26/07/2021

Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo eli miksi yhä rakastan kirjoja“



Hannu Mäkelä
„Lukemisen ilo
eli miksi yhä rakastan kirjoja“
Kirjastus Kirjapaja Oy. Helsingi, 2021.
190 lehekülge.

Kui sain teada, et juuli keskel ilmub Soomes Hannu Mäkelä järjekordne raamat – sedapuhku lugemisrõõmust, siis tahtsin seda tingimata lugeda. Tänu kirjastuselt saadud arvustuseksemplarile saingi esimeste lugejate seas sellest rõõmu tunda. Niisiis:
Kiitos kustantajalle arvostelukappaleesta.
Tänan kirjastust Kirjapaja Oy raamatu eest.


Raamatu sisu väljendub pealkirjas üsna täpselt: „Lugemise rõõm ehk Miks ma ikka armastan raamatuid“, sest see teos ongi armastusavaldus lugemisele ja raamatutele.
 
Kui lühidalt öelda, siis esimene ja kolmas osa oleksid minu meelest võinud pikemad olla. Esimeses osas kirjutab nüüdne kunstiakadeemik enda kui lugeja arengust, lugema õppimisest ja esimestest  lugemismuljetest, aga ka koolikiusamisest ja vanemate ning õpetajate mõjust alles kujunevale isiksusele. Kolmas osa on raamatutest ja kirjanikest, kes talle teistest rohkem tähendanud on. Muljeid ja mälestusi on alati huvitav lugeda, kõrvutada enda omadega ja enda omi täiendada. Nii pole imeks panna, et minus eriti kajasid vastu leheküljed Tšehhovist ja Puškinist, kelle loominguga olen lapsepõlvest hästi tuttav ja kellest praegusajal paraku vähe räägitakse. Sisutihe  on Mäkelä seos Aleksis Kiviga ja iseäranisti „Seitsme vennaga“. Aga huvitavad on ka tema  tutvuskonda kuulunud soome kirjanikud ja rahvusvahelised kuulsused Bo Carpelan, Paavo Haavikko, Tove Jansson, V. S. Naipaul jt. Või lihtsalt teadasaamine, millises osas minu lugemisvara tema omaga kattunud on ja millises erineb.

Teises osas käsitleb Mäkelä kirjutamise, raamatute ja trükikunsti ajalugu, soome keele arengut, kirjasõna muutumist igaühele kättesaadavaks; väisab raamatukogusid ja antikvariaate, kirjastusi ja raamatupoode. Neljas osa vaatleb raamatut kui imet. Eelkõige on Mäkelä jaoks suure tähendusega trükitud raamatud. Siit leiab ka lühi- ja lähivaateid proosa, luule ja lastekirjanduse olemusse, mis on ka seetõttu huvitavad, et Mäkelä ise on neis kõigis edukalt kätt proovinud.

„Kaiken kirjallisuuden kruununa on edelleen hyvä kaunokirjallisuus, ainakin itselleni. Se säilyy joskus läpi vuosisatojenkin ja siitä voisi huoleti käyttää sanaa korkeakirjallisuus. Juuri se on loputtoman kiinnostukseni kohde.“
/„Kogu kirjanduse krooniks on endiselt ilukirjandus, igatahes minu jaoks. See säilib mõnikord läbi aastasadade ja selle kohta võiks rahulikult kasutada sõna õiliskirjandus. Just see on mu lõputu huvi objekt.“ (Minu tõlge.)/

Neljandas osas oleksin tahtnud autoriga vaielda selles suhtes, mis puudutab e-lugereid. Neil on ju vähemasti üks positiivne omadus veel, mille autor on täiesti märkimata jätnud: nendel saab lugeja sättida enda jaoks sobiva kirja suuruse ja kiri on silmasõbralik, mida viimaste aastate paberraamatute kohta sageli öelda ei saa. Seepärast loobub nii mõnigi eakam või muidu halvema silmanägemisega lugeja ammusest armsaks saanud paberraamatute lehekrabinast ja valib e-lugeri toksimise. Peaasi, et ta lugeda saab.

Kõige huvitavam aga oli minu jaoks viies osa ehk epiloog: seesama, mille kohta Mäkelä raamatu alguses saatesõnades ütleb, et selles kordab ta oma lugeja- ja kirjutajateel kujunenud seisukohti, rõhutades veel kord talle olulist. Lugemise ja raamatu tulevik, lugema õppimise vajadus, erinevad lugemismoodused. Ühiskond kui lugemise kaudu tervenduv ja paranev organism, mida aga halb lugemisvara valik võib hoopiski kuritegudele ja kaosesse tõugata. Balansseerimine hea ja kurja vahel, lootus, et hea võidab alati, kui talle selleks aega antakse. Mäkelä täheldab ka arvutimängude järjest suuremat populaarsust, krimikirjanduse vohamist ja üleüldist lugemise ja lugemuse vähenemist.

Üks mõte, mida olen tihtipeale ka ise vaaginud, terendus raamatust mitut puhku: mis saab siis, kui elekter päriselt ära läheb? Kas inimesed pöörduvad tavaraamatute juurde tagasi või on selleks ajaks lugemisharjumuse minetanud? Kas kõik, mis internetiavarustesse kirja on pandud, niihästi oluline teave kui ka väga mitmekesine lugemisvara ja muu inimteadmiste kogum, kaob siis lihtsalt olematusse või säilib ometi kuskil ning on taastatav ja taas kogetav?

„Paras kirja lienee sellainen, joka punoo arvoituksen, selvittää sen melkein, mutta jättää lopullisen ratkaisun lukijan mietittäväksi.“
/„Parim raamat on see, mis sepitseb mõistatuse, peaaegu harutab selle lahti, kuid jätab lugeja lõpplahenduse üle juurdlema.“ (Minu tõlge.)/

Hea kirjandus on see, mis mõtteid tekitab ja edasi mõtlema innustab. Kirjandusest ja lugemisest kirjutamine suudab seda peaaegu alati. Raamatusõbrale on kirjandusest ja lugemisest lugemine ikka ja alati edasimõtlemise allikas.

Meenus ka, et kui ma 1965. aastal Tartu ülikoolis Paula Palmeose käe all soome keelt õppima hakkasin, andis ta meile n-ö kohustuslikuks kirjanduseks ühe soomekeelse lasteraamatu. Mäletan, et selles oli palju juttu taluloomadest, aga autor ja pealkiri ei ole enam meeles. Raamat ei olnud kuigi huvitav ja edenes visalt nii minul kui ka mu kursusekaaslastel. Aga paremat olnuks raske saada, sest soomekeelseid raamatuid oli siis siinkandis vähevõitu. Nüüd, lugedes Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo“ mõtlesin, et kui tollal oleks meil käepärast olnud mingi taoline teos nagu see – lugemisest, soome keelest ja kirjandusest, lugemise kultuurilisest tähendusest ja kirjaniku lapseea ning hilisema elu meeldejäävamatest lugemiselamustest –, küllap siis oleksime oma kohustuslikku kirjandust meelsamini lugenud. Igatahes soovitan „Lukemisen ilo“ kõigile, kes kirjanduse ja soome keele vastu huvi tunnevad või teistes huvi äratada püüavad – niihästi selles vallas algajatele kui ka edasijõudnutele.

* * *

Linke:
Eestiski hästi tuntud Härra Huu isa Hannu Mäkelä koduleheküljelt loetud e-raamatutest olen kirjutanud siin.
Sügavamat huvi tema loomingu vastu hakkasin tundma 2003. a, mil ta käis seoses oma raamatutega külas Tallinnas Soome instituudis. Siis kirjutasin tema kohta ka pikema artikli Õpetajate Lehte (nr. 24, 13. juuni 2003), mida saab lugeda Digarist.
Hannu Mäkelä kodulehekülg, kus ka tema blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“.

21/07/2021

Vaatamisi: juulis on silma jäänud...

Juulis on peamised vaatamisobjektid olnud ilmateade ja termomeeter: kas hakkab juba jahedamaks minema? Kasvõi natukenegi.

Lõunapoolses toas oli juuli keskpaigani, isegi mõned päevad kauem, peaaegu pidevalt 30-32 kraadi sooja, põhjapoolses 28-29. Akna avamine varahommikul või õhtul (öösel ei saa akent lahti hoida) ei toonud leevendust.

Liblikaid on sel suvel väga palju. Ja nad on tavalistest suuremad.

Millegi vaatamist või lugemist palavus (vähemasti minu puhul) ei soosi, keskenduda on raske, sestap on mõlemat tegevust olnud napilt. Mõnest asjast siiski kirjutan ja kui ilmad enam palavaks ei lähe, sest paar viimast päeva on päris mõnus olnud, siis võib loota, et see postitus enne kuu lõppu pisut täieneb.

Dokid

„Buddha Aafrikas“ („Buddha in Africa“, Rootsi, Lõuna-Aafrika Vabariik, 2019, rež Nicole Schafer).
Väga huvitav sissevaade Malawi ACC lastekodusse, mis on üks neist lastekodudest, mida Taiwan Aafrikas ülal peab ja mis on omamoodi Hiina kultuuri eelpost Mustal Mandril. Malawi orb Enock tuli lastekodusse kuueaastaselt, sai hiina nimeks Alu, mille tähendust ei tea, ja omandas teadmisi Hiina kultuurist, võitluskunstidest, kung fu’st ja paljust muust hiinapärasest. Lastekodus saavad kõik lapsed selgeks mandariini keele, see võimaldab neil tööle hakata hiinlaste firmade tõlkidena Aafrikas. Õppeaasta jooksul sai Enock kaks nädalat viibida kodukülas, kus elab ta vanaema, kuid oma lähedaste ja koduküla emakeelt ei oska ta rääkida, kuigi saab teiste jutust aru. Kodukülas on enamuses moslemid, Alust kasvatatakse budisti. Koduküla jaoks on ta nagu valge mees. Lastekoduaastatel on Enock koos ACC kooli kultuurirühmaga käinud annetusi kogumas propagandaesinemistel paljudes riikides, koguni Austraalias ja Ameerikas. Lastekodust lahkudes on tal võimalus koos teistega minna Taiwani ülikooli, kuigi ta tahaks nii väga Malawisse jääda. Tagasi saab ta tulla pärast ülikooli lõpetamist, olles selleks ajaks juba sügavasti hiinastunud. Dokk paneb mõtlema kasvatusprobleemidele, kultuuri ja keele tähendusele, maailma tulevikule, uute jõujoonte kujunemisele nii majanduses, kultuuris kui ka poliitikas. Jupiterist saab seda Oscarile nomineeritud dokki veel mõnda aega vaadata.

„Lootuste kool“ („School of Hope“; Soome, Maroko, Prantsusmaa, USA, 2020, rež Mohamed El Abuodi).
 Dokk kahest janust: Maroko Sahara beduiinide vaesumisest seoses karjakasvatuse vähenemisega põua ja veepuuduse tõttu ja nende laste janust teadmiste järele, et pääseda nürist ja vaesest argipäevast. Kõrbekooli tuleb uus õpetaja, aga laste koolitee sinna on raske, vahel 10-12 km pikkune. Kõik vanemad ei suhtu kooliskäimisse ühtmoodi, mõned lubavad, sest arvavad, et lapsed peavad õppima lambakasvatajast kindlama ameti, teised aga keelavad neil koolimineku, et nad jätkaksid vanemate traditsioonilist sisseharjunud eluviisi. Filmist jääb kõlama kaks palvet: „Andku jumal meile vett meie laste ja loomade jaoks“ ja „Ma tahan käia koolis iga päev“. See dokk sai Pärnu 35. filmifestivali auhinna kui televaatajate lemmik. Praegu saab seda veel näha Jupiterist.

Mitmel eelmisel aastal tavapärast blogipostitust Pärnu filmifestivali teles näidatud filmidest ma seekord ei kirjuta, sest „Lootuste kool“ oli ainuke, mida vaatasin.

Jupiterist leidsin tõelise nostalgia-laksu: „Pikk tänav“ (Tallinnfilm, 1966, 9 minutit, rež Hans Roosipuu, stsenarist Lennart Meri). Sellisena mäletan Pikka tänavat hästi ja mõned aastad hiljem sai sellest mu ülikooliaegsete praktikatöökohtade (Õhtuleht, Noorte Hääl) ja ülikoolijärgse esimese töökoha (Noorte Hääl) tänav – tollal olid sinna koondunud olulisemate ajalehtede toimetused. Palju aastaid olen seal tänavakive kulutanud.

Sarjad

Vaatasin lõpuni Vene krimisarja „Kamenskaja“ esimese hooaja (16 osa), millega juunis alustasin. Täitsa lahe.

„Veremaad“ („Bloodlands“; Suurbritannia, 2021). Neljaosaline seriaal Põhja-Iirimaast, kus on möödunud 20 aastat rahulepingust, kuid tuha all hõõgub endiselt vana vaen. Suheterägastikus on politseil keeruline tegutseda eriti siis, kui kurjategija on üks nendest. Palju usaldamatust ja kaalutletud pettust. Mulle ei meeldinud ja tekitas vastumeelsust.

„Kaardimaja“ („House of Cards“; 6. hooaeg, USA, 2018) – Robin Wrighti püüdlus viia lõpuni pärast Kevin Spacey sunnitud eemaldumist kokkuvajuv sari. Ebaselgeks jääb, mida tahetakse öelda: kas põhirõhk on poliitilisel põnevikul, mõrvadest tulvil trilleril, feminismi ülistusel või hoopiski millelgi muul. Naispresidendi osaks saavad ähvardused ja hirmutamine, kusjuures ka tema ise ei ole neist kalduvustest puhas. Üldiselt hea, et sari lõpu sai, üsna tõenäoliselt oli raskusi ka rahastamisega. Elamuseks ei kujunenud. Vaatasin ETV2st.

Ülejäänud sarju olen vaadanud jupiti ja neist kirjutama ei hakka.

Moblafotol on tsipake eileõhtust vikerkaart.

15/07/2021

Inna Leitsalu „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale"


Inna Leitsalu
„Piiritu igatsus.
Nikolai Baturini kirjad Innale"

Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Ühtpidi on see väga isiklik raamat. Nikolai Baturini (1936–2019) ammused kirjad on nende saaja toksinud arvutisse „eesmärgiga, et iga laps ja lapselaps saab endale koopia neist aastakümnete tagustest aegadest“ ja piiritust igatsusest lähima inimese järele kaua kaugel olemise tõttu. Sellisena ei kuulu see kirjaraamat nende hulka, mida väga arvustada saaks, sest kes oskab ja teab arvustada inimeste eraelu ja nende armastuse määra, ühe abielu lugu. Elu on elatud, midagi muuta ei saa ja lugeja kõrvalisest pilgust lähtuvate hinnangute ja siltide sellele panek oleks kohatu ja mõttetu.

Teisipidi on nüüd raamatusse köidetuna lubatud neid kirju lugeda kõikidel, kes seda soovivad. Lugemise ajendid võivad olla vägagi mitmekesised.  Mind huvitas rohkem see, kuidas jõudis Baturin oma loomingus kauni ja omapärase keele ja kirjaviisini, unenäolislik-kaemusliku maailma edasiandmiseni nii, et segunesid helgus ja karedus; kuidas temast kujunes kirjanik. Vähem huvitasid mind tema isikliku elu tagamaad, kuigi juba lugema hakates oli kohe selge, et just see pool neis kirjades ja neid täiendavates meenutustes domineerib. Oma küsimustele sain mõned vastused, kirju taigast oli igati huvitav lugeda, kirju vana- ja noore-paabu juurest samuti.

Kujunduselt on see raamat vägagi õnnestunud, ilus oma taiga ja asjaosaliste fotodega, paeluv Nikolai Baturini joonistuste ja luuletustega, mis kirjades tema eluseiku ja nähtut illustreerisid ja küllap eelkõige ta lastele mõeldud olid.

Kirjades avaldub Baturini loomus, meenutustes aga eelkõige kirjade saaja tunded ja mõtted, seda juba tagasivaates, läbi pika elu prisma. Samuti on neis autori tagasivaadetes lühiülevaade Baturini kirjanikutee algusest alates esimesest avalikust esinemisest oma luuletustega raamatukogu kirjandusõhtul ja ebaõnnestunud  püüdest minna õppima Moskva kirjandusinstituuti.

Juba üsna loometee alguses sõnastas kirjanik kirjas abikaasale endale olulise: „Ometigi ei ole ma mingeid alustugesid kõigutanud, vastupidi – olen esinenud kui humanist, isiksuse ja inimsoo saatuse üle südamevalutaja, puhtinimlike õiguste kaitsja...“

„Piiritu igatsuse“ kaante vahele kogutu on olulise kultuuriloolise tähendusega, avades lisaks kirjaniku kujunemisele ka nonde aastate elu-olu, muresid ja rõõme, seda nii Siberi taigas kui ka Eesti küla- ja linnaelus.

Kui „Piiritu igatsuse“ läbi lugenud olin, võtsin oma raamaturiiulist Baturini jutustuse „Varahilisel ajal“ (LR 4-5, 1974), mida ka  kirjades mainitud on, ja lasksin kirjamehe imeliselt värvikal unenäolisel ja lopsakal keelel end kanda ulmeretkede lõpmatutesse kaugustesse:

„Maailmas on rohkem värve kui suudab eristada meie silm Rohkem helisid kui mahutab meie kõrvade madal kõlakoda  ja kõige haardekamadki ninad ei küüni nohust kaugemale Ning mina olen jumala kirvetöö“

„IGAÜKS ON ISEENDA SALADUS Me oleme vaid oma olemise nähtav pool Teine pool meist on nähtamatu nagu keskpäevapuu ning sellesse neeldunud vari Üksnes haruharva asume temaga ühtsusse ulmeretkel Kõige kaugemal unuhetkel Või mõne sisseraksava tõeluse kohal“


Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

13/07/2021

John Grisham „Vahimehed“


John Grisham
„Vahimehed“
Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht.
Kirjastus Varrak, 2021.

Hoolimata sellest, et menukirjanik John Grishami teoseid on eesti keelde palju tõlgitud, oli see alles minu kolmas kokkupuude tema loominguga. Esimene ei olnud raamat, vaid film „Pelikani memorandum“ (1993), mis jäi mulle meelde mitte kirjandusliku algallika, vaid Julia Robertsi ja Denzel Washingtoni tõttu. Teine oli üsna hiljuti loetud „Camino saar“, mis igasuguste hinnangute põhjal olevat põhiliselt USA kohtusüsteemist kirjutava ja seda põhjalikult tundva autori loomingus üpris erandlik teos. Princetoni ülikooli raamatukogust röövitud viie romaani ülihinnaliste originaalkäsikirjade käekäigust ja kohati boheemlaslikust kirjanike elust oli päris põnev lugeda, aga midagi blogis arvama see raamat mind ei kutsunud.

Olen nüüd vist Grishami rohked austajad parajalt tigedaks teinud, et miks ma üldse söandan temast midagi arvata, tundmata tema kirjutatut põhjalikult. „Vahimehed“ („The Guardians“, 2019) on ju vaid üks tema Ameerika õigust ja tõde käsitlevatest teostest. Mulle meeldis selle puhul raamatu tunnetatav dokumentaalsus – väljamõeldus kajastub tõsielu. Kui adekvaatselt, seda ei mõista ma arvata, kuid toodud viited ebaõiglaselt süüdi ja surma või eluaegsesse vangistusse mõistetute rohkusele on kirjaniku kodumaal paljud vihale ajanud.

Raamatututvustus
tagakaanelt.


Peategelane on tõe otsingutel omamoodi tuuleveskitega võitleja, kes korduvalt nendib, et süüdimõistmine käib märksa kiiremini kui süütu vangi vabastamine. Nii istuvadki paljud süütud vahel süüdi lavastatutena, vahel saatuse vingerpusside tõttu kes neliteist, kes kakskümmend kaks pikka aastat või jäävadki vangi või ootavad surmasüsti. Nii et teema poolest on see igati raske raamat.

Grisham arendab oma tegevuskäikude ja arutluste loogikat nii põhjalikult, et teos kohati liiga aeglasena tundub. Tema kirjeldused Vahimeeste tegevusest ja selle mõnikord isegi väga võikal kombel takistajatest, menetlusprotsesside aeglusest, valetõendite ja -tunnistustega manipuleerimisest, kohtuprotsesside edasilükkamisest ja paljust muust on detailirohked, dialoogid asjalikud – kõik kokku moodustab väga kobeda raamatu.

Tõlge on igati hea ja sujuv, toimetatud on ka korralikult. Nurisemise põhjust pole.

Grishamilt liiga vähe lugenuna ei tea ma, kas „Vahimehed“ on tema loomingus edasi- või tagasiminek. Igatahes on tegemist sügavuti tungiva ühiskonnakriitilise romaaniga, mis on ühtlasi hõrk maiuspala neile, kes huvituvad juriidika nüanssidest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

11/07/2021

Juulipildikesi

Tütarlaps maja otsaseinal on juulikuiselt kerges kleidikeses. Peaasi, et tal talvel külm ei hakka. 


Need kaks skulptuuri olid varem Männi pargis, aga seoses pargi ümberkujundamisega, mis praegu käsil, veeti need ja mõned veel mööda Mustamäed laiali. Üks neist on Tõnu Smithi „Vox Populi“ (esiplaanil), teise puhul nimetab linnaosa valitsus autorina samuti Tõnu Smithi ja kuju olevat „Tribüün“, aga varasematest allikatest hakkas silma, et tegemist olevat hoopiski Kirke Kangro „Unistuste klaveriga“. Nii et ma ei tea. Kui mõni blogilugejatest täpsemini teab, võiks mullegi kommentaarides ütelda.


Sellegi dolomiittaiese asukoht oli enne Männi park. Mari-Liis Tamme „Mesipuu“ (2004).


„Muhu mänd“. Lea Armväärti dolomiittaies (2005).
Rahumäe hiidrahn.


Uus raudteeülekäigukoht Rahumäe ja Järve vahel.


Viimasel ajal on palju kurdetud, et linnapildis on hakanud domineerima mustjad ehitised. Siia panen vahelduseks ühe säravalt kuldse maja.


Moblafotod, juuli 2021. Aitäh külalisesinejale, ise olen ma palavate ilmadega kehv väljaskäija.

05/07/2021

Vastamisi jääga

Tõenäoliselt on see postitus mu blogi lugejate arvates liiga pikk, aga minu jaoks on sel iselaadne tähendus. Tähistan sellega viiekümne aasta möödumist oma elu oluliste aastate algusest.

Viiskümmend aastat tagasi, 2. juulil 1971 sain TRÜ lõpudiplomi ja nädal hiljem asusin tööle kutselise ajakirjanikuna. Varem olin küll ajalehetoimetustes praktikandiks olnud, aga päriselt tööle hakkamine oli mulle tähtis. Ajakirjanikuaastad on mulle toonud hulganisti loomingulist rahutust, niihästi õnnestumisi kui ka mõningat pettumust. Aga valitud ametis ei ole ma kunagi pettunud olnud, vastupidi – see on mind elus igati toetanud ja andnud rohkesti võimalusi kohtuda mulle huvitavate inimestega.

Siia panen ühe neist lugudest, millega ma oma ajakirjanikutöö aastail olen ise rahul olnud, sest selle peategelane oli erakordne ja lugugi õnnestus. Minu olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirja Noorus 1979. aasta veebruarinumbris ja selle ajendiks oli Juhan Smuuli „Jäises raamatus“ kirjeldatu – kohtusin 1978. aasta detsembris selle Antarktika-ekspeditsiooni ülemaga, kellest Smuul oma raamatus kirjutas.

Praegu, mil Eestis on aktuaalsed nii Arktika kui ka Antarktika uurimine ja reisid sinna, võib see ammune lugu ehk nii mõnelegi huvitav olla. Tollal avaldatust ei muutnud ma sõnagi, mis sest, et olid teised ajad.

VASTAMISI JÄÄGA
Linda Järve

„Võiks arvata, et mul on nüüd lumest ja jääst villand, kuid sellegipoolest ei igatse ma roheliste aasade järele, vähemalt mitte alati.  Vastupidi, võin istuda tundide viisi ja haududa plaane tulevastest retkedest jääkõrbesse, kui ma olen õnnelikult tagasi jõudnud…“
(Fridtjof Nansen)

Kas te olete vaadanud poisikesi varakevadeti, kui suur lumi järsku sulama pääseb ning kevadised veed voolavad? Nagu tundmatutesse meredesse ja ookeanidesse suubuvais jõgedes rändavad siis neis vooluniredes puulaevad ja tikupaadid, paberlaevukesed või lihtsalt korgitükid. Varblastena käratsevad poisid juhivad neid laevu ja on enda meelest esmaminejad maailmas, kus pole keegi  varem käinud. Meheks saades on uudishimu ja innukus poistel lapsepõlvest kaasa võtta.

Mees vastamisi jääga. Mille nimel? Mida on ta pidanud läbi elama, millest mõtleb?

EBAÕNN

Umbes kakskümmend viis aastat tagasi valmistusid arktilisel lennuväljal äraviimiseks kahe triivjaama „ Severnõi Poljus“ meeskonnad.  Kummast neist saab triivjaama „Severnõi Poljus 2“ kollektiiv, polnud veel teada. Mõlema mehed olid kaugelemineku, eesootava raske töö meeleolus. Siis aga selgus, et tema juhitaval meeskonnal tuleb veel oodata, papaaninlaste vahetuid järglasi neist ei saa.  Ta oli lootnud, lootnud kõik need pikad tunnid, mis ta veetis radistide kõrval läbirääkimisi pidades. Tagasipöördumise käsk oli lõplik. Ta pidi viima oma meestele ebameeldiva teate: nende lennuk küll stardib, kuid tagasiteele. Nemad aga valmistusid juba talvituseks, otsustasid viimast korda käia suure maa saunas ning ajasid peadki esimeste polaarlaste moe järgi paljaks.  Kuidas neile öelda, et seekord ei minda?

Mõtlemisaega polnud. Juba majakese lävel haaras äralennueelne lõbus melu ta endasse. Mida teha, kas öelda kohe, hävitada kõigi hea tuju ja jääda ise valgeks vareseks kaaslaste seas? Ta naeris oma tavalist helget naeru, kamandas isehakanud juuksurid endalgi pead  „nulliks“ pügama  ja lausus alles siis: „Seekord me ei lähe!“

Kolm aastat hiljem sai temast triivjaama „Severnõi Poljus 3“ ülem. Selleks ajaks oli ta Arktika uurimisel ilmutatud kangelaslikkuse ja tubli teadustöö eest pälvinud juba sotsialistliku töö kangelase kõrge ning kohustava tiitli.

Põhjapooluse kolmanda uurimisjaama triivist osavõtnud V. Kanaki kirjeldab oma „Põhja jutustustes“, kuidas jääpank, mis algul tundus nii lootustandva ja tugevana, võimsas surves ja kruvimises järjest väiksemaks jäi. Laagri põhiosa paiknes alal, mille suurust võinuks mõõta 350 korda 500 meetriga. Ohtlik. Laager tuli polaaröös tõrvikute valgel ümber paigutada.

Kui Fridtjof Nansen kord kõneles oma suure sõbra  kunstnik Erik Verenskiöldiga polaaruurimistest, siis ütles ta muu seas: „Alati nägin ma ette vähemalt viis korda rohkem, kui tegelikult teostus. Juhi saladus just selles seisabki, et  ta arvestab absoluutselt kõiki võimalusi, miski ei tohi tulla ootamatult.“

Just niisugust arvestust ja otsustamist nõudis olukord triivjaama ülemalt. Laagrile uue sobiva asukoha leidmiseks läbis ta lumistel jääväljadel palju kilomeetreid, hoolimata ohtudest, millega ähvardasid eelkõige lume all märkamatuks jäävad lõhed.

Üsna varsti pärast triivjaama ümberkolimist lendas laagrisse Nõukogude Liidu kangelane Ivan Mazuruk. Ta oli põhjaaladel palju näinud, temale ei olnud vaja pikalt seletada, mida milleks tehti ja kuidas lood nüüd on. Trjošnikov näitas Mazurukile paika, kust laager üle toodi. Mazuruk oli oma vapustuses vaikiv ja sünge. Ta nagu tahtnuks Trjošnikovile öelda: „Jätke see kõik, tulge lennukisse ja lähme, enne kui on hilja.“ Kuid polnud temast ütlejat ja polnuks ka Trjošnikovist ning triivijatest lahkujaid. Töö tuli teha, olgugi et mehed seisid vastamisi jääga.

Tollessamas triivlaagris jõudis Trjošnikovini telegramm ettepanekuga hakata juhtima teist Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni. See tähendas, et pärast triivjaamast tagasipöördumist tuli kohe hakata valmistuma uueks minekuks, veelgi vastutusrikkamaks kui senised. Aga niisugused minekud, „plaanide haudumine tulevastest retkedest“, rinnutsiminek ebaõnne ja ootamatustega on Trjošnikovi moodi.

SÕBRAST RÄÄKIDES RÄÄGIME ENDAST

Episoode jääväljadelt ja polaaruuringutest, üks vapustavam ja põnevam kui teine, võiks Trjošnikovi puhul kirja panna lõputult. Ta ise jääb endast rääkides napisõnaliseks, rehmab käega, et mis me sellest… Nii mõndagi seoses teise Nõukogude Antarktika-ekspeditsiooni ja ka selle ülemaga on oma „Jäises raamatus“ kirjeldanud Juhan Smuul. Tegelikult kujuneski just Juhan Smuul selleks sillaks läbi aja, mis tõi mulle kohtumised Aleksei Trjošnikoviga, maailma suurima polaaralade uurimise teadusliku instituudi direktoriga ning NSV Liidu Geograafia Seltsi äsjavalitud presidendiga. Oli möödumas kakskümmend aastat nende ühisest tagasireisist „Kooperatsijal“. Mõistagi ei saanud ma jätta küsimata, millisena meenub talle Juhan Smuul praegu.

Mees suure kirjutuslaua taga nõjatas pea mõtlikult kõrgele tugitoolileenile. Praegu ei võtnud ta telefonegi vastu, need aga helisesid peaaegu lakkamatult, et tuua Trjošnikovini sõprade õnnitlusi presidendiks valimise puhul. Kabinetis valitses keskendumisvaikus. Pikk vaikus. Kolmel seinal näisid kaasa mõtlevat Arktika, Antarktika ja maailmajagude kaardid, kitsastel seinamaalidel möllas lumetorm, pehmelt helkis pikal nõupidamislaual suur hele kivi, toodud mõne külma mere kaldalt. Nurgas kumises vanaaegne kell… Siis naeratas kabineti peremees jälle oma avalal, kuidagi lapselikult rõõmsal kombel ja resümeeris mõeldu:

„Väga heana (ta rõhutas sõna добрый), väga tagasihoidlikuna. Aga see tagasihoidlikkus johtus ehk tema halvast keeleoskusest ja väga tugevast aktsendist. Ta tegi vähe sõnu, aga tema lühirepliikides väljendus selgesti sarkasm, ärritus või ükskõik mis muu hingeseisund, hinnang ühele või teisele inimesele.

Tema raamatus on mõned asjad üle hinnatud, eriti need, mis talle meeldisid. Tal on inimeste kohta väga häid iseloomustusi, kuid on ka liialdusi: inimese tundmiseks ei piisa ju mõnest päevast. Aga ta on suur psühholoog, oma intuitsiooni ja kirjamehetalendiga arvas ta ära inimeste iseloomu ja nende koha kaaslaste seas.“

„Jäine raamat“ on polaaruurijatel aukohal. Üks mu sõpradest, kes Antarktikas helkivaid ööpilvi uurimas käis, rääkis tagasi pöördudes, et nii räbalaks loetud Smuuli  pole ta elus mujal kohanud kui Mirnõi raamatumajas. Oma teisel talvitumisel Antarktikas luges ka Trjošnikov ajapuudusest hoolimata „Jäise raamatu“ veel kord üle. Tema hinnang:

„Kirjanikul ja ajakirjanikul on ju iseenesest väga raske, kui on tegu dokumentaaljutustusega konkreetsetest inimestest konkreetses olukorras.  Kirjutajal peab olema t a l e n t i, m õ i s t u s t ja t a k t i. Ning ikka valitseb oht, et teos ei meeldi spetsialistidele. Smuulil oli see kolmainus olemas ning raamat pälvis spetsialistideltki head hinnangud.

„Jäine raamat“ on ju mahult väga väike. Polaaruurijatel vedas, et kirjutas just Smuul. Kogemusteta inimene on pealiskaudne, teeb tihti meelehärmi lahkuminekuga tegelikest asjadest või valekiitustega. Smuul on kõik peensusedki täpselt edasi andnud. Ta riskis paljuga, kuid tema raamat ei tekitanud eitavat suhtumist.“

Mulle meeldis see arutluskäik. Siit, meile kõigile tuttava inimese ja teose iseloomustusest ilmneb Trjošnikovi enda vastutus- ja analüüsivõime, tema ellu- ja inimestessesuhtumine. Kokkuvõttes on tegemist ka ühe kirjamehe (sugugi mitte juhusliku ja halva, vaid isepäise ja teabelikult huvitava kirjamehe) erapooletu hinnanguga teisele.

Trjošnikovi teaduslik produktsioon on erakordselt suur:  rohkem kui 80 teaduslikku uurimust, lisaks artiklid ja ettekanded. Tema doktoritööd „Antarktika avastamise ja uurimise ajalugu“ on mõnedki mitteteadlased lugenud kui põnevat seikluskirjandust. Mitmeid teadus- ja kirjandusauhindu on lisaks nimetatud doktoritööle pälvinud laiemale lugejaskonnale määratud „Maa pooluste juures“. Kõike ilmunut ei jõua siinkohal üles lugeda, selleks on raamatukogud ja bibliograafid, kuid nimetagem veel Trjošnikovi jutustust tema lemmikkangelasest Roald Amundsenist ning ilmumisel olevat „Nende nime kannavad teaduslaevad“, milles Trjošnikov jutustab oma õpetajatest ja kaastöötajatest professor Vladimir Vizest ja Nikolai Zubovist ning Mihhail Somovist.

Isegi selle vaikse  vestluse ajal võib Trjošnikovis hoomata mingit plahvatuslikku jõudu, tema elulätet.

ALGUSED

Võib ju olla, et just seesama jõud pani Pavlovka kolkaküla poisi tuhnima mahajäänud papimaja pööningult leitud raamatuis. Kirikuraamatute seas oli fantaasiaküllasele vaimule nii pööraselt huvitavaid õhukesi vihikuid maailma tekkest ja arengust, jääväljade lõputusest ja täheväljade piiramatusest. Aga ilma revolutsioonita poleks suhteliselt vaene talupoiss küll õppida saanud. „Aljoškale tähendas revolutsioon eelkõige võimalust kooli minna,“ meenutab tollast teadmishimulist jõngermanni nüüdne NSV Liidu riikliku preemia laureaat, geograafiadoktor ja professor Aleksei Fjodorovits. Aljoška lõpetas külakooli viis klassi, töötas kolhoosis, astus 1930. aastal komsomoli. Nüüd ütleb ta nende aastate kohta tagasihoidlikult, et need olid ju nii ammu, see oli kujunemisaeg, mille jooksul ei saanud veel midagi suuremat ära teha.  Aga ometi sai temast juba 16-aastaselt pärast kursuste lõpetamist õpetaja ning ühtlasi algkooli direktor. „Komsomol määras…“ Kuueteistkümneselt tuli tal kasvatada teisi…

SAATUS ON HELDE AVALI INIMESTELE

Peagi tuli 1934. aasta, polaaraladest vaimustumise, Arktikasse pürgimise aasta. Tšeljuskinlaste epopöa, esimesed Nõukogude Liidu kangelased. Trjošnikovist sai sel aastal Leningradi ülikooli geograafiatudeng, professor J. Šokalski õpilane.

Šokalski polnud enam noor, põdes sageli. Aga loengud ei jäänud ära, kursusetöid juhendada püüdis ta haigevoodiski. Tugev ja arukas Aleksei Trjošnikov meeldis Šokalskile, võib-olla meenutas talle omaenese noorust. Professor  soovitas noormehel hakata polaaruurijaks.

Üle 20 aasta töötas Trjošnikov Arktikas. Igal kevadel lendab ta nüüd sinna kontrollima, kuidas läheb Arktika ja Antarktika Instituudi, tema instituudi teadlastel. Lendab lihtsalt nagu külla või komandeeringusse.  Kui Arktika on kuidagi väga lähedal ja väga põhjalikult läbi käidud, siis Antarktikaga, naerab Trjošnikov, on asi lihtsam: „Kõigest neli korda!“  Tõepoolest, niisugune „kõigest“, mille jaoks mõnel teisel ei jätkuks kogu eluajast!

Aastail 1957–1958 oli ta tollesama juba nimetatud teise Nõukogude Arktika-ekspeditsiooni ülem. 1963.–1964. aastal juhatas kahe Nõukogude lennuki esmakordset kauglendu Moskva–Mirnõi–Moskva. Mõne aasta pärast järgnes teistkordne talvitus Antarktikas kolmeteistkümnenda Nõukogude ekspeditsiooni ülemana. Üsna kuuekümnenda eluaasta künnisel saadeti ta jälle Antarktikasse. 1973. aastal jäi triivjäässe kinni „Ob“ ning talle ruttas appi teaduslaev „Professor Zubov“. Päästeoperatsioone juhendama arvati sobivat ainult Trjošnikovi-sugune kogemustega mees.

Trjošnikov on mulle juba tuttav.  Praegu huvitab mind muu – inimesed vastamisi jääga, vastamisi külmaga, raskuste trotsimine, ja seda kõike mitte ainult iseenese, vaid oma kaaslaste, ideaalide ja kodumaa nimel. Ei, need pole üksnes suured sõnad, vaid ellusuhtumine, jõu läte.

Saatus on helde avali inimestele. Üksnes entusiasmist jääväljadel aga ei piisa. Kõik ei pea vastu, kõigist ei saa polaaruurijaid. Mõni ei talu talvituse kestvust, teine nõrkeb pidevas külmakarmuses, mõnd vaevab polaaröö, mida kangemadki polaaruurijad on aeg-ajalt võrrelnud naisega, imeilusaga nagu õilsate näojoontega antiikaja raidkuju, aga ka niisama külm nagu marmor. Nii Amundsen kui Nansen on  hetketi tunnistanud, et nad on tüdinenud polaaröö külmast ilust, et nad igatsevad elu järele, pulbitseva, tunneterikka elu järele. Päris mööda pole niisugused mõtted läinud loomulikult ka Nõukogude polaarlastest. Võhikuna tahtsin ma teada, kas polaaraladele allavandumine on võrreldav  näiteks deserteerumisega rindelt või esimestest rasketest uudismaarühmadest. Esitasin küsimuse kõheldes, oskamata aimata, et vestluskaaslane sellest süttib.

ARUTLUS DESERTÖÖRIDEST

Ei, ei, nii rangelt öelda ei saa. Kui inimene mingil põhjusel pole nii tugev, nagu polaaruurija peaks olema, siis saadetakse ta lihtsalt esimesel võimalusel tagasi ja soovitatakse otsida teine, soodsam töökoht.

Selle arutluskäigu kestel tuleb mulle meelde Leningradi ajakirjaniku Juri Stvolinski meenutus sellest, kuidas arstide teeneid harva vajanud Trjošnikov mingil lihtsal põhjusel ometi nende poole pidi pöörduma. Arst kloppis ja kuulas teda, pärast läbivaatust aga esitas hulgaliselt küsimusi, kas tal pole tulnud nälgida või külmuda või kannatada tugevate ülekoormuste all. Muidugi hakkas Trjošnikov naerma. Kõike oli ette tulnud, nii külma, vigastusi, nälga kui ka ülepingutusi. Hea veel, et doktor ei teadnud, et oma esimesel talvitusel Uus-Siberi saarestikul pidi Trjošnikov äärepealt hukkuma.

Aga jätkame tema mõttega:

„Ülikooliajast mäletan: mõned olid tugevad, füüsiliselt karastunud, aga juba praktika aegu selgus, et neil ei jätku tahet. Teised polnud nii tugevad, üldiselt aga terved ja tahtekindlad. Meie erilise, raske töö jaoks sobisid nemad veel pareminigi.

Eestlased mõistavad meie raskusi. Mere pärast, sest meri nõuab inimeselt nii füüsilist kui moraalset tugevust. Ja veel – ühed suudavad mugavustest loobuda, teised mitte. Viimastel aastatel on Arktika-uurijatel märksa paremad elamistingimused. Aga kui ma noor olin, käisime kogu selle maa, mida nüüd lennukil võib läbida, ise läbi. Polnud helikoptereid, lennukeid, olid vaid koerad ja suusad. Kuid ega kõik suusatajadki meile sobinud.“

Polaaruurijate puhul, nagu muide iga paljunõudva töö puhul,  peab Trjošnikov ometi kõige olulisemaks l o o m u l i k k u  v a l i k u t, mis väljendub selles, et inimesed, kes hakkavad armastama oma tööd, saavad üle kõigist raskustest.

„Alati on nii, et meie ees ootav tundmatu ühtesid köidab, teisi aga hirmutab. Mul olid ülikoolis mõned väga head sõbrad, kellest ei saanud polaaruurijaid nende tahtmisest hoolimata. Nad ei suutnud end lahti rebida mugavusest. Nüüd on nad omal alal lugupeetud mehed. Ärge mõistke mind valesti: desertöörid nad polnud. See sõna on hirmus, kõige äärmuslikumat ja koledamat väljendav. Sõja sõna. Valge maaga see ei sobi.  Arktikas ja Antarktikas saavad kõige tulemuslikumalt töötada vabatahtlikud. Meile tulek on ju iseenesest lihtne. Kui sul on oskused ja teadmised, on jaksu ja tahtmist, siis annad avalduse ja käid läbi arstliku komisjoni täiesti kosmilisel tasemel. Kosmilisel sellepärast, et töö kõrgmäestiku polaarjaamades nõuab head vastupidavust. Kõige kaugem ning raskem on toosama kahekümneseks saav „Vostok“, millest ka Smuul kirjutas.“

KÕIK ON LIHTNE JA ROMANTIKA KAOB!

Huvitav, kas kapten Kutšijevil oli kergem või raskem kui enne teda põhjapoolusel käinutel? Inimesed jääkõrbes, tuisumöllud ja see ainus omane telk, vajadus edasi minna ja rasked meetrid, iga samm sammuna kangelaslikkuse poole – kas kõik see on asendunud hiigellaevade argipäevaga?

Taas kaalub mu vestluskaaslane vastust. Hindab siis „Arktika“ jõudmist põhjapoolusele katsesõiduna, mille eesmärgiks oli näidata meie tänapäevaseid teadmisi merejääst ja aatomijäälõhkujate tehnilisi võimalusi. Rõhutab instituudi osa aatomijäälõhkujate projekteerimisel ning katsetamisel. Ja lausub siis, et tõepoolest, „Arktika“-reis toimus mugavates tingimustes, aga teistpidi on see mugavus näiline ja romantika otsijatele jääb tuleviku-Arktikaski koht inimese vastutusele, vaimupingele. Antarktikas aga jätkub raskusi veel kauaks. Füüsiliselt läheb järjest kergemaks, peabki minema, sest polaaralade hõlvamisel töötatakse ka selle nimel, aga vastutus, see peamine romantika, jääb.

Trjošnikov on harjunud vastutama. Mitte ainult jääväljadel. Ka igapäevases elus. Kommunistina.

Instituudis on kellelgi kaastöölistest sünnipäev. Inimene, kes pidi selle tähistamist korraldama, on midagi tegemata jätnud. Trjošnikov muretseb, kas kõik on tehtud, annab korraldusi, veendub, et asi tõepoolest sujub. Kas näiline pisiasi? Ei, suur, sest see on seotud inimesega.

Telefon heliseb. Teda õnnitletakse. Ta kuulab ja ütleb siis naerdes ilma igasuguse üleolekutundeta: „Te näete ainult asja ülimeeldivat külge. Mina tean teist poolt ka. Tegelikult on teil vaja kedagi, kellega riielda, ja mina ei saa enam öelda, et olen ainult asepresident.“ Aga see on öeldud niisuguse tooniga, et sellest võib välja lugeda tänu usalduse eest ja valmisolekut täita kõik ülesanded.

KÕIGE SUUREM TUNNE

„Iga töö köidab, kui seda korralikult tehakse,“ kordab ta tihtilugu. Ja unistab uutest ekspeditsioonidest, kuigi igapäevased asjaajamised ja suured tööd teda enam naljalt lahti ei lase: „Las tuleb märts, aprill, siis lähen…“

Me oleme temaga rääkinud ta perekonnast – naisest ja tütardest, polaaruurijate perekondadest üldse. Tema naine õppis geograafiat ja tuttavaks said nad tudengipõlves. „Meie abielu oli vabatahtlik kokkulepe. Ta teadis, mis teda ootab. Ja tütred on mul head. Aga armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud…“

Mõni kuu hiljem sattusin ma taas lehitsema Nanseni „Frami“-reisi päevikut. Ja ma ei teagi, kas Trjošnikov ütles kogemata või meelega just samad sõnad, mis seisavad maailmakuulsa polaaruurija päevikus, sõnad, mis ilmestavad kõigi nende elu, kel tuleb olla vastamisi jääga:

„Armastus – see on elu lumi; ta tasandab ja pehmendab võitluses saadud kühmud ja muhud, kattes nad paremini ning puhtamana kui lumi. Mis on elu armastuseta? Nagu see jää siin – külm, paljas, konarlik, tuultest ja tormidest aetuna alalises kokkupõrkamises ja kruvimises; miski ei kata lahtisi pragusid, miski ei ümarda purustatud jääpankade teravaid nukke – kõikjal ainult paljas ja künklik ajujää.“

Olukirjeldus „Vastamisi jääga“ ilmus ajakirjas Noorus, veebr 1979, lk 20-22.
© Linda Järve

Artiklit saab lugeda ka ETERAST

* Aleksei Trjošnikov (14. apr 1914 – 18. nov 1991). Neile, kes tahavad tema kohta internetist rohkem teavet saada, ka nime kirjapildid inglise ja vene keeles: Alexey Tryoshnikov, Алексей Фёдорович Трёшников.