaja territooriumi ümber pandi tara 18. jaanuaril. Siis läks maja vana sisu lammutamiseks ja algas põhjalik renoveerimine. Ehitajatel on olnud minimaalselt puhkepäevi, isegi riigipühade ajal on tööd tehtud. Kohati on hoonet kõrgemaks ehitatud, ilmselt ka ruumide paigutust muudetud, eelmisel nädalal valati betoonpõrandaid, paar päeva tagasi võeti maha tornkraana, mis oli töötanud alates 15. märtsist.

23. märts 2019.


29. märts 2019.

25. aprill 2019.

23. mai 2019.

3. juuni 2019.

3. juuli 2019.

6. juuli 2019.

Tööd jätkuvad. Mu poeg on selle kooli vilistlane ja paljud tuttavad selles õppinud või õpetanud. Sestap jälgime koolihoone uuenemist terase pilguga ja ootusärevalt.

Pildid: jaanuar-juuli 2019.

Täiendatud:
12. august 2019

24. august 2019

08/07/2019

Marc Hamer „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“


Marc Hamer
„Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“

Tõlkinud Lii Tõnismann.
Kirjastus Varrak, 2019.

On muti süü, et ma Varraku pakkumiste hulgast just selle raamatu valisin. Üle kahe aasta on usin mutt teinud meie pika kortermaja tagusel muruplatsil hoolsat kaevamistööd. Tänavu on need hunnikud küll muruniidukite poolt laiaks sõidetud, aga võib-olla on mutt kuskil seal all ikka alles. Tema hunnikumuster pani mõtlema, mis mutil meeles võib mõlkuda, kui ta oma käike kaevab, ja see raamat tõotas neile küsimustele vastust anda.

Kummaline raamat on. Mutipüüdja võib „Kuidas püüda mutti... ja leida ennast looduses“ ((„How to Catch a Mole: And Find Yourself in Nature“, 2019) lugeda kui õpetlikku käsiraamatut, mõtiskleja kui kõikehõlmava mõtluse raamatut, kõndimisefänn kui oma hobikaaslase teost, loodusesõber kui loodusest leebelt, ruttamata ja sõna otseses mõttes sügavuti (mulla alla ja pisimatestki mutukatest) ning avaralt (linnulaulu ja taevatähtedeni) pajatavat raamatut. Kirjutatud on see nõnda, nagu autor on tundnud ja tahtnud: üksjagu mutipüüdja igapäevatöö teekonnana, teisipidi aga kunagise kodust välja visatud nooruki teekonnana läbi elu kogemusi korjava targa vanamehe seisundini.

Paljudele praegustele raamatutele omast skemaatilisust ja pingutustunnet, et iga hinna eest lugejamenu saavutada, siit ei leia. Marc Hamer justkui ei hoolikski sellest, kas ta teost loetakse või mitte, kuid lugemisväärset on selles soojas ja südamlikus raamatus küllaga.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Iga asjalik peatükk kätkeb endas ka mõttemõlgutusi elust ja surmast, tapmisest ja mullast, armastusest ja armastatust, lastest ja muidugi ning eelkõige mitmesugustest loomadest ja lindudest, kellest selle raamatu peategelaseks autori kõrval on mutt kogu oma eraklikkuse ja agressiivsusega.

Iga peatüki lõpus on poeesiat, kohati lausa armastusluulet, mida ma hakkasin hulkuri lauludena tajuma. Lisaks on hoolikalt kujundatud nii kaaned kui ka illustratsioonid. Tegemist on ingliskeelse originaali kujundusega, mis autoril ja ta sõpradel kunstnikel on pisiasjuni läbi mõeldud, nagu Marc Hamer oma tänusõnades märgib.

Muttide elust saab palju huvitavat teada sünnist surmani, kaevandustöödest kuni vihmausside sahvrini, aga veel rohkem saab teada inimesest, sellest, kuidas ta loodust adub ja mõistab, kuidas suudab end igasuguses olukorras loodusega sinasõbraks muuta, kuidas naudib hekipõõsastikes puhkamist, linnulaulu kuulamist ja taevalaotuse vaatamist. kuidas ta mõtted ja eluviis selginevad ja lihtsustuvad täiuslikkuseni välja.

Minu meelest on tegemist toreda ja väga hea raamatuga. Mõtlesin sellest pärast lugemise lõpetamist üsna pingsalt veel kaua, aeg-ajalt rändab mõte praegugi tagasi loetu juurde ja lõppkokkuvõttes olen meie majatagusele mutile tänulik, et selle raamatu leidsin.

Suur on kiusatus siia palju tsitaate panna, sest autoril on hästi toredaid arusaamu ja ütlemisi (tõlkija on neid suutnud ka kenasti edasi anda), kuid piirdun vaid ühega, sest jäägu võimalikule raamatulugejale avastamisrõõm.

„Mul on meeles leppida mitteteadmisega, kuna see on hoomamatu, ja lasta mõistusel puhastuda ja mõtetel mööduda ning endal täituda vaikse loodusega, mis kihab võimalustest ja viljakusest. Mõtlen niipidi, et lähen „ürgseks“, tagasi sellesse supileende, kus ma pärit olen. Midagi püha on selles, kui tõsta jalg jala ette, üha uuesti ja uuesti, ja nii terve eluaeg. Süüa, kõndida ja magada. Kõndida terve see karjamaa läbi ja mutte otsida, arved ära maksta, päevad ja ööd koos elada.“

Julgen seda raamatut soovitada hästi paljudele blogisõpradele, teistele muidugi ka. Muide, Eesti Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremile võiks see teos väga sobida, sest 6. märtsil 2019 avaldatud Eesti Ekspressi intervjuus ütles ta, et tegeleb kirglikult ka mullamuttide kinninabimisega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

02/07/2019

Täiuslikkust püüdes




Täiuslikkusega on enam-vähem alati probleem, et ta ei taha pildile jääda. Täiuslikkus lihtsalt on,  nagu on laotus ja värvide ülim harmoonia. Täiuslikkus on täiuslikkus.

Raamatus, mida praegu loen ja millest tuleb järgmine blogipostitus, on öeldud: „Täiuslikkus on alati põgus“.

Koduakna tagune külaline 2. juulil 2019, kl 20.45.

24/06/2019

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest

Sel nädalal näeb telest 33. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilme, mille hulgast hääletatakse ka rahva lemmik. Mitmel eelmiselgi aastal olen neist kirjutanud: ikka nii, et alguses panen kirja filmid ja pärast nende vaatamist lisan oma mulje (kaldkirjas).

Ühtekokku kirjutasin seda postitust 24.-30. juunil.

1. „Sõbrake“ („Buddy“, Holland 2018, rež Heddy Honigmann).

Eelteate kohaselt on see südamlik dokumentaalfilm kuuest juht- ja abikoerast ning nende peremeestest, inimese sõprusest koertega neis olukordades, kus loom aitab pimedal vanuril teed leida või lapsemeelsel täiskasvanul targalt käituda.

Armsad kutsikad kohe alustuseks. Kunagi kasvavad neistki koerad, kes teevad asju juba siis, kui peremehed alles nende tegemisele mõtlevad. Juht- ja abikoerad, truud kaaslased nägemiskahjustuste, autismi, vaimse tervise probleemide, liikumispuuete ja paljude muude raskuste puhul. Koerad kui sõbrad, kes saladusi ei reeda ja on keskendunud inimese tunnetele. Koerad kui varjatud valu leevendajad. Palju liigutavaid hetki. Korra tekkis mul aga küsimus, kas ikka abikoeraga on kõige mõistlikum lärmakale rokk-kontserdile minna, kas see ei mõju koera kuulmisele kahjustavalt?

2. „Lambakangelane“ („Sheep Hero“, Holland, 2018, rež Ton van Zantvoort).

Eelteatest: „Ettekujutus Hollandi maastikust koosneb tulbipõllust, tuuleveskist ja Põhjamere kohal purjetavatest pilvedest. Ton van Zantvoorti film aga tutvustab oma kodumaad hoopis kui rändkarjuse Stijni ja tema hiiglasliku lambahordi ühiskarjamaad.“

Huvitavam kui eelteate järgi arvasin. Nagu Iraani filmis „Armastatud" on ka siin karjusefilmide lummavad udused vaated kaugustes tärkavale hommikule. Tugevasti ühiskonnakriitiline. Raskemasinate kasutamine rikub loodust ja lambapidamine läheb järjest raskemaks. Seda ka pärimuskarjustel, kuigi võiks arvata, et neid rohkem toetatakse. Kuid iga toetust ja karjatamiskohta ning karja liikumisteed peavad nad sõna otseses mõttes nii riigi kui ka eraomanike käest lunima. Ka ei ole Hollandis enam kerge lambaliha müüa. Peategelane Stijn tahab koos oma perega elatuda viisil, mis kellelegi halba ei tee, hoides ökosüsteemi. Toredad kaadrid lastest, pereelust, karjakoerte tarkusest ja lambakarja liikumistest, karjapidamisega seotud töödest nagu pügamine, poegimise abistamine, lambatapp jm. Kokkuvõttes vahva film, kuigi peategelasel tuleb raskuste tõttu kodumaal oma ametist loobuda. Ta läheb koos naisega Prantsusmaale farmitööliseks.

3. „Kus magab elevant“ („Where the Elephant Sleeps“, Šveits, 2016, rež Brigitte Uttar-Kornetzky).

Eelteade ütleb, et film on tehtud Indias Elevandikülas, kus ravitakse kahetonniste hiiglaste haigusi. Enamus elevante on fataalse diagnoosini jõudnud haigena tööd rassides. Filmi autor küsib, kas ei peaks neisse väga sallivatesse ja sõbralikesse loomadesse inimlikult suhtuma ning pika piinlemise asemel neile halastussurma pakkuma.

Olen kindel, et elevantide kurb lugu on seekordse Pärnu filmifestivali masendavamaid filme. Elevantide rängast ekspluateerimisest. Mahout'ide (elevandiajajate), elevandiomanike ja loomaarstide ning loomakaitsjate vastasseisust. Sellest, kuidas rahaahnuses elevandiomanikud ei hooli loomadest ja ei ravi neid oma tallis piisavalt. India ajurveeda põhimõtete järgi vanade tarkusraamatute põhjal elevantide haigusi tundma õppivad ja ravida püüdvad loomaarstid on küll heasoovlikud, aga paljude haiguste puhul raviksid tõenäoliselt tulemuslikumalt teaduslikul veterinaarial põhinevad arstid, kellele aga saab osaks elevandiomanike vastuseis. Ajurveeda järgi on elevandil 84 tüüpi palavikke, tegelikkuses on aga haigusi palju rohkem. Need loomad on orjad, kes hoolimata oma pühadusest ja sellest, et Indias kummardatakse elevandinäolist jumalust Ganeshat, surevad ahelates. Veel enam, just nende pühaks pidamine ei võimalda neile ka halastussurma kohandada, vaid nad vaevlevad oma elu lõpus suurtes piinades. Lisaks veel napp lause filmi autorilt: „Mul soovitati mitte filmida peksmist“, aga isegi sellest vähesest, mis filmis näha on, aimub, et peksu on palju. Esimest korda pandi Rajasthanis Jaipuris piinlev elevant magama 11. veebruaril 2012. See on seni jäänud suureks erandiks.

4. „Arktika kaamelid“ („The Arctic Camels“, Norra, 2019, rež Karl Emil Rikardsen).

Eelteatest: „Torarin ja Svalin elavad koos vanematega Põhja-Norras, otse Akkarfjordi kaldal. Nad käivad emale-isale pinda, et need ostaks ratsutamiseks hobuse. Lastele tuuakse aga hoopis kaamelivasikad. Kaugest Mongooliast pärit loomade kodustamine, kes Gobi kõrbes peavad taluma veelgi külmemat kliimat kui arktilise Atlandi ääres, ei lähe kuigi libedalt. Ei jää muud üle, kui eksperimendi kordaminekuks mongolid kaugelt Idamaalt Norrasse kohale kutsuda.“

Seda filmi vaatasin viimasena. Üldmulje oli helge. Meeldis Norra perekonna soe suhtumine oma kaamelitesse Bori ja Bestlasse, kes on ainsad kaamelid, kes elavad põhjapolaarjoonest põhja pool. Kuid kuna nad on sündinud ja kasvanud Rootsis, võib arvata, et nad päris kaamelite elu kaugetes kõrbetes eriti oma geenides ei mäleta. Film on tehtud poisikese vaatevinklist. Torarin on kindel, et isa saab kõigega hakkama, ka kaamelite dresseerimisega, et neil ratsutada saaks, kuid isaga juhtub õnnetus ja haige käsi ei võimalda tal enam kõike teha.Toredad kaadrid jõululeiva pakkumisest kaamelitele jõulukuuse all on sügavas kontrastis Mongoolia kaamelikasvatajate hiigelkarjade taltsutamise ja töömeetoditega. Vahvad on laste omavahelised suhted, sest mongolilaste jaoks on norrakad tõelised tulnukad. Kolmeks kuuks Norrasse kaameleid taltsutama tulnud mongol teeb oma tööd algul harjunud rohmakal kombel, kuid peagi saab talle selgeks, mis vahe on kari- ja tööloomade ning lemmikloomade pidamisel. Torarin leiab, et tähtis on kaameli õnnelikkus ja leebed meetodid. 

5. „Armastatud“ („Beloved“, Iraan, 2018, rež Yaser Talebi).

Eelteatest: „82-aastane Firouzeh elab üksinda mägedes ja mõtleb oma 11 lapse peale, kes on ema unustanud. Eakat iraani naist armastavad tema lehmad ja naine muretseb, mis saab lehmadest pärast tema lahkumist Allahi juurde.“

Viie teles näidatava filmi hulgast tahtsin millegipärast kõige rohkem näha just seda. Mingis mõttes meditatiivne, sügavmõtteline portreefilm vanast karjusenaisest, kes on kuuskümmend aastat veetnud kevadest sügiseni mägikarjamaadel. Lubatud on 95 päeva ühes kohas, et mitte karjamaad liigselt kurnata, siis aga tuleb taas nagu igal sügisel, minna oma kodukülla. Käbe naine on kasvatanud 11 last ja tütardele õpetanud, et naine peab hoidma oma mehe poole. Ise on ta teinud seda alates abiellumisest 14aastaselt kuni mehe surmani ja käib tihti nii sügisel kui talvel mehe haual. Riidleb telefoni teel lastega, et need kuude kaupa teda vaatamas ei käi ja paneb poegadele südamele, et nad tema lehmi ka pärast tema surma edasi peaksid. Kui mõnikord tulebki mõni lehm müüa, annab vana naine raha lastele. Ise elab pigem viletsuses ja tööd rügades, kuid on otsustanud käia oma armsa lehmakarjaga mägedes, kuni hing sees on. Nagu usk Allahi tarkusse on ka naise armastus oma lehmade vastu tema elutugi ja lohutus igapäevases väsimatus rügamises. Omamoodi filosoofiline ja elutark film. Meelde tuli Eesti maarahva mure, kui küladest kaovad viimased lehmad.

* Televaatajate hääletusega valiti rahva lemmikuks Hollandi „Sõbrake“. Mina andsin hääle Iraani filmile.

Filmiposterid on internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

21/06/2019

Peaaegu Beethoven

Ehk küll ilmad juba hulk aega palavad on, algab ametlik suvi alles täna. Ühtlasi on mulle lähedase inimese nimepäev. Sel puhul panen siia kaks juunikuist vikerkaart: üks pilt on tehtud 8. juunil kl 20.49 ja teine eile õhtul kl 22.13.



Suvelt ootan veidi jahedamaid ilmu, et vahepeal lonkama kippunud tervis paremaks kohenduks ja et juba nädala jagu kuhugi hälbinud kuulmine tagasi tuleks. Esimesega saab ilmataat hakkama, teise jaoks tuleb järgmisel nädalal vist arst appi võtta. Muidu olen nagu Beethoven, ainult et suurepäraseid helitöid minult oodata ei maksa.

Saatuse iroonia väljendub selles, et mõni päev enne kuulmiskriisi lugesin Erling Kagge raamatut "Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada".

13/06/2019

Vaatamisi: Kirjanduslikud kohtumised David Lagercrantzi ja Julian Barnesiga

Mõned peaasjalikult mu enese jaoks tehtud ülestähendused kirjandusfestivali HeadRead kohtumistelt, mis ETV2-s saatesarjas „Kirjanduse aeg 2019“ järelvaadatavana näha on.

* * *
Rootsi kirjanik David Lagercrantz (sünd 1962) on laiemalt tuntud kui Stieg Larssoni (1954-2004) mantlipärija Millenniumi-krimisarja kirjutajana. HeadRead festivalil vestles temaga ajakirjanik Mari Rebane ja usutlus kujunes väga väljendusrikkaks eelkõige tänu Lagercrantzi impulsiivsele olemusele. Õppinud teoloogiat ja filosoofiat, et saada sügavmõtteliseks vaimuinimeseks, jätkas ta isa eeskujul ajakirjanikuna, alustades krimireporterina. Edasi oli loogiline samm kirjanduse juurde, sest ajakirjanduses pole Lagercrantzi väitel ruumi mõtisklusteks.

Viimasel ajal süveneb pidevalt tema huvi populaarteaduste ja tehnika vastu,  eelkõige tehnoloogilise singulaarsuse suhtes. Mis juhtub, kui arvuti saab inimest targemaks, kas ta loob siis midagi, mis on arvutist targem ja inimesed jäävad tema jaoks laborihiirteks? Mida toovad kaasa kliimamuutused?

Mulle pakkusid mõistetavalt enim huvi Lagercrantzi mõtted ajakirjandusest, eriti need, millega ta ilmestas väidet, et ajakirjandus võitleb ellujäämise eest ja muutub üha pealiskaudsemaks. Järjest lisanduv vihakõne ajakirjanduse vastu toob kaasa, et ajakirjanikud ei julge enam kõiki teemasid uurida. See on ajastu tõeline oht. Lisaks ka libainfo. Uurivaid ajakirjanikke on vaja, arvab Lagercrantz ja on uurivaid ajakirjanikke Rootsis koolitava fondi toetaja. Peab oluliseks otsida tõde ja osata seda otsida.

Kirjanduses soovib olla rohkemat kui meelelahutaja, et mõni tema idee ka lugejaga kõnelema jääks:
„Äkki ma olengi ümberkehastuv kirjanik.“
„Mõista tegelast, olla talle ustav ja arendada teda edasi.“
„Järgida oma sisemist tuld, leida lugu, mis erutab sind. Kui kananahk tuleb ihule, siis on mõte teokstegemist väärt.“
„Et hästi kirjutada, tuleb tekst puhastada ülearusest.“
„Avang olgu kiire!“
„Pidurdusfaasis (kirjutamisest pausi pidades) tulevad parimad ideed,“
sest mõtted hõljuvad kogu aeg kuskil.

* * *
Briti kirjanik Julian Barnes (sünd 1946), keda küsitles Jan Kaus, ütles, et tema jaoks ei olnud kirjanikuks saamine asjade loomulik kulg, sest see polnud tal veres. Pigem tahtis ta saada heaks lugejaks. Kirjutamist alustas ta raamatuarvustustest, millest esimene käsitles teost ajalooliste hoonete restaureerimisest. Kriitika tegemine andis enesekindlust pikemate tekstide juurde asumiseks.

Barnes arvab, et kirjandus pole ajakirjandusest keerulisem, vaid  täiesti erinev.
„Ma ei alusta kunagi ühtki raamatut sooviga midagi kellelegi selgeks teha.“
„Ilukirjandus aitab inimesel end vähem üksildasena tunda.“
„Ma ei loe kunagi oma raamatuid uuesti. Need kas valmistaksid mulle pettumust või oleksid paremad neist, mida praegu kirjutan.“
„Minule on omased iroonia ja huumor.“


Vestlusest aimus Barnesi suur huvi prantsuse klassikute, eriti Gustave Flauberti vastu. Ta nimetas Flauberti keskendunud geeniuseks, kes arendas realismi täiuslikkuseni ja oli erinevalt oma eelkäijaist kirjanikuna mitte amatöör, vaid professionaal. Flaubertiga seostub ka üks Barnesi lemmikmõtteid loometegevuse kohta:
„Proosarida peab olema sama asendamatu ja kaunis nagu luulerida.“

Kõneldes oma teosest „Aja müra“ (helilooja Dmitri Šostakovitši elu kurblooline käsitlus, mis hiljuti ka eestikeelses tõlkes ilmus) ja tegelikult elanud inimeste elulugude ainel valminud raamatutest üldse, rõhutas Barnes, et romaanikirjanikul on imeline vabadus, sest romaan on korrastamata ja pilla-palla žanr.

„Mina jahin alati seda lugu, mis mind kõige rohkem huvitab... Loeb ikkagi ainult lugu.“
„Tihti elame nii, et meid ei tunta, kuid mingil tasemel ootame, et meid nähtaks ja tundma õpitaks ja sellega kaasneb ka ootus, et meie üle kohut mõistetaks.“


(Kolmas HeadRead festivali kohtumistel salvestatud saade (Leila Slimani) on teles alles tulekul ja ma pole kindel, et ka sellest kirjutan.)

Pildid: kaadrid telesaadetest.

10/06/2019

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“


„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“
Koostajad Rein Kuresoo, Hendrik Relve ja Indrek Rohtmets.
Kujundanud Kersti Tormis.
Varrak, 2019.

Tõeliselt hea raamat, mis tutvustab end sõnadega „Loodusraamat kogu perele!“. Sama hea ja mitmekülgne nagu Eesti elusloodus, mida selles põhjalikult tutvustatakse. Juba kolmas täiendatud ja parandatud trükk – varem ilmunud aastatel 2001 ja 2005 ning loodetavasti ka edaspidi ikka uuendatuna ilmuv, sest uusi põlvkondi kasvab peale ja samuti uueneb tasapisi Eesti eluslooduse koostis.

Raamatus on pakutud lihtsat võimalust tutvuda „nendega, kellega meie rajad looduses liikudes kõige sagedamini ristuvad.“ Ei, šaakalit, kellega metsaradadel juba ka vahetevahel kohtuda võib, sellest paksust teatmeteosest veel ei leia, sest koostajate sõnul on see „raamat meie tavalisematest taimedest, loomadest ja seentest“, kusjuures „kõik, mis alljärgnevatel lehekülgedel teie ees avaneb, aitab astuda esimesi samme looduse tundmaõppimisel.  /---/ Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.“

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Käsitlemist ja tutvustamist leiavad taimed, samblikud, seened, linnud, imetajad, kahepaiksed ja roomajad, kalad ning selgrootud. Kõigi puhul on kirjapanekus mingi emotsioon, põnev fakt, midagi, mis meelde jääb. Lisaks koostajatele on kirjutajateks olnud ka paljud meie tuntud looduseuurijad, näiteks ka legendaarseks saanud Fred Jüssi.

Pildid täiendavad äratundmis- ja teadasaamisrõõmu. Kogusummas pole see ilusa kujundusega teatmeteos kuiv, vaid on kohati lausa lustlik.

Vahepealse kuumalaine ajal ei jaksanud ma palju väljas käia – ei ole kuumalemb – ja looduses viibimise asemel vaatasin põhjalikult seda raamatut. Tore oli sirvida ja näha vanu ning saada uusi tuttavaid. Veel toredam võib seda olla vaadata vahetult pärast just toimunud kohtumist looduses.

Mina näiteks ei teadnud varem, et sinitiivulised liblikad, kellest rabatee juulis sinetab, teevad vahetuskaupa valusa „hammustusega“ rautsikutega või kuklastega, kes käivad nende röövikuid „lüpsmas“, Ei teadnud ka, et kaunid päevapaabusilmad muutusid meil tavaliblikateks pärast sõda, mil nõgestesse kasvanud varemed pakkusid neile rikkaliku toidulaua ning võimaldasid ületalve elada.

Või kas teate, et lutikarohtu porssa kasutatakse õlle maitsestamiseks? Või kui rebased talviti lumisel põllul tantsivad ja pea ees lumme sukelduvad, siis peavad nad hiirejahti? Või kas teate, kes on sibulakukk?

Minu meelest on see raamat hästi hea kingitus kõigile neile, kelles miski või keski looduses on uudishimu tekitanud, miks mitte ka näiteks sellekevadistele koolilõpetajatele. Olen ju ikka seda vanaaegset meelt, et parim kink on suurepärane raamat.

Mõne raamatu puhul olen imestanud, miks küll see üsnagi lahja teos on tehtud kõvakaanelisena, „Eesti eluslooduse“ puhul aga arvan ma, et juba ainuüksi seetõttu, et sellist teabeallikat palju lapatakse, samuti väärtusliku sisu ja kaaluka mahu tõttu võinuks kaaned seekord olla kõvad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

06/06/2019

Uksetagused

Sõber saatis sünnipäevaks internetist võetud pildikese koos saatesõnadega:
„... kokkuvõte meie lapsepõlve lemmikutest. Imede ime: me ei kasvanudki ajukõverateks... Ainus probleem, mis vist meis paljudes on, on asju õigesti, moonutamatult näha ning seetõttu olla pessimistlik (peavoolu vastu), aga.... ikkagi läbi optimismi.
Vaatasin neid tegelasi ukse taga ja üllatus – ei mäleta, et keegi neist oleks olnud kuri....“


Teine sõber kommenteeris seda teksti:
„Kübaramoor on puudu – tema oli kuri.“

1270.
Related Posts with Thumbnails