28/01/2010

Mis kõik on kokku kirjutet...

See blogi sai eile kaheaastaseks.

Mis kõik on kokku kirjutet, saab näha Wordle´i abiga tehtud sõnapilvest. Tundub, et lemmiksõnad on olnud suurepärased, ülisisukad ja kõikehõlmavad "oli", "kui" ja "oma". :)



Praegust olekut ja kogu seda talve iseloomustab aga paremini see pilt - sõnade lumejänkud külmaturris põõsal. Hing on sees, et elust rõõmu tunda - ja see on kõige tähtsam.



Aitäh kõigile, kes nende kahe aasta jooksul siin lugemas on käinud. Tore, et olete olemas.

26/01/2010

Taeval on omad plaanid


Rohkem kui 40 aastat tagasi õppis Moskvas üks ilus eesti tüdruk. Kohtus seal sama eriala õppiva välismaalasega. Välgusähvak oli ere. Aga tüdruk oli abiellumas teise mehega ja Eestimaale tagasi tulemas. Nii tookord läkski.

Tüdrukust sai naine, ta oli õnnelik, kasvatas lapsi, tegi tööd, aga mingil ajal tuli abiellu pööre ja ta läks mehest lahku. Toonasest Moskvas kohtumisest ta enam isegi ei mõtelnud, nii kaugena tundus see aeg. Teadis küll, et too välismaalane oli vahepeal väga kuulsaks saanud, aga rohkemat mitte.

Ja siis, ühel päeval ühes võõras linnas kohtusid nad jälle juhuslikult. Ka see kohtumine oli välgusähvak. Nüüd olid nad mõlemad vabad tegema oma tahtmist mööda. Selja taga olid ilusad elud, lapsed suureks kasvanud, lapselapsedki olemas. Nüüd said nad juba mõni kuu pärast kohtumist abielluda, elavad koos oma unistuste kodus.

Mees ütleb, et naine, keda ta üle 40 aasta oma mõtetes kandis, on endiselt võluv. Naine kinnitab, et nende maailm kulgeb nüüd harmoonias. Koguni nii, et ta ei oska enam paluda, vaid ainult tänada.
(Elust)

21/01/2010

Trükikurat tahab ka süüa

Täna kaebab trükikuradi üle Eesti Päevaleht: "Trükikoja süül on tänase ajalehe osadele lehekülgedele sattunud materjal, mis on juba varem ilmunud, Eesti Päevaleht vabandab lugejate ees."

Minus tekitas see teade äratundmisrõõmu. Ei, mitte pahatahtlikku, vaid meelde tulid paar seika oma elust. Seotud on need EPL-i eelkäija Noorte Häälega. Olen neist varem kirjutanud, viimati oma ajakirjanikueluloos kogumikus "Kuidas vaatad, nõnda näed", aga vaevalt selle blogi lugejad neist lugenud on. Ja kui on, mis siis, sest seigad olid naljakad ja väärivad meenutamist.

Ikka see trükikurat siis... Tsiteerin iseennast:

"Küllap oli trükikuradil eriliselt hea meel 1978. aasta 5. jaanuaril, kui trükikoda sai hakkama täiesti etteplaneerimata “Noorte Hääle/Rahva Hääle” ühisväljaandega. Selle ajalehenumbri esimene ja neljas lehekülg olid “Noorte Hääle”, kaks sisemist lehekülge aga “Rahva Hääle” omad. Täielik uunikum!

Omamoodi kurioosum oli juhtunud ka 1972. aasta 2. detsembri “Noorte Häälega”. See on mul eriti hästi meeles, sest olime just koos Rein Põdra ja fotograaf Voldemar (Villu) Maaskiga tulnud tagasi Lahemaalt ja tolle lehe kolmandal küljel pidi olema meie laupäevaselt meelelahutuslik ühistöö talvisest Altja külast. Kui lehe ootusärevalt avasime, polnud meie lugu kuskil – ei olnud kolmandat külgegi. Esimesele küljele järgnes neljas külg, siis teine ja siis uuesti neljas külg. Trükikuradi rõõmuks oli topeltilmunud neljandal küljel uudis peakirjaga “Miks “Life” klišeed ära vahetas?” Meie tehnilise toimetaja nimi oli Alfred Kajandu ja tolle pealkirja eeskujul kujunes toimetuses kauaaegseks lööklauseks küsimus, miks küll Alf küljed ära vahetas."

Mõlemad need lehenumbrid peaksid mul alles olema, kuid said kannatada viimases ülanaabri poolt teostatet veeuputuses.

Niisugustesse eksimustesse suhtuti toona kurjalt, aga toimetusel õnnestus tõestada, et valvetoimetaja ja -lugeja olid oma töö korralikult teinud ja ilmumisluba oli antud lehe õigele variandile. Trükikurat oli seekord trükikojas pahandust teinud. Toimetus sai küll toriseda, aga kellegi karistamiseni asi ei läinud.

10/01/2010

Vanaema pitsid, aabits ja armastuse tango


Postipakis oli kolm raamatut. "Tango ljubvi" (Armastuse tango) ja "Vanaema aabits" nii eesti kui ka vene keeles. Neist esimene on luuletuskogu armastusest, mõned kaunid ja kirglikud luuletused ka Triin Soometsa poolt eesti keelde tõlgitud.

"Vanaema aabits" aga õpetab lastest ning loomadest pajatavate värsside ning värvikate piltide abil tähti ja numbreid tundma. Pildid on joonistanud 9. klassi õpilane Aleksei Ivanov. Aabitsate esitlus toimub alles algaval nädalal, nii uus on see raamat.

Nende raamatute autor on Pärnus elav Alla Jukš-Meos, väga mitmekülgsete huvide ja oskustega nii hingelt kui välimuselt ilus naine. Tuttavaks saime mitu aastat tagasi, kui Guinnessi rekordite raamatusse kanti tema suurepärane unikaalne pitsikogu "Vanaema veimevakk", millest olen pikemalt kirjutanud Õpetajate Lehes 2003. a lõpus. Panin selle loo ka oma raamatusse "Eestimaa ilu".

Proua Allal on kadestamisväärselt palju unistusi ja hoogu. Siin nimetatud raamatud ei ole ainsad, neid on temalt ilmunud ka varem. Aga oma elutööks peab ta vanaema pitsikogu tutvustamist, täiendamist ja eksponeerimist. Inimesed peavad teadma, kui kaunid võivad pitsid olla ja kui palju rahvatarkusi suudavad need edasi anda. Kui palju sümboleid on pitsidesse kätketud ja kui väärtuslikud need ainulaadsed kunsti- ja käsitööesemed on.

Mul on väga hea meel, et ta nii hoogsalt tegutseb, oma kogu hoiab ja rahvale näitab, praegugi pitsidest ja nende kaudu väljenduvatest sümbolitest uut teost kirjutab. Aga siinsetel piltidel olevate raamatute eest suur tänu - mulle meeldib kursis olla nende inimeste edasise eluteega, kellest olen kunagi kirjutanud.

06/01/2010

Lumme armunud

Niisugune lumekuninganna maa ja mets, nagu on pilverahvas tänavusel talvel meile kinkinud, muudab mind armunuks ja nooreks.

Puutumatu lumi on ju tegelikult üks iluideaal. Kui keegi puhtasse lumehange oma kuskilt x-korruselt pärit otsalõppenud jõulukuuse viskab, on see üsna ilmne iluideaali rikkumine.

Kui lapsed lumme koopaid ja kaevikuid rajavad, mis uhkemad kui ükskõik millises lumelinnas, siis on see mäng, millest nad võinuksid hoopiski ilma jääda, kui loodusel poleks olnud tuju seda tänavust talve kinkida.

Kui pärast mitmepäevast rekordlumesadu ilmus täna taas välja kuldnokk, kes meie majaesist jõulude paiku külastama hakkas, siis oli mul väga hea meel, et ta elus ja ilus on.

Pildid Mustamäe metsast:



05/01/2010

Rahumäe rahumaal

Siin on siis mõned erilisel hommikul tehtud pildid - lumevaikuses Rahumäe kalmistul. Või hoopiski vaikuse lumesümfoonia keskel. Olime vaid kahekesi ega kohanud surnuaias ühtegi inimest. Lume pehmus ja puhtus, kohati särav päike, imeliselt muutunud vahemaad ja lumerõivaid kandvad ristid.

Kaunis ja harukordne elamus. Juhuslikult just Tallinna kõigi aegade lumerekordi päeval.




04/01/2010

Õhukütmine ja oht pea kohal


Mustamäel (ja küllap ka mujal magalapiirkondades) on praegu hästi näha, mis kasu on majade soojustamisest. Kus ikka katus ja ka seinad korralikud, seal pole ohtlikke lausa katedraalitaolisi jääpurikaid ripnemas - katuseräästad on puhtad.

Majas, mille elanike üldkoosolek otsustas eelmisel suvel katust mitte korrastada, on pilt teine: terve katuseäär on täis jääpurikaid, mis tekivad õhukütmisest. Eemaldada on neid raske, sest kes ikka läheks katusele turnima, alt ei pääse tõstukid aga lumehangede tõttu juurde.

Nii nad ripuvadki ja on ohuks allkõndijatele ja lumehangedes mängivatele lastele. Ka pole päris kindel, et kui need jäähiiglased ükskord alla otsustavad kukkuda, siis alumiste korruste aknad kannatada ei saa.



Pikemad purikad on umbkaudu kolmemeetrised, isegi rohkem, kattes viienda korruse akna ja ulatudes juba neljanda korruse aknanigi. Kohati on purikate valduses viienda ja neljanda korruse rõdud ja isegi osa kolmanda korruse omast.Tegelikult ei saa ma aru, miks korteriomanikud neid rõdudelt eemaldada pole proovinud.



Küttearvetest ma aga parem ei räägigi - kipub ju nii olema, et mida suuremates purikates maja, seda rohkem raha kütteperioodil toasoojuse eest kulub.



Lõpetuseks ka üks tagasihoidlik katuseserv - teise maja oma: jääpurikaid pole, sest maja eest kantakse korralikult hoolt.

Üks Mustamäe uusehitus




Kohtuekspertiisi instituut Tervise teel.

03/01/2010

Eriline hommik


Täna oli tore päev. Käisime lumemaailmas, muinasjutulises vaikuses ringi uitamas. Sain palju vaikust kuulata - nii täielikku, et isegi omaenese sammud selle kõrval liiga valjud tundusid.

Hiljem, juba metsas oli kummaline, et haruldaselt vähe oli suusajälgi. Õigupoolest neid peaaegu polnudki. Kõndisime ringi üle kahe tunni alates poole kümnest ja nägime selle aja jooksul vaid kahte täiskasvanud suusatajat ning ühte last. Seda metsas, mis veel kümmekond aastat tagasi oleks niisugusel pühapäevasel hommikutunnil suusatajatest kubisenud.

Pilte tegin palju, nendega tegelemiseks läheb hulk aega. Siin on lihtsalt üks lume- ja oksapits.