Inna Leitsalu „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale"

Inna Leitsalu
„Piiritu igatsus.
Nikolai Baturini kirjad Innale"
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Ühtpidi on see väga isiklik raamat. Nikolai Baturini (1936–2019) ammused kirjad on nende saaja toksinud arvutisse „eesmärgiga, et iga laps ja lapselaps saab endale koopia neist aastakümnete tagustest aegadest“ ja piiritust igatsusest lähima inimese järele kaua kaugel olemise tõttu. Sellisena ei kuulu see kirjaraamat nende hulka, mida väga arvustada saaks, sest kes oskab ja teab arvustada inimeste eraelu ja nende armastuse määra, ühe abielu lugu. Elu on elatud, midagi muuta ei saa ja lugeja kõrvalisest pilgust lähtuvate hinnangute ja siltide sellele panek oleks kohatu ja mõttetu.

Teisipidi on nüüd raamatusse köidetuna lubatud neid kirju lugeda kõikidel, kes seda soovivad. Lugemise ajendid võivad olla vägagi mitmekesised.  Mind huvitas rohkem see, kuidas jõudis Baturin oma loomingus kauni ja omapärase keele ja kirjaviisini, unenäolislik-kaemusliku maailma edasiandmiseni nii, et segunesid helgus ja karedus; kuidas temast kujunes kirjanik. Vähem huvitasid mind tema isikliku elu tagamaad, kuigi juba lugema hakates oli kohe selge, et just see pool neis kirjades ja neid täiendavates meenutustes domineerib. Oma küsimustele sain mõned vastused, kirju taigast oli igati huvitav lugeda, kirju vana- ja noore-paabu juurest samuti.

Kujunduselt on see raamat vägagi õnnestunud, ilus oma taiga ja asjaosaliste fotodega, paeluv Nikolai Baturini joonistuste ja luuletustega, mis kirjades tema eluseiku ja nähtut illustreerisid ja küllap eelkõige ta lastele mõeldud olid.

Kirjades avaldub Baturini loomus, meenutustes aga eelkõige kirjade saaja tunded ja mõtted, seda juba tagasivaates, läbi pika elu prisma. Samuti on neis autori tagasivaadetes lühiülevaade Baturini kirjanikutee algusest alates esimesest avalikust esinemisest oma luuletustega raamatukogu kirjandusõhtul ja ebaõnnestunud  püüdest minna õppima Moskva kirjandusinstituuti.

Juba üsna loometee alguses sõnastas kirjanik kirjas abikaasale endale olulise: „Ometigi ei ole ma mingeid alustugesid kõigutanud, vastupidi – olen esinenud kui humanist, isiksuse ja inimsoo saatuse üle südamevalutaja, puhtinimlike õiguste kaitsja...“

„Piiritu igatsuse“ kaante vahele kogutu on olulise kultuuriloolise tähendusega, avades lisaks kirjaniku kujunemisele ka nonde aastate elu-olu, muresid ja rõõme, seda nii Siberi taigas kui ka Eesti küla- ja linnaelus.

Kui „Piiritu igatsuse“ läbi lugenud olin, võtsin oma raamaturiiulist Baturini jutustuse „Varahilisel ajal“ (LR 4-5, 1974), mida ka  kirjades mainitud on, ja lasksin kirjamehe imeliselt värvikal unenäolisel ja lopsakal keelel end kanda ulmeretkede lõpmatutesse kaugustesse:

„Maailmas on rohkem värve kui suudab eristada meie silm Rohkem helisid kui mahutab meie kõrvade madal kõlakoda  ja kõige haardekamadki ninad ei küüni nohust kaugemale Ning mina olen jumala kirvetöö“

„IGAÜKS ON ISEENDA SALADUS Me oleme vaid oma olemise nähtav pool Teine pool meist on nähtamatu nagu keskpäevapuu ning sellesse neeldunud vari Üksnes haruharva asume temaga ühtsusse ulmeretkel Kõige kaugemal unuhetkel Või mõne sisseraksava tõeluse kohal“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.