Retk Aegviidust Jänedale

Kaks korda elus olen Aegviidus puhkamas käinud. Nädalakese 1975. ja 1976. aasta suvel. Mõlemal korral keset metsa, majas, mis ehitati 1937. a Trükitööliste Koduks. Kui me seal suvitasime, kuulus maja trükikojale Oktoober, aga ajakirjanikud said ka sinna puhkama, kui trükkalitest vabu kohti jäi.

Seal oli vahva. Söömas käisime Aegviidus ETKVL-i sööklas, kus olid hästi maitsvad road ja sõbralik teenindus. Tundide kaupa uitasime ringi ümbruskonnas, vaatasime üle kõik lähijärved (kõige lähem oli meile Nikerjärv, aga kauged ei olnud ka Vahejärv, Ahvenajärv, Urbukse, Purgatsi jt), uudistasime suurt Jänijõe konna, saime hirmu tunda kõva äikese ajal, söötsime puhkekodu jäneseid ja imetlesime sealse aia lopsakaid pojenge, käisime jaaniööl sõnajalaõit otsimas.

Teisel korral ei saanud ma küll päris nädalakest seal olla, sest puhkekodu pesemiskohas õues põõsa varjus oli nii kohutavalt palju aplaid sääski, et neil õnnestus mind allergiapaistetusse ja palavikku ajada ning me pidime Aegviidust kähku jalga laskma. Aga esimene suvi oli sääsevabam ja väga tore.

Siinsed fotod on retkelt Aegviidust Jänedale. Retkejuhtideks olid meile 1972. a ilmunud Asmu Saare õhuke brošüürike „Aegviidu-Nelijärve“ ja ajakiri Eesti Loodus  (1975, nr 7) Erich Saare ja Ann Marveti kirjutisega „Looduse õpperada Aegviidust Jänedale“, mis sisaldas kõige nähtu kohta hästi põhjalikku seletust.

Alustasime Nikerjärve juurest. Õpperada oli 4,5 km pikk. Meile päris paras maa, sest pidime arvestama ka tagasitulekuga. Vaatasime oose ja salumetsi, möödusime Urbukse järvest ja jõudsime Nelijärve mäele, kus sai näha korraga nelja järve. Natuke vaatasime Nelijärve turismibaasi. Siis läksime üle Kassikulli seljaku, kus 5. kontrollpunkti juures sai põhjalikult ajakirja loetud.

Edasi tulid Jänijõgi ja Siniallikad.

Siis jõudsime Leivamäele, kus mu kaaslast eriti vaimustasid kuklased. Neid oli tõesti vist lausa miljon ja kõndides pidi üliettevaatlik olema, et neile hukatust ei põhjustaks. Sõnajalgu oli ka palju.

Lipumäelt avanes avar vaade nii Jäneda sovhoostehnikumile kui ka ümberkaudsetele põldudele. Kusagil seal kaugemal peaks olema ka Kukevere, mille kunagise mõisaga meie suguvõsal seoseid on.

Edasi läksime Kallijärve äärde. Ilm oli jahedaks tõmbunud, ujuma ei meelitanud. Vesi aga oli peegelsile. Järv sellisena imeilus.

Lõpetuseks vaatasime veidi Jäneda parki, allikjärvi koos vartidega, eemalt ka mõisahoonet ja Jäneda Sovhoostehnikumi tollal uut moodsat hoonet. Siis oligi aeg Trükitööliste Kodu poole tagasi suunduda.

Tore retk oli. Ma ei tea, kas see rada ka praegu alles ja kasutusel on või on sealkandis kõik põhjalikult muutunud. See oli ju nii ammu. Mõtetes olen selles ehedalt õnnelikus päevas korduvalt tagasi olnud.

See kuulus laulev perekond

Aasta esimese raamatuna lugesin juba mullu alustatud meenutusi von Trappide laulvast perekonnast. Maria Augusta von Trapi ülevaade elust Austrias ja USAs on kirja pandud 1949. a pärast perekonnapea surma ja selle esimene osa sai aluseks paljude lemmikfilmile „Helisev muusika“ (1959).

Raamat erineb filmist vägagi ja lisab palju uut teavet nii perekonna põgenemisest kui ka edaspidisest elust. Olulisel kohal on neis meenutustes kindel usk jumalasse ja lootus sellesse, et ta alati aitab. Vähemasti Maria ja von Trappide perekonna puhul see lootus ka enamasti täitus.

Mulle meeldisid rohked kirjeldused mitmesugustest rahva- ja peretraditsioonidest ning jõulude tähistamisest. Kõik need aitasid kaasa laste kasvatamisele ja perekonna üksmeelsemaks muutmisele.

Kes soovib lugeda midagi rahulikku, sellele sobib see mälestusteraamat kindlasti. Kuid ega von Trappide pereelu Ameerikas kuigi rahulik polnudki, sisaldades nii kinnipidamist kurikuulsal Pisarate saarel Ellis Islandil kui ka rohkeid ringreise, nii püsiva kodu otsimist kui ka ehitamist.

Mitte kunagi ei unustatud oma sõpru – niihästi neid, kes olid jäänud Austriasse ja keda tuli sõjajärgsel raskel ajal abisaadetistega aidata, kui ka neid, kes aitasid suurel perel Ameerikas sisse elada ja hakkama saada. Ja muidugi on see raamat armastusest.

Von Trappide pere kauaaegne juhtmõte oli „Nec aspera terrent“ („Ärge laske raskustel end heidutada“). Pärast USA kodakondsuse saamist võeti perekonna ja ansambli juhtmõtteks „Cor unum“ („Üks süda“), sest üksmeelne perekond tundis end ühtse südamena.

„Heliseva muusika“ viise tunneb meist igaüks. Aga minu jaoks oli nauditav otsida ja näha YouTube'i vahendusel, kuidas laulis tõeline perekond Trapp, kuidas Maria von Trapp koos teda filmis mänginud Julie Andrewsiga joodeldas ja kuidas laulavad kunagise von Trappide perekonna praegused järeltulijad.

Raamatust on ilmunud mitu väljaannet eesti keeleski, pealkirjadeks nii „Helisev muusika“ kui ka „Trapi pere ansambel“, kuid need ei olnud seni mu kätte sattunud. Lugesin venekeelset e-raamatut, siinne esimese ingliskeelse väljaande (1949) kaanepilt on aga internetist.

„Одна из самых главных особенностей человеческой жизни — способность строить планы. Даже если они никогда не обращаются в реальность — вам принадлежит радость ожидания.“

Ühe ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks

Just nüüd, tänavuse novembri algul möödub 75 aastat Eesti ühe populaarsema noorteajakirja Noorus ilmuma hakkamisest. Muutlikud ajad ja olud ei lasknud Noorusel küll praeguseni ilmuda, ajakirja elukaar sai otsa veidi enne uue sajandi algust, aga meeles on see mitmekülgne väljaanne veel paljudel, kelle elu see ühel või teisel viisil mõjutas.

Panen siia selle ajakirjandusliku tähtpäeva märkimiseks mõned katked oma raamatu „Nooruse lugu“ (sarjas „Aja lugu“, Petrone Print, 2017) peatükkidest „Nooruse sünd“ ja „Esimeste tegijate meenutusi“, meelde tuletamaks seda ammust aega, mil Noorus alguse sai.

„NOORUS OLI AJAKIRJADE JAOKS niisiis läbi aegade populaarne nimi. Sestap ei olnud ime, et sellega alustas ilmumist ka sõjajärgsel ajal sündinud noorteajakiri.

Selle uue Nooruse esimene number ilmus oktoobrirevolutsiooni 29. aastapäeva pidustusteks novembris 1946. Saatesõna parteijuht Nikolai Karotammelt kandis pealkirja „Noortele sõpradele“ ja selles öeldi: „Võib-olla enam kui kunagi varem vajab meie noorsugu just nüüd oma ajakirja, mis oleks noortele teenäitajaks, abiliseks, juhtijaks nende iseseisva elutee algul, mis kajastaks noorte mõtteid, eesmärke, soove ja tundeid.“
Ajakirja 48 lehekülge sisaldasid toonast paatost täis kirjutisi... /- - -/ Esimese numbri trükiarv oli 15 200. Valmis sai see trükikojas Ühiselu.“

„1986. AASTA NOVEMBRINUMBRI JAOKS, et tähistada ajakirja 40. sünnipäeva, kogusime hoolega varasemate peatoimetajate ja teiste Nooruse endiste tegijate meenutusi. Lembit Remmelgas tuletas pealkirja „Kuulates tuliseid sõnu“ all lugejatele meelde, et tol ajal, kui kavatseti luua ajakiri Noorus, oli ajakirja asutamine peaaegu võimatu. Taastati mõned väljaanded – Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Noorte Hääl jm, millest osa oli juba Leningradis ja tagalas olemas. Ajakirjadest ilmusid Eesti Bolševik, Pilt ja Sõna, Eesti Naine.

Alates 1. oktoobrist 1945 oli Lembit Remmelgas Noorte Hääle toimetaja, kuid lehetegemise kõrval mõtles koos Helene Kuma, Arnold Meri ja Raoul Viiesega järjest rohkem sellele, et noortele oleks vaja rajada ajakirjad Pioneer ja Noorus. Moskvast aga polnud kinnitust ajakirja loomiseks. Siis otsustasid noorteajakirja ihalejad n-ö partisani mängida, teha ajakirju juhuslike inimestega, üksikuid numbreid välja andes ja kirjastuselt paberit kaubeldes.

Nooruse tegeliku tegijana nimetas Remmelgas Ado Slutskit, kes tollal oli Noorte Hääle toimetaja asetäitja. Ajakirja tegi ta ikka partisanina ja ilma palgata. Teda toetas selles ettevõtmises Arnold Meri. Noorte Hääle toimetus eraldas Nooruse tegijatele ühe toa ja aitas kaasa artiklitega.

Enamasti kiputakse praegu arvama ja ütlema, et Noorus alustas Stalinliku Noorusena. Nii see siiski ei olnud. Tsiteerin Remmelgat: „Ajakirja esimene number oli lihtsalt Noorus. Siis kutsuti Arnold Meri partei keskkomiteesse ja ta sai kõva peapesu – kuidas nii, et omapead tegutsete! Olgu olla Stalinlik Noorus ja nii ta saigi olema.“

Selle nüüdisaja jaoks eemaletõukava nimega ilmus ajakiri niisiis 1947. aasta algusest kuni märtsini 1956, mil ennistati nimeks Noorus.

Ado Slutsk meenutas samas, et ajakirja laoti 29. ja trükiti 31. oktoobril. Pärast ajakirja ilmumist said tegijad preemiat ja suundusid kambaga du Nordi restorani. Du Nord oli tollal Tallinna kõige esinduslikum ja mugavam söögikoht, kus kokakunsti au sees hoiti ja kangetegi jookidega ei koonerdatud. /- - -/

Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.

Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.

„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“

Mis Noorusest edasi sai, milliseks kujunes tema elutee, millega köideti lugejaid, kes ja kuidas ajakirja tegid ja kes temaga pahandama kippusid, kuidas trükiarv 130 000 eksemplarini tõusis, miks Noorus lõpuks hääbus ja veel paljust muust olen kirjutanud oma raamatus, samuti saab omas ajas legendaarseks kujunenud ajakirja käekäiku jälgida raamatukogudes säilinud aastakäikudest ja internetist.  Võib-olla leiate neist enda jaoks põnevat.

Kai Aareleid „Vaikne ookean“

Kai Aareleid
„Vaikne ookean“
Kujundanud Mari Kaljuste.
Kirjastus Varrak, 2021.

„Kõik lood on keerulised.“

On hea, et blogis ei pea raamatuid kirjanduskriitilis-analüütiliselt lahkama, vaid võib lihtsalt öelda, kas raamat meeldis või ei meeldinud. „Vaikne ookean“ meeldis mulle, oli nagu omamoodi aarde leid.

Mõned kirjanikud on kurtnud, et lugejad ammutavad nende teostest hoopis midagi muud, kui kirjanik on oma arust neisse sisse pannud. Aga on üsna loomulik, et hea raamatu puhul hakkab lugeja mõte jooksma, ta loeb kirjapandut ja jõuab vahel enesegi jaoks ootamatult mingite äratundmisteni omaenese elust.

„Vaikne ookean“ köitis mind – see kolme sugupõlve naiste elu on nii siiralt ja südamlikult avatud –, aga tõi kaasa ka mitmesuguseid mõtterännakuid mu enda elukäigu ja kaasteelisteni.

Tagakaane raamatututvustusest.

Näiteks romaanis palju kordi lohutuse ja lepitusena lauale asetatud kanapuljong kui ravim kõigi hädade ja valude vastu.

„Ema on talle lapsepõlve jooksul kanaleemelohutusest nii palju kordi rääkinud, et ta usub seda nüüdseks tõemeeli: kanapuljong aitab kõige vastu, see ravib purukskukutud põlvi, väljaväänatud varbaid, muhke ja marrastusi, muremõtteid ja masendust, lootusetuse tunnet ja leina ning kõike, mis mahub sinna vahele.“

Tuli meelde, et lapsepõlves kuulsin minagi seda juttu oma emalt sageli ja haiguste ajal pakkus ta mulle ikka kanapuljongit või moosivett, et ma kosuksin. Tuli meelde ja tekitas hinges helluse.

Juba ainuüksi selle meenutuse taastärkamise pärast võin „Vaiksele ookeanile“ tänulik olla.

Kuid selles romaanis on palju muudki. Pakub ju iga ookean avastamislootust ja -rõõmu, olgu siis tegemist elu-, vaimu- või pärisookeaniga. Pakub kaldalejõudmise ootust, mis peaks järgnema minekule. Ja pakub ootamatuid mõistmisi, et sinu teekonna kaaslastest on igaüks olnud ka oma teekonnal, oma pettumuste, lootuste ja igatsustega.

„Maailm on täis nähtavaid ja nähtamatuid laineid.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vastamisi jääga

Tõenäoliselt on see postitus mu blogi lugejate arvates liiga pikk, aga minu jaoks on sel iselaadne tähendus. Tähistan sellega viiekümne aasta möödumist oma elu oluliste aastate algusest.

Viiskümmend aastat tagasi, 2. juulil 1971 sain TRÜ lõpudiplomi ja nädal hiljem asusin tööle kutselise ajakirjanikuna. Varem olin küll ajalehetoimetustes praktikandiks olnud, aga päriselt tööle hakkamine oli mulle tähtis. Ajakirjanikuaastad on mulle toonud hulganisti loomingulist rahutust, niihästi õnnestumisi kui ka mõningat pettumust. Aga valitud ametis ei ole ma kunagi pettunud olnud, vastupidi – see on mind elus igati toetanud ja andnud rohkesti võimalusi kohtuda mulle huvitavate inimestega.

Siia panen ühe neist lugudest, millega ma oma ajakirjanikutöö aastail olen ise rahul olnud, sest selle peategelane oli erakordne ja lugugi õnnestus. Minu olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirja Noorus 1979. aasta veebruarinumbris ja selle ajendiks oli Juhan Smuuli „Jäises raamatus“ kirjeldatu – kohtusin 1978. aasta detsembris selle Antarktika-ekspeditsiooni ülemaga, kellest Smuul oma raamatus kirjutas.

Praegu, mil Eestis on aktuaalsed nii Arktika kui ka Antarktika uurimine ja reisid sinna, võib see ammune lugu ehk nii mõnelegi huvitav olla. Tollal avaldatust ei muutnud ma sõnagi, mis sest, et olid teised ajad.

VASTAMISI JÄÄGA
Linda Järve

„Võiks arvata, et mul on nüüd lumest ja jääst villand, kuid sellegipoolest ei igatse ma roheliste aasade järele, vähemalt mitte alati.  Vastupidi, võin istuda tundide viisi ja haududa plaane tulevastest retkedest jääkõrbesse, kui ma olen õnnelikult tagasi jõudnud…“
(Fridtjof Nansen)

Kas te olete vaadanud poisikesi varakevadeti, kui suur lumi järsku sulama pääseb ning kevadised veed voolavad? Nagu tundmatutesse meredesse ja ookeanidesse suubuvais jõgedes rändavad siis neis vooluniredes puulaevad ja tikupaadid, paberlaevukesed või lihtsalt korgitükid. Varblastena käratsevad poisid juhivad neid laevu ja on enda meelest esmaminejad maailmas, kus pole keegi  varem käinud. Meheks saades on uudishimu ja innukus poistel lapsepõlvest kaasa võtta.

Mees vastamisi jääga. Mille nimel? Mida on ta pidanud läbi elama, millest mõtleb?

EBAÕNN

Umbes kakskümmend viis aastat tagasi valmistusid arktilisel lennuväljal äraviimiseks kahe triivjaama „ Severnõi Poljus“ meeskonnad.  Kummast neist saab triivjaama „Severnõi Poljus 2“ kollektiiv, polnud veel teada. Mõlema mehed olid kaugelemineku, eesootava raske töö meeleolus. Siis aga selgus, et tema juhitaval meeskonnal tuleb veel oodata, papaaninlaste vahetuid järglasi neist ei saa.  Ta oli lootnud, lootnud kõik need pikad tunnid, mis ta veetis radistide kõrval läbirääkimisi pidades. Tagasipöördumise käsk oli lõplik. Ta pidi viima oma meestele ebameeldiva teate: nende lennuk küll stardib, kuid tagasiteele. Nemad aga valmistusid juba talvituseks, otsustasid viimast korda käia suure maa saunas ning ajasid peadki esimeste polaarlaste moe järgi paljaks.  Kuidas neile öelda, et seekord ei minda?

Mõtlemisaega polnud. Juba majakese lävel haaras äralennueelne lõbus melu ta endasse. Mida teha, kas öelda kohe, hävitada kõigi hea tuju ja jääda ise valgeks vareseks kaaslaste seas? Ta naeris oma tavalist helget naeru, kamandas isehakanud juuksurid endalgi pead  „nulliks“ pügama  ja lausus alles siis: „Seekord me ei lähe!“

Kolm aastat hiljem sai temast triivjaama „Severnõi Poljus 3“ ülem. Selleks ajaks oli ta Arktika uurimisel ilmutatud kangelaslikkuse ja tubli teadustöö eest pälvinud juba sotsialistliku töö kangelase kõrge ning kohustava tiitli.

Põhjapooluse kolmanda uurimisjaama triivist osavõtnud V. Kanaki kirjeldab oma „Põhja jutustustes“, kuidas jääpank, mis algul tundus nii lootustandva ja tugevana, võimsas surves ja kruvimises järjest väiksemaks jäi. Laagri põhiosa paiknes alal, mille suurust võinuks mõõta 350 korda 500 meetriga. Ohtlik. Laager tuli polaaröös tõrvikute valgel ümber paigutada.

Kui Fridtjof Nansen kord kõneles oma suure sõbra  kunstnik Erik Verenskiöldiga polaaruurimistest, siis ütles ta muu seas: „Alati nägin ma ette vähemalt viis korda rohkem, kui tegelikult teostus. Juhi saladus just selles seisabki, et  ta arvestab absoluutselt kõiki võimalusi, miski ei tohi tulla ootamatult.“

Just niisugust arvestust ja otsustamist nõudis olukord triivjaama ülemalt. Laagrile uue sobiva asukoha leidmiseks läbis ta lumistel jääväljadel palju kilomeetreid, hoolimata ohtudest, millega ähvardasid eelkõige lume all märkamatuks jäävad lõhed.

Üsna varsti pärast triivjaama ümberkolimist lendas laagrisse Nõukogude Liidu kangelane Ivan Mazuruk. Ta oli põhjaaladel palju näinud, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mida milleks tehti ja kuidas lood nüüd on. Trjošnikov näitas Mazurukile paika, kust laager üle toodi. Mazuruk oli oma vapustuses vaikiv ja sünge. Ta nagu tahtnuks Trjošnikovile öelda: „Jätke see kõik, tulge lennukisse ja lähme, enne kui on hilja.“ Kuid polnud temast ütlejat ja polnuks ka Trjošnikovist ning triivijatest lahkujaid. Töö tuli teha, olgugi et mehed seisid vastamisi jääga.

Tollessamas triivlaagris jõudis Trjošnikovini telegramm ettepanekuga hakata juhtima teist Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni. See tähendas, et pärast triivjaamast tagasipöördumist tuli kohe hakata valmistuma uueks minekuks, veelgi vastutusrikkamaks kui senised. Aga niisugused minekud, „plaanide haudumine tulevastest retkedest“, rinnutsiminek ebaõnne ja ootamatustega on Trjošnikovi moodi.

SÕBRAST RÄÄKIDES RÄÄGIME ENDAST

Episoode jääväljadelt ja polaaruuringutest, üks vapustavam ja põnevam kui teine, võiks Trjošnikovi puhul kirja panna lõputult. Ta ise jääb endast rääkides napisõnaliseks, rehmab käega, et mis me sellest… Nii mõndagi seoses teise Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni ja ka selle ülemaga on oma „Jäises raamatus“ kirjeldanud Juhan Smuul. Tegelikult kujuneski just Juhan Smuul selleks sillaks läbi aja, mis tõi mulle kohtumised Aleksei Trjošnikoviga, maailma suurima polaaralade uurimise teadusliku instituudi direktoriga ning NSV Liidu Geograafia Seltsi äsjavalitud presidendiga. Oli möödumas kakskümmend aastat nende ühisest tagasireisist „Kooperatsijal“. Mõistagi ei saanud ma jätta küsimata, millisena meenub talle Juhan Smuul praegu.

Mees suure kirjutuslaua taga nõjatas pea mõtlikult kõrgele tugitoolileenile. Praegu ei võtnud ta telefonegi vastu, need aga helisesid peaaegu lakkamatult, et tuua Trjošnikovini sõprade õnnitlusi presidendiks valimise puhul. Kabinetis valitses keskendumisvaikus. Pikk vaikus. Kolmel seinal näisid kaasa mõtlevat Arktika, Antarktika ja maailmajagude kaardid, kitsastel seinamaalidel möllas lumetorm, pehmelt helkis pikal nõupidamislaual suur hele kivi, toodud mõne külma mere kaldalt. Nurgas kumises vanaaegne kell… Siis naeratas kabineti peremees jälle oma avalal, kuidagi lapselikult rõõmsal kombel ja resümeeris mõeldu:

„Väga heana (ta rõhutas sõna добрый), väga tagasihoidlikuna. Aga see tagasihoidlikkus johtus ehk tema halvast keeleoskusest ja väga tugevast aktsendist. Ta tegi vähe sõnu, aga tema lühirepliikides väljendus selgesti sarkasm, ärritus või ükskõik mis muu hingeseisund, hinnang ühele või teisele inimesele.

Tema raamatus on mõned asjad üle hinnatud, eriti need, mis talle meeldisid. Tal on inimeste kohta väga häid iseloomustusi, kuid on ka liialdusi: inimese tundmiseks ei piisa ju mõnest päevast. Aga ta on suur psühholoog, oma intuitsiooni ja kirjamehetalendiga arvas ta ära inimeste iseloomu ja nende koha kaaslaste seas.“

„Jäine raamat“ on polaaruurijatel aukohal. Üks mu sõpradest, kes Antarktikas helkivaid ööpilvi uurimas käis, rääkis tagasi pöördudes, et nii räbalaks loetud Smuuli  pole ta elus mujal kohanud kui Mirnõi raamatumajas. Oma teisel talvitumisel Antarktikas luges ka Trjošnikov ajapuudusest hoolimata „Jäise raamatu“ veel kord üle. Tema hinnang:

„Kirjanikul ja ajakirjanikul on ju iseenesest väga raske, kui on tegu dokumentaaljutustusega konkreetsetest inimestest konkreetses olukorras.  Kirjutajal peab olema t a l e n t i, m õ i s t u s t ja t a k t i. Ning ikka valitseb oht, et teos ei meeldi spetsialistidele. Smuulil oli see kolmainus olemas ning raamat pälvis spetsialistideltki head hinnangud.

„Jäine raamat“ on ju mahult väga väike. Polaaruurijatel vedas, et kirjutas just Smuul. Kogemusteta inimene on pealiskaudne, teeb tihti meelehärmi lahkuminekuga tegelikest asjadest või valekiitustega. Smuul on kõik peensusedki täpselt edasi andnud. Ta riskis paljuga, kuid tema raamat ei tekitanud eitavat suhtumist.“

Mulle meeldis see arutluskäik. Siit, meile kõigile tuttava inimese ja teose iseloomustusest ilmneb Trjošnikovi enda vastutus- ja analüüsivõime, tema ellu- ja inimestessesuhtumine. Kokkuvõttes on tegemist ka ühe kirjamehe (sugugi mitte juhusliku ja halva, vaid isepäise ja teabelikult huvitava kirjamehe) erapooletu hinnanguga teisele.

Trjošnikovi teaduslik produktsioon on erakordselt suur:  rohkem kui 80 teaduslikku uurimust, lisaks artiklid ja ettekanded. Tema doktoritööd „Antarktika avastamise ja uurimise ajalugu“ on mõnedki mitteteadlased lugenud kui põnevat seikluskirjandust. Mitmeid teadus- ja kirjandusauhindu on lisaks nimetatud doktoritööle pälvinud laiemale lugejaskonnale määratud „Maa pooluste juures“. Kõike ilmunut ei jõua siinkohal üles lugeda, selleks on raamatukogud ja bibliograafid, kuid nimetagem veel Trjošnikovi jutustust tema lemmikkangelasest Roald Amundsenist ning ilmumisel olevat „Nende nime kannavad teaduslaevad“, milles Trjošnikov jutustab oma õpetajatest ja kaastöötajatest professor Vladimir Vizest ja Nikolai Zubovist ning Mihhail Somovist.

Isegi selle vaikse  vestluse ajal võib Trjošnikovis hoomata mingit plahvatuslikku jõudu, tema elulätet.

ALGUSED

Võib ju olla, et just seesama jõud pani Pavlovka kolkaküla poisi tuhnima mahajäänud papimaja pööningult leitud raamatuis. Kirikuraamatute seas oli fantaasiaküllasele vaimule nii pööraselt huvitavaid õhukesi vihikuid maailma tekkest ja arengust, jääväljade lõputusest ja täheväljade piiramatusest. Aga ilma revolutsioonita poleks suhteliselt vaene talupoiss küll õppida saanud. „Aljoškale tähendas revolutsioon eelkõige võimalust kooli minna,“ meenutab tollast teadmishimulist jõngermanni nüüdne NSV Liidu riikliku preemia laureaat, geograafiadoktor ja professor Aleksei Fjodorovits. Aljoška lõpetas külakooli viis klassi, töötas kolhoosis, astus 1930. aastal komsomoli. Nüüd ütleb ta nende aastate kohta tagasihoidlikult, et need olid ju nii ammu, see oli kujunemisaeg, mille jooksul ei saanud veel midagi suuremat ära teha.  Aga ometi sai temast juba 16-aastaselt pärast kursuste lõpetamist õpetaja ning ühtlasi algkooli direktor. „Komsomol määras…“ Kuueteistkümneselt tuli tal kasvatada teisi…

SAATUS ON HELDE AVALI INIMESTELE

Peagi tuli 1934. aasta, polaaraladest vaimustumise, Arktikasse pürgimise aasta. Tšeljuskinlaste epopöa, esimesed Nõukogude Liidu kangelased. Trjošnikovist sai sel aastal Leningradi ülikooli geograafiatudeng, professor J. Šokalski õpilane.

Šokalski polnud enam noor, põdes sageli. Aga loengud ei jäänud ära, kursusetöid juhendada püüdis ta haigevoodiski. Tugev ja arukas Aleksei Trjošnikov meeldis Šokalskile, võib-olla meenutas talle omaenese noorust. Professor  soovitas noormehel hakata polaaruurijaks.

Üle 20 aasta töötas Trjošnikov Arktikas. Igal kevadel lendab ta nüüd sinna kontrollima, kuidas läheb Arktika ja Antarktika Instituudi, tema instituudi teadlastel. Lendab lihtsalt nagu külla või komandeeringusse.  Kui Arktika on kuidagi väga lähedal ja väga põhjalikult läbi käidud, siis Antarktikaga, naerab Trjošnikov, on asi lihtsam: „Kõigest neli korda!“  Tõepoolest, niisugune „kõigest“, mille jaoks mõnel teisel ei jätkuks kogu eluajast!

Aastail 1957–1958 oli ta tollesama juba nimetatud teise Nõukogude Arktika-ekspeditsiooni ülem. 1963.–1964. aastal juhatas kahe Nõukogude lennuki esmakordset kauglendu Moskva–Mirnõi–Moskva. Mõne aasta pärast järgnes teistkordne talvitus Antarktikas kolmeteistkümnenda Nõukogude ekspeditsiooni ülemana. Üsna kuuekümnenda eluaasta künnisel saadeti ta jälle Antarktikasse. 1973. aastal jäi triivjäässe kinni „Ob“ ning talle ruttas appi teaduslaev „Professor Zubov“. Päästeoperatsioone juhendama arvati sobivat ainult Trjošnikovi-sugune kogemustega mees.

Trjošnikov on mulle juba tuttav.  Praegu huvitab mind muu – inimesed vastamisi jääga, vastamisi külmaga, raskuste trotsimine, ja seda kõike mitte ainult iseenese, vaid oma kaaslaste, ideaalide ja kodumaa nimel. Ei, need pole üksnes suured sõnad, vaid ellusuhtumine, jõu läte.

Saatus on helde avali inimestele. Üksnes entusiasmist jääväljadel aga ei piisa. Kõik ei pea vastu, kõigist ei saa polaaruurijaid. Mõni ei talu talvituse kestvust, teine nõrkeb pidevas külmakarmuses, mõnd vaevab polaaröö, mida kangemadki polaaruurijad on aeg-ajalt võrrelnud naisega, imeilusaga nagu õilsate näojoontega antiikaja raidkuju, aga ka niisama külm nagu marmor. Nii Amundsen kui Nansen on  hetketi tunnistanud, et nad on tüdinenud polaaröö külmast ilust, et nad igatsevad elu järele, pulbitseva, tunneterikka elu järele. Päris mööda pole niisugused mõtted läinud loomulikult ka Nõukogude polaarlastest. Võhikuna tahtsin ma teada, kas polaaraladele allavandumine on võrreldav  näiteks deserteerumisega rindelt või esimestest rasketest uudismaarühmadest. Esitasin küsimuse kõheldes, oskamata aimata, et vestluskaaslane sellest süttib.

ARUTLUS DESERTÖÖRIDEST

Ei, ei, nii rangelt öelda ei saa. Kui inimene mingil põhjusel pole nii tugev, nagu polaaruurija peaks olema, siis saadetakse ta lihtsalt esimesel võimalusel tagasi ja soovitatakse otsida teine, soodsam töökoht.

Selle arutluskäigu kestel tuleb mulle meelde Leningradi ajakirjaniku Juri Stvolinski meenutus sellest, kuidas arstide teeneid harva vajanud Trjošnikov mingil lihtsal põhjusel ometi nende poole pidi pöörduma. Arst kloppis ja kuulas teda, pärast läbivaatust aga esitas hulgaliselt küsimusi, kas tal pole tulnud nälgida või külmuda või kannatada tugevate ülekoormuste all. Muidugi hakkas Trjošnikov naerma. Kõike oli ette tulnud, nii külma, vigastusi, nälga kui ka ülepingutusi. Hea veel, et doktor ei teadnud, et oma esimesel talvitusel Uus-Siberi saarestikul pidi Trjošnikov äärepealt hukkuma.

Aga jätkame tema mõttega:

„Ülikooliajast mäletan: mõned olid tugevad, füüsiliselt karastunud, aga juba praktika aegu selgus, et neil ei jätku tahet. Teised polnud nii tugevad, üldiselt aga terved ja tahtekindlad. Meie erilise, raske töö jaoks sobisid nemad veel pareminigi.

Eestlased mõistavad meie raskusi. Mere pärast, sest meri nõuab inimeselt nii füüsilist kui moraalset tugevust. Ja veel – ühed suudavad mugavustest loobuda, teised mitte. Viimastel aastatel on Arktika-uurijatel märksa paremad elamistingimused. Aga kui ma noor olin, käisime kogu selle maa, mida nüüd lennukil võib läbida, ise läbi. Polnud helikoptereid, lennukeid, olid vaid koerad ja suusad. Kuid ega kõik suusatajadki meile sobinud.“

Polaaruurijate puhul, nagu muide iga paljunõudva töö puhul,  peab Trjošnikov ometi kõige olulisemaks l o o m u l i k k u  v a l i k u t, mis väljendub selles, et inimesed, kes hakkavad armastama oma tööd, saavad üle kõigist raskustest.

„Alati on nii, et meie ees ootav tundmatu ühtesid köidab, teisi aga hirmutab. Mul olid ülikoolis mõned väga head sõbrad, kellest ei saanud polaaruurijaid nende tahtmisest hoolimata. Nad ei suutnud end lahti rebida mugavusest. Nüüd on nad omal alal lugupeetud mehed. Ärge mõistke mind valesti: desertöörid nad polnud. See sõna on hirmus, kõige äärmuslikumat ja koledamat väljendav. Sõja sõna. Valge maaga see ei sobi.  Arktikas ja Antarktikas saavad kõige tulemuslikumalt töötada vabatahtlikud. Meile tulek on ju iseenesest lihtne. Kui sul on oskused ja teadmised, on jaksu ja tahtmist, siis annad avalduse ja käid läbi arstliku komisjoni täiesti kosmilisel tasemel. Kosmilisel sellepärast, et töö kõrgmäestiku polaarjaamades nõuab head vastupidavust. Kõige kaugem ning raskem on toosama kahekümneseks saav „Vostok“, millest ka Smuul kirjutas.“

KÕIK ON LIHTNE JA ROMANTIKA KAOB!

Huvitav, kas kapten Kutšijevil oli kergem või raskem kui enne teda põhjapoolusel käinutel? Inimesed jääkõrbes, tuisumöllud ja see ainus omane telk, vajadus edasi minna ja rasked meetrid, iga samm sammuna kangelaslikkuse poole – kas kõik see on asendunud hiigellaevade argipäevaga?

Taas kaalub mu vestluskaaslane vastust. Hindab siis „Arktika“ jõudmist põhjapoolusele katsesõiduna, mille eesmärgiks oli näidata meie tänapäevaseid teadmisi merejääst ja aatomijäälõhkujate tehnilisi võimalusi. Rõhutab instituudi osa aatomijäälõhkujate projekteerimisel ning katsetamisel. Ja lausub siis, et tõepoolest, „Arktika“-reis toimus mugavates tingimustes, aga teistpidi on see mugavus näiline ja romantika otsijatele jääb tuleviku-Arktikaski koht inimese vastutusele, vaimupingele. Antarktikas aga jätkub raskusi veel kauaks. Füüsiliselt läheb järjest kergemaks, peabki minema, sest polaaralade hõlvamisel töötatakse ka selle nimel, aga vastutus, see peamine romantika, jääb.

Trjošnikov on harjunud vastutama. Mitte ainult jääväljadel. Ka igapäevases elus. Kommunistina.

Instituudis on kellelgi kaastöölistest sünnipäev. Inimene, kes pidi selle tähistamist korraldama, on midagi tegemata jätnud. Trjošnikov muretseb, kas kõik on tehtud, annab korraldusi, veendub, et asi tõepoolest sujub. Kas näiline pisiasi? Ei, suur, sest see on seotud inimesega.

Telefon heliseb. Teda õnnitletakse. Ta kuulab ja ütleb siis naerdes ilma igasuguse üleolekutundeta: „Te näete ainult asja ülimeeldivat külge. Mina tean teist poolt ka. Tegelikult on teil vaja kedagi, kellega riielda, ja mina ei saa enam öelda, et olen ainult asepresident.“ Aga see on öeldud niisuguse tooniga, et sellest võib välja lugeda tänu usalduse eest ja valmisolekut täita kõik ülesanded.

KÕIGE SUUREM TUNNE

„Iga töö köidab, kui seda korralikult tehakse,“ kordab ta tihtilugu. Ja unistab uutest ekspeditsioonidest, kuigi igapäevased asjaajamised ja suured tööd teda enam naljalt lahti ei lase: „Las tuleb märts, aprill, siis lähen…“

Me oleme temaga rääkinud ta perekonnast – naisest ja tütardest, polaaruurijate perekondadest üldse. Tema naine õppis geograafiat ja tuttavaks said nad tudengipõlves. „Meie abielu oli vabatahtlik kokkulepe. Ta teadis, mis teda ootab. Ja tütred on mul head. Aga armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud…“

Mõni kuu hiljem sattusin ma taas lehitsema Nanseni „Frami“-reisi päevikut. Ja ma ei teagi, kas Trjošnikov ütles kogemata või meelega just samad sõnad, mis seisavad maailmakuulsa polaaruurija päevikus, sõnad, mis ilmestavad kõigi nende elu, kel tuleb olla vastamisi jääga:

„Armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud, kattes nad paremini ning puhtamana kui lumi. Mis on elu armastuseta? Nagu see jää siin – külm, paljas, konarlik, tuultest ja tormidest aetuna alalises kokkupõrkamises ja kruvimises; miski ei kata lahtisi pragusid, miski ei ümarda purustatud jääpankade teravaid nukke – kõikjal ainult paljas ja künklik ajujää.“

Olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirjas Noorus, veebr 1979, lk 20-22.
© Linda Järve

Artiklit saab lugeda ka ETERAST

* Aleksei Trjošnikov (14. apr 1914 – 18. nov 1991). Neile, kes tahavad tema kohta internetist rohkem teavet saada, ka nime kirjapildid inglise ja vene keeles: Alexey Tryoshnikov, Алексей Фёдорович Трёшников.

Vaatamisi: juunis on silma jäänud...

Juuni on seni kujunenud põhiliselt krimkade vaatamiskuuks. Tavaliselt vaatan neid vähe, aga seekord on mulle võib-olla mõjunud teatud väsimus vanemaks saamisest ja ka liigne palavus. Kuu lõpuni on palju aega, tõenäoliselt see postitus veel täieneb, kuigi ma kõigest, mida vaatan, ei kirjuta, eriti siis, kui millegi vaatamine poole pealt katki jääb. Alustan siiski mitte krimkast, vaid palju väga head vaatamiselamust pakkunud põnevussarjast.

„Salateenistus“ („Le Bureau des legendes“; 2015-2020, Prantsuse).
1. juulil saab ETV2s otsa see jaanuarist alates teleekraanil olnud 50osaline põnevussari, mis mind sel aastal  nähtust on kõige rohkem köitnud. Paeluv mitmes mõttes, sest ühtpidi on huvitav teada, kuidas ja milleks meie maailma telgitagustes igasugused varikujud tegutsevad ja oma plaane sepitsevad, teiseks annab ettekujutuse nendesamade varikujude väljaõpetatud kalkusest ja neis sellest hoolimata sügaval peidus olevast hirmust, valust ja kahtlustest. Tegevus toimub vahelduvalt mitmesugustes praegusaja olulisemate konfliktide sõlmpunktides. Keegi ei usalda kedagi, ei võõraid ega ka omasid, ometi sünnib luurebüroos kooskõla ja ühistegevus. Võimumängude ja luurepoliitika liini on täiendatud veetleva süürlanna ja prantsuse tippagendi sõna otseses mõttes hukatusliku armastuslooga, lisaks veel mitmesuguseid pikantseid ja ka valulisi armuepisoode teistelt tegelastelt. Näitlejate mäng nii üksikult võetuna kui ka meeskonnamänguna on hea, sageli isegi väga hea, aga päris oma lemmiknäitlejat mul selles sarjas ei tekkinud ja nii oligi ehk parem, sest see võimaldas kaasa elada kõigile tegelastele ja tegevusliinidele. Kümnepallisel skaalal saab see sari minult maksimumhinnangu ja ka soovituse neile, kes seda veel vaadanud pole: Jupiteris on  selleks mõni aeg veel võimalus.

„Surm purjede all“ („Смерть под парусом“, 1976, Riia Filmistuudio).
Eesti vaataja jaoks tore nostalgiline leid, sest kaheosalises minisarjas on hästi olulistes rollides meie Lembit Ulfsak (kes on ka kõrvaloleval filmiplakatil) ja Kaljo Kiisk. Näha saab ka hulka meile nõukogude ajast nägupidi tuttavaid läti näitlejaid (näiteks Girts Jakovlevsi). Ma ei mäletanud, kas olen seda sarjakest kunagi ammu näinud, igatahes ei olnud mõrvar mulle kohe teada, kuid miski tundus tuttavlikuna. Filmi muusika on Raimonds Paulsilt. Ekraniseeringu aluseks on inglise krimikirjaniku Charles Percy Snow samanimeline romaan (1932). Vaatasin Jupiterist.

„Sadovoje ringtee“ („Садовое кольцо“, 2018).
12osaline Vene seriaal psühhopaatidest. Tahaksin loota, et nähtu on ülepaisutatud, sest väga kurb oleks, kui perekonnas niisugused suhted valitseksidki. Vene tuntud produtsent Valeri Todorovski tahtis teha filmi naisest, kes lülitab oma elust välja kõik, mis ta elu keeruliseks võib teha, ja pöördus stsenarist Anna Kozlova poole. Eesmärgiks oli kujutada moskvalaste keskklassi elu ja näidata seda julmalt ja sotsiaalselt teravalt. Režissöör Aleksei Smirnovi jaoks on seriaal debüüt. Ta kavandas sarja selliselt, et vaatajates kerkiks esimese poole jooksul pahameel moskvalaste vastu, aga teises pooles muutuks kõik. Esimesed kolm osa pidid tekitama vastumeelsuse tegelaste vastu ja soovi neid hävitada, kolm järgmist osa kavandati detektiivlugudena, seejärel kolm osa dramaatilistena. Aga kolm viimast osa näitavad, kuidas kõik on justkui lolliks läinud. Tuleb nentida, et moskvalaste keskklass mõjus selles sarjas vägagi jõukana ja elupõletajalikult. Vaatasin Jupiterist.

EDIT: Unustasin ennist kirjutada, et päris omapärane osa on Julia Augil, keda varem olen näinud keisrinna Jelizavetana „Katariinas“ ja koolidirektorina „Seltsimees lapses".

„Kes sa oled?“ („Хто ти?“, 2018).
Ukraina 16osaline teleseriaal. Jälle psühhopaatne film, sedapuhku ahistajast, kes tahab kontrollida politsei mõrvarühma nõustaja Inga Stefani elu. Ingat asuvad aitama major Mištšenko koos oma „kolme musketäriga“. 16 osa on tüütavalt palju, põnevust siiski jagus ja Mištšenkol on ilusad silmad. Kui lugesin arvamusi selle seriaali kohta, jäi kõlama, et vaatajatele meeldis enam-vähem üksmeelselt koer Motja ehk Matilda, kellel on kleenukesest kogust hoolimata üsna kandev roll, aga sarja sisu ja näitlejate kohta olid arvamused vägagi vastakad. Vaatasin Jupiterist.

„Kamenskaja“ („Каменская“, 1999-2011, Venemaa).
Kultusseriaal, mis omal ajal oli väga populaarne. Krimilugude autor Aleksandra Marinina on olnud Venemaa enimloetavaid kirjanikke, oma autorinimele ja tuntuima tegelaskuju Kamenskaja nimele on ta vormistanud ainukasutusõiguse, et vältida Kamenskaja-nimeliste seepide ja kosmeetikasalongide tekkimist, nagu ta ise on öelnud.

Kamenskajat mängis Jelena Jakovleva (fotol kaader filmist), kes on tuntud ka 27 aastat Moskvas Sovremenniku teatris töötanud näitlejannana. Kamenskaja on sümpaatne, kuigi filmiliselt on seriaal vanaks jäänud. ETV+ näitab seda jupikaupa, lühikese järelvaatamise ajaga, aga on jalgpallilahingute ajal vaheaja teinud, Loodan, et pärast EM-i jätkab. Vaatamisvõimalus on ka YouTube’is ja mujal internetis.

 „Lunastuse tee“  („Landgericht“, 2017, Saksa). Juudiperekonna saatusest Saksamaal enne ja pärast sõda. Inglismaale sõja eest varju saadetud lapsed võõrduvad emast ja isast, vanematel omakorda on tükk tegemist, et üldse ellu jääda. Hoolimata sellest, et pereema Claire ise ei ole juut, tuleb ka temal tunda rohkeid mõnitusi. Pereisa Richard jõuab pärast sõda Saksamaale tagasi, jättes maha vahepeal Kuubal sündinud tütre ja teise naise, kuid katsed vana töökoht tagasi saada takerduvad bürokraatiasse. Kokkuvõttes nukker film. Materjali olnuks siin ilmselt korraliku pikema sarja jaoks, praegune kaheosaline tulemus mõjub fragmentaarsena ja plakatlikuna. Vaatasin ETVst, enam pole järelvaatamise võimalust.

9. juunil 2021 teatas Euroopa Parlamendi pressiteenistus, et 2021. aasta LUX publikuauhinna pälvis Alexander Nanau dokfilm „Kollektiiv” („Colectiv“; Rumeenia, 2019, Sellest filmist ja ülejäänud kahest LUX publikuauhinna nominendist olen kirjutanud siin.

Pildid internetist. (Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.)

Haruki Murakami „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“

Haruki Murakami
„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“
Jaapani keelest tõlkinud Margis Talijärv.
Kujundanud Britt Urbla Keller.
Kirjastus Varrak, 2021.

Olgu kohe öeldud, et alguses lugesin seda raamatut venekeelse e-raamatuna („О чем я говорю, когда говорю о беге“, Эксмо, Домино), hiljem sain teada, et see on ka eesti keeles kohe ilmumas ja valisin selle endale Varraku pakutud valikust.

Haruki Murakami nimetab oma mõttekäike jooksmisest, romaanikirjutamisest ja elust laiemalt meelsamini memuaarideks, mitte esseekogumikuks. Hästi sobiks neid nimetada vana terminiga „olukirjeldus“. Olukirjeldused on minu jaoks alati olnud huvitav (aja)kirjanduslik žanr. Liiatigi siis, kui autor ise deklareerib, et ega ta suurt lugejatele meeldimisest hooligi, sest kuigi see raamat räägib jooksmisest, ei ole eesmärgiks veenda kedagi igapäevaselt jooksu harrastama, vaid soov avada jooksmise tähendus Murakamile isiklikult. Ja veel:

„Jooksmisest ausalt kirjutamine on (peaaegu) sama mis endast ausalt kirjutamine.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.

„Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest“ on niisugune pealkiri, mis kõlab igas keeles ühtaegu selgena ja salapärasena (originaalpealkiri „Hashiru koto ni tsuite kataru toki ni boku no kataru koto“, 2007).

Jooksmise kõrvale mahub Murakami ülestähendustesse hästi palju nii treenides kui ka maratonidel ja ultramaratonil saadud kogemusi, aga samuti üpris põhjalikke kirjeldusi valust ja vaevast, mida ta on saanud tunda triatlonistina, ja valust ning vaevast, mis tabab romaanikirjanikku, kes on ju oma töös pika ja sisuka teksti loomisel samuti omamoodi maratonijooksja.

Korduvalt rõhutab Murakami küll enda, küll teiste kirjanike (näiteks Hemingway) sõnadega, et nii jooksmises kui ka kirjutades peab olema järjepidev ega tohi rütmi kaotada. See on väga oluline iga pikaajalise töö puhul. Kui rütm saadakse paika, laabub ülejäänu justkui iseendast.

Iga inimese jaoks on elamine Murakami sõnul esimene ja ainuke kogemus vananemisest ja kõike sellega seostuvat tunneme esmakordselt.  Kuuludes inimeste hulka, kellele meeldib üksi olla ehk olles seda tüüpi, kel pole midagi üksiolemise vastu, saab Murakami naudingu nii pikaajalisest kirjatööst kui ka jooksust. Viimasega kaasneb ka tubli annus vanemat rokkmuusikat (Red Hot Chili Peppers, Gorillaz, Creedence, Beach Boys jms), vahel ka džässi ja nagu oma teostes enamasti nii ka selles raamatus loetleb Murakami muusikat rohkesti.

Jooksuraamat on ühtlasi ka murakamilik eluõpetus:

„… inimese elus /- - -/ peavad valitsema prioriteedid. Sa pead teadma, mis järjekorras ja kellega sa oma aega ja energiat jagad. Kui sa seda endale selgeks ei tee, pole su elus piisavalt fookust ega teravust.“

Olulisim on püsivus, igapäevane jooksmine või töö, kuid seejuures tuleb leppida ja teha kõike mitte üle pingutades, vaid targalt ja jõudumööda. Samas ei ole igapäevane jooksmine mitte mugavus, vaid elustiil. Oma raamatus räägib Murakami südamlikult ka selle elustiili järgijatest, jooksudel ja võistlustel kohatud inimestest.

Keskendumise ja püsivuse harjutamise nipid, mida Murakami kirjeldab, on tema meelest sarnased nii kirjanikul kui ka jooksjal, igal pikaajalise töö tegijal. Kui anne on inimesele kas antud või ei ole seda olemas, siis keskendumisvõimet ja püsivust on võimalik läbi harjutamise õppida ja arendada.

Minu meelest on hästi mitut masti lugejatel huvitav teada saada, millest Murakami räägib, kui ta räägib jooksmisest.

Varraku väljaande kujundus meeldib mulle oma jaapanliku meeleolu poolest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Jooksuraamatuid olen ka varem hoolega lugenud ja mõni neist on minu kogus alles. Oma sisulist väärtust pole need praeguseni kaotanud. Paljude minuvanuste inimeste jaoks kujunes omaaegseks kultusraamatuks Y. Gilmouri „Jookse terviseks. Sörkjooks koos Arthur Lydiardiga“ (Eesti Raamat,1971), mille ilmumise järel kõik teed jooksjatega täitusid ja laialdaselt tuli käibele mõiste „tervisejooks“. Lydiard oli oma aja täielik legend, väga hinnatud maratonijooksja ja treener. Väga loetavad olid ka kaks raamatut meie põhjanaabrite jooksukuulsustest: P. Karikko, M. Koski “Paavo Nurmi“ (Eesti Raamat,1973) ja Mauno Saari „Lasse Viren“ (Eesti Raamat,1983).

Vaatamisi: „Parimad aastad me elus“

Eile õhtul näitas ETV2 frankofooniakuu raames väga hingeminevat filmi „Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi, kui need valmisid. Neist esimene meeldis mulle siis väga, teine aga tundus täiesti keskpärasena. Muusika filmist „Mees ja naine“ oli midagi erilist, filmi põhimeloodia heliseb kõrvus senini. Peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

Paar lauset filmi ametlikust tutvustusest:
„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Eile õhtul juhtus nii, et vaatasin seda filmi ilma subtiitriteta (vist oli nende puudumine tingitud just filmi telelinastuse ajal ETVle tehtud pommiähvardusest ja teletöötajate evakueerimisest). Prantsuse keelest sain aru ainult kohati, aga seda, et Trintignant ka vanas eas äärmiselt sümpaatne ja armas on, mõistsin keeleoskuseta. Filmi üldmõtet ja laule muidugi ka.

Filmikaader on pärit ERRi pressiteatest.

Teist korda vaatasin täna Jupiterist (nüüd juba subtiitritega).

Ääretult südamlik film. Kui kõik vanaduses ununeb, kui üht ja sama sadu kordi korrutatakse, sest isegi eilne päev ei ole enam meeles, siis ikka mõlgub kuskil mälestuste ääremail kildhaaval ähmane aimus sellest, mis on olnud oluline ja kes on olnud oluline. Kui elu toob liigutava jällenägemisvõimaluse, muutub teistsuguseks ka soov põgeneda hooldekodust sinna, kus midagi pole keelatud ja kuskohast enam tagasi ei tulda, sest taas on meeles, et kunagi armastati ja „armastus võtab või jätab meid, armastus on meist tugevam“.

Jean-Louis Trintingnant (sünd 11. dets 1930) oli selles filmis mängides 89aastane, Anouk Aimée (sünd 27. apr 1932) poolteist aastat noorem. Claude Lelouch'il  (sünd 1937) on 2021. a valmimas uus film „L'amour c'est mieux que la vie“, milles taas mängib ka Trintingnant.

Ma ei tea, kuidas mõjub „Parimad aastad me elus“ minust palju noorematele. Võib-olla on see nende jaoks lihtsalt igav vanainimeste film. Minuvanustele on see  tõeline nostalgialaks. Toob meelde palju: meie endi nooruse ja esimesed armastused, kunagise filmi „Mees ja naine“ ja selle esimese järje kakskümmend aastat hiljem, aga ka näitlejate nooruse, suurepärase muusika, meie kaotused ja võidud, loobumised ja leidmised  ... Oh, seda loetelu võiks lõputult jätkata.

Lanovoist

Vassili Lanovoi (16. jaan 1934 - 28. jaan 2021).

Plikapõlvest alates oli minu lemmiknäitlejaks kinolinal Vassili Lanovoi.  Lapsepõlve ja noorusaja sügavad kiindumused saadavad meid läbi elu, sestap oli täna tulnud teade minu jaoks kurb.

Vassili Lanovoi suri eile Moskvas 87aastaselt COVID-19 tagajärjel. Teadsin küll, et ta oli haiglas reanimatsioonis juba alates 2. jaanuarist, kuid lootsin, et ta paraneb.

Vassili Lanovoid on peetud nõukogude filmi- ja teatrinäitlejatest kõige ilusamaks ja mehisemaks, aga ta oli ka väga andekas. Mäletan teda juba Pavka Kortšagini osas (1957), sellele järgnesid peaosad filmides „Punased purjed“,  „Turbinite päevad“ jpt, seal hulgas ilusmees Anatoli Kuragini osa „Sõjas ja rahus“ ning väga meeldejääv Vronski „Anna Kareninas“, kus Annat mängis Tatjana Samoilova. Romantilistesse osadesse sobis tulisilmne Lanovoi suurepäraselt.

Räägitakse, et pärast seda, kui Lanovoi mängis kindral Wolffi („Seitseteist kevadist hetke“), väitsid mõned kriitikud, et nii veetlevat näitlejat ei tohiks vaenlast mängima panna, sest vastane muutub seeläbi liiga meeldivaks.

Tohutult populaarseks sai Lanovoi osatäitmisega sõjafilmis „Ohvitserid“ (1971, M. Gorki nim filmistuudio), kus ta mängis Ivan Varavvat, kes läbis pika tee reamehest kindraliks ja armastas oma lapsepõlvesõbra naist.

Ta on filmides mänginud ka palju ajaloolisi tegelasi: Augustust, kardinal Richelieu'd, Aleksander I, Majakovskit, Trotskit, Andropovit... Ühtekokku mängis Lanovoi 78 filmis.

Alates 1957. aastast kuni viimase ajani kuulus ta Moskva Jevgeni Vahtangovi nim Riikliku Akadeemilise Teatri koosseisu. Piletit etendustele, milles ta osales, oli lühiajaliselt Moskvas viibides väga raske saada, aga kord  õnnestus see mul siiski. Tookord, 1985. a, esitati Aleksandr Korneitšuki näidendit „Rinne“, milles Vassili Lanovoi oli armeekomandör Ognevi osas. Hästi mängis. Kirglikult ja usutavalt. See näidend oli siis teatri mängukavas juba kümnendat aastat, aga ei olnud veel nö väsinud.

Juba kõrges vanuses veel enne viirusega nakatumist mängis Lanovoi koduteatris kahes lavastuses. Tal ei olnud kunagi dublante, sest teda peeti nii ainulaadseks, et teda oli võimatu asendada. Etendused, milles ta mängis, olid tehtud selle arvestusega, et seal mängib tingimata just Lanovoi. Nüüd jäävad need lavastused tõenäoliselt mängukavast välja ja on alles ainult salvestustel ja inimeste mälestustes. Alles on ka noored näitlejad, keda Lanovoi teatrikoolis õpetanud on.

Intervjuudes küsiti silmapaistvalt esindusliku välimusega Lanovoilt sageli, kas naised talle palju tüli teevad. Tema vastas, et naistest ja oma isiklikust elust ei räägi ning meelelahutuslike intervjuudega on tema poole mõttetu pöörduda.  Blogilugejate jaoks panen siiski kirja ka selle, et oma esimese abikaasa Tatjana Samoilovaga koos õppis Lanovoi  Štšukini nim teatrikoolis ja oli temaga abielus aastatel 1956-1958. Lanovoi teine naine oli teatrinäitleja Tamara Sjablova, kes hukkus autoavariis. Kolmandat korda abiellus Lanovoi Irina Kuptšenkoga, kes on samuti väga tuntud teatri- ja filminäitleja. Oma poegadele Sašale ja Serjožale panid nad nimed Aleksander Puškini ja Sergei Jessenini järgi, sest armastasid väga luulet. Noorem poeg suri kaheksa aastat tagasi.

Piltidel on postkaart minu kogust (u 1960) ja kaader filmist „Anna Karenina“ (1967, Mosfilm; Anna osas Tatjana Samoilova, Vronskina Vassili Lanovoi).

Kaanetüdruk Betty

Veel üks Nooruse kaanetüdruk on maailmas kuulsaks saanud.

29 aastat tagasi oli ajakirja Noorus detsembrinumbri (taga)kaanetüdrukuks toonane loomalaps, kes praeguseks hiljuti koristaja matkimisega maailmakuulsaks saanud – Tallinna loomaaia šimpansitüdruk Betty. Lisaks kaanefotole oli temast 36. leheküljel teine foto ka. Nupuke selle juures kandis sama pealkirja kui tekst kaanefotol: „Vajame sponsorit!“

Rasked ajad olid. Loomaaia asukatel nappis toitu, muuhulgas ka banaane. Noorusel omakorda polnud jaksu osta kvaliteetset paberit, millele ajakirja suurt tiraaži trükkida. Nii leidsimegi koos loomaaia direktori Mati Kaaluga, et Noorus oma rohkete lugejatega saaks aidata Bettyt, loomake aga oma piltidega Noorust kaunistada. Bettyt pildistas Nooruse fotograaf Tiit Koha. Betty fotodele, mille reprod siin näha on, lisaks kirjutasin teksti, mida tsiteerin:

„Vajame sponsorit! See näib kujunevat järgmise – ahviaasta – üheks põhiliseks hüüdlauseks nii siin pildil kui ka tagakaanel kujutatud Bettyle Tallinna Loomaaiast, aga paljudele teistelegi, näiteks „Nooruse“ toimetusele.
Betty vajab banaane või häid onusid (loe: firmasid jt.), kes banaanide muretsemisel aitaksid.
„Noorus“ vajab huvitunud abilisi, häid onusid (loe: firmasid jt.),kes noorteajakirja toetaksid nõu ja jõuga. /- - -/
Betty ja banaanide asjus tuleks helistada Tallinna loomaaeda (tel ...). „Nooruse“ ja reklaami asjus aga toimetusse (tel ...)
Koos astume reipalt ahviaastasse!“

2017. a meenutasin seda seika oma raamatus „Nooruse lugu“ niimoodi:

„1991. aasta detsembris ilmus Nooruse tagakaanel suhteliselt optimistlik plakat, millel oli rõõmus šimpansitüdruk Tallinna loomaaiast – tekst plakatil ütles, et vajame sponsorit. Ahv nimega Betty vajas banaane, meie reklaamiraha. Betty elab minu teada veel praegugi loomaaias täitsa kenasti, aga Noorust enam pole.“

Nüüd, mil Betty maailmakuulsaks sai, videot tema koristustööst vaadatakse paljudes maades ja temast kirjutatakse palju ka ajakirjanduses, tuli mulle see episood taas meelde. Täitsa tore on teada, et Nooruse kaanetüdrukutest on maailmas tuntuks saanud mitte ainult inimlapsed, vaid ka loomalapsed.

Bettyt olen käinud igal aastal ikka mõne korra vaatamas. Hea, et ta jätkuvalt olemas on*, ja hea, et praegu vist ka meie loomaaia kahe šimpansidaami – Betty ja Quincy – jaoks banaane piisab.

- - -
Vaata ka teksti ja videot Tallinna Loomaaia kodulehelt: https://tallinnzoo.ee/ahvivaimustus-simpansid/

* Wikipedia andmeil on šimpansite potentsiaalne eluiga 60 aastat.

Kirjade säilimisest ja säilitamisest

 Olin just kirjutanud eelneva blogipostituse kirjalikest tekstidest ja kaduvikust, kui sain juhtumisi ühe listi kaudu kaks teadet kirjade säilimisest ja säilitamisest.

Kirjad on mulle alati südamelähedane teema olnud ja ma olen elus neid ise palju kirjutanud ning ka rohkesti kirju saanud. Esimestena tulevad meelde lapsepõlve kirjasõbrad, eriti Malle J ja Lea R  (kas olete veel kuskil alles?), aga ka väikesed Saksa- ja Tšehhimaa tüdrukud, pikapatsiline Valja kuskilt Venemaa avarustest ja paljud teised, kes mulle kirjutasid, kui mingi mu looke Sädemes või mujal ilmunud oli.

Hiljem tulid armastuskirjad, siis igasugused muud, põhiliselt sugulastelt ja sõpradelt lähedalt ja kaugelt saadud kirjad. Sajad noorte kirjad Nooruse rubriiki „Ma teile kirjutan“, mida ma ligi kümme aastat toimetasin ja millest olen veidi rohkem kirjutanud ka oma raamatus „Nooruse lugu“.

Praegu saan kirju oluliselt vähem, muidugi on need nüüd e-kirjad ja ka sellistena üsna harvad. Aga mitmesuguseid seiku seoses kirjadega tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Sestap meeldib mulle ka listi kaudu tulnud teade, et Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kuulutavad välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Kirjavahetusi ja mälestusi kirjavahetustest oodatakse arhiivi 1. detsembrini 2021.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,“ selgitab selles teates Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo. Kogu teate teksti ühes vajalike kontaktidega saavad huvilised lugeda siit.

Muu hulgas soovitatakse mälestuste ja mõtiskluste kirjutajatel oma tekstides käsitleda järgmisi teemasid:
Kuidas kirjavahetus alguse sai, kui sage see oli ja kui kaua see kestis?
Kas suhtlus kirjade adressaadiga kulges põhiliselt kirjade kaudu või hõlmas ka tavasuhtlust?
Milline oli kirjade vahetamise ja tavasuhtluse suhe?
Mis kirjavahetuse juures teid köitis?
Mis olid kirjavahetuse põhiteemad ja kuidas te neid arendasite?

Teine listikiri tõi minuni teate, et homme, 30. oktoobril toimub Kirjanike Maja musta laega saalis Raimond Kaugveri kirju sisaldava raamatu „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020) esitlus. Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.

Lõiguke sellest teatest:
„Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele. Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid on ennekõike kirjutatud selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid nii selles kui ka järgmistes pole ta loobunud vaimse maailmavallutuse ambitsioonidest, puistates varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust ja meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.“

Raimond Kaugver oli paljude jaoks oluline ja armastatud menukirjanik. Minu isa tundis teda nii soomepoisi-ajast kui ka töö kaudu Tallinna Trammitrustis. Sestap lugesin lapsena põnevusega tema üldse mitte lastele mõeldud „Keskpäevavalgust“, millest olen kirjutanud oma teises blogis, ja hiljem ka elulooromaani „Nelikümmend küünalt“. Tore, et tema kirjad säilinud on ja nüüd ka raamatuna ilmunud. Kindlasti tahavad paljud neid lugeda.

Suur vastasseis

Hilisõhtul vaatasin hulk aega Marssi. Suures vastasseisus* on minu jaoks midagi lummavat isegi sellest hoolimata, et palja silmaga ja nõrga binokliga vähe näeb. See on justkui pidupäev, mil meenub nii palju. Kõike ma siia ei kirjuta, paar mälestust siiski.

Olen põlvkonnast, kes lapsena sai osa esimeste kosmoselendude põnevusest. Koos naabritüdrukuga vaatasime öötaevas Nõmme kohal liikuvat valgustäppi ja olime täitsa kindlad, et nägime esimest sputnikut. 

Gagarini kosmoselennu teadet kuulsin seinal rippuvast valjuhääldajast lastehaiglas arsti ukse taga oma järjekorda oodates. Mäletan, et mõtlesin siis, missugune hädapätakas ma olen – maailmas toimub nii suurepärane sündmus, et inimene lendas esmakordselt kosmosse, aga mina olen siin haige. See tekitas jonni ja tervekstahtmise õhinat.

Raamatutest oli mu suur lemmik Aleksei Tolstoi „Aeliita“, milles marsitar armus inimesse ja igatseval häälel läbi kosmoseavaruste oma Taevapoega kutsus. Muud marslased sinna sattunud inimeste vastu nii sõbralikud ei olnud, aga raamat tervikuna andis lootust, et seal kaugel on keegi. Võib-olla vaatab see keegi suure vastasseisu ajal mingi võimsa teleskoobiga otse mu toaaknast sisse ja see on talle põnev.

Teise lapsepõlves mulle meeldinud raamatu pealkiri oligi „Suur vastasseis“, autoriks Lev Kassil, ja selles vaatasid noored, kui neil oma igapäevarutu vahel aega jäi, huvi ja tulevikulootustega Marssi. Elasid üle raskeid aegu nagu sõda ja selle haavad, kuid unistasid tundmatutest kaugustest ja kõrgustest.

Tervitused kosmosele ja kosmosesse!

* Järgnev viide on loole, mis eile oli lugeda tasuta, kuid praeguseks on tehtud tasuliseks. Lingi panen siiski, sest ehk kunagi saab seda sisukat artiklit jälle vabamalt lugeda: https://leht.postimees.ee/7078326/pilk-taevasse-ootaevas-sarab-aastakumnete-vagevaim-vaade-marsile

Pildil on marslanna Aeliita T. Kullese illustratsioonil Aleksei Tolstoi jutustusele, 1958.

Kursuseraamatust, natuke ka muust

1. septembril oli mu kodulähedases koolis iga pooleteise tunni järel aktus. Esimese klassi lapsed läksid kella 12-ks. Nii vahvad, tähtsust täis, lilled peos ja näod ootuspõnevil. See päev toob alati meelde mu oma esimese koolipäeva – nii ammu, ammu. Aga seekord näisid ka suuremad õppurid kooliminekut rõõmuga võtvat – ikkagi vaheldus pärast koroonast pealesunnitud kaugõpet ja võimalus klassikaaslastega kohtuda.

Meenus, et ma polegi siin kirjutanud, et augusti lõpus valmis mu tublide kunagiste ülikoolikaaslaste kokku pandud kursuseraamat „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille esitlus oli kursuse kokkutulekul.

Esialgu on see pdf-versioonis digiraamat kättesaadav ainult kitsamas ringis, aga peagi ka avalikult. 

* Täiendus 3. nov 2020.  ISBN: 9789916401309
Püsilink ESTERis: https://www.ester.ee/record=b5376314*est

* Täiendus 23. dets 2021. Raamatut tervikuna saab lugeda Digaris: 
https://www.digar.ee/arhiiv/et/nlib-digar:447608

Kogumiku on toimetanud Ann Seilenthal, kujundanud Tõnu Seilenthal, tekste – mälestusi Tartu ülikoolist, õppejõududest, kaastudengitest, tollest ajast ja olustikust koos meid saatnud suundumustega – on lisaks eelnimetatutele Mart Siimannilt, Rutt Hinrikuselt, Anne Lillelt, Paul Hagult, Andrus Saarelt, Mall Kaevatsilt jt. (Siinkirjutajalt ka jupike,  mis mu blogi lugejatele juba tuttav on.)

Raamat valmis just sobivalt ära märkima seda, et meie ülikoolitee algas 55 aastat tagasi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Teisest raamatust ka. Septembri alguspäevil tulid kirjastusest esimese poolaasta raamatumüügi arvud. Tore, et nüüdseks kolm aastat tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ ikka ostetakse, kuigi tasapisi. Võib-olla on ka paras aeg selle raamatu olemasolu veel kord mu blogi lugejatele meenutada. Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole minu elulooraamat, vaid ajakirja Noorus lugu, milles minu elust (ja mu kolleegidest) on juttu ainult nii palju, kui see ajakirja käekäigu kirjeldamiseks vajalik.

Lennukas juuli 55 aastat tagasi

55 aastat tagasi oli mul roheline Latvijas Papirsi väike 9-kopikaline ruuduline märkmik, rahvariides tüdruk kaanel. Selles pidasin oma abituuriumiaasta päevikut vaheldumisi mulle meeldinud tsitaatidega loetud raamatutest või nähtud filmidest. (Kui arvutiteaeg saabus, toksisin selle kulunud kaantega märkmiku sisu arvutisse ümber.) Pärast juunikuist keskkooli lõpetamist olin juulis kirjutanud:

2. VII. 65. a.
„Saatus ei ole juhuste ahel, saatus on inimese enese määrata – juba enne seda, kui sa temaga silm silma vastu seisad.“ (Z. Pluhar).

Nüüd siis on jäänud vaid kolm nädalat sisseastumiseksamiteni. „Palun mind vastu võtta Teile alluva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonda“ – selle avalduse viin ära tuleva nädala lõpul. Nüüd aga tuleb õppida, tuleb käia Raadiomajas NRK (noorte reporterite klubi) tööd tegemas, tuleb joosta arstitõendi järel, tuleb... jah tuleb nii palju, et suvi vist saab enne otsa.

Need sõnad, mis siia ennest kirjutasin, on vist küll õiged, sest peamine sõltub enesest: kuidas oled valmistunud, kuidas elad ja töötad.

Inimesed on öelnud palju tarku sõnu. Paljud, võib-olla et veelgi targemad mõtted on välja ütlemata jäänud, aga põhiline on siiski see, et inimese jõud on inimene ise.

Nädala algul tulin maalt. Lapsepõlveradade piirid on tohutult kitsamaks muutunud. Küll see lapsepõlv oli leidmisrõõmu täis! Nüüd on ka, aga nüüd on kõik sootuks tõsisem.

Kui lehitsen oma kunagi kirjutatud ridu, siis on hirmus imelik – mõnikord olen kirjutanud nii naiivselt, et enesegi naerma ajab, teinekord aga sipelnud lootusetuse lainetes. Ühesõnaga olen kaldunud ühest äärmusest teise. Küllap see on põhjamaa suveilmadest – kord päike, kord vihm.

Hirmsasti tahaksin sardelle.

5. VII 65. a.
„Armastus – see on päikesetõus, see on suurepärane vaikne õhtu. Armastus – see on lõik vikerkaarest, mis on seotud valgete pilvede vahele. Armastus – see on vana laul. Armastus – see on vana männimets, see on puhkus selles metsas, kui uinutab mändide sosin.“ (M. K. Čiurlionis).

„Olles inimesed – jääge inimesteks. Jääge inimesteks ka siis ja just siis, kui see on raske.“ (Kunagi keegi.)

10. VII 65. a.
Eile viisin dokumendid Tartusse ja 19 päeva pärast lähen ise sinnasamasse. Kuu aja pärast peaks kaks eksamit tehtud olema. 

„Millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama!“

Ajaloos olen läbi võtnud ühe raamatu, 2 on veel vaja võtta. Siis eesti keel. Uurin praegu rahvaluulet. Tuleb meelde tuletada ka grammatikat. Inglise keel on kõige hullem, aga kui jumal (keda ju olemas pole) annab...

Laulupidu ähvardab jälle vihmane tulla. Igatahes senini sajab pidevalt.

Sedapsi siis.

13. VII 65. a.
Mõnikord meeldivad mulle väga vihmased ilmad, siis kui õhk on niiskelt soe, kui veepiisad sädelevad lehtedel ja vahel isegi kraevahele satuvad.

Ma ei tea, miks, aga minul on küll igasuguse ilmaga erinev meeleolu. Selliste soojalt- niiskete päevade aegu aga ei tea isegi, mida rohkem tahaksin – lõbus olla või töinata. Seda viimast küll mitte.
* * *

Selleks ajaks olin oma elutee valinud ja kindlalt otsustanud ajakirjanikuks saada. Enne tuli kaks aastat ülikoolis eesti keele ja kirjanduse osakonnas üldaineid õppida, kolmandast kursusest alates spetsialiseerusime aga igaüks valitud erialale.

Et mul valik tehtud oli, ei kurvastanud ma liialt, kui mulle päev enne ülikooli sisseastumiseksamitele sõitu Tallinnfilmist helistati, et mind järgmiseks hommikuks  filmivõtetele kutsuda. Grigori Kromanov tegi parasjagu „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ ja oli arvanud, et ma selle stseeni sobiksin.

Vastasin kutsujale, et sõidan homme Tartusse eksamitele ega saa tulla ja ta soovis mulle head põrumist, nagu eksamile minejale oli tavaks öelda. Tagantjärele olen vahel mõtelnud, kas ja mida oleks mu elus muutnud see, kui oleksin ärasõidu asemel filmima läinud.  Aga mis olnud, see olnud...

* * *

Mu tark klassivend Jaan Pelt, kellega koos 55 aastat tagasi keskkooli lõpetasime ja kellest astronoom sai, kirjutab tänases Sirbis toonidest, kajadest ja kahinatest ehk sellest, et kõik on omavahel seotud – astronoomia, muusika ja puud metsas. Lugege, Jaan kirjutab hästi.

Ajas tagasi vaadates on nad kõik minu jaoks omavahel seotud, nii mu abituuriumikaaslased Tallinna 10. keskkoolis (Nõmme Gümnaasiumis)  kui ka esimesele ülikoolikursusele astujad Tartus. Oli eriliselt lennukas ja ilus, ootuste ja unistuste rohke aeg ja sellest said alguse kogu elu tegemised ja tegematajäämised.

Vaatamisi: erilised teatrielamused brittidelt

Alustan suure aitähiga. Eile jõudsin tänu Ott Karulini blogipostitusele ära vaadata viimast  päeva näidatava National Theatre'i etenduse „Antony and Cleopatra“ YouTube'i vahendusel. Hea oli. Sai veidi üle kolme tunni nautida, kuidas britid Shakespeare'i teksti esitavad – see on midagi vaimustavalt erilist.

Simon Godwini lavastuses (2018) mängis Antoniust Ralph Fiennes, Kleopatrat Sophie Okonogo. Fiennes, keda olin varem filmides näinud, sobis sellesse osasse suurepäraselt ja oli väga usutav, olgu siis tegemist joobumise või kahtlemisega, kusjuures kohati meenus mulle teda vaadates Anthony Quinni kreeklane Zorbas. Okonogot polnud ma varem näinud. Kleopatrana tuletas ta mulle aga meelde ümberkujunemise eelset Elizat „Minu veetlevast leedist“: nii lopsakalt vulgaarne oli tema kõnepruuk ja kuna tegemist oli vägagi temperamentse esitusega, jäi Egiptimaa kuningannast huvitav üldmulje.

Ka ülejäänud tegelaste hulgas oli meeldejäävaid esitusi. Ja Kleopatrat salvanud madu oli päris – „Antony and Cleopatra“ etenduste jaoks muretses teater neli ussi ning pidi loomakaitsjatele korduvalt tõestama, et neile liiga ei tehta.

Meie draamateatri lavalaudadel oli minu lapsepõlves väga menukas „Antonius ja Kleopatra“ (1956), mille peaosades olid Kaarel Karm ja Aino Talvi (fotol kõrval >>>). Seda tohutult traagilist etendust ma  ise ei näinud, aga fotosid sellest ilmus tollal palju ning ka kuuldemänguna sai nende rohkeid kiidusõnu pälvinud esitust kuulda.

National Theatre'i vaatemäng oli meie tragöödiast, milles ka kostüümide võimalikult ajaloolisele adekvaatsusele rõhku oli pandud, sootuks erinev. Okonogo Kleopatra kannab tänapäeva parimate moeloojate moekaid kleite, Ovidius jälgib koos Agrippaga lahingutegevust läpakaekraanilt, meestel on samuti tänapäevased ülikonnad ja sõjarüüd.

Tragöödia on muutunud tragikomöödiaks, mis vaatajat naerutadagi suudab. Kõik kokku pakub kuningliku elamuse etendusest, mille piletid National Theatre'is pidevalt väljamüüdud on.

Kavatsen vaadata mõnda ka National Theatre at Home veel näidatavatest etendustest.
14. maist alates saab nädala jooksul (kuni järgmise lavastuse esitlemiseni) näha „Barber Shop Chronicles“,
21. maist „A Streetcar Named Desire“ (peaosas Gillian Anderson),
28. maist „This House“,
4. juunist on taas võimalik nädala jagu Shakespeare'i nautida: „Coriolanus“ (nimiosas Tom Hiddleston).

Foto „Antony and Cleopatra“ (2018) peaosalistest Ralph Fiennesist ja Sophie Okonogost on  laenatud National Theatre'i koduleheküljelt.
Foto "Antoniuse ja Kleopatra" (1956) peaosalistest Kaarel Karmist ja Aino Talvist on pärit osta.ee-keskkonnast.

EDIT: „Habemeajaja kroonikad“ jäi vaatamata.
„Tramm nimega Iha“ vaatasin kohati, sest tervikuna oli see minu jaoks liiga kriiskav ja ülepaisutatud.
„This House“ pakkus huvi kui Briti noorema põlvkonna näitekirjaniku James Grahami modernsem lavatükk, mis mõjus (oma pikkusest hoolimata) heas mõttes sketšilikult, aga britid on (eriti poliitika ja võimulolijate kohta) sketše tegema teatavasti andekad. Tekst oli väga hea.
„Coriolanus“ (2014. aasta etenduse salvestus) tõestas taas, et Shakespeare'i tükkides on britid suurepärased. Poleks uskunudki, et Tom Hiddleston, keda olen varem näinud „Öise administraatori“ sarjas, teatrilaval nii hea on. Tema tegi etenduse nauditavaks.

Loojangumaja lõpp

See maja armastas päikest. Suvised päikeseloojangud valgustasid ta esikülge oma imeliste toonidega ja maja oli neis ilus.

Seda maja armastasid vikerkaared, moodustades vihmapäevade õhtute päikesevalguses tema kohale kõrge värvika kaare, mille all ta taas ilus oli.

Ilusaks majaks me seda pärast valmissaamist 1970. aastatel kutsusimegi, sest hoone erines teistest Mustamäe majadest ja oli metsa servale paigutatud sobiva respektiga. Õigupoolest hakkas seda maja ilusaks majaks kutsuma mu ema, kes armastas seda päikesekiirtes vaadata ja keda enam hulk aastaid ei ole. Üleeilsest õhtust ei ole enam sedagi, mis sellest majast pärast lammutamiskuid veel alles oli.

Allolevad fotod on hoone viimastest kuudest. Varem oleme seda pildistanud väga palju, siia blogisse on mõned fotod ka jõudnud. Need siin on lõplikust lahkumisest.

Maja lammutamine algas veebruari alguses. Siinne pilt on 14. veebruarist.

28. veebruaril oli selge, et sellele majale ei halasta enam keegi.

Järgmised pildid on 20. märtsist (eelmisel õhtul oli suur osa majast alla kukutatud, mis lähedalasuvates hoonetes lausa „maavärinatõuke“ põhjustas...

ja nädal hiljem...

2. aprilli õhtul taheti maja lõplikult maha tõmmata, aga ta osutas mitu tundi vastupanu. 3. aprillil alustati allesjäänud osaga uuesti. Pealtvaatajaid kogunes koroonakartusest hoolimata rohkesti.

Maja oleks nagu veel päikest oodanud ja kui selle kiired 3. aprilli õhtul teda veidikeseks ajaks viimast korda paitasid, ohkas maja leplikult. Selle viimse ohkega andiski ta mõned minutid enne poolt kaheksat lammutajatele alla.

Viimane foto on tehtud järgmise päeva hommikul.

- - -
Neil piltidel pole suurt tolmupilve, mis tekkis, kui hoone lõplikult kokku kukkus. Keegi on sellest kokkuvarisemisest aga video teinud, mida saab vaadata ERR portaalist:
https://www.err.ee/1073006/video-endise-hermese-hotelli-hoone-suurejooneline-langemine

- - -
Selle majaga seoses on siinse blogi viimaste aastate olulisemad postitused need:
„See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele“
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html
„Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)“
http://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html