Vaatamisi: toidufilmide teemakuu dokid (täiendatud)

Toidukunstikuu raames on alates tänasest ETV2s näha maitseelamusi pakkuvad dokid toidust, toorainest ja gastronoomia suurkujudest. Dokke on neli. Kõiki neid saab näha ka Jupiteris. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Täna, 2. novembril kl 21.30: „Toiduvõitleja“ („Food Fighter: One Woman's Crusade Against Waste“; Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Suurbritannia, Tai, 2018).
Doki keskmes on toidu raiskamise vastu võitlev Ronni Kahn, kes asutas heategevusorganisatsiooni OzHarvest, mis kogub üle jäänud toidu kokku ja annetab selle vähekindlustatud inimestele. Ronni Kahn tegutseb selles filmis kahe aasta jooksul Austraalias, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Samal ajal on tema isiklikus elus nii valu kui ka rõõmu.

9. novembril kell 21.30: „Varjus kasvanud kohv“ („Shade Grown Coffee"; Taani, 2020).
Film uurib, kuidas keskkonnasõbralik kohvikasvatus võib aidata kohalikke kogukondi, peatada metsade hävitamist ning kaitsta loomade ja lindude elupaiku. Samuti näitab dokk, kuidas iga kohvitarbija saab anda oma panuse, et nende lemmikjoogi tootmine oleks võimalikult jätkusuutlik. Sõna saavad kohvikasvatajad ja -gurmaanid.

Õppefilmina mõjuv selgitus sellest, kuidas mahekohv Etioopiast, Nicaraguast, El Salvadorist, Panamast, Mehhikost, Guatemalast jm Taanimaale kohvigurmaanide lauale jõuab. Kõige rohkem on jälgitud Etioopia metsakohvi kasvataja Akmel Nuri (pildil) töid ja tegemisi 200 hektari suurusel maa-alal, millel paikneb nii suur istandus kui ka looduslik mets ning kohv on linnusõbralik. Huvipakkuv on kohvi jõudmine kasvatajalt tarbijani, eriti oluline on sellel teekonnal kohviröstijate täpsust, kogemust ja teadmisi nõudev töö. Looduse- ja linnusõbraliku varjus kasvanud kohvi puhul on terav nii looduse tasakaalu kui ka õiglase hinna küsimus.

23. novembril kell 21.30: „Auguste Escoffier ehk moodsa gastronoomia sünnilugu“ („Escoffier“; Prantsuse, 2020, rež Olivier Julien).
Gastronoomia ehk peenkokakunst sündis umbes sajandi eest tänu mitmetes luksushotellides töötanud legendaarsele meisterkokale Auguste Escoffier, kes moderniseeris Prantsuse kokakunsti ning muutis selle maailmakuulsaks. Lisaks uudsetele maitsetele lõi Escoffier ka mudeli, mis puudutas hügieeninõudeid, personali töörõivaid ja toidu serveerimist. Dokis saab näha arhiivikaadreid ja usutlusi praeguste tipptegijatega.

Seda dokki tahtsin kindlasti vaadata ja vaatasingi toidukuu filmidest esimesena. Sain väga hea meeleolu ja uusi teadmisi. Aga selle üle pole põhjust imestada, sest Escoffier' puhul käisid hõrk toit ja hea meeleolu lahutamatult koos.

Noore kokaabilisena 1865. a väikelinnast Pariisi saabudes oli tema esimesi muresid luua kabaree Moulin Rouge köögis rahulik ja viisakas meeskonnavaim. Ametiredelil edenes ta kiiresti ja peakokana omandas suure tunnustuse, ühtlasi oli ta esimese kokakolledži asutaja. Nüüdseks on selles õppinud tuhandeid tulevasi peakokki. Noorena spetsialiseerus Escoffier kastmete valmistamisele, aga pidas kogu kokandust kunstiks, mis peab alluma teaduse reeglistikule. Heas toidus peab avalduma toiduainete loomulik maitse.

Escoffier oli esimene peakokk, kes esitles oma toite restoranikülalistele, tuues neid ise lauda, kuulsustele valmistas ta huvitavaid just neile omistatud roogi ja pidas lugu isikupärasest toidust. Esteetiline serveering oli kui peakoka signatuur.

Koos Césare Ritziga pani ta aluse luksushotellidele, mille tõmbenumber oli suurepärane restoran. 1890. aastast tegutses Escoffier koos Ritziga Londonis, seejärel taas Pariisis, siis USAs. 1920. a ilmus tema põhiteos „Kulinaaria juhtnöörid“,  millest sai Prantsuse gastronoomia piibel. Escoffier' tees oli püüelda täiuse poole lihtsuse ja aususega.

30. novembril kell 21.30: „Tasakaalu retsept“ („La receta del equilibrio“; Hispaania, 2020).
Selle 2020. a valminud doki keskmes on kahe Michelini tärniga pärjatud hispaania meisterkokk Ricard Camarena, kes Covid-19 pandeemia tõttu oli sunnitud oma restoranid sulgema. Kui Camarenal tekib võimalus pärast pikka sulgemist kohad taas avada, seisab ta silmitsi raskuste ja väljakutsetega, mis sunnivad restoraniäri uutes oludes ümber hindama. Samal ajal annavad Valèncias asuvad aiad endist viisi saaki ning looduse ringkäik jätkub häirimatus rahus.

Praeguse ajahetke jaoks väga huvitav dokk aitab võrrelda meie hakkamasaamist ja üleelamisi  koroonaoludes teiste hakkamasaamisega, antud juhul Hispaania restorani peakoka, tema abikaasa ja alluvate omaga. Inimesed soovivad olla kaitstud ja on selle nimel pingutusteks valmis: mõtlevad hoolega läbi, kuidas taas avada koroonapiirangute tõttu suletud restorani, kuidas tagada ohutus (kannavad maske, tervitavad küünarnukitsi, mõõdavad kaugust laudade vahel jne).

Koroona toob kaasa kohaliku ja hooajalise tooraine (eriti köögiviljade, nii juurte kui õite) märksa olulisema ja läbimõelduma kasutamise. Paneb mõtlema sellele, et suurturgudel on ninapidi koos väga palju inimesi. Ehmatab ja harjutab surmaga, sest päevas on surnud sadu inimesi. Aga paneb mõtlema ka sellest, et elus tuleb õppida pause tegema, sest edasitormamine peab vahelduma puhkusega ja ajaga oma pere jaoks.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet (2. nov 2021) ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Vaatamisi: moedokid

ERR saatis EALi liikmetele pressiteate, et detsembri teisipäevadel kl 22.15 jõuavad vaatajateni ETV2 vahendusel dokfilmid moetööstuse mitmetahulisest maailmast. Pakutav tundub päris huvitavana, panen need siia kirja oma blogi lugejate jaoks.

1. detsembril küsitakse teemakuu avadokis „Mürgine ilu“ (2019), kas kosmeetika- ja hügieenitooted teevad meid haigeks. Teaduse arenedes on leitud seoseid kosmeetika- ja hügieenitoodete ning raskete haiguste vahel. Rinnavähk, viljatusprobleemid, diabeet ja nahahaigused on osa loetelust, mida mõnede toodetega on seostatud. Filmis saavad sõna tippteadlased konkreetsete tõendusmaterjalidega.

8. detsembril: moedokk „Manolo: poiss, kes valmistas kingi sisalikele“ (2017). See on lugu Hispaania poisist, kellest sai maailma mõjukamaid kingadisainereid Manolo Blahnik.

Pressiteate põhjal ei osanud ma oodata, et see film nii tore on, andes pildi härrasmehest, kes teeb kingi naistele, et need ahvatleksid mehi ja maailma. Ühtlasi on see film huvipakkuv ja värvikas pilguheit 1970ndate aastate dekoratiivsesse ja glamuursesse Londonisse, sealt edasi maailma laiemalt koos selle fotograafide, moekunstnike, modellide ja paljude teiste kirju seltskonnaga. Film Manolo Blahniku kingamoest kui tõelusest põgenemisest ja fantaasiast, kui maailma eri kultuuride ja ajastute isevärki sulamist. Lahe vaatamine. 

15. detsembril saab näha dokfilmi „Coco Chaneli lahingud“, mis kajastab 20. sajandi moeikooni vastuhakku ühiskondlikule korrale, juurdunud tavadele ja maskuliinsele maailmale.

Filmist jäi kõlama, et Gabrielle Chanelil oli erakordne iseloom, mis võimaldas sel naisel ise oma saatust kujundada. Palju huvitavaid dokkaadreid kahe maailmasõja vahelisest ajast, eelkõige Pariisist ja pariislastest.

22. detsembril on kavas dokfilm „Isabel Marant: Kollektsiooni sünd“. Isabel Marant (pildil ülal) annab võimaluse saada osa ühe tema kollektsiooni valmimisest, alustades kõige varasematest ideedest kuni poodiumil esitlemiseni.

29. detsembril on ETV2s moekunsti kuu viimane film „Jean Paul Gaultieri viimane etendus“. Moemaailma legendaarne pahapoiss tähistas sel aastal moeetendusega oma 50 aastat kestnud karjääri. See film heidab pilgu nii tema viimasele suurele etteastele kui ka jäljele moekunstis, mida märgistavad korsett, madrusepluusid, tätoveeringumustrid ja meeste seelikud.

Selles postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja filmikaadreid.

Kuulamisi: viisteist kuuldemängu Klassikaraadios

Sättigem end tänasest alates kuuldele, sest Klassikaraadios algab kuuldemängude festival, mida ERR-i pressiteates enneolematuks nimetatakse ja mis kestab 12. juulini.

Mulle, kes ma olin laps ja noor n-ö tele-eelsel ajal, oli raadio alati väga hea kaaslane. Toona oli kuuldemänge raadiokavas palju ja neis esinesid parimad näitlejad, sekka ka päris algajaid, kelle puhul on tore meenutada, kuidas nende, praeguste tuntud näitlejate, esinemistee alguse sai.

Olid kuuldemängud nii lastele kui ka täiskasvanutele, kuuldemängudeks said hästi paljud kirjandusteosed, seejärel hakati korraldama kuuldemänguvõistlusi. Kuuldemängude ja kuuldepiltide kirjutamist ei pidanud patuks meie tuntud kirjamehed ja -naised.

Praegu kuulan kuuldemänge küll varasemast palju vähem, aga mingil iseäralikul kombel on need minu jaoks alati olulisel kohal olnud. Seetõttu Klassikaraadio teade mus huvi ärataski.

Pealegi: ajal, mil järjest suuremat populaarsust omandavad audioraamatud, võiks kuuldemängude kuulamine olla samuti kasvava populaarsusega.

Aga tsiteerin nüüd ERRi pressiteadet:
„Eripalgelised kuuldemängud eesti ja välisautoritelt on Klassikaraadio eetris läbi nädala iga päev kell 19. Kavas on Franz Hieseli „Mida arvate teie Irma Preinist?“, Martin Alguse „Laviin“, Jim Ashilevi „Godzilla“, Ervin Õunapuu „Õhtueine Emmauses“, Grzegorz Walczaki „Kaktus“, Eeva Pargi „Varipruut“, Piret Jaaksi „Aasta pärast“ ja Wolfgang Baueri „Dream Jockey““.

Kuuldemängude festivali kava on koostanud ERR-i arhiivi salvestistest Raadioteatri toimetaja ja teatriekspert Pille-Riin Purje. Peaosades on üldised lemmikud Ita Ever, Andrus Vaarik, Jan Uuspõld, Gunnar Kilgas, Tõnu Aav, Ain Lutsep, Tambet Tuisk jt.

Lisaks on esmaspäevast reedeni kell 12.50 ja nädalavahetusel kell 10.50  kavas lühikuuldemängusari Eesti popmuusika ajaloost. Kuuldepildid laulutekstidest tõstavad esile laulusõnu kui olulist osa meie keele ja kultuuri ajaloos, esitajateks Elina Purde ja Jan Uuspõld.

Blogipostituses on kasutatud ERR-i pressiteate materjale.

EDIT: Kõik loetletud pikad kuuldemängud on ka Jupiteris.

Ühe ülesleidmise hõlbustamiseks

Olen unustanud blogisse panna, et juba enam kui kuu aega tagasi sain FB-s Mart Oravalt teada, et enam ei kehti väide, et ajakirja Noorus pole digitaliseeritud. 2016. a olevat seda tehtud ETERA-s, link olevat juba ligi paar aastat ka ESTER-is. Panen siiagi, ehk leidub huvilisi, kes vanu ajakirju lapata tahavad.
https://www.etera.ee/browse

Igatahes kui ma 2016/2017 raamatut kirja panin, siis seda linki veel polnud ja mul tuli väga paljusid ajakirjatekste refereerida, et üldse ülevaadet anda, mida ja millest ning kuidas Nooruses kirjutati. Lisaks Nooruse 231 numbrile leiab selle lingi abil ka Stalinliku Nooruse (seda nime kandis Noorus mõned aastad), mõlemad vist peaaegu täielikult.

Ja meeldetuletuseks lisan siia ka teabelingi oma raamatu „Nooruse lugu“ ( Petrone Print, 2017) kohta. Olen ESTER-ist ja RIKS-ist mõnikord näinud, et tasapisi seda ikka loetakse. Mis mulle heameelt teeb.
1280.

Kaubanduslik teadaanne

See ei ole aprillinali!
Panin raamatukaupluste veebilehtedelt tähele, et alates tänasest saab minu raamatut „Nooruse lugu“ nii Rahva Raamatu kui ka Apollo kauplustes poole odavamalt ehk 50-protsendilise allahindlusega.

Kuivõrd minu blogi lugejatel on väga erinevad rahakotid, siis ehk pakub see kaubanduslik teadaanne kellelegi huvi.

Vt ka raamatut tutvustavat blogilehekülge „Nooruse lugu“.

Märkus: Ma ei tea, kui kaua hinnasoodustus kehtib.

Veel mu raamatutest

Eile sain kirjastusest teada, kuidas edenes „Nooruse loo“ (Petrone Print, 2017. ISBN: 9789949608478, 232 lk) eelmise aasta müük. Sisuliselt on tegemist nelja kuuga septembrist detsembrini, sest  raamat jõudis müüki augusti lõpupäevil.

Kui arvestada seda, et ma logiseva tervise tõttu esitlusi korraldada ei saanud ja ka lugejatega kohtumisi pole olnud ning reklaami on vähe tehtud (olulisim ehk lõiguke „Kirjandusministeeriumi“ saates), siis oli tulemus ootuspärane – ratsa rikkaks ei saa, aga veidi lisa pensionile küll. Leping kirjastusega ei luba mul täpsemaid arve öelda.

Küll aga olen väga tänulik neile, kes raamatut ostnud on või seda teha kavatsevad! Teavet raamatu kohta saab siinselt blogileheküljelt „Nooruse lugu“. Osta on võimalik raamatukauplustest ja kirjastusest Petrone Print nii tava- kui ka e-raamatuna.

Mu teist raamatut „Eestimaa ilu“ (Kentaur, 2008. ISBN: 9789985985250, 304 lk) on ka veel mõnevõrra alles ja seda saab praegu  minu käest. Täpsem teave blogileheküljel „Eestimaa ilu“.

Kui kellelgi on mu raamatutega seoses mingisuguseidki küsimusi, võib neid alati selle blogi kommentaaridesse kirjutada või e-posti teel esitada. Vastan meelsasti.

„Nooruse lugu“ on müügile jõudnud

Paar päeva tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ on nüüd raamatukauplustesse jõudnud. Ise ma ei ole raamatut veel näinud, aga värskelt välja pandud virnast tegi sugulane täna poes pilti. Samuti on müügil e-raamat.

Vaata ka raamatu blogilehte.

Saan nüüd saladuskatet kergitada...

EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni siin blogis vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest andis täna teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin siin blogis „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.

Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
22. august 2017. Raamat ilmus.

Vahepaus

Üritan nüüd teha igasugustesse kirjutamistesse – blogid, FB, kirjad jms – umbes nädalase pausi, lootuses, et midagi kiiret seda takistama ei tule.

Aku tahab laadimist, sest saatsin peaaegu pool aastat tehtud suure kirjatöö täna kirjastusele ära. Eks näis, mis ja kuidas edasi saab. Illustreerimine, toimetamine ja muu seesugune võtavad veel kindlasti omajao aega.

Igatahes ei taha ma nüüd mõned päevad üldse midagi kirjutada, vaid tegelen muude asjadega, mis vahepeal hooletusse on jäänud, olgu neiks siis lugemine, õuesolek, toakoristamine või mis iganes.

Mainimisi

Õigupoolest ei ole mahti blogisse kirjutada. Tegelen ühe pikema kirjatööga, tegelikult küll alles selle ettevalmistusega - üsna paljude faktide täpsustamisega. Nii et arvuti taga saab blogimatagi istutud pikalt, tõenäoliselt isegi rohkem kui tervisele kasulik.

Mainin siiski, et nädal tagasi ilmus mul taas lugu Õpetajate Lehes, kirjutatud mu lapsepõlve ja noorusea lugemismälestuste blogis Tütarlaps linnast tehtud kolme postituse põhjal: "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed". Lugeda saab siit ja see lehenumber on juba näha ka Digaris.

Tehniline probleem

Pean selle blogi lugejatelt vabandust paluma. Nimelt olen siia ajapikku pannud nii postitustesse kui ka oma loomingu loetelulehtedele üsna palju linke, mille kaudu on olnud võimalik lugeda mõnesid minu eri aastatel kirjutatud artikleid jm tekste nii ajalehtedest kui ajakirjadest, mis on olnud internetis saadaval.

Aga aeg-ajalt uuendavad toimetused oma veebilehti. Mõni aeg tagasi oli seetõttu raske juurde pääseda Õpetajate Lehes ilmunud lugudele. See probleem on nüüdseks lahendatud, igatahes kui viimati vaatasin, siis Õpetajate Lehe arhiiv veebis toimis.

Praegu ei pääse ma internetist lugema Elukirjas ilmunud asju, ei enda omi ega ka muid. Mulje on selline, nagu oleks varasemate aastate arhiivid maha võetud. Tõenäoliselt on põhjuseks Elukirja omanikuvahetus ja ajakirja sisu uuendamine. Igatahes ei saa mu blogi linkide kaudu praegu seal ilmunud tekste lugeda.

On võimalik, et niisuguseid mittetoimivaid linke on blogis minust olenemata põhjustel nüüd üsna palju. Ma ei hakka neid ka maha võtma, sest võib-olla tulevad väljaannete arhiivid internetti tagasi.

Pomm sinu taldrikul!

TÄIENDUS: Seda filmi ei saa enam tasuta vaadata, aga jätan selle postituse esialgse teksti siiski üles lihtsalt meenutuseks.

Sellelt lingilt saab kuni 3. märtsini 2012 filmitootjate loal tasuta ja täispikkuses (1:10) vaadata uut dokfilmi "FRESH" (New Paradigm on Local Food / Fresh Food) toidutootmisest (suur)tööstusliku põllumajanduse teel või tervislikumalt ja loodushoidlikumalt. Samuti saab sealt lugeda selle USA tõsielufilmi kohta lähemalt.

HOIATUS!: Filmis on kohati väga masendavaid kaadreid, haledasüdamelistele ei soovitaks.

http://articles.mercola.com/sites/articles/archive/2012/02/26/fresh-video-documentary.aspx

Blogi nime muutus

Otsustasin blogi nimes väikese muudatuse teha. Igasuguseid "asjadele" "pühendatud" ja neid kirjeldavaid blogisid on blogimaailmas väga palju. Tuli tahtmine pealkirjastada oma blogi teistmoodi, väikesest sõnamängust lähtudes.

Kruus ja tee on kruusatee, loodetavasti mitte liiga tolmune.
Kruus ja tee on ka kruusitäis teed...
Elu on tee, kus kulub vahel ära kruusike sooja teed.
Luuletaja on kirjutanud, et kui kruusatee kraasibki taldu tule ikka mu rõõmude juurde...

Olgu siis blogi nimekski Lihtsate asjade asemel KRUUSATEE.
Vahelduseks, oma lõbuks, omal soovil. Seda enam, et sellel nimel on minu jaoks tähendus - ainult ühe tähe võrra muudetud kujul on see olnud minu ja mu lähedaste nimi, päriselt oma.
Kõik muu blogis jääb samaks. Vähemalt esialgu.

Loodetavasti ei põhjusta ma sellega kellelegi liigseid sekeldusi :)