Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“

Mia Kankimäki
„Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“

Soome keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2022.

Selle raamatu („Asioita jotka saavat sydämen lyömään nopeammin“, Otava, 2013) kohta on niihästi Soome kui ka Eesti raamatublogides palju kiidusõnu ja kõik näivad seda juba hulk aega tagasi lugenud olevat. Mina jõudsin sellele rongile nüüd. Kujutlen, et need, kes on kirjanikuealised või nooremad, suhtuvad sellesse raamatusse teistmoodi kui mina, kes ma olen pigem kirjaniku (Mia) ja tema uurimisobjekti (Sei) eluaastate summaga ühevanune.

Põgusal vaatlusel tundub, et „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma“ on midagi Elizabeth Gilberti „Söö, palveta, armasta“ taolist. Pagemine enese juurest ennast otsima. Neljakümnendate eluaastate murdumis-, läbipõlemis- ja pettumusvaludest taastumise raamat. Aga siiski on „Asjad...“ midagi rohkemat. Senisest elust tüdinud Mia leiab endale uurimisobjekti, paleuse, kellest ta kõike teada ja kelle jalajälgedes astuda tahab. Minu jaoks tegi selle uurimise kirjeldamine raamatu eriti lummavaks, sest mulle meeldivad süvitsi minevaid otsinguid ja leidmisrõõmu käsitlevad teosed ning rännakud läbi elulugude.

Kolmveerand raamatust oli minu jaoks võluv. Esmajoones muidugi see, mis seostub Sei Shōnagoniga, Murasaki Shikibuga ja teiste Heiani ajastu kirjutavate õuedaamide  eluga, Jaapani kultuuriga. Teises järjekorras tänapäeva Jaapani elu. Kolmandas Mia enesetunde muutused, sõpruskond, tegelikult ju suur eluisu ja janu uue järele.

Siis tuli peatükk, mis minu meelest oleks võinud olla lühem või hoopiski raamatust välja jääda. Maavärina järgne pagemine Taisse, kus Sei otsingud jäävad mõneks ajaks kõrvale ja tegemist on Mia ootusliku vegeteerimisega Tai olustikus, lootuses Jaapanisse tagasi minna. Tai peatükk viis mind lugemise lummast välja.

Lõpuosa – taas Sei otsingud, hanami aeg sakura õite mööduvas ilus, viimased päevad Kyōtos – oli jälle huvitav. Kokkuvõttes kahtlemata igati lugemisväärne raamat. Tsitaate võinuks sellest välja kirjutada lõputult – seda tänu nii Miale kui Seile, Seile eelkõige. Tema „Padjaraamat“ on „Asjade...“ hõrk ja tugev tuum ning painduv selgroog, kenasti põimunud Mia otsingute, leidmiste ja rõõmudega. Kenasti põimunud ka meie kaasajaga, nii uskumatult tänapäevane.

Ja ei saa minagi jätta kiitmata nii Sei kui ka Mia nimekirjades sisalduvat poeetilisust, täpsust, värskust, kõikvõimalike asjade tajumist, selgitamist, olemasolu. Neist nimekirjadest lugedes hakkasin tahtmatult mõtlema omaenese nimekirjadele, alates poe ostunimestikust kuni nendeni, mis kunagi kuskile kirja pole saanud, vaid meeles mõlguvad.

„Asjade...“ eriline voorus on minu meelest just paljutähenduslikkus, mitmekihilisus, detailide ja tunnete täpsus. Aja- ja kirjandusloolised ülevaated vahelduvad hoopis teistsuguste kihtidega, pealiskihtide värv süveneb ja tumeneb alumistes kihtides nagu jaapanlannade paljukihilistest kimonotes. Lugeja hakkab mõistma, missugune on Mia, aga ei saa teada, missugune oli Sei nägu. Kuigi Heiani ajastu kirjutavad naised on palju kirjutanud, jääb nende nägu varju, meieni jõuab sirmide tagant vaid kimonokäise võbelus.

„Kui ma riiete keskelt välja astun, jäävad kimonod tatamile ilusasse hunnikusse, mis on otsekui siidikangast skulptuur. Selles hunnikus on midagi liigutavat: see on tseremoniaalkoorik, millest on väljunud inimene. Ja see inimene on ilma nende liikumatuks, võimsaks ja kaugeks tegevate siidikihtideta täiesti tavaline, täpselt nagu sina ja mina.
Sei, taipan, et pole üldse tähtis, kuidas sa tegelikult välja nägid. Kõige tähtsam on see, et ilma oma raamideta – riiete, meigi ja kunstjuusteta – olid sa täpselt sama mis mina: tavaline poolalasti tumedapäine ja kahvatu naine, ja ilma kaheksateistkümne kilo siidikihtideta kerge kui hing.
Vaba sammuma valgesse uttu.“

„Asjade…“ puhul on lugejatel palju tõlgendusvõimalusi. Kohatised kordused, mille arvel ehk ka võinuks teos lühem olla, sobivad siiski raamatu rütmi ja meeleoluga. Rohked pöördumised Sei kui pideva kaasteelise poole on raamatublogide järgi otsustades mõne lugeja jaoks tüütud, teisi aga justkui suunanud, neile meeldinud, uuriva reisikirjaniku mõtisklustesse ja tema uurimise kulgu süveneda aidanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Lahkujad lähevad Brisbane'i

Jevgeni Vodolazkin
„Brisbane“ – „Брисбен“
(Kirjastus АСТ: Редакция Елены Шубиной, 2018).

Kui ma mõned aastad tagasi vene menukirjaniku Jevgeni Vodolazkini romaani „Aviaator“ lugesin, sain teada, et kirjanikul on kohe-kohe valmimas järgmine romaan „Brisbane“. Nüüd siis lugesin venekeelse e-raamatuna ka seda ja pean tunnistama, et mul on oma muljeid täitsa raske kirja panna.

„Brisbane“ on paeluv lugemine, mis samuti nagu „Aviaator“ ei lase lugejat enda küljest lahti, kuigi loetu võib teda hingeliselt rohkem väsitada kui tiivustada, sest „Brisbane“ on üsna masendav ja kurb teos. 

Romaani alguses saab peategelane, andekas ja kuulus kitarrivirtuoos Gleb Janovski lennul Pariisist Peterburi  naabriks vintis kirjaniku, kellega lepib kokku, et too hakkab muusiku elust raamatut kirjutama. Janovskist on varemgi kirjutatud, kuid senised käsitlused on temast kui muusikust ja ta tahab, et temast kirjutatakse kui inimesest, sest kõik, mis muusikas on, tuleneb inimlikkusest.

Nii hakkabki Janovski meenutama oma lapsepõlve ja kooliaastaid Kiievis, kus vene-ukraina segaperest pärit poiss kasvas, mille värve, lõhnu ja helisid, samuti tundeid ja juhtumisi ta mäletab. Tegevustik kulgeb umbkaudu 1970. aastast kuni 2014. aastani, postskriptumis on juttu ka hilisemast. 

Algul õpib Gleb nii tava- kui ka muusikakoolis, mängib mitu aastat ukraina rahvapilli domrat, sest ta käed pole veel kitarrimängimiseks piisava suurusega, ja unistab kitarriõpingutest. Viie aasta pärast saabki ta alustada kitarripeensuste õppimist, aga tema nii paljutõotavana tundunud muusikahuvi kõrval hakkavad teda huvitama ka paljud muud asjad, elu toob väga ootamatuid pöördeid, ka lahkumise Kiievist Leningradi, mida ta jonnakalt Peterburiks kutsub, seejärel aga juba Saksamaale…

See on väga suurel määral romaan muusikast, ääretu täpsusega avab Vodolazkin mitmesuguseid muusikasaladusi ja -nüansse, loetleb suurepäraseid muusikapalasid, kuid veelgi rohkem on see raamat inimeste otsingutest ja leidmistest, armumistest ja pettumustest, omapäradest ja kordumatusest, surmast ja surematusest. 

Glebi huvitab ja innustab nii muusikas, kui ka keeles ja elus polüfoonia – mitmehäälsus, häälte meloodiline iseseisvus, millega ta elus ja maailmas ikka ja jälle kokku puutub. Seda polüfoonilisust suudab Vodolazkin  oma romaanis hästi väljendada: „Brisbane“ on sõna otseses mõttes polüfooniline teos.

Brisbane on Glebi ema Irina lemmiklinn, kuhu teda viivad unistused ja kirglik soov kunagi sinna minna. Oma lemmikuks on ema Brisbane’i valinud selle nime ilusa kõla pärast. Glebi jaoks on see linn midagi Aleksandr Grini lugude unistuslinnade taolist. Brisbane kui unistus, lootus, koht, kuhu lähevad need, kes Glebi elust kaovad ja lahkuvad, on romaanis kogu aeg tagapõhjal. Võib-olla on see võimalus, väljapääs või hoopiski hukatus ja lõpp? Ja korduvalt tabab Gleb end mõttelt, kas Brisbane on üldse olemas, kas Austraalia on üldse olemas.

Kui Glebi ründab Parkinsoni tõbi, mis ei lase tal enam kitarri mängida, näib talle kadununa ka elu mõte. Aga Vodolazkini romaan toob Glebi ellu mõneti üllatava pöörde, uue võimaluse, kuid seegi tundub haihtuvat, nagu on haihtunud elus kõik muu…

Ma ei taha oma blogi lugejatele „Brisbane’i“ sisu liiga ära rääkida. Lihtsalt lisan, et omamoodi nüansi lisas raamatule minu jaoks ka selle lugemisaeg – praegu, mil me kõik mõtleme Venemaa ja Ukraina seostest ja vastuoludest, oodates mis saab. 

„Только в гармонии с тишиной и может существовать музыка. Без паузы звук неполон, как неполна речь без молчания. Музыкальная пауза Глеба растянулась на много лет, но это была лишь пауза.“

„Когда из музея похищают античную скульптуру, это не отменяет историю античности. Просто античность становится на одну скульптуру беднее.“

„…жизнь – это не момент настоящего, а все прожитые тобой моменты. Будущее – это свалка фантазий. Или – еще хуже – утопий… /- - -/ Будущее легко отнять, потому что его не существует. Это всего лишь мечтание. Трудно отнять настоящее, еще труднее – прошлое. И невозможно, доложу я вам, отнять вечность.“  

„Где кончается слово, начинается музыка.“

Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“

Peter Handke
„Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“
Sarjast "Nobeli laureaat"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Raamat, mida ma kellelegi soovitada ei julge, aga ometi hästi paljudele soovitaksin. Kui lugemisega lõpupoole hakkasin jõudma, otsisin mõtetes sõna, millega loetut kõige täpsemini iseloomustada. Õigupoolest oli see sõna mind kummitanud juba üsna lugemise algusest, kui ma tundsin, juba mõneteise lehekülje lugemise järel, et olen raamatu võlujõust justkui lummatud: Selle voolavus oli nagu kutsuva jõe vulin, millega ma kaasa läksin ja mis mind ikka edasi meelitas.

„Puuviljavarast“ iseloomustavaks sõnaks sai minu jaoks „kummaline“ – see ligitõmbavus ja ühtesulamine, nagu oleksin liikunud edasi kirjaniku teadvuse kummastavas hoos ja voos ja ikka ja jälle teelolija(te) sammude rütmis lugejasamme teinud, ühest maakohast teise, ühest teel kohatud inimesest teiseni, ühest nii hästi kirjeldatud hetkest ja ilmingust teise niisama hästi kirjeldatud hetke ja ilminguni. Jah, ainult sõna „kummaline“ näis mulle sobivana seda raamatut iseloomustama. Ja suur oli mu üllatus, kui lõpuni lugedes leidsin teose viimaselt leheküljelt, viimasest lõigust sellesama sõna lausa mitmel korral. Jälle olin autoriga koos kulgenud, õigupoolest polnud see ühiskulg kogu lugemise juures peaaegu viivukski lakanud, vaid kestis ja kasvas selles ühtaegu lihtsas ja keerukas, malbelt tasases ja tormiliselt seikluslikus teoses pidevalt ja mul oli lausa kahju, et kirjapandu otsa sai.

Võib-olla oli just „Puuviljavaras“ („Die Obstdiebin – oder – Einfache Fahrt ins Landesinnere“. Suhrkamp, Berlin 2017) see otsustav kaalukivi, mille tõttu või peaksin ütlema tänu millele Handke 2019. aastal Nobeli preemia sai. Varasemalt Handkelt olen käes hoidnud ainult üht raamatut, 1970. aastal Rita Tasa tõlgituna Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendit „Kaspar“, mille lugemisest ma aga kübetki ei mäleta. Toona ei paelunud mind tema mäng vormiga. „Puuviljavaras“ on aga pigem sisutihe mäng sisuga, rütmiline ja detailirohke vaade algul vana mehe, hiljem noore naise liikumisele Pariisi lähedusest Pikardia sisemaale.

Kirjeldused, hetked, viivud, kogemised, tundmised, arusaamad, kõrvalepõiked on ühtaegu kõhklevad ja kindlad, muutuvad ja kestvad, augustikuiselt suvesumedad, mõne äikesepilve ja mõne vihmahooga, looma- ja linnuliikide rohkusega, lõhnade ja maitsete kaskaadiga, rändajate teekaaslaste ja kohtumiste iseärasustega, jõgede isepäise vooluga, metsade või üksikute puude omanäolisusega, igatsusega suhtlemise järele, mis on põimitud eheda üksildusega.

See näiliselt segaduslik teos, milles Handke järgib oma ühes usutluses väljendatud aadet sellest, et kirjutamisel pole vaja plaani ega kava, vaid „on olulised tunne, rütm, inimesed, silmapaar“, see korrapärasus korrapäratuses, hõrk kirjanduslik ilming on samal ajal ka ideaalne maateaduseõpik, sest need eriskummalised kirjeldused, kohatine pealiskaudsus, mis siis jälle teravaks täpsuseks kasvab, lausa tekitavad huvi jälgida kogu peategelas(t)e teekonda maakaardilt: nende jõgede voolu, metsade ja lagendike, linnade ja külade ilmumist ja olekut.

Nõndasamuti viib raamat rännule ajas, sisaldades kultuuriloolisi viiteid, nimesid eeskätt kirjanduse ja muusika vallast, millest  mõned on tuntumad ja teised vähem teada. Kuid need nimede loetelud ei muutu kuskil tüütavaks, vaid tekitavad lugemisel äratundmise, et seda ja toda ju tean minagi. Ja kui ei tea, saab vaadata näiteks Wikipediast, sest palju kordi mainitud ja mingil kombel Handkega vist hingesuguluses oleva saksa rüütli ja luuletaja Wolfram von Eschenbachi kohta pidin ma küll oma olematuid teadmisi oluliselt täiendama. Ja veel, kindlasti tuleb öelda aitäh tõlkijale, kes selle ühtaegu handkelikult vimkalise ja südamliku lugemisnaudingu ilusasse eesti keelde ümber on pannud.

Peategelane Alexia on ühekorraga maailma keskpunkt ja maailmas märkamatu,  võib-olla on ta ise maailm või on maailm tema. „Puuviljavaras“ on nagu poeem proosas, muinaslugu tõsielust, aegade ja inimeste muutumisest, haprusest, mineviku ja oleviku tajumisest tuleviku järelpiltide kaudu, mis võivad sellest minevikust ja sellest olevikust tuua välja midagi hoopiski ootamatut. Loetu talletus mulle väga tugevasti meelde, tundus omasena, kiskus endasse, samas tekitades küsimuse, et huvitav, mis selle teosega seoses meenub näiteks kuu, aasta, paljude aastate pärast...

„...kuidas ikkagi see, mis mällu jääb, kuidas ikkagi need sündmused, mis pole pelgalt pärandamist väärt, vaid lausa karjuvad ja kisendavad edasijutustamise ja edasiandmise järele, ulatuvad üle ükskõik milliste rahvaste, riikide või mandrite piiride, kuidas sellised reeglina minimaalsed sündmused on kõikjal maakeral täiesti isemoodi ja samaaegselt – kõikide isandate maadel? ei, ilma ühegi isandata maadel – ühed ja samad.“

„„Nüüd on nüüd“ võis tähendada ka hoopis midagi muud ja „kunagi“ ei pidanud olema „möödas“.“

„Ja seega: ei mingit kiirustamist vahepealsetel lõikudel. Häda ülikiiretele seal. Seevastu teile, kes te tempot aeglustades ja sealjuures kõike inimvõimalikku endasse vastu võttes need vahepealsed lõigud, nagu ka vahepealsed alad ja vahepealsed ajad endale kasulikuks teete ja lasete neil vilja kanda: õnn kaasa.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

Orlando Figes „Nataša tants. Venemaa kultuurilugu“

Orlando Figes
„Nataša tants.
Venemaa kultuurilugu“
Inglise keelest tõlkinud Virve Krimm.
Kirjastus Varrak, 2021.

.„Venemaa kutsub kultuuriloolast kunstinähtuste pealispinnast sügavamale vaatama,“ tõdeb Orlando Figes igas mõttes raskekaalulise käsitluse (ligi 700 lehekülge) sissejuhatuses, avades oma lähenemisviisi mahukale Venemaa kultuuriloole. „Kui me hoolsasti vaatame, võib sellest saada aken ühe rahva sisemaailma.“ Veel rõhutab autor, et tema uurimuses on olulisel kohal vene rahvale üldomane tundlikkus.

„Nataša tants“ („Natasha's Dance: A Cultural History of Russia“, 2002) on kirja pandud samuti tundlikult, võiks öelda paindlikult, kirjeldades rohkem kultuuriloo neid aspekte, mis autorit enim huvitanud on. Ise ütleb ta, et tema lähenemine raamatu struktuurile on temaatiline, peatükid arenevad 18. sajandist 20. sajandisse ja vaatlus lõpeb Brežnevi ajajärguga, mil kultuuritraditsioon jõudis Figesi sõnul ühe loomuliku tsükli lõpuni „ja mis tuleb pärast seda, võib väga hästi olla millegi uue algus“.

Olen Venemaa kultuuriloost lugenud üsna palju ka muid uurimusi, enim on paelunud Juri Lotmani kaheköiteline „Vestlusi vene kultuurist“ (e. k kirjastuselt Tänapäev, 2003, 2006). Figesi ladusas esituses kirja pandud Peterburi kultuurilugu, dekabristide ja Puškini ajastut on huvitav kõrvutada Lotmani lähenemisega samale ajastule. Muide, ka Figes on Lotmani vestlusi vene kultuurist lugenud ja „Nataša tantsus“ mitmel korral neile viidanud, nagu nähtub Figesi teose all- ja järelmärkustest.

Kirjutasin siia, et Figesil on ladus esitus, kuid hakkasin siis mõtlema, et eestikeelne tõlge võib selle ladususe ja soravuse, väljendusrikka ja piltliku keelekasutuse eest olla suur tänuvõlglane tõlkija Virve Krimmile (1938–2017) ja tõenäoliselt ka toimetajatele. Eesti keeles ilmus raamatu esimene trükk selle sajandi algul, teine aga täiendatuna nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Figesi käsitluses ilmestab kogu Venemaa kultuurilugu alati mingi „vene kõverus“, mis kultuuri eeldatavalt sirgjoonelisele arengule kogu aeg mingi silmatorkava jõnksu sisse teeb, nagu juhtus ehitajate süül Peterburis koguni Nevskiga, kõige euroopalikumaga kõigist tema prospektidest. Vene kultuur ja selle loojad, venelased üldse, on alati mõneti kahetised oma pürgimises olla osa Euroopast, istutada lääne kultuuri Venemaa pinnale, kuid seejuures jääda ka iseendaks.

Põhjalikult käsitleb Figes vene kultuurile justkui igiomast Peterburi ja Moskva vastuolu, ühe akadeemilisemat ja tõsisemat, teise boheemlaslikumalt kergemat elulaadi. Kirjeldab ühtviisi köitvalt nii vene kööki kui ka kirjandust ja keele kujunemist, muusikat, teatrikunsti ja maale. Osavalt kõrvutab ja põimib ta oma teoses erinevate kultuurivaldkondade umbkaudu samal ajal elanud loojate elukäike ja teoste ülevaateid, moodustades niimoodi laiaulatusliku panoraami.

„Nataša tants“ sisaldab väga palju lugusid väga erinevatest inimestest. Esimesest peatükist „Euroopalik Venemaa“ jääb näiteks eriliselt meelde Nikolai Šeremetevi pärisorja, tema teatri lauljanna ja tema algul salanaise, hiljem abielunaise Praskovja saatuse lugu, milles Figes väljendab nii kaastunnet kui ka mõistmist. Omapärane on Figesi lähenemine vene aadli hulgast pärinevate kultuuriloojate lapsepõlve väärtustamisele, näiteks lapsehoidjate (njanja) osale selles. Huvitav on ka Figesi püüdlus siduda kahe suure suguvõsa – Volkonskite ja Šeremetevite – perelugusid Vene kultuuri arengujoonte kujunemise, etappide ja olemusega.

Peatükis „Vene hinge otsimas“ võrdleb Figes Tolstoi ja Tšehhovi lähenemist usuküsimustele ja surmale. „Tolstoi lähenemine jumalale oli müstiline. Tema arvates oli jumal inimmõistusele haaramatu, tunnetatav üksnes armastuse ja palve kaudu.“ Tšehhovi religioossed hoiakud olid aga väga komplitseeritud ja ambivalentsed. „Võib-olla olid Tšehhovil omad kahtlused jumala olemasolus. kuid ta ei kaotanud kunagi silmist venelaste vajadust uskuda. Sest usuta parema maailma saabumisse oleks elu Tšehhovi Venemaal olnud talumatu.“ Ega praegusel Venemaal ka palju teistmoodi ole. Üsna vastandlik oli ka Tolstoi ja Tšehhovi suhtumine surma. Ühel domineeris talupoeglik usk hauatagusele elule, teine oli elu jooksul arstina ja oma Sahhalini-reisil surma nii palju näinud, et suhtus sellesse palju realistlikumalt. Need erinevad vaated väljendusid nii nende teostes kui ka vene kultuuris tervikuna. Nõukogude-aegsetes kultuurikäsitlustes kirjutati sellest vähe.

Oluliseks peab Figes, et Venemaa kultuur rajaneb paljuski Aasia algetele, et ollakse eelkõige n-ö Tšingis-khaani järglased. Sellele temaatikale on tema kultuuriloos pühendatud rohkem ruumi kui on olnud venelaste endi käsitlustes. Tuge otsib ta mitmesuguste keelte võrdlemisest. Huvitavalt käsitleb ta stepi osa kultuurielus: ühtpidi sunnib stepi üksluine avarus tõstma silmi taeva poole, avaneb ääretu avaruse hingetulvav ilu, „venelased on loomult niisama „laia joonega ja vabad“ nagu ääretu stepp“, aga samas on stepp ka kõle monotoonne vangla, üksilduse tekitaja, mis näiteks ajas meeleheitele paljusid vene luuletajaid.

Valus on lugeda kõledast stalinlikust ajast, milles visklesid heitunud lindudena filmiloojad, teatrilavastajad, poeedid, suur hulk erakordseid ja ainulaadseid loovhingi. Eisenstein ja Meierhold, Majakovski ja Mandelštam, rahva südametunnistuseks kujunenud Anna Ahmatova…

Figesi teos sobib lugemiseks nii neile, kes varem vene kultuurist peaaegu midagi ei tea, sest pakub siis avastamisrõõmu, kui ka neile, kes selle suurrahva kultuuriga on n-ö sina peal, tutvunud selle ilmingutega ja mitmesuguste selleteemaliste uurimuste ja käsitlustega, sest siis tekib neil huvitav võrdlusvõimalus, missugused on lääne autori arusaamad sellest tohutust valdkonnast võrreldes venelaste endi või nende lähinaabrite, sealhulgas ka eestlaste omadega.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo eli miksi yhä rakastan kirjoja“

Hannu Mäkelä
„Lukemisen ilo
eli miksi yhä rakastan kirjoja“
Kirjastus Kirjapaja Oy. Helsingi, 2021.
190 lehekülge.

Kui sain teada, et juuli keskel ilmub Soomes Hannu Mäkelä järjekordne raamat – sedapuhku lugemisrõõmust, siis tahtsin seda tingimata lugeda. Tänu kirjastuselt saadud arvustuseksemplarile saingi esimeste lugejate seas sellest rõõmu tunda. Niisiis:
Kiitos kustantajalle arvostelukappaleesta.
Tänan kirjastust Kirjapaja Oy raamatu eest.

Raamatu sisu väljendub pealkirjas üsna täpselt: „Lugemise rõõm ehk Miks ma ikka armastan raamatuid“, sest see teos ongi armastusavaldus lugemisele ja raamatutele.
 
Kui lühidalt öelda, siis esimene ja kolmas osa oleksid minu meelest võinud pikemad olla. Esimeses osas kirjutab nüüdne kunstiakadeemik enda kui lugeja arengust, lugema õppimisest ja esimestest  lugemismuljetest, aga ka koolikiusamisest ja vanemate ning õpetajate mõjust alles kujunevale isiksusele. Kolmas osa on raamatutest ja kirjanikest, kes talle teistest rohkem tähendanud on. Muljeid ja mälestusi on alati huvitav lugeda, kõrvutada enda omadega ja enda omi täiendada. Nii pole imeks panna, et minus eriti kajasid vastu leheküljed Tšehhovist ja Puškinist, kelle loominguga olen lapsepõlvest hästi tuttav ja kellest praegusajal paraku vähe räägitakse. Sisutihe  on Mäkelä seos Aleksis Kiviga ja iseäranisti „Seitsme vennaga“. Aga huvitavad on ka tema  tutvuskonda kuulunud soome kirjanikud ja rahvusvahelised kuulsused Bo Carpelan, Paavo Haavikko, Tove Jansson, V. S. Naipaul jt. Või lihtsalt teadasaamine, millises osas minu lugemisvara tema omaga kattunud on ja millises erineb.

Teises osas käsitleb Mäkelä kirjutamise, raamatute ja trükikunsti ajalugu, soome keele arengut, kirjasõna muutumist igaühele kättesaadavaks; väisab raamatukogusid ja antikvariaate, kirjastusi ja raamatupoode. Neljas osa vaatleb raamatut kui imet. Eelkõige on Mäkelä jaoks suure tähendusega trükitud raamatud. Siit leiab ka lühi- ja lähivaateid proosa, luule ja lastekirjanduse olemusse, mis on ka seetõttu huvitavad, et Mäkelä ise on neis kõigis edukalt kätt proovinud.

„Kaiken kirjallisuuden kruununa on edelleen hyvä kaunokirjallisuus, ainakin itselleni. Se säilyy joskus läpi vuosisatojenkin ja siitä voisi huoleti käyttää sanaa korkeakirjallisuus. Juuri se on loputtoman kiinnostukseni kohde.“
/„Kogu kirjanduse krooniks on endiselt ilukirjandus, igatahes minu jaoks. See säilib mõnikord läbi aastasadade ja selle kohta võiks rahulikult kasutada sõna õiliskirjandus. Just see on mu lõputu huvi objekt.“ (Minu tõlge.)/

Neljandas osas oleksin tahtnud autoriga vaielda selles suhtes, mis puudutab e-lugereid. Neil on ju vähemasti üks positiivne omadus veel, mille autor on täiesti märkimata jätnud: nendel saab lugeja sättida enda jaoks sobiva kirja suuruse ja kiri on silmasõbralik, mida viimaste aastate paberraamatute kohta sageli öelda ei saa. Seepärast loobub nii mõnigi eakam või muidu halvema silmanägemisega lugeja ammusest armsaks saanud paberraamatute lehekrabinast ja valib e-lugeri toksimise. Peaasi, et ta lugeda saab.

Kõige huvitavam aga oli minu jaoks viies osa ehk epiloog: seesama, mille kohta Mäkelä raamatu alguses saatesõnades ütleb, et selles kordab ta oma lugeja- ja kirjutajateel kujunenud seisukohti, rõhutades veel kord talle olulist. Lugemise ja raamatu tulevik, lugema õppimise vajadus, erinevad lugemismoodused. Ühiskond kui lugemise kaudu tervenduv ja paranev organism, mida aga halb lugemisvara valik võib hoopiski kuritegudele ja kaosesse tõugata. Balansseerimine hea ja kurja vahel, lootus, et hea võidab alati, kui talle selleks aega antakse. Mäkelä täheldab ka arvutimängude järjest suuremat populaarsust, krimikirjanduse vohamist ja üleüldist lugemise ja lugemuse vähenemist.

Üks mõte, mida olen tihtipeale ka ise vaaginud, terendus raamatust mitut puhku: mis saab siis, kui elekter päriselt ära läheb? Kas inimesed pöörduvad tavaraamatute juurde tagasi või on selleks ajaks lugemisharjumuse minetanud? Kas kõik, mis internetiavarustesse kirja on pandud, niihästi oluline teave kui ka väga mitmekesine lugemisvara ja muu inimteadmiste kogum, kaob siis lihtsalt olematusse või säilib ometi kuskil ning on taastatav ja taas kogetav?

„Paras kirja lienee sellainen, joka punoo arvoituksen, selvittää sen melkein, mutta jättää lopullisen ratkaisun lukijan mietittäväksi.“
/„Parim raamat on see, mis sepitseb mõistatuse, peaaegu harutab selle lahti, kuid jätab lugeja lõpplahenduse üle juurdlema.“ (Minu tõlge.)/

Hea kirjandus on see, mis mõtteid tekitab ja edasi mõtlema innustab. Kirjandusest ja lugemisest kirjutamine suudab seda peaaegu alati. Raamatusõbrale on kirjandusest ja lugemisest lugemine ikka ja alati edasimõtlemise allikas.

Meenus ka, et kui ma 1965. aastal Tartu ülikoolis Paula Palmeose käe all soome keelt õppima hakkasin, andis ta meile n-ö kohustuslikuks kirjanduseks ühe soomekeelse lasteraamatu. Mäletan, et selles oli palju juttu taluloomadest, aga autor ja pealkiri ei ole enam meeles. Raamat ei olnud kuigi huvitav ja edenes visalt nii minul kui ka mu kursusekaaslastel. Aga paremat olnuks raske saada, sest soomekeelseid raamatuid oli siis siinkandis vähevõitu. Nüüd, lugedes Hannu Mäkelä „Lukemisen ilo“ mõtlesin, et kui tollal oleks meil käepärast olnud mingi taoline teos nagu see – lugemisest, soome keelest ja kirjandusest, lugemise kultuurilisest tähendusest ja kirjaniku lapseea ning hilisema elu meeldejäävamatest lugemiselamustest –, küllap siis oleksime oma kohustuslikku kirjandust meelsamini lugenud. Igatahes soovitan „Lukemisen ilo“ kõigile, kes kirjanduse ja soome keele vastu huvi tunnevad või teistes huvi äratada püüavad – niihästi selles vallas algajatele kui ka edasijõudnutele.

* * *

Linke:
Eestiski hästi tuntud Härra Huu isa Hannu Mäkelä koduleheküljelt loetud e-raamatutest olen kirjutanud siin.
Sügavamat huvi tema loomingu vastu hakkasin tundma 2003. a, mil ta käis seoses oma raamatutega külas Tallinnas Soome instituudis. Siis kirjutasin tema kohta ka pikema artikli Õpetajate Lehte (nr. 24, 13. juuni 2003), mida saab lugeda Digarist.
Hannu Mäkelä kodulehekülg, kus ka tema blogi „Vanha mies mutisee – ihmisiä, kirjoja, elämää“.

Vaatamisi: juulis on silma jäänud...

Juulis on peamised vaatamisobjektid olnud ilmateade ja termomeeter: kas hakkab juba jahedamaks minema? Kasvõi natukenegi.

Lõunapoolses toas oli juuli keskpaigani, isegi mõned päevad kauem, peaaegu pidevalt 30-32 kraadi sooja, põhjapoolses 28-29. Akna avamine varahommikul või õhtul (öösel ei saa akent lahti hoida) ei toonud leevendust.

Liblikaid on sel suvel väga palju. Ja nad on tavalistest suuremad.

Millegi vaatamist või lugemist palavus (vähemasti minu puhul) ei soosi, keskenduda on raske, sestap on mõlemat tegevust olnud napilt. Mõnest asjast siiski kirjutan ja kui ilmad enam palavaks ei lähe, sest paar viimast päeva on päris mõnus olnud, siis võib loota, et see postitus enne kuu lõppu pisut täieneb.

Dokid

„Buddha Aafrikas“ („Buddha in Africa“, Rootsi, Lõuna-Aafrika Vabariik, 2019, rež Nicole Schafer).
Väga huvitav sissevaade Malawi ACC lastekodusse, mis on üks neist lastekodudest, mida Taiwan Aafrikas ülal peab ja mis on omamoodi Hiina kultuuri eelpost Mustal Mandril. Malawi orb Enock tuli lastekodusse kuueaastaselt, sai hiina nimeks Alu, mille tähendust ei tea, ja omandas teadmisi Hiina kultuurist, võitluskunstidest, kung fu’st ja paljust muust hiinapärasest. Lastekodus saavad kõik lapsed selgeks mandariini keele, see võimaldab neil tööle hakata hiinlaste firmade tõlkidena Aafrikas. Õppeaasta jooksul sai Enock kaks nädalat viibida kodukülas, kus elab ta vanaema, kuid oma lähedaste ja koduküla emakeelt ei oska ta rääkida, kuigi saab teiste jutust aru. Kodukülas on enamuses moslemid, Alust kasvatatakse budisti. Koduküla jaoks on ta nagu valge mees. Lastekoduaastatel on Enock koos ACC kooli kultuurirühmaga käinud annetusi kogumas propagandaesinemistel paljudes riikides, koguni Austraalias ja Ameerikas. Lastekodust lahkudes on tal võimalus koos teistega minna Taiwani ülikooli, kuigi ta tahaks nii väga Malawisse jääda. Tagasi saab ta tulla pärast ülikooli lõpetamist, olles selleks ajaks juba sügavasti hiinastunud. Dokk paneb mõtlema kasvatusprobleemidele, kultuuri ja keele tähendusele, maailma tulevikule, uute jõujoonte kujunemisele nii majanduses, kultuuris kui ka poliitikas. Jupiterist saab seda Oscarile nomineeritud dokki veel mõnda aega vaadata.

„Lootuste kool“ („School of Hope“; Soome, Maroko, Prantsusmaa, USA, 2020, rež Mohamed El Abuodi).
 Dokk kahest janust: Maroko Sahara beduiinide vaesumisest seoses karjakasvatuse vähenemisega põua ja veepuuduse tõttu ja nende laste janust teadmiste järele, et pääseda nürist ja vaesest argipäevast. Kõrbekooli tuleb uus õpetaja, aga laste koolitee sinna on raske, vahel 10-12 km pikkune. Kõik vanemad ei suhtu kooliskäimisse ühtmoodi, mõned lubavad, sest arvavad, et lapsed peavad õppima lambakasvatajast kindlama ameti, teised aga keelavad neil koolimineku, et nad jätkaksid vanemate traditsioonilist sisseharjunud eluviisi. Filmist jääb kõlama kaks palvet: „Andku jumal meile vett meie laste ja loomade jaoks“ ja „Ma tahan käia koolis iga päev“. See dokk sai Pärnu 35. filmifestivali auhinna kui televaatajate lemmik. Praegu saab seda veel näha Jupiterist.

Mitmel eelmisel aastal tavapärast blogipostitust Pärnu filmifestivali teles näidatud filmidest ma seekord ei kirjuta, sest „Lootuste kool“ oli ainuke, mida vaatasin.

Jupiterist leidsin tõelise nostalgia-laksu: „Pikk tänav“ (Tallinnfilm, 1966, 9 minutit, rež Hans Roosipuu, stsenarist Lennart Meri). Sellisena mäletan Pikka tänavat hästi ja mõned aastad hiljem sai sellest mu ülikooliaegsete praktikatöökohtade (Õhtuleht, Noorte Hääl) ja ülikoolijärgse esimese töökoha (Noorte Hääl) tänav – tollal olid sinna koondunud olulisemate ajalehtede toimetused. Palju aastaid olen seal tänavakive kulutanud.

Sarjad

Vaatasin lõpuni Vene krimisarja „Kamenskaja“ esimese hooaja (16 osa), millega juunis alustasin. Täitsa lahe.

„Veremaad“ („Bloodlands“; Suurbritannia, 2021). Neljaosaline seriaal Põhja-Iirimaast, kus on möödunud 20 aastat rahulepingust, kuid tuha all hõõgub endiselt vana vaen. Suheterägastikus on politseil keeruline tegutseda eriti siis, kui kurjategija on üks nendest. Palju usaldamatust ja kaalutletud pettust. Mulle ei meeldinud ja tekitas vastumeelsust.

„Kaardimaja“ („House of Cards“; 6. hooaeg, USA, 2018) – Robin Wrighti püüdlus viia lõpuni pärast Kevin Spacey sunnitud eemaldumist kokkuvajuv sari. Ebaselgeks jääb, mida tahetakse öelda: kas põhirõhk on poliitilisel põnevikul, mõrvadest tulvil trilleril, feminismi ülistusel või hoopiski millelgi muul. Naispresidendi osaks saavad ähvardused ja hirmutamine, kusjuures ka tema ise ei ole neist kalduvustest puhas. Üldiselt hea, et sari lõpu sai, üsna tõenäoliselt oli raskusi ka rahastamisega. Elamuseks ei kujunenud. Vaatasin ETV2st.

Ülejäänud sarju olen vaadanud jupiti ja neist kirjutama ei hakka.

Moblafotol on tsipake eileõhtust vikerkaart.

Kristina Sabaliauskaitė „Peetri keisrinna“

Kristina Sabaliauskaitė
„Peetri keisrinna“
I osa
Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel.
Kirjastus Varrak, 2021.

Üsna väikese vahega ilmusid tänavu eesti keeles kaks raamatut Katariina Esimesest, Peeter I naisest ja Venemaa keisrinnast, kelle jalajälgedes me, piltlikult väljendudes, käime näiteks Kadrioru pargis ja lossis, Maardu mõisas ja küllap veel mujalgi Eestimaa pinnal.

Kirjastuses Argo ilmus tema kohta vene ajaloolase Nikolai Pavlenko käsitlus „Katariina Esimene“  (tõlkinud Andres Adamson). Varrak aga avaldas leedulannast kunstiajaloo doktori, kirjaniku ja ajakirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna“ („Petro Imperatorė“, 2019) esimese osa. Usutavasti loevad Katariina I eluloost huvitunud neid raamatuid põnevusega ja võrdlevad omavahel.

Argo väljaannet ei ole ma lugenud, Varraku oma aga küll. Sellest kirjutamise teeb mõneti keeruliseks, et tegemist on esimese osaga ja hetkel ei tea ma, mida ja kuidas rõhutab, avab, selgitab ja väidab kirjanik teises osas, mis Leedus ilmus tänavu.

„Peetri keisrinna“ I osa on kirjutatud väga jõuliselt, autor pole vere, higi ja pisaratega koonerdanud, on kohati vägagi lopsakalt naturalistlik, siis jälle üllatavalt avameelselt romantiline. Katerina elu viimase ööpäeva esimene pool on sängivangis hinge vaakuva keisrinna noorpõlve lugu, orjatüdruku ja sõjavangi Marta Helena Skowrońska kasvamine tolle aja Venemaa absoluutse üliku, tsaar Peeter I esialgu veel salanaiseks.

„Moskvas olin võõras, vangivõetud liivlanna või rootslanna läänest, Leedus aga venelane idast, tsaari kaaskonnast, parimal juhul ehk pärit Poola Liivimaalt, mida nad pidasid omamoodi ääremaaks, kus elasid nende vasallid. Aga Liivimaal olin ma ainult orvust teenijatüdruk, pesunaine... Leedu aadlipreili olin ma vaid oma unistustes, et ma ei tunneks end vaid käest kätte käiva sõjasaagina. Asjana. Kujutasin ette, et mul on päritolu ... et kuigi olin trofee, on mul natuke väärtuslikku ajalugu, et minu kõrgest soost pärinemine lisab mulle kaalu isegi Peetri silmis. Kõik genealoogiad ju ongi ainult selleks vajalikud – et me ei tunduks ise endile nii tarbetud, kui puutume kokku olevikuga, mis leiab aset siin ja praegu, eluga, mis rõhub ja alandab meid igal hetkel.“

Raamatututvustus
tagakaanelt.

Kui tavaliselt domineerib ajaloolistes romaanides meeste vaatenurk, siis nüüd on minategelaseks, jutustajaks ja meenutajaks mõjukas naine, kes ei ole unustanud oma elus nii sagedasi ja rohkeid mõnitamisi, kuid on rõõmu ja ka kurbust tundnud Venemaa kõige vägevama mehe armastusest või vähemalt sellest, mida ta armastuseks on pidanud.

Lugeja ees erakordse naisena avanev Katerina loob oma meenutustega (või teeb seda hoopiski autor oma teadmistega  kultuuri ja ajaloo kohta) omaaegsest Venemaa elu-olust vägagi laiahaardelise panoraami. Siin on kõike – kohutavat nürimeelsust ja mahajäämust, mitmesuguseid võikaid stseene, piinamisi ja hukkumisi, salakavalust ja võimuiha, robustseid roppusi ja peenimat hellust, Siberi avarustes vaevlevaid vange ja uhkeldava Sankt Peterburgi inimluudele rajajaid...

Peeter I on selles teoses muutliku meelega, nii prassiv jõhkard ja julmur kui ka lääne teadmiste ja väärtuste poole pürgija. Aga Peetrist ehk isegi huvitavamaks on autor kirjutanud Aleksandr Menšikovi, kes ju jälle paljuski Eesti- ja Liivimaaga seotud. See on erakordselt keerulise ja omakasupüüdliku meelelaadiga mees, kes Peeter I hinnatuima sõbra ja kaasseiklejana viib ellu tsaari kavatsusi, suudab soosse püstitada moodsusele suunduva suurlinna, on ka lahingutes sama raevukas ja halastamatu nagu tsaar ise ning suudab Peetrit mõnigi kord üle kavaldada. Katerinagi on „tema, kõntsaprintsi, unistuste inseneri Menšikovi edukalt loodud projekt – tsaarinna eimillestki.“

Üsna loomulikult suudab naisautor eriliselt avada tolleaegse Venemaa naiste elu, milles oli napilt rõõme ja nii lõputult alandusi, kartusi, vägistamisi, laste surma ja pidevat allumist nende survele, kellest oleneti.

Tõlkija ja toimetaja tööd tuleb tunnustada – nad on toonud meile isuäratava tüki leedu kirjandusest ja teinud seda hästi. „Peetri keisrinna“ teist osa ootan huviga.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

PS Traditsiooni kohaselt kirjutatakse Vene keisrinna nime eestipäraselt Katariina.  Selles blogipostituses on enamasti Katerina, sest nii kasutab seda nime „Peetri keisrinna“ tõlkija, kes tõlkes tõenäoliselt on lähtunud nime leedukeelsest kujust või vene Jekaterinast.

Juha Hurme „Neem“

Juha Hurme
„Neem“
Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla.
Kirjastus Varrak, 2021.

Finlandia kirjanduspreemiaga kroonitud „Neem“ („Niemi“, 2017) on mahlakalt hea täiendus eeskätt nende lugemisvarale, kes on huvitatud meie põhjanaabrite ajaloost ja kultuurist. Kui millegagi meie kirjandusest võrrelda, siis tulevad mulle esmalt meelde Lennart Meri „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“. Hurme teosest aimub just samasugust kirjutamislusti, nagu oli Meril.

Ladnalt lobedas keelepruugis mõnulev Juha Hurme kirjutab palju nii Soome riigi eelajaloost alates juba Suurest Paugust ja neandertallasest, kelle kalmul ta soovitab mütsi maha võtta, sest igaühes meist on paar tilgakest tema sangarlikku verd, kui ka sealse kultuuri kujunemisest ja arengust (kusjuures ei saa ega vist tahagi seda teha ilma aeg-ajalt Eestisse ja eestlaste kultuuriilmingutesse põikamata). Neeme mütoloogiat võrdleb  Hurme poeesiaga, mis on avatud mitmekesistele tõlgendusvõimalustele sellest, kuidas maailmakord käima lükati ja missugused jõud seda käigus hoiavad.

Raamatututvustus
tagakaanelt.

Osavasti kõrvutab ta Neemel toimunut samal ajal mujal maailmas toimunuga, moodustades niimoodi värvika ajatelje erinevate sündmuste ja isikute vahel. Ühtmoodi koduselt tunneb ta end nii runolauludest ja „Kalevalast“ kui ka tantsu- ja laulumängudest; nii piiskoppide  ning pühakute elulugudest kui ka Boccaccio „Dekameronist“ kirjutades. Ta selgitab põhjalikult rohkete soomekeelsete sõnade päritolulugusid ja tagamaid, vältimata ka selliseid sõnu, mida sageli roppudeks peetakse.

Raamatus on tohutult fakte ja see muudab Juha Hurme ajalookäsitluse mõneti teatmeteoslikuks. Sestap on Soomes oldud üsnagi üllatunud, et talle 2017. a Finlandia preemia omistati. Polevat nagu suur ilukirjandus. Pigem populaarteaduslik lähenemine ehk aime. Kuid mulle sedalaadi raamatud üldiselt meeldivad – need teevad lugeja targemaks, pakuvad uusi põnevaid seni hoomamata jäänud seoseid, toovad maailma asjad meie kodusele ajaloole ja elule lähemale.

Oma kaaluka teose lõpus meenutab Hurme Yrjö-Sakari Yrjö-Koskise unustamatult mitmetähenduslikku ütlust: „Soome rahval on ajalugu, kuna ta tahab, et tal oleks ajalugu.“ Samamoodi võib öelda, et Juha Hurme on kirjutanud niisuguse raamatu, sest ta tahtis, et niisugune raamat oleks olemas.

Tõlkija märkused raamatu lõpus tunnistavad, et Hurme omapärast kirjutamisviisi on olnud üsna keerukas meie keelde ümber panna. Aga Tiiu Kokla näikse olevat sellega päris hästi toime tulnud.

Võib-olla on mu silmad vanusega nõrgemaks jäänud, aga lugedes oli mul tunne, et trükivärvi võiks raamatus rohkem olla: kirjapilt ja eriti kahvatuksjäävad peatükkide alapealkirjad oleksid tumedamatena lugejasõbralikumad.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ideaal ja tegelikkus

Ideaalis on ajakirjandus arvamuse kujundaja ja mõjutaja. Tegelikkuses ka.

Ideaalis austab ajakirjanik inimesi ja lähtub nende tegevuse kajastamisel mõnest ajakirjanduseetika koodeksist, näiteks Tartu Ülikooli ajakirjandustudengitele ja vilistlastele südamelähedasest Academia Journalistica aukoodeksist. Selle 9. punkt ütleb:
„Ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.“
Ja 10. punkt lisab:
„Ma austan mitte ainult enda, vaid ka teiste õigust isiklikele arusaamadele.“

Tegelikkuses nimetab Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke, kes ka kõrgkoolis ajakirjanikuhakatisi õpetab, ühte ministrit täielikuks plönniks.
Justkui minister polekski inimene. Kuid isegi oma töös eksinud minister (ja ükskõik milline eksinud inimene) on inimene.

Tegelikkuses ütlevad ühe tuntud ajalehe peatoimetaja ja teise tuntud ajalehe toimetaja (ma ei tea, kumb just täpselt, sest ei tunne neid hääle järgi ära) oma raadiosaates (umbes 37. minutil), et lauljanna loobumine teenetemärgist on „eriti piinlik“, ja vähe sellest: „see on ühtpidi alatu ja teistpidi ka nii edev – keda huvitab“.
Justkui lauljannal poleks õigust isiklikule arusaamale. Ja mida alatut on autasust loobumises, kui see loobuja jaoks põhjendatud on?

Eh, poisid, pidage hoogu, ärge muutuge lahmivateks lajatajateks ja sildistajateks.

Nii ma arvan, olles ise üle neljakümne aasta ajakirjanikuna töötanud.

Lisa: sõna „alatu“ tähendus „Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ (EKSSis):
1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu.
2. van vilets, armetu.
3. van alamast seisusest.

Vaatamisi: frankofooniakuu tõotab filmielamusi

Minu jaoks tore uudis on, et märts on ETV2-s frankofooniakuu. Igal kolmapäeval kell 21.30 näidatakse ERRi koostöös Prantsuse Instituudi, Kanada saatkonna ja Valloonia esindusega mõnda viimaste aastate prantsuskeelset linateost, mis seejärel on kuu aega ka järelvaadatavad.

Kui mõnda neist filmidest vaatan, lisan siia oma mulje (kaldkirjas).

Alustan frankofooniakuu tutvustust filmist, mida kavatsen kindlasti vaadata:

„Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi ja need, eriti esimene, meeldisid mulle siis väga. Muusika filmist „Mees ja naine“ heliseb kõrvus senini ja peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Oma muljed selle filmi vaatamisest panin kirja eraldi blogipostituses.

„Tõde“ („La vérité“; Prantsusmaa, Jaapan, 2019, rež Hirokazu Kore-eda). Osades: Catherine Deneuve, Juliette Binoche, Ethan Hawke.

Pressiteates öeldakse, et filmi tegevus toimub Pariisis. Lugu räägib populaarset näitlejannast (Catherine Deneuve), kes otsustab vanaduses avaldada oma elust ausad memuaarid. Pärast memuaaride ilmumist lendab New Yorgist paugupealt kohale näitlejanna tütar (Juliette Binoche) oma mehe (Ethan Hawke) ja lapsega. Ema ja tütre suhtes algab uus etapp – päevavalgele tuleb palju uut ja nii mõnedki asjad vajavad selgeks rääkimist.

Neile, kes ootavad minu arvamust selle filmi kohta, ütlen, et jätsin vaatamise pooleli. Kuigi peaosades on väga tuntud Deneuve ja Binoche, ei suutnud süžee mind haarata.

Ülejäänud kolme filmi ei vaadanud.

„Matthias ja Maxime“ („Matthias & Maxime“; Kanada, 2019, rež Xavier Dolan). Osades: Xavier Dolan, Gabriel D’Almeida Freitas.

Film kahest eluaegsest sõbrast, Matthiasest ja Maxime’ist, kelle sõprus pannakse proovile, kui nad osalevad lühifilmis, mille võtteil tulevad ilmsiks nende peidetud tunded teineteise vastu ja noormehed hakkavad kahtlema oma senises seksuaalses sättumuses.

„Emainstinkt“ („Duelles“; Belgia, 2018, rež Olivier Masset-Depasse). Osades: Veerle Baetens, Anne Coesens.

Eelteade nimetab seda filmi stiilseks psühholoogiliseks trilleriks. Alice ja Céline on ridaelamunaabrid ja parimad sõbrannad, kelle üheealised pojad on lähedased nagu vennad. Céline’i poeg Maxime kukub teise korruse aknast alla ja saab surma. Alice näeb juhtunut pealt, kuid ei jõua õnnetuse ärahoidmiseks midagi ette võtta. Leinav Céline hakkab sisimas sõbrannat süüdistama, leides, et Alice oleks saanud hea tahtmise korral poisi elu päästa. Pinged kasvavad...

„Põleva tütarlapse portree“ („Portrait de la jeune fille en feu“; Prantsusmaa, 2019, rež Céline Sciamma). Osades: Noémie Merlant, Adèle Haenel, Luàna Bajrami, Valeria Golino.

1760. aastal peab kunstnik Marianne maalima äsja kloostrist tulnud noore Héloïse’i pulmaportree ilma, et portreteeritav sellest teaks. Maalitav portree muutub peagi kahe naise armastuse ühistööks ja testamendiks. „Põleva tütarlapse portree“ on pärjatud enam kui 20 auhinnaga, mille hulgas on 2019. aasta Cannes’i filmifestivali Queer Palm ja parima stsenaariumi auhind, Euroopa Filmiauhindade parima stsenaariumi auhind ning kuus rahvusvahelist auhinda parima operaatoritöö eest.

Blogipostituses on kasutatud Prantsuse Instituudi veebilehe materjali.
Filmiplakatid on internetist ja neid näeb paremini neile klõpsates.

Kirjade säilimisest ja säilitamisest

 Olin just kirjutanud eelneva blogipostituse kirjalikest tekstidest ja kaduvikust, kui sain juhtumisi ühe listi kaudu kaks teadet kirjade säilimisest ja säilitamisest.

Kirjad on mulle alati südamelähedane teema olnud ja ma olen elus neid ise palju kirjutanud ning ka rohkesti kirju saanud. Esimestena tulevad meelde lapsepõlve kirjasõbrad, eriti Malle J ja Lea R  (kas olete veel kuskil alles?), aga ka väikesed Saksa- ja Tšehhimaa tüdrukud, pikapatsiline Valja kuskilt Venemaa avarustest ja paljud teised, kes mulle kirjutasid, kui mingi mu looke Sädemes või mujal ilmunud oli.

Hiljem tulid armastuskirjad, siis igasugused muud, põhiliselt sugulastelt ja sõpradelt lähedalt ja kaugelt saadud kirjad. Sajad noorte kirjad Nooruse rubriiki „Ma teile kirjutan“, mida ma ligi kümme aastat toimetasin ja millest olen veidi rohkem kirjutanud ka oma raamatus „Nooruse lugu“.

Praegu saan kirju oluliselt vähem, muidugi on need nüüd e-kirjad ja ka sellistena üsna harvad. Aga mitmesuguseid seiku seoses kirjadega tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Sestap meeldib mulle ka listi kaudu tulnud teade, et Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kuulutavad välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Kirjavahetusi ja mälestusi kirjavahetustest oodatakse arhiivi 1. detsembrini 2021.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,“ selgitab selles teates Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo. Kogu teate teksti ühes vajalike kontaktidega saavad huvilised lugeda siit.

Muu hulgas soovitatakse mälestuste ja mõtiskluste kirjutajatel oma tekstides käsitleda järgmisi teemasid:
Kuidas kirjavahetus alguse sai, kui sage see oli ja kui kaua see kestis?
Kas suhtlus kirjade adressaadiga kulges põhiliselt kirjade kaudu või hõlmas ka tavasuhtlust?
Milline oli kirjade vahetamise ja tavasuhtluse suhe?
Mis kirjavahetuse juures teid köitis?
Mis olid kirjavahetuse põhiteemad ja kuidas te neid arendasite?

Teine listikiri tõi minuni teate, et homme, 30. oktoobril toimub Kirjanike Maja musta laega saalis Raimond Kaugveri kirju sisaldava raamatu „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020) esitlus. Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.

Lõiguke sellest teatest:
„Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele. Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid on ennekõike kirjutatud selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid nii selles kui ka järgmistes pole ta loobunud vaimse maailmavallutuse ambitsioonidest, puistates varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust ja meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.“

Raimond Kaugver oli paljude jaoks oluline ja armastatud menukirjanik. Minu isa tundis teda nii soomepoisi-ajast kui ka töö kaudu Tallinna Trammitrustis. Sestap lugesin lapsena põnevusega tema üldse mitte lastele mõeldud „Keskpäevavalgust“, millest olen kirjutanud oma teises blogis, ja hiljem ka elulooromaani „Nelikümmend küünalt“. Tore, et tema kirjad säilinud on ja nüüd ka raamatuna ilmunud. Kindlasti tahavad paljud neid lugeda.

Vaatamisi: „Geenius ja hullumeelne“

Järelvaatamisvõimalus, mida ERR-i telekanalid ja Jupiter pakuvad, on mulle väga oluline muu hulgas ka seetõttu, et pikki filme järjest tervikuna vaadates kipun väsima, aga järelvaadates saan seda teha neid poolitades ja süvenedes mitmel päeval ja mulle sobival ajal. Eile ja täna nähtud film oli minu jaoks tõeline kingitus ja kuulub päris kindlasti oma mõju poolest minu selle aasta ekraanielamuste tippu.

Võib ju kahelda, mida huvitavat saab olla filmis sõnaraamatu tegemisest, aga „Geenius ja hullumeelne“ (The Professor and the Madman; Iirimaa, USA, Suurbritannia, 2018, rež Farhad Safinia) on erakordselt pingeline ja kirglik film. Kaks peategelast, professor James Murray (Mel Gibson) ja Yale'i ülikooli endine õppejõud, dr William Minor (Sean Penn) on mõlemad oma meeletuses ülihuvitav paar, kes tajuvad keele, sõnade ja tähenduse arengut ning seda, et iga sõna muutub oma tähenduse valgusel kauniks.

Murray alustas 19. sajandi teisel poolel Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostamist ja sai Minori näol endale ootamatu abilise. Aga nende mõlema kohtumiseni on veel aega, nende sügavalt komplitseeritud saatused hargnevad filmis paralleelselt, et siis jõuda nende vapustava esimese kohtumise stseenini.

Kes ikkagi on hull, kes ikkagi on geenius, missugune on geniaalsuse ja hullumeelsuse suhe, kas hull tuleks jätta ta pettekujutelmade küüsi või väärib ta ka rängema süüteo puhul andestust, võimalust teha seda, milleks tunneb endas kutsumust?

Ja kas seesama näiliselt lihtne sõnaraamatu tegemine ei ole oma olemuselt töö paljudele põlvkondadele, sest ükski keel ei jää igavesti muutumatuks?

Kas armastus toob alati kaasa vastuarmastuse ja kas igast sõprusest saab päris sõprus?

Naistegelased (Natalie Dormer ja Jennifer Ehle) on samuti omapärased ja isepäised, ühtaegu üllalt tugevad ja hapralt haavatavad. Nemadki panid mind oma saatusele kaasa elama. Üldse on selles filmis paljude tegelaste rollid, sealhulgas lapsed, väga hästi mängitud.

Õnneks ei jäänud see film mul nägemata.

* * *
Põhjalikumalt on selle filmiga seonduvast juttu Tartu Linnaraamatukogu blogis „Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“:
https://raamatukava.wordpress.com/2020/09/10/geenius-ja-hullumeelne-laupaeval-12-septembril-kell-2220-etvs/

Kursuseraamatust, natuke ka muust

1. septembril oli mu kodulähedases koolis iga pooleteise tunni järel aktus. Esimese klassi lapsed läksid kella 12-ks. Nii vahvad, tähtsust täis, lilled peos ja näod ootuspõnevil. See päev toob alati meelde mu oma esimese koolipäeva – nii ammu, ammu. Aga seekord näisid ka suuremad õppurid kooliminekut rõõmuga võtvat – ikkagi vaheldus pärast koroonast pealesunnitud kaugõpet ja võimalus klassikaaslastega kohtuda.

Meenus, et ma polegi siin kirjutanud, et augusti lõpus valmis mu tublide kunagiste ülikoolikaaslaste kokku pandud kursuseraamat „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille esitlus oli kursuse kokkutulekul.

Esialgu on see pdf-versioonis digiraamat kättesaadav ainult kitsamas ringis, aga peagi ka avalikult. 

* Täiendus 3. nov 2020.  ISBN: 9789916401309
Püsilink ESTERis: https://www.ester.ee/record=b5376314*est

* Täiendus 23. dets 2021. Raamatut tervikuna saab lugeda Digaris: 
https://www.digar.ee/arhiiv/et/nlib-digar:447608

Kogumiku on toimetanud Ann Seilenthal, kujundanud Tõnu Seilenthal, tekste – mälestusi Tartu ülikoolist, õppejõududest, kaastudengitest, tollest ajast ja olustikust koos meid saatnud suundumustega – on lisaks eelnimetatutele Mart Siimannilt, Rutt Hinrikuselt, Anne Lillelt, Paul Hagult, Andrus Saarelt, Mall Kaevatsilt jt. (Siinkirjutajalt ka jupike,  mis mu blogi lugejatele juba tuttav on.)

Raamat valmis just sobivalt ära märkima seda, et meie ülikoolitee algas 55 aastat tagasi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Teisest raamatust ka. Septembri alguspäevil tulid kirjastusest esimese poolaasta raamatumüügi arvud. Tore, et nüüdseks kolm aastat tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ ikka ostetakse, kuigi tasapisi. Võib-olla on ka paras aeg selle raamatu olemasolu veel kord mu blogi lugejatele meenutada. Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole minu elulooraamat, vaid ajakirja Noorus lugu, milles minu elust (ja mu kolleegidest) on juttu ainult nii palju, kui see ajakirja käekäigu kirjeldamiseks vajalik.

Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane“

Mika Waltari
„Sinuhe, egiptlane“
Viisteist raamatut arst Sinuhe elust u. 1390-1335 e. Kr.
Soome keelest tõlkinud Piret Saluri.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mika Waltari „tellistest“ olen sel aastal lugenud „Mikael Karvajalga“ ja „Sinuhet“. Usun, et hästi paljudel mu blogi lugejatel on „Sinuhe, egiptlane“ (Sinuhe, egyptiläinen, 1945) ammu loetud, sest suur hulk minu tuttavatest on seda maininud oma noorusajal loetu hulgas vaimustava kogemusena. Teised jälle on öelnud, et „Sinuhet“ tuleb ikka ja jälle uuesti lugeda või vähemasti lehitseda, sest aastatega läheb see teos üha paremaks nagu hea vein ning ühes lugejale tarkuse lisandumisega tulevad esile romaani need tahud ja mõtteselgus, mida noorpõlves lugedes tähele ei osatud panna.

Seda hiigelromaani varem või mitmeid kordi lugenud inimesed on oma muljeid nii palju jaganud või kirja pannud, et mul on üsna raske neile midagi lisada. Mõned mõttekäigud siiski.

Sinuhe elukäik keset muutlikke aegu ja vaaraode muutlikku meelt on kahte osasse jaotatud ülimahukas romaan, mille kohta võiks oletada, et see võib olla ebaühtlane ja laialivalguv. Kuid Mika Waltari on suutnud luua algusest lõpuni köitva ja huviga jälgitava teose, milles on nii ülimat traagikat kui ka reibast nalja. Ka päris lõpp ei vaju ära, vaid suudab lugejat üllatadagi. 

Waltari keelekasutus, mille Piret Saluri on sujuvalt edasi andnud, on väljendusrikas. Kõik tegelased räägivad neile omasel kombel, mõned neist vägagi mahlakalt; kirjeldused on värvikad, arutluskäigud sügavsisukad.

Just need arutlused usust ja elust, vaestest ja rikastest, Amonist ja Atonist, südame sunnist ja tõe vajadusest, vaprast aususest ja salvavast salalikkusest, suutlikkusest ja suutmatusest, aust ja autusest on minu meelest „Sinuhe“ kõige paeluvam osa, mida juba raamatu esimestest lehekülgedest alates tahtnuksin uuesti üle lugeda.

Kui kõik enam kui seitsesada lehekülge loetud said, siis oli nende hulgas vaid üksikuid selliseid, millest lugedes üle libisema kippusin, põhiosas oli loetu ja tegelaste saatus hingeminev ning ma mõistan, miks see on paljude lemmikraamat.

„Arsti ees on ka vaarao alasti,“ teab üksildane Sinuhe oma kogemustest hästi, kuid ei oska aimatagi, et kunagi teab ta vaarao(de) saladustest liiga palju. Rahvas oma arvamustega on ülikute jaoks tühine nagu kärbes, keda ei tasu tähele panna, aga ometi on seesama rahvas ülikutele vajalik nii rikastumiseks kui sõjapidamiseks. Rikkad saavad rikkamateks ja vaesed vaesemateks.

Ja kuigi on palju jumalaid, ei pruugi neid olla piisavalt, et inimesed õnnelikuks saaksid. Jumalad on omavahel vaenulikud ja vastuoludes, samamoodi neid uskuvad inimesed. Võib-olla on siis tõesti parem kummardada leitud mardikaehet, mis tänu pidevale ülistamisele jumala aupaiste ja õnnetoova mõju omandab.

„Sinuhe, egyptiläinen“
WSOY, 1945.

Soome kirjandusteadlane Kai Laitinen nimetab Mika Waltarit (1908-79) välismaal tuntuimaks soome kirjanikuks ja tema „Sinuhet“ suureks desillusiooniks, millest kujunes rahvusvaheline bestseller. Muud Soome kirjandusteadlased on rõhutanud, et selles romaanis ei väljendu mitte ainult vaarao(de) aegne elu, vaid see analüüsib soome keskklassi pettumust ja resigneerumist pärast sõda, kui paljudel kesksetel väärtustel ei olnud enam katet ja tundus lohutav mõelda nagu Sinuhe, et kõik saab jälle endiseks ja ei ole midagi uut päikese all ja ka inimene ei muutu. Sinuhe ja tema orja Kaptahi loos väljendub idealisti ja realisti saatus ning sama skeemi kasutab Waltari ka oma järgmistes romaanides, mis kajastavad humanisti saatust ainelistest väärtustest täidetud toores maailmas. (Vt Kai Laitinen „Soome kirjanduse ajalugu“, Vagabund, 1994).

„... sest ma ei saa sõja asjadest aru ja kõik lahingud on minu silmis ühesugused ja kõik põlevad linnad ja tühjaksriisutud majad on minu silmis ühesugused ja nutvad naised ja vigastatud kehad on ühesugused minu silmis, kus ma neid ka kohtan.“

„Ma olen ju kõike seda kirjutanud iseenesele, et jaksaksin elada, ja et endale seletada, miks ma olen elanud.“

Niihästi tõlkija kui ka toimetaja on suurt ja hoolikat tööd teinud. Paradoksaalselt annab sellest hoolikusest aimu ka paksus köites leiduv omapärane apsakas: nimelt on lk 147  ilmselt üks neist või mõlemad mõtisklenud, kas õige on kirjutada paber või papüürus ja sellest on sündinud veidi segane lause, kus sees nii paber kui papüürus. Muide, vaatasin soomekeelsest originaalist, et Waltari on selles lõigus (nagu veel mujalgi paaris kohas) kasutanud paberit, aga kas egiptlased tollel ajal paberit mõistsid teha ja tarvitada on küsitav.

Nii või teisiti –  vaieldamatult on „Sinuhe, egiptlane“ meistriteosena ja meistri teosena mõjuv ka nüüdisajas.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

HOIATUS: Neile, kes kavatsevad „Sinuhe, egiptlast“ lugeda, ei soovita ma seda postitust siit edasi lugeda, sest nii nagu „Mikael Karvajala“ puhul panen siia enda jaoks ka nüüd võrdlemisi pealiskaudselt kirja iga raamatu tegevustiku.

I osa
1. raamat – „Kõrkjalootsik“. Mõtliku ja poeetilise algusega teeb maapaos olev Sinuhe teatavaks, et kirjutab endale. Vaestearst Senmut ja tema naine Kipa leidsid jõel ujuvast kõrkjalootsikust vastsündinu ja võtsid ta kasvatada.. Sinuhe on teistest lastest peenema kondiga ja ilusam, võimalik, et mõne rikka heidiklaps. Võib-olla toovad kunagi selgust  kõrkjalootsiku linnupüüdjasõlmed. Sinuhe tahab seitsmesena saada sõduriks, kuid isa viib ta kohtuma endise kangelase Intebiga, kes on inetu, vigane ja joomar, ning Sinuhe muudab meelt ja nõustub kirjatarkust õppima. Õppides hakkab lugemine ja kirjutamine talle meeldima. Ka on vana Oneh, tema esimene õpetaja, tark ja oskab kooliasju poistele huvitavaks teha. Sinuhe sõbruneb väga hästi joonistava Thotmesiga. Isa palub poisi õpetamisel abi kuninglikult koljuavajalt Ptahorilt. Pärast talle korraldatud joomaõhtut otsustab Ptahor aidata Thotmesil saada kunstnikuks ja Sinuhel õppida arstiks. Kuni selle ajani on Sinuhe õnnelik.

2. – „Elu maja“. Sinuhe läheb Elu majja, kus saab alama astme preestripühitsuse ja ka arstikoolituse. Sinuhe häda on, et ta tahab liiga palju teada, miks on nii ja mitte teisiti, miks asjad toimivad, miks üks ravi mõjub ja teine mitte jne. Tema miksidele ei vaadata Elu majas hästi. Sinuhe pettub Amonis, sest tunneb jumala hääles ära purjutanud preestri hääle. Ta kohtub templis kauni naisega, kelle nimi on Nefernefernefer ja kes kingib talle sõrmuse. Sinuhe on naise ja esimese suudluse lummuses.  Mõne aja pärast otsib ta üles lapsepõlvesõbra Thotmese, kes on kunstikoolist minema kihutatud, sest ei püsinud sealsetes raamides. Tagasi Elu majas on Sinuhe abiks Phatori koljuavamiste juures ning läheb Phatori abilisena vaarao Amenhotep III ravima. Sinuhe ei tunne pärast usus pettumist end enam õnnelikuna.

3. – „Teeba kirg“. Vaarao kolju avamine lõpeb tema surmaga. Phator ja Sinuhe saavad teenitud tasu, hea söömingu ja surma rituaali, millel Sinuhe saab uue nime: Sinuhe, kes on üksildane. Troonipärija läheb kõrbesse vaarao hingega hüvasti jätma ja saab püha haiguse (tõenäoliselt langetõvehoo), millega Sinuhe aitab tal toime tulla. Nad kohtuvad sõduriks sooviva Horemhebiga, kes koos nendega vaarao õukonda tuleb. Valitsejaks saab troonipärija ema kuninganna Teje, kes on noorena olnud tavaline linnupüüdja. Sinuhe hakkab arstiks, sisustab oma majakeses vastuvõturuumi, kuhu Thotmes temast pildid maalib. Ta saab endale ka truu ühesilmalise orja Kaptahi. Sinuhel on Teebas kaks kirge. rikkus ja lõbutsemine. Kord tuleb Horemheb talle kurtma oma rahulolematust eluga õukonnas ja armastust troonipärija õe Baketamoni vastu. Lohutuseks viib Sinuhe ta lõbumajja ja kohtab seal oma igatsuste naist Neferneferneferit, kes kasutab ära tema kirepuhangu ja jätab ta varatuks.

4. – „Nefernefernefer“. Kirg Neferneferneferi vastu sunnib õnnetut Sinuhet talle loovutama ka oma vanemate vara, nende hauakoha ja igavese elu jaoks mõeldud varanduse. Nefernefernefer  laseb ta lõpuks oma majast (Bastet – kassjumal) välja visata. Kõigest ilma jäänud vanemad tapavad enda, kuid väljendavad Sinuhele jäetud läkituses oma armastust. Sinuhe otsustab nad palsameerida ja läheb tööle Surnute majja. Surnupesijad on rämedad, ropud ja hoolimatud mehed, Sinuhe sõbruneb vaid ajueemaldaja Ramosega. 40 päeva pärast viib Sinuhe oma vanemate palsameeritud kehad salaja Kuningate orgu ja matab vaarao viimase puhkepaiga juurde. Ta leiab mardikaehte ja tutvub endise kaevandusorjaga, kellega koos röövib ühe rikkuri hauakambrit. Teebasse naastes on Sinuhe rikas, kuid tema südant täidab häbi. Ta tasub oma võla Kaptahile ja nad põgenevad koos Süüriasse.

5. – „Habirud“. Smürna linna ja Süüria elu kirjeldus. Julma Baali võrdlus Egiptuse jumalatega. Sinuhel läheb tänu Kaptahi nutikusele hästi, ta on rikas ja Süüria arstid peavad temast lugu. Amori kuningas Aziru parandab Sinuhe juures hambaid ja armub tema orjatüdrukusse. Sinuhe kingib tüdruku talle ja saab tasuks lubaduse, et Aziru on tema eluaegne sõber.   Mässavad habirud (arvatavasti heebrea hõimude eellased) tulevad röövretkedele. nende vastu sõdivaid egiptlasi juhatab Horemheb, kellel on nüüd juba kullast väejuhipiits. Sinuhe tahab näha sõda ja aidata abivajajaid arstina. Kirjeldab detailselt nähtud sõjakoledusi ja oma vastumeelsust verevalamise suhtes. Lahingumöllu armastav Horemheb teeb talle ettepaneku, et Sinuhe koguks eri maades kuulsust arstina, aga oleks ühtlasi Horemhebi silmadeks ja kõrvadeks ning annaks talle teateid võimalike vastaste kavatsustest. Sinuhe tunneb, et Horemheb on määratud millekski suuremaks ja ta otsustab Horemhebile alluda. Vaarao (kelleks juba mõnda aega on troonipärija, kes on abiellunud Nofretetega) on Horemhebile rohke verevalamise pärast pahane ja kutsub ta koos tema väega Egiptusesse tagasi.

6. – „Valekuninga päev“. Sinuhe kirjeldab Mitannimaad, mis tasapisi alla käib ja tunneb hirmu sõjakate hettide ees. Sinuhe meelest on see surev maa. Edasi läheb Sinuhe Babülooniasse, mis on rikas ja viljakas maa, mida valitseb noorukist kuningas Barraburiaš, kelle kireks on mänguasjad ja lapsepõlvest alates üles kasvatatud lõvi. Kuningal valutab hammas, Sinuhe julgustab ja ravib teda ja kui hambaarst kuninga hamba välja tõmbab, lubab ta Sinuhele suure tasu. Sinuhe palub tasuks võimalust vaadata sõjaväeparaadi, mille ajal ta loendab Horemhebi jaoks vägede suurust. Kaptah on kuninga meelest väga veider ning ta laseb Kaptahist teha valekuninga päeva pidustuste valekuninga, kes peab päeva lõpul surema. Kaptah käib valekuningana ka kuninga naistemajas, kuhu on teiste hulka toodud tantsijatar Minea, kes on oma kodumaal jumalale pühendatud ja ei taha, et mehed teda puutuksid. Sinuhe kavaldab kuninga üle ja põgeneb öö varjus Kaptahi ja Mineaga Babülooniast, kus ta omandas rohkesti uusi teadmisi ja kuulis astroloogidelt, et on kõrgestisündinud.

7. – „Minea“; 8. – „Pime maja“. Minea hakkab Sinuhele järjest rohkem meeldima. Sinuhe on tüdinenud kõikidest jumalatest, keda on palju, aga keda kummardatakse inimeste hirmude pärast. Ta lubab viia Minea Kreetale, kuid enne käivad nad hettide maal. Sõjameelsed hetid varustavad end vaarao vastu tõusmiseks. Sinuhe kogub andmeid Horemhebile ja hangib ka noa, mille materjali oskavad hetid ainsana kasutada ja töödelda. 8. raamatus jõuavad Sinuhe, Kaptah ja Minea laevaga Kreetale, Minea ei varja enam oma tundeid Sinuhe vastu ja muutub enne härgjumala majja sisenemist järjest nukramaks. Sinuhe ja Minea purustavad kannu ja kuulutavad end meheks ja naiseks, kuid Minea säilitab oma neitsilikkuse. Täiskuu ajal viib Minotaurus ta jumala majja, kust keegi pole veel tagasi tulnud. Käivad kuulujutud, et lõbujanuliste ja püsimatute kreetalaste jumal on surnud ja riiki, eriti selle merendust ähvardab allakäik. Kui Minea tagasi ei tule, sisenevad Sinuhe ja Kaptah Minotauruse labürinti, leiavad sealt tapetud Minea ja veel paljude ohvrite jäänused. Jumal on tõesti surnud ja saades aru Minea ohvri asjatusest, hakkab Sinuhe jooma. Kaptah suudab ta siiski viimasele Süüriasse minevale laevale viia.

9. – „Krokodillisaba“. Sinuhe on Süüriast eemal olnud kolm aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Süürlased on egiptlaste vastu vaenulikud. Sinuhe viiakse Amorimaale kuningas Aziru poega ravima. Pärast vaevarikast kihutamist sõjavankritega selgub, et kuningapoeg on nutnud esimese hamba tuleku pärast. See on seni kõige humoorikam koht kogu teoses. Seejärel pöörduvad Sinuhe ja Kaptah tagasi Egiptusse. Sinuhe hakkab elama Teeba vaestelinnas ja ravib vaeseid tasuta. Kaptah hoolitseb tema ja enda varanduse kasvu eest, ostab kokku kinnisvara, teravilja jm. Ostab endale ka „Krokodillisaba“ kõrtsi sadamas, kus müüakse maailma kangeimat jooki, mille retsepti teavad ainult endine kõrtsmik ja tema tütar Merit. Sinuhele hakkab Merit meeldima. Suur osa sellest raamatust kirjeldab Atonisse uskujaid ja nende lahkhelisid Amonisse uskujatega. Sinuhele hakkavad Aton ja sellega koos ka vaarao tõekspidamised mõjuma.

II osa
10. – „Taevakõrguse linn“. Amoni ja Atoni pooldajate vastuolude tõttu on rahutusi maha suruma tulnud vägedega tagasi jõudnud ka Horemheb. Ta ei ole enam kõrgem väejuht ja saab veeta Sinuhega mõned päevad, vaadates, kuidas tema võitlema koolitatud sõdurid tegutsevad käpardist uue ülemjuhataja alluvuses. Kui selle tegutsemine ei too vaaraole soovitavat Amoni langemist, saab Horemheb endale kolmeks päevaks vaarao õigused, juhatab vägesid nii, et Amoni võim kukutatakse, tema preestrid põgenevad, kuju võetakse maha. Kaoses linnas otsustab Sinuhe kätte maksta Neferneferneferile, röövib naise sõdurite abil ja viib Surma majja surnupesijatele mõnitamiseks. „Krokodillisabas“ veedab ta öö Meritiga, keda ka naiseks kosib. Merit eelistab jääda vabaks. Vaarao Amonhotep IV võtab nimeks Ehnaton, et tõestada oma pühendumist Atonile. Horemheb võtab Sinuhe kaasa vaarao Kuldsesse majja, kus Sinuhe keskusteleb vaaraoga Amonist ja Atonist ning annab kaunile Nofretetele arstinõu. Ta kohtub ka vaarao kunstnikuga, kelleks osutub tema sõber Thotmes, kes lubab teha Horemhebi kuju. Rahvas ründab vaarao kandetooli kandjaid ja Horemheb saadab rahva vastu sõdurid. Vaarao jälestab nähtud veresauna ja rahva suhtumist endasse, lahkub Teebast, purjetades kümne päevateekonna kaugusele maale, kus inimesed tunduvad talle õnnelikud ja kuhu ta rajab Ahet-Atoni linna. Tal on palju riigiarenduse mõtteid, eelkõige seoses kultuuri, hariduse ja Atoni-kummardamisega, Kuninglik koljuavaja Sinuhe suhtub neisse kriitikaga, sest teab, mis mujal maailmas toimub, kuid toetab siiski vaarao seisukohti. Ahet-Atonisse rajatakse Surma maja, kuhu teiste surnupesijate hulgas tuleb ka Sinuhe tuttav Ramose, kes räägib talle, et Nefernefernefer põhjustas surnupesijate hulgas palju segadust ja lahkus Surma majast veel rikkamana kui varem. Sinuhe kättemaks luhtus.

11. – „Merit“. Vaarao tahab sõjaväe laiali saata, kuid Horemheb takistab seda, sest Süürias on palju rahutusi ja Aziru tungib oma vägedega sinna.  Thotmes teeb Nofretetest kuju. Nofretete nukrutseb, et tal ainult tütred sünnivad. Teebat valitseb preester Eje ja see on Egiptuse majanduskeskus, kus rikkad järjest rikastuvad ja vaesed muutuvad vaesemaks. Kümme aastat Taevakõrguse linnas olnud Sinuhe pöördub Teebasse tagasi. Kaptah on mitmekordistanud enda ja Sinuhe varandust, kiitleb viljakaubaga. Sinuhe käsib vilja jagada vaestele uusmaasaajatele. Sinuhe kohtub Tejega, kes avameelitseb, et on mõtelnud välja Atoni, et kukutada Amon. Sinuhe näeb, et Teje punub vaipa linnupüüdjasõlmedega, ja hakkab midagi aimama oma kõrkjalootsiku kohta. Teje kiitleb, et vaarao teised naised ei sünnitanud ühtki poega ja seepärast sai vaarao järglaseks tema poeg Ehnaton. Sinuhe õpetab Elu majas arste ja teeb kolm koljuavamist. Käed on nõrgemaks ja nägemine viletsamaks jäänud. Amoni preester Hrihor tutvustab talle Amoni ravi ja annab „viimse arstimi“ pidevaid peavalusid kannatava vaarao jaoks. Teje sureb. Õuedaam Mehunefer räägib Sinuhele, et Teje saatis Mitanni printsessi poja kõrkjalootsikus jõele. Mehuneferi eest pagedes võtab Sinuhe Ahet-Atonisse kaasa Meriti koos nelja-aastase poisi Thotiga. Ehnaton saadab Sinuhe Süüriasse Azirult rahu ostma.

12. – „Veekell mõõdab aega“; 13. – „Atoni riik maa peal“. Horose templisse püstitatakse Horemhebi kuju. Horemheb soovitab Sinuhele läbirääkimistel Aziruga mitte loobuda Gazast, mida Egiptus vajab oma tugipunktina. Sinuhe raske teekond Aziru juurde ja rahu kauplemine.  Ahet-Atonis jätkuvad vaarao peavalud ja nägemused. Nofretetel sünnivad ainult tütred ja ta peab selles süüdlaseks oma mehe nõrkust. Kaptahil edeneb viljaäri, Merit õpetab Thoti Sinuhed isaks kutsuma. Egiptuse olukord halveneb. Eje soovitab loobuda Atonist ja anda kõik õigused jumal Amonile, keda rahvas endiselt suures osas pooldab. Horemheb soovitab vaenlasi rünnata. Vaarao valib oma tee, kuid see toob kaasa järjest suuremad rahutused. Sinuhe annab poole oma viljast ja kullast Horemhebile, poolest tehakse Atoni nimel vaestele leiba. Kaptah soovitab viia Merit ja Thot vaenutsevast Teebast minema, kuid Sinuhe ei kuula teda ja näeb, kuidas Amoni pooldajad nad tapavad. Kaptah ütleb Sinuhele, et tolle üksildus on nüüd täielik, sest Thot oli tema poeg. Sinuhe läheb Ehnatoni juurde ja kasutab Hrihori antud ravimit. Uueks vaaraoks saab Ehnatoni väimees Tuti – Tutanhamon, kes mõtleb palju surmale.

14. – „Püha sõda“. Horemhebi juhtimisel võitlevad egiptlased hettidega ja seejärel lähevad sõjakäigule Süüriasse. Horemheb võtab rikastelt poole nende varast sõjaväe jaoks, lubab tulevikus võtta allesjäänud osast veel poole ja seejärel taas allesjäänust poole. Memphis on kujunenud Horemhebi vägede väljaõppelinnaks. Tema vaprad „pasakärsad“ on saanud hea väljaõppe. Hetid kaotavad neile kõrbes oma veetagavarad ja annavad alla. Gazas on Horemhebiga kaasas ka Sinuhe, kes leiab sealt eest ootamatu üllatuse Horemhebi salakuulaja näol, keda Gazas vangis hoitakse. Selle raamatu sõjakirjeldused on julmad ja hoogsad. Aziru ja tema pere hukkamine. Arutlus väärikusest. Sõjaraskused aetakse noore Tutanhamoni süüks.

15 – „Horemheb“. Vananenud Sinuhele saab osaks ootamatu ülesanne, mis täidab ta süütundega. Eje on vaarao, Horemheb naitub kaua ihaldatud Baketamoniga. Tundelised kivimaja-episoodid. Horemheb saab vaaraoks ja lubab taastada Egiptuse võimsuse. Kibestunud Sinuhe käib linnas tõde kuulutamas. Kaptah muutub järjest rikkamaks ja lugupeetumaks. Horemheb pagendab Sinuhe, kes mereäärses üksilduses paneb kirja viisteist raamatut.

Mingi

Võimalik dialoog:
„Mis su aadress on?“
„Mingi tänav ...“
„Mis tänav see on?“
„Mingi tänav.“
„Kuidas nii?“
„Noh, Mingi tänav.“

Mingi tähendused Sõnaveebis:
selline, mis või kes on lähemalt määratlemata, täpsemalt teadmata vms; ükskõik milline;
rõhutab halvustavat vm suhtumist.

Võimalikud ka variandid:
mink, mingi = Ameerika naarits;
mink, mingi = kosmeetiline vahend näojume muutmiseks ja värskendamiseks või selle abil saavutatud tulemus.

Võib ka käskida või küsida:
Mingi ennast!
Miks sa ei mingi ennast!

Võimalik lause:
Mingi tänaval sai mingi tütarlaps mingi abil mingi näo pähe.

Eks neid võimalusi ole veel. Mingi tänava elanikel paluksin nimeväänamise pärast mitte pahandada, nende tänaval on täitsa vahva, omapärane ja mitmeti mõistetav nimi. Igaühele midagi.

Tegelikult on see postitus tehtud lihtsalt selleks, et proovida, millised on mulle eilsest pakutava Bloggeri uue töölaua kasutusvõimalused, seega ei oma mingit suuremat tähtsust, vaid on üksnes käeharjutuseks.

Ja tänavakunsti lipiku saab see postitus seetõttu, et ka tänavasildid mõjutavad meid tänaval (õues, väljas...) esteetiliselt.

Moblafotod, 19. juuli 2020.

Ben Okri „Vabadusekunstnik“

Ben Okri
„Vabadusekunstnik“
Inglise keelest tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2020.

Mahult on Ben Okri „Vabadusekunstnik“ („The Freedom Artist“, 2019) just selline romaan, mille võiks kiiresti läbi lugeda. Aga kirjanik on raamatu alguses soovitanud: „Loe aeglaselt“, mis toob mõtteisse ladinakeelse väljendi  festina lente –  kiirusta aeglaselt, sest paradoksaalsel kombel mõistad, näed, jõuad, teed ja taipad siis rohkem kui uisapäisa rutates.

Okri soovitust tasub tõsiselt võtta, sest tema teostele omaselt on ka „Vabadusekunstnik“ väga ilusasti kirjutatud raamat, mille kaunisõnalises vetevoolus kümmeldes on kerge unustada, et lisaks ilule on tema sõnus ka hästi palju mõtete kullateri peidus. Tasapisi lugedes saab lugeja minna süvitsi, „minna sisse“, nagu kõlab raamatus veel üks oluline soovitus.

Pealegi on Okri raamatutega mõnikord nii, et neid kiiresti ja palju korraga lugedes võib lugejat häirima hakata just nende muinasjutuline ilu ja luulelisus, ahvatlev lüüriline romantika. Aeglaselt ja süvenedes lugedes saab kirjapandut nautida, näha selle iseäralikku teispoolsust, leida sõnade sarmi tagant ideede kaalukust.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Olen tähele pannud, et enamasti annavad raamatute annotatsioonid – need lühidad sageli ka tagakaanele kirjutatud sisututvustused teose olemusest moonutatud pildi. Nii on minu arvates ka seekord, sest lisaks noormees Karnaki Amalantise otsingutele on „Vabadusekunstnikus“ ka teised tegevusliinid ja rohkesti mõtisklusi kunstnike, kirjanike, poliitikute jt osast siis, kui inimesed tunnetavad, et nad on vangis universumis, maailmas ja iseenese kehas. Kui nad hakkavad vangisoleku kohta küsimusi esitama, siis viiakse nad vanglasse.

Mind köitis kõige rohkem noorukese Mirababaga seostuv tegevusliin, tema imepärane pühitsemine müüditalletajaks ja uueks müüdiloojaks. Kaasahaarav oli ka raamatupoe tüdruku Ruslana vankumatu usk oma isa õpetustesse ja sellega seostuv kindlameelsus Hierarhia vastu astumisel.

Huvitavalt kirjeldab Okri inimeste erinevust, ellusuhtumise muutumist, rusutuse kasvu, millega kaasneb pidev ärevus; ühiskonna muutumist järjest ohtlikumaks, aga ka ohtude vastu astujaid. Okri raamatut on iseloomustatud kui väga poliitilist teost, düstoopiat, aga minu arvates võiks seda samavõrra ka hoiatusteoseks pidada. Lugedes tasub mõtelda, kui lähedal me ise oleme sellele maailmale ja sellisele ühiskonnale, nagu Okri kujutab.

Tekstinäide raamatu alguspoolelt: „Õige pea olidki vanad müüdid haihtunud. Vanad muinasjutud unustati. Lastele õpetati uusi lugusid, uusi versioone, ning muud nad ei teadnudki. Need, kes olid vanemad, pidid uute versioonidega uuesti tutvust tegema. Peent toonimuutust nad ei märganud.
Nõndaviisi, ilma et oleks tehtud midagi nähtavat, muudeti vesi, mida inimesed jõid, mõistmise vesi, täiesti teistsuguseks.“

Edvard Munch „Karje“

Okri „Vabadusekunstniku“ illustratsiooniks sobiks minu arvates väga hästi Edvard Munchi kuulus maal „Karje“ (1893). Sellest hoolimata, et Munch ei saanud midagi teada sellest, et kunagi sünnib Ben Okri, kes kirjutab romaani, mille lugejates tema „Karje“ äratundmismeeleolu põhjustab.

Selles, et Okri „Karjet“ teab, ma ei kahtle, sest tegu on väga erudeeritud kirjanikuga, kelle teadmisterohkus tema teostest pidevalt läbi kumab, olles sedaviisi osa „kõikide saatuste lõpmatust valgusvõrgust“, mis  ka „Vabadusekunstniku“ lugejatega kõneleb.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Nigeeria päritolu inglise kirjaniku Ben Okri teostest olen selles blogis ka varem kirjutanud: http://iltaka.blogspot.com/2018/08/ben-okri-liigagi-lummav-maagia.html