31/08/2008

Fotojaht - Kool: oli, on ja jääb


Ei, ma ei teinud mälestus- ega palverännakut oma kunagiste kooli(de) juurde, et fotojahi piltide hulka tingimata oma kooli pilte panna. Ei pildistanud oma järglase koole, ka mitte kodulähedast, kus töömehed remondile viimast viimistlust andsid ning pappkastide koorem veel eile uksealust palistas, sest midagi toodi kooliaasta alguseks.

Läksin lihtsamat teed, võtsin vanad õpilaspäevikud ja tegin pildi neist. Naljakas, kuidas pikad aastad suhteliselt tagasihoidlikkusse virna mahuvad. Imelik, et siinseid sissekandeid vaadates veel ikka mõni kooliseik meelde tuleb, samuti nagu õpetajate initsiaalid hinnete juures veel ikka kuskil mälusopis on. Isegi tolleaegse viisnurksule krabin ja tindiplekkide kartus on meeles, kui oma käekirja esimestes klassides vaadata... Nostalgia...



Need aastad läksid kiiresti, tagantjärele tundub, et liigagi kiiresti.

Nüüd on teised ajad. Suvalisel reisil suvalist laia maailma ülikoolihoonet ja tudengeid pildistades võid olla päris kindel, et selles ülikoolis ka mõni eestlane käib, käinud on või tulevikus selle üles leiab. Otsides ivakesi, mis just selles koolis kõige paremad on.

Ja annaks jumal, et maailm meile ja meie järglastele ikka avatud oleks!

Minu kooliaastate alguselilled olid pikad gladioolid, esimestel kooliaastatel pikemad kui koolijütsid ise. Ja kooliaasta alguslaul oli:

"Juba puudel punetavad pihlad,
sügis suvele on andnud käe.
Süda kooli jälle minna ihkab,
klassikaaslasi ja sõpru näed!"

Ilusat tarkusepäeva, kena kooliaastat kõikidele blogimaailma õppuritele ja õpetajatele, elukoolis kõndijatele ka!



Teiste fotojahiliste koolipiltide juurde saab siit.

30/08/2008

Suflee, kreembrülee... magusad mälestused


Suflee, kreembrülee - iga kord, kui Maximas jälle nende suus sulavate kompvekkide odavmüük on, ei saa ma sellest üle ega ümber. Ma kohe pean neid komme ostma ja nautima - sõltumata vööümbermõõdust.

Esimest korda sain neid maitsta vist pärast kümnendat klassi. Olin siis vabariiklikul emakeelevõistlusel saanud teise koha ja auhinnaks Moskva-reisi. Seal meile neid pakutigi. Ma ei osanud koju tulles seda maitset kirjeldada, nii sõnulseletamatult hea tundus.

Meil levinud ja minu mõistes üüratult kallid "Punase Moskva" kompvekid mulle ei meeldinud. Ma ei saanud aru, mida inimesed neis leiavad. Kutsusin neid plönnideks. Minu õnneks ei olnud meil kodus plönnikinkimise kommet ega ka raha selleks. Mõni üksik sattus mõnikord ametiühinguilt saadud kommikarpi või kooli kommipakki.

Ja-jaa, nääripühadeks said siis kõik, vähemasti Tallinna lapsed, ametiühingute kommikarbi. Selle järele tuli minna nääripeo talongiga, vist oli see minu algklassiaastatel põhiliselt Pikal tänaval praeguses Mustpeade majas, kus tollal Tombi-klubi asus. Seal said kõik lapsed näärivana näha ja karbi kas temalt vahetult või ta abilistelt. Etendus käis sinna juurde ka, peo ja kuuse kuld-kard samuti, aga kommikarp oli kõige tähtsam. Mälu vist natuke petab, sest nüüd kirjutades hakkas tunduma, et päris kõik lapsed vist ikka ei saanud, kooli pahad poisid justkui mitte... Kommikarp oli enamasti tumesinist värvi ja sellele olid vahvad nääripildid peale joonistanud eesti tuntud lasteraamatute illustraatorid, Asta Vender näiteks.

Kõige paremad kommid olid hoopiski tropsid. Head... ja odavad. Hundi ulu blogist leidsin kord nende hinna, ise enam ei mäletanudki, et see oli 7-8 kopikat.

Nääripakkide juurde tagasi tulles tuleb meelde, et millalgi juba vanemates klassides käisime Kalevis abiks neid tegemas. Kommiliinid käisid kiiresti, hiljem nägin neid tööpäevi uneski, ikka lint jooksmas ja käed käimas. Linditöö kõrval sai komme maitsta ka ja neid võis natukesehaaval kommivabrikust kaasa tuua. Mõistlikkuse piirides.

Kõiksuguste kompvekivabrikute toodetest on mulle Kalevi omad kogu aeg meeldinud. Assortiikompvekke ma aga ei armasta.

Suflee ja kreembrülee avastasin uuesti mõned aastad hiljem. Olin suur teatrisõber ja nii sai Moskvas käies sageli teatris käidud. Sealsetes teatripuhvetites müüdi neid kompvekke, samuti imehead griljaažišokolaadi ja mingit spetsiaalset, samuti väga head Teatri-šokolaadi. Noil aastatel mängisid seal teatrites väga head meile filmidest hästi tuntud näitlejad, aga lisaks lavalistele elamustele käis teatrikompvek alati asja juurde. Seda sai koju kingituseks ostetud.

See on ka meeles, et lennukites tol ajal stjuardessid kompvekke andsid, et lendutõusu ja laskumise ajal midagi imeda oleks. Enamlevinud karamellid olidki siis Teatralnaja ja Poljotnaja.

Läkski maiustamiseks...

29/08/2008

Lapsel käed valepidi otsas


Nüüd on koolikaupu igalt poolt saada. Kõiksugused reklaamlehed kilkavad, et meil on koolilaat ja meil on koolilaat. See tuletas mulle meelde pentsiku loo mu elu esimeselt koolilaadalt.

Kui ma esimesse klassi läksin, kandis Viru väljak veel Keskväljaku nime ja seal oli busside lõpp-peatus. Selle lähedal, umbes praeguses 1. ja 3. liini trollide lõpp-peatuses seisis tsirkusetelk. Ja kuskil sealkandis, võib-olla ka sellessamas tsirkusetelgis (kaubamaja ju siis veel polnud), oli kogu Tallinna ainuke koolilaat.

Läksime emaga sinna mulle palitut ostma. Kindlasti ostsime muid asju ka, aga nende ostmist ma ei mäleta. Palituga juhtus aga imelik seik. Leidsime tumedama punase, mis mulle hästi meeldis ja katsudes hää pehme oli. Ema tahtis küll üht teist mantlit, aga mina nõudsin punast.

Proovisime seda siis selga, igati paras oli, kena lõikega, aga varrukad ei klappinud. Õlgadest kiskus ja midagi oli valesti.

Ema oli mul väga kuldsete kätega, kõik mu riided peale mantlite ise õmmelnud. Ta sai kohe aru, kus viga oli. Läks siis müüja juurde ja ütles, et muidu väga ilus palitu, aga varrukad on valesti otsa õmmeldud. Lausa valepidi.

Müüja käratas seepeale: "Endal teil on lapsel käed valepidi otsas!"

Enam ei mäleta, mis edasi sai.

28/08/2008

Tänane vikerkaar, kl 8 õhtul

Tänaõhtused ilmastikumärgid näitasid, et aeg oli koduakna all vaatekoht sisse võtta - tean üsna täpselt, millal vikerkaar külla tuleb. Igakord on see minu jaoks meeliülendav vaatepilt, mida vaatan nii kaua, kuni vaatamist on. Aastate jooksul palju kordunud, ometi kordumatu. Tähtsad, kaunid minutid... Kingitus, soovi täitumine, sõnum...




Pildid on tehtud kl 20 paiku. Seekord oli näha kogu kaar ( jääb üle see ainult tehtud klõpsudest kokku sättida tervikpildiks, nagu üks hea blogija õpetas.)

Vabaduse väljakust Ajaloo ilu ja valu väljakuks


Käisin täna Vabaduse väljaku kandis ja panen siia kirja oma mõtted, mis juba hulk aega kirjapanekut ootavad.

Minu lapsepõlves oli Võidu väljakul näärikuusk, mille ümber mõnikord ka väiksemad kuused ja mingd pöialpoistepiltidega putkakesed olid. Nende vahel oli tore käia; kas mõnes putkakeses midagi ka müüdi, ei mäleta. Lapsepõlvemälestuses on see kuusk alati sama ilus, kui nüüd Raekoja platsi jõulukuused.

Muul ajal polnud väljakul sisu. Maipühade ja oktoobripühade ajal koguneti rongkäiguks, olid ka pioneeride paraadid, aga mingit hingelist seost väljakuga ei tekkinud. Sestsaadik, kui väljak autoparklaks sai, on see minu jaoks lihtsalt üks koht, mida ei pruugiks olemas olla. Ma ei fänna autoparklaid.

Nüüd teine mälestus. Kui olin väike, meenutati sageli, kuidas tallinlased pärast sõja lõppu Harju tänavale märtsipommitamisest jäänud varemete asemele haljasala rajasid. Ka mu vanemad olid seal tööd teinud, ema kanderaamiga mulda tassinud, isa labidatööd teinud. Minu lapsepõlves oli seal muru, aastaid hiljem ka, kaugemal jäätisekohvik.

See päev, mil esmakordselt nägin Harju tänaval lahtikaevatud varemeid, alusmüüre, mis kunagi olid maju ja elu kandnud, mõjus mulle šokina. Ma polnud osanud kujutleda pommitajate hävitustööd. See, et varemed lahti jäid, et nende juures oli selgitav kiri selle kohta, mis oli toimunud, oli minu arvates asjalik ja huvitav. Sageli peatusid seal linnakülalised, et lugeda, mida oli varemete kohta kirjutatud. See oli mõtlemise ja ajaloo tajumise koht. Seal sai igaüks kujundada asjaoludest oma arusaamise.

Mõistmatuks jäi mulle, kuidas saadi neil varemetel laudplatvormidele söögikohtade suvelaudu sättida, kuidas seal sai läbustada. Aga see selleks, praegune uue aja moodi kinni aetud varemeteala on minu jaoks päris võõras. Mul ei teki seal suhet ajalooga, nagu oli siis, kui varemeid eksponeeriti lahtiselt. Eksponeerimisviis, lohakalt võsastama kippuv, oli küll läbi mõtlemata, aga olen endiselt arvamusel, et sinna oleks saanud nii tallinlastele kui linnakülalistele huvitava ala.

Nüüd tagasi Vabaduse väljaku juurde. Mulle meeldis Rein Siku kirjutis EPL-is: "Mulle pole Vabaduse väljakut vaja" . Mulle tõepoolest pole vaja paraadplatsi, esindusväljakut, betooni ja asfalti. Ma ei tahaks seal näha parklat ja parklapealset. Ei tahaks ka maha maalitud lilleõisi, nagu oli ühe endise linnapea ajal. Aga ma tahaksin Vabaduse väljakut kui ajaloo elustajat.

Sikk kirjutab: "Olen suvel mitu korda istunud Tallinna Vabaduse väljaku veerel ja vaadanud inimesi. Neid, kes tulevad väljakaevatud varemeid vaatama. Nüüd pole siin enam parkla, mida suureliselt esindusväljakuks hüüti, aga kust tegelikult tühjal pilgul üle tuhiseti. Nüüd tullakse väljakule just ajaloolisi varemeid vaatama, ajaloo kulgu kogema. Inimesed on viimaks ise ja tänu väljakaevamistele leidnud väljakule ammu otsitud funktsiooni. Nimelt ajaloo ilu ja valu kogemise varemete kaudu. Avanev pilt meenutab ühes maailma kuulsamas ja võimsamas varemepargis Forum Romanumis ehk Rooma foorumis toimuvat. /- - -/.

Ka meil võiks jätkuda tarkust loobuda ümberehitusplaanist ning avada kogu väljaku varemed. Avada need nii, et inimesed pääseksid varemete vahele kõndima, neid katsuma, teabetahvleid lugema, aga ka näitusi vaatama, kohvi jooma. Meie keskaegne varemeteväljak otse kesklinnas oleks
võimas vaatamisväärsus kogu Euroopas, /- - -/

Kas meil tõesti on nii palju ajalugu, kas me tõesti oleme nii rikkad, et võime maha matta nii viie tuhande aasta vanuse asulakoha kui ka keskaegsed väravatornid ja müürid? Ja jutt mõne müürinuka klaasi alla vaatamiseks jätmisest pole veenev, sest enamik praegu nähtavast maetakse ju maha. "


Olen temaga väga nõus. Ja mis puutub Vabadussõja monumenti, mida praegu püstitatakse, siis sobiks see kokku kogu ülejäänud ajalooga, kõigi nende ajast aega säilinud müüridega, paneks mõtlema, kust oleme tulnud, kuhu kulgeme, millest oleme loobunud, mida soovime. Mina mitmenda põlvkonna tallinlasena vajan küll Vabaduse väljakut, aga sellisena, mis paneks inimesi ajaloo üle mõtlema. See võiks olla Ajaloo ilu ja valu väljak.



Vanal postkaardil siin on Vabaduse väljak sellest ammusest ajast, kui seal seisis Peeter I mälestussammas. See pilt on siin mitte sellepärast, et ma Vene tsaari väljakule tagasi ihkaks, vaid sellepärest, et ka sellisena, tsaari ausambaga on väljakut korraks näinud ka minu põlvkond: see oli millalgi 1970-1980-ndatel aastatel, kui vist mingi filmimise jaoks, sinna Peetri ausammas mingis papjeemašeest või plastist valmistati ja üheks-kaheks päevaks seisma jäeti. See oli jällegi huvitav kohtumine ajalooga.

Teine (postituse ava-)pilt on mu blogis varem olnud. Traditsiooniline Walesi rõngasrist, igalpool seisev, klaasist suveniirina aga vägagi meil rajatavat klaasmonumenti meenutav. Mis teha, me pole originaalsed, sest taolisi ristiga monumente olen lisaks Walesile näinud ka mujal, näiteks Portugalis.

27/08/2008

Ole rõõmus!


Ehitusplatsil ütles üks töömees teisele:
"Ära karju, ega sa kodus ole. Ja kodus ka ära karju!"
---
Kassajärjekorras üks naine teisele kellegi kolmanda kohta:
"Kuidas ta julges mulle soovida, et ma rõõmus oleksin. Kus siin see rõõm on?"
---
See teine juhtumisi pealtkuuldud katke tuletas mulle meelde, kuidas hulk aastaid tagasi hakkas tollal veel väga noor ja kiiresti populaarsust omandav telediktor Urmas Liiv inimestele teleekraanilt soovima: "Olge mõnusad!"

Siis leidus pahandajaid, kes seda soovi kohatuks pidasid, sest ega inimene ole mööbel, et peab mõnus olema. Nüüdseks on "Ole mõnus!" täiesti tavaliseks sooviks muutunud.

Mulle meeldib ka inimestele soovida, et nad rõõmsad oleksid.

26/08/2008

Uitmõtted


Tuglas oleks vist hea blogija. Tema marginaalid on nii lühidad ja ometi nii täpsed ja filigraansed. Blogimõõtu.
Need mitte-Tukla mõtted siin püüavad ka blogimõõtu olla :)
---
Töid võib laias laastus kaheks jagada. Need, mida tehes midagi õpitakse, ja need, mida tehes lollimaks muututakse. Esimesi võib lõputult teha, aga tavaliselt saavad need kiiresti otsa. Teisi ei tahaks kuidagi teha, aga need kipuvad venima.
---
Mõnda teksti toimetades on küll tunne, et ise oleks selle ammu ja ka paremini valmis kirjutanud. Toimetanud olen elu jooksul tuhandeid tekste...
---
Olen seda tüüpi laisk, et püüan töö ruttu ära teha, et siis jälle laiselda saaks.
---
Raamatus, mida loen, on peategelane, kellega ma tegelikus elus ei tahaks kohtuda. Ma ei tunneks ennast temaga mugavalt. Aga raamatus on ta põnev ja mulle meeldib temaga aega veeta.

24/08/2008

Fotojaht - Meri


Meri... Tuhandenäoline meri. Maad ja inimest kujundav meri... Avarus, unistus, seiklus, hädaoht, elulaad, armastus, toitja, karistaja... meri.

Neil piltidel on ookean. Maa lõpp. August, 2008.



Teiste fotojahiliste merepiltide juurde saab siit.

23/08/2008

Varahommik. Täna!

Varahommik. Täna.

Täna ilusa hommiku eest! Täna päeva eest! Täna täna eest!

Sest rohi on kastest veel märg... Igas piisas on tilluke päikesekiir.



Juba puudel punetavad pihlad...



Päike kuldab kalmistuteed... Ajatu aeg... Palju minevikku.



Üksainus õis ei tohiks olla palju...



Päike kuldab metsapuid... Ajatu aeg... Palju tulevikku.



Päev astus oma õigustesse. Ilus päev.

20/08/2008

Varjundid


Raamatus, mida loen, on koht, kus peategelane, valge mees, läheb esmakordselt külla India külasse marathide juurde. Kui ta end magama asutab, märkab ta oma suureks üllatuseks, et võõrustajad ei kavatsegi ära minna, vaid sätivad end istuma ümber ta aseme. Kui ta oma kohmetust avaldab, siis ütleb tema sõber ja teejuht, et see magaja ümber istumine on kõige väiksem asi, mida külaelanikud saavad teha, et peategelane end võõras kohas üksildasena ei tunneks. Veel ütleb ta: "Kui ma sinu maale külla tulen, siis kindlasti ka sinu inimesed ja pere istuvad ju mu aseme juures, et ma end üksi ei tunneks."

See koht liigutas mind südamest.

Vahetevahel mõjuvad pisiasjad liigutavatena ja nii saavad neist suured asjad.

Juba hulk aastaid ei osta ma reisidelt endale eriti midagi. Mõne postkaardi, midagi, mida on kerge kanda, mõne raamatu... aga mitte igasugust meenekilakola. Seekord nägin reisi viimasel päeval Windsoris taas väikesi ravimi(pilli)karbikesi, mida olin mujalgi käidud paikadest tähele pannud. Karbikesse pannakse nädalapäevade kaupa iga päeva ravimidoos. Mõnikord näidatakse niisuguseid karbikesi inglise filmides. Need on väikesed, armsasti tehtud ja kõnelevad tegelikult ka tähelepanelikkusest, lastes ebameeldival ravimivõtmise protseduuril seguneda ilu ja hoolivusega.

Vaatasin seda karbikest ja hing läks kuidagi hellaks. Tegin endale pisikese kingituse. Mitte et mul praegu seda väga vaja läheks. Aga hea on mõtelda, et kunagi, kui ehk väga vana ja haige olen, on niisugune ilus pisi- või nipsasjake mind toetamas ja vanu aegu meenutamas...

Rohkem ei tahakski täna kirjutada. Ka mitte "kohustuslikel" kuldmedali ja öölaulude teemadel... Ainult seda tahaksin öelda, et minu arvates ei ole suvi veel läbi. On lihtsalt suve vihmased päevad.

Suvi (nagu teisedki aastaajad) on eelkõige hinge tunne, tajumise küsimus. Nii, nagu seegi, kas meie pea kohal on pilviselt halli või hoopiski lapike sinist taevast.

17/08/2008

Fotojaht - Tähed


Seekord siis pilte kirjatähtedest. Saab ju neist moodustada mida tahes.

Näiteks:


Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwll-llantysiliogogogoch.



Mis on niisiis Walesi, võib-olla ka Euroopa pikim kohanimi. Lühendatult räägitakse Llanfairist.
Tegelikult pole see pikk kohanimi siiski pärit vanast kõmri keelest ja mingi eelajaloolise tähendusega, vaid n-ö uusmoodustis - kõmri keele moodsam variant juba kristliku sisuga. Ära seletatult:

Church Mary a Hollow White Hazel near to the rapid Whirlpool Church Saint Tysilio Cave Red.

Llanfairis on selle pika nimega silte paljudele majadele püütud mahutada, kord paremini, kord halvemini õnnestudes. Need pildid on siin turistilõksust, odavast rikkalikust kaubamajast.



Veel üks pilt on tagurpidi tähtedest Salisburys.
Ilmselt hea reklaaminõks.



Teiste fotojahiliste tähteni jõuab siit.

15/08/2008

Inimene on oma hammaste ori

Teatud vanusest alates on inimene oma hammaste teenistuses. Ikka nii, et see, mis rahakotti tuleb, hambaauku läheb.

Hoiad paar tundi suud lahti ja kohati veidi kägised valust, aga pärast on rahakotil veel valusam... Või pangakaardil...

Tegelikult on mul tore hambaarst. Aga pole see hammaste teenistuses olemine minustki mööda läinud. Õnneks ma veel päris oma hammaste ori ei ole. Murutari kombel ei saa ka öelda, et mul auto suus oleks. Aga sinnapoole kisub.

Tuleb vist pudrule üle minna...

Täna arutas tohter tõsimeeli, kas panna hambale kroon või piisab veel täidisest. Aga hoiatas, et siis tuleb mul kogu aeg meeles pidada, et üks hammas poolenisti täidisest koosneb. Nii et hüvasti, pähklid, tere, puder ja supp!

300 krooni selle aasta hambatoetust on Haigekassalt ka saadud. Aga sellest jätkub tänapäeval ainult paariks pilguks hambale, mitte rohkemaks.

Üks tore väike tuju- ja toonust tõstev raamatuke on Louise L. Hay "Tervenda end ise". Hammasteraviks soovitab ta luua endale ja oma elule tugeva aluse, uskuda sellesse, mis sind toetab ja sulle rõõmu toob.
Nojah... Aga mida muud ma siis terve elu olen üritanud teha?

Üks hambalugu veel siin.

14/08/2008

Roheline maa 4 - Cardiff, draakonid ja briti poissmehed

Croeso i Gaerdydd, Prifddinas Cymru!
Welcome to Cardiff, Capital of Wales!


Cardiffisse, Walesi pealinna jõudsime pidustuste alguses. Millenniumikeskuse juures polnud seda veel märgata. Seal saime rahus vaadata linnavalitsuse hoonet, muid põnevaid ehitisi ja üles otsida Cardiffile mitmesugustes ulmefilmides tuntust toonud tehniliselt põneva voolava vee torni.



Aga tornist täies eheduses pilti ei saanud, sest pidustuste tõttu olid tornile maalitud maasikad. Kummaline maitse...

Cardiffis elustati alates 2. augustist kolmkümmend aastat soikus olnud Walesi rahvuspüha Eisteddfodi traditsiooni, oli ka Cardiffi festival, mille sümboliks need maasikad olidki.

Millenniumikeskuse juurest ja rannast kesklinna kindluse juurde sõites jäime oma pika, Walesi ja Cornwalli teedele üsna sobimatu bussiga tänavate kinnipaneku tõttu ummikusse. Kohemaid olid abiks briti poissmehed. Nad näitasid bussijuhtidele, kuhu manööverdada, ja demonstreerisid kõigiti oma lõbusust. Neid oli ümberringi tohutu palju, põhiliseks pidurõivaks valge särk, aga oli ka lühikestes võimlemisdressides balletiseelikutega ja muid veidraid isendeid. Kui kohalikud neiud samuti üpris kummalistes kostüümides lähemale tulid, siis suundus noormeeste tähelepanu küll nendele. Kõigest oli näha, et end seati pidusse.



Cardiffi kindlus oli just suletud, aga me "rääkisime ennast siiski sisse", lahke kindlusevalvur laskis meid kindluseõuele. Pilt ühest kindlusetornist on siin. Sellel pildil aga on Walesi lipu- ja vapiloom draakon. Tingimata punane. Üsna sõbraliku olemisega teine.



Edasi läksime vaatama linnasüdames toimuvat Cardiffi Admirali nädalalõppu. Ajalooliste hoonete kõrval mürtsus muusika, kihutas lõbustuspargi kila-kola, läbustati niisama, haisutati välipeldikutes, tunti end vabalt vaatamata nahavärvile, vanusele ja kõiksugu muudele tunnustele, mis rahvast sedapuhku rohkem liitsid kui lahutasid. Ansambel laulis nii kõmri kui inglise keeles, päris tore oli. Üks Cardiffi ingel on siin.



Cardiffi festivali ja Eisteddfodi pidustused jätkusid kuni 9. augustini.



Ööbisime Cardiffi külje all, järgmisel päeval suundusime Cornwalli poolsaarele. Stonehenge´i pilte näeb siit. Rohkem reisijuttu blogisse esialgu ei tule, paar pilti ehk nädalavahetuse fotojahiga seoses. Olen muudest muljetest lubanud pajatada mõnes trükiväljaandes.

Da boch chi - Nägemiseni, Wales!

EDIT// Lugu "Siin talvitus ravijumal" Stonehenge´ist, Bathist jm koos piltidega ilmus Kodutohtris sept. 2008, internetis ei ole.
Lugu "Uut ja vana Cornwallist" Eedeni aedadest ja Blenheimi lossist ilmus ÕpL-is, 29. aug 2008.

13/08/2008

Roheline maa 3 - Portmeirioni hortensiad

Ööbisime B&B-s väga romantilise nimega "Pääsukese kose võõrastemaja". Kose kohin oli öö läbi saatjaks. Jõe äärde olid rajatud vaateplatsid ja matkarada, nii saime enne magamaheitmist ilusate elamuste ja veepritsmete osaliseks.



2. augustil tundus, et tuleb taas vihmamöllune ilm, aga päev selgis. Käisime Portmeirionis, sir Clough William-Ellise 1925-1973 aastal rajatud rohkete aedadega külas. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, pildistamiskohti pruutpaaridele... Mida kõike veel.



Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat.



Tähelepanuväärne oli, et Portmeirioni aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid sellesse üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.



Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus - nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.



Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas "selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks".

Roheline maa 2 - Snowdonia

Mae hi´n bwrw glaw.
Sajab.
Mae hi´n wyntog.
On tuuline.

Nii palju siis kõmri keelt.

Romantilise nimega Snowdonia ei võtnud meid kuigi lahkelt vastu. Eelmises postituses juba kirjutasin, et kavas olnud sõit Snowdoni mäetippu jäi ära. Tegelikult kahel põhjusel. Rohkem kui saja-aastane raudteeliin on Britannias ainulaadne, sest kasutab Šveitsi mägedes sõitvaid ronge. Aga praegu juba teist suve ei saa rongiga mäetippu, vaid ainult kolmveerandkõrgusele, sest mäetipp, siiski vist tipu hoonestik, olevat remondis. Ilmaolude tõttu ei pääsenud meie kuhugile, sest rong lihtsalt ei sõitnud.



Vaatasime mägedes vana kõmri surnuaeda, Walesile iseloomulikke omapäraseid kiviaedu, lambakarju ümbruses, siinset elujärge...




Õhtupoolikul tegime uue katse ja sõitsime Llanberi raudteejaama kohale. Llanberi peatuse töötubades ja söetöötlushoonetes on alal hoitud Victoria-ajastule omast õhkkonda. Kohalesõidust aga polnud kasu - veendusime lihtsalt oma silmaga, et igasugune rongiliiklus mägedesse on lõpetatud. Selleks päevaks. Aga järgmisel päeval olime juba teistel teedel...


Blogi nime muutus

Otsustasin blogi nimes väikese muudatuse teha. Igasuguseid "asjadele" "pühendatud" ja neid kirjeldavaid blogisid on blogimaailmas väga palju. Tuli tahtmine pealkirjastada oma blogi teistmoodi, väikesest sõnamängust lähtudes.

Kruus ja tee on kruusatee, loodetavasti mitte liiga tolmune.
Kruus ja tee on ka kruusitäis teed...

Elu on tee, kus kulub vahel ära kruusike sooja teed.

Luuletaja on kirjutanud, et kui kruusatee kraasibki taldu tule ikka mu rõõmude juurde...


Olgu siis blogi nimekski Lihtsate asjade asemel KRUUSATEE.
Vahelduseks, oma lõbuks, omal soovil. Seda enam, et sellel nimel on minu jaoks tähendus - ainult ühe tähe võrra muudetud kujul on see olnud minu ja mu lähedaste nimi, päriselt oma.
Kõik muu blogis jääb samaks. Vähemalt esialgu.

Loodetavasti ei põhjusta ma sellega kellelegi liigseid sekeldusi :)

12/08/2008

Roheline maa 1 - Walesi teekonna algus

Sel kevadel tundsin erilist igatsust veel rohelisema roheluse järele, kui seda Eestimaa võimaldab. Sestap sai reisisihtidest välja valitud Wales ja Cornwalli poolsaar. Tõeliselt lopsakas, pidevas vihma ja päikese vaheldumises elav roheline maa.

31. juulil startisime Estonian Airiga Tallinnast. Ma polnudki veel meie lennujaama suuremaks ehitatuna näinud. Päris mugav. Lennukis istusin akna all ja õhuavarustes hakkas silma lennukite edasi-tagasi sebimine. Liiklus Euroopa kohal on väga tihe. Juba kell 17.15 kohaliku aja järgi olime Gatwickis.



Sealt, ilma Londonisse põikamata, võtsime bussiga suuna Liverpoolile. Hilisõhtul jõudsime vihmarabinas Beatles´ite-linna.

1. augusti varahommikul saime Liverpooli keskuses ka veidi jalutada. Meie hotell oli otse kuulsate Alberti dokkide vastas. Need on rajatud kuninganna Victoria ajal ja kujutavad endast 1972. aastast alates kultuuri- ja meelelahutuskeskust, kus muude hulgas ka Beatles´ite muuseum on. Meremuuseum ja orjanduse muuseum samuti.



Beatles´ite bussituuri tegemiseks pole meil aega, ees ootab sõit piki Walesi põhjarannikut.
Taustal kõrguvad Snowdonia mäed. Veel ei tea me, et ettenähtud rongisõit Snowdoni mäe tippu jääb ilmastikuolude tõttu ära. Kogu teenindav personal lihtsalt kutsutakse mäest alla ja külalisi sinna ei viida. Seda juhtuvat turismihooajal äärmiselt harva. Nii tugevat vihma ja tormi ei osanud me oodata.

Vaatame Conwys Edward I lossidest kõige suurejoonelisemat. On just täieliku päikesevarjutuse aeg. Siis külastame Walesi tuntuimat klassikalist kindlust Caernarfoni, kus kuningakoja vanimaid poegi on ajast-aega kroonitud Walesi printsideks. (Nende losskindluste pildid on siin.)

Caernarfoni suveniiripoes hakkasid silma klaasist rõngasristid, mis väga Tallinnas püstitatavat vabadusemonument meelde tuletavad. Hiljem näeme teekonnal taolisi riste igasugusest materjalist, mitmesuguses suuruses ja kõikvõimalikes kohtades sageli - nii sageli, et hakkab kindla peale tunduma, et meie mälestussamba kavandajad on oma ideed Walesist laenanud.

11/08/2008

Mida ma mäletan Gruusiast?


Mida ma mäletan Gruusiast?

Tbilisit, sooja linna. Selle vana armast ajaloolist osa ja Mtatsmindat, püha mäge, kuulsuste panteoni. Paljusid teisi linnu ja külasid, alaverdõ-toosti sõbralikku soojust.

Rthvelit, minu sealviibimise ajal 5. septembril alanud viinamarjakorjamisaega. Hool, säästlikkus, kiirus, et ükski kobar kaotsi ei läheks ja viinapuuväät viga ei saaks. Päev viinamarjakogumist läks kiirelt, hiljem sõitsime veinitehasesse vaatama, mis meie kogutud saagiga edasi toimetatakse. Rthveli on veinivalmistajate kõige kiirem aeg. Gruusia kõige tähtsam aeg. Igipõliselt. Ei oska kujutleda, milline rthveli on tänavu...

Teekogumist, godooriga kõndimist teepõõsaste vahel, jalad märjad hommikukastest, käed valimas valminud flešše ja bukette. Olin sel tööpäeval palju kohmakam kui mu grusiinlannadest kaaslased. Hiljem vaatasime, kuidas teevabrikus teed valmistati. See oli lausa omaette teadus...

Delfiini paitamist Batumi delfinaariumis, kus afaalideuurijad oma sõpradega tegelesid. Seda imelist tunnet, mille tekitab delfiini naha puudutus ja see, kui väärikas olend sinu žestiga antud käsule kuuletub. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed naeratuseks kutsuvad...

Novõi Afoni koopaid Suhhumi lähistel umbes 2000 meetri sügavusel maa all. Kõige kaunimad koopad, kus ma olen viibinud. Tollal väga hea külastajate juurdepääsuga. Nüüd ma ei tea, kas neid enam vaatamas käiakse, sest aastad on sealkandis kuumalt möödunud, lahingute ja pöördeliste sündmuste tules. Kellel on enam koobastega asja ...

Hamletit ja teisi Gruusia noori teadlasi. Neist on nüüdseks saanud väärikad professorid. Meie sidemed on aegade keerises lakanud, aga ma mõtlen neile sageli...

Mäletan veel paljut...

Olen Gruusias käinud kolm korda, korra väga põhjalikult ajakirjanikuna, kaks korda lihtsalt uudishimuliku külalisena.

Meenub üks vana jutt, mille olen ka oma Gruusia-lugudesse kirja pannud:

Kord, kui Abhaasiasse olid taas tunginud vaenuväed, langesid ebavõrdses heitluses kõik Pitsundat kaitsnud sõdalased. Naised, vanurid ja lapsed varjasid end tornis keset asulat. Nad piirati ümber ja taheti nälja ja januga alistuma sundida. Vanemate nõukogu aga otsustas: parem surra kui orjuses elada. Ja sissepiiratud hakkasid tornist alla viskuma, otse vaenlase odateravikele. Siis sündis ime - taevas halastas. Hiigelkotkad lendasid tormihoona torni juurde ja kandsid ümberpiiratud mägedesse. Kui aga vaenlane lahkus Pitsundast, tulid kotkaste poolt päästetud kodukohta tagasi.

Minu mälestused Gruusiast on ammused. Siis olid nii Abhaasia kui Adžaaria vähemalt näiliselt rahulikult Gruusia NSV koosseisus, Gruusia NSV ise koos Eesti NSV-ga NLiidu kõige paremini "õitsevad" liiduvabariigid, Lõuna-Osseetia ja Põhja-Osseetia aga juba ka sel ammusel ajal omavahel enamasti pahuksis, vähemasti pingeid ülal hoidmas. Vahepeal on pingeid juurde tekkinud, palju muutunud, Gruusiast üle käinud nii maavärinaid kui lahingulõõma. Vabadusepüüe. Vabaduse keerukus. Nüüd on sõda, mille puhul polegi päris üksiti arusaadav, kas tiku süütas Gruusia või Vene pool. Mõistetamatu sõda, valus sõda, hirmutav sõda...

Kas taevas halastab ka seekord?

Gruusiat, mida ma mäletan, pole ammu enam...

Mida toob talle saatus veel?

Laul filmist "Mimino", laulab Vahtang Kikabidze, ka Eestis mitu korda esinenud laulja:

10/08/2008

Fotojaht - VÕIM ja narr


Võimukandjad on alati müüride taha peitu pugenud, endale kõiksuguseid kindlusi, losse ja residentse rajanud. Siin mõned neist vanast Suurbritanniast, mis ju igati võimukas riik.

Conwy kindlus Walesis on ehitatud kuningas Edward I ajal. Võimalik, et see on tema ajastu kindlustest kõige vägevam. Sisseminekuks meil paraku aega polnud, aga linna kohal kõrguvana võimutses kindlus kohalikus siluetis tugevasti. Pilt on tehtud 1. augustil päikesevarjutuse ajal.



Caernarfon Castle Walesis on samuti rajatud kuningas Edward I ajal. Alates 1284. aastast on siin ametisse seatud ehk õnnistatud Walesi printse. 1969. aastal sai siin Walesi printsi tiitli prints Charles. Kindluses asub suur ajalooline väljapanek. Tornidel on Walesi valge-rohelised lipud suure punase draakoniga. Mõlemad kindlused, nii Conwy kui ka Caernarfon on UNESCO maailmapärandi nimekirjas.



Cardiffi kindlus Walesis. Selle ajaloolise olemusega ei õnnestunud pikalt ja piisavalt tutvuda. Kindlus oli juba vaatajatele suletud, kui me kohale jõudsime, aga lahke valvur lubas eestlased siiski kindluseõuele vaatama. Päike loojus, tornide siluetid olid mõjusad. Siin üks neist.



Windsori kuninglik residents, kus kuninganna Elizabeth II viibida armastab. Tekitab vaatajas mõtte, et kindlus on liiga suur ühele vananevale naisele. Kindluse juurde viival teel on kuninganna Victoria kuju, ehe võimu sümbol.



Igal kuningal, igal võimul on oma narr ja narrikesed. Narr võib kuningale kõike öelda, narr kõigutab ja kindlustab võimu. Narril on mõnikord isegi rohkem võimu kui kuningal, sest narr julgeb võimutseda kuninga üle. Sellisena on ka narr võim. Siin on narr Shakespeare´i linnast Stratford-upon-Avonist. Ilmselt siis kuningas Leari narr. Sellisena tuntud üle ajastute ja maailma.



Teiste fotojahiliste pildid leiab siitkaudu.