Kolmeteistkümnes ja reede

Kirjutasin viimati kuu kokkuvõtte siia blogisse jaanuaris. Veebruarist aprillini on kogunenud pildikesed, mida olin kavatsenud järgmiste kuude kokkuvõtete või märksõnade juurde panna. 

Lumemees veebruaris.
Vaade Lamekalt tasapisi sulava lumega ja paljanduva liivaväljaga märtsi lõpus.
Sinilollikesed ehk -lillekesed aprillis.

Need kokkuvõtted jäid kirjutamata. Tundusid tumenenud maailmas kuidagi ebaolulised. 

13. kuupäevaga reeded mõjuvad mulle alati hästi. Täna mõtlesin, et panen vähemasti pildikesed siia. Möödunut meenutama.

Täna oli tähtis:
Stefani eileõhtune edasipääs Eurovisioni lauluvõistluse finaali lauluga lootusest, mida on praegu maailmas nii väga tarvis;
teadmine, et Soome ja Rootsi on tõenäoliselt NATOsse astumise suhtes lõplikku otsust langetamas ja Läänemere kant sellevõrra tugevamaks saab (kuigi Türgi president juba püüdis oma tõrvatilgakest lisada ja teatas, et nende NATO püüdlust ei toeta);
see, et Ukraina peab vastu ja tema abistajad pole ära väsinud;
kauge blogisõbra õnnitlemine tema 75. sünnipäeva puhul;
väga hea raamat, mis mul pooleli on ja mida peaaegu terve päeva lugesin;
igapäevane rutiin oma meditatsiooni(de) ja joogaharjutustega (need viimased juba 980 päeva järjest);
kevadine päike ja valgus.

Must mägi Mustamäel

Läinud  talvel veeti pidevalt ja pikalt Sütiste parkmetsa juurde Tallinna lund. Ikka et tänavad puhtad oleks. Laiem avalikkus sai sellest teada, kui tekkinud lumemäel 1. veebruari hommikul kummuli kukkunud ekskavaatorist veebilehtedes kirjutati.

Valgena lumekatte all võis ehk too kokkuveetud mägi kenagi olla, aga nüüd võib tumedaks tõmbunud kuhjatise kohta öelda, et Mustamäel on üks must mägi juures. Pole ka kuigi tõenäoline, et see niipea ära sulaks. Maastikukujunduslikust seisukohast ei ole vaatepilt ilus. Ka see ei ole teada, kuidas kokkuveetud lumesaast ümberkaudsele loodusele mõjub.

Moblafotod, 11. aprill 2022.

Retk Aegviidust Jänedale

Kaks korda elus olen Aegviidus puhkamas käinud. Nädalakese 1975. ja 1976. aasta suvel. Mõlemal korral keset metsa, majas, mis ehitati 1937. a Trükitööliste Koduks. Kui me seal suvitasime, kuulus maja trükikojale Oktoober, aga ajakirjanikud said ka sinna puhkama, kui trükkalitest vabu kohti jäi.

Seal oli vahva. Söömas käisime Aegviidus ETKVL-i sööklas, kus olid hästi maitsvad road ja sõbralik teenindus. Tundide kaupa uitasime ringi ümbruskonnas, vaatasime üle kõik lähijärved (kõige lähem oli meile Nikerjärv, aga kauged ei olnud ka Vahejärv, Ahvenajärv, Urbukse, Purgatsi jt), uudistasime suurt Jänijõe konna, saime hirmu tunda kõva äikese ajal, söötsime puhkekodu jäneseid ja imetlesime sealse aia lopsakaid pojenge, käisime jaaniööl sõnajalaõit otsimas.

Teisel korral ei saanud ma küll päris nädalakest seal olla, sest puhkekodu pesemiskohas õues põõsa varjus oli nii kohutavalt palju aplaid sääski, et neil õnnestus mind allergiapaistetusse ja palavikku ajada ning me pidime Aegviidust kähku jalga laskma. Aga esimene suvi oli sääsevabam ja väga tore.

Siinsed fotod on retkelt Aegviidust Jänedale. Retkejuhtideks olid meile 1972. a ilmunud Asmu Saare õhuke brošüürike „Aegviidu-Nelijärve“ ja ajakiri Eesti Loodus  (1975, nr 7) Erich Saare ja Ann Marveti kirjutisega „Looduse õpperada Aegviidust Jänedale“, mis sisaldas kõige nähtu kohta hästi põhjalikku seletust.

Alustasime Nikerjärve juurest. Õpperada oli 4,5 km pikk. Meile päris paras maa, sest pidime arvestama ka tagasitulekuga. Vaatasime oose ja salumetsi, möödusime Urbukse järvest ja jõudsime Nelijärve mäele, kus sai näha korraga nelja järve. Natuke vaatasime Nelijärve turismibaasi. Siis läksime üle Kassikulli seljaku, kus 5. kontrollpunkti juures sai põhjalikult ajakirja loetud.

Edasi tulid Jänijõgi ja Siniallikad.

Siis jõudsime Leivamäele, kus mu kaaslast eriti vaimustasid kuklased. Neid oli tõesti vist lausa miljon ja kõndides pidi üliettevaatlik olema, et neile hukatust ei põhjustaks. Sõnajalgu oli ka palju.

Lipumäelt avanes avar vaade nii Jäneda sovhoostehnikumile kui ka ümberkaudsetele põldudele. Kusagil seal kaugemal peaks olema ka Kukevere, mille kunagise mõisaga meie suguvõsal seoseid on.

Edasi läksime Kallijärve äärde. Ilm oli jahedaks tõmbunud, ujuma ei meelitanud. Vesi aga oli peegelsile. Järv sellisena imeilus.

Lõpetuseks vaatasime veidi Jäneda parki, allikjärvi koos vartidega, eemalt ka mõisahoonet ja Jäneda Sovhoostehnikumi tollal uut moodsat hoonet. Siis oligi aeg Trükitööliste Kodu poole tagasi suunduda.

Tore retk oli. Ma ei tea, kas see rada ka praegu alles ja kasutusel on või on sealkandis kõik põhjalikult muutunud. See oli ju nii ammu. Mõtetes olen selles ehedalt õnnelikus päevas korduvalt tagasi olnud.

Iris Murdoch „Meri, meri“

Iris Murdoch

„Meri, meri“

Varraku kuldsari.

Inglise keelest tõlkinud Vilma Jürisalu.

584 lk.

Kirjastus Varrak, 2022. 

Mäletan hästi oma vaimustust, kui Iris Murdochi „The Sea, the Sea“ (1978) eestikeelses tõlkes esmakordselt ilmus (1996).  Pidasin seda üheks paremaks ja hoogsamaks armastusromaaniks üldse. Hiljutist kordustrükki aga lugesin, et saada teada, kuidas „Meri, meri“ mulle veerand sajandit hiljem mõjub, kas pettun või kestab vaimustus endiselt.

Iiri-inglise kirjaniku ja filosoofi Dame Iris Murdochi (15. juuli 1919 – 8. veebr 1999) 18. teos sai ilmumisjärgselt Bookeri auhinna ja hulgaliselt kirglikke lugejaid. Olemuselt väga mitmetahulise romaanina suudab „Meri, meri“ köita paljusid. Esiteks neid, kes millegipoolest sarnanevad Murdochi tegelastele, ahastavad igapäevaelu üle, põevad loomepalavikku, on hingeahastuses või vaevlevad üksinduses. Teiseks neid, kes nii laias maailmas kui ka raamatutes otsivad erisuguseid karaktereid, jälgivad inimsuhetes toimuvat, vaimustuvad manipuleerijatest või panevad pahaks enda omast erinevat mõtteviisi. Kolmandaks neid, keda paelub filosoofia, sest romaanis on rohkesti mõtisklusi, kõikvõimalikke sujuvalt pealetükkimatuid viiteid, mitmesuguseid vaatenurki, paljude suurvaimude ja -mõtlejate seisukohti, milles võib kahelda, aga mida võib ka omaks võtta. Erilisel kohal on idamaade filosoofia, päris palju on Tiibeti budismi mõjutusi.

Võimalike huvitujate loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Kindlasti ei tohiks sellest puududa need, keda huvitab antiiktragöödiate või Shakespeare'i loomingu suurejoonelisus või sisukad arutlused teatrikunstist. Samuti on „Meri, meri“ tõeline maiuspala loodusest innustunutele, sest romaan, mis kohati suurepärast teatrilavastust meenutab, leiab aset looduse vägevate vaatemängude keskmes, vahel nii mühava, teinekord ürgvaikse, aga alati lõpututes värvitoonides mere kaljustel kallastel, kus ka üksikuid kivitükke ja lahjat taimestikku on kirjeldatud tohutu täpsusega. 

Täpsus on üks seda raamatut iseloomustavatest omadustest. Aga see täpsus ei mõju igavalt, vaid köidab lugejat järjest enam. Tõlkija nimetas seda ühes ERR-is tallel olevas intervjuus „irooniliseks täpsuseks“.

Raamatututvustusest: „Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa“. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.“

Ei, ma ei pettunud raamatut taas lugedes, vaid olen endiselt vaimustunud. Kuid teistmoodi. 

Ka pärast paljusid aastaid oli „Meri, meri“ hoogne ja üsna ettearvamatu tegevuskäiguga armastusromaan. Aga nüüd oli see minu jaoks siiski eelkõige teos sellest, kui saatuslikuks võib järjest süvenev kinnisidee kujuneda nii selle omanikule kui ka kõigile, kes temaga kokku põrkuvad. Kuidas oma eesmärgi saavutamise nimel ei kohkuta tagasi mitte millegi ees, kuidas kinnismõtte esialgne näiline ilu ja õilsus muundub laastavaks purustuseks, millest on raske pääseda. Kuidas elu pillub inimesi omatahtsi nagu merelained, kuidas head kavatsused võivad halba põhjustada ja kuidas süveneb kahtlus, kas need kavatsused üldse olidki kunagi head või elas neis ainult vajadus omada, manipuleerida, teiste saatust juhtida. On peaaegu võimatu päästa kedagi, kes päästmist ei taha. 

„… lahtisi otsi ei saa muidugi kunagi korralikult kokku siduda, alati tekivad uued. Aeg teeb nagu merigi kõik sõlmed lahti. Otsused inimeste kohta ei ole kunagi lõplikud, need tekivad analüüsi järeldustest, mis nõuavad kohe ümberhindamist. Inimeste astutud sammud pole midagi muud kui lahtised otsad ja udused arvestused, ükskõik mida kunst ka meie lohutuseks teesklevalt kinnitab.“

Iris Murdochi „The Sea, the Sea“ esimese väljaande (1978) kaanel, mis siin kõrval, oli maailmakuulsa Jaapani kunstniku Hokusai (1760-1849) tuntuim pilt „Kanagawa suur laine“ (u 1831), mis väljendab raamatu meeleolu ja ajatust erilise selgusega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Enn ja Antarktika

Juba mõnda aega, täpsemini alates 11. märtsist, on Tallinnas Lennusadamas jäämurdja Suure Tõllu vöörigaleriis avatud näitus „Antarktika järvede ökoloogia uurija Enn Kaup 75“. Väljapanek valmis Eesti Meremuuseumi ja selle juures tegutseva Eesti Polaarklubi koostöös. Näitust saab näha kuni 15. jaanuarini 2023. Usun, et see on külastajatele põnev vaatamine.

Pressiteatest: „Viiskümmend aastat tagasi, märtsis 1972 jõudis Enn Kaup meteoroloogina esimest korda Antarktisele. Seal tärkas tal huvi järvede ökoloogia vastu, mille najal pea kümnend hiljem, aastal 1981 väitles ta end neile pühendatud uurimusega teaduste kandidaadiks, mis oli esimene eestlase tehtud teaduskraad Antarktikast. Teadustööks vajalike materjalide ja teadmiste kogumiseks osales Enn Kaup kokku üheksas erinevas Antarktika ekspeditsioonis, kahel neist koos pika talvitumisega.
/- - -/
...väikesel näitusel näeb esemeid, mis annavad ettekujutuse, kuidas on toimunud töö Antarktikas. Nende hulgas on näiteks ekspeditsioonipäevikud, spetsiaalselt polaaruurijatele toodetud 24-tunnise numbrilauaga kell ja sealsetes tingimustes toimetamiseks mõeldud nahkjakk ning ka radiogramm, mille Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon saatis omaaegsetele talvitujatele.“

Minule on Enn tuttav juba ammusest ajast ja hoopiski eesti keele kaudu. Nimelt käisin 1964. a märtsis kümnenda klassi õpilasena Tartus vabariiklikul keskkooliõpilaste emakeelealasel võistlusel, kus mul õnnestus saada teine koht. Esimeseks aga tuli tookordsete võistlejate hulgast abiturient Enn Kaup. Oleme oma pika tutvuse jooksul mõnigi kord kohtunud, oma esimeselt talvitumiselt Antarktikas tõi Enn mulle meeneks vahva foto pingviinist, kusjuures foto tagaküljel oli polaarjaama Molodjožnaja tempel.

Hulk aastaid hiljem, kui Enn juba kuuekümneseks sai, kirjutasin temast pika loo ajakirja Kodutohter, pealkirjaks pani toimetus „Võrdleb inimest pingviiniga“ (august, 2006). Loo juures olid Ennu Antarktika-fotod. 2008. a panin selle loo ka oma raamatusse „Eestimaa ilu“ (sel korral pealkirjaga „1150 päeva Antarktikas ehk Inimene on suur pingviin“ (lk 272- 280).

Enn ise on kirjutanud mitu raamatut aime- ja reisikirjanduse huvilistele. Laiale ringile on neist vist tuntuim „Minu…“ sarjas ilmunud „Minu Antarktika: daamideta tantsuõhtud“ (Petrone Print, 2021). Mõistagi on ta paljude teadusartiklite autor ja rohkesti panustanud Eesti Polaarklubi tegevusse.

Siinne foto on üks neist piltidest, mis Enn mulle andis Kodutohtri loo juures avaldamiseks, hiljem ilmus see ka raamatus „Eestimaa ilu“. Enn on sellel Antarktikas koos pingviinidega 1988. a.

Selles blogipostituses on kasutatud Eesti Meremuuseumi pressiteadet (11. märts 2022; saadud EAL-i listi kaudu).

Vaatamisi: toidufilmide teemakuu dokid (täiendatud)

Toidukunstikuu raames on alates tänasest ETV2s näha maitseelamusi pakkuvad dokid toidust, toorainest ja gastronoomia suurkujudest. Dokke on neli. Kõiki neid saab näha ka Jupiteris. Kui neist mõnda vaatan, siis lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Täna, 2. novembril kl 21.30: „Toiduvõitleja“ („Food Fighter: One Woman's Crusade Against Waste“; Austraalia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Suurbritannia, Tai, 2018).
Doki keskmes on toidu raiskamise vastu võitlev Ronni Kahn, kes asutas heategevusorganisatsiooni OzHarvest, mis kogub üle jäänud toidu kokku ja annetab selle vähekindlustatud inimestele. Ronni Kahn tegutseb selles filmis kahe aasta jooksul Austraalias, Euroopas ja Lõuna-Aafrikas. Samal ajal on tema isiklikus elus nii valu kui ka rõõmu.

9. novembril kell 21.30: „Varjus kasvanud kohv“ („Shade Grown Coffee"; Taani, 2020).
Film uurib, kuidas keskkonnasõbralik kohvikasvatus võib aidata kohalikke kogukondi, peatada metsade hävitamist ning kaitsta loomade ja lindude elupaiku. Samuti näitab dokk, kuidas iga kohvitarbija saab anda oma panuse, et nende lemmikjoogi tootmine oleks võimalikult jätkusuutlik. Sõna saavad kohvikasvatajad ja -gurmaanid.

Õppefilmina mõjuv selgitus sellest, kuidas mahekohv Etioopiast, Nicaraguast, El Salvadorist, Panamast, Mehhikost, Guatemalast jm Taanimaale kohvigurmaanide lauale jõuab. Kõige rohkem on jälgitud Etioopia metsakohvi kasvataja Akmel Nuri (pildil) töid ja tegemisi 200 hektari suurusel maa-alal, millel paikneb nii suur istandus kui ka looduslik mets ning kohv on linnusõbralik. Huvipakkuv on kohvi jõudmine kasvatajalt tarbijani, eriti oluline on sellel teekonnal kohviröstijate täpsust, kogemust ja teadmisi nõudev töö. Looduse- ja linnusõbraliku varjus kasvanud kohvi puhul on terav nii looduse tasakaalu kui ka õiglase hinna küsimus.

23. novembril kell 21.30: „Auguste Escoffier ehk moodsa gastronoomia sünnilugu“ („Escoffier“; Prantsuse, 2020, rež Olivier Julien).
Gastronoomia ehk peenkokakunst sündis umbes sajandi eest tänu mitmetes luksushotellides töötanud legendaarsele meisterkokale Auguste Escoffier, kes moderniseeris Prantsuse kokakunsti ning muutis selle maailmakuulsaks. Lisaks uudsetele maitsetele lõi Escoffier ka mudeli, mis puudutas hügieeninõudeid, personali töörõivaid ja toidu serveerimist. Dokis saab näha arhiivikaadreid ja usutlusi praeguste tipptegijatega.

Seda dokki tahtsin kindlasti vaadata ja vaatasingi toidukuu filmidest esimesena. Sain väga hea meeleolu ja uusi teadmisi. Aga selle üle pole põhjust imestada, sest Escoffier' puhul käisid hõrk toit ja hea meeleolu lahutamatult koos.

Noore kokaabilisena 1865. a väikelinnast Pariisi saabudes oli tema esimesi muresid luua kabaree Moulin Rouge köögis rahulik ja viisakas meeskonnavaim. Ametiredelil edenes ta kiiresti ja peakokana omandas suure tunnustuse, ühtlasi oli ta esimese kokakolledži asutaja. Nüüdseks on selles õppinud tuhandeid tulevasi peakokki. Noorena spetsialiseerus Escoffier kastmete valmistamisele, aga pidas kogu kokandust kunstiks, mis peab alluma teaduse reeglistikule. Heas toidus peab avalduma toiduainete loomulik maitse.

Escoffier oli esimene peakokk, kes esitles oma toite restoranikülalistele, tuues neid ise lauda, kuulsustele valmistas ta huvitavaid just neile omistatud roogi ja pidas lugu isikupärasest toidust. Esteetiline serveering oli kui peakoka signatuur.

Koos Césare Ritziga pani ta aluse luksushotellidele, mille tõmbenumber oli suurepärane restoran. 1890. aastast tegutses Escoffier koos Ritziga Londonis, seejärel taas Pariisis, siis USAs. 1920. a ilmus tema põhiteos „Kulinaaria juhtnöörid“,  millest sai Prantsuse gastronoomia piibel. Escoffier' tees oli püüelda täiuse poole lihtsuse ja aususega.

30. novembril kell 21.30: „Tasakaalu retsept“ („La receta del equilibrio“; Hispaania, 2020).
Selle 2020. a valminud doki keskmes on kahe Michelini tärniga pärjatud hispaania meisterkokk Ricard Camarena, kes Covid-19 pandeemia tõttu oli sunnitud oma restoranid sulgema. Kui Camarenal tekib võimalus pärast pikka sulgemist kohad taas avada, seisab ta silmitsi raskuste ja väljakutsetega, mis sunnivad restoraniäri uutes oludes ümber hindama. Samal ajal annavad Valèncias asuvad aiad endist viisi saaki ning looduse ringkäik jätkub häirimatus rahus.

Praeguse ajahetke jaoks väga huvitav dokk aitab võrrelda meie hakkamasaamist ja üleelamisi  koroonaoludes teiste hakkamasaamisega, antud juhul Hispaania restorani peakoka, tema abikaasa ja alluvate omaga. Inimesed soovivad olla kaitstud ja on selle nimel pingutusteks valmis: mõtlevad hoolega läbi, kuidas taas avada koroonapiirangute tõttu suletud restorani, kuidas tagada ohutus (kannavad maske, tervitavad küünarnukitsi, mõõdavad kaugust laudade vahel jne).

Koroona toob kaasa kohaliku ja hooajalise tooraine (eriti köögiviljade, nii juurte kui õite) märksa olulisema ja läbimõelduma kasutamise. Paneb mõtlema sellele, et suurturgudel on ninapidi koos väga palju inimesi. Ehmatab ja harjutab surmaga, sest päevas on surnud sadu inimesi. Aga paneb mõtlema ka sellest, et elus tuleb õppida pause tegema, sest edasitormamine peab vahelduma puhkusega ja ajaga oma pere jaoks.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet (2. nov 2021) ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Elusad teod

(Üleval kaanel) „Ärge pange siia lahtiselt elusaid tigusid, sest nad roomavad uuesti välja siit.
Šampuse pudeleid ärge ka pange!!!“
(Alumisel kanistril) „Elusad siia. Kork kinni!“

Pildistatud: sept 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest!

Eile käisime karupuuris ja lõunastasime koos varblasega

Eilsed loomaaiapildid on veidi tavatud. Mis teha, kui suuremateks elamusteks kujunesid meie söögilauale vapralt seltsiliseks kippuv üksildane värvuke ja võimalus ringi liikuda kunagistes karupuurides, kus on avatud näitus.

Kulle, kotkaid, elevante ja ninasarvikuid ei pääsenud vaatama, sest loomaaias käis teede asfalteerimine. Eelnevalt ei olnud me taibanud loomaaia kodulehelt vaadata, et neid mõned päevad näha ei saa.

Ka ahvidega ei vedanud, sest nende elupaiku parajasti koristati ja need olid kinni kaetud. Ei hakanud poolt  tundi ootama, vaid liikusime edasi uute loomade juurde. Sestap sai kotkast ja ahvi ainult kujude alleel pildistatud.

Lumeleopard osutus moblafoto jaoks liiga kiireks, kuigi viibis kaua otse mu nina ees. Jääkarud tegelesid meelelahutusega. Tuju oli hea, kuigi tuul oli tugev. Aga mõne foto tegi just tuul ilusaks.

Mis siin ikka pikalt jutustada, vaadake parem pilte.

 

Tallinna loomaaed, 6. okt 2021.
Külalisesineja ja minu moblafotod.

Mustamäel on praegu väga ilus

Tegin täna üle hulga aja mõnekilomeetrise jalutuskäigu Mustamäel. Praegu on siin väga ilus. Kunagi istutatud puud ja põõsad on lopsakaks kasvanud ja kiirgavad kuldset sügist. Õiteilu on ka.

Moblafotod, oktoober 2021.
Pildimasin oli külalisesineja käes. Aitäh!