Showing posts with label Video. Show all posts
Showing posts with label Video. Show all posts

16/03/2022

Kuulates Boriss Grebenštšikovi

Kuulan juba hulk aega ja ka praegu seda postitust tehes Boriss Grebenštšikovi laule. Teadupärast on ta üks neist suurtest staaridest, kes said sõjavastaste vaadete eest Venemaal esinemiskeelu. 

Boriss Grebenštšikov (BG, sünd 27. nov 1953) on poeet ja muusik, helilooja ning rokkbändi Akvarium laulja ja kitarrist, üks nõukogude rokkmuusika rajajatest. 

Grebenštšikovi olen ikka aeg-ajalt kuulanud, tema esituslaad meeldib mulle, samuti ta laulude mõtlikud sõnumid. Õnneks on YouTube’is tema ja rokkansambel Akvariumi esituses palju palasid ja kontserte ning minult saavad need kindla kuulamissoovituse. 

Ühe lühikese armsa laulu, oma suure lemmiku, panen ka selle postituse lõppu. Aga viimaste aastate laulud on Akvariumil ja Boris Grebenštšikovil väga tõsised. Näiteks „Пошёл  Вон Вавилон“, „Podmoga“, „Сякухачи“ jt, milles väljendub laulja filosoofiline olemus.

Tulin blogisse, et kirjutada, kuidas  ma eile end järsku vanana ja abituna tundsin. Aga  selle muusika kuulamine on nüüd eilse halva tunde ära viinud. Polnud ju midagi erilist. Läksin lihtsalt Smartpostist pakki ära tooma, aga kui olin koodi sisestanud, siis kapiuks ei avanenud, kuigi tekst ekraanil näitas, et uks on avatud. Teisel katsel juhtus sama. Moblat polnud, sest ma ei kanna seda kogu aeg kaasas,  ja ma ei saanud ekraanil olevale abinumbrile helistada. 

Samal ajal tekkis koperdava minu taha järjekord. Keegi ei pahandanud, üks noorem naine tuli appi, helistas, kuhu vaja, aga ka sealt tehtud kaugjuhtimise peale ei tulnud pakikapp lahti. Kogu episood kestis umbes kümme minutit ja mul oli piinlik, et teised peavad minu pärast aega raiskama. Lõpuks lubati telefoni teises otsas, et mõne tunni pärast pannakse mu pakike uude kappi ja saadetakse mu kodusolevale moblale uue pakikapi kood. Tänasin abistajat ja tulin koju. Õhtul saabuski uus kood ja täna sain oma pakikese kätte. 

Aga millegipärast jäi mul sellest üsna tühisest vahejuhtumist ebameeldiv saamatuse ja väsimuse tunne.

Olgu, kuidas on, praegu kuulan ja naudin muusikat. Sain oma olemuse ja olemise tagasi.

Laulu „То, что я должен сказать“ juurest YouTube'is leidsin huvitava teksti sellest, et kaks nädalat tagasi, 2. märtsil oli Londoni klubis The Troubadour Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovi kontsert Akvariumi 50-aastaseks saamise auks. See kontsert kujunes muusikute järjekordseks sõjavastaseks esinemiseks.

„Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on hullumeelsus ja selle algatanud inimesed on Venemaa häbi,“ avaldas BG oma arvamust mõni päev enne kontserti. Trubaduuri-klubis esinemisest unistas ta juba ammu, kuid ei kujutlenud, et see juhtub niisugusel ajal.

Akvarium alustas seda kontserti vana sõjavastase lauluga Esimese maailmasõja päevilt, mille omal ajal laulis kuulsaks Aleksandr Vertinski ja millel on kaks pealkirja: „То, что я должен сказать“  ja „Я не знаю, зачем и кому это нужно“ („See, mida ma pean ütlema“  ja „Ma ei tea, milleks ja kellele seda on vaja“). Seejärel esitati legendaarseks saanud kompositsioon „Господу видней“, „Псалом 151“, „Голубой огонек“, „Махамайя“, „Серебро господа моего“, „Не судьба“ ja muud Akvariumi-klassikat.

Ja siis leidsin ma ka olulise fakti just selle armsa laulu kohta, mille lubasin panna postituse lõppu. Nimelt esitas Akvarium sel Londoni kontserdil taas pärast pikki aastaid oma kuulsa laulu „Город золотой“, mille eel BG ütles kuulajatele: „Palvetan, et selle laulu ajal vähemalt üks kuul lendaks mööda, et vähemalt ükski pomm ei tabaks maja.“

See laul on siin: https://youtu.be/7CNjq-DVW00
„Kuldne linn“ – „Город золотой“ – „City Of Gold“, esitavad Akvarium – Аквариум ja Boriss Grebenštšikov. Laul filmist „Assa“ (1987).

07/03/2022

Vaikima sunnitud


Olen üsna tähelepanelikult jälginud ajakirjanduse käekäiku praegusel Venemaal. Elan kaasa sõltumatute ajakirjanike muredele. Salvestasin enesele Venemaa sõltumatu väljaande Novaja Gazeta märtsialguse lood sellest, kuidas sõltumatuid ja sõda ehk Ukrainas toimuvat Venemaa agressiooni sõjaks nimetavaid meediakanaleid ja väljaandeid suletakse. Ka siinse pildi laenasin Novaja Gazetast (loodan, head kolleegid, et te ei pahanda!), sest see on ausa ajakirjanduse vaikima sundimise sümbol.

Siia ma pikki lugusid ei pane, küll aga mõned veebilehel avaldatud teated, näiteks karmid käsud, mille all Vene ajakirjandusel tuleb toimida:

„24 февраля, в день начала „специальной операции“ в Украине, Роскомнадзор потребовал от СМИ при ее освещении использовать информацию и данные „только из официальных российских источников“. „При подготовке своих материалов и публикаций, касающихся проведения специальной операции в связи с ситуацией в Луганской Народной Республике и Донецкой Народной Республике, они обязаны использовать информацию и данные, полученные ими только из официальных российских источников“, – говорится в заявлении РКН. За невыполнение этого требования грозит штраф на сумму до 5 млн рублей по статье 13.15 КоАП и блокировка сайтов изданий.

4 марта в УК введена статья 207.3 – „О публичном распространении заведомо ложной информации об использовании Вооруженных Сил РФ в целях защиты интересов России и ее граждан“. Согласно ей, за распространение „фейков“ можно получить до 10 лет лишения свободы. Если это повлекло „тяжкие последствия“ – до 15 лет.““

4. märtsil teatas Novaja Gazeta:

„В силу вступил закон о наказании за „фейки“ о действиях российских Вооруженных Сил. Это, безусловно, отразится на полноте редакционной повестки, и многие материалы мы вынуждены удалить. Однако мы приняли решение продолжать работу.“

Tuletan siinkohal meelde, et Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes hiljuti ka Eestis viibis, pälvis 8. oktoobril 2021 Nobeli rahupreemia. Oma lehe kohta on ta öelnud: „Ma ei armasta sõna „missioon“, sest seal, kus on missioon, on ka messias, ja kus on messias, seal on ka kummardamine, aga meie töö eesmärk on – ajal, kui suurem osa Vene meediast teenindab riiki – ühiskonna teenimine.“

Märtsi alguses suleti väga populaarsed, terava ütlemisega ausameelsed ja sõjavastased telekanal Dožd ja kõik raadiojaamaga Ehho Moskvõ seotud väljundid, kaasaarvatud veebileht rohkete blogidega.

Ehho Moskvõ (Эхо Москвы) oli 22. augustil 1990 loodud raadiojaam, mis edastas ööpäev läbi uudiste- ja jutusaateid 3. märtsini 2022. Jaama on nimetatud „Venemaa vaba ajakirjanduse viimaseks bastioniks“. Peatoimetaja oli alates 1998. aastast Aleksei Venediktov, omamoodi legend ajakirjanike hulgas. Aktsiaseltsi Ehho Moskvõ aktsiatest kuulus 66% Gazprom-Mediale, 34% jaamas töötavatele ajakirjanikele. 1. märtsil otsustas Roskomnadzor raadiojaama sulgeda, direktorite nõukogu hääletas raadiojaama likvideerimise poolt.

Dožd (Дождь) oli samuti ööpäev läbi töötav telekanal koos mitme kaasväljundiga. Põhiliselt anti edasi uudiseid, analüüse, diskussioone ja autorisaateid, aga ka kontserte, dokfilme jm. Poliitiliste sündmuste ja protestiliikumiste puhul ei jäädud kõrvaltvaatajaks, vaid öeldi oma sõna. Roskomnadzor piiras telekanali tegevust, ajakirjanikke ähvardati ja 2. märtsil lahkus neist suur osa eesotsas peatoimetaja Tihhon Dzjadkoga Venemaalt. Päev hiljem teatas telekanali peadirektor Natalja Sindejeva, et telekanali kollektiiv on otsustanud töö ajutiselt katkestada, kuid kunagi tulevad nad taas. 

Olen olnud rohkem kursis Ehho Moskvõ tegevusega, selle väga heade ajakirjanike ja asjalike saatekülaliste saateid kuulanud ja vaadanud, blogisid ja arvamusartikleid lugenud, Doždi olen vaadanud vähem. Pean nendest ilmajäämist suureks kaotuseks. Venemaal on nüüd veel vähem võimalusi tõde teada saada. Kirjutasin siin vaid kahest suurest kanalist, aga ausa sõna väljaütlemise võimalustest on ilma jäetud või jäämas ka väiksemad sõltumatud väljaanded.

Suur enamik Venemaa ajakirjanikest on uutele seadustele allunud ilma igasuguseid vastulauseid ja küsimusi esitamata. Sama on sisuliselt teinud ka Venemaa Ajakirjanike Liit. Üheks väheseks erandiks on selle Karjala osakonna ajakirjanikud, kes on pannud sõjatsensuuri seaduslikkuse küsimärgi alla ja seda ka avalikult teatanud. Küllap ei ole neil kerge.

EDIT, 8. märtsil 2022: Lisan siia olulised kuulamissoovitused (vene keeles) YouTube'ist. Videod on pikad, kuid pakuvad rohket mõtteainet.
Акунин – что происходит с Россией / вДудь. Kirjanik Boris Akunini tõlgendus sellest, mis toimub Venemaaga ja Venemaal. Jutuajamine 4. märtsil 2022.
https://youtu.be/70RmF0rPj9o
Дмитрий Муратов: „Здорово определились добро и зло“; „Скажи Гордеевой“. Ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja, Nobeli rahupreemia laureaadi Dmitri Muratovi vestlus maailmast ja rahust, mida enam ei ole, ning elu reaalsusest. Jutuajamine 7. märtsil 2022.
https://youtu.be/8CW-WAJq0ts.

EDIT: 28. märts 2022. Täna kl 14.49 teatas Novaja Gazeta veebileht:
„Мы получили еще одно предупреждение Роскомнадзора.
После этого мы приостанавливаем выпуск газеты на сайте, в сетях и на бумаге 
– до окончания „специальной операции на территории Украины“.
С уважением, редакция „Новой газеты“.“

13/04/2020

Lootuse muusika

Eilse õhtu kõrghetked olid minu jaoks Andrea Bocelli kingitus maailmale ja jõudsid kõikideni otsepildis tühjast Milano Toomkirikust ja selle esiselt. Otseülekande ajal oli YouTubes ligi kolm miljonit vaatajat, nüüdseks on nende arv jõudmas 30 miljonini.

Andrea Bocelli: Music For Hope - Live From Duomo di Milano
https://youtu.be/huTUOek4LgU

Kavas: Francki "Panis Angelicus", Gounod' "Ave Maria", Mascagni "Sancta Maria", Rossini "Domine Deus" ja Newtoni "Amazing Grace".

Ja need tühjad tänavad...

Ja meis kõigis peituv eluvaim...

Aga eilse ilusa hommikuhetke pakkus mulle üks oravake, kes köögiaknast paistis männitüvedel hommikuvõimlemist tegemas. Munad jäid mul seekord värvimata, aga võtan selle "suure maalritöö" ette pärast järgmist poeskäiku umbes nädala pärast mõnel kirkal kevadisel päeval. Miks mitte...

31/03/2020

Kuulsused ja kätepesu

Minu lapsepõlves oli levinud salmike: „Pese puhtaks oma käed, siis sa nägus välja näed!“ Nägusad tahtsime kõik olla ja kätepesemine kujunes igapäevaseks harjumuseks. Hästi sagedaseks seejuures.

Ja hea oli, et kujunes, sest praegu tuletatakse kätepesemist jälle palju meelde. Veel sagedamini kui mu lapseeas. Ja teises, karmimas kontekstis: et sa koroonasse ei nakatuks.

Aga ometigi ajavad tuntud näitlejate kätepesukaadrid vaatajale muige suule. Näiteks Jack Nicholson ja tema seebivirnad:
https://youtu.be/0Y8EyIY-_I0

Või nooruke Leonardo DiCaprio nii kätepesu kui uksenupu puudutamise kartusega:
https://youtu.be/JPGhlevhMFU

Kuigi me ise neist suurt ei erinegi.

Nicholson peseb käsi filmi  „Enam paremaks minna ei saa“ („As Good As it Gets“, 1997) algustiitrite taustal, DiCaprio stseen on filmist „Aviaator – valguses ja varjus“ („The Aviator“, 2004).

Head vaatamist!

25/03/2020

Vaatamisi: südamlikud rebaselood ja piltlik selgitus aktuaalsel teemal

YouTube soovitas mulle vaatamiseks head selgitavat peaaegu multikat koroona kohta. Vaatasin ära ja soovitan oma blogi lugejatele ka:
https://youtu.be/BtN-goy9VOY

See Kurzgesagt'i video on valminud mõned päevad tagasi, 19. märtsil ja seda on vaadanud ligi 20 miljonit inimest. Piltlikult selgitatakse, mis on koroonaviirus, mida ja kuidas mõjutab, mida saab selle vastu ette võtta ja miks need ettevõtmised on vajalikud, miks püütakse koroonanakkuste lainet aeglustada jms, mille teadmine praegu kogu maailmas ja meil ka aktuaalne on. Videol on eestikeelsed subtiitrid ja minu arvates sobib see vaatamiseks ka koolilastele. Nende vanematel aga aitab selgitada, miks on kodus püsimine vajalik.

Neile, kes koroonauudistest väsinud on, ja kõigile teistele ka võivad aga sobida rebase Alice ja tema peremehe Ivani lood – Alice the Fox –, mis on samuti YouTube'i videod, mida on üle saja ning mida saab näha siit:
https://www.youtube.com/channel/UCiEFbQHfI-iiez0NBr6ZV1g/featured

Rebaselood on vene keeles, aga ka keele mitteoskajad tajuvad videopiltidel kindlasti seda kooskõla, mis rebase ja ta peremehe vahel valitseb. Hea, lahe ja hingesoojendav suhe. Mulle tõid need kanaliha suhtes allergilise rebase videod meelde Väikese Printsi koos oma rebasega. Mäletate ju: „... kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas.“

Pildil on kaader täna üles pandud videost. Viie tunniga kogus see üle 69 000 vaatamise.

1320.

19/03/2017

Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“


Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“

Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

22/01/2017

Will Self „Vihmavari“


Will Self
„Vihmavari“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2016.

Ma ei ole päris kindel, kumb variant oleks parem: kas lugeda Will Selfi eriskummalisel viisil kirjutatud romaani „Vihmavari“ (Umbrella, 2012) teadmata midagi selle ajendiks olnud sündmustest psühhiaatria ajaloos või teades, millega oli tegemist ja kuidas eksperiment kulges?

Mina olin viimast tüüpi lugeja, sest mu lemmikfilmiks on juba väga kaua olnud 1990. a tehtud mängufilm „Ärkamised“ Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosas ja sellega seoses lugesin mõned aastad tagasi läbi ka filmi aluseks olnud maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi 1973. a kirjutatud väga mahuka ja raske raamatu „Awakenings“.

Olen neist ka selles blogis kirjutanud, aga ärge toksake neid selle  teksti allosas olevaid linke siis, kui tahate Will Selfi romaanile läheneda „puhta lehena“, teadmata täpsemalt, mis ees ootab.

Oleks päris huvitav teada, kui palju kasutas Self oma peategelase arst Zack Busneri noore ja vana tegelaskuju loomisel seda, mida ta teadis Oliver Sacksist. Päris rohkesti fakte tundub klappivat, aga siis tuleb lugemisel tõrge, kui lugeda näiteks:

„Nii et hüsteerilise ahastusega silmitsi seistes surus ta sellele peale omaenda lihtlabase norutunde. Neil hommikutel, kui Busner oli morn, diagnoosis ta depressiooni, neil, mil ta oli morn, kuid oli ühtlasi joonud liiga palju kohvi, maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ja hommikuil, mil ta klammerdus kraanikausi serva külge ja nägi peeglist endale vastu jõllitamas sassis juustega Vana Meremeest, kes ei suutnud talle silma vaadata ja kelle oimukohad kõmisesid musttuhande sürrealistliku retke riimidest, ajas ta habet, pani riidesse, sõitis Austiniga Friern Barbetisse ning pani esimesele vastuvõetud patsiendile olenevalt kulli ja kirja viskamisest diagnoosiks kas skisofreenik või hüpomaaniline, olles täiesti kindel, et kumb see ka poleks ... tuleb kõik pesus välja.“

Kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et Sacks niimoodi diagnoose oleks pannud.

Aga ega ei peagi uskuma. Romaan võib ju olla tegelikule elule põhinev väljamõeldis, kuid mitte see tegelikkus ise.

Busner noorena ja Busner vanana ei saa jätta mõtlemata postentsefaliidsete patsientide taasärkamisele, need mõtted jooksevad kõrvuti ja koos pikaajalise patsiendi Audrey Deathi mõtete ja mälestustega, segunedes nendega ja veel tuhandete allhoovustega sel määral, et romaani peab lugema väga tähelepanelikult saamaks aru, kes, kus, mis ja millal ning võib juhtuda, et sellest ei olegi võimalik aru saada, sest sõnad jooksevad Selfil pideva joana, moodustavad kujundeid, kogunevad lompidesse, võtavad siis jälle uue voolusuuna, puudutavad aeg-ajalt vihmavarju kui eset ja kui sümbolit, keerlevad läbi kümnete aastate, vahelduvad enamasti isegi taandridu jätmata tava- ja kaldkirjas, imbuvad siis jälle haiglakorpustesse mattunud patsientide ja neist rohkem või vähem hoolivate arstide argipäeva. Sekka ülevoolavalt palju ka eri ajastute kultuuri- ja olmetausta.

Ei ole kerge lugemine, ei ole. Aga huvitav on küll.

Tõlkija jaoks on see olnud keerukas töö. Kui tõlkija nime teada saan, panen siia kirja, praegu ei tea, sest raamatu tiitelleht pakub üht nime, impressum teist. Aga Triin Tael on minu arvates selle sõnade voolavuse ja aegade ning mõttekäikude ülekandumise vahendamisega väga hästi hakkama saanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

Teoses on ülirohkesti vihjeid kõikvõimalikele kultuuriväljunditele. Näiteks kohe päris raamatu alguses kõnnib peategelane inglise rokibändi The Kinks 1970. a loodud ahvmehe-laulu saatel. Panen selle siia:


Ja siin on viited eespool mainitud postitustele dr Sacksi tööst:
(Raamat) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2014/09/arkamised-awakenings.html 
(Film) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2008/01/rkamised-awakenings.html

18/12/2016

Tänasele sünnipäevalapsele

Tänasele sünnipäevalapsele lillede asemel see laul, mis tema sünniajal just selles esituses ülipopulaarne oli.


Palju õnne!

EDIT: vastu tulles kuulajate soovile eesti keeles ka, meenutuseks "Entel-Tentelist":

06/08/2016

Paar sammu Clarice Lispectori metsiku südame ligi


Mõned aastad tagasi leidsin Graciela Barrera blogi "Las palabras son mis ojos" ("Sõnad on mu silmad"), mis paelus mind oma postituste erilise värskusega ja lopsakalt täpse sõnakasutusega, mis on omane Ladina-Ameerika kirjandusele. Sestsaati olen seda Mehhiko-päritolu blogi ikka ja jälle lugemas käinud ja saanud osa seal pakutud muusikast (Caetano Veloso jt), raamatututvustustest (Baricco, Pessoa jt), mitmesugustest meenutustest ja mälestustest blogija sõpruskonna ja huvideringi kohta.

Just selle blogi kaudu tärkas mul huvi Lõuna-Ameerikas väga tuntud Brasiilia kirjaniku Clarice Lispectori (1920-1977) loomingu vastu. Graciela Barrera armastab tema teoseid lugeda ja on oma lemmikust blogis südamlikult ja palju kirjutanud. Ka oma blogijapseudonüümi Clarice Baricco võttis ta endale kahe lemmikkirjaniku nimede liitmise teel.

Aga see selleks. Olen otsinud Clarice Lispectori teoseid meie raamatupoodidest, aga pole leidnud, küll on mul viimasel ajal õnnestunud internetist leida mõned tema raamatute inglis- ja venekeelsed tõlked, mis lugemisjärjekorras ootavad. Suurt rõõmu tegi mulle, et Toledo kirjastus andis tänavu eesti keeles välja Clarice Lispectori esikromaani "Metsiku südame ligi" (Perto do coração selvagem, 1943), mille on portugali keelest tõlkinud Riina Roasto.

Oli puhas juhus, et lugesin seda kauni brasiillanna romaani e-raamatuna just nüüd, kui Brasiiliale on olümpiamängude tõttu koondunud kogu maailma tähelepanu. Olümpialainele pole ma veel jõudnud, aga väike samm Brasiilia kirjanduse tundmaõppimiseks on taas astutud.

1960ndatel aastatel oli Eestis väga populaarne Brasiilia kirjaniku Jorge Amado romaan "Gabriela", mille kirglikud tunnetepursked küllaltki karedaid põhjamaiseid lugejahingi vapustasid. Ehk küll tollastes raamatututvustustes rõhutati, et "Gabriela" olevat ühiskonnakriitiline romaan, võtsid kõik lugejad seda erootikaküllase armastusromaanina. Enamikule lugejatest oli see esmaseks tutvuseks Ladina-Ameerika rikkaliku keele- ja kõnepruugiga kirjutatud teosega.

Clarice Lispector on samuti väga eripärase keele ja stiiliga kirjanik. Ma ei ole päris nõus tema loomingu tutvustustes, ka "Metsiku südame ligi" tutvustuses öelduga, et Lispectori loomingu eriomased jooned on kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus; et ta loob unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu.

Minu jaoks on tema tegelaste sisekaemused vägagi kirglikud ja pingelised, õõvastavat ma neis samuti ei leia, neutraalsuse ja segasuse asemel on mu meelest väga täpsed ja teravad, kohati isegi valulised suhtumised. Keelekasutus on jah ülimalt poeetiline, kuid mitte võõrastav, vaid nõtke ja paindlik -  pulbitsevat jõevoolu või kaldale laksuvat merelainetust meenutavana haarab see lugeja endasse.

Kohati tundub mulle "Metsiku südame ligi" puhul, et tõlkijal on olnud raske leida eesti keelest sobivaid varjundeid, seda keelenõtkust ja paindlikkust, seda sujuvalt sügavusse viivat hoovust, mis vist originaalis peidus on, Aga õnneks on niisugune kohatine kohmakus harv ja tõlkija üldiselt hästi romaani mitmekihilisusega toime tulnud.

Üks tekstinäide ka:
"Oli palju ilusaid tundeid. Ronida mäkke, peatuda tipus ning pilku heitmata tunnetada selja taga vallutatud maid, talu kusagil kaugel. Tuul sasimas riideid, juukseid. Käed vabad, süda sulgub ja avaneb pööraselt, nägu aga päikse käes selge ja rahulik. Ja ta teab, et maapind ta jalge all on nõnda sügav ja nõnda saladuslik, et pole vaja karta ootamatut mõistmist, mis hävitaks müsteeriumi. See oli võimas tunne."

Clarice Lispectori eluloo leiab siit.

Toomas Raudam arvustab romaani "Metsiku südame ligi".

Siinses videos on näha, kui kaunis oli selle kirjaniku välimus; keeleoskaja saab nautida ka tema tsitaatide ilu; tema mälestuseks laulab Brasiilia muusik Caetano Veloso.

03/12/2015

Tom Perrotta „Allesjäänud“


Tom Perrotta
„Allesjäänud“

Inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2015.

Seoses Tom Perrotta romaaniga „Allesjäänud“ („The Leftovers“, 2011) rõhutatakse igal pool, ka eestikeelse väljaande kaanel, et raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari. Sari on osutunud menukaks, aga ma otsustasin seda enne raamatu lugemist mitte vaadata. Lihtsalt selleks, et lugemisel tekkivad kujutluspildid oleksid esmased, mitte ekraanikangelaste välimusest ja olemusest tingitud.

Raamatu kaanel on ka üks lause, mis kogu romaani eriti hästi iseloomustab. „Meie oleme ikka veel siin…“ Kui su kõrvalt, su oma silme alt lähedased ja tuttavad inimesed ootamatult kaovad, kui sa ei tea, millal ja kas nad tagasi tulevad, kus ja kas nad üldse veel olemas on, mida sa siis edasi teed? Kas hakkad ootama maailma lõppu, tunned end süüdlasena, et nemad võeti – aga kuhu? – ja sina jäid? Miski ei ole enam endine, aga mida edasi teha, on ebaselge.

„Õhk oli täis peaaegu talumatut pinget ja äreva ootuse meeleolu, kuigi keegi ei paistnud teadvat, kas oodatakse mingisugust loogilist selgitust või teist kadumiste lainet. Jäi mulje, nagu oleks kogu maailm seisma jäänud, et tõmmata kopsud õhku täis ja teha süda kõvaks selle millegi jaoks, mis pidi juhtuma järgmisena.“

Sa otsid lahendusi, pöördud kõikvõimalike sektide poole, ootad, kas midagi halba on kohemaid veel tulemas, aga võib-olla üritad edasi elada nii, nagu ei oleks üldse midagi juhtunud – jätkates või taas alustades sellest tühjast kohast, mis su ellu jäi. Ja nii nagu sina üksikisikuna kõhkled, kahtled ja vaevled, püüdes oma elu ometigi juba ellujäämisinstinktist – või tuleks öelda allesjäänuinstinktist – ajendatuna võimalikult hästi elada, nõnda heitleb ka ühiskond su ümber tervikuna.

Minu meelest on „Allesjäänud“ lausa maiuspala neile, keda huvitab isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia. Väike Mapletoni linnake on justkui muust maailmast eraldi ja peab lahendama oma probleeme, aga samal ajal Mapletoni sajakonna inimese kadumisega on n-ö ülesvõetud miljoneid inimesi terves maailmas. Tegevus ei toimu kauges tulevikus, vaid suisa meie ajal, nagu kinnitab raamatus vilksatav Vladimir Putini nimi. Tundub, et kirjeldatu võib juhtuda igal ajal, ükskõik kus ja kellega.

Romaani peategelasteks on Garvey’de perekond, kus kõik alles jäid ja justkui võiksid samamoodi elada nagu enne. Aga nad ei saa, sest neidki vaevab allesjäänute üldine  „hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged“. Pereisa Kevin on linnapea ja peab tasakaalustama linnakeses pulbitsema kippuvat rahutust hoolimata sellest, et ta oma perekond on lagunemas.

Tema naine, seni „liiga tiheda päevakavaga eeslinnaema“  Laurie ühineb süüdlastest mahajäänute sektiga, uskudes „et ülesvõtmisjärgne maailm nõuab uutmoodi eluviisi, milles puuduvad vanad ja ennast diskrediteerinud vormid – selles ei ole enam abielu, perekonda, tarbimishullust, poliitikat, tavausku ega sisutühja meelelahutust, need päevad on möödas. Inimkonnal ei ole jäänud üle muud, kui ennast tõsiselt kätte võtta ja paratamatut oodata.“ Ka pojal Tomil ja tütar Jillil koos sõprade ja sõbrataridega on kõikvõimalikke üleelamisi, enne kui taas "pöörata nägu päikese poole".

Perrottal on palju toredaid ütlemisi (millega tõlkija ja toimetaja on kenasti toime tulnud), täpseid, kohati detailideni ulatuvaid, kuid mitte tüütavaid kirjeldusi, hea oskus oma romaani tegelasi iseloomustada ja tegevust ladusalt edasi viia nii, et lugedes on kogu aeg põnev. Hoolimata masendavast sündmusest ja selle tagajärgedest on raamatus palju helget ja head. Mapletoni linnakeses on alles nii armastus kui ka lootus, nii pehmepallimängud kui ka teismeliste seksiõhtud, nii jõulude tähistamine kui ka valentinipäeva kohustuslik pidusöök kallimaga.

Romaanis on mitmel korral nimetatud muusikapalasid, mida Mapletoni elanikud kuulavad ja mis neid lohutavad. Jõuluajal kuulab Kevin Garvey Bing Crosby esituses populaarset laulu "The Little Drummer Boy", mis otse seostub ka raamatu ühe tegevusliiniga, prohvetist kultusejuhile järglase saamise ootusega.


Aga telesarja vaatan küll ka, sest tean nüüd, et see erineb raamatust palju.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Märkus: Eesti lugeja tunneb suhteliselt halvasti kõiksuguseid maailmalõputeooriaid, mis „Allesjäänute“ autori kodumaal ikka ja jälle levinud on ning on üsna ilmselt mõjutanud ka romaani kirjutamist. Mõningat aimu neist annab ka kaanel tsiteeritud Stephen Kingi raamatututvustus  „The Eerie Aftermath of a Mass Exit“ (The New York Times Book Review, 25. aug 2011).

19/11/2015

"Ljudmila Gurtšenko" (2015)


Minuvanused mäletavad Ljudmila Gurtšenkot juba tema esimestest sammudest kinolinal - kuulsaks laulmisest komöödiafilmis "Karnevaliöö" (1956, pilt ülal), millele järgnes vähem menukas olnud "Tütarlaps kitarriga", siis aastaid unustust, mida kuulujutud põhjendasid näitlejanna alkoholilembusega, aga mille põhjuseks nüüd on pakutud seda, et Gurtšenko keeldus saamast KGB informeerijaks ja KGB maksis talle kätte. Seejärel uued filmid, kontserdid, lemmiklaulud, populaarsus, uued kuulujutud, rohked abielud, teeneliseks ja rahvakunstnikuks nimetamised jne. Pidev sära ja särts kuni surmani 2011. a.

Tänavu 12. novembril oleks Gurtšenko saanud 80aastaseks. Selle tähtpäeva märkimiseks alustas Venemaa telekanal Rossija1 9. novembril režissööride Sergei Aldonini ja Aleksandr Imakini vastvalminud filmisarja "Ljudmila Gurtšenko" ("Людмила Гурченко")  näitamist. Filmisari on vaatamiseks väljas ka YouTube'is jm internetis.

Olen nüüdseks ära vaadanud selle kõik 16 osa. Filmisarja nimetatakse melodramaatiliseks eluloofilmiks ja see hõlmab viitkümmet aastat Ljudmila Gurtšenko elust alates sünnist 1935. a ja lõpetades rahvakunstnikuks saamisega 1980. aastatel. Aluseks on tema autobiograafiad "Minu täiskasvanud lapsepõlv" ("Мое взрослое детство" 1982), "Aplaus" ("Аплодисменты" 1987) ja "Ljusja, stopp!" ("Люся, стоп!" 2002).

Eesti juurtega noorel näitlejannal Julia Peresillal on raske roll. Pihkvast pärit Julia Peresild (s 1984) on sel aastal mänginud juba kaheksas filmis ja filmisarjas, ta on Venemaal ülinõutud näitlejanna, saanud palju tunnustusi nii riiklikul kui ka rahvalikul tasandil. Ljudmila Gurtšenko osa ei tahtnud ta kohe kuidagi vastu võtta, kuni lavastajad talle selgeks tegid, et nad ei otsi välist sarnasust, vaid asetavad rõhu peategelase iseloomule, tema ettearvamatusele, tulisusele, sagedastele kapriisidele ja kahjatsemistele. Kui Peresild Gurtšenko eluloo ja loominguga põhjalikult tutvus, sai ta aru, et tahab seda osa, et näidata, kui vähe oli Gurtšenkos iseloomujooni, mida rõhutas viimaste aastate kõmuajakirjandus, ja kui suureks ja raskeks tööks oli ta valmis oma rollide nimel.

Võib ette ennustada, et vaatajaskonnas põhjustab see üsna huvitav filmisari tohutult palju vastakaid arvamusi. Juba on leitud, et Julia Peresild kohe üldse ei sobivat Ljudmila Gurtšenkot kehastama. Ei ole sarnane, ei laula nii hästi, ei ole nii elegantne ja maagiline, ei piisa temperamenti, ei säravat... Samas on ka neid, kes on veendunud, et ta saab sellega üle ootuste hästi hakkama.

Toitu jätkub ka kõmuhuvilistele, sest käsitletakse nii Gurtšenko rohkeid abielusid kui ka lahkhelisid tütrega. Ka on Venemaa lavastajad, näitlejad ja lauljad alailma andnud põhjust igasugusteks kuulujuttudeks, aga selles filmis on niihästi Gerassimov, Makarova, Mihhalkovid, Eldar Rjazanov, Mark Bernes kui ka paljud muud kultuurielust teada nimed ja tegelased. Mõned neist ei ole filmis oma pärisnimedega, aga Gurtšenko eluloo tagamaade teadjad mõistavad väga ruttu, kes on kes. Nii et intriige on filmis palju.

Ljudmila Gurtšenko kandis alati väga silmapaistvaid rõivad, olles nõukogude ja hiljem vene naiste jaoks omamoodi moeikoon. Sarjas saab näha ligi 80 täpset koopiat tema kleitidest ja esinemisriietusest, sealhulgas ka "Karnevaliöös" tuntuks lauldud kleidist ja muhvikesest.

Filmitud on Moskvas ja Peterburis. Gurtšenko lapsepõlvelinnas Harkovis ei olnud seoses Ukraina sündmustega võimalik filmida, sestap "mängib" Harkovi osa Viiburi.

Aldonin on öelnud, et on valmis oma sarjale osaks saavaks kriitikatulvaks, aga tahtis seda teost luua kiiresti, et olla esimene, kes teeb Gurtšenkost filmi - nii olevat ta lauljannale lubanud veel tolle eluajal. Peresild omakorda on öelnud, et tahab Gurtšenkot mängida nii, nagu lauljanna ennast oma raamatutes kirjeldas, ja loodab, et telepublik ja kriitika teda selle eest lõhki ei kisu.

12/10/2015

"Püha vale" - "Святая ложь"

Venemaal keelati video, millel on jäädvustatud Alla Pugatšova esinemine Sotšis peetud laulufestivali "Novaja Volna" ("Uus Laine") kontserdil tänavu 4. oktoobril.

Pugatšova esitas laulu "Святая ложь" ("Püha vale"), mida peetakse otseselt Putini-vastaseks. Lauluvideo eemaldati telekanalilt "Rossija 24", samuti "Rossija" kontolt YouTube´is.

Kauaks seegi video YouTube'i üles jääb, pole teada, aga laul on väga hea:
Laulusõnad "Püha vale" jaoks kirjutas luuletaja Diomid Kostjurin Pugatšova jaoks juba 1984. a, aga nüüd on laul omandanud uue, aktuaalse kõla.

Vaata ka: http://glavred.info/kultura/v-rossii-zapretili-video-vystupleniya-ally-pugachevoy-na-novoy-volne-s-pesney-svyataya-lozh-339560.html 

Pärast laulu esitamist "Novaja Volnal" ilmus vastav teade koos videoga ka venekeelses Postimehes: http://limon.postimees.ee/3353491/slushaj-alla-pugacheva-na-novoj-volne-prizvala-putina-ne-lgat-vot-jeto-da

28/09/2015

Beloussova-Protopopov - võluvad ja võidukad

Vaatasin eile paari päeva vanust videot maailma kunagiste parimate iluuisutajate Ljudmila  Beloussova ja Oleg Protopopovi esinemisega USA-s Harvardi ülikooli tudengite organiseeritud "Õhtul meistritega". Beloussova on praegu 79aastane ja Protopopov 83aastane. Neid on endiselt hea vaadata. Kavatsesin sellest kirjutada ja nüüd teengi seda, kuigi Hundi ulg oma blogis minust ette jõudis.


Beloussova-Protopopov olid ja on iluuisutamise legendid. 1964. ja 1968. a olümpiavõitjad. Paljude muude auhindade omanikud, väga loomingulised iluuisutajad, mitmete iluuisutamise figuuride esmaesitajad.

1979. a võeti neilt ära NSV Liidu meistersportlase nimetused, ka ei näidatud neid enam televisioonis ega kajastatud mujal. Neid nimetati kodumaa reeturiteks.

Beloussova ja Protopopov olid hakanud paaris sõitma 1954. a, abiellunud 1957. a. Septembris 1979 olid nad Leningradi jääballetiga külalisetendustel Šveitsis ja palusid seal poliitilist varjupaika. 1995. a said nad Šveitsi kodakondsuse. Grindelwald Šveitsis on jäänud nende talvekoduks, suved veedavad nad USAs Lake Placidis.

Panen siia ka video Beloussova-Protopopovi ühest 1968. a esinemisest:


Mäletan, kuidas noorena vaatasin nende imekaunist jääl libisemist. Meie peres veel telekat polnud, naabrite oma oli üsna väikese ekraaniga ja kesise pildikvaliteediga, muidugi must-valge, õigupoolest pigem hall. Aga see, mis jääl toimus, oli lummav. Ja komistamist ma neile tõepoolest ei soovinud...

01/09/2015

Üks uinumine


Augusti lõpp viis ära minu kõiksekõigema lemmikfilmi stsenaristi.

Filmist ja selle aluseks olnud teadus- ja arstitööd kokkuvõtvast mahukast raamatust, mis mõlemad "Ärkamiste" ("Awakenings") nime kannavad, olen siin blogis varem kirjutanud. Ka jälgisin küljeveeru blogrolli abil pidevalt ta blogi.

Niisiis, üleeile, 30. augustil 2015 suri 82aastasena maksavähki maailmakuulus neuroloog ja kirjanik Oliver Sacks. Et ta on haigestunud ja veel eelmisel aastal kombes olnud tervis on lõplikult alt vedamas, sellest kirjutas ta The New York Times'is tänavu veebruaris. See ei olnud nukker kirjutis, vaid omamoodi tänu sisuka elu eest ja lubadus veel elamiseks jäänud aega nautida ja loominguline olla.

Kui lugeda lähedaste ja sõprade järelehüüdeid, siis läks see tal ka korda. Tema vapruse tunnistajaks on ka ta üks viimaseid postitusi 23. augustil oma FB-lehel, Beethoveni "Ood rõõmule":


Nüüdsest alates on ta FB-leht muudetud Oliver Sacksi Fondi omaks ja selle eesmärk on mälestada ja jätkata dr Oliver Sacksi tööd ja vähendada vaimu- ja närvihaigetele osakssaavat häbimärgistamist.

Rohketest mälestuskirjutistest ja järelehüüetest panen siia enda jaoks viite ühes Hispaania kirjandusblogis kirjutatule: In Memoriam: Oliver Sacks, mis sisaldab ülevaadet tema elust ja elutööst, hispaaniakeelset filmivideot (2005) ja rohkesti linke nii inglis- kui ka hispaaniakeelsetele veebikohtadele.

Oliver Sacksi veebileht on siin: http://www.oliversacks.com/ Ka Oliver Sacksi foto siinse postituse juures on pärit sellelt veebilehelt.

21/04/2015

Romaanitriloogia "Vene kanaarilind" - "Русская канарейка"


Päris paras aeg oli viimastel nädalatel lugeda Dina Rubina mahukat ja vürtsikat romaanitriloogiat "Vene kanaarilind" ("Русская канарейка", 2014/2015), sest ülehomme jõuab kätte kuupäev, mil triloogia viimase osa tegevus kulmineerus Itaalias kuulsas kalurikülas Portofinos, kus iga aasta 23. aprillil tänatakse asula kaitsepühakut Püha Jüri. Sellele kulminatsioonile oli mul lihtne kaasa elada, sest Portofinost on mul aastatetagused kustumatud muljed.

"Love in Portofino" Andrea Bocelli esituses on siin siiski mitte minu kustumatute muljete pärast, vaid kutsena elada kaasa triloogia keerdkäikudele, mis tegelasi pärast keerulisi põgenemisi ja tagaajamisi lausa eluhinnaga Portofinosse tõid...



Seda kaleidoskoopiliselt kirevat, kiiret ja kohati lausa ülipõnevat triloogiat lugedes tulid mulle meelde kaks blogijat, kelle ooperilembuses pole põhjust kahelda - kui Kultuuritarbija60+ ja Toidutegu blogide pidajad venekeelseid raamatuid loevad, siis soovitaksin "Vene kanaarilindu" neile kindlasti. Seda teost on nimetatud romaaniks suurest armastusest ja Muusikast ning kui kõik selles kirjeldatud ning sündmustikuga haakuvad muusikapalad, suures enamikus klassikalisest muusikast, blogisse panna, saaks postitus meetritepikkune.

Triloogia kolm raamatut on "Želtuhhin" ("Kollane", orig "Желтухин"), "Hääl" ("Голос") ja "Kadunud poeg" ("Блудный сын"). Kriitikud on jõudnud seda võrrelda Gaudi loominguga, mida omakorda on ju võrreldud tardunud muusikaga. Muusika pole raamatutes siiski tardunud, vaid heliseb tegevustikule ja karakteritele kogu aeg kaasa.

Kohtuvad kaks suguvõsa - Odessa kuulus tenoripere ja Alma-Ata rändurid, keda esialgu seob ainsa niidina armastus kanaarilindude vastu (kelle esiisaks on samuti kuulus laulumeister Želtuhhin), kuid kelle elus läbi kahekümnenda sajandi leidub rohkeid haakumisi, kohtumisi maailma kõige omapärasemates paikades, ühiseid teekondi, millest kas teatakse või isegi ei teata, aga mis mõjutavad mõlemat suguvõsa: nii Etingeride maja koos kõigi kuulsate muusikutega kui ka tagasihoidlikuks jääda eelistavaid kanaarilinnukasvatajaid Kablukove.

Mõned meloodiad ja lauluviisid on triloogias nagu võti inimeste ja nende saatuste juurde, teised jälle kirjeldavad ja avavad kangelaste loomust, nende õnnestumisi ja õnnetusi võimalikult täiuslikult. Üks eri põlvkondade peategelasi ikka ja jälle siduvatest lauludest on vana vene või mustlasviis "Стаканчики гранёные", mille panen siia Pjotr Leštšenko esituses (laulduna 1920ndatel aastatel):



Dina Rubina on triloogiat kirjutades olnud oma sõiduvees - siin on kõike, mida tema varasemas loomingus head on. seda pulbitsevat kirge, värve, helisid, varjundeid, lõhnu, seiklusi (kuidas saakski olla teisiti, kui kaasa on haaratud nii Mossad kui ka mitmed teised luureühendused), kaugeid maid ja saari, uhkeid kultuurikeskusi ja kontserdisaale, elujulgust ja surmahirmu...

<<< Ühe maalirepro panen siia ka: Rembrandti "Kadunud poja tagasituleku" (1661-1669), mida "ajas viimane Etinger" Peterburis Ermitaažis vaatamas käib ja mis on väga tugevasti seotud triloogia viimase raamatuga. See seos on ühtaegu kurb ja rõõmus, nähtav ja nähtamatu, valus ja vaevaline, aga ka helge ja elustav.

Neile, kelles eelnev huvi äratas, lisan viite ühele retsentsioonile (Mihhail Judson "Редкая птица. Размышления о творчестве Дины Рубиной в контексте нового романа"), mis triloogiat päris hästi iseloomustab ja tutvustab: http://www.ng.ru/ng_exlibris/2015-03-05/5_ydson.html

Võib-olla tõlgitakse  "Русская канарейка" ka eesti keelde. Igatahes saab see olema tõlkija jaoks tõeline vägitegu ja  tema tarkuste ning oskuste proovilepanek, eeldades ülihead sõnavara, muusika- ja kunstitundmist, aga ka orienteerumist maailma saladuslikemate ja võimukamate luureühenduste ja poliitikaga seostuvas.

17/02/2015

Toetuda saab ainult sellele, mis on olemas


Sel aastal olen 1. jaanuarist alates peaaegu igal õhtul kuulanud teadjanaise Heie Tule videovestlusi. Täna oli juba 48. ja igal õhtul tuleb kasutajanime tuuletuli all YouTube'i uus umbes tunniajaline juurde. Arvatavasti kuni aprillini.

Ma ei ole olnud kuigi suur astroloogiahuviline, aga Heie Tuli ei räägigi pelgalt astroloogiast (kuigi ka sellest saab mõndagi põnevat teada), vaid eelkõige inimeseks olemise tarkusest, ajaliku ja ajatu suhtest. Alustas ta oma vestlusi tõdemisest, et kui miski ei meeldi, siis tuleks see mittemeeldimine muuta selleks, mis meeldib. Elus peab olema tugi, aga toetuda saab ainult sellele, mis on olemas. Sellele aga, mis on puudu, toetuda ei saa. Et luua oma elu väekaks ja õnnelikuks, peame oskama saavutada ja säilitada hingerahu ning toetama teisi nende teel.

Tänaõhtuses vestluses aga oli juttu seadusest, mis elus oluline on: kui sa ei arene ja kui sul ei ole midagi öelda, siis kasuta oma kahte jalga ja mine sinna, kus sa arened ja kus sinu öeldut vajatakse. Enamasti on inimestele takistuseks hirm, mis toetub kartusele, et midagi saab lõplikult otsa saada. Aga niisugune hirm on äramuudetav, see omakorda annab meile meie ajatu teadvuse tunnetuse, eneseteadvuse, elujulguse. Võimaluse olla oma teadmiste pagasiga, taju ja tunnetega inimkonnale kasulik. Eneseteadvus on otsus, teadmine, et just mina vastutan oma elu eest ise ja et me ei pea kannatama kellegi teise tegude pärast.

Niisuguste omamaise taustaga teadjanaise vestluste kuulamine tekitab mu meelest rohkem mõtteid kui ameerikamaised eneseabiraamatud, aga eks need, kes neid kõnelusi praegu või tulevikus kuulama juhtuvad, otsustavad ise, mida ja kuidas nad neist leiavad. Praegu, nagu öeldud, on kõik senised vestlused YouTube'is üleval. FB-s on Heiel grupp "Muutuste tuuled", sama nime kannab ka üks tema blogidest.

Pildil on tänahommikune hetk.

27/01/2015

Seitse aastat


Tänase seisuga olen seda blogi pidanud seitse aastat. Ja ülehomme on samasugune sünnipäev mu Sulekese blogil. Alustasin nendega üsna ühel ajal ja nüüd on asjad nii kaugel, et neis mõlemas saab lähikuudel ka tuhat postitust täis. Teemad ja  lugejaskond aga on neil täiesti erinevad.

Mõlemate puhul tuleb nüüd mõtelda, mis edasi saab. Kas pidada 1000. postitust piiriks, millest enam edasi ei lähe, või siiski jätkata? Kui jätkata, kas siis kaheksandalgi blogimisaastal samamoodi või midagi otsustavalt muutes?

Aga hetkel ma nende mõtetega tegelda veel eriti ei taha, sest ümmarguse suure numbrini on neis mõlemas siiski aega ja mu mõttelendu kipub ahendama talveune sündroom. Kuid see väärib küll mainimist, et blogimisaastate jooksul olen leidnud endale lugemiseks väga palju huvitavaid blogisid nii Eestis kui ka mujal ning avastanud hiiglama suurel hulgal põnevaid, koguni väga põnevaid inimesi, kes neid blogisid kirjutavad, pildistavad, joonistavad, kujundavad. Tänu neile on mu maailmapilt palju rikkamaks saanud.

Ning nüüd tuleb jälle iga sünnipäevaga seotud tähtis tänukoht: kõigile neile, kes siin käivad, loevad ja kaasa mõtlevad ning aeg-ajalt ka kommenteerivad, SUUR AITÄH! Tore, et te kõik olete olemas.

Pildiks on sedapuhku vana postkaart. Kes meist ei armastaks lilli...

Päevakajaliseks lauluks lisan siia aga midagi hoopis nukramat: 25. jaanuaril 68-aastasena surnud Demis Roussose kauni hüvastijätulaulu "Goodbye, My Love, Goodbye", mis minu noorusaastatel kõlas raadios ja kõikvõimalikes ajaviitekohtades ülisageli. Olime enam-vähem ühevanused, ta sündis 15. juunil 1946. Aga ma arvasin kogu aeg, et ta on minust palju vanem. Ei olnud, napilt noorem koguni. On tähenduslik, et tema lahkumise päeval otsustas ta kodumaa Kreeka ka oma senist poliitilis-majanduslikku suunda muuta, mis viib ei tea milleni...

Seda videot tasub vaadata päris lõpuni, kuigi laul ise varem otsa saab.

08/09/2014

Saateviited ajaviiteks


Paar viimasel ajal kuulatud või vaadatud saadet, mis on mulle meeldinud.

1. Muusik Andrei Makarevitši intervjuu koos rohkete lauludega (saade on venekeelne, kavas esmakordselt 6. septembril k. a, saatejuht Natella Boltjanskaja, raadiojaam Echo Moskvy).

http://echo.msk.ru/programs/beseda/1394878-echo/

Saadet saab kuulata (55 minutit), aga ka selle teksti lugeda (sisaldab muu hulgas laulusõnu).

Andrei Makarevitš on üks neist vene kultuuritegelastest, kes on aktiivselt vastu Venemaa sõjategevusele Ukrainas. Vestluses on juttu tema loometeest nii üksi kui ka mitmesugustes ansamblites, kaasa arvatud ülipopulaarne "Mašina Vremeni". Laulud saates on niihästi tema uuemate hulgast kui ka vanemad. Uuemate hulgast on praeguseks juba üsna laialt levinud laul hullumeelsest Venemaast.

2. Paulo Coelho ja Oprah Winfrey jutuajamine USA telesaatesarjas "Super Soul Sunday" Coelho "Alkeemiku" 25. aastapäeva puhul (saade on ingliskeelne, oli kavas esmakordselt 7. sept k. a).

Vahetu ja rõõmsameelne arvamustevahetus inimelu mõttest, saatusest, ettemääratusest ja juhuslikkusest; sellest, mida õpetab meile universum ja kas me saame oma saatust kontrollida; kirjaniku elust ja käekäigust jne.

Leidsin selle Coelho blogi kaudu:
http://paulocoelhoblog.com/2014/09/08/oprah-winfrey-interview/

Aga saab ka otse:
1. osa (41 minutit)
http://www.oprah.com/own-super-soul-sunday/Full-Episode-Oprah-and-Paulo-Coelho-Part-1-Video

2. osa on tulekul järgmisel pühapäeval, 11. septembril. Küll Oprah selle siis ka internetti üles paneb.

EDIT - 2. osa (41 minutit)
http://paulocoelhoblog.com/2014/09/17/super-soul-sunday-part-2/
või
http://www.oprah.com/own-super-soul-sunday/Full-Episode-Oprah-and-Paulo-Coelho-Part-2-Video

Minu foto, mis seekord tahtis valetpidi blogisse tulla - mis siis ikka.

03/09/2014

Kõne


Jälg ajaloos:
täna pärastlõunal pidas USA president Barack Obama Tallinnas Nordea kontserdimajas avaliku kõne tudengitele ning kodanikuühiskonna ja poliitilistele liidritele.

http://www.youtube.com/watch?v=xNVKspJfebk

Kõne täismahus /inglise keeles/: http://www.whitehouse.gov/the-press-office/2014/09/03/remarks-president-obama-people-estonia 

Kõne täismahus /eesti keeles/:
http://uudised.err.ee/v/arvamus/cdcaab04-50c3-4932-90aa-813dbf18239b

Ja Marie Underi luuletus, mida Barack Obama oma kõnes tsiteeris:

PÄÄLEKAEBAMINE

1
Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2
All kõlekollase ja moondund taeva
just vastu tuult mu mõtted jälle teel,
kui kiskja puuris märatseb mu meel
ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,
ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:
et õigluskirg veel huugaks, enam veel,
seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali
ja välja laotet. Nagu kivivise
käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on
mu silmad unekatteta ja alasti,
ei talu lugeda neis muu kui - Jumal ise.

3
Ma tulen nagu väga kaugelt, kust
end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude
ja leinamõtete, mu kodutruude,
alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,
nüüd roosahelbeliste õunapuude
ja teiste kauniduste juure uude
maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,
hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,
kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi
end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,
et kättemaks on kõige magusam?

* * *

Ja kl 17.22 koduaknast moblaga tabatud äralend (jäin pildistamisega veidi hiljaks, muidu oleksin lähema kaadri saanud. Valge kriips on saatelennuki jälg.):

15/06/2014

Lagunev hiilgus: "Rahva värv" - "Цвет нации" (2014)

Paar päeva tagasi, 12. juunil näidati Venemaal esmakordselt režissöör Leonid Parfjonovi teledokki "Rahva värv" ("Цвет нации"), mis valmis küll juba seitse kuud tagasi, kuid jõudis vaatajateni mitmete takistuste tõttu alles nüüd. See tõsielufilm on juba põhjustanud vaidlusi, kas autor ehk nüüdis-Venemaale liiga ei tee ja seda ajaloolises võrdluses lubamatult nukrast ja halvast küljest ei näita. Samas on tegemist fotograafide, foto- ja ajaloohuviliste tõelise maiuspalaga.


Pildi sisse minek on olnud paljude unistus ja nii mõnegi teose leitmotiiv. Parfjonov läheb oma filmis pildi, täpsemini värvifotode, sisse sõna otseses mõttes. Ta võrdleb fotosid, mida tegi tuntud värvifotopiltnik Sergei Prokudin-Gorski aastatel 1904-1916, praeguste paikade, ehitiste ja inimestega. Sellest piltide võrdlemisest kasvab välja ka maailmanägemise ja suhtumise võrdlus.

Sergei Prokudin-Gorski (1863-1944) on maailma värvifotograafia ajaloos väga tuntud nimi, õigupoolest koos Adolf Miethega üks sellele alusepanijatest.

Tänu pärijatele on läbi ajaloo keerdkäikude säilinud 1900 negatiivi, mida talletab maailma suurim, USA Kongressi Raamatukogu. Tegemist on Prokudin-Gorski fotodega suursarjast, tänaste mõistete kohaselt hiigelprojektist "Vene impeeriumi vaatamisväärsuste kollektsioon", mida autor pildistas 12 aasta jooksul. Kord aastas andis ta projekti käigust aru Vene tsaarile - dokfilmis näeb ka, kuidas tsaaripere ühiselt Prokudin-Gorski fotosid vaatas.

Prokudin-Gorski pildistas lisaks inimestele oma rohketel ekspeditsioonidel ja rongireisidel  paljusid sadu aastaid seisnud kultuurimälestisi Venemaal. Paljud neist lõhuti juba paarkümmend aastat hiljem, praegu pole mõnest jälgegi, mõni on jäänud veehoidla sisse, mõni hävinud tulekahjus.

Kunagisest hiilgusest ja heakorrast, kodumaatundest ja hoolivusest, koguni elumõttest on Venemaal vähe järel, leiab Parfjonov, kõrvutades sada aastat tagasi tehtud fotosid ja praegust elu-olu ning näidates filmikunsti võtete kaudu olnu lagunemist.

Prokudin-Gorski Venemaa, Usbekistani, Gruusia ja muude kantide fotod on ilmekad dokumendid tollest hiilgeajastust, millest päris palju on säilinud ka pildistaja välja antud esimestel Vene värvilistel postkaartidel, millega toona oli moodne eemalviibijate tervitusi saata.

Üks tema kuulsamaid fotosid on aga Lev Tolstoi 80. sünnipäeval Jasnaja Poljanas pildistatud värviline portreefoto (1908). Samuti tuntakse laialdaselt Buhaara emiirist tehtud fotot ning rohkeid talurahva portreid, millest ehk kõige rõõmsavärvilisem ja ilmekam kolme talutüdruku ülesvõte (1909). Ka neist on filmis palju juttu.

Fotograaf ise oli sunnitud pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni Venemaalt lahkuma ning jätkas tegevust Pariisis.

Parfjonovi film on ülevaade sellest, kuidas Venemaale on tekkinud depressiivsed väikelinnad, kuidas kultuur ja ajalugu kasvavad võssa, kuidas kiriku jaoks on olnud õnnelikuks saatuseks saada tornita majaks - hea veel, kui kultuurimajaks, mitte ahervareks...

Kirjanik Boris Akunin soovitas oma blogis kõigile neile televatajatele, kes Venemaal on televisioonis pettunud, pühkida Parfjonovi dokfilmi näitamise ajaks telekas tolmust puhtaks, vaadata ja mõtelda.


Minagi panen vaatamiseks siia YouTube'i video 12. juunil näidatud telefilmist ühes sooja soovitusega seda vaadata, kui te fotograafia ja ajaloo vastu huvi tunnete. Kauaks film YouTube'is näha jääb, pole teada. Igaks juhuks soovitan võimalikult kohe vaadata. Samuti pole teada, kas see kunagi vene keelele lisaks muukeelseid subtiitreid saab.



Sergei Prokudin-Gorski suurprojekti fotosid on internetis palju, enamikku neist saab näha siin.

Postituse fotod: Leonid Parfjonov oma filmis Sergei Prokudin-Gorski foto sees; Sergei Prokudin-Gorski autoportree 1912; Lev Tolstoi portree 1908; talutüdrukud 1909.