Must mägi Mustamäel

Läinud  talvel veeti pidevalt ja pikalt Sütiste parkmetsa juurde Tallinna lund. Ikka et tänavad puhtad oleks. Laiem avalikkus sai sellest teada, kui tekkinud lumemäel 1. veebruari hommikul kummuli kukkunud ekskavaatorist veebilehtedes kirjutati.

Valgena lumekatte all võis ehk too kokkuveetud mägi kenagi olla, aga nüüd võib tumedaks tõmbunud kuhjatise kohta öelda, et Mustamäel on üks must mägi juures. Pole ka kuigi tõenäoline, et see niipea ära sulaks. Maastikukujunduslikust seisukohast ei ole vaatepilt ilus. Ka see ei ole teada, kuidas kokkuveetud lumesaast ümberkaudsele loodusele mõjub.

Moblafotod, 11. aprill 2022.

Napp pääsemine. Riskirühmlase märkmed – 5.

Tormiliseks ennustatud eilne kolmapäev oli täpselt selleks ajaks, kui pidin perearsti juurde teist korda vaktsineerima minema, kogunud kokku kõik vihma ja laskis sellel kallata. Tuul oli ka nii tugev, et ei lubanud vihmavarju avada. Aga trollipeatusse ma koos kaaslasega jõudsin ja peaaegu tühja trolliga kohale ka.

Märja kassina perearstikeskusse saabudes sain kätte oma vaktsiinidoosi. Kui kohustuslikud süstijärgsed viisteist minutit ära olin istunud ja väljusin, oli vihmasadu pausil ja hakkasime kaaslasega kodu poole kõndima.

Ootasime perearstikeskuse ees Ehitajate tee ääres rohelist tuld ja selle süttides astusime ülekäigurajale. Saime mõned sammud tehtud, kui vahetult meie nina eest kihutas läbi vasakpööret tegev valge sõiduauto. Kaaslane, kelle käevarrele toetusin ja kes oli minust pool sammu eespool, sai peaaegu riivata, minul jäi saatuslik samm õnneks tegemata. Ilmne liiklusreeglite rikkuja vuhises mööda Ehitajate teed linna poole...

Kurat küll! Napilt pääsesime, isegi ülinapilt. Oleks olnud täielik saatuse iroonia: tuled teist vaktsiinidoosi saamast, et koroonakahjude eest kaitstud olla, ja jääd auto alla.

Olen meie kaitseinglitele igatahes väga tänulik!

* * *

Tänahommikuse seisuga ei ole mul vaktsiini kõrvaltoimeid.
Varasemad riskirühmlase märkmed on siin: 1., 2., 3., 4.

Ideaal ja tegelikkus

Ideaalis on ajakirjandus arvamuse kujundaja ja mõjutaja. Tegelikkuses ka.

Ideaalis austab ajakirjanik inimesi ja lähtub nende tegevuse kajastamisel mõnest ajakirjanduseetika koodeksist, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitele ja vilistlastele südamelähedasest Academia Journalistica aukoodeksist. Selle 9. punkt ütleb:
„Ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.“
Ja 10. punkt lisab:
„Ma austan mitte ainult enda, vaid ka teiste õigust isiklikele arusaamadele.“

Tegelikkuses nimetab Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke, kes ka kõrgkoolis ajakirjanikuhakatisi õpetab, ühte ministrit täielikuks plönniks.
Justkui minister polekski inimene. Kuid isegi oma töös eksinud minister (ja ükskõik milline eksinud inimene) on inimene.

Tegelikkuses ütlevad ühe tuntud ajalehe peatoimetaja ja teise tuntud ajalehe toimetaja (ma ei tea, kumb just täpselt, sest ei tunne neid hääle järgi ära) oma raadiosaates (umbes 37. minutil), et lauljanna loobumine teenetemärgist on „eriti piinlik“, ja vähe sellest: „see on ühtpidi alatu ja teistpidi ka nii edev – keda huvitab“.
Justkui lauljannal poleks õigust isiklikule arusaamale. Ja mida alatut on autasust loobumises, kui see loobuja jaoks põhjendatud on?

Eh, poisid, pidage hoogu, ärge muutuge lahmivateks lajatajateks ja sildistajateks.

Nii ma arvan, olles ise üle neljakümne aasta ajakirjanikuna töötanud.

Lisa: sõna „alatu“ tähendus „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ (EKSSis):
1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu.
2. van vilets, armetu.
3. van alamast seisusest.

Kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Uh oh!

Kui sain teada, et eriti tähtis koosolek toimub niihästi kohapeal osalemisena kui ka veebi vahendusel (ühesõnaga hübriidina), oli mul hea meel. Kohaleminekuga oleks mul raskusi, aga veebivahendusel otsustasin osaleda.

Kaks tundi enne koosoleku algust tuli korraldajatelt põhjalikuna näiv teave, kuidas veebis osalemiseks toimida: link pääsemiseks selleks vajalikku veebikeskkonda Slido, kus saab esitada kirjalikult küsimusi või kommentaare, hääletada, kui hääletused aktiveeritakse, ja ülekannet jälgida. Lubati, et kui mingil tehnilisel põhjusel ei õnnestu selles veebikeskkonnas ülekannet korraldada, saadetakse välja eraldi Youtube’ link. Jne.

Tutvusin lähteteabega põhjalikult ja jõudsin järeldusele, et saan oma eaka, kuid ustava arvutiga nii  Slidos kui ka Youtube's hakkama.

Umbes viis minutit enne koosoleku algust sisenesin veebikeskkonda, registreerisin koosolekust osavõtu ja asusin ootele. Et algus võib veidi hilineda, sellest oli juba enne hoiatatud. Mõned osalejad esitasid küsimusi, kas ülekanne on alanud kuskil mujal, sest selles veebikeskkonnas seda polnud. Veerand tundi pärast kavandatud algust tuli ekraanile teade, milles leidunud apsakast võis järeldada korraldajate ähmis olekut:

Veel veerand tundi hiljem parandati apsakas ära:

Ülekannet ei olnud endiselt ja veebis osalejad ei teadnud, kas koosolekuga on alustatud või mitte. Sestap tuletas üks osalejatest küsimustes meelde, et reglemendi järgi ei saa koosolekut ilma veebiülekandeta teha ning koosolek ja selle ülekanne peavad olema sünkroonsed.

Sellele vastas veebikeskkonnas teade, et loetud minutite pärast hakkab asi toimuma:

Kes neid minuteid luges, ma ei tea, aga veel mõne aja pärast teatati veebikeskkonnas, et koosolekuga ühinemiseks tuleb minna mingi jitisi lingile. Tegin mitu katset, millele kõigile sain sellise vastuse:

Oli tõesti uh oh! tunne, nagu selle teate alguses kirjas. Korraldajate lubatud Youtube'i võimalust ei olnud kuskil. Tagajärjetute katsete tõttu loobusin, otsustasin, et pimesi hääletama ei hakka, ja teatasin Slidos (mis töötas mul korralikult), et kuivõrd ma pakutud lingi kaudu kuhugi ei saa ja olen veebiülekandeta, lahkun sealt veebist. Soovisin koosolekule edu.

Neli tundi pärast koosoleku kavandatud algust sain korraldajalt e-maili, milles teatati koosoleku tulemustest ja rõhutati ka, et see toimus tänapäevases hübriidvormis, ühendades osalemisvõimaluse kohapeal ja veebis.

Kummalisel kombel asi sellega veel ei lõppenud, sest...

… kirsina tordil sain kaks ja pool tundi hiljem  ehk kuus ja pool tundi pärast koosoleku kavandatud algust korraldajalt veel ühe e-maili, milles öeldi, et veebiülekanne veebikeskkonnas viibib, kuid koosolekuga alustatakse jitis-i kaudu ning vabandati veel kord tehniliste probleemide pärast.

Seda ma küll ei oska öelda ega arvata, kus see e-mail vahepeal kolas, sest siis, kui selleks õige aeg olnuks, see kohale ei jõudnud.

Tuttav IT-asjatundja tegi õhtul kindlaks, et mu arvuti oleks Jitsi-s (mis on salapärase jitis-i  tegelik nimi) olnud raskustes, kui ma ka oleksin sinna sisse pääsenud. Veel aga arvas ta, et kui üritus korraldatakse mingis nii mõnegi osaleja jaoks seni tundmatus keskkonnas, siis tuleks sellest aegsasti ette teatada, et inimesed saaksid kontrollida oma arvuti tehnilist vastavust ja vaadata, kuidas konkreetses keskkonnas toimingud käivad, et seda ei peaks tegema rabistades koosoleku ajal. Sellega saab ainult nõustuda.

Uh oh! Nii sai tähtis koosolekupäev läbi.

Internetimaailm on imeline. Minu jaoks läks esimene koosolekuvasikas küll aia taha ja jättis nördimustunde. Oli nagu vene muinasjuttude tavapärases lõpus: „Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi“.

Käigu pealt ehk Närige porgandit!

Juuli eelviimasel päeval viis Blogger minu blogide toimetamis- ja kujundamisvõimalused uuele versioonile – teisisõnu pakkus mulle kasutamiseks oma uut versiooni. Uurisin seda üsna põhjalikult ja paar päeva ka kasutasin.

Siis tegin kannapöörde ja läksin vanale, nn pärandversioonile (legacy interface) tagasi nii kauaks, kuni selleks veel võimalus on jäetud.

Vana versiooni juurde tagasipöördumiseks leidsin rohkesti põhjust. Uues versioonis postitamisega sain hakkama, kuid fotode paigutamine võttis kaua aega, eriti siis, kui neid tekstist vasakule või paremale tahtsin panna. Sedelite (label'ite) paigaldamine või kustutamine oli oluliselt tüütum, eriti neis blogides, kus sedeleid palju (näiteks raamatublogi). Rippmenüüd lohisevad ja kõik kokku võtab palju aega. Tekstis kippusid tulema reavahed soovimatutesse kohtadesse jne.

Tahtsin teha ühe blogi kujunduses väikese muudatuse ja leidsin, et senine Bloggeri kujundusvõimalus on uues versioonis tundmatuseni muutunud, tehtud nagu kõik muugi väidetavalt mobiilisõbralikumaks, kuid arvutikasutajale ebamugavaks. Värvide ja taustade valik on keerulisem ja üsna mitut senist toredat võimalust uues versioonis enam polegi.

Seda uut Bloggerit iseloomustavad tegijad sõnadega on-the-go, mis andvat võimaluse mobiiliomanikel oluliselt kiiremini ja justkui muuseas postitada, n-ö käigu pealt. Võib-olla on see tõepoolest hea mõnede jaoks, kuid minule niisugune käigu pealt blogimine ei sobi ega meeldi.

Võimalik, et ma olengi vähemuses, aga tänapäeva maailm on ju igal pool lausa kisendanud, et ka vähemust tuleb arvestada. Loodan väga, et arvutist blogijate jaoks jääb Bloggeri pärandversioon alles ja uus ei muutu kohustuslikuks kõigile. Aga päris sellesse uskumast takistab mind märkamine, et juba on senisest versioonistki hakanud mõned, eelkõige kujundusvõimalused kaduma – tõenäoliselt selleks, et ikka kõik kiiremini uuele Bloggerile üle läheksid.

Kusjuures: ma ei ole uuenduste vastu, kuid uuendused ikka peaksid vanadest võimalustest paremaid pakkuma, mitte vastupidi.

Võib-olla tahab sotsiaalmeedia mind ja minusuguseid üldse endast võõrutada ja maha raputada, sest ka Facebook pakub uut versiooni, muutes selle septembrist kohustuslikuks. Seegi olevat mobiilisõbralik ja kiirem, omamoodi samuti käigu pealt kasutamist soosiv. Aga sedagi kasutasin vaid paar päeva, mille jooksul uuendasin ka oma seina päisepildi, sest vana päise suurus uuele versioonile ei sobinud ja venitati inetult välja. Läksin FBski tagasi vanale versioonile. Ikka nii kauaks, kuni veel saab.

Olgu selle FBga kuidas on, sest käin seal üsna harva ja järjest vähem. Aga blogida on mulle seni meeldinud ja sellega tahaksin ka jätkata, kuid on-the-go versioon muudab blogimise minu jaoks ebameeldivamaks.

Olles nüüd mõnda aega siin torisenud ja virisenud, küsin neilt blogilugejatelt, kes kommenteerida viitsivad: kuidas teile meeldib Bloggeri uus versioon ja kuidas FB oma; kas eelistate blogida käigu pealt või süvenenumalt ja kas ka teie jaoks on need pakutavad muudatused probleemsed või olete nendega kõigiti rahul?

Porgandiperekond siinsel fotol pole milleski peale eriskummalise välimuse süüdi ning on lihtsalt illustreeriva tähendusega, nagu nüüd kombeks kõikvõimalikes portaalides pildiallkirjaks panna. Aga võimaluse korral ikka närige porgandit – kui sellest muud kasu pole, siis parandab vähemasti silmanägemist.

Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini

Võib-olla olen ma vanamoeline, kuid järjest rohkem süveneb minus mõtteviis, et kui rahvale üleüldiselt on teatatud, et ähvardab koroonasse haigestumine, siis on lausa kuritegelik anda infot haiguse ja selle vältimise kohta tasulisena. Märtsi esimese kümne päeva jooksul võib niisuguseid tasuliste lugude näiteid meie internetiväljaannetest palju tuua (Delfi, Maaleht jt).

Samuti soovitaksin ajakirjanikel meeles hoida tõika, et sõna võib küll vaba olla, aga sõna eest tuleb vastutada. See, kui Liisu Lass raadiosaates Uudis+ koroonast nakatumise küsimusele vastates lubas üle õla sülitada, oli küll naljakamate seikade hulka liigitatav (vaata mu eelmist postitust), aga mõne teise ajakirjaniku (või poliitiku) üleskutsed sõita nakatumisohtlikesse piirkondadesse, kas siis suusatama või lihtsalt odavate piletite võimalust kasutava turistina, on tõeliselt vastutustundetud.

Vanuse poolest riskigruppi kuulujana on mulle ka täiesti vastu hakanud rõhutamine, et „meie oleme noored, surevad vanemad ja nõrgemad“. Teate, kullakesed, ka need vanemad ja nõrgemad on inimesed kõigi inimõigustega ja nende seadmine nakatumisohtu kellegi mõtlematu käitumise tõttu on hoolimatu ning vastutustundetu.

Samal ajal, kui osa neidsamuseid „turiste“ ikka veel oma suusareisidele suunduda otsustas, oli viirus jõudnud esimesse kooli ja üle 800 õpilase ei saa kaks nädalat kooli minna ja on hirmul nakatumise ees. Sellepärast, et lapsevanemad vastutust ei tundnud.

Kirjanik Aidi Vallik kirjutas 8. märtsil oma blogis asjalikult koroonaviirusest. Asjalikumalt kui nii mõnigi ajakirjanik. https://aidivallik.wordpress.com/2020/03/08/nagu-lubatud/

Muudest asjadest ka. 1. märtsil pahandas mind ERR-i uudis, et kümmekond aastat tagasi pankrotti läinud õmblusvabriku Klementi umbes 9000 tootele pole suudetud ostjat leida ja need lihtsalt hävitatakse. Klementi kvaliteet oli märksa parem kui igasugustel „hinnakatel“ ja kindlasti on palju inimesi, kes sobivalt madala hinna eest või tasuta neid endale hangiksid: vanainimesed näiteks, kes seda kvaliteeti mäletavad, need ka, kes näiteks töisemaid riideid vajavad jne. Aga üksikisikutel seda võimalust pole, on ainult võimalus neid riideid kollektiivide, näiteks MTÜde kaudu saada. Igati tobe olukord.

Eile sai see uudis siiski rõõmustavama lahenduse, Maksu- ja tolliamet andis Saarde vallale üle 479 pluusi, kampsunit ja kleiti, mis jäid pärast Klementi õmblusvabriku pankrotistumist tollilattu seisma. Saarde oli üks üheksast omavalitsusest, kes pakkumisele abivajajatele rõivaid saada kohe reageeris.

Märts on mu vanemate sünnikuu. 7. märtsil saanuks ema 101aastaseks. Tema eluajal oli see päev meie kodus lillepäevana tähtsam kui naistepäev. Varsti tuleb isa 110. sünniaastapäev. Lisaks on sünnipäevad veel mitmel mu sugulasel ja sõbral. Naistepäev oli sel aastal pannkoogipäev.

Huviga vaatasin Nove Mestost laskesuusatamise maailmakarika etappi tühjade tribüünide ees. Harjumatu vaikus teleülekandes. Tore oli, et meie meeskond tegi päris ilusa teatesõidu, olles veel kolmanda vahetuse alguses esiviisikus.

Eile vaatasin ETV2 järelvaatamisest Kanada dokumentaalfilmi „Atwood: Sõna pärast sõna pärast sõna on võim“ (Margaret Atwood: A Word after a Word after a Word Is Power, 2019). Atwoodi looming pole mu lemmikkirjandus, aga film andis tunnistust, et tegemist on väga teravapilgulise ja nõtke meelelaadiga ning inimlikult sooja isiksusega. Tekkis huvi Atwoodi luule vastu. Huvitama hakkas ka Atwoodi kauaaegse elukaaslase Graeme Gibsoni looming. Film näitas, kui südamlik, teineteist hoidev ja mõistev kooselu neil oli. Seda saab järelvaadata veel ligi kuu. https://etv2.err.ee/1055012/atwood-sona-parast-sona-parast-sona-on-voim

Vihje sellele dokfilmile leidsin Tartu Linnaraamatukogu töötajate blogist (https://raamatukava.wordpress.com/), millel soovitan pilku peal hoida, sest seal on tihtipeale osutatud huvitavatele leidudele tele- ja kinokavadest.

9. märtsil oli väga ilus päikesetõus, aga seejärel tõmbus kohe halliks. Natuke päikese tulekust jäi siiski ka siinsele moblafotole.

Vt ka:
„Märtsipudemed – 2“
https://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-2.html 

„Märtsipudemed – 3“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)

Olen selle blogi lugejatele võlgu teabe sellest, kuidas on kulgenud platsi puhastamine, et psühhiaatriakliinik Mustamäele üle tuua.
Vt eelnenud postitusi:
„See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele“
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html

Detsembrist 2019 kuni veebruarini 2020 tehti lammutustööde ettevalmistusi, mis väljapoolt hakkasid silma järjest tühjenevate aknaavadega. Selle nädala alguses, 3. veebruaril tekkis maja ette sinine läbipaistmatu piire.

Mullu detsembris tehtud fotol on hästi näha hoone metsapoolne madalam osa, kus kunagi paiknesid lisaks õpperuumidele väga heatasemeline köök, söökla ja baar.

Eileõhtuse seisuga on kogu see osa kuni maja peasissekäiguni lammutatud.

Detsembris oli maja Sütiste tee poolne esikülg selline. Teisel pool peasissekäiku on kunstiväärtuslik pannoo.

Eileõhtuse seisuga oli maja esikülg niisugune. Seega on lammutajate kopp pannoost paari-kolme meetri kaugusel.

Facebookis kirjutas mulle lammutamist jälgiv lähedalasuva maja elanik, et ühel päeval kaks töömeest uurisid pannood ja püüdsid vist otsa lahti saada, aga see vist on seina küljes nii kinni, et ongi kinni.

Kuivõrd mulle täpselt kaks kuud tagasi, detsembris 2019 mu blogipostituse peale teatati, et muinsuskaitse tegeleb pannoo saatusega aktiivselt, küsisin eile järele, missugused on selle tegelemise tulemused, lisades, et mul on ka aeg oma blogilugejaid informeerida.

Vastuses oli kirjas: „Oleme omaniku esindajaga telefonitsi kui ka ühise laua taga arutanud edasisi käike. Praegu täpset ajakava ei ole, aga nad on teadlikud, et see on väärtuslik kunstiteos ning selle mahavõtmine peab toimuma planeeritult ja koostöös eriala inimestega. Asjaolude selginedes saan kindlasti täpsemalt infot edastada.“

Ma ei oskagi olukorda kommenteerida, kuid asjaolude selgitamiseks on üsna ilmselt jäänud väga vähe aega. Teatasin lammutamise jõudmisest pannoole ohtlikult lähedale muinsuskaitse ametile ka täna hommikul.

Hämmastav on psühhiaatriahaigla ületoomise kava ja sellega seostuva teemadel valitsev vaikus meie meediaväljaannetes, nii kohalikes kui ka suurtes. Võib-olla kehtib siin loosung „Raha on vaba“.

Moblafotod dets 2019 ja 4. veebr 2020.

EDIT: 5. veebruari õhtul. Mulle teadaolevalt käisid täna objektil ja omaniku jutul muinsuskaitsetöötajad ja ühe lehetoimetuse ajakirjanik. Õhtul teatati mulle muinsuskaitseametist ka, et kuivõrd hommikune teade oli alarmeeriv, asuti kiirelt tegutsema. Rohkem infot edaspidi. 

EDIT: 6. veebruari hommikul. Tänases Postimehes on Uwe Gnadenteichi artikkel „Kunstniku tippteos pääses vaevu hävingust“. Artikkel on tasuline.
https://leht.postimees.ee/6890655/kunstniku-tippteos-paases-vaevu-havingust

EDIT: 6. veebr 2020. Paar täpsustust. Esiteks. Postimehe artikli alguses on öeldud, et lammutatakse nõukogudeaegset büroohoonet. See maja ei ole büroohoone, pigem võib seda nimetada õppe- ja majutushooneks. Omas ajas oli see väärtuslik ehitis - ega siis juhtide kvalifikatsioonikursuste toimumiskohta viletsasti ehitatud -, sisaldades lisaks auditooriumitele, õppekabinettidele, raamatukogule, eluruumidele, tasemel söökla- ja baariosale ka väga head kinosaali. Erinevad omanikud on maja kasutanud erinevatel otstarvetel ja laguneda lasknud.

Teiseks. Esimesena hakkas Muinsuskaitseametis kõnealuse pannoo säilimise probleemidega tegelema vallasmälestiste ja muuseumikogude inspektor Kadri Tael, kes pöördus minu poole kohe, kui oli lugenud mu blogipostitust „Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“ (30. novembril 2019.) Tema on ajalehepildilt puudu ja artiklis nimetamata jäänud, kuigi on tänu väärt.

EDIT: 11. veebr 2020. Täna sain teate, et nüüd on  PERH ametlikult kinnitanud Muinsuskaitseametile kunstiteose demonteerimist, hoiustamist ja seejärel restaureerimist ning taas kinnistul eksponeerimist.

See annab põhjust uskuda, et prof Leo Rohlini pannool on õnnelik tulevik.

EDIT: sept 2020. Vaata ka:
„Muinsuskaitseamet pidas meeles“
https://iltaka.blogspot.com/2020/09/muinsuskaitseamet-pidas-meeles.html

(Kui vanajumal elupäevi annab, pöördun pannooteema juurde oma blogis mõne aasta pärast tagasi. Vajaduse korral ka varem.)

Kõlvatust konkurentsist ja vanadest daamidest

Juba hulk aega vaatan nördimusega, kuidas üks meie suuremaid ajalehti kasutab ära Blogipuud, mis ju tegelikkuses blogide tutvustamiseks mõeldud on. Nimelt suunab Õhtuleht kogu oma online-uudiste voo oma kunagise ja ammu lõppenud blogi „Tipi ja Täpi seiklused Tais“ kaudu Blog.tr.ee-sse ja praktiliselt täidab selle esilehekülje, jättes blogijatest üksiküritajatele, olgu neil siis suured või väikesed blogid, väga kesise võimaluse üldse löögile pääseda.  Kui see pole kõlvatu konkurents ja turu solkimine, siis mis see on? Mõned portaalid teevad sama, kuid et need on mõnevõrra väiksema jõudlusega, siis need nii palju ei häiri, kui suure töötajaskonna ja suure võimsusega ajaleht. Blogipuu hea idee tutvustada võimalikult paljusid blogisid on pehmelt öeldes ära lörtsitud.

* * *
Käisin hiljuti dokumendifotosid tegemas. Ammu polnud käinud, juba aastaid. Imestasin, kui kiiresti – 5 minutiga – sain paberile tehtud fotod kätte. Mailile oleksin need ka saanud lasta saata, aga seekord polnud vaja. Teenindaja-fotograaf oli tore ja tähelepanelik. Nii head fotod ei tulnud nagu fotopoe näidisfotodel on, aga kuna pildile jääb tellija materjal, mille parim enne on juba möödas, siis võib lõpptulemusega rahul olla. Täitsa äratuntav.

* * *

Vanad daamid on tegelikult vägagi huvitavad. Vaatasin ETV2st järelvaatamisega „Teed aadlidaamidega“ („Nothing Like a Dame“, Suurbritannia, 2018) – veidi rohkem kui tunniajalist vestluse salvestust, milles osalevad neli vägagi eakat Inglise filmitähte (Eileen Atkins, Judi Dench, Joan Plowright ja Maggie Smith), kes on pälvinud Dame'i tiitli ja kes vaatajatele head tuttavad ja lemmikud on. Nauditav oli jälgida nende omavahelisi väikesi nükkeid, sest tegemist on ju ikkagi rivaalidega. Võlus ka sõbralikkus ja hoolivus, mis ilmneb siis, kui juba väga kaua ollakse olnud rohkem kui head tuttavad. Kel võimalust, soovitan seda sooja tunnet jätnud dokfilmi kindlasti vaadata.

* * *
Hakkasin lugema raamatut wabi-sabist – jaapanlaste elu- ja ilutunnetusest, mis nüüd läänemaailmaski väga moodi on läinud. Nagu viimasel ajal ikka kipub olema, leian et eluaastate lisandudes on mul sedalaadi eneseabiõpikutest järjest vähem uut teada saada, sest pikk elu on ühe või teise asja mulle juba ammu selgeks teinud. Mis on omamoodi hea tunne.

Pildid: Minu foto peaaegu sügispilvisest taevast, sept 2019.
Filmiposter internetist.

Samal teemal: Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

7. jaanuaril kirjutasin siia blogisse postituse: "See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele"
https://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html

Saatsin selle postituse lingi ka Mustamäe linnaosa vanemale ja Mustamäe ajalehe toimetajale. Eile sain Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt FB vahendusel järgmise vastuskirja (millega ma siiski rahule ei jäänud):

"Tere Linda! Tänan Teie pöördumise eest! Tegin omalt poolt päringu, ning sain järgmise vastuse Regionaalhaigla esindaja käest:

Lugupeetav Lauri Laats

Saime linnavalitsuse kaudu kätte teie kirja, kus viitate Linda Järve blogipostitustele seoses uus psühhiaatriakliinikuga.

Alljärgnevalt selgitame teile uue psühhiaatriakliiniku asukoha tagamaid.

Psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid. Rohkem kui 100 aastat vana psühhiaatriahaigla )Paldiski mnt-l) täielikult amortiseerunud Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta Muinsuskaitseameti, Terviseameti ja Päästeameti nõuetele. Psühhiaatriakliiniku uus hoone projekteeritakse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt kinnitatud funktsionaalsele arengukavale Mustamäe meditsiinilinnakusse J. Sütiste tee 21 kinnistule.

Sel kevadel analüüsiti uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Märtsis Civitta Eesti AS poolt teostatud psühhiaatriakliiniku võimalike asukohtade analüüsi tulemusena valiti hoone asukohaks Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkis parem töökorraldus tuumikhaigla läheduses – patsientide mugav ligipääs ning kõrgetasemelise arstiabi ja diagnostika lähedus. Asukoht meditsiinilinnakus võimaldab lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata. Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus.

Vaimse tervise häirega inimeste stigmatiseerimine pole kuidagi õigustatud ning alusetud eelarvamused ei peaks olema elanikkonna tervishoiu ja raviga seotud otsuste mõjutajaks.

Uue hoone kaasaegne arhitektuur arvestab igati kliiniku vajadustega – näiteks on patsientide jalutusalad plaanitud turvaliselt hoonestuse mahtudesse, kasutades katuseid ja sisehoove. Sütiste metspargi jaoks ei too kliiniku ehitus kaasa muudatusi ning parkmetsa jalutusalasid ei tule ning parkmetsas jalutajad neid ka ei näe. Arvestama peab, et psühhiaatriakliinikusse tulevad abi saama ka inimesed, kes on kaotanud oma lähedase või on tekkinud depressioon seoses pereelu või tööeluga ning ilmselgelt ei ole nad ohtlikud naaberkonna elanikele.

Ka mujal maailmas asuvad psühhiaatriahaiglad sageli linnasüdames – nii on näiteks ka Helsinkis. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist Mustamäele on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal."

Vastasin Lauri Laatsile omalt poolt nii:

"Tere! Tänan reageerimise eest, kuid pean ütlema, et haigla vastus sisaldab täpselt sama teksti, mis oli Postimehes ja sai ajendiks minu blogipostitusele. Ainuke uus osa on see, mis puudutab haigete jalutusala katustel ja sisehoovis.

Olen nii ajakirjanikuna kui ka eraelus üsna hästi kursis psühhiaatriakliiniku eripäradega ja ei kirjutanud Sütiste tee elanike murest mitte haigete stigmatiseerimiseks, vaid oma sügava veendumuse pärast, et Sütiste tee ala ei ole sellise kliiniku jaoks õige koht. Liiatigi on tegemist otsusega, mis mõjutab ümbruskonna elu aastakümneid, kui mitte aastasadu (arvestades praeguse Seewaldi 115aastase ajalooga). Lugupidamisega Linda Järve"

Lisasin selle kirjavahetuse ka eelmise selleteemalise postituse kommentaariumisse, kuid et seda teemat oluliseks pean ja et see asjast huvitunutele märkamatuks ei jääks, tegin nüüd ka eraldi postituse.

EDIT: 2. mail 2019. Asjade arengust:
https://www.regionaalhaigla.ee/et/tallinn-kinnitas-psuhhiaatriakliiniku-uue-hoone-eskiislahenduse-taiendatud-videoga 
Video: https://vimeo.com/331768177 
Projekteerija: https://novarc.ee/projekt/psuhhiaatriakliiniku-korpus/

See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele

2018. aasta halvim uudis minu kodukandi inimeste jaoks oli/on, et tulevikus vaatavad nende kodumajade aknad tõtt vaimuhaiglaga; et psühhiaatriakliiniku uueks asukohaks saab suure elamurajooni ääreala saja meetri kaugusel suurest koolist (Tallinna Saksa Gümnaasium) ja lasteaiast.

Vaimuravila kujuneb vahetuks naabriks endisele Tiit Soku korvpallikooli hoonele, kus minu teada tegutseb laste ja noorte spordiklubi Nord, ning parkmetsa all sportijad või jalutajad võivad tõenäoliselt kohtuda äraarvamatult käituvate inimestega.

Eellugu

27. märtsil 2006 kirjutas Hille Tänavsuu Postimehes artikli „Seewaldi haigla võib kolida Mustamäele“.
https://www.postimees.ee/1535661/seewaldi-haigla-voib-kolida-mustamaele
Selles oli juttu, et Hermese hotell Sütiste tee 21 võib muutuda haiglapalatiteks, sest Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kavatseb hoone osta kinnistu haldajalt Tallinna Tehnikaülikoolilt ja rajab sinna psühhiaatriakliiniku.

Toonane PERHi juhatuse liige Toomas Vilosius rääkis kavatsusest sinna n-ö uus Seewald teha. Paldiski mnt ääres on tema sõnul Seewaldil maad 22 hektarit, Sütiste tee 21 krunt on umbes 2 hektarit. Ägedate haigete tarvis plaanitavat samasse Sütiste tee 21 püstitada juurdeehitis, sest seal olevat Vanaka poole minnes veel ruumi küll.

Et Vanaka poole minev ala on Sütiste metsapark, paljude mustamäelaste puhke- ja spordiala, kelgutamisekohana tuntud Lameka nõlv, ja et Sütiste tee 21 asub elumajade, kooli, lasteaedade ja spordikooli vahetus naabruses, tekitas see kavatsus palju paksu verd.

Vahepealne hea muudatus

Aega möödus ja kavatsus omandas uue kuju. Sütiste tee elanikud said kergemini hingata, sest tundus et nende suurte majade vahetusse naabrusse vaimuhaigla rajamine otsustatakse ümber.

25. novembril 2014 kirjutas Marina Lohk Postimehes artikli „Seewaldi kliinik kolitakse Hiiule“.
https://tervis.postimees.ee/3004401/seewaldi-kliinik-kolitakse-hiiule

Selles kirjutati, et  PERH on otsustanud kolida Tallinnas hipodroomi kõrval asuva psühhiaatriakliiniku mitte Sütiste tee 21, vaid Hiiule onkoloogiahaigla endistesse ruumidesse, mis loodeti psühhiaatriakliiniku vajadustele vastavaks ümber ehitada aastaks 2020. (Sellest kirjutas ka Meditsiiniuudised.)

PERHi juhatuse liige Sven Kruup selgitas tookord, et endiste onkoloogiahaigla ruumide rekonstrueerimine psühhiaatriakliiniku vajaduste jaoks on tehniliselt lihtsam ning majanduslikult otstarbekam kui 2007. aastal ühe versioonina kaalutud Sütiste tee 21 hoone ümberehitus.

Ta ütles, et onkoloogiahaigla hoone on rajatud 1970ndatel. Praegu töötab nendes ruumides haigla järelravi kliinik. Psühhiaatriakliiniku vajadustest lähtuvalt on kavas kogu hoone täielikult rekonstrueerida. Ja lisas, et projekti täpne maksumus selgub riigihanke käigus ning 50 protsendi ulatuses on kavas taotleda kaasfinantseerimist ELi struktuurifondidest. Hiiu 44 hoone rekonstrueerimist psühhiaatriakliiniku vajadustele vastavaks kavandati perioodi 2015-2020.

Sütiste tee elumajade elanikud, kool, bussipeatuse kasutajad, metsa- ja spordihuvilised, küllap Tiit Soku korvpallikooli lapsedki hingasid kergendatult.

Nüüdseks aga on asi jälle muutunud.

Ikka elamute ja kooli vahetusse naabrusse

Mullune november tõi uue sõnumi: „Seewald jääb minevikku: psühhiaatriakliinik kolib Mustamäele“ (Postimees 11. nov 2018).
https://www.postimees.ee/6448610/seewald-jaab-minevikku-psuhhiaatriakliinik-kolib-mustamaele

Selles teates kirjutatakse, et PERH sõlmis 31. oktoobril 2018 psühhiaatriakliiniku uue hoone projekteerimistööde lepingu rahvusvahelisel hankel edukaks osutunud projekteerimisbürooga. Projekteerimistööde maksumuseks kujunes 1,36 miljonit eurot, uue psühhiaatriakliiniku hoone projekteerivat Novarc Group AS ja see tulevat Mustamäe meditsiinilinnakusse.

Artiklis meenutatakse, et psühhiaatriakliiniku vajadus uue tänapäevase hoone järele on arutlusel olnud aastaid, sest Seewaldi hooned ning taristu on kriitilises seisus ning ei vasta muinsuskaitseameti, terviseameti ja päästeameti nõuetele. Mullu kevadel olevat analüüsitud uue psühhiaatriakliiniku võimalikke tulevikuasukohti ja nende sobivust ambulatoorse ja statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks Tallinnas. Hoone asukohaks olevat valitud Mustamäe meditsiinilinnak, mille kasuks rääkivat patsientide mugav ligipääs tuumikhaiglale ja kõrgetasemelise arstiabi ning diagnostika lähedus.

Artiklis rõhutatakse ka, et asukoht meditsiinilinnakus võimaldavat lihtsamalt teiste erialade spetsialistidega konsulteerida ning patsiente uuringutele saata, samuti vähenevat toidu ja patsientide transpordikulu. Tsiteerin: „Samuti on patsientidel soov mitte eristuda ja seda võimaldab anonüümne suurhaigla keskkond ehk asumine Mustamäe meditsiinilinnakus. Uus psühhiaatriakliinik projekteeritakse J. Sütiste tee 21 kinnistule.“

Ja nüüd tahaksin vaielda, sest Sütiste tee 21 ei asu meditsiinilinnakus, vaid jääb sellest üle Tervise tee, piirkonda, mille vahetus läheduses on Sütiste teel mitu üheksakorruselist ja otse vastas umbes 30 meetri kaugusel 119 korteriga viiekorruseline elamu. Kohe selle elamu taga on kool. Tervise tee PERHi-poolsel küljel on samuti esmalt elumaja (hoone, kuhu kunagi kavandati Seppo kliinikut) ja alles siis algab meditsiinilinnak. Inimesed, kes lähevad psühhiaatriakliinikusse, on selgelt eristunud, kasutavad bussipeatust, kus praegu käivad ainult 17. ja 61. liini bussid (juurdepääs ei ole seega kuigi hea).

Asukoha suhtes võib veel palju norida. Näiteks ka selles osas, et kui praegu on Seewaldi alal (mille suuruseks eespool pakuti 22 hektarit, tegemist varjulise alaga, kus haiged saavad jalutada ja väljas viibida, siis kahehektariline ala Sütiste tee 21 pakub selleks küsitavaid võimalusi ja on ka muidu üsna rahutu: kõrghoone akendest avaneb vaimuhaigete jaoks masendav vaade Rahumäe surnuaiale ja haiglalinnakule, metsapargist, mida mustamäelased kasutavad, läheb tõenäoliselt tükk psühhiaatriakliinikule, vaimuhaigete rahu võivad ettearvamatute tagajärgedega segada näiteks ka haiglalinnakusse maanduvate helikopterite müra või aastavahetuse ilutulestiku paugud, sest kogemused on näidanud, et paljud käivad oma ilutulestikku tegemas just selles metsatukas, mis Sütiste tee 21 kõrval on, jne.

Seewaldis on väga mitmesuguseid osakondi: erineva raskusastmega haiged, ka need, kes on ümbruskonnale ohtlikud ja vajavad valvet (kuid ometigi mõnikord vaimuhaiglast pageda oskavad); lasteosakond, polikliinik, klubi jm. Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaksid olema väga hästi kontrollitud. Ei kujuta ette, kuidas need kõik kahehektarilisele alale kõrghoonesse mahuvad, ilma et see ümbruskonna elanikke häiriks. Tõenäoliselt ei lahenda probleeme ja kavandatav juurdeehitus. Tekkiv uus olukord mõjub kindlasti ka lähikonna elanike kinnisvara hindadele.

Postimehe artiklis öeldi, et projekti osaliseks rahastamiseks koostati taotlus toetusmeetmesse „Haiglavõrgu pädevuskeskuste infrastruktuuri kaasajastamine“ ning eurorahastuse toetuse taotlusele on positiivne vastus saadud. Uue psühhiaatriakliiniku ehitamist on plaanitud alustada 2020. aastal ja hoonekompleks peaks valmima 2023. aastal.

Oleks väga huvitav teada, mida arvavad sellest kõigest Mustamäe linnaosa ja Tallinna linna juhid (kui neil valimistepalavikus üldse on aega ja tahtmist midagi arvata)!

Võiks pikalt kirjutada sellest, et Seewald oli 20. sajandil igati moodne ravila, kus haiged olid looduses, jalutasid ringi, elasid seltsielu, tegid jõukohast tööd. On kindlasti terve hulk kinnisvarahaisid, kes saavad Seewaldi ärastamisest kasu. On väga kahju, et Marie Girard de Soucantoni 1898. aasta kingitus Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile on nüüd laguneda lastud ja sellest kildkondlikku kasu loodetakse saada. Ullikeste kaitseks väljaastujaid on ju vähe. Aga ometi võiks Eesti riik ja Tallinn  nende kõrghoonesse kuhjamise asemel hoopiski  Seewaldi tervisesõbraliku ala korda teha ja sinna uued ravikorpused korrastada ja püstitada.

* Märkus: Selles tekstis on teadlikult välditud sõna „hullumaja“ kasutamist ja vaimuhaigete stigmatiseerimist.

Piltidel on Sütiste tee 21 hoone 2015. aastal, kui selle ette ehitati PERHi suurt parkimisplatsi, mis on majaesisel alal nüüd aastaid tegutsenud. Hoone ise ei ole pildistamise ajaga võrreldes oluliselt muutunud, on ainult veel lagunenum. Minu fotod.

EDIT: 16. jaan 2019. Saatsin selle postituse lingi e-postiga nädal tagasi Mustamäe linnaosa ajalehe toimetajale arvamusega, et tegemist on mustamäelaste jaoks olulise teemaga, mida peaks käsitlema/võiks käsitleda ka linnaosa leht. Samuti saatsin lingi FB kaudu ka linnaosa valitsusse poliitikule, kellest linnaosas palju sõltub (ja kelle poolt muide paar korda hääletanud olen), et ta oma arvamust avaldaks. Mingit vastust ei ole saanud kummaltki. Tõenäoliselt ei peeta selle teemaga valimiste eel tegelemist oluliseks ja häälitoovaks.

EDIT 2: 30. jaan 2019. Sain eile Mustamäe linnaosa vanemalt Lauri Laatsilt vastuskirja, mille lisasin siinse postituse kommentaaridesse ja mille panen ka uude postitusse.

Tõeline tüütus

Päikeselised päevad on nagu nuhtlus.

Põhjapoolsesse tuppa, kus ma arvutis oma kirjatöid teen, paistis päikest varem harva.  Ainult õhtuti ja nii, et see mu tegemisi ei seganud. 

Aga juba mõned aastad, pärast seda, kui naabermaja endale uue suure parkimisplatsi rajas, on päike tõeline tüütus, sest ta peegeldub parkivate autode klaasidelt ja keredelt peaaegu terve päeva jooksul mu tuppa üsna teravate pimestavate kiirtena või kuskil silmanurgas häirivate valguslaikudena. Mõnikord paneb silmad valutama ja vett jooksma.

Sellest hädast päästab ainult paksude kardinate ettetõmbamine, aga tervet päeva ka kardinate varjus olla ei taha. Igatahes olen märganud, et parkimisplatsi päikesepeegelduste pärast on mu silmanägemine tasahilju halvenemas. Loodetavasti ei lähe asi siiski nii tõsiseks, et ma lugemise ja kirjutamisega jätkata ei saaks.

Blogisse peaksid lugemismuljetena varsti jõudma Mitch Albomi „The First Phone Call From Heaven“ ja hiljuti Varrakult ilmunud Jim Robbinsi „Imelised linnud“.

Saa või kurjaks

Iberofesti filmidest kirjutades juba märkisin, et omaaegse väga tuntud näitlejatekoolitaja Konstantin Stanislavski nimeks oli „Hispaania kuninganna“ eestikeelsetes subtiitrites saanud Estanislaski. Selline tõlkeviperus võib nalja teha, kuid näitab ka meie endi puudulikkust ja lähiajaloo vähest tundmist – mõjutas ju Stanislavski väga paljusid meie omaaegseid näitlejaid. Kui ei usuta, tasub üle lugeda näiteks Voldemar Panso imepärast raamatut „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965).

Kui filmitõlkija viga võib ehk välja veel kuidagi välja vabandada, siis see, et ka kultuurilehte Sirp niisugused vead sisse kipuvad, on minu arvates juba tõsisem ilming. Viimasest Sirbist lugesin vaimustunud nõiasaate vaataja kirjutisest kuulsast nõukaaegsest sensitiivist Dušast. Veebiväljavõte:

Tundsin, et olen lausa sunnitud sinna kommentaari kirjutama. Kopin selle siiagi:

„Artiklis nimetatud nõukaaegne imeravitseja ei olnud Duša, vaid Džuna. Haual kurvastati küll, et Duša vajab rahu, aga sõna „duša“ tähendab vene keeles hinge, seega taheti, et hing saaks rahu.
Džuna Davitašvili oli põnevamaid nõukaaegseid maailmakuulsaid sensitiive, kelle kohta leiab internetist palju andmeid alates Brežnevi ja Ševardnadze ravimisest kuni muude imetegude ja salapärase surmani.“

Kui ise toimetustes töötasin, tegin minagi vigu. Aga tollase ajakirjanduse vigade hulk oli palju väiksem kui nüüd (võib-olla ka seetõttu, et vigade eest karistati päris karmilt). Nüüd on täitsa tavaline, et näiteks Õhtuleht ja Postimees, Delfist rääkimata, kubisevad kõikvõimalikest ebatäpsustest.

Kuid kultuuriväljaande puhul (mis peaks ju olema üldise kultuuri viimane kants) muudavad vead mind lugejana eriti kurjaks ja/või kurvaks – pärisnimesid ja nendega seotud fakte saab ju nüüdisajal internetist väga ruttu ja põhjalikult kontrollida ka siis, kui kirjutamise või tõlkimisega kiire on.

Aga võib-olla teisi vead ei häiri? Võib-olla ollakse nendega juba täiesti harjunud ja nende üle nurisemine tundub asjatu kobisemisena? Ei tea...

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

Jumal ei salli jukerdamist

Olen püüdnud vältida pahas tujus tehtud blogipostitusi. Alati see ei õnnestu. Täna on pahema jala päev. Talv läbi loksunud ilmad on ära väsitanud. Tervis loksub justkui samuti. Asi, millest palju lootsin, ei laabu kuigi sujuvalt. Virisemiseks oleks nagu põhjust.

Kuskilt pilveserva alt paistab ometi päikest.

Jaak Joala laulis oma „Linavästriku laulus“, et jumal ei salli jukerdamist. Loobun ka seekord oma pahast tujust kirjutamisest. Ehk lähevad asjad korda. Vahendan siin hoopiski üht ERRi algatust.

Kui sa mõne sõna peale vihane oled, siis peaks hästi sobima osavõtt ERRi kolesõna 2016 konkursist, kus valitakse mullune ebardsõna ja pakutakse sellele alternatiiv.

Vaata http://www.err.ee/584034/kolesona-2016-konkurss-aita-valida-mullune-ebardsona-ning-paku-sellele-alternatiiv

Kolesõnu koos põhjendustega võib pakkuda lingitud teksti kommentaariumis 31. märtsini. Aprillis tuleb finaalhääletus ja 1. mail saab kolesõna 2016 ja selle parim alternatiiv teatavaks.

Teen siin enese jaoks väikese kokkuvõtte seni pakutud sõnadest:
tsau tere asemel
bränd kaubamärgi ja tootemargi tähenduses
enesetapupommar
omamine
sotsiaalmeedia
graafik absoluutselt iga visuaalse abivahendi tähenduses
õõvastav, nörritav
omasooihar
taristu
sisend
psühhoanalüüs
trend
vilepuhuja (asemel võiks olla lokulööja)
lapspornograafia
kvaliteetaeg
reka
järgnevalt, koheselt
kootsing
persoon
kvoodipagulane
siseriiklik
päravaatur
esiklaps

Foto, 21. märts 2017.

Kuidas nädalavahetust rikkuda

Kui teil on kellelegi ebameeldiv sõnum, siis oodake sellega reede pärastlõunani ja saatke see ära nii, et meilivaataja, kes igal hetkel talle postkasti potsatanud kirju ei jälgi, selle ikka kindlasti reede õhtul avastaks. Siis saate olla kindel, et olete meilisaaja nädalavahetuse ära rikkunud, talle halva tuju ja unetuse põhjustanud
ja tema taastumist eelolevaks nädalaks häirinud.  Eriti heal juhul mõjutab teie lähetatud ebameeldiv sõnum ka meilisaaja lähedasi.

Veel kindlama häiriva tulemuse saate, kui olete eelnevalt selle teate edastamisega mõne kuu viivitanud, sest siis on kindel, et meilisaaja sõnumit (mitte küll halba, vaid head) juba ammu pikisilmi on oodanud. Päris eduka tulemuse saavutamiseks oleksite siiski pidanud natuke veel ootama, et meil saata mõnel pühade-eelsel silmapilgul, et meilisaaja kogu pühadeaeg ära rikkuda  ning ta elu ja meeleolu oma ebameeldiva teatega ikka võimalikult rohkem häirida.

Asutuste töökultuuri juurde võiks kuuluda õpetus, kuidas ja millal oma teateid edastada. Aga seda, et ka sõnumisaaja tunnetega ja läbielamistega võiks arvestada, on vist liiga palju tahetud.

Kas meie president ikka on urkast pärit?

8. novembril pakkus Delfi lugemiseks Eesti Ekspressi artiklit „President Kaljulaidi tundmatu minevik“. Tasulisi lugusid ma reeglina ei loe. Üldse olen seda meelt, et mõnede üldtähtsate artiklite puhul ei peaks neid tasuliselt lugeda pakkuma, vaid tasuta ja terviklikult, sest riigi igal kodanikul on õigus lugeda sellest, mida teevad tema president ja valitsus, missugused on olulised tervisenõuanded jne.

Täna leidsin sama artikli venekeelsest Delfist, kus see üleeilsest saadik ripub ja täielikult loetav on. Peakiri on teine, irriteeriv: „История „Золушки“ Керсти Кальюлайд: из мустамяэских трущоб в президенты Эстонии“.

Üks võimalik pealkirja tõlge on: „„Tuhkatriinu“ Kersti Kaljulaidi lugu: Mustamäe urgastest Eesti presidendiks“. Üks võimalik sellepärast, et трущоба'l on tõlkes palju vasteid. Üks parematest vene-eesti sõnastikest (Pravdini omana tuntud) pakub vasteteks näiteks: tihnik, padrik; mahajäetud nurk; urgas, pesa, salamülgas; kelmikõrts... Teisal on трущоба tõlkevasted slumm ja favela.

Artiklis endas Mustamäed urkaks ei nimetata, mitte kummaski keeles. On lihtsalt öeldud: „Eesti esimene naispresident on pärit Mustamäelt, tüüpilisest nõukaaegsest magalarajoonist. Ta elas kogu lapsepõlve viiekorruselises paneelmajas...“ – „Первая женщина-президент Эстонии родилась в типичном спальном районе Таллинна – Мустамяэ. Все свое детство она прожила в двухкомнатной квартире пятиэтажного панельного дома..“

Sellest järeldub, et трущоба on Delfi pealkirjameistrite leiutis. Väga kahtlase väärtuse ja küsitavate taotlustega.

Lisan siia ka viited Wikipedia venekeelsele artiklile трущобы ja eestikeelsele artiklile Slumm. Otsustage ise, kas Mustamäe трущоба'ks nimetamine on põhjendatud või mitte.

Praegu jääb Delfist venekeelse variandi lugejatele pealkirja tõttu mulje, nagu oleks president Kaljulaid ise oma lapsepõlvekodu asukohta urkaks või slummiks nimetanud.  Igatahes on venekeelse Delfi kommenteerijad solvunud – Delfi peale, presidendi peale. Mõned näited:

- Жители Мустамяэ, слышали? Оказывается, вы все живёте в трущобах (хорошо, не в фавелах). Так Дельфи считает.

- Как некрасиво. Сотни тысяч и сейчас в такмх же условиях живут.Зачем же так всех нас УНИЖАТЬ?

- В мою молодость трущобами считались скорее Копли, район Вана-Каламая.
Надеюсь,следующий президент будет именно оттуда?

- Прочитала про трущобы и слеза скатилась. Как же там до сих пор живут в трущобах-то? И сколько те трущобы стоят?

- Из каких таких это она трущоб то? В 80 годы жить в отдельной 2 комнатной квартире в Tаллинне в новeньком панельном доме - это была мечта каждого.

- Песня была - elan nuud Mustamael korter on suur ja aus..... это про те самые трущобы?

Mina juba ligi pool sajandit Mustamäe elanikuna arvan, et solvujatel on selleks tuline õigus. Ja ma millegipärast ei usu, et meie presidentki nõustuks väitega, et ta lapsepõlv möödus urkas või slummis.

Tallinna koduleheküljelt loen: „Mustamäel elab 01.11.2016 seisuga 67 801 elanikku, siin on kodu 86 eri rahvuse esindajatel.“ Wikipediast saab teada, et 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mustamäe linnaosas 62 255 elanikku, neist eestlasi 37 657 (60,49%).

Ja nad kõik on Delfi arvates slummielanikud.

Ma ei taha Delfile aktiivset otselinki panna, aga artiklid leiab siit: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ekspress/president-kaljulaidi-tundmatu-minevik?id=76160121 ja
http://rus.delfi.ee/daily/estonia/istoriya-zolushki-kersti-kalyulajd-iz-mustamyaeskih-truschob-v-prezidenty-estonii?id=76211441

Palagani mõttetus ja lugupidamatu näts

Need, kes eile valimiskogus hääletuslehe tühjana kasti panid, jätsid oma töö tegemata. Veelgi enam, nad ei mõelnud riigile ja rahvale, vaid mingitele "tagatubadele", intriigidele, erimeelsustele, "mängurõõmule". Sel vanal naisel, kes trollis ütles, et nad peaksid oma söögi- ja sõidukulud tagasi maksma, oli õigus.

Kõik valikud ei ole lihtsad. Tunnistan, et kui ma oleksin olnud valimiskogu liige, oleks minulgi tekkinud raskusi. Päris seda kandidaati, keda oleksin tahtnud valida, ei olnud, aga omad plussid olid kõigil. (Miinused ka, aga neist ma siinkohal ei räägi.)

2008. aastal olen siin blogis kirjutanud, et pr Kaljurand saaks hakkama ka Eesti presidendi väärika ametiga, aga samamoodi saanuksid sellega hakkama ka eile viimasesse hääletusvooru jõudnud Siim Kallas ja Allar Jõks – kumbki omamoodi, aga riigimehe selgroogu neil on. Mart Helme üritas valimiskarussellil anda oma parima. Mailis Repsi oli debattidel kõige huvitavam jälgida, tema areng, sõnakus ja südi meel olid silmanähtavad ning suure pere emana on ta kindla peale hea logistik, oskab masinavärki käima panna nii pereelus kui ka riigis. Nii et eile lörtsiti ära mitu üsna head presidendikandidaati. Pole kindel, et järgmised valikud paremad on.

Kui nüüd 3. oktoobril Riigikogus keegi tõesti kibekähku ära valitakse, siis tekib küsimus, miks Riigikogu seda juba esimesel korral ei võinud/saanud/tahtnud teha. Milleks oli vaja kogu nn presidendirallit, seda mõttetuks osutunud palagani?

Eilse valimiskogu teemadel võiks targutada palju, nagu ka selle üle, kas Eestil on üldse presidenti vaja või mitte. Aga kurvem on see, et meie riigil kulub liiga palju auru tühikäigule.

Üks ebameeldiv seik jäi eile veel silma. Nimelt näitas ETV valimiskogu ülekande vahele mitut klippi, seal hulgas ka seda, kuidas meie riigi praegune president kinnitas Kadriorus ametisse oma ametiaja viimased ministrid – Jürgen Ligi ja Maris Lauri. Ta kirjutas oma allkirja ja suundus siis aupaklikult seisvaid ministreid õnnitlema. Kogu asi kestis paar minutit ja kogu selle aja president... nätsutas. Väga paha oli seda vaadata.

Lõpetuseks üks lugemissoovitus:  enne kui presidendivalimistega edasi minna, võiksid kõik asjaosalised kas esmakordselt või uuesti lugeda Fr. R. Kreutzwaldi "Kilplaste" kuueteistkümnendat peatükki "Kuidas Uppakallo ülemisand kilplastele oma tulekut laskis kuulutada ja kuidas kilplased kiiresti endale uue peavanema valivad". Sellest on palju õppust võtta!

EDIT: 28. sept 2016. Esilekerkinud  kokkuleppekandidaat KK-st ei oska ma midagi arvata, sest ei tunne teda ega tea temast eriti, kuid kogu kokkuleplusliku "valimise" protseduur, mida Riigikogus 3. oktoobriks kavandatakse, on vastuolus mu arusaamaga õiglusest.

Vihmavarjuga WCs

Noh nii, nüüd on siis elus see kah tehtud - vihmavarjuga WCs käidud! Ei, ma ei saanud inspiratsiooni Tegelinski toredatest kempsujuttudest. Lihtsalt elu murdis eile sisse. Või ahviaasta oma ootamatustega.

Vesi hakkas WC laest tilkuma kella kahe paiku öösel. Ikka tilk ja tilk, nii umbes iga kümne sekundi järel. Keset lage, justkui oleks tahtnud täpselt potis istujale pähe tilkuda. Varsti oli tilkuvaid kohti mitu, tilkade sagedus pidev.

Ülaltnaabrit ei olnud kodus. Hommikul kella kuue paiku sain ta telefoniga kätte, lubas tulla, aga ei tulnud. Kell pool kümme helistasin uuesti, sest WCs sadas vihma ja köögi seinad ning must laik laes eritasid vett. Naaber tuli ja tunnistas, et viga on tema köögikraani tihendis. Keeras omal vee kuni parandamiseni kinni.

Mõnda aega veel tilkus. Aga vahepeal "vihma" ajal ei olnud häda andnud häbeneda - siis saigi vihmavarjuga WCs käidud. Sel oli päris hea külg: ajas naerma, olukorra ebameeldivustele vaatamata.

Internetist leidsin ka situatsioonile enam-vähem vastavad tualettruumi tähised. Tuleb vist kasutusele võtta.

Aga muidu on veebruar seni olnud hoogne ja heasoovlik. Isegi tuleviku suhtes kuidagi paljutõotav, kui väljapakutu korda läheb.