Eloísa Díaz „Patukahetsus“

Eloísa Díaz
„Patukahetsus“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Kirjastuse kodulehe andmetel ilmub see raamat eestikeelses tõlkes ülehomme, mina lõpetasin kirjastuselt saadud e-raamatu lugemise eile. 

Eloísa Díaz sündis 1986. a Madridis, tema vanemad on pärit Argentinast. 2013. a sai ta Columbia Ülikoolist magistrikraadi loovkirjutamise erialal. „Patukahetsus“ on tema esikromaan, mille ta kirjutas inglise keeles („Repentance“, 2021).
 
Romaani tutvustatakse krimkana ja ma ei oodanud erilist üllatust. Aga mida rohkem lugesin, seda selgemaks sai, et tegu ei ole nähtavate traagelniitidega kokkulapitud keskpärase krimilooga, vaid haarava poliitilise põnevikuga, milles kirjanik suudab veenvalt kajastada raskeid ajajärke Argentina poliitilises ja majanduselus ning panna sündmuste keskel tegutsema hulka huvitavaid tegelasi. Tõenäoliselt on ta hoolega kuulanud oma vanemate lugusid Argentina kohta ja ka advokaadina täiendanud oma teadmisi seaduslikkuse ja võimuteostamise kohta.

„Patukahetsuse“ peategelase politseiinspektor Joaquín Alzada ja tema lähedaste ning kolleegide käekäiku saame jälgida vaheldumisi 1981. a, mil Alzada oli Buenos Airese noorim inspektor,  ja 2001. aasta detsembris, mil ta ootab pensionile pääsemist.

1981. a oli võimul sõjaväehunta – tuntuks sai see verine periood paljude inimõiguste rikkumisega. Argentina inimõiguste komisjon on tõestanud üle 2300 inimese mõrvamist ja 10 000 arreteerimist. Aastatel 1976–1983 jäi jäljetult kadunuks 20 000–30 000 inimest.

2001. aasta lõpus, president Fernando de la Rúa ajal oli Argentina sügavas majanduskriisis. Pärast karmide säästumeetmete väljakuulutamist algasid vähekindlustatud kihtide (töötute) ja keskklassi sagedased demonstratsioonid. Vaesed olid näljas. Kriisiga kaasnes väliskapitali väljavool, mida valitsus pidurdas pangakontode külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. Seetõttu liitus protesteerijatega ka keskklass. Töölised ei saanud palka korrapäraselt, mistõttu neil tekkisid toimetulekuraskused. Kõige selle tõttu valitses revolutsiooniline olukord ja kui de la Rúa kuulutas välja sõjaseisukorra, muutusid rahutused valdavaks.

„Ajalool oli komme liikuda mööda spiraali ja Argentina demokraatia polnud kunagi kuigi stabiilne olnud, aga kui tihti oma elu jooksul peavad nad arutama võimalust elada diktatuuri all?“

Teles esinenud „de la Rúal kulus ainult neli minutit, et jätta inimesed ilma kõigist kodaniku- ja poliitilistest õigustest“.

Politsei on tänavatel, „mida ummistas tüssatud rahva rahulolematus“. Jaoskonda jäetud vananeval Alzadal tuleb koos noore aseinspektor Estráticoga vastu võtta sinna tulnud kaebused ja lahendada jaoskonna lähedalt prügikastist leitud naiselaiba mõistatus. Neil on põhjust arvata, et tapetu on riigi ühe tähtsama maaomaniku tütar. Aga see kriminaalne mõistatus ei olnud romaanis minu jaoks peamine. 

Olulisemal kohal on see, mis juhtus Alzadadega 1981. a ja mõjutas inspektori saatust sedavõrd, et ta ei saanud kahekümne aasta jooksul ametiredelil kõrgemale kohale. Tema kunagisest paarimehest Galantest on ammu saanud tema mitte just kõige heasoovlikum ülemus. Tema naine, südamlik ja nutikas Paula teab kujunenud olukorra põhjust ja ei tee mehele etteheiteid, üles kasvatades Alzada noorema venna Jorge poega, keda noormehena vaevavad rängad paanikahood. Alzada kolleegidest politseinikel on väga erinevad iseloomud ja tegutsemismotiivid. Politseitööd kirjeldab Eloísa Díaz põhjalikult ja nüansirikkalt.

Romaan on ka sellest, et võitluses ja elus üldse tuleb valida oma pool. Kõhklemine võib valusasti kätte maksta. Vananeval Alzadal on, millest mõtelda ja kuidas teha nii, et ajalugu ei korduks:

Minu jaoks oli see raamat eelkõige huvitav pilguheit keerulistele aegadele Argentina ajaloos. Krimisõprade jaoks aga on tõenäoliselt tegu politseiromaani põneva esindajaga.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.