Enn ja Antarktika

Juba mõnda aega, täpsemini alates 11. märtsist, on Tallinnas Lennusadamas jäämurdja Suure Tõllu vöörigaleriis avatud näitus „Antarktika järvede ökoloogia uurija Enn Kaup 75“. Väljapanek valmis Eesti Meremuuseumi ja selle juures tegutseva Eesti Polaarklubi koostöös. Näitust saab näha kuni 15. jaanuarini 2023. Usun, et see on külastajatele põnev vaatamine.

Pressiteatest: „Viiskümmend aastat tagasi, märtsis 1972 jõudis Enn Kaup meteoroloogina esimest korda Antarktisele. Seal tärkas tal huvi järvede ökoloogia vastu, mille najal pea kümnend hiljem, aastal 1981 väitles ta end neile pühendatud uurimusega teaduste kandidaadiks, mis oli esimene eestlase tehtud teaduskraad Antarktikast. Teadustööks vajalike materjalide ja teadmiste kogumiseks osales Enn Kaup kokku üheksas erinevas Antarktika ekspeditsioonis, kahel neist koos pika talvitumisega.
/- - -/
...väikesel näitusel näeb esemeid, mis annavad ettekujutuse, kuidas on toimunud töö Antarktikas. Nende hulgas on näiteks ekspeditsioonipäevikud, spetsiaalselt polaaruurijatele toodetud 24-tunnise numbrilauaga kell ja sealsetes tingimustes toimetamiseks mõeldud nahkjakk ning ka radiogramm, mille Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon saatis omaaegsetele talvitujatele.“

Minule on Enn tuttav juba ammusest ajast ja hoopiski eesti keele kaudu. Nimelt käisin 1964. a märtsis kümnenda klassi õpilasena Tartus vabariiklikul keskkooliõpilaste emakeelealasel võistlusel, kus mul õnnestus saada teine koht. Esimeseks aga tuli tookordsete võistlejate hulgast abiturient Enn Kaup. Oleme oma pika tutvuse jooksul mõnigi kord kohtunud, oma esimeselt talvitumiselt Antarktikas tõi Enn mulle meeneks vahva foto pingviinist, kusjuures foto tagaküljel oli polaarjaama Molodjožnaja tempel.

Hulk aastaid hiljem, kui Enn juba kuuekümneseks sai, kirjutasin temast pika loo ajakirja Kodutohter, pealkirjaks pani toimetus „Võrdleb inimest pingviiniga“ (august, 2006). Loo juures olid Ennu Antarktika-fotod. 2008. a panin selle loo ka oma raamatusse „Eestimaa ilu“ (sel korral pealkirjaga „1150 päeva Antarktikas ehk Inimene on suur pingviin“ (lk 272- 280).

Enn ise on kirjutanud mitu raamatut aime- ja reisikirjanduse huvilistele. Laiale ringile on neist vist tuntuim „Minu…“ sarjas ilmunud „Minu Antarktika: daamideta tantsuõhtud“ (Petrone Print, 2021). Mõistagi on ta paljude teadusartiklite autor ja rohkesti panustanud Eesti Polaarklubi tegevusse.

Siinne foto on üks neist piltidest, mis Enn mulle andis Kodutohtri loo juures avaldamiseks, hiljem ilmus see ka raamatus „Eestimaa ilu“. Enn on sellel Antarktikas koos pingviinidega 1988. a.

Selles blogipostituses on kasutatud Eesti Meremuuseumi pressiteadet (11. märts 2022; saadud EAL-i listi kaudu).

Täna on telekavas minu lemmikfilm „Ärkamised“

Täna kl 21.35 näitab ETV2 minu kõige-kõige lemmikumat filmi „Ärkamised“ („Awakenings“; USA, 1990). See on film, mida vaataksin ikka ja jälle. Muidugi ei saa ma jätta seda soovitamata. Erakordselt südamlik, hingekriipiv, kuid helge draama põhineb briti neuroloogi Oliver Sacksi samanimelisel teosel, peaosi mängivad Robin Williams ja Robert de Niro.

Olen sellest filmist kirjutanud siin blogis mitu korda.

Põhjalikumalt on „Ärkamistest“ juttu siin:
https://iltaka.blogspot.com/2008/01/rkamised-awakenings.html

Tsiteerin iseennast:
„„Ärkamised“ on minu jaoks haruldaselt hea mõjuga, kuigi selles pole esmapilgul midagi erilist. Peened tundetoonid, virvendused, head näitlejatööd, aga selle kõigega koos veel midagi seletamatut, hingeminevat ja puhastavat.
/ - - -/
Tõestisündinud lool põhinev „Ärkamised“ räägib 30 aastat koomalaadses seisundis veetnud Leonardist (Robert de Niro), kelle uut ravimit katsetav arst (Robin Williams) üles äratab ja jälgib tema käekäiku. Ja mitte ainult tema, vaid ka teiste lootusetuks tunnistatud patsientide oma.

Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor on maailmakuulus neuroloog ja menukirjanik Oliver Sacks. Selle filmi arst ongi tegelikult tema ise, katsetades katatoonses seisundis letargilist entsefaliiti põdevate patsientide raviks tollal eksperimentaalset ravimit L-Dopa. Tema huvid on kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette´i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms.

On hingeminev vaadata, kuidas väljapääsmatus olukorras inimesed toibuvad, ärkavad, saavad uue võimaluse. Kuidas tuleb nähtavale nende sisemine sära. Ja kui nad ka hiljem, kui ravim enam ei toimi, oma olematusse tagasi langevad, on nad vahepeal ometigi taas olemas olnud. Elu on imeline kingitus.“

Oliver Sacksi uuringutel põhinevast raamatust, mis on avaldatud ka eesti keeles ja mille alusel see film on tehtud, olen kirjutanud siin:
https://iltaka.blogspot.com/2014/09/arkamised-awakenings.html

Tsitaat sellestki blogipostitusest:
„Filmimiseks oli vajalik patsientide nõusolek, aga nagu raamatus nii ka filmides on diskreetselt kasutatud nende varjunimesid. Filmimisel on Sacks olnud nii osaline kui ka vaatleja ning väga huvitavad on tema kirjeldused näitlejate tööst oma rollidega, haiguse detailse tundmaõppimisega, käitumisviiside peensuste tajumisega. Robert De Niro (Leonard) süvenes näiteks oma osasse sedavõrd, et ehmatas Sacksi ära, kui tundide kaupa ühes ja samas haigusseisundis „viibis“ – Sacks unustas koguni, et tegemist on näitlejaga, mitte ühega tema patsientidest. Robin Williams aga mängis filmis arsti, kes sisuliselt oli dr Sacks ise – ka tema õppis oma tegelaskuju põhjalikult tundma ja filmi tegemise käigus said neist suured sõbrad. Sacksi ja Williamsi sõprus kestis kuni viimase hiljutise surmani.
Doris Lessing on „Ärkamiste“ kohta öelnud: „It makes you aware of the knife-edge we live on.““

Kolmanda postituse kirjutasin siis, kui maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki.
https://iltaka.blogspot.com/2015/09/uks-uinumine.html

Soovitan „Ärkamisi“ täna õhtul vaadata. Ma ei tea, kas see ka Jupiteris järelvaatamisele tuleb.

Foto: filmikaader „Ärkamistest“.

Veidi tarkusest, teadusest ja ajakirjandusest

Kui ma enne EV presidendivalimisi lugesin ütlemisi, et Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomeret ei tunta nii palju, et teda presidendiks valida ja et ta ei sobi presidendikandidaadiks ega õigupoolest presidendikandidaadi kandidaadikski, siis mõtlesin, et see on tegelikult ajakirjanduse tegemata töö, et rahvas nii vähe teab meie teadlastest, haritlastest ja kultuuritegelastest üldse. Reeglina ei põhjusta nad skandaale, mis klikihimulisi väljaandeid kirjutama meelitaksid. Nad teevad oma tööd, päevast päeva, ja sellest kirjutamine nõuaks ajakirjanikelt rohkem süvenemist, kui see tihtipeale konveieritööks kippuvas uudistetootmise õhkkonnas võimalik on.

Ei ole teadlase asi vehelda ja ennast tuttavaks teha. Tema asi on lahendada, otsida, leida, avastada, aga ajakirjanduse ülesanne on teda tutvustada, näidata ja selgitada rahvale, mis teadlase töös võib meie inimestele ja maale kasu tuua. Meelelahutajaid ju tuntakse ja tutvustatakse, teadlasi aga enamasti siis, kui nad loovad sensatsiooni, kuid teadlase igapäevatöös ei ole sensatsioon kuigi sagedane külaline.

* * *

Pärast uue presidendi Alar Karise ametisseastumist on mul hea meel, et temagi on teadlaste hulgast. Rõhutatult teadlase mõtteviisiga. Tarkust tunnistav ja tunnustav.

* * *

50 aastat tagasi pärast Tartu Ülikooli lõpetamist alustasin ajakirjanikutööd tollase ajalehe Noorte Hääl kooliosakonnas. Esimesed lood olid üliõpilaselust, mida hästi tundsin. Aga mind veetles muu. Selle muu nimi oli teadusajakirjandus.

Noorte Hääles ilmus tollal väga asjalik ja loetav erilehekülg „Orbis Scientiarum“, sagedusega kord nädalas. Selle autor ja toimetaja oli Juhan Kivi, kes oli neil aastatel oma kirjutistega meie teadlaste elust ja tööst väga populaarne. Juhan vedas ka tollase Ajakirjanike Liidu teadusajakirjanike sektsiooni, kuhu kuulusid teadust populariseerivad ja tutvustavad ajakirjanikud erinevatest toimetustest. Veel oli Juhan suur reisihuviline, käis Kamtšatkal, Pamiiris ja mujal, kirjutas reisiraamatuid. Varsti pärast mu tööleasumist Noorte Häälde läks Juhan sealt ära, teadusajakirja Horisont toimetuses oli tema jaoks ahvatlev töökoht. Minul aga tekkis võimalus hakata tegelema teemadega, mis mind huvitasid.

Tolleks ajaks oli juba ka selge, et kuigi mind Tartu Ülikoolis ootas pärast esimest tööaastat ajakirjanduseriala aspirantuurikoht, ei saa ma perekondlikel põhjustel sinna minna. Aspirantuuris pidi mu uurimisobjektiks olema Eesti teadusajakirjanduse ajalugu. Kavatsusest loobuda oli kahju. Vähemalt võtsin julguse kokku ja ütlesin Noorte Hääle (pea)toimetaja Guido Viilasele, et tahaksin „Orbis Scientiarumit“ toimetama hakata. Ja ma sain selle töö!

Oli ääretult põnev kohtuda teadlastega, saada osa nende igapäevatööst ja elust, vahendada seda lehelugejatele. Nende jutuajamiste ning usutluste amplituud oli lai, ulatudes suhtlemisest noorte teadlastega (kuulusin ka vabariiklikku noorte teadlaste nõukokku, käisin nende laagrites Kihnus ja Viitnal, leidsin nende hulgast häid sõpru kogu eluks) kuni meie Teaduste Akadeemia akadeemikute ja presidendini. 

Minu sidemed teadlastega laienesid veelgi pärast seda, kui stažeerisin kuu aega üleliidulise noortelehe Komsomolskaja Pravda teaduseosakonnas, kus töötasid teadusajakirjandusele väga pühendunud lehemehed, näiteks Jaroslav Golovanov, kelle raamat „Etüüde teadlastest“ on ka eesti keeles ilmunud. Tänu Jaroslavile ja teistele seal saadud tutvustele õnnestus mul mõni aeg hiljem kohtuda Moskvas kosmonaut German Titoviga, käia Tähelinnas, kirjutada ka NSVL Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi direktorist Roald Sagdejevist jne.

Sellest ajast mu elus on tohutult paljut meenutada. Igatahes olin ma teadusajakirjanikuna oma tööst väga vaimustunud ja elevil. See oli noorele ajakirjanikule tõeline väljakutse, nagu nüüd on tavaks öelda. Kahjuks ei saanud ma seda tööd teha kuigi kaua, sest toimetuse vajadused viisid mind muude teemade juurde, aga „Orbis Scientiarumi“ toimetamise ja kirjutamise aeg oli minu jaoks väga oluline ja õpetas mulle palju, kujundades suuresti mu ellusuhtumist ja saades aluseks ka paljudele hilisematele lugudele ning mõistmistele.

Ilmselt on see osa mu elukäigust ka suureks põhjuseks, miks mul on hea meel, et uus EV president on teadlaste hulgast. Ootan huviga, mida tema aeg kaasa toob ja tähendab.

* * *

Eile jõudis minuni kurb teade, et 55 aastat tegutsenud Tallinna Teadlaste Maja lõpetab tegevuse. Selleks vajalik üldkoosolek toimub 30. oktoobril. Seal esitletakse ka raamatut „Majata Maja lugu. Järje järg“.
(EDIT: 27. okt '21. Täna tuli uus teade, et COVID-19 koroonaviiruse pandeemia uue puhangu tõttu lükkub üritus edasi.)

Ma ei ole Teadlaste Maja liige, kuid olen viibinud paljudel selle üritustel ja ettevõtmistel, rääkinud väga paljude selle liikmetega. Teadlaste Maja asutati 9. jaanuaril 1966. Eestvedajateks olid Nikolai Alumäe, Agu Aarna jpt. Asutajaliige Elsa Pajumaa on mulle rääkinud, et toona olid Eesti teadlased kõik hajali. Vaja oli haakumise kohta, et teadlased ei võõrduks üksteisest ja saaksid ühist asja ajada.

Algusest saati selle Maja hingeks olnud Elsa Pajumaa meenutas ka, kuidas Teadlaste Maja rajamisele oli ENSV juhtidelt suur vastuseis, põhikirja kinnitamist veeretati nagu kuuma kartulit ühest instantsist teise. Lõpuks kinnitas põhikirja Teaduste Akadeemia Presiidium Johan Eichfeldi juhtimisel, esimeseks Teadlaste Maja nõukogu esimeheks  sai Nikolai Alumäe. Kõrvuti teadlastega on sellesse omamoodi klubisse kuulunud ka palju kultuuritegelasi.

Paradoksaalne on see, et kuigi Teadlaste Maja on aastate kestel olnud väga populaarne, pole tal kunagi olnud oma maja. Kuid see ei ole takistanud sisukat seltsitegevust ja oma kaaluka ja tasakaaluka sõna ütlemist mitmete Tallinna ja Eesti jaoks oluliste probleemide puhul.

EDIT: 3, mai 2022. Koroonapiirangute ajal ei saanud Teadlaste Maja üritusi korraldada, edasi nihkus ka tegevuse lõpetamise üritus. Kui koroonapiirangud aprillis lõpetati, tuli mai alguses teade, et viirustest vaba vaim hõiskab, Tallinna Teadlaste Maja nõukogu otsustas 27. aprillil 2022 jätkata Maja tegevust plaanipäraselt; lisatud oli ka maikuu tööplaan. Käsil on 57. tegevusaasta.

* * *

Read „Kalevipojast“ ja ka minu esimese klassi salmikust:
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui  kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

Pilt: grafiti Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

Vastamisi jääga

Tõenäoliselt on see postitus mu blogi lugejate arvates liiga pikk, aga minu jaoks on sel iselaadne tähendus. Tähistan sellega viiekümne aasta möödumist oma elu oluliste aastate algusest.

Viiskümmend aastat tagasi, 2. juulil 1971 sain TRÜ lõpudiplomi ja nädal hiljem asusin tööle kutselise ajakirjanikuna. Varem olin küll ajalehetoimetustes praktikandiks olnud, aga päriselt tööle hakkamine oli mulle tähtis. Ajakirjanikuaastad on mulle toonud hulganisti loomingulist rahutust, niihästi õnnestumisi kui ka mõningat pettumust. Aga valitud ametis ei ole ma kunagi pettunud olnud, vastupidi – see on mind elus igati toetanud ja andnud rohkesti võimalusi kohtuda mulle huvitavate inimestega.

Siia panen ühe neist lugudest, millega ma oma ajakirjanikutöö aastail olen ise rahul olnud, sest selle peategelane oli erakordne ja lugugi õnnestus. Minu olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirja Noorus 1979. aasta veebruarinumbris ja selle ajendiks oli Juhan Smuuli „Jäises raamatus“ kirjeldatu – kohtusin 1978. aasta detsembris selle Antarktika-ekspeditsiooni ülemaga, kellest Smuul oma raamatus kirjutas.

Praegu, mil Eestis on aktuaalsed nii Arktika kui ka Antarktika uurimine ja reisid sinna, võib see ammune lugu ehk nii mõnelegi huvitav olla. Tollal avaldatust ei muutnud ma sõnagi, mis sest, et olid teised ajad.

VASTAMISI JÄÄGA
Linda Järve

„Võiks arvata, et mul on nüüd lumest ja jääst villand, kuid sellegipoolest ei igatse ma roheliste aasade järele, vähemalt mitte alati.  Vastupidi, võin istuda tundide viisi ja haududa plaane tulevastest retkedest jääkõrbesse, kui ma olen õnnelikult tagasi jõudnud…“
(Fridtjof Nansen)

Kas te olete vaadanud poisikesi varakevadeti, kui suur lumi järsku sulama pääseb ning kevadised veed voolavad? Nagu tundmatutesse meredesse ja ookeanidesse suubuvais jõgedes rändavad siis neis vooluniredes puulaevad ja tikupaadid, paberlaevukesed või lihtsalt korgitükid. Varblastena käratsevad poisid juhivad neid laevu ja on enda meelest esmaminejad maailmas, kus pole keegi  varem käinud. Meheks saades on uudishimu ja innukus poistel lapsepõlvest kaasa võtta.

Mees vastamisi jääga. Mille nimel? Mida on ta pidanud läbi elama, millest mõtleb?

EBAÕNN

Umbes kakskümmend viis aastat tagasi valmistusid arktilisel lennuväljal äraviimiseks kahe triivjaama „ Severnõi Poljus“ meeskonnad.  Kummast neist saab triivjaama „Severnõi Poljus 2“ kollektiiv, polnud veel teada. Mõlema mehed olid kaugelemineku, eesootava raske töö meeleolus. Siis aga selgus, et tema juhitaval meeskonnal tuleb veel oodata, papaaninlaste vahetuid järglasi neist ei saa.  Ta oli lootnud, lootnud kõik need pikad tunnid, mis ta veetis radistide kõrval läbirääkimisi pidades. Tagasipöördumise käsk oli lõplik. Ta pidi viima oma meestele ebameeldiva teate: nende lennuk küll stardib, kuid tagasiteele. Nemad aga valmistusid juba talvituseks, otsustasid viimast korda käia suure maa saunas ning ajasid peadki esimeste polaarlaste moe järgi paljaks.  Kuidas neile öelda, et seekord ei minda?

Mõtlemisaega polnud. Juba majakese lävel haaras äralennueelne lõbus melu ta endasse. Mida teha, kas öelda kohe, hävitada kõigi hea tuju ja jääda ise valgeks vareseks kaaslaste seas? Ta naeris oma tavalist helget naeru, kamandas isehakanud juuksurid endalgi pead  „nulliks“ pügama  ja lausus alles siis: „Seekord me ei lähe!“

Kolm aastat hiljem sai temast triivjaama „Severnõi Poljus 3“ ülem. Selleks ajaks oli ta Arktika uurimisel ilmutatud kangelaslikkuse ja tubli teadustöö eest pälvinud juba sotsialistliku töö kangelase kõrge ning kohustava tiitli.

Põhjapooluse kolmanda uurimisjaama triivist osavõtnud V. Kanaki kirjeldab oma „Põhja jutustustes“, kuidas jääpank, mis algul tundus nii lootustandva ja tugevana, võimsas surves ja kruvimises järjest väiksemaks jäi. Laagri põhiosa paiknes alal, mille suurust võinuks mõõta 350 korda 500 meetriga. Ohtlik. Laager tuli polaaröös tõrvikute valgel ümber paigutada.

Kui Fridtjof Nansen kord kõneles oma suure sõbra  kunstnik Erik Verenskiöldiga polaaruurimistest, siis ütles ta muu seas: „Alati nägin ma ette vähemalt viis korda rohkem, kui tegelikult teostus. Juhi saladus just selles seisabki, et  ta arvestab absoluutselt kõiki võimalusi, miski ei tohi tulla ootamatult.“

Just niisugust arvestust ja otsustamist nõudis olukord triivjaama ülemalt. Laagrile uue sobiva asukoha leidmiseks läbis ta lumistel jääväljadel palju kilomeetreid, hoolimata ohtudest, millega ähvardasid eelkõige lume all märkamatuks jäävad lõhed.

Üsna varsti pärast triivjaama ümberkolimist lendas laagrisse Nõukogude Liidu kangelane Ivan Mazuruk. Ta oli põhjaaladel palju näinud, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mida milleks tehti ja kuidas lood nüüd on. Trjošnikov näitas Mazurukile paika, kust laager üle toodi. Mazuruk oli oma vapustuses vaikiv ja sünge. Ta nagu tahtnuks Trjošnikovile öelda: „Jätke see kõik, tulge lennukisse ja lähme, enne kui on hilja.“ Kuid polnud temast ütlejat ja polnuks ka Trjošnikovist ning triivijatest lahkujaid. Töö tuli teha, olgugi et mehed seisid vastamisi jääga.

Tollessamas triivlaagris jõudis Trjošnikovini telegramm ettepanekuga hakata juhtima teist Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni. See tähendas, et pärast triivjaamast tagasipöördumist tuli kohe hakata valmistuma uueks minekuks, veelgi vastutusrikkamaks kui senised. Aga niisugused minekud, „plaanide haudumine tulevastest retkedest“, rinnutsiminek ebaõnne ja ootamatustega on Trjošnikovi moodi.

SÕBRAST RÄÄKIDES RÄÄGIME ENDAST

Episoode jääväljadelt ja polaaruuringutest, üks vapustavam ja põnevam kui teine, võiks Trjošnikovi puhul kirja panna lõputult. Ta ise jääb endast rääkides napisõnaliseks, rehmab käega, et mis me sellest… Nii mõndagi seoses teise Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni ja ka selle ülemaga on oma „Jäises raamatus“ kirjeldanud Juhan Smuul. Tegelikult kujuneski just Juhan Smuul selleks sillaks läbi aja, mis tõi mulle kohtumised Aleksei Trjošnikoviga, maailma suurima polaaralade uurimise teadusliku instituudi direktoriga ning NSV Liidu Geograafia Seltsi äsjavalitud presidendiga. Oli möödumas kakskümmend aastat nende ühisest tagasireisist „Kooperatsijal“. Mõistagi ei saanud ma jätta küsimata, millisena meenub talle Juhan Smuul praegu.

Mees suure kirjutuslaua taga nõjatas pea mõtlikult kõrgele tugitoolileenile. Praegu ei võtnud ta telefonegi vastu, need aga helisesid peaaegu lakkamatult, et tuua Trjošnikovini sõprade õnnitlusi presidendiks valimise puhul. Kabinetis valitses keskendumisvaikus. Pikk vaikus. Kolmel seinal näisid kaasa mõtlevat Arktika, Antarktika ja maailmajagude kaardid, kitsastel seinamaalidel möllas lumetorm, pehmelt helkis pikal nõupidamislaual suur hele kivi, toodud mõne külma mere kaldalt. Nurgas kumises vanaaegne kell… Siis naeratas kabineti peremees jälle oma avalal, kuidagi lapselikult rõõmsal kombel ja resümeeris mõeldu:

„Väga heana (ta rõhutas sõna добрый), väga tagasihoidlikuna. Aga see tagasihoidlikkus johtus ehk tema halvast keeleoskusest ja väga tugevast aktsendist. Ta tegi vähe sõnu, aga tema lühirepliikides väljendus selgesti sarkasm, ärritus või ükskõik mis muu hingeseisund, hinnang ühele või teisele inimesele.

Tema raamatus on mõned asjad üle hinnatud, eriti need, mis talle meeldisid. Tal on inimeste kohta väga häid iseloomustusi, kuid on ka liialdusi: inimese tundmiseks ei piisa ju mõnest päevast. Aga ta on suur psühholoog, oma intuitsiooni ja kirjamehetalendiga arvas ta ära inimeste iseloomu ja nende koha kaaslaste seas.“

„Jäine raamat“ on polaaruurijatel aukohal. Üks mu sõpradest, kes Antarktikas helkivaid ööpilvi uurimas käis, rääkis tagasi pöördudes, et nii räbalaks loetud Smuuli  pole ta elus mujal kohanud kui Mirnõi raamatumajas. Oma teisel talvitumisel Antarktikas luges ka Trjošnikov ajapuudusest hoolimata „Jäise raamatu“ veel kord üle. Tema hinnang:

„Kirjanikul ja ajakirjanikul on ju iseenesest väga raske, kui on tegu dokumentaaljutustusega konkreetsetest inimestest konkreetses olukorras.  Kirjutajal peab olema t a l e n t i, m õ i s t u s t ja t a k t i. Ning ikka valitseb oht, et teos ei meeldi spetsialistidele. Smuulil oli see kolmainus olemas ning raamat pälvis spetsialistideltki head hinnangud.

„Jäine raamat“ on ju mahult väga väike. Polaaruurijatel vedas, et kirjutas just Smuul. Kogemusteta inimene on pealiskaudne, teeb tihti meelehärmi lahkuminekuga tegelikest asjadest või valekiitustega. Smuul on kõik peensusedki täpselt edasi andnud. Ta riskis paljuga, kuid tema raamat ei tekitanud eitavat suhtumist.“

Mulle meeldis see arutluskäik. Siit, meile kõigile tuttava inimese ja teose iseloomustusest ilmneb Trjošnikovi enda vastutus- ja analüüsivõime, tema ellu- ja inimestessesuhtumine. Kokkuvõttes on tegemist ka ühe kirjamehe (sugugi mitte juhusliku ja halva, vaid isepäise ja teabelikult huvitava kirjamehe) erapooletu hinnanguga teisele.

Trjošnikovi teaduslik produktsioon on erakordselt suur:  rohkem kui 80 teaduslikku uurimust, lisaks artiklid ja ettekanded. Tema doktoritööd „Antarktika avastamise ja uurimise ajalugu“ on mõnedki mitteteadlased lugenud kui põnevat seikluskirjandust. Mitmeid teadus- ja kirjandusauhindu on lisaks nimetatud doktoritööle pälvinud laiemale lugejaskonnale määratud „Maa pooluste juures“. Kõike ilmunut ei jõua siinkohal üles lugeda, selleks on raamatukogud ja bibliograafid, kuid nimetagem veel Trjošnikovi jutustust tema lemmikkangelasest Roald Amundsenist ning ilmumisel olevat „Nende nime kannavad teaduslaevad“, milles Trjošnikov jutustab oma õpetajatest ja kaastöötajatest professor Vladimir Vizest ja Nikolai Zubovist ning Mihhail Somovist.

Isegi selle vaikse  vestluse ajal võib Trjošnikovis hoomata mingit plahvatuslikku jõudu, tema elulätet.

ALGUSED

Võib ju olla, et just seesama jõud pani Pavlovka kolkaküla poisi tuhnima mahajäänud papimaja pööningult leitud raamatuis. Kirikuraamatute seas oli fantaasiaküllasele vaimule nii pööraselt huvitavaid õhukesi vihikuid maailma tekkest ja arengust, jääväljade lõputusest ja täheväljade piiramatusest. Aga ilma revolutsioonita poleks suhteliselt vaene talupoiss küll õppida saanud. „Aljoškale tähendas revolutsioon eelkõige võimalust kooli minna,“ meenutab tollast teadmishimulist jõngermanni nüüdne NSV Liidu riikliku preemia laureaat, geograafiadoktor ja professor Aleksei Fjodorovits. Aljoška lõpetas külakooli viis klassi, töötas kolhoosis, astus 1930. aastal komsomoli. Nüüd ütleb ta nende aastate kohta tagasihoidlikult, et need olid ju nii ammu, see oli kujunemisaeg, mille jooksul ei saanud veel midagi suuremat ära teha.  Aga ometi sai temast juba 16-aastaselt pärast kursuste lõpetamist õpetaja ning ühtlasi algkooli direktor. „Komsomol määras…“ Kuueteistkümneselt tuli tal kasvatada teisi…

SAATUS ON HELDE AVALI INIMESTELE

Peagi tuli 1934. aasta, polaaraladest vaimustumise, Arktikasse pürgimise aasta. Tšeljuskinlaste epopöa, esimesed Nõukogude Liidu kangelased. Trjošnikovist sai sel aastal Leningradi ülikooli geograafiatudeng, professor J. Šokalski õpilane.

Šokalski polnud enam noor, põdes sageli. Aga loengud ei jäänud ära, kursusetöid juhendada püüdis ta haigevoodiski. Tugev ja arukas Aleksei Trjošnikov meeldis Šokalskile, võib-olla meenutas talle omaenese noorust. Professor  soovitas noormehel hakata polaaruurijaks.

Üle 20 aasta töötas Trjošnikov Arktikas. Igal kevadel lendab ta nüüd sinna kontrollima, kuidas läheb Arktika ja Antarktika Instituudi, tema instituudi teadlastel. Lendab lihtsalt nagu külla või komandeeringusse.  Kui Arktika on kuidagi väga lähedal ja väga põhjalikult läbi käidud, siis Antarktikaga, naerab Trjošnikov, on asi lihtsam: „Kõigest neli korda!“  Tõepoolest, niisugune „kõigest“, mille jaoks mõnel teisel ei jätkuks kogu eluajast!

Aastail 1957–1958 oli ta tollesama juba nimetatud teise Nõukogude Arktika-ekspeditsiooni ülem. 1963.–1964. aastal juhatas kahe Nõukogude lennuki esmakordset kauglendu Moskva–Mirnõi–Moskva. Mõne aasta pärast järgnes teistkordne talvitus Antarktikas kolmeteistkümnenda Nõukogude ekspeditsiooni ülemana. Üsna kuuekümnenda eluaasta künnisel saadeti ta jälle Antarktikasse. 1973. aastal jäi triivjäässe kinni „Ob“ ning talle ruttas appi teaduslaev „Professor Zubov“. Päästeoperatsioone juhendama arvati sobivat ainult Trjošnikovi-sugune kogemustega mees.

Trjošnikov on mulle juba tuttav.  Praegu huvitab mind muu – inimesed vastamisi jääga, vastamisi külmaga, raskuste trotsimine, ja seda kõike mitte ainult iseenese, vaid oma kaaslaste, ideaalide ja kodumaa nimel. Ei, need pole üksnes suured sõnad, vaid ellusuhtumine, jõu läte.

Saatus on helde avali inimestele. Üksnes entusiasmist jääväljadel aga ei piisa. Kõik ei pea vastu, kõigist ei saa polaaruurijaid. Mõni ei talu talvituse kestvust, teine nõrkeb pidevas külmakarmuses, mõnd vaevab polaaröö, mida kangemadki polaaruurijad on aeg-ajalt võrrelnud naisega, imeilusaga nagu õilsate näojoontega antiikaja raidkuju, aga ka niisama külm nagu marmor. Nii Amundsen kui Nansen on  hetketi tunnistanud, et nad on tüdinenud polaaröö külmast ilust, et nad igatsevad elu järele, pulbitseva, tunneterikka elu järele. Päris mööda pole niisugused mõtted läinud loomulikult ka Nõukogude polaarlastest. Võhikuna tahtsin ma teada, kas polaaraladele allavandumine on võrreldav  näiteks deserteerumisega rindelt või esimestest rasketest uudismaarühmadest. Esitasin küsimuse kõheldes, oskamata aimata, et vestluskaaslane sellest süttib.

ARUTLUS DESERTÖÖRIDEST

Ei, ei, nii rangelt öelda ei saa. Kui inimene mingil põhjusel pole nii tugev, nagu polaaruurija peaks olema, siis saadetakse ta lihtsalt esimesel võimalusel tagasi ja soovitatakse otsida teine, soodsam töökoht.

Selle arutluskäigu kestel tuleb mulle meelde Leningradi ajakirjaniku Juri Stvolinski meenutus sellest, kuidas arstide teeneid harva vajanud Trjošnikov mingil lihtsal põhjusel ometi nende poole pidi pöörduma. Arst kloppis ja kuulas teda, pärast läbivaatust aga esitas hulgaliselt küsimusi, kas tal pole tulnud nälgida või külmuda või kannatada tugevate ülekoormuste all. Muidugi hakkas Trjošnikov naerma. Kõike oli ette tulnud, nii külma, vigastusi, nälga kui ka ülepingutusi. Hea veel, et doktor ei teadnud, et oma esimesel talvitusel Uus-Siberi saarestikul pidi Trjošnikov äärepealt hukkuma.

Aga jätkame tema mõttega:

„Ülikooliajast mäletan: mõned olid tugevad, füüsiliselt karastunud, aga juba praktika aegu selgus, et neil ei jätku tahet. Teised polnud nii tugevad, üldiselt aga terved ja tahtekindlad. Meie erilise, raske töö jaoks sobisid nemad veel pareminigi.

Eestlased mõistavad meie raskusi. Mere pärast, sest meri nõuab inimeselt nii füüsilist kui moraalset tugevust. Ja veel – ühed suudavad mugavustest loobuda, teised mitte. Viimastel aastatel on Arktika-uurijatel märksa paremad elamistingimused. Aga kui ma noor olin, käisime kogu selle maa, mida nüüd lennukil võib läbida, ise läbi. Polnud helikoptereid, lennukeid, olid vaid koerad ja suusad. Kuid ega kõik suusatajadki meile sobinud.“

Polaaruurijate puhul, nagu muide iga paljunõudva töö puhul,  peab Trjošnikov ometi kõige olulisemaks l o o m u l i k k u  v a l i k u t, mis väljendub selles, et inimesed, kes hakkavad armastama oma tööd, saavad üle kõigist raskustest.

„Alati on nii, et meie ees ootav tundmatu ühtesid köidab, teisi aga hirmutab. Mul olid ülikoolis mõned väga head sõbrad, kellest ei saanud polaaruurijaid nende tahtmisest hoolimata. Nad ei suutnud end lahti rebida mugavusest. Nüüd on nad omal alal lugupeetud mehed. Ärge mõistke mind valesti: desertöörid nad polnud. See sõna on hirmus, kõige äärmuslikumat ja koledamat väljendav. Sõja sõna. Valge maaga see ei sobi.  Arktikas ja Antarktikas saavad kõige tulemuslikumalt töötada vabatahtlikud. Meile tulek on ju iseenesest lihtne. Kui sul on oskused ja teadmised, on jaksu ja tahtmist, siis annad avalduse ja käid läbi arstliku komisjoni täiesti kosmilisel tasemel. Kosmilisel sellepärast, et töö kõrgmäestiku polaarjaamades nõuab head vastupidavust. Kõige kaugem ning raskem on toosama kahekümneseks saav „Vostok“, millest ka Smuul kirjutas.“

KÕIK ON LIHTNE JA ROMANTIKA KAOB!

Huvitav, kas kapten Kutšijevil oli kergem või raskem kui enne teda põhjapoolusel käinutel? Inimesed jääkõrbes, tuisumöllud ja see ainus omane telk, vajadus edasi minna ja rasked meetrid, iga samm sammuna kangelaslikkuse poole – kas kõik see on asendunud hiigellaevade argipäevaga?

Taas kaalub mu vestluskaaslane vastust. Hindab siis „Arktika“ jõudmist põhjapoolusele katsesõiduna, mille eesmärgiks oli näidata meie tänapäevaseid teadmisi merejääst ja aatomijäälõhkujate tehnilisi võimalusi. Rõhutab instituudi osa aatomijäälõhkujate projekteerimisel ning katsetamisel. Ja lausub siis, et tõepoolest, „Arktika“-reis toimus mugavates tingimustes, aga teistpidi on see mugavus näiline ja romantika otsijatele jääb tuleviku-Arktikaski koht inimese vastutusele, vaimupingele. Antarktikas aga jätkub raskusi veel kauaks. Füüsiliselt läheb järjest kergemaks, peabki minema, sest polaaralade hõlvamisel töötatakse ka selle nimel, aga vastutus, see peamine romantika, jääb.

Trjošnikov on harjunud vastutama. Mitte ainult jääväljadel. Ka igapäevases elus. Kommunistina.

Instituudis on kellelgi kaastöölistest sünnipäev. Inimene, kes pidi selle tähistamist korraldama, on midagi tegemata jätnud. Trjošnikov muretseb, kas kõik on tehtud, annab korraldusi, veendub, et asi tõepoolest sujub. Kas näiline pisiasi? Ei, suur, sest see on seotud inimesega.

Telefon heliseb. Teda õnnitletakse. Ta kuulab ja ütleb siis naerdes ilma igasuguse üleolekutundeta: „Te näete ainult asja ülimeeldivat külge. Mina tean teist poolt ka. Tegelikult on teil vaja kedagi, kellega riielda, ja mina ei saa enam öelda, et olen ainult asepresident.“ Aga see on öeldud niisuguse tooniga, et sellest võib välja lugeda tänu usalduse eest ja valmisolekut täita kõik ülesanded.

KÕIGE SUUREM TUNNE

„Iga töö köidab, kui seda korralikult tehakse,“ kordab ta tihtilugu. Ja unistab uutest ekspeditsioonidest, kuigi igapäevased asjaajamised ja suured tööd teda enam naljalt lahti ei lase: „Las tuleb märts, aprill, siis lähen…“

Me oleme temaga rääkinud ta perekonnast – naisest ja tütardest, polaaruurijate perekondadest üldse. Tema naine õppis geograafiat ja tuttavaks said nad tudengipõlves. „Meie abielu oli vabatahtlik kokkulepe. Ta teadis, mis teda ootab. Ja tütred on mul head. Aga armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud…“

Mõni kuu hiljem sattusin ma taas lehitsema Nanseni „Frami“-reisi päevikut. Ja ma ei teagi, kas Trjošnikov ütles kogemata või meelega just samad sõnad, mis seisavad maailmakuulsa polaaruurija päevikus, sõnad, mis ilmestavad kõigi nende elu, kel tuleb olla vastamisi jääga:

„Armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud, kattes nad paremini ning puhtamana kui lumi. Mis on elu armastuseta? Nagu see jää siin – külm, paljas, konarlik, tuultest ja tormidest aetuna alalises kokkupõrkamises ja kruvimises; miski ei kata lahtisi pragusid, miski ei ümarda purustatud jääpankade teravaid nukke – kõikjal ainult paljas ja künklik ajujää.“

Olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirjas Noorus, veebr 1979, lk 20-22.
© Linda Järve

Artiklit saab lugeda ka ETERAST

* Aleksei Trjošnikov (14. apr 1914 – 18. nov 1991). Neile, kes tahavad tema kohta internetist rohkem teavet saada, ka nime kirjapildid inglise ja vene keeles: Alexey Tryoshnikov, Алексей Фёдорович Трёшников.

Anto Raukase mälestuseks: „Nagu usud, nõnda on“

2005. aastal kinkis akadeemik Anto Raukas mulle Jaan-Mati Punningu koostatud raamatu „Anto Raukas. Töid ja tegemisi“, mis oli Teaduste Akadeemia kirjastuselt ilmunud 2000. aastal seoses Eesti ühe viljakama teadlase ja mõjukama teadusorganisaatori 65. sünnipäevaga. Selle tiitellehele kirjutas ta mulle pühenduse: „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta! Meil on minevikust ka üheskoos mõndagi meenutada! Anto“.

Selleks ajaks olime juba ammused tuttavad ja sõbrad alates kohtumistest noorte teadlaste laagrites Kihnus ja Viitnal 1970ndatel aastatel. Anto oli üks neid teadlasi, kes ise oli juba hästi noorena tuntuks saanud, tema uudishimu, reisikihk ja vestlusoskus muutsid ta temast nooremate jaoks alati huvitavaks, reipaks ja lugupeetud kaaslaseks, seetõttu käis ta neis laagrites meelsasti ja tihti.

Ajakirjanikuna kirjutasin temast ja tema mõtetest paljude aastate jooksul mitu korda nii lühemalt kui pikemalt. Meie 2005. aasta kohtumine oli seotud alloleva veidi isevärki looga, mille kirjutasin siis Kodutohtrile ja mis ilmus ka mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ (2008). Siinne foto on samast raamatust.

Panen selle loo siia blogisse täna 86aastasena elavate kirjast lahkunud Anto Raukase mälestuseks. Tema rikka  ja mitmekülgse elu võtavad nüüd kokku kuupäevad 17. veebruar 1935 – 19. aprill 2021. Aitäh, hea kaasteeline, et olid olemas!

Nagu usud, nõnda on

Akadeemik Anto Raukas (70) on kogu elu olnud suure töövõimega. Produktsiooni poolest on ta Eesti viljakamaid teadlasi; üle 40 aasta juhtinud Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia osakonda. Rohketest praegustest ametitest on vastutusrikkamaid Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja töö. Ta õpetab tudengeid nii Mereakadeemias kui teistes kõrgkoolides. Lisaks veel tegelemine kultuuri, spordielu, õigusloome, keskkonnakaitse ja palju muuga. Juttu tegime vaid mõnest asjast, mis seotud tervise ja töövõimega.

Kõike võib juhtuda
Küsimusele, kuidas tervis on, vastas Anto Raukas ootamatult: „Tervis on ikka päris hea, aga see ei tähenda, et inimesega ei võiks midagi juhtuda, sest ma olen juba kord olnud surnud. Läksin kümmekond aastat tagasi vabatahtlikult 4. haiglasse sapipõiekivide operatsioonile. Mulle öeldi, et see on väga lihtne: tehakse kolm kriipsukest kõhu peale, viiendal päeval lähed välja. Aga minuga tegid arstid mitu viga. Kõigepealt tõmmati mul laparoskoopi välja võttes maks katki ja seda ei märgatud. Olin seejärel omaette palatis, enesetunne oli üsna kehv. Samal päeval toimusid MM-võistlused kergejõustikus ja tahtsin neid väga näha – ajasin ennast vägisi püsti ja läksin teleri juurde. 5000 m jooks just lõppes, aga mina kukkusin kokku. Mul oli sisemine verejooks, ronisin siiski  tahtejõu toel valvearsti juurde. Operatsiooniarste ei olnud sellises väikses haiglas enam kohal, mind oleks pidanud viima mõnda teise haiglasse, aga ükski haigla ei taha oma praaki näidata. Hommikuks aeti siiski brigaad kokku ja mulle tehti teine avatud lõikega operatsioon. Selleks ajaks oli aga mul  juba hakanud arenema peritoniit. Siis anti mulle tohutul hulgal antibiootikume, aga ikkagi hakkas mul kopsupuudulikkus. Võib küll öelda, et ma olin juba praktiliselt surnud. Jäin ellu hoolimata arstide „pingutustest“  tänu oma tugevale tervisele. Mul on perekonnas emapoolsed sugulased elanud üle 90. eluaasta, isa ja vanaisa surid mõlemad 80-aastasena, nii et mul ikka peaks veel kümmekond aastat  reservi olema.“

Hoolimata sellest õnnetust juhtumist suhtub akadeemik Raukas arstidesse suure lugupidamisega. Tema peres on mitu arsti – abikaasa, tütar, õde. Naine on olnud günekoloog, tütar töötab Merimetsa nakkushaiglas.

„Minu ülikooliajal jagunesid tudengid kolme rühma. Ühed olid juristid ja majandusmehed, kes hommikust õhtuni laaberdasid ja midagi ei õppinud. Teised olid normaalsed tudengid, loodusteadlased, kes jõid õlut ja viskasid nalja, aga õppisid ka üsna hoolega. Kolmandad oli arstiteaduse tudengid – need olid ju puhta hullud, ainult õppisid ja õppisid, hommikust õhtuni. Nad pididki õppima. Kui näiteks geoloog määrab kivi valesti, ei juhtu suurt midagi. Aga arstiamet on väga püha amet ja arsti vastutus on meeletult suur. Loodan väga, et arstiharidus ei käi Tartus alla, nagu on praeguseks alla käinud väga palju meie kooli- ja ülikooliharidusest. Mulle tulevad tudengid eksamile. Esimene kord nad üldse ei õpi, et äkki saab niisama läbi. Teiseks korraks on juba  natuke õpitud, kuid teadmistest on asi kaugel. Kui arstiteaduskonnas peaks samamoodi minema, siis me ju sureme kõik varsti maha,“ räägib Raukas tõsist juttu naljaga pooleks.

Sport andis jaksu juurde
Akadeemik meenutab, et hakkas sportima Tartu 1. Keskkoolis tugeva võimlemisõpetaja Endel Arandi  käe all. Varem ei olnud ta spordiga kokku puutunud, aga kooli jooksukrossil tundus talle, et kõik jooksevad hirmus aeglaselt. Selle krossi ta võitis ja õpetaja märkas tema spordiannet. Hiljem oli Anto Raukas kooli kehakultuurikollektiivi nõukogu esimees ja Tartu õppiva noorsoo spordisektsiooni esimees; Tartu noortemeister kergejõustikus, võrkpallis, tennises ja suusatamises ja vähemalt teine kõigil neil aladel Eesti ulatuses. Ka ülikoolis geoloogiat õppides oli ta päris hea sportlane, püstitas ülikooli meeskonnaga kaks korda Eesti rekordi 4x1500 m jooksus ja tuli Eesti meistriks. Aga talvisel trennil polnud suurt mõtet, sest suvel tuli praktikal olla ja võistelda ei saanud. Nii loobus ta tippspordist..

Anto Raukast on nimetatud Eesti orienteerumisspordile alusepanijaks. Kuivõrd orienteerumine ja matkamine olid tema erialaga lähedalt seotud, kutsus bioloog Sven Veldre teda Porkunisse orienteerumisrada tegema. Sealt tuli pisik külge:  Raukas tegi palju radasid ja oli üleliidulise kategooria kohtunik.  Temast sai Eesti Orienteerumisföderatsiooni esimene esimees. Ka oli ta 20 aastat turismi-ekskursiooninõukogu ühiskondlik aseesimees.

„Tegime Eestis orienteerumisföderatsiooni esimesena Nõukogude Liidus. Me tahtsime kangesti, et see leviks üle kogu riigi, ja mina kutsusin kokku üleliidulise orienteerumisspordi nõupidamise Tartus. Kust ma võisin teada, et liiduvabariigid ei tohtinud üleliidulist nõupidamist korraldada, sest need pidid olema NLKP Keskkomitee plaanis. Kõik Eesti nõupidamised, mis toimusid, pidid omakorda olema EKP Keskkomitee plaanis. Isetegevus oli selles osas keelatud. Kui nüüd rahvas erinevatest liiduvabariikidest kõik Tartusse Pargi hotelli kokku tuli, olid seal keskkomitee ja julgeoleku esindaja – nad sõimasid mind kaks tundi järjest, aga nõupidamine toimus ikkagi,“ meenutab Raukas.

Samamoodi noorusjulgena kirjutas ta Nõukogude Liidu kindralstaabi ülemale marssal Sergei Birjuzovile, et orienteerumine on väga tähtis nii patriotismi kui riigikaitse seisukohast ja vaja oleks orienteerumiskaarte – „nesekretnõje võkopirovki iz sekretnõh kart“. „Ma oleks pidanud kõigepealt minema oma peatreeneri juurde, kes oleks pidanud tegema spordikomitee eriosakonna kaudu kirja ministrite nõukogu eriosakonda, Klausson oleks pidanud alla kirjutama – selge, et sellist kirja poleks kunagi tulnud. Kõige üllatavam on fakt, et minu kiri jõudis siiski Moskvasse ja me saimegi loa. See kõik õnnestus tänu noore inimese lollusele, aga oleks ma targem olnud, siis poleks toimunud ei üleliidulist nõupidamist ega poleks me ka kaarte saanud. Kõik nõudis ettevõtlikkust ja läbilöögivõimet.“
 
Värske õhk ja rõõmus meel
„Kõige tähtsam elus on rõõmus meel ja optimism. Kui sa virised ja oled stressis – vaat kui raske on,“ ütleb matkamehe hingega akadeemik. Ta sai NSV Liidu meistersportlaseks matkamises ja peab looduses liikumisest senini lugu. Tööreise eri maadesse on tal palju, sekka on ta teinud ka mõne harva bussireisi. Mägedes käis veel mõni aasta tagasi Alpides, aga on nüüd rohkem automatkaja koos perega. Ta arvab, et on kuni viimase ajani Geoloogia Instituudis üks kõige rohkem välitööl käivaid teadlasi. „Nõukogude ajal oli see väga lihtne – meie väikses instituudis oli 13 autot. Bensiin oli ilma rahata käes. Läksime välitööle maikuus ja tulime septembri lõpus tagasi, sest palgad olid sel ajal väikesed ja välitööl sai lisaraha. Seetõttu olime kogu aeg väljas ja tundsime Eestit suurepäraselt. Aga praegu: raha vähe, bensiin kallis, inimesed saavad paar nädalat kogu aasta jooksul välitööl olla – nii ei tunne noored doktorid üldse Eestimaad. Ja mitte ainult nemad. Küsisin tudengitelt Lihula mälestussamba sündmuste ajal, kus asub Lihula – mitte üks ei tea, kus Lihula on. See harimatus on täiesti vapustav.“

Kui usud, siis on
15 aastat oli Anto Raukas Baltimaade pildarite assotsiatsiooni president, mullu pani ameti maha. Kuidas ta selleks sai?

„Meil oli Eesti NSV-s ebatavaliste loodusnähtuste uurimise komisjon, mille esimees oli partei keskkomitee tööstuse sekretär. Miks niisugune komisjon tegutses? Mingisuguseid ebatavalisi loodusnähtusi ju ei ole, kõik on tavalised loodusnähtused või sõjalised katsetused. Aga kui sõjalised katsetused olid, siis oli see vaja ajada ebatavaliste loodusnähtuste kaela. UFO-d on ju kõik enamasti sõjalised katsetused. Kunagi tuli Tallinna Kišinjovi lennuk, milles viibijad nägid, kuidas üks tulekera lendas lennukiga paralleelselt. Sellest kirjutati ajalehes „Trud“, mille peatoimetaja vallandati. Miks? Sellepärast, et Raplamaal oli Pahkla  raketibaas, kust lasti parasjagu rakett õhku. Raketil on tulekera taga, see peegeldab atmosfäärikihtides, siis nägidki kõik tulekera lennuki kõrval.

Üks paremaid lugusid oli, kui inimesed tegid heina ja nägid, kuidas hõbedane ketas maandus, sellest tulid rohelised konnad välja, läksid vette ja seejärel tõusis ketas õhku. See oli kõige tavalisem sõjaline katsetus,  fantoomilennuk. Kui selline hõbedase kattega plastmassist ketas tuleb  teise riigi territooriumile atmosfääri ja hüdrosfääri  puutepinnal, siis ükski radar seda ei võta. Kuna ta oli kettakujuline, siis sinna mahtusid sisse ainult väiksed mehed. Miks nad konnad olid? Sellepärast, et neil oli akvalangistikostüüm seljas ja jalad lestadega – neil oli ülesanne ületada veekogu ja siis võeti nad uuesti peale. Loomulikult keegi ei ütelnud meil siin selliste juhtumite korral, et Nõukogude armee tegi sõjalisi katsetusi. Kõik rääkisid, et olid mingisugused UFO-d.

Kureerisin teaduste akadeemia akadeemiksekretärina keemia, bioloogia, geoloogia, geograafia, meditsiini, põllumajanduse ja keskkonnakaitse valdkonda. Et pildarite tegevus kuulub sellesse ringi, siis öeldi, et seda on vaja kuidagi teaduslikult põhjendada. Väga tark mees, kes sellesse kirglikult uskus, oli Herbert Viiding, minu hea sõber ja õpetaja. Mina  olen rohkem kahtleja. Meil oli soomlastega koostöö ebatavaliste loodusnähtuste uurimiseks ja vastava teadusaparatuuri väljatöötamiseks. Viiding suri ära ja oli vaja kedagi, kes Eesti delegatsiooni juhina Soome läheks. Mina siis läksin, tundmata asja vastu mingit tõsisemat huvi. Käisime vastuvõttudel, kus oli ilmne, et mida kõrgemal kohal on inimesed, seda ebausklikumad nad on.  Väidetavalt on 90% naisi ebausklikud ja üle 50% mehi. Tegime Soomes ka natuke tööd. Läksime ühte tallu, kust üks naine oli seljavaludega haiglas ja öeldi, et see on vale koha peal magamisest. Soomlased hakkasid seal pendlitega vehkima, mõtlesin, et proovin ka, ja täpselt samamoodi töötas minu pendel. Siis võtsin vitsa, töötas ka. Ülikooli spordimeditsiinikateedri juhatajal Toomas Karul ei töötanud, aga kui ma tal käest kinni võtsin, siis hakkas tööle. Nii et asjaosaliste hinnangul on mul pildarivõimed täitsa olemas.

Olen korraldanud selles valdkonnas viis rahvusvahelist nõupidamist. Igasuguste asjadega siin maailmas on nii, nagu Gorki ütles: „Kui usud, siis on, kui ei usu, siis ei ole.“ On olemas täiesti selged faktid, mida eitada pole võimalik, kuid kõike on vaja tõestada. Pendli liikumisel või pildari tegevusel on kindlad füüsikalised alused, aga ebateaduseks läheb ta siis, kui ütleme erinevatele inimestele, et üks koht on tingimusteta hea, teine koht aga halb. Inimesed on ju erineva temperamendi ja tervisega, mõnel on kõrge, teisel madal vererõhk... Veesoonte määramise alal oleme teinud teadusliku eksperimendi väga heade füüsikute ja geoloogidega. Ka selle põhjal usun ma, et kuigi inimene võib vee leida, saab seda täpsemalt teha vastavate aparaatidega.“

Mõistlikult ja targalt
Akadeemik Raukas on olnud vabariikliku karskusühingu esimees ja üleliidulise karskusühingu juhatuse presiidiumi liige. Kui talt Eesti karskusühingu moodustamise ajal küsiti televisioonis, kas vana-aastaõhtul tohib šampust juua, ütles ta, et loomulikult, miks mitte, see on ju traditsioon. Siis kaebasid täiskarsklased, et mida oodata karskusühingult, kui juhatuse esimees propageerib teleris joomist. Väga kuumal suvepäeval võtab akadeemik meelsasti pudeli õlut või klaasi veini. Ühises teadustöös prantslastega teisiti ei olekski saanud – nende jaoks on veinijoomine lahutamatu osa rituaalidest. Aga seda meelt on Raukas küll, et terved eluviisid on mõistlikud. Joomist ja intensiivset tööd ei anna kuidagi seostada. Alkoholivastane propaganda noorte hulgas peab olema efektiivne, üksnes ärakeelamisega ei saavuta midagi, kui ei pakuta asemele mingit tegevust. Autoroolis olev alkoholitarbija on ikka potentsiaalne mõrvar.

See ei kõlba kuhugi, et noored tüdrukud joovad toonikuid, fantat ja kokakoolat, parem joogu piima, mis igale tulevasele emale kasulik on. Nii on akadeemik oma tudengitele loenguteski ütelnud. Toidusedelis peab ta kõige paremaks rahvuslikku toitu, sest see on meile omane esivanemate aegadest.

Geoloogidelt küsitakse alatihti kivide tervistava mõju kohta. Akadeemik Raukase raamatud kalliskividest on populaarsed. Ta ütleb, et ei usu eriti kalliskivi tervistavat mõju, aga usub, et asjade üle, mis on inimesele pühad, naerda ei maksa. Kui keegi on näiteks oma noorpõlvearmastuselt saanud kingiks kiviga sõrmuse ja usub, et kivi talle õnne toob, siis toobki. Täpselt samasugune, inimpsüühikaga seotud toime on ka võõrsile kaasa võetud peotäiel kodumaa mullal. Kui usud, siis on…

Kui oktoobris juttu ajasime, ütles Anto Raukas, et veel aasta lõpuks tuleb tal trükki anda mitu eripalgelist raamatut, mille koostaja ja toimetaja ta on: geograafiaseltsi aastaraamat, raamat Nõukogude okupatsiooni tekitatud keskkonnakahjudest, orienteerumisspordi ajalugu, teos 15 omandireformiaastast Eestis. Oma kõige tähtsamaks tööriistaks peab akadeemik silmi ja loodab, et need peavad vastu veel kaua. Eestis on vist väga vähe inimesi, kes on entsüklopeedia mitu korda läbi lugenud. Selle väärtteose peatoimetaja aga teisiti ei saa, kusjuures tal peab olema nii teadmisi kui tarkust.

Artikli lühiversioon ilmus Kodutohtris, okt 2005. Täispikkuses versioon minu raamatus „Eestimaa ilu“ (kirjastus Kentaur, 2008).
© Linda Järve

Juha Hurme „Neem“

Juha Hurme
„Neem“
Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla.
Kirjastus Varrak, 2021.

Finlandia kirjanduspreemiaga kroonitud „Neem“ („Niemi“, 2017) on mahlakalt hea täiendus eeskätt nende lugemisvarale, kes on huvitatud meie põhjanaabrite ajaloost ja kultuurist. Kui millegagi meie kirjandusest võrrelda, siis tulevad mulle esmalt meelde Lennart Meri „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Hurme teosest aimub just samasugust kirjutamislusti, nagu oli Meril.

Ladnalt lobedas keelepruugis mõnulev Juha Hurme kirjutab palju nii Soome riigi eelajaloost alates juba Suurest Paugust ja neandertallasest, kelle kalmul ta soovitab mütsi maha võtta, sest igaühes meist on paar tilgakest tema sangarlikku verd, kui ka sealse kultuuri kujunemisest ja arengust (kusjuures ei saa ega vist tahagi seda teha ilma aeg-ajalt Eestisse ja eestlaste kultuuriilmingutesse põikamata). Neeme mütoloogiat võrdleb  Hurme poeesiaga, mis on avatud mitmekesistele tõlgendusvõimalustele sellest, kuidas maailmakord käima lükati ja missugused jõud seda käigus hoiavad.

Raamatututvustus
tagakaanelt.

Osavasti kõrvutab ta Neemel toimunut samal ajal mujal maailmas toimunuga, moodustades niimoodi värvika ajatelje erinevate sündmuste ja isikute vahel. Ühtmoodi koduselt tunneb ta end nii runolauludest ja „Kalevalast“ kui ka tantsu- ja laulumängudest; nii piiskoppide  ning pühakute elulugudest kui ka Boccaccio „Dekameronist“ kirjutades. Ta selgitab põhjalikult rohkete soomekeelsete sõnade päritolulugusid ja tagamaid, vältimata ka selliseid sõnu, mida sageli roppudeks peetakse.

Raamatus on tohutult fakte ja see muudab Juha Hurme ajalookäsitluse mõneti teatmeteoslikuks. Sestap on Soomes oldud üsnagi üllatunud, et talle 2017. a Finlandia preemia omistati. Polevat nagu suur ilukirjandus. Pigem populaarteaduslik lähenemine ehk aime. Kuid mulle sedalaadi raamatud üldiselt meeldivad – need teevad lugeja targemaks, pakuvad uusi põnevaid seni hoomamata jäänud seoseid, toovad maailma asjad meie kodusele ajaloole ja elule lähemale.

Oma kaaluka teose lõpus meenutab Hurme Yrjö-Sakari Yrjö-Koskise unustamatult mitmetähenduslikku ütlust: „Soome rahval on ajalugu, kuna ta tahab, et tal oleks ajalugu.“ Samamoodi võib öelda, et Juha Hurme on kirjutanud niisuguse raamatu, sest ta tahtis, et niisugune raamat oleks olemas.

Tõlkija märkused raamatu lõpus tunnistavad, et Hurme omapärast kirjutamisviisi on olnud üsna keerukas meie keelde ümber panna. Aga Tiiu Kokla näikse olevat sellega päris hästi toime tulnud.

Võib-olla on mu silmad vanusega nõrgemaks jäänud, aga lugedes oli mul tunne, et trükivärvi võiks raamatus rohkem olla: kirjapilt ja eriti kahvatuksjäävad peatükkide alapealkirjad oleksid tumedamatena lugejasõbralikumad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Kursuseraamatust, natuke ka muust

1. septembril oli mu kodulähedases koolis iga pooleteise tunni järel aktus. Esimese klassi lapsed läksid kella 12-ks. Nii vahvad, tähtsust täis, lilled peos ja näod ootuspõnevil. See päev toob alati meelde mu oma esimese koolipäeva – nii ammu, ammu. Aga seekord näisid ka suuremad õppurid kooliminekut rõõmuga võtvat – ikkagi vaheldus pärast koroonast pealesunnitud kaugõpet ja võimalus klassikaaslastega kohtuda.

Meenus, et ma polegi siin kirjutanud, et augusti lõpus valmis mu tublide kunagiste ülikoolikaaslaste kokku pandud kursuseraamat „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille esitlus oli kursuse kokkutulekul.

Esialgu on see pdf-versioonis digiraamat kättesaadav ainult kitsamas ringis, aga peagi ka avalikult. 

* Täiendus 3. nov 2020.  ISBN: 9789916401309
Püsilink ESTERis: https://www.ester.ee/record=b5376314*est

* Täiendus 23. dets 2021. Raamatut tervikuna saab lugeda Digaris: 
https://www.digar.ee/arhiiv/et/nlib-digar:447608

Kogumiku on toimetanud Ann Seilenthal, kujundanud Tõnu Seilenthal, tekste – mälestusi Tartu ülikoolist, õppejõududest, kaastudengitest, tollest ajast ja olustikust koos meid saatnud suundumustega – on lisaks eelnimetatutele Mart Siimannilt, Rutt Hinrikuselt, Anne Lillelt, Paul Hagult, Andrus Saarelt, Mall Kaevatsilt jt. (Siinkirjutajalt ka jupike,  mis mu blogi lugejatele juba tuttav on.)

Raamat valmis just sobivalt ära märkima seda, et meie ülikoolitee algas 55 aastat tagasi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Teisest raamatust ka. Septembri alguspäevil tulid kirjastusest esimese poolaasta raamatumüügi arvud. Tore, et nüüdseks kolm aastat tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ ikka ostetakse, kuigi tasapisi. Võib-olla on ka paras aeg selle raamatu olemasolu veel kord mu blogi lugejatele meenutada. Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole minu elulooraamat, vaid ajakirja Noorus lugu, milles minu elust (ja mu kolleegidest) on juttu ainult nii palju, kui see ajakirja käekäigu kirjeldamiseks vajalik.

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

Panen selle postituse ka oma raamatublogisse Tütarlaps linnast, sest nende kahe blogi lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse.

1220.

Valve Kirsipuud meenutades

Eile tulnud surmasõnum oli ootamatu ja tuletas mulle meelde kõiki mu kohtumisi Valve Kirsipuuga. Olen temast kirjutanud mitu pikemat lugu eri väljaannetele ja hulga lühemaid samuti. Iga sellise loo kirjutamisega käisid kokku pikad koosistumised ja vestlused nii Valve kodus kui mujalgi.

Saime hästi läbi ja kui sattusime ühistele väljasõitudele, näiteks ajakirjanike liidu tööstussektsiooni mitmepäevastele teekondadele, olime sageli toakaaslased. Rääkisime kõikvõimalikest asjadest, sest Valvet huvitas kõik ja tal oli väga lai silmaring ning särtsakas ellusuhtumine. Elus olime sina peal, avaldatud intervjuudes ja artiklites  teietasime.

Viimastel aastatel kohtusime küll vähem, vaid paar korda Teadlaste Maja üritustel, aga nendeltki mäletan Valvet ikka elurõõmsana ja asjaliku uudishimutsejana.

2001. aasta novembrikuu Elukirjas ilmus minu intervjuu Valvega rubriigis „Vana tegija“. Avafoto tegi tookord Tiit Koha. Eneseirooniliselt kahmas Valve oma kogust kätte raamatu „Hukutav upsakus“ – ise ta küll upsakas polnud, kuigi Eesti elu tõelise staarina võinuks olla. Ülejäänud pildid olid Valve rikkalikust erakogust. Siia panen 2001. aasta augustis valminud intervjuu esialgse teksti, mille Valve läbi luges ja heaks kiitis. Ajakirjas ilmus see mõnevõrra lühendatuna.  Kes pikki blogipostitusi ei salli, võib lugemise siinkohal katki jätta.

VALVE KIRSIPUU: UUDISHIMU VIIB MIND EDASI 
Linda Järve

Valve Kirsipuu on sündinud 1933. aastal Tallinnas, õppinud Tallinna 18.  ja 13. algkoolis, 7. keskkoolis, arve- ja plaanindustehnikumis, TPI-s ja NSV Liidu majandusmatemaatika keskinstituudis. Kõik koolid on ta lõpetanud kiitusega. 1965. aastast on ta majanduskandidaat, 1982. aastast dotsent. Pärast aspirantuuri Moskvas oli tema põhiliseks töökohaks Eesti Teaduste Akadeemia,  nii majandusinstituut kui ka rahvussuhete ja sotsioloogia instituut. Selle kõrval oli ta 1965-1993 Eesti Raadio majanduskommentaator, kelle saated iga aastaga aina populaarsemaks läksid, kuni 1983-1993 aasta "Majanduskommentaarini" välja.
Valve Kirsipuu abikaasa oli Friedrich Kirsipuu, keda aga enamasti Tiiduks kutsuti. Ka vanem poeg on Tiit, noorem aga Mart. Vanem poeg on isa kombel valinud tegevusalaks ehitamise, noorem tegeleb ema jälgedes majandusega. Vanaema Valvele teevad rõõmu neli lastelast: Karl (12), Nele (10), Mattis (9) ja Herman (3).
Riigikogulase Valve Kirsipuu tegevus on rahvale pidevalt näha olnud. Oma panuse eest Eesti ellu on ta Riigivapi ordeni V järgu kavaler.

Valve Kirsipuu toob lauale oma lemmikkruusid – sinisest kaladega kohviserviisist, mis talle kui Kalade tähtkujus sündinule südamelähedane on. Tema korter on värvikirev, maitsekas ja mugav, kusjuures kõik sopikesed on osavalt ära kasutatud. Ja me alustame.

Küllap oleks patt, kui “Elukirjas” ei kirjutataks inimesest, kelle neiupõlvenimi on Elu. Kas perekonnanimi Elu annab inimesele elurõõmu? Kust see nimi pärit ja kuidas teid mõjutanud on?
“See on väga hea küsimus, sest seob minu neiupõlvenime elurõõmuga. Selles on tõetera sees. Üldiselt olen väga eluhimuline, aga seda saab olla ainult koos rõõmuga. Elu on eestistatud nimi. Teatavasti oli 1930. aastate teisel poolel suur eestistamise laine. Minu isa ja minu sünnijärgne perekonnanimi oli Ello. Isal oli minu arvates üldse imekaunis nimi – Ernst Ello. Oma suguvõsas eestistas ta oma nime ainukesena. Tema kaks venda jäid Ellodeks edasi. Ta eestistas mõlemad nimed ja nii sai Ernst Ellost Ants Elu.
Minul on ka kaks venda. Nimi Elu seondub nii palju elulähedusega, et see võib mõnikord tüütuks muutuda. Vanem vend võttis 1950. aastatel tagasi oma varasema nime Ello. Noorem vend, kes oli sündinud Eluna, jäigi Eluks. Kumbki tahtis kanda seda nime, millega sündinud oli. Olin eestistamise ajal nii väike, et isaga sellest ei vestelnud. Tundub, et ema nii väga temaga nõus ei olnud, aga mida mees ütles, seda mees tegi.
Ka minu ema Elvine Johanna, keda Elliks kutsuti, suguvõsas toimus midagi analoogilist. Tema nimi oli Tikerberg. Ema poolt kaks onu eestistasid end Tikerpuuks.
Mina sain nime Elu kanda suhteliselt lühikest aega ja mind see eriti ei seganud. Head nimed ju – Valve Elu, eluvalve.”

Kas teid nime pärast ka narritud on?
“Lapsepõlves mitte. Pigem narritakse praegu seoses naabrivalvega. Suvekodus ütleb naabrimees ikka, no mis meil viga elada, naabri-Valve kohe omast käest võtta.
Elu ei seganud mind, aga Valve nimi mulle väga ei meeldinud. Nagu oleks koguaeg valves. Uurisin, miks mulle niisugune nimi pandi ja ema ütles, et sel ajal, kui mina sündisin, meeldis talle väga kirjanik Valve Saretok. Isa oli soovinud mulle nimeks panna Luule, aga ema tahtmine jäi peale.”

Mis veel meenub lapsepõlvest ja lähedastest?
“Mõlemad vanaisad olid surnud enne minu sündi. Vanaemad elasid. Mul on neist väga head mälestused, kuigi nad ei olnud muinasjutuvanaemad, kes oleks õhtuti võtnud lapsed põlve peale ja rääkinud mingit juttu, vaid töökad ja elus karastunud inimesed. Ka minu ema oskas suurepäraselt vastu panna eluraskustele, mis kahtlemata olid mitte päris igapäevased, kuigi terve Eesti rahvas on käinud sotsialismi hammasrataste vahelt läbi. Ema jäi 1944. aastal üksinda kahe väikese lapsega, kolmas tulekul. Isa oli sunnitud tagasitulevate Nõukogude vägede eest ära minema. Arvan, et me ei oleks jäänud Eestisse, kui ema poleks väikest beebit oodanud. Ta otsustas jääda oma kodukohta. Mäletan isegi viimast ööd enne, kui isa ära läks. Sõjaväelasena ei olnud tal mingit valikut, sest Vene väed tulid 21. septembri öösel Tallinnasse. Pärast venelaste sissetulekut viidi ema kohe ülekuulamisele, et teada saada, kus isa on. Pean saatust tänama, et ema siiski vabaks lasti ja sai hakata oma lapsi kasvatama. Ema ei kandnud oma muresid ilma peale. Meile vanema vennaga oli tol ajal nähtu tõeline elukool: kuidas mittemillestki võib midagi teha ja püsima jääda ka siis, kui kõnnid noateral. Kiitust ja tänu, mida ema suhtes tunnen, ei ole võimalik väljendada. Mu ema oli suhteliselt noor, 66-aastane, kui ta suri. ”

Kes teid on elus veel mõjutanud?
“Mind on väga palju mõjutanud kirjandus. Olin päris noor, 10-11-aastane, kui mind hakkasid huvitama teatud määral filosoofilise tagapõhjaga teosed elu eesmärkidest ja -mõttest, enese arendamisest. Meil oli kodus palju raamatuid. Enamasti olid need trükitud eesti ajal, kuni 1941. aastani. Pean enese kujunemise aluseks just nimelt seda kirjandust, mida ise soovisin lugeda, mitte koolis peale sunnitut.
Elasin Tallinnas Sügise tänaval, kus paljudel meie naabritel olid suured huvitavad raamatukogud. Olen senini tänulik neile peredele, kes võimaldasid mul lugeda oma raamatuid. Mu koolitee on olnud keeruline ja kummaline. Ei olnud kerge koolis käia ajal, kui ema üksipäini pidi meid kolme kasvatama. Selle tulemusena olin 8. klassist sunnitud minema tehnikumi, sest seal maksti stipendiumi, mis oli täiesti arvestatav sissetulek meie igapäevaelus.”

Kunagi rääkisite, et õmblesite oma kleidile monogrammi ja sellest tõusis suur pahandus...  
“Jah, see oli viiendas-kuuendas klassis. Õmblesin endale tähed VE tumesinisele kleidile. See tuli nii hästi välja, et üks meie õpetajatest – arvan, et see oli vanatüdruk –, nentis küüniliselt, et mõni  ütleb, et on vaene, aga vaadake, kuidas ise riides käib. Kusjuures see vägagi tagasihoidlik kleit torkas silma just tänu monogrammile. Niisuguseid olukordi tuli ette.”

Nii et lapsepõlv oli pigem õpetlik kui õnnelik?
“Kui keegi praegu annab vahel mõista, et mis te, eluvõõrad tegelased, seal üleval Toompeal istute ja ei tea, kuidas maainimesed elavad, tuleb mulle meelde, et olin 12-13-aastane, kui ema käis sügiseti mulle koolist puudumiseks luba palumas, et minna nädalaks kartuleid võtma. Üks kott kartuleid oli vaja selleks, et kleit või mantel selga õmmelda  – selle võttis õmbleja, teine kott oli endale söögiks. Olime vennaga väikesed, ema oli meiega kõrvuti vao peal ja püüdis meid aidata… Muidugi oli raske, hoopis kergem oleks olnud linnas palli mängida. Aga teisest küljest mõtlen senini nendele kartulivõtmistele heldimusega.
Ma ei ütleks, et see oli õnnelik aeg, aga arvan, et elu jaoks äärmiselt kasulik ja õpetlik. Võin kindlalt öelda, et mulle lapse- ja noorpõlves ei tulnud midagi kergelt. Aga sellel, mis on raskelt kätte tulnud, on väärtus, olgu see siis materiaalne või vaimne. See tegeliku elu omal nahal tundmine andis äärmiselt rikkaliku pildi elust Eestis. Ja muidugi ka mõistmise ning elutarkuse.”

Minu kohatud inimestest olete üks kõige uudishimulikum ja jutukam. See mulje on tekkinud aastate jooksul. Raadios rääkisite enda ka kindlasti tänu neile kahele omadusele populaarseks, pluss sinna juurde tugev kriitikameel. Kas nendest omadustest on teil elus kasu või kahju olnud?
 “Et ma olen uudishimulik, selle vastu ei vaidle ma teps mitte: olen olnud uudishimulik ja jään uudishimulikuks. Minu uudishimu on eluterve, see ei ole kunagi olnud suunatud teise inimese isiku vastu. Mind ei huvita, kes kellega käib, miks, millal ja kus. Mind huvitab, miks teatud grupid elavad nii ja mitte teisiti. Äärmiselt huvitav on, kuidas elavad teised rahvad, millised on nende kombed ja tavad, mis põhjusel muutuvad eluviisid ja arusaamad. Elame globaalsete muutuste ajastul. Olen väga uudishimulik selle suhtes, mis toimub teistes riikides ja miks muutuvad põlvkondade väärtushinnangud.”

Lemmikküsimus on miks?
“Jah. Olen mitu korda elanud läbi selle eluperioodi, mil lapsed muudkui küsivad miks ja miks. See võib tüütavgi olla. Siis mõtlen, et olen ise täiskasvanuna samasugune huviline kõike teada saama, ning seletan lastele, mida tean ja oskan. Nad ju loovad niimoodi oma arusaamadele vundamenti.
Väide, et ma olen jutukas, hämmastab mind natuke. Ma ei pea ennast väga avalaks. Samas pole kunagi olnud raske leida inimestega kontakti. On meeldiv, kui täiesti võõras inimene räägib äkki oma elust palju rohkem kui mõni lähedane. See tähendab, et tal on vajadus oma muret jagada, sest jagatud mure on juba pool muret. Leian, et vahel on vaja teisi ärgitada ennast avama ja tundma, et neid mõistetakse. Tolerantsus, mõistmine ja sallivus on Eestis äärmiselt olulised.
Ja veel üks kummaline vastuolu: olles avatud ühiskonnale ja ergutades teisi endaga suhtlema, ei ole ma seda oma lähedaste suhtes. Oma peres olen alati lähtunud põhimõttest, et kui inimene tahab, siis ta räägib ise, ja kui ta ei taha, siis ei ole minu asi urgitseda. Lähedased ei arva, et olen väga jutukas. Pigem võib-olla vastupidi, et olen küllalt kinnine. Tean oma lähedastest palju rohkem, kui nad oskavad arvata, ja kardan, et oma rääkimisega ehk teeksin kellelegi haiget, sest iga inimene tahab, et tal oleks midagi puutumatut ja privaatset.
Võib-olla tuleneb see vastuolu minu noorpõlvest. Olin 21-aastane, kui abiellusin. Sain oma tulevase mehega tuttavaks, kui olin 17-aastane. Tema vanemad elasid kõrvalmajas. Esimesest tutvumishetkest oli meie vahel väga tugev vastastikune tõmme. Kahe kuu pärast võeti ta sõjaväkke Taga-Baikalimaale. Ootasin teda neli aastat. Kui ta 1953. aasta detsembris tagasi tuli, olin juba ülikooli esimesel kursusel. Aasta pärast abiellusime. Ülikooli lõpetamise järel töötasin Teaduste Akadeemia süsteemis, tema oli ehituses juhtival ametikohal. Võtsime peres kohe algusest peale seisukoha, et tööasjadest kodus ei räägita.”

Millest te kodus rääkisite?
“Põhiteemad olid kirjandus ja kultuur. Muide, meie kirjanduslik maitse ei ühtinud. Abikaasale oli väga meelepärane kõik see, mis oli seotud sõjaga, diplomaatiaga ja ajalooga. Ta oli väga meheliku ellusuhtumisega – kõik, millega ta tegeles, pidi olema jõuline ja sihipärane. Mina muidugi olin huvitatud rohkem “naistekatest” ja klassikutest. Klassikaline kirjandus oli ka meie ühine kiindumus. Olime mõlemad äärmiselt teatri- ja kinolembesed. Kuni meil lapsi ei olnud, käisime peaaegu igal esietendusel.
Ka kunstikogumine oli meie ühine huvi. Meie pere kunst on muretsetud või kingiks saadud sel perioodil, kui mees veel elus oli. Uuemat on lisandunud põhiliselt tänu minu reisidele eksootilistesse paikadesse.
Mina olin väga muusikalembene. Laulsin TPI naiskooris, mitmes ansamblis ja isegi solistina, kusjuures mulle on alati meeldinud olla mõnes kollektiivis väljaspool kodu. Mees laulis hästi, mängis ka mõnd pilli. Aga teda ei huvitanud kollektiivne tegevus, ta oli väga kodukeskne, kodu oli tema maailm.”

“Klaver põõsas” saates ei ole te esinenud?
“Kõik minu sõbrad ja tuttavad on sama küsinud. Arvan, et “Klaver põõsas” elab niigi hästi.”

Olete kogunud  luulet heliplaatidel...
“Mitte ainult heliplaatidel. Arvan, et mul on päris korralik eesti luule kogu. Aga kui palju praegu üldse on neid peresid, kus mängitakse veel plaate? Luuleplaadid on mul alles, ka olen üht-teist alles hoidnud muusikaplaatidest. Hiljaaegu pojad küsisid, et ema, kas hävitame need plaadid ära. Vastasin, et see ei tule kõne allagi, sest ma olen saanud suure  naudingu nende kuulamisest.
Mul on plaadid, kus Jaan Kaplinski, Arvi Siig ja Paul-Eerik Rummo ise loevad oma luulet. Paul-Eerik Rummo on praegu mu kolleeg. Näen teda iga päev riigiasju ajamas ja aeg-ajalt olen lihtsalt unustanud, et ta on kirjutanud väga häid luuletusi. Rasketes ja keerulistes olukordades olen ikka võtnud luulekogu kätte või kuulanud luulet plaadilt. Kui mu ema suri aastal 1976, siis oli mu lemmikuks Paul-Eerik Rummo luuletus: “Üks kuningas oli kord maata…”. See on liigutav lugu väikesest kuningast, kes kogu elu unistas, et tal oleks oma maa ja kroon, ning surigi selle täitumata unistusega. Kui ta oli juba kaua olnud maa all, varisesid ühel päeval kirstulauad kokku ning kikkapuu juured ajasid end laudade vahelt läbi ja maa tuli kuninga juurde.
Minu jaoks oli see nagu luuletus minu emast, kes suurte raskustega pürgis päev päeva kõrval millegi poole, kuid tegelikult ei saanudki seda kätte, mida tahtis, sest kogu tema jõud, vaev ja aeg läks selleks, et hoida elus oma kolme last.”

Oleme rääkinud tõsistest asjadest, ka järgmine küsimus on väga tõsine. Kas abikaasa surm ja üksijäämine muutis teie elu palju?
“Jäin üksi pärast 42 aastat kestnud abielu. Olen rõõmus ja uhke, et mul on kaks poega ja neli lastelast. Mul ei teki hetkekski seda tunnet, et olen üksi. Jumal tänatud, ma saan nendega suhelda. Ma ei tunne mingisugust vajadust, et minu kõrval oleks keegi inimene elukaaslase mõttes, pigem vastupidi. See töö, mida teen viimased kaheksa aastat, seob mind inimestega nii tihedalt, et vahel hingan kergendatult, kui jõuan koju ja ei ole vaja arvestada kellegagi peale iseenda. Haruharva, kui saan mingisuguse eriliselt ilusa elamuse, näiteks viibin mõnes kaunis kohas siinsamas Eestis ja näen ilusat õhtutaevast, on niisugune tunne, et see on patt, et ma seda üksi näen. Keegi peaks olema, kasvõi selleks, et öelda talle, vaata, missuguseid imesid loodus suudab luua.
Mitte kunagi ei oska me aru saada või täielikult hinnata seda, mis on käeulatuses. Kui ma nüüd näiteks mõtlen nendesamade raamatute peale, mida tema luges (Valve Kirsipuu osutab käega riiulile, kus on abikaasa lemmikud ajalooraamatud ja kuhu ta nüüd ka ise ajaloolist kirjandust juurde on ostnud), mida ta mulle soovitas ja mida ma ei tahtnud lugeda, alates kasvõi Eisenhoweri eluloost või Churchillist või mis tahes muust tegelasest, siis nüüd ma loen ja näen, kui huvitav see on, ja tunnen, et ma just nimelt temaga tahaksin rääkida, sest meie maailmavaade ja arusaam elust oli küllaltki erinev. Aeg-ajalt tunnen, kui huvitav oleks nüüd, muutunud ühiskonnas, kuulata tema arvamust ühe või teise asja kohta.
Olen täiesti kindel, et niisugust inimest, nagu oli minu mees, ma enda kõrvale enam ei saa. Ja mul ei ole vaja inimest, kellega pean hakkama uuesti kohanema. Mul on jäänud väga häid sõpru ja tuttavaid nii ülikooli kui ka akadeemia päevilt. Mul on olnud head kolleegid. Arvan, et teatud küsimustes, eriti mis puudutab majandust ja selle edasiminekut, olen olnud ise küllalt jõuline.”

Kas olete enda arvates tugev analüüsija?
“Jah. Mul on sellest kasu olnud ka poliitikas. Panen sageli tähele, et poliitikas analüüsin hoopis teistmoodi, kui need inimesed, kes kunagi ei ole analüüsinud. Kõige halvem on, kui taunitakse ja tehakse otsuseid ainult järelduste järgi. Ühtegi tagajärge ei saa olla ilma põhjuseta. Kui sageli seda unustatakse!
Põhjuste ja tagajärgede seoste analüüsimine oli ju tegelikult 32 aastat minu igapäevane elu. Ei ole võimalik teadustööd teha ilma pidevate diskussioonideta. Sealt tuli ka teadmine, et ainult vaidluses sünnib tõde, kui tõde üldse on olemas.
Kui vastane oma argumentidega, oma teadmistega on tugevam kui mina, siis peaksin ju olema loll, kui temalt ei õpi. Kui suudaksime praegu ühiskonnas niisugust vaidlust tekitada, et teine pool kuulab teise ära, siis jääks väga palju konflikte olemata. Konflikt vaibub diskussioonis. Tunnen sellest ääretult puudust, olen ka püüdnud selgeks teha, et võiksime diskussioone arendada, aga olen aru saanud, et meie elu on praegu nii kiire, et vaidlusteks lihtsalt ei jää aega. Teaduste Akadeemias ütlesime selle kohta: kaua sa jõuad tulistada, kui vahepeal ei lae. Laadimine on teistelt teadmiste võtmine. See andis mulle äärmiselt palju. Kodus ei saa niimoodi vaielda, kodu vajab pehmemaid emotsioone.”

Kas teie perel on mingi eriline traditsioon?
“Meie traditsiooniks on kujunenud nüüd, mil pojad oma peredega omaette elavad, et  igal jõululaupäeval ja lihavõttelaupäeval korraldan piduliku lõunasöögi ja katan laua suure pereserviisiga. Kui terve pere kokku tuleb, on vaja, et kõik ilus oleks. Vanaema Valve võtab siis kätte, mõõdab oma lapselapsed ära ja teeb seinale märgid, kui palju keegi aasta jooksul kasvanud on. Ja sünnipäevi peetakse meie peres sellel päeval, kui tegelik sünnipäev on.
Olen väga tahtnud, et minu lapsed oleksid sama uudishimulikud nagu mina. Et nad ei kapselduks iseendasse ja näeksid oma ninaotsast kaugemale. Mõnes mõttes on see mul korda läinud. Olen Eesti Geograafia Seltsi liige. Mul ei õnnestunud tervele perele selgeks teha, et kui oluline on nende inimestega istuda õhtul kuskil lõkketule ääres, kuulata, mida nad rääkisid olemisest, elamisest, ajaloost. Aga noorema poja Mardiga käisin üheksa aastat igal suvel geograafiaseltsi ekskursioonil. Mina, kes kunagi ei ole suurt huvi tundnud botaanika vastu, võisin jääda seisma keset põldu, kui mõni professor Tartu Ülikoolist ütles äkki, et kas teate, proua, mis asja peale te praegu astusite. Selgus, et seesama kõrreke, mille peale astusin, on maailmas äärmiselt ainulaadne. Kui oleksin niisuguseid muljeid saanud iga päev suurtes annustes, siis see oleks mind tüüdanud. Et  sain neid üks kord aastas kolm-neli päeva, oli see minu jaoks erakordne doping. Hea, et sain seda pojaga jagada.
Nüüd olen püüdnud lastelastelegi pisut rohkem näidata,  kui seda on igapäevane keskkond. Kaks aastat tagasi olime vanima pojapoja Karliga Geograafia Seltsi välisekskursioonil. See oli vaimustav! Läksime läbi Slovakkia, Poola ja Ungari Sloveeniasse. Kõik need igaõhtused telkide ülespanemised ja hommikul kokkupanekud, ühisest katlast söömine ja muud koostoimetamised – suurepärane lihtsalt! Kord aastas olen püüdnud vähemalt kahele oma lastelastest näidata maailma kuulsaid kunstiväärtusi ning ajaloolisi kohti. Olen nendega käinud Itaalias ja Pariisis. See miks, miks, miks? peaks inimeses säilima väga kaua.”

Kas teil kellad ka tiksuvad miks-miks või teevad tik-tak?
(Naerab –- nakatavalt ja laginal.) “Kellad teevad tik-tak. Kui kellad küsiksid miks-miks, tähendaks see, et olen midagi tegemata jätnud. Mulle näib, et üldiselt olen jõudnud päris palju. Uudishimu on mulle edasiviiv jõud – see ütleb mulle, et ma ei tohi jääda istuma; pean teada saama, miks asjad elus ja maailmas toimivad just nii, nagu see tegelikkuses on ja mitte teisiti. Sest võib-olla järgmisel momendil seda olukorda enam ei ole või ei ole mind.”

Miks te läksite poliitikasse –  juhuslikult või teadlikult?”
“Juhuslikult. Minu käest on paljud küsinud, kaasa arvatud ka härra president, kes andes mulle üle Riigivapi ordenit, ütles “Ma ei saa aru, miks te ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees?” Ma tean täpselt, miks ma ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees.1989. aastal, kui Eestis olid esimesed vabad valimised NSVL Ülemnõukogusse, kui valiti Eesti Kongressi, tehti mulle korduvalt ettepanekuid kandideerida. Aga mulle tundus, et kõik see liikumine ei ole siiras, ei tulnud puhtast südamest, vaid inimesed püüdsid leida endale nö uut nišši, kust nad saaksid edasi minna. Sageli oldi huvitatud šõuga kaasa minemisest. Minu jaoks oli Eesti iseseisvus liialt väärtuslik, et minna tegema lihtsalt populismi. Poliitika on ju paljudele vahend edasitrügimiseks. Mina ei ole mitte kunagi olnud edasitrügija. Olen elus kõik saavutanud iseenda töö ja teadmistega.
Tegin rõõmuga oma raadiosaateid edasi ja juhatasin igasuguseid foorumeid. Kord tulime ühelt suurelt foorumilt ära koos Marju Lauristiniga. Kui ma ei eksi, oli see aprilli lõpul 1992. aastal. Marju Lauristin ütles mulle: “Kuule, Valve, kas sa ei arva, et sul oleks juba aeg poliitikasse tulla.” Olid alanud ettevalmistused 1992. aasta Riigikogu valimisteks. Mina ütlesin vastu: “Marju, sa tead selgesti minu seisukohta, et ma ei ole huvitatud parteisse astumisest.” Ta ütles, et saab minust aru, ei arvagi, et peaksin astuma sotsiaaldemokraatlikku parteisse – mõõdukad teatavasti olid koos sotsiaaldemokraatidega, aga et kui ma tahan õige koha peal õiget asja teha, siis ega mul selleks palju aega enam pole. See oli jumala õige jutt. Kuivõrd tol korral oli Riigikogu valimiste promo suunatud suurtele auditooriumidele, mis istus mulle suurepäraselt, jäin Marju jutu üle mõtlema. Leidsin tõesti, et tema ei sunni mind olema erakonna liige, vaid on võimalik olla mõõdukate juures sõltumatuna. Seal oli muide väga hea seltskond. Nii andsingi nõusoleku. Marju tegi mind kaasates väga õigesti, sest olin vist häälte poolest kolmas, kes Riigikokku pääses. Mäletan, et esimene oli Jüri Toomepuu. Kui meil oli esimene Riigikogu istung, siis Toomepuu tuli minu juurde ja ütles: “Ma tahan näha seda naist, kes on kogunud nii palju hääli”.
Niimoodi see läkski. Esimesed kolm aastat olin Riigikogus sõltumatuna, kuni loodi Reformierakond.”

Mingil hetkel vist oleks teist peaaegu peaminister saanud?
“Oli küll nii. 1994. aastal, kui Laarile Riigikogus umbusaldust avaldati, olin loenguid pidamas Kanadas Halifaxis ühes ülikoolis. President helistas mulle varahommikul ja tegi ettepaneku kiiresti koju tagasi tulla ja uuele ametipostile asuda. Ma usun, et talitasin väga arukalt, et ütlesin kohe “Ei”. 1992. aastal pakuti mulle ju rahandusministri kohta, kui Laar moodustas oma esimest kabinetti. Aga ma läksin Riigikokku puhta lehena, st üksi, parteituna, mul ei olnud oma meeskonda, kellele tugineda. Meeskond oli nendel, kes olid erakonnastunud. Üksik inimene ei tee mitte midagi ei valitsuses ega ka erakonnas. See peab olema tugev löögirusikas, kes midagi ära suudab teha. Minul ei olnud löögirusikat siis ja ei olnud tekkinud ka 1994. aastaks. Tegin oma igapäevast tööd rahanduskomisjoni esimehena ja – ausalt öeldes – millekski muuks tol ajal aega ei jätkunudki. See oli väga hea, et peaministriks sai siis Andres Tarand.”

Presidendiks ei ole te pürginud?
“Ei. Eestis tegelikult ei olda veel valmis naispresidendiks. Eesti inimene vajab tugevat turvatunnet ja seda saab praegustes tingimustes pakkuda muidugi mees.”

Praegu on levinud seisukoht, et võimulolijad räägivad muudkui edusammudest, aga rahva olukord halveneb pidevalt. Mida te sellest arvate?
“Tänavu aprillis sai meie valitsusel ja Riigikogul täis pool meile antud aega. Analüüse tegid nii valitsus kui ka Riigikogu, samuti sotsioloogid. Neist tuli välja mõtlemapanev vastuolu. Nimelt ütles valitsus Mart Laari näol, et selle kahe aasta jooksul on valitsus tegutsenud hindele 4+. Rahvas oma vastustes küsitlustele arvas, et valitsus ja Riigikogu on tegutsenud hindele 3-. Mõlemil on õigus. Kohe seletan, miks.
Valitsuse tegevus on olnud suunatud väljapoole Eestit, ikka selleks, et tagada Eesti iseseisvus. Ollakse seisukohal, et kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on vajalik esmajärjekorras ja selleks on vaja anda maksimum teavet Eestist väljaspoole.Valitsus on töötanud pingeliselt hommikust õhtuni selle nimel, et Eesti imagot kujundada välismaal. Et need näitajad, mis Eestist välja lähevad, oleksid positiivsed. See on korda läinud, selles ei ole mingisugust kahtlust.
Samal ajal on valitsus unustanud, et see, kelle arvel seda tehakse – Eesti rahvas, Eesti ühiskond, on väsinud. Rahva kannatus on nagu kummipael – venib ja venib. Ta venis suurepäraselt sel perioodil, kui rahvas ütles, et on iseseisvuse nimel nõus sööma kartulikoori. See aeg on ammu ümber. Rahva kannatus on nii läbi, et kummipael pole üksnes välja veninud, vaid on katkemise äärel. Rahvast huvitab väga vähe, mis toimub väljaspool Eestit ja väljaspool tema kodu; teda huvitab, mis on siin ja praegu: kas tal on võimalik rahulikult vaadata homsesse päeva, kas ta saab oma tänased vajadused rahuldatud või mitte? Valitsus, arvates, et teeb nii palju tööd, ei pea vajalikuks rahvale olukorda selgitada, ja rahvas ei saa aru, mis toimub. Mida kauem see olukord kestab, seda rohkem on rahva kannatus katkemise äärel. Sellepärast leian, et nii valitsus kui Riigikogu oleks pidanud palju rohkem tegema rahva vajaduste rahuldamiseks.
Erakondade asi peaks olema Eesti tulevik, Eesti ühiskonna ja rahva heaolu. Sageli on erakonnastumisel aga need eesmärgid unustatud ja kaitstakse enda erakonna teatud klanni huve. Omavahel ei leita ühist keelt, sest ei ole ühist diskussiooni. See on suur viga.”

Traditsiooniline küsimus: on teil eeskujusid poliitikas?
“Thatcher on olnud suur eeskuju, aga tundub, et Thatcher ja thatcherism on teinud samu vigu, mida nüüd Laar on teinud. Ja ega olegi midagi öelda: Laar on Thatcheri õpilane. Thatcher on olnud üks kõige jõulisemaid naispoliitikuid maailma riikide ajaloos. Aga... Kui püüdsin Thatcherit saada Eestisse esinema 1995.–1996. aastal, siis ütles mulle tema nõunik: ”Ega te ometi arva, proua, et Thatcher käib mööda maailma inimestega kohtumas heategevuse korras, ilma vastava tasuta?” Mina, rumaluke, arvasin küll, et ta tuleb väikest innukat riiki meelsasti aitama lihtsalt missioonitundest. See tõik on mind pannud mõtlema, kas kõik see, mis hiilgab, ikka on kuld.
Ajapikku olen kogunud väga palju huvitavaid mõtteid paljudelt poliitikutelt. Kasuks on olnud liikumine rahvusvahelistes poliitilistes ringkondades, selleks et teada saada, missugused eesmärgid ja taotlused kellelgi on. Aga eeskuju, kelle kohta ütleksin, et tema on mu iidol, tema järele tahaksin minna, mul ei ole.”

Viitasite eespool oma vanusele. Kas ei ole olnud tahtmist jätta aktiivne avalik elu kus see ja teine, olla suvilas, näpud mullas, jalad vees, või teha, mis süda lustib?
“Arvatavasti vaatan meie poliitilisele maastikule ja ühiskonnaelule tervikuna märkimisväärselt kriitilisema pilguga kui hulk mu kolleege. Olen tähele pannud, et mida noorem on minu poliitiline kolleeg, seda rohkem mõtleb ta, missuguseks enda tulevik kujundada ja kuidas elus läbi lüüa, aga mitte selle peale, mis Eesti arengule kasulik on.
Minul läbilöömise muret ei ole, elu on põhiliselt elatud. Küll aga hakkab mind üha rohkem tüütama meil leviv komme end iga hinna eest, vahendeid valimata maksma panna iseenda või oma grupi tahtmiste läbi surumiseks. Kui niisugune grupp haarab enda alla terve erakonna, siis on asi pahasti, sest esikohale kerkivad erakonna, mitte ühiskonna huvid.
Aktiivsest avalikust elust loobumiseks olen esimese sammu teinud. Keeldusin 1999. aastal kandideerimast Tallinna volikokku. Seal oldud kolm aastat jätsid mõru maitse, sest oleksin kolleegidelt oodanud suuremat löögirusikat selle läbiviimiseks, et Keskturu erastamine ei oleks läinud nii, nagu läks. Pärast seda leidsin, et aitab peaga vastu seina jooksmisest.
Ma ei arva, et tahaksin ainult oleskleda, jalad vees või näpud mullas. Olen liialt ühiskondlik inimene, et aktiivsest elust täiesti kõrvale jääda. Kodanikualgatus ja kodanikuühiskond vajavad Eestis jõudu ja tegusid. Mulle on tehtud huvitavaid ettepanekuid osaleda neis ettevõtmistes. Kui tõmbun kõrvale, siis poliitikast, mitte aga ühiskondlikust elust.”

© Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas Elukiri nr 11, 2001.

Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“

Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“
Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal estofiil Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.