22/06/2016

A. N. Wilson „Kuninganna Victoria“


A. N. Wilson
„Kuninganna Victoria“

Tõlkinud Kalev Lattik
Kirjastus Varrak, 2016.

Varraku sarjas „Inimene ja ajalugu“ ilmunud soliidselt kuningliku väljanägemisega ning üsna hea fotovalikuga elulooraamatut "Kuninganna Victoria" iseloomustab tõdemus alguspeatükist: „Kaubanduse, maaomandi, õiguskorralduse ja kiriku ühisvõim oli tihedasti, ehkki mitte alati ilmselgelt, põimitud selle noore naise saatusse, keda ajaloolane oli silmanud“ ja veel: „Ta äratab paratamatult huvi, sest surelikud satuvad harva sellisesse olukorda.“

Kui kuninganna Victoria elanuks blogide ajajärgul, siis tundnuks ta kirjutamisest ehk veel suuremat mõnu kui oma päevikute pidamisest. Kui tema kirjapandud 60 miljonit sõna alles oleksid, milline põnev lugemisvara see oleks. Paraku on järele jäänud vaid osa, aga seda säilinut tundub Wilson olevat põhjalikult uurinud, nimetades Victoriat tõsimeeli suurepäraseks literaadiks.

„Victoria isikumüüdi põhjapanev tunnusjoon näikse olevat tema abielu prints Albertiga. Siiski pole inimesse puutuvas iialgi lõplikku tõde ning näha teda saksa printsi nürilt andunud abikaasa ja leinast murtud lesena on ainult üks tõde teiste seas. Ta elas üle kaheksakümne aasta ja oli selles abielus kõigest veerandiku.“

Nii ütleb biograaf ja läheb sujuvalt üle sarnasel meelelaadil põhinevatele sõprussuhetele Briti ajaloost tuntud nimede kandjatega, kirjeldades neid suhteid siiski küllalt diskreetselt, mõningate vihjetega, et ehk oli neis mõnikord midagi rohkemat kui pelk sõprus, aga ikka ja jälle impeeriumi ja monarhia ajalooga tihedalt põimituna. Teisiti pole see võimalikki, sest pärast abikaasa  surma täitis Victoria edasi igapäevast aktiivset rolli Euroopa poliitilistes küsimustes.

Kui elu on nii pikk, nagu oli kuninganna Victorial, siis jõuab varem või hiljem kätte aeg, mil „maailmast lahkuvad viimased inimesed, kes mäletasid meid lapsena.“ Kuuskümmend aastat kuningannana tegid temast Euroopa mõjuvõimsaima naise, kelle rohkete järglaste järglasi on praegugi igas Euroopa kuningakojas. Ta on Euroopa monarhia ema. Tõenäoliselt koos kõigi pärilike tõbedega, mis sel suguvõsal olid ja mida Wilson üsna huvitunult üles on tähendanud.

„Kuninganna Victoria emaliku lembuse varud olid väikesed. Sellest ei jätkunud kõigile üheksale lapsele,“ kinnitab Wilson ja kirjeldab põhjalikult kõiki neid keerulisi suhteid, mis Briti kuninglikus perekonnas lahkhelide ja tülidena väljendusid. Kui lugeja Briti impeeriumi ajaloost, mida raamat ohtralt avab, eriti ei huvitugi, leiab ta just niisugustest suhtekeerdkäikude kirjeldustest põnevat lisa oma teadmistele ülikute elust või lihtsalt toitu oma inimlikule uudishimule.

Wilson rõhutab, et Victorial oli väga terve mõistus, mis liitis ta ülejäänud omadused tervikuks, ning et täielik ausus ja lihtsus moodustasid ta sarmi.  Ta „on tohutult heasoovlik ja palju-palju targem, kui te oleksite iial arvanud“ ja teda on lihtne naerma saada. „...tema igapäevaelu üksluisus, millega õukondlased hädas olid, on iseenesest väga tähelepanuväärne tõsiasi. Peale selle, et ta oli kuninganna, olid tema teod äärmiselt tagasihoidlikud. See ongi üks asi, mis muudab ta biograafile nii lummavaks tegelaseks: ta sunnib meid keskenduma temale endale, mitte tema saavutustele.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Loetu tekitas kiusatuse lisada siia foto kuninganna Victoria ausambast (1887, Sir Edgar Boehm) Windsori lossi juures, mida pildistasin 2008. aastal:


EDIT: 24. juuni 2016. Ja eilsel rahvahääletusel otsustasid britid Euroopa Liidust lahkuda. Huvitav, kuidas suhtunuks sellesse otsusesse küllalt isemeelne Victoria? Kas ta näinuks Brexitis valesammu või uut väljakutset - arenguvõimalust?

20/06/2016

Kotkakevad saab otsa

Öösel kell 1.34 algab suvi. Hommikul on hea suvesse ärgata.

Kiire kevad on olnud. Kõik on ära õitsenud. Linnupojad on suureks kasvanud. Looduskalendri kakupoegade pesapakust väljalennust kirjutasin juba hulk aega tagasi.  Veel on vaadata üsna suureks kasvanud hiireviupojad ja varsti kindlalt oma jalgadel seisvad must-toonekurepojad.

Aga peaaegu kaks kuud on mul olnud kotkakevad.

Kolm merikotkapoega Looduskalendri kaameras, kelle elukäiku olen munastkoorumisest alates jälgida saanud, peaksid neil päevil lendama hakkama, sest praegu püsivad nad vaevu oma pesa jäänustel.

Kolmandast paistab vaid sabaots all vasakul.
See on raske püsimine, sest üksikutel järelejäänud roigastel on peaaegu võimatu nii iseseisvalt kala sööma õppida kui ka lennuharjutusi teha. Õigupoolest on vist nii kotkaperele kui ka nende publikule selge, et mida kiiremini nad oma esimese lennupingutuse teha jaksavad ja julgevad ning pesavaremeilt lahkuvad, seda parem.

Kotkapojad elasid hiljutise äikesetormi sellel viledal augulisel "pesal" vapralt üle, neid jälgiv kaamera aga on vist üles ütlemas. Küll tahaks neid veel näha, aga pilt on määrdunud ja ebaselge. See on haruldaselt sümpaatne kotkapere olnud - ema Anna, isa Uku, pojad-tütred Nord, Rahu ja Taibu. Head lendu neile!

Kotkakevad saab otsa...

Tere, suvi!

1040.

14/06/2016

Jäätisest ja kepikõnnist


Üks vikerkaarejupp, mida sattusin liiga hilja nägema, alles siis,  kui päike juba loojumas oli ja värvimäng otsa sai, aga muidu oli see kaar üle Tallinna hulk aega kummunud.

Selle kaare all peeti tol õhtul ka blogiauhindade pidu. Võistlusel ma ei osalenud, peol ei käinud. Rohketest järelkajadest on mulle meelde jäänud blogijate ütlemised, et tasuta jäätise söömisest hoiduti, sest kardeti rikkuda professionaalset meiki. Oo ajad, oo kombed - mina oleksin küll jäätist meigile eelistanud!

Täna sain kauni roosidega kaardi kaugelt maalt - posti oli see pandud juba 3. mail, et ikka mu sünnipäevaks kohale jõuaks, aga ju oli lennukil palju vahemaandumisi...

Veel sain Hi-Teci kõnnikepid - need, mis Rimi kleepsukampaanias. Kõnnikeppe lähen lähipäevil proovima, täna sai need parajaks sätitud. Nüüd vaatan ja imetlen neid toanurgas.

Kepikõnd on minu jaoks täiesti uus asi, seni olen sellesse päris skeptiliselt suhtunud. Aga võib ju proovida, võib-olla on hea, sest minust vanemaidki inimesi olen siinkandis kõnnikeppidega liikumas näinud. Kui kellelgi on asjakohaseid nõuandeid või kogemusi, olge paid ja kirjutage kommentaar.

Moblafoto, 11. juuni 2016.

10/06/2016

Kopli tramm - 3. Konduktori palk ja häbitahvlid


Kolmas ja viimane katkend minu isa mälestustest „Ühest kaduvast elukutsest ja Tallinna trammist“, mis ilmusid 1983. aasta 3. oktoobril Õhtulehe rubriigis „Kodulinna ajaloost“.

3.
Kuidas elasid trammikonduktorid, kui seda ametit pidama hakkasin? 

Palgad olid viletsad: konduktoritel 60 krooni kuus, juhtidel 120 krooni. Võrdluseks: 10 trammipiletit maksis ühe krooni. Kuigi palgad olid viletsad, loeti meid tööliseliidi hulka, sest meie töökohta peeti peaaegu sama kindlaks kui riigitöölistel, igatahes kindlamaks kui eraettevõtetes.

Kopli liinil kasutati 9 sorti pileteid. Liinipikkune sõit maksis 12 senti. Ühte sõidusuunda sõideti lillat, teist suunda kollast värvi piletiga. Balti jaamast Sitsi peatusse (või vastupidi) sõit maksis 10 senti. Õpilase pilet oli 5-sendine. Hommikul enne kella kaheksat kehtis madalam sõidutasu: tervel liinil 10 senti, pooles pikkuses 5 senti. Olid ka edasi-tagasi-piletid ja piletiraamatud.


Et töötasud olid napid, püüdsid konduktorid lisarahaks vanu pileteid müüa. Selle ärahoidmiseks seadis administratsioon sisse nn. häbitahvlid, kuhu konduktor pidi iga reisi algul märkima liinil kehtivate piletite esimese numbri. Nii said sõitjad kontrollida, et neile ikka õige pilet anti.

Tööajal oli kohustuslik kanda  vormiriietust, mida pidi eeskujulikult korras hoidma. Suvelgi oli keelatud palja peaga sõita. Samuti ei tohtinud konduktor tööajal vagunis istuda. Karistused olid karmid: esimesel korral hoiatus, teisel eksimusel vallandamine.

Reisijatega pidi käituma viisakalt. Selleks korraldati konduktoritele nn. viisakuskursused. Trammijuhtide suhtes olid nõudmised palju leebemad. Autoinspektsiooni tol ajal ei olnud. Liiklusapse pidid lahendama trammijuhid. Juht oli kohustatud esimesel võimalusel juhtunust politseijaoskonda teatama, kus koostati protokoll.

Esimene tramm lahkus depoost kell 4.50 ja viimane saabus depoosse kell 2.30. Kuidas trammitöötajad varahommikul tööle said või öösel sealt lahkusid, see administratsiooni ei huvitanud. Mingisugust bussidega tööletoomist või kojuviimist siis ei korraldatud. /- - -/

1939. aastast võeti Kopli liini trammitöötajateks ka naisi. 

 
Varahommikuti sõitsid trammiga töölised, keskhommikuti kooliõpilased ja koduperenaised. Keskpäeval oli sõitjaid vähe, nii et järelvagunid pärastlõunani maha jäeti. Siis tulid jälle õpilased ja töölised. Õhtuti sõitsid Kopli elanikud linna lõbutsema, öösel jälle koju tagasi. Trammijuhid, eriti aga konduktorid, tundsid peaaegu kõiki sõitjaid, teadsid, kes kuhu ja kui tihti sõidab.

Statistika järgi oli Tallinnas aastail 1922–1925 trammikasutajaid ligi 3,4 miljonit, 1926–1930 7,4 miljonit ning 1930–1935 8,3 miljonit inimest aastas.


© Hengo Kruustee, Linda Järve

Fotod on pärit osta.ee oksjonikeskkonnast, esimene pilt on 1928. aastast, trammiõnnetust Tartu mnt lõpus on pildistatud 1950. aasta paiku.

Vaata ka:
Kopli tramm - 1. Omaaegsed  konduktorikatsed.
Kopli tramm - 2. Hobu-, auru- ja elektrijõul.

09/06/2016

Kopli tramm - 2. Hobu-, auru ja elektrijõul


Taas katkend minu isa mälestustest „Ühest kaduvast elukutsest ja Tallinna trammist“, mis ilmusid 1983. aasta 3. oktoobril Õhtulehe rubriigis „Kodulinna ajaloost“.

2.
Siinkohal on paslik tagasi vaadata Tallinna trammi ajaloole. /- - -/ 

Tänavaraudtee avati 1888. aasta 24. augustil. Kui 1928. aastal trammiliikluse 40. aastapäeva tähistati, meenutasid esimene konduktor P. Golts ja esimene konkakutsar* M. Purask mõndagi huvitavat.

Rööbastee avamine toimunud praeguse Kadrioru lõpp-peatuse lähistel. Kahe vaguni ette rakendati „Wagneri veoäri“ kõrb, sest esimesel kolmel aastal polnud tänavaraudteel veel oma hobuseid. 

Kutsar asus pukki. Esimeses vagunis võtsid istet kuberner ja trammiaktsionärid, tee-ehitaja Lopatnikov ja tema abiline Reiman. Teine vagun veeres tühjalt. Kadriorust sõideti Narva maantee ja Vene turu (Viru väljaku) nurgale. Kaugemale tänavaraudtee ei ulatunud.

Hiljem pikendati sõitu mööda Viru tänavat Scheeli pangani (Vana turu kaelani).

Tänavaraudtee omanikeks olid balti parunid. 1888. aasta septembrist liikus konka ka Tartu maanteel. Linna volikogu lubas ettevõtjail liini ehitada läbi vanalinna Balti jaamani, kuid südalinna majaomanikud avaldasid selle vastu kubernerile protesti ning linnavolikogu loobus liini edasirajamisest.

1900. aastal sai hoburaudtee uue omaniku. Balti parunite asemele asus Belgia aktsiaselts, kuid liiklust see oluliselt ei parandanud. Kaks aastat hiljem pani uus omanik konka käima ka Pärnu maanteel.

Kuna linnavalitsusel tuli omanikega halva liikluse pärast palju tülitseda, lõpetati leping belglastega ja võeti konkaliinid linna valdusse.

Aastail 1918–1921 hoburaudteeliiklus soikus.
Raudteeühendus taastati 13. mail 1921 algeliste bensiinimootorvagunitega, mis olid endistest konkavagunitest ümber ehitatud.

Kopli trammiliinil on aga omamoodi ajalugu. 1915. aastal ehitasid Vene-Balti ja Bekkeri laevatehased Koplist Telliskivi tänava nurgani 4,5 kilomeetri pikkuse tänavaraudtee, kus esialgu liikus kolme vaguniga aurutramm. Sõidukiirus oli 10–20 versta tunnis [km/h ümmarguselt sama, 10,7–21,3]. Laevatehased tahtsid trammiliini Vene turuni pikendada. Et vana vedur tekitas palju müra ja ohtrasti auru ning suitsu, siis ei lubanud linnavalitsus seda teha.

Esimese elektritrammiliini ehitamist alustati Tallinnas Narva maanteel aastal 1924. Järgmisel aastal läks liin käiku. Tartu maantee liin elektrifitseeriti 1927., Pärnu maantee oma 1935. aastal.

Kopli kandis paranes trammiliiklus alles siis, kui seal pandi käima linnaliinidelt vabanenud bensiinimootorvagunid. Liini pikendati Balti jaamani, kuid see jäi ikkagi üherajaliseks. Vaatamata elanike soovidele ei suudetud seda elektrifitseerida ega kahesuunaliseks ehitada. Ühesuunalisel rööbasteel liikus üheaegselt kuus bensiinimootoriga trammikoosseisu. Et vastassuunalised trammid üksteist ei segaks, oli liinil neli möödumiskohta. Liikluse reguleerimine käis telefonitsi, vahemeheks oli lõppjaama väljasaatja, kellele trammijuhid tänavatelefonidest helistasid. Sõidusuunda muudeti Kopli lõpp-peatuses ringteel. Balti jaamas tuli aga vagunid üksteisest eraldada ja ühekaupa pöörangul ümber seada. Pööramine käis lihaste jõul, kuni trammijuht Jakob Ruuder selle kuullaagrite süsteemile üle viis.

/Järgneb./
© Hengo Kruustee, Linda Järve

* Konka ehk hobutrammi nimi tuleneb vene k sõnast kon' = hobune.
Fotod konkast on pärit osta.ee oksjonikeskkonnast ja kujutavad hobutrammiliiklust Tallinnas möödunud sajandi algusaastatel.

Vaata ka:
Kopli tramm - 1. Omaaegsed konduktorikatsed.
Kopli tramm - 3. Konduktori palk ja häbitahvlid.

07/06/2016

Kopli tramm - 1. Omaaegsed konduktorikatsed


Arvatavasti on nüüdseks kõik Kopli trammi peatustes ootajad aru saanud, et päris hulk aega, võib-olla mitu aastat, läheb nii, et trammi oodata ei tasu, sest rööbasteed kesklinnast Koplisse rekonstrueeritakse. Mulle näib, et praegusesse aega sobiksid hästi lugemiseks katkendid mu isa mälestustest „Ühest kaduvast elukutsest ja Tallinna trammist“, mis ilmusid 1983. aasta 3. oktoobril Õhtulehe rubriigis „Kodulinna ajaloost“.

Neid meenutusi, mida ma toona isal, Trammide ja Trollibusside Valitsuse autöötajal, kirjutada aitasin ja mis tema allkirjaga ilmusid,  jätkub mitme blogipostituse tarvis.

Alustuseks sellest, missuguseid katseid pidid 1930. aastatel Kopli trammiliini konduktoriteks tahtjad sooritama. Nüüd peaks loo pealkiri kajastama mitte kaduvat elukutset, vaid kadunud elukutset.

Tsiteerin isa meenutusi:
1.

1930. aastatel valitses Eestis suur tööpuudus. Kindlat, kestvat tööd oli äärmiselt raske saada, kui sul just väga häid tutvusi polnud. Vilunud oskustöölistel oli muidugi kergem. Kui kuskil koht vabanes, võeti neid meelsamini ametisse kui teisi. Oskamatute hulka sattusin 1930. aastal pärast sõjaväeteenistust minagi. Enne seda olin olnud äriteenija, aga neid olid kõik kohad täis. Tuli leppida juhuslike otsadega. Proovisin katusetõrvaja, kaubaagendi, ajalehtede sõnumisaatja, kohtukoja reporteri, kraavikaevaja, hädaabitöölise, vorstivedaja ja muidki ameteid. Siis kuulsin, et Tallinna linna trammi direktor Bürger olla Jaani koguduses mingisugune suur nina. Palusin isa, et tema omakorda Jaani kirikuõpetajalt paluks mulle soovituskirja Tallinna trammi töölepääsuks. Kui direktori juurde läksin, ei maininud ma kirjast midagi, vaid küsisin ükskõik millist tööd. Tema vaatas mu prille ja ütles, et poolpimedaid polevat vaja. Selgitasin siis, et prillid on ainult kaugelevaatamiseks ja näitasin soovituskirja ette. Nüüd lubati mulle Kopli trammiliini konduktorikoht. Seda aga ainult juhul, kui kohe dr. Kirschenbergi juures psühhotehnilised katsed läbi teen.

Katsete eest kolm ja pool krooni tasunud, sain pihku umbes sadakond portreefotot. Siis korjati need kiiresti ära, anti pihku uus pakk ja kästi ära märkida fotod, mis eelmises pakis olid silma hakanud. Katsetati ka, kas suudan värve eraldada. Siis ulatati mulle täiskriipseldatud paber. Sellest joonterägastikust pidin leidma mingi kujundi piirjooned ja siis seda kujundit mõne teisega sobitama. See oli tehniline katse. Prooviti ka kahe käe koostööd. Ühe käega pidin pöörama metallsilindrit selle telje ümber ja teise käega toppima metallvarrast silindri kitsukesse avasse. Kui varras ava asemel silindri külgi tabas, peeti seda suureks veaks. Siis anti mulle gloobusetaoline suur puukera, mis oli naelu täis taotud. Ühe käega tuli kera keerata, teise käega naelte ümber nööri juhtida, et iga nael endale väikese silmuse saaks. Seda tuli aja peale teha. Oli palju muidki katseid, kõiki enam ei mäleta. Üldiselt tundusid nad mulle tookord ajaraiskamise ja rumalusena. Nüüd, mil konduktoriamet ka bussidest ära kadumas, näib lausa imelik, et sellele tööle nii keeruline pääseda oli.

Kopli liini peeti tollal eriliseks. Kui linnaliinidel sõitsid konduktoritena juba naised, mõnikord isegi trammijuhtidena, siis Kopli liinile pääsesid eranditult mehed. Linnaliinidel olid reisijateks põhiliselt ametnikud, äriteenijad ja muu «peenem rahvas», Kopli kandis peamiselt töölised.


/Järgneb/
© Hengo Kruustee, Linda Järve

Foto erakogust, Kopli tramm 1950ndatel aastatel.

Vaata ka:
Kopli tramm - 2. Hobu-, auru ja elektrijõul
Kopli tramm - 3. Konduktori palk ja häbitahvlid.

05/06/2016

Üks suhtedilemma

Mõtted on kuidagi kinni jooksnud. Ei istunud mulle seekordne palavus. Tänane jahedam ilm on juba märksa parem ja ajuski on teatavat liikumist märgata. Mis omakorda on väga oluline, sest suurem kirjatöö on ikka veel tegemisel, kuid kuumaga kipub toppama.

See selleks, ju siis on parasjagu käsil üleminekuperiood mõttelaiskuse ja mõttevirkuse vahel. Seniks panen siia ühe tsitaadi, mis mulle meeldis Emily St. John Mandeli tsivilisatsiooni hukkumise järgses romaanis “Jaam Üksteist” *. Ilusaid mõttekäike ja selgeid ütlemisi oli ses teoses palju, aga piirdun selle ühega, sest selles on noore autori kohta väga hästi ära tabatud inimsuhetes alatihti ette tulev moment, igavene dilemma, mis  just nimelt oma sageduse tõttu on väga paljudele tuttav ja painajalik:

"Ma olen mõelnud ühele asjale, mis tundub karm, nii et anna andeks: sa ütlesid, et jääd alati mu sõbraks, aga tegelikult sa ju ei ole minu sõber. Ma taipasin seda alles hiljuti. Sul pole minu elu vastu vähimatki huvi.
See kõlab kibestunult, aga see pole nii mõeldud, V., ma lihtsalt konstateerin fakti: sa helistad mulle ainult siis, kui mina sulle enne helistan. Oled tähele pannud? Kui ma helistan ja jätan teate, helistad sa tagasi, aga esimesena ei helista sa kunagi. Ja minu meelest on see üsna kohutav käitumine, V., kui sa peaksid nagu olema kellegi sõber. Alati tulen mina sinu juurde.
Sa ütled alati, et oled mu sõber, aga sa ei tule kunagi ise esimesena ja ma arvan, et ma pean lõpetama sinu sõnade kuulamise, V., ja arvestama hoopis sinu tegusid. Minu sõber C. arvab, et minu ootused sõprusele on liiga kõrged, aga minu meelest pole tal õigus."


Apokalüptilised fantaasiad ei ole just mu lemmikteema, aga seda raamatut soovitan lugeda küll, just nimelt selle kohatise peensuse ja peenetundelisuse pärast, mis autori kirjeldustes ilmneb ning hukueelset ja -järgset maailmapilti seob.

* Tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak 2016.

01/06/2016

Õnnenumber


Täna siis muutuski eluaastate esimene number. See uus on õnnenumber - niisiis tuleb mul õnnelik kümmeaastak 70+. Ma parema meelega ei kahtleks selles.

Aitäh kõigile, kes mind sünnipäeva puhul meeles pidasid!