Peter Handke „Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“

Peter Handke
„Puuviljavaras ehk Ühe otsa reis sisemaale“
Sarjast "Nobeli laureaat"
Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Raamat, mida ma kellelegi soovitada ei julge, aga ometi hästi paljudele soovitaksin. Kui lugemisega lõpupoole hakkasin jõudma, otsisin mõtetes sõna, millega loetut kõige täpsemini iseloomustada. Õigupoolest oli see sõna mind kummitanud juba üsna lugemise algusest, kui ma tundsin, juba mõneteise lehekülje lugemise järel, et olen raamatu võlujõust justkui lummatud: Selle voolavus oli nagu kutsuva jõe vulin, millega ma kaasa läksin ja mis mind ikka edasi meelitas.

„Puuviljavarast“ iseloomustavaks sõnaks sai minu jaoks „kummaline“ – see ligitõmbavus ja ühtesulamine, nagu oleksin liikunud edasi kirjaniku teadvuse kummastavas hoos ja voos ja ikka ja jälle teelolija(te) sammude rütmis lugejasamme teinud, ühest maakohast teise, ühest teel kohatud inimesest teiseni, ühest nii hästi kirjeldatud hetkest ja ilmingust teise niisama hästi kirjeldatud hetke ja ilminguni. Jah, ainult sõna „kummaline“ näis mulle sobivana seda raamatut iseloomustama. Ja suur oli mu üllatus, kui lõpuni lugedes leidsin teose viimaselt leheküljelt, viimasest lõigust sellesama sõna lausa mitmel korral. Jälle olin autoriga koos kulgenud, õigupoolest polnud see ühiskulg kogu lugemise juures peaaegu viivukski lakanud, vaid kestis ja kasvas selles ühtaegu lihtsas ja keerukas, malbelt tasases ja tormiliselt seikluslikus teoses pidevalt ja mul oli lausa kahju, et kirjapandu otsa sai.

Võib-olla oli just „Puuviljavaras“ („Die Obstdiebin – oder – Einfache Fahrt ins Landesinnere“. Suhrkamp, Berlin 2017) see otsustav kaalukivi, mille tõttu või peaksin ütlema tänu millele Handke 2019. aastal Nobeli preemia sai. Varasemalt Handkelt olen käes hoidnud ainult üht raamatut, 1970. aastal Rita Tasa tõlgituna Loomingu Raamatukogus ilmunud näidendit „Kaspar“, mille lugemisest ma aga kübetki ei mäleta. Toona ei paelunud mind tema mäng vormiga. „Puuviljavaras“ on aga pigem sisutihe mäng sisuga, rütmiline ja detailirohke vaade algul vana mehe, hiljem noore naise liikumisele Pariisi lähedusest Pikardia sisemaale.

Kirjeldused, hetked, viivud, kogemised, tundmised, arusaamad, kõrvalepõiked on ühtaegu kõhklevad ja kindlad, muutuvad ja kestvad, augustikuiselt suvesumedad, mõne äikesepilve ja mõne vihmahooga, looma- ja linnuliikide rohkusega, lõhnade ja maitsete kaskaadiga, rändajate teekaaslaste ja kohtumiste iseärasustega, jõgede isepäise vooluga, metsade või üksikute puude omanäolisusega, igatsusega suhtlemise järele, mis on põimitud eheda üksildusega.

See näiliselt segaduslik teos, milles Handke järgib oma ühes usutluses väljendatud aadet sellest, et kirjutamisel pole vaja plaani ega kava, vaid „on olulised tunne, rütm, inimesed, silmapaar“, see korrapärasus korrapäratuses, hõrk kirjanduslik ilming on samal ajal ka ideaalne maateaduseõpik, sest need eriskummalised kirjeldused, kohatine pealiskaudsus, mis siis jälle teravaks täpsuseks kasvab, lausa tekitavad huvi jälgida kogu peategelas(t)e teekonda maakaardilt: nende jõgede voolu, metsade ja lagendike, linnade ja külade ilmumist ja olekut.

Nõndasamuti viib raamat rännule ajas, sisaldades kultuuriloolisi viiteid, nimesid eeskätt kirjanduse ja muusika vallast, millest  mõned on tuntumad ja teised vähem teada. Kuid need nimede loetelud ei muutu kuskil tüütavaks, vaid tekitavad lugemisel äratundmise, et seda ja toda ju tean minagi. Ja kui ei tea, saab vaadata näiteks Wikipediast, sest palju kordi mainitud ja mingil kombel Handkega vist hingesuguluses oleva saksa rüütli ja luuletaja Wolfram von Eschenbachi kohta pidin ma küll oma olematuid teadmisi oluliselt täiendama. Ja veel, kindlasti tuleb öelda aitäh tõlkijale, kes selle ühtaegu handkelikult vimkalise ja südamliku lugemisnaudingu ilusasse eesti keelde ümber on pannud.

Peategelane Alexia on ühekorraga maailma keskpunkt ja maailmas märkamatu,  võib-olla on ta ise maailm või on maailm tema. „Puuviljavaras“ on nagu poeem proosas, muinaslugu tõsielust, aegade ja inimeste muutumisest, haprusest, mineviku ja oleviku tajumisest tuleviku järelpiltide kaudu, mis võivad sellest minevikust ja sellest olevikust tuua välja midagi hoopiski ootamatut. Loetu talletus mulle väga tugevasti meelde, tundus omasena, kiskus endasse, samas tekitades küsimuse, et huvitav, mis selle teosega seoses meenub näiteks kuu, aasta, paljude aastate pärast...

„...kuidas ikkagi see, mis mällu jääb, kuidas ikkagi need sündmused, mis pole pelgalt pärandamist väärt, vaid lausa karjuvad ja kisendavad edasijutustamise ja edasiandmise järele, ulatuvad üle ükskõik milliste rahvaste, riikide või mandrite piiride, kuidas sellised reeglina minimaalsed sündmused on kõikjal maakeral täiesti isemoodi ja samaaegselt – kõikide isandate maadel? ei, ilma ühegi isandata maadel – ühed ja samad.“

„„Nüüd on nüüd“ võis tähendada ka hoopis midagi muud ja „kunagi“ ei pidanud olema „möödas“.“

„Ja seega: ei mingit kiirustamist vahepealsetel lõikudel. Häda ülikiiretele seal. Seevastu teile, kes te tempot aeglustades ja sealjuures kõike inimvõimalikku endasse vastu võttes need vahepealsed lõigud, nagu ka vahepealsed alad ja vahepealsed ajad endale kasulikuks teete ja lasete neil vilja kanda: õnn kaasa.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.