Ruth Rendell „Silmale ilus vaadata“

Ruth Rendell
„Silmale ilus vaadata“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Õigupoolest peaks sellest raamatust kirjutama mõni Ruth Rendelli loomingu arvukatest fännidest. Tean, et Eestiski on palju neid, kes tema teoseid koguvad ja kellel nii riiulil kui ka loetud on kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud, lisaks veel palju algkeeles.

Mina olin varem lugenud ainult „Mirabilia“ sarjas ilmunud õhemapoolset (u 140 lk) „Mõni luiskab, mõni sureb“, mis on üks Rendelli paljudest peainspektor Wexfordi lugudest, ja lootsin, et ka „Silmale ilus vaadata“ on midagi taolist.

Kuid ei. „Silmale ilus vaadata“ on palju mahukam (312 lk) ja räägib krimiloo läbi mitme põlvkonna. See on väga hoolikalt kokku klapitatud tegevustikuga ja läbi mõeldud pikkade kirjeldustega kriminaalromaan.

Kirjeldamine näib olevat Rendelli meelistegevus. Ta kirjeldab kõike: peeni ornamente mööbliesemetel, puhtaks küüritud tubade õhustikku, daamikleitide õhulisust ja värvigammat, ehtekive ja majadel looklevaid ronitaimi, autode detaile ja pealispinna kriimustusi, tegelaste hingetõmbeid, elu- ja surmahetki, suguseltside käekäiku...

Kirjeldustes peituvad niihästi selle krimka põnevus kui ka kohatine venivus. Oleksin eelistanud kiiretempolisemat jutustamisviisi. Aga Rendell räägib oma tegelastest, nende keskkonnast ja elustiilist pigem liiga palju kui liiga vähe.

Sümpaatseid inimesi on teoses vähe. Õigupoolest on neist suurem osa vähemalt alguses, esmapilgul sümpaatsed, kuid siis hakkavad moonduma: avalduvad petlikkus,  maniakaalsus, foobiad, allutamistahe, omandikirg, vägivald, halvad kavatsused mõrvadeni välja. Kummalisel kombel on romaanis segunenud iluiha ja tohutu tuimus, soov teisi vangistada ja allutada kuni soovini saada kõige ilusamat ja paremat siin maailmas.

Raamatututvustusest tagakaanel: „„Silmale ilus vaadata“ jutustab kolme saatuse poolt kokku viidud inimese loo, hoides lugejat pikalt teadmatuses, kuidas nad omavahel seotud on.
Teddy kasvab perekonnas, kes temast ei hooli. Temast sirgub eraklik noormees, kel puudub empaatiavõime. Teddyst saab andekas puusepp, kes naudib ilusate asjade valmistamist, vastandudes nii ümbritsevale inetusele.
Ema mõrvast vapustatud Francine’ist kasvab kaunis noor naine, kes peab taluma kasuema üha enam kinnisideeks muutuvat liigset kaitset.
Harriet on juba lapsepõlvest kasutanud oma välimust edasijõudmiseks ja leiab end armastuseta abielust rikka vanema mehega. Ta kasutab aega, kui abikaasa kodust eemal viibib, suhete loomiseks meistrimeestega, keda ta juhutöödele värbab.
Kui need kolm lugu lõpuks põimuvad, on tulemus painav ja unustamatu.“

Krimikuningannaks tituleeritud  Ruth Rendell (1930-2015) on öelnud: „Põnevus on minu rida. Arvan, et suudan inimesi panna lehte pöörama. Nad tahavad teada, mis edasi saab. Seega seda ma neile pakungi.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

1530.

Alice Feeney „Igaühel oma tõde“

Alice Feeney
„Igaühel oma tõde“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Põneviku ingliskeelne pealkiri („His & Hers“, 2020) ütleb eestikeelsest täpsemini, et eriti olulised on sündmuste käigus kaks tegelast, mees ja naine, õigupoolest kunagised abikaasad, kes pärast lahutust kohtunud pole. Anna Andrews oli BBC lõunaste uudiste saatejuht, aga kui toimetusse tuleb tagasi naine, keda ta asendas, taandatakse Anna taas reporteriks ja saadetakse uudiseid jahtima tema kunagisse kodulinna. Sealt on leitud mõrvatud naine. Mõrva uurimist juhatab Anna eksmees Jack Harper.

Siit saab alguse sündmustik, mis põimub tagasivaadetega minevikku, uute mõrvade ja paljude ebamääraste oletuste ja kahtlustega. Alice Feeney on oma raamatus loonud keeruliste juhtumite, tunnete ja tegelaste sasipuntra, mida ta hoolikalt harutab.

Umbes raamatu keskpaigas hakkas mulle tunduma, et tean, kes osutub mõrvariks, aga siis muutus kõik taas ebaselgeks, seejärel tuli uus taipamine, aga lõpplahendus osutus siiski hoopis teistsuguseks. Sest tõepoolest on selles raamatus igaühel oma tõde. Mõni kaitseb seda, teine jälle pelgab, kolmas kahtleb, neljas ei saa millestki aru…

Sündmustiku keerdkäigud seostuvad paljude tegelaste sisekaemuste ja -vaatlustega, mis on üpris segased ja ähmased kas pidevast alkoholiuimast või muudel põhjustel. Aga ähmases olekus inimesed võivad kõikvõimalikke pahategusid korda saata ja enamasti ei mäleta, kas ja mida nad teinud on.

Valisin põneviku „Igaühel oma tõde“ kirjastuse pakkumistest lugemiseks sellepärast, et Alice Feeney töötas ligi viisteist aastat BBCs reporteri, toimetaja ja produtsendina ning ma ootasin, et krimka sündmustikus on BBC tööga seonduvat põnevust palju. See ootus ei täitunud, sest põhirõhk oli peategelaste minevikul, mis mulle kuigi suurt huvi ei pakkunud. Minu arvates võib see raamat siiski vägagi meeldida neile lugejatele, kelle lemmikuteks on psühholoogilised põnevikud.

Tekstinäiteid:
„Ajakirjandus on nagu lauamäng „Tsirkus“, kus alla viivaid teid on rohkem kui neid, mida mööda üles pääseb. Tippu jõudmiseks kulub palju aega ja üks vale liigutus võib sind algusse tagasi viia. Selle eest pole keegi kaitstud.“

„Ma arvan, et kui me saame lõpuks kätte selle, mida arvame ennast tahtvat, kaotab see oma väärtuse. See on saladus, millest keegi kunagi ei räägi, sest kui ta seda teeks, lõpetaksime me püüdmise.“

„Inimesed tegelevad liiga palju tõe väljamõtlemisega. /- - -/ Kedagi ei huvita enam tegelikkus, seda ei taha keegi meeldivaks märkida või jagada või jälgida. Ma võin sellest ju aru saada, kuid väljamõeldud elu elamine võib olla ohtlik. See, mida me ei näe, võib haiget teha. Ma arvan, et tulevikus igatsevad inimesed pigem viitteist minutit privaatsust kui viitteist minutit kuulsust.“

„Inimeste ülesleidmine on üllatavalt lihtne, kui sa tead, kuidas seda teha. Isegi nende, kes ei taha, et nad leitaks. Politsei ja ajakirjanikud kasutavad inimeste jälgede ajamiseks üpris sarnaseid vahendeid. Sind üllataks, kui lihtne see on, mitte ainult kellegi ülesleidmine, vaid ka kõige teda puudutava teadasaamine. Kõigi nende asjade, mille puhul nad tahavad, et keegi seda ei teaks.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

Betty Rowlands „Mõrv talvisel pärastlõunal“

Betty Rowlands
„Mõrv talvisel pärastlõunal“
Sarjast „Melissa Craigi müsteeriumid“.
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Mulle meeldib selle kaanepildi rahulikkus ja vanamoodsus. Maailmas jäävad mõlemad järjest harvemaks, nii rahulikkus kui ka vanamoodsus.

Praegu on inimhinged ärevil ning krimkade lugemine võib tunduda sobimatuna. Aga ka ärevatel aegadel tuleb end vahetevahel lõdvestada, et jaksaks jälle uuesti edasi tegutseda ja kesta. Stressimaandajana võib krimkadest kasu olla eriti neile, kes krimilugude lugemist alati on nautinud.

Betty Rowlands elas pika elu (6. okt 1923 – 29. juuli 2020) ja hakkas raamatuid kirjutama alles kuuekümnendates eluaastates. Muhekrimkasid on tal veerandsada, neist kaksteist Melissa Craigi müsteeriumide sarjas, kuhu kuulub ka „Mõrv talvisel pärastlõunal“ (orig „Malice Poetic“, 1995; „Murder on a Winter Afternoon“, 2018).

Eesti Raamatu veebilehel on öeldud, et varem on kirjastuselt Melissa Craigi sarjast ilmunud raamatud „Mõrv Viirpuu villas“, „Mõrv koidikul“, „Mõrv mäeharjal“ ja „Mõrv mõisahotellis“. Aga minu jaoks on selle sarja viies tekst „Mõrv talvisel pärastlõunal“ esimene tutvus Melissaga, kel pidevalt on igasuguseid sekeldusi nii oma kirjapandud kui ka tegelike mõrvalugudega seoses.

Niisiis, eakas krimikirjanik Betty Rowlands kirjutab sellest, kuidas edukas keskealine krimikirjanik Melissa Craig saab kirjastajalt ülesande kirjutada ootamatult surnud eaka  krimikirjaniku Leonora Jewelli lõpetamata jäänud sajanda raamatu kolm viimast peatükki ja seda tehes nii mõndagi põnevat läbi elab.  Võib-olla oskavad need, kes on eelmises lõigus nimetatud krimkasid lugenud, Melissat paremini iseloomustada. Minule tundus ta uudishimulikuna ja üsna ettevaatamatu ja mõtlematuna, ilma et oleks õppust võtnud nappidest pääsemistest, mida tal oli amatöördetektiivina tegutsedes korduvalt ette tulnud. Liiga usaldavana, kusjuures ta usaldas enamasti valesid inimesi, mis arusaamatuste ja hädaohtude hulka tema jaoks rohkendas.

Oma kunstnikust sõbranna Irisega, ajakirjanikust tuttava Bruce’ga ja Gloucestershire’i kriminaalpolitsei inspektori Kenneth Harrisega on tal parajalt keerulised suhted, mis vist jällegi ka varemilmunud Melissa Craigi lugusid lugenutele  paremini mõistetavad on, aga „Mõrvas talvisel pärastlõunal“ omamoodi pinget lisavad.

Peagi ilmuv „Mõrv talvisel pärastlõunal“ on üsna leebe raamat, eriti kui võrrelda selles kirjeldatud kuritegusid ja vägivalda praegu sõjaväljal toimuvaga, ja võimaldab rahulikke puhkehetki vanamoodsal kombel.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Andrea Camilleri „Eineröövel“

Andrea Camilleri
„Eineröövel“
Itaalia keelest tõlkinud Eda Ahi.
Krimiraamat, 2021.

Salvo Montalbano on itaallaste ja eriti sitsiillaste jaoks sama tähendusega kui Maigret prantslaste jaoks. Rohketes krimkades tegutsev kurjategijatega maid jagav väljamõeldud nutikas tegelane.

Andrea Camilleri (6. sept 1925 – 17. juuli 2019) oli Sitsiilias sündinud stsenarist, režissöör ja alates 57. eluaastast ka kirjanik.Tema loomingus on kesksel kohal 28 politseiromaani Salvo Moltalbanost, kes lisaks tegutses ka mõnes jutustuses ja sai laiemalt tuttavaks 15-osalises Itaalia teleseriaalis. Esimene romaan Montalbanost ilmus 1994. aastal. Viimane krimka Montalbanost ilmus pärast kirjaniku surma. Nii oligi kavatsetud, sest autor ei tahtnud Montalbanot pärast oma lahkumist n-ö ripakile jätta.

„Eineröövel“ („Il ladro di merendine“; 1996) oli kolmas Montalbano lugu. Nagu esimeses kahes tegutseb inspektor Montalbano ka selles väljamõeldud Vigàta linnakeses Sitsiilias, kus ta eriti naudib kohalike kokkade köögikunsti  ja meelsasti ei teekski midagi muud. Eriti meeldivad talle mereannid – miski pole ju neist parem, kui need on hästi valmistatud. Tema söögisedeliga ja kiindumusega hõbeheiki saab lugeja kiiresti ja põhjalikult tuttavaks, samuti nagu rohke ropendamisega, mida ta alluvate ja kolleegidega pahutsedes tarvitab.

„Eineröövlis“ õnnestub Salvo Montalbanol ühe tapmise uurimine küll endalt ära puksida, aga kohe juhtub ka teine mõrv ja selle uurimist ei õnnestu tal kaelast ära saada. Veelgi enam, eineröövli ilmumine seostab ootamatult mõlemad kuriteod ja nüüd tuleb Montalbanol oma meeskonnaga ikkagi mõlemat uurida. Toimunu osutub rahvusvaheliselt oluliseks ja Montalbanost kõrgemal võimupositsioonil seisjatega seotuks.

Itaalia krimkasid olen päris palju lugenud hulk aastaid tagasi, kui alles seda keelt õppisin. „I Libri Gialli“ (Mondadori kirjastuse kollased raamatud), mida sai Mündi tänava antikvariaadist hulgakauba ostetud, läbi loetud, tagasi viidud ja uutega asendatud, sisaldasid nii maailma kui ka Itaalia kirjanduse tuntud krimilugusid. Itaalia krimkad olid enamasti kirjutatud hoogsas tempos, rohkete dialoogidega ja lobedalt loetavad. Erilist kirjanduslikku väärtust neil ehk polnud, aga keeleõppimiseks olid need head ja piisavalt põnevad. „Einevarast“ lugesin eesti keeles, kuid kui ma Montalbano juhtumeid veel kunagi loen, siis üritan neid kätte saada originaalkeeles. Eestikeelse „Eineröövli“ puhul ei tajunud ma itaalia krimiraamatutele omast hoogsust ja dialoogide ladusust, tõlge mõjus kohati puise ja konarlikuna. 

Huvitav on fakt, mida lugesin Wikipediast: nimelt pani Camilleri Montalbanole nime katalaani kirjaniku ja ajakirjaniku Manuel Vázquez Montalbáni (14. juuni 1939 – 18. okt 2003) järgi. Montalbáni romaanisarjas on peategelane eradetektiiv Pepe Carvalho. Nii Montalbáni Carvalho kui ka Camilleri Montalbano armastavad hästi süüa ja lugeda head kirjandust, kuritegusid uurivad nad mõneti tavapäratult ja ootamatust vaatenurgast.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Jan Morris „Veneetsia“

Jan Morris
„Veneetsia“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
368 lk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

„Tegemist on algselt James Morrise nime all avaldatud raamatu kolmanda täiendatud väljaandega,“ kirjutas tuntud reisikirjanik Jan Morris (1926-2020)* oma raamatu „Veneetsia“ (1960) eessõnas 1993. a ja selgitas lugejatele, et see pole raamat ajaloost, kuigi sisaldab ajalugu käsitlevaid lõike; samuti pole see reisijuht, kuigi vaatamisväärsusi on põhjalikult kirjeldatud ja tutvustatud. Ka päris reportaažiks ei saavat seda nimetada, kuigi autor kirjutas „Veneetsia“ väliskorrespondendina. Kui ta aastaid hiljem korduvalt püüdis kogu materjali värskendada, mõistis ta aga varsti, et tegemist ei ole sedalaadi raamatuga, mida oleks paari kärme markeritõmbega võimalik nüüdisajastada.

Raske on iseloomustada seda teost paremini, kui autor ise seda teeb:
„Tegemist on äärmiselt subjektiivse, romantilise impressionistliku pildiga mitte niivõrd linnast, kuivõrd kogemusest. See on Veneetsia, nähtuna konkreetsel hetkel läbi konkreetse silmapaari – ja need olid noore inimese noorusest omastest stiimulitest mõjutatud silmad. Selles on tunda erilist heaolutunnet, mis on iseloomulik olukorrale – kui ma tohin tagasihoidlikkuse unustada –, kus autor ja teema omavahel ideaalselt klapivad: praegusel juhul ühelt poolt maailma kauneim linn, mis ihaleb üksnes imetlust; teiselt poolt nooruslikule küpsusele iseloomulikku väge täis kirjanik, tugeva keha ja põletava kirega, kelle maailmas ei kummita ükski mure ega vaev. Mida sellele raamatule ka ette heita ei saaks (ja ma tunnistan, et mõni asi ikka on), mitte keegi ei saa eitada sellest hoovavat õnne. Sellest õhkub naudingute vaimu.“ 

Kirjanikul on erakordselt rikkalik ja paindlik keel, mille tõlkija Piret Lemetti on samamoodi erksalt suutnud  eesti keeles meieni tuua. Selles raamatus on tohutult palju kirjeldusi, selgitusi, avastusi, kunstikirevust, kassipaitusi, lõhnu ja maitseid, verd ja veine, gondlijuhtide hõikeid, sillakaari, armurõõme, taplusi, legende, müüte, vaatlusi, loetelusid, fakte, lausa entsüklopeedilist ulatuvust ühest ajajärgust teise, kunagistest veneetslastest nüüdisaja omadeni,  ammustest seiklustest praeguste majanduslike ja kultuuriliste vahekordadeni – kõike seda, mis viletsama kirjapaneku puhul võiks tüütavalt mõjuda ja raamatu eemaletõukavakski muuta. Morrise „Veneetsia“ aga on mõjus teos, mis lugeja endasse ja seega ka Veneetsiasse haarab, oma rikkust ja võlu temaga jagab ja ühtlasi kuulub kindlasti maailma reisikirjanduse paremikku. 

Olen Veneetsias käinud ja nii oli „Veneetsia“  mulle ühtaegu meeldetuletus ja väga põhjalik täiendus seal kogetule. Autor on oma teoses suutnud kõikvõimalikke tundmusi rikastada mitmesugustest arhiividest ja muudest allikatest pärit teadmistega. Kolm olulist osa – „Elanikud“, „Linn“ ja „Laguun“ – on ühtviisi sisutihedad, kuid mulle meeldis neist enim esimene, veneetslaste ja nende omapära tutvustus. Nad elavad linnas, mis maailma silmis seisab kuskil ebardluse ja muinasjutu piirimail.

Sellest raamatust leiaks tohutult palju paeluvaid tsitaate, kiidusõnu vääriks see kindlasti veel rohkem, kui siia kirja sai. Väga suurt huvi peaks „Veneetsia“ pakkuma neile reisiraamatute lugejatele, kelle maiuspaladeks on olnud sarjas „Maailm ja mõnda“ ilmunud väärtteosed. Kuid ma ei kahtle selleski, et praegu laialdaselt levinud ja populaarse „Minu…“ sarja lugejad võiksid samuti seda teost nautida, leides oma üllatuseks, kui aegumatult ja sisukalt on reisiraamatus võimalik põimida nii subjektiivset kui ka objektiivset. Kiirlugemiseks „Veneetsia“ eriti ei sobi, aga meeldiva naudingu puhul ju tahetaksegi, et see kauem kestaks.

„Veneetsia, nagu kaunis armuke ja paljud kanged tumedad veinid, pole teiega iialgi täiesti otsekohene. Tema minevik on salapärane, olevik vastuoluline, tulevik kaob ebakindluse hämusse. Te jätate ta maha, olles rahul, ent hämmastunud otsekui noormees, kes end õnnelikult embusest vabastades korraga taipab, et piiga on oma mõtetega mujal, ja endalt hetkeks küsib, mida paganat ta selles tüdrukus ometi näeb.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

*Kirjaniku nime muutmisest ja elukäigust saab päris ammendavalt lugeda Wikipediast. 

Sally Salminen „Katrina“

Sally Salminen
„Katrina“
Rootsi keelest tõlkinud Emma Rosalinda Haliste.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Põhjamaiselt karge saaga naise elust Ahvenamaa karmides oludes 20. sajandi alguses. Võrreldav Halldór Kiljan Laxnessi ja Martin Andersen Nexø teostega raskes vaesuses elavatest tugeva karakteriga inimestest. Eesti kirjandusest tuleb võrdlusena aga eeskätt meelde August Mälk oma romaanidega randlaste elust („Hea sadam“ jt).

Soomerootsi kirjanik Sally Salminen (1906–1976) kirjutas „Katrinat“ (1936) suure südamesoojusega. Tundis ta ju Ahvenamaa elu hästi, teadis lasterikaste perede vaevanägemisest, meremeeste naiste raskest töödrügavast saatusest ja külaühiskonnas valitsevatest seisusevahedest  põhjalikult oma elukogemuse läbi. „Katrina“ kirjutas ta küll mõnevõrra sellele elule tagasi vaadates, juba Ameerikas elades.

Katrina, see kena tugev Pohjanmaa peretütar laskis noore meremehe Johani luiskelugudel Ahvenamaa ilust ja õnnelikust ning rikkast elust oma pea segi ajada. Ta abiellus ülepeakaela, ilma kaasavarata, et Johaniga merereisile kohe kaasa minna. Ahvenamaal selgus talle üsna ruttu, et orvust Johan on väga vaene mees, peale selle oma ärplemise ja valede tõttu kogu küla naerualune. Aga Katrina õpib Johanit armastama ja hoidma, mõistab tema südameheadust, saab hakkama nii torpariosmiku vaesusega kui ka ränga tööga küla kangete kaptenite majapidamistes. Kasvatab lapsi, muretseb oma pere ja naabrite käekäigu pärast. Võidab küla tähtsaima mehe, kapten Nordkvisti lugupidamise, mispeale kogukond teda küll vaevaliselt ja vastumeelselt omaks võtab ja tema töökust ja tarmu tunnustab.

See on romaan ühtaegu nii hingeliselt kui ka kehaliselt tugeva naise muutumisest noorest tuulepäisest peretütrest vaese torparipere peamiseks tugisambaks ja kooshoidjaks. Neile, kes peavad lugu romaanidest, milles jutustatakse tugevate naiste saatusest, peaks „Katrina“ väga hästi sobima.

„Jah. õhk oli täis laulu! Kogu maailmaruumi täitis ebamaine muusika, see tungis hinge ja tõstis meele aimamatutesse kõrgustesse. Katrina tundis, et armastas kõiki, kõiki, et ta tahtis kõiki oma südamele suruda, vahet tegemata, kes nad on. Aga nüüd pidi ta mõtlema millelegi muule. Väike laev, mille purjesid tuul paisutas, libises lahte. Vannas säras nagu kuld ja lumivalged purjed sädelesid päikese käes. Hõbedased lained mänglesid käila ümber. Tüüril seisis keegi mees, sirge ja tugev. Katrina ruttas randa. Nüüd tuli Johan oma laevaga, nüüd oli ooteaeg möödas, nüüd täitus kõik!“

Terav silm ja hea käsi oli Sally Salmisel kõikvõimalike olustikudetailide kirjapanekul. Näiteks on väga südamlik koht, kus kümneaastane Elvira. üks väheseid kirjaoskajaid külas, kirjutab Katrina palvel laevareisil olevale Johanile kirja, et Katrina on lapseootel. Kiri saab naise üllatuseks hästi pikk. Hiljem selgub, et kirjutamises vilunud Elvira on lisaks lapseootusteatele kirja pannud ka igasuguseid külauudiseid. Või võtame üksikasjalikud mitmepäevaste pulmade ja kasinategi matuste kirjeldused, töörügamise nii merel kui maal, Katrina ja Johani arstilkäigu pika teekonna, mis neile algul lausa lõbusõidumeeleolu tekitab, kuid hiljem neist merehädalised teeb.

Väga olulisel kohal romaanis on laste elu. Seda nii Katrina ja Johani peres kui ka saarestikus laiemalt. Poisid läksid merele juba kümne- või kaheteistaastastena, alustades enamasti kokaabilistena laevadel, kuid juba varem, umbes kaheksandast eluaastast olid nad teinud rasket talumehetööd. Tüdrukud hoidsid korras kodu, aga ka nende töökäed olid kaptenite juures oodatud. Lisaks taheti tüdrukuid ikka võimalikult soodsalt mehele panna. Lapsed võõrdusid vanematest, häbenesid nende vaesust sageli ka siis, kui olid suureks sirgunud.

Vist suur osa eestlastest on korra või rohkemgi Ahvenamaal käinud ja kirjeldatavad kohad võivad neile tuttavad olla. Seda suurem peaks lugemiselamus olema.

Tuleb aga mainida, et kuigi üheteist romaani ja mitme autobiograafilise teose autor Sally Salminen oli kolmel korral nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale, ei suhtunud ahvenamaalased tema „Katrinasse“ erilise poolehoiuga, sest nende arvates lahkas kirjanik saarestiku elu liiga armutult.

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.
 
Fotol (Wikipedia) on Sally Salminen oma töölaua taga 1940. aastal, mil tema esikromaani „Katrina“ ilmumisest oli möödunud neli aastat. Muu hulgas oli  „Katrina“ selleks ajaks juba ka eestikeelses tõlkes avaldatud Põhjamaade romaani sarjas.

Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“

Peter Handke
„Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“
Sarjast "Nobeli laureaat"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Raamat, mida ma kellelegi soovitada ei julge, aga ometi hästi paljudele soovitaksin. Kui lugemisega lõpupoole hakkasin jõudma, otsisin mõtetes sõna, millega loetut kõige täpsemini iseloomustada. Õigupoolest oli see sõna mind kummitanud juba üsna lugemise algusest, kui ma tundsin, juba mõneteise lehekülje lugemise järel, et olen raamatu võlujõust justkui lummatud: Selle voolavus oli nagu kutsuva jõe vulin, millega ma kaasa läksin ja mis mind ikka edasi meelitas.

„Puuviljavarast“ iseloomustavaks sõnaks sai minu jaoks „kummaline“ – see ligitõmbavus ja ühtesulamine, nagu oleksin liikunud edasi kirjaniku teadvuse kummastavas hoos ja voos ja ikka ja jälle teelolija(te) sammude rütmis lugejasamme teinud, ühest maakohast teise, ühest teel kohatud inimesest teiseni, ühest nii hästi kirjeldatud hetkest ja ilmingust teise niisama hästi kirjeldatud hetke ja ilminguni. Jah, ainult sõna „kummaline“ näis mulle sobivana seda raamatut iseloomustama. Ja suur oli mu üllatus, kui lõpuni lugedes leidsin teose viimaselt leheküljelt, viimasest lõigust sellesama sõna lausa mitmel korral. Jälle olin autoriga koos kulgenud, õigupoolest polnud see ühiskulg kogu lugemise juures peaaegu viivukski lakanud, vaid kestis ja kasvas selles ühtaegu lihtsas ja keerukas, malbelt tasases ja tormiliselt seikluslikus teoses pidevalt ja mul oli lausa kahju, et kirjapandu otsa sai.

Võib-olla oli just „Puuviljavaras“ („Die Obstdiebin – oder – Einfache Fahrt ins Landesinnere“. Suhrkamp, Berlin 2017) see otsustav kaalukivi, mille tõttu või peaksin ütlema tänu millele Handke 2019. aastal Nobeli preemia sai. Varasemalt Handkelt olen käes hoidnud ainult üht raamatut, 1970. aastal Rita Tasa tõlgituna Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendit „Kaspar“, mille lugemisest ma aga kübetki ei mäleta. Toona ei paelunud mind tema mäng vormiga. „Puuviljavaras“ on aga pigem sisutihe mäng sisuga, rütmiline ja detailirohke vaade algul vana mehe, hiljem noore naise liikumisele Pariisi lähedusest Pikardia sisemaale.

Kirjeldused, hetked, viivud, kogemised, tundmised, arusaamad, kõrvalepõiked on ühtaegu kõhklevad ja kindlad, muutuvad ja kestvad, augustikuiselt suvesumedad, mõne äikesepilve ja mõne vihmahooga, looma- ja linnuliikide rohkusega, lõhnade ja maitsete kaskaadiga, rändajate teekaaslaste ja kohtumiste iseärasustega, jõgede isepäise vooluga, metsade või üksikute puude omanäolisusega, igatsusega suhtlemise järele, mis on põimitud eheda üksildusega.

See näiliselt segaduslik teos, milles Handke järgib oma ühes usutluses väljendatud aadet sellest, et kirjutamisel pole vaja plaani ega kava, vaid „on olulised tunne, rütm, inimesed, silmapaar“, see korrapärasus korrapäratuses, hõrk kirjanduslik ilming on samal ajal ka ideaalne maateaduseõpik, sest need eriskummalised kirjeldused, kohatine pealiskaudsus, mis siis jälle teravaks täpsuseks kasvab, lausa tekitavad huvi jälgida kogu peategelas(t)e teekonda maakaardilt: nende jõgede voolu, metsade ja lagendike, linnade ja külade ilmumist ja olekut.

Nõndasamuti viib raamat rännule ajas, sisaldades kultuuriloolisi viiteid, nimesid eeskätt kirjanduse ja muusika vallast, millest  mõned on tuntumad ja teised vähem teada. Kuid need nimede loetelud ei muutu kuskil tüütavaks, vaid tekitavad lugemisel äratundmise, et seda ja toda ju tean minagi. Ja kui ei tea, saab vaadata näiteks Wikipediast, sest palju kordi mainitud ja mingil kombel Handkega vist hingesuguluses oleva saksa rüütli ja luuletaja Wolfram von Eschenbachi kohta pidin ma küll oma olematuid teadmisi oluliselt täiendama. Ja veel, kindlasti tuleb öelda aitäh tõlkijale, kes selle ühtaegu handkelikult vimkalise ja südamliku lugemisnaudingu ilusasse eesti keelde ümber on pannud.

Peategelane Alexia on ühekorraga maailma keskpunkt ja maailmas märkamatu,  võib-olla on ta ise maailm või on maailm tema. „Puuviljavaras“ on nagu poeem proosas, muinaslugu tõsielust, aegade ja inimeste muutumisest, haprusest, mineviku ja oleviku tajumisest tuleviku järelpiltide kaudu, mis võivad sellest minevikust ja sellest olevikust tuua välja midagi hoopiski ootamatut. Loetu talletus mulle väga tugevasti meelde, tundus omasena, kiskus endasse, samas tekitades küsimuse, et huvitav, mis selle teosega seoses meenub näiteks kuu, aasta, paljude aastate pärast...

„...kuidas ikkagi see, mis mällu jääb, kuidas ikkagi need sündmused, mis pole pelgalt pärandamist väärt, vaid lausa karjuvad ja kisendavad edasijutustamise ja edasiandmise järele, ulatuvad üle ükskõik milliste rahvaste, riikide või mandrite piiride, kuidas sellised reeglina minimaalsed sündmused on kõikjal maakeral täiesti isemoodi ja samaaegselt – kõikide isandate maadel? ei, ilma ühegi isandata maadel – ühed ja samad.“

„„Nüüd on nüüd“ võis tähendada ka hoopis midagi muud ja „kunagi“ ei pidanud olema „möödas“.“

„Ja seega: ei mingit kiirustamist vahepealsetel lõikudel. Häda ülikiiretele seal. Seevastu teile, kes te tempot aeglustades ja sealjuures kõike inimvõimalikku endasse vastu võttes need vahepealsed lõigud, nagu ka vahepealsed alad ja vahepealsed ajad endale kasulikuks teete ja lasete neil vilja kanda: õnn kaasa.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

Victoria Dowd „Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“

Juhtus nii, et suvelugemiseks plaanitud kolm krimkat jõudsid minuni ühekorraga septembri alguses ja ma lugesin neid üsna üksteise järel, mis ka siit blogist näha on. Kõik kolm olid noorte autorite debüütromaanid. Kolmest enim meeldis mulle „Patukahetsus“, mis andis välja ühtaegu tummise poliitilise põneviku ja politseiromaani mõõdu, teisele kohale paneksin mahekrimka „Mõrv Morrington Hallis“  ja see, millest allpool juttu, jääks alles kolmandaks.

Mõtlesin hulk aega, kas sellest üldse kirjutada, sest raamat ei meeldinud mulle. Otsustasin siiski, et kirjutan, sest lugejate maitsed on erinevad: mis ühele ei sobi, võib teisele puhtaks kullaks osutuda; mis ühele miinusena tundub, võib teise meelest kopsakas pluss olla.

Victoria Dowd
„Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas“
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Lugemiseks valisin Victoria Dowdi romaani sellepärast, et huvi tekitas eestikeelne pealkiri, mis ingliskeelsest „The smart woman's guide to murder“ (2020) erineb ja midagi justkui lubas. Ka see, et tegevustik hargneb raamatuklubi koosviibimisel, tundus paljutõotavana.

Reeglid olid iga peatüki alguses tõesti olemas, kuid minu meelest need raamatule väärtust ei lisanud. Täiesti piisanuks tõdemisest, et kesk surma ja ohtusid on vaid üks reegel – jääge ellu. Üldse oleks romaan minu meelest võinud olla palju lühem ja tempokam. Kõike oli kuidagi liiga palju.

Tundus, et autor on välja mõelnud põneva ja päris omapärase mõrvaloo kondikava või tordi aluspõhja ja hakanud siis selle peale kuhjama kõike, mida ta kirjanduslikust väljenduslaadist teab. Rohkesti metafoore, epiteete, paljusõnalisi võrdlusi ja kirjeldusi, sümboleid jne, ikka põhimõttel, mida rohkem, seda uhkem. Kogu see väljenduslik kuhjumine ( näiteks liiga pikad kirjeldused salapärasest majast Ambergris Towersist, kus unustatud elude mälestused näisid igas ruumis kangaste külge klammerduvat, kõike enda alla matvast lumest, mis raamatuklubilased neile ootamatult muust maailmast eraldab, peategelase Ursula minestamistest ja soigumistest, mõrvaohvrite haavadest, rohkest verest, oksest, mürkidest ja lõhnadest, millest ei ole võimalik vabaneda) muutis romaani aeglaseks tempota ja rütmita tuiavaks looks.

Krimka põimus läbisegi õudukaga (selle kohta öeldakse raamatututvustuses, et kaasaega toodud krimikirjanduse kuldse ajastu stiilis mõrvamüsteerium kohtub gooti stiilis õudusjutuga). Veel sisaldusid selles põhjalikud kirjeldused majateenijatest, kes olid sama ebasümpaatsed kui raamatuklubilased, kes raamatute lugemiseni ei jõudnudki. Siis tulid ülevaated tapaviisidest ja brändinaudingutest, siis jälle midagi muud. Aga põnevus haihtus minu jaoks sellesse ülekuhjatusse ja oleksin nagu söönud mingit segase maitsega torti.

Täielikult õigustas end Ursula ema nimi Pandora, sest romaanis avanes tõeline Pandora laegas otsatute pahedega. Lõbustav oli leida viiteid „Midsomeri mõrvadele“, „Downton Abbeyle“ koos kerge pilkega Julian Fellowesi aadressil, Harry Potteri ja Batmani lugudele.

Tõlkija on tublit tööd teinud, suutnud romaani lopsakusekuhja ilmekalt ja väljendusrikkalt eesti keelde tuua.

Ehk küll pooled romaani tegelastest mõrvati ja teine pool otsis mõrvarit, tapapõhjust ja -vahendeid, oli lugeda kuidagi tüütu. Ja kuigi ma lõpplahendust ette aimata ei suutnud, polnud romaani lõpupeatükid minu jaoks huvitavad. Aga kuivõrd autor on saanud mingisuguse lugemismenuga seotud auhinna ja teda on lausa Agatha Christiega võrreldud, siis võib arvata, et sel romaanil on olnud palju lugejaid, kellele raamat meeldib. Tegu on sarja „Smart Woman's Mystery“ esimese raamatuga ja võib eeldada, et ka ülejäänud kaks eesti keelde jõuavad.

Ja ümber salapärase maja karjuvad hakid või on need hoopiski harakad...

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Eloísa Díaz „Patukahetsus“

Eloísa Díaz
„Patukahetsus“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Kirjastuse kodulehe andmetel ilmub see raamat eestikeelses tõlkes ülehomme, mina lõpetasin kirjastuselt saadud e-raamatu lugemise eile. 

Eloísa Díaz sündis 1986. a Madridis, tema vanemad on pärit Argentinast. 2013. a sai ta Columbia Ülikoolist magistrikraadi loovkirjutamise erialal. „Patukahetsus“ on tema esikromaan, mille ta kirjutas inglise keeles („Repentance“, 2021).
 
Romaani tutvustatakse krimkana ja ma ei oodanud erilist üllatust. Aga mida rohkem lugesin, seda selgemaks sai, et tegu ei ole nähtavate traagelniitidega kokkulapitud keskpärase krimilooga, vaid haarava poliitilise põnevikuga, milles kirjanik suudab veenvalt kajastada raskeid ajajärke Argentina poliitilises ja majanduselus ning panna sündmuste keskel tegutsema hulka huvitavaid tegelasi. Tõenäoliselt on ta hoolega kuulanud oma vanemate lugusid Argentina kohta ja ka advokaadina täiendanud oma teadmisi seaduslikkuse ja võimuteostamise kohta.

„Patukahetsuse“ peategelase politseiinspektor Joaquín Alzada ja tema lähedaste ning kolleegide käekäiku saame jälgida vaheldumisi 1981. a, mil Alzada oli Buenos Airese noorim inspektor,  ja 2001. aasta detsembris, mil ta ootab pensionile pääsemist.

1981. a oli võimul sõjaväehunta – tuntuks sai see verine periood paljude inimõiguste rikkumisega. Argentina inimõiguste komisjon on tõestanud üle 2300 inimese mõrvamist ja 10 000 arreteerimist. Aastatel 1976–1983 jäi jäljetult kadunuks 20 000–30 000 inimest.

2001. aasta lõpus, president Fernando de la Rúa ajal oli Argentina sügavas majanduskriisis. Pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist algasid vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedased demonstratsioonid. Vaesed olid näljas. Kriisiga kaasnes väliskapitali väljavool, mida valitsus pidurdas pangakontode külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. Seetõttu liitus protesteerijatega ka keskklass. Töölised ei saanud palka korrapäraselt, mistõttu neil tekkisid toimetulekuraskused. Kõige selle tõttu valitses revolutsiooniline olukord ja kui de la Rúa kuulutas välja sõjaseisukorra, muutusid rahutused valdavaks.

„Ajalool oli komme liikuda mööda spiraali ja Argentina demokraatia polnud kunagi kuigi stabiilne olnud, aga kui tihti oma elu jooksul peavad nad arutama võimalust elada diktatuuri all?“

Teles esinenud „de la Rúal kulus ainult neli minutit, et jätta inimesed ilma kõigist kodaniku- ja poliitilistest õigustest“.

Politsei on tänavatel, „mida ummistas tüssatud rahva rahulolematus“. Jaoskonda jäetud vananeval Alzadal tuleb koos noore aseinspektor Estráticoga vastu võtta sinna tulnud kaebused ja lahendada jaoskonna lähedalt prügikastist leitud naiselaiba mõistatus. Neil on põhjust arvata, et tapetu on riigi ühe tähtsama maaomaniku tütar. Aga see kriminaalne mõistatus ei olnud romaanis minu jaoks peamine. 

Olulisemal kohal on see, mis juhtus Alzadadega 1981. a ja mõjutas inspektori saatust sedavõrd, et ta ei saanud kahekümne aasta jooksul ametiredelil kõrgemale kohale. Tema kunagisest paarimehest Galantest on ammu saanud tema mitte just kõige heasoovlikum ülemus. Tema naine, südamlik ja nutikas Paula teab kujunenud olukorra põhjust ja ei tee mehele etteheiteid, üles kasvatades Alzada noorema venna Jorge poega, keda noormehena vaevavad rängad paanikahood. Alzada kolleegidest politseinikel on väga erinevad iseloomud ja tegutsemismotiivid. Politseitööd kirjeldab Eloísa Díaz põhjalikult ja nüansirikkalt.

Romaan on ka sellest, et võitluses ja elus üldse tuleb valida oma pool. Kõhklemine võib valusasti kätte maksta. Vananeval Alzadal on, millest mõtelda ja kuidas teha nii, et ajalugu ei korduks:

Minu jaoks oli see raamat eelkõige huvitav pilguheit keerulistele aegadele Argentina ajaloos. Krimisõprade jaoks aga on tõenäoliselt tegu politseiromaani põneva esindajaga.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“

Clara McKenna
„Mõrv Morrington Hallis“
Sari „Stella ja Lyndy mõistatused“ – 1.
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Inglismaa igas vanas sopilises lossis on alati mõni saladus. Enamasti mõrv. Mõnest toast leitakse laip. Enamasti on selleks raamatukogutuba, kus harva keegi käib, kuigi väärtuslikud tolmunud köited seal lugejat ootavad. Enamasti on see laip peidetud või vajunud diivani taha, kust seda raske märgata on.

Niisiis, enamasti toimub sopilises lossis mõni mõrv ja eriti uhke on siis, kui sellele lisandub veel midagi kriminaalset, näiteks suur vargus. Mõrvatud on tavaliselt kas lossiomanik, mõni vaimulik või juhuslikult lossi sattunud tundmatu, kelle puhul loo arenedes hakkab selguma, et ta on kuidagimoodi lossiomanikega seotud.

Loss asub sageli Midsomeri tüüpi väikekülas. Seda ümbritseb suur maavaldus. Omanik tunneb rõõmu hobustest. Hobuste ja koertega seoses saab alati midagi juhtuda, lambad on üpris ohmakad ja ponid ning kassid kõnnivad omapead. Teenijarahvas on samuti esindatud mõne nutikama isikuga, kelles võib mõrva toimepanijat kahtlustada, ja mõne ohmutüübiga, kes midagi ei tea ega märka.  Võib-olla on kuskil tagaplaanil ka mõni kutsar, tallipoisid, automobiili hooldaja ja vanapiigast seltsidaam, kelle jalad enam kuigi hästi ei kanna, aga mõistus jagab maailma asju oma vaatevinklist veel küllaga. Ja muidugi on kohal ka kuritegusid lahendav inspektor.

Umbes niisugustest koostisosadest koosneb suur hulk krimkadest, mille tegevus toimub Inglismaal ja noore ameeriklannast autori Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“ („Murder at Morrington Hall“, 2019) pakub neile lisa. Õigupoolest on see raamat vaid esimene osa sarjast „Stella ja Lyndy mõistatused“ („Stella and Lyndy Mystery“), mida mahekrimiks liigitatakse ja millel usutavasti eesti keeldegi tõlgituna palju lugejaid saab olema.

1905. aastasse paigutunud rohkearvulisest tegelaskonnast jääb erilisena meelde ameeriklannast pärijanna Stella Kendrick, keda tema rohmakas isa, hobusekasvatajast rahajõmm tahab Inglise aristokraadiga paari panna, et nii ka ise Atherly krahvi aristokraatlikust aupaistest osa saada. Ainult et isa ei ole tütart oma kavatsusest informeerinud ja pulmas pruudiks olemine tuleb Morrington Halli saabunud Stellale suure üllatusena. Tema ainuke mõte on, et laulatus ometi ära jääks. Ja paistab, et see lootus hakkabki täituma.

Ega ka noor vikont Lyndy (Lyndhurst) talle pealesurutud abielust vaimustatud pole, aga särtsakas ja nägus Stella hakkab talle meeldima. Stella meeldib ju derbil isegi kuningas Edwardile. Ülejäänutele aga tunduvad ameeriklanna kombed inglise oludesse sobimatuna ja talle pannakse pahaks koguni liiga head isu ning muidugi seda, et ta hobustega tegelemist eelistab igale seltskonnale.

Morrington Hallis toimunud mõrva taustal hakkab Stella ja Lyndyga igasuguseid asju juhtuma. Ka neid ümbritsev seltskond on üsna kirev ja mitmekesine. Lisaks kostab raamatukogutoast ühel päeval taas appikarjeid.

Morrington Halli mõrvalugu jätkub lugemiseks paariks õhtupoolikuks, võib-olla ka ööks. Siis saavad otsad kokku ja krimisõbrad võivad hakata ootama Stella ja Lyndy uusi mõistatusi.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: Morrington Halli mõrvaloo lõpus autori märkuses kirjutab Clara McKenna, et Stella Kendricki lugu põhineb reaalselt eksisteerinud nähtusel: „Ajavahemikus 1869 kuni 1911 ületasid Atlandi ookeani enam kui sada Ameerika pärijannat ja „miljoni dollari printsessi“, kes abiellusid kõige kõrgematesse Briti ühiskonnakihtidesse. Rahahädas Briti aristrokraadid vajasid tungivalt kapitali juurdevoolu ning Ameerika uued tööstusmiljonärid soovisid kodus kindlustada oma ühiskondlikku positsiooni. Niisiis vahetasid pankurite, töösturite ja raudteeparunite, sealhulgas Colgate’i, Couldi, Jerome’i, Vanderbilti ja Whitney suguvõsa tütred dollarid tiitlite vastu. Mõned tegid seda vabast tahtest, teistele ei antud valikut. Consuelo Vanderbilt oli erakordne näide teisest variandist. Kuidas need naised ka Briti aristokraatiasse ei sattunud, jätsid nad sellele kustumatu jälje.“ Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen selles blogis 2008. aastal juba kirjutanud.

Inna Leitsalu „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale"

Inna Leitsalu
„Piiritu igatsus.
Nikolai Baturini kirjad Innale"
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Ühtpidi on see väga isiklik raamat. Nikolai Baturini (1936–2019) ammused kirjad on nende saaja toksinud arvutisse „eesmärgiga, et iga laps ja lapselaps saab endale koopia neist aastakümnete tagustest aegadest“ ja piiritust igatsusest lähima inimese järele kaua kaugel olemise tõttu. Sellisena ei kuulu see kirjaraamat nende hulka, mida väga arvustada saaks, sest kes oskab ja teab arvustada inimeste eraelu ja nende armastuse määra, ühe abielu lugu. Elu on elatud, midagi muuta ei saa ja lugeja kõrvalisest pilgust lähtuvate hinnangute ja siltide sellele panek oleks kohatu ja mõttetu.

Teisipidi on nüüd raamatusse köidetuna lubatud neid kirju lugeda kõikidel, kes seda soovivad. Lugemise ajendid võivad olla vägagi mitmekesised.  Mind huvitas rohkem see, kuidas jõudis Baturin oma loomingus kauni ja omapärase keele ja kirjaviisini, unenäolislik-kaemusliku maailma edasiandmiseni nii, et segunesid helgus ja karedus; kuidas temast kujunes kirjanik. Vähem huvitasid mind tema isikliku elu tagamaad, kuigi juba lugema hakates oli kohe selge, et just see pool neis kirjades ja neid täiendavates meenutustes domineerib. Oma küsimustele sain mõned vastused, kirju taigast oli igati huvitav lugeda, kirju vana- ja noore-paabu juurest samuti.

Kujunduselt on see raamat vägagi õnnestunud, ilus oma taiga ja asjaosaliste fotodega, paeluv Nikolai Baturini joonistuste ja luuletustega, mis kirjades tema eluseiku ja nähtut illustreerisid ja küllap eelkõige ta lastele mõeldud olid.

Kirjades avaldub Baturini loomus, meenutustes aga eelkõige kirjade saaja tunded ja mõtted, seda juba tagasivaates, läbi pika elu prisma. Samuti on neis autori tagasivaadetes lühiülevaade Baturini kirjanikutee algusest alates esimesest avalikust esinemisest oma luuletustega raamatukogu kirjandusõhtul ja ebaõnnestunud  püüdest minna õppima Moskva kirjandusinstituuti.

Juba üsna loometee alguses sõnastas kirjanik kirjas abikaasale endale olulise: „Ometigi ei ole ma mingeid alustugesid kõigutanud, vastupidi – olen esinenud kui humanist, isiksuse ja inimsoo saatuse üle südamevalutaja, puhtinimlike õiguste kaitsja...“

„Piiritu igatsuse“ kaante vahele kogutu on olulise kultuuriloolise tähendusega, avades lisaks kirjaniku kujunemisele ka nonde aastate elu-olu, muresid ja rõõme, seda nii Siberi taigas kui ka Eesti küla- ja linnaelus.

Kui „Piiritu igatsuse“ läbi lugenud olin, võtsin oma raamaturiiulist Baturini jutustuse „Varahilisel ajal“ (LR 4-5, 1974), mida ka  kirjades mainitud on, ja lasksin kirjamehe imeliselt värvikal unenäolisel ja lopsakal keelel end kanda ulmeretkede lõpmatutesse kaugustesse:

„Maailmas on rohkem värve kui suudab eristada meie silm Rohkem helisid kui mahutab meie kõrvade madal kõlakoda  ja kõige haardekamadki ninad ei küüni nohust kaugemale Ning mina olen jumala kirvetöö“

„IGAÜKS ON ISEENDA SALADUS Me oleme vaid oma olemise nähtav pool Teine pool meist on nähtamatu nagu keskpäevapuu ning sellesse neeldunud vari Üksnes haruharva asume temaga ühtsusse ulmeretkel Kõige kaugemal unuhetkel Või mõne sisseraksava tõeluse kohal“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

S. J. Bennett „Windsori sõlm“

S. J. Bennett
„Windsori sõlm“
Inglise keelest tõlkinud Jüri Kolk.
Kaane kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Olen vahel mõtelnud, et kuninganna Elizabeth II võiks edukalt mängida miss Marple'it Agatha Christie krimkade järgi tehtud filmides. Välimuselt ta sobiks ning nutikust tal jätkub. Aga kahjuks kuninganna filmides ei mängi.

See võrdlus miss Marple'iga tuli taas pähe, kui sain teada, et S. J. Bennett (sünd 1966) on kirjutamas krimilugude sarja „Her Majesty The Queen Investigates“, milles kuninganna Elizabeth II oma kuninglike kohustuste täitmise käigus salaja kuritegusid lahendab, ja et esimene selle sarja raamat „The Windsor Knot“ (2020) ka eesti keelde on jõudnud.

See sari on näide muhekrimist (cozy mystery, cozy crime), mis on täis põnevaid saladusi, kuid vaba trilleritele omasest julmusest. „Windsori sõlmes“ on palju kokkupuuteid tegelikkusega: mitmesugused olulised sündmused kuninganna ja Suurbritannia elus (valmistumine kuninganna 90. sünnipäevaks, Obamade visiit Windsorisse, ratsavõistlused), rahvusvahelises olukorras jm.

Kui kuninganna lemmikvaldusest Windsori lossist 2016. aasta aprillis leitakse peoõhtul esinenud noore venelase Maksim Brodski siivutus asendis laip, on see valitsejannale suureks löögiks, sest esiteks oli ta andeka ja võluva noormehega eelmisel õhtul isegi tantsinud ja teiseks oli tapja tunginud tema koju, paika, kus olid möödunud tema kõige õnnelikumad päevad.

Peoõhtul oli olnud palju külalisi ja kõik nad on nüüd kahtluse all. Salateenistus, kes asjaga tegelema hakkab, korraldab lossi ustavale teenijaskonnale harjumatuid ja vastumeelseid ülekuulamisi, kahtlustades isegi kuningliku pere kõige lähedasemaid isikuid. Vast ainult külaliste hulgas viibinud auväärne Sir David Attenborough ja Canterbury peapiiskop jäävad kahtlusaluste hulgast välja. Ühtekokku on umbes viiskümmend kahtlusalust ja ei mingit motiivi...

„Kuninganna oli sitke nagu vana saabas, aga igal asjal on piir“, kirjutab S. J. Bennett ja paneb oma kangelanna uudishimulikuna keskenduma võimalusele asetleidnud tragöödiat oma erasekretäri noore ja hakkaja abi Roziega koos uurida.

Mõrvari motiivid võivad olla niihästi poliitilised ja tuleneda mõnest teisest riigist kui ka isiklikud. Ja kes ütleb, kas ta tegutseb edasi, kuidas ja miks? Aga siinkohal ma raamatu sündmustikku rohkem ei ava, ütlen vaid, et lugejatele võib see olla mõnus ajaviide, mille keskmes ja peategelane on kuninganna, keda autor iseloomustab nii:

„Ta oli eriline inimene, kellele oli määratud peaaegu võimatu töö ja kes oli selle vastu võtnud ega kaevelnud kunagi ja tegi seda tööd suurepäraselt, kauem kui suurem osa riigi elanikest oli üldse elanud. Nad jumaldasid teda. Nad kõik kartsid teda…“

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: põhjust noore venelase surma uurimiseks mitte enesetapuna, vaid mõrvana annab üks valesti tehtud sõlm. Ühtlasi annab see pealkirja ka raamatule, kuid on kuninglikus kontekstis mõnevõrra kahemõtteline, sest tuntud mõistena on Windsori sõlm  klassikalise välimusega lipsusõlm, mille väidetav leiutaja oli Windsori hertsog Edward VIII.