Kai Aareleid „Vaikne ookean“

Kai Aareleid
„Vaikne ookean“
Kujundanud Mari Kaljuste.
Kirjastus Varrak, 2021.

„Kõik lood on keerulised.“

On hea, et blogis ei pea raamatuid kirjanduskriitilis-analüütiliselt lahkama, vaid võib lihtsalt öelda, kas raamat meeldis või ei meeldinud. „Vaikne ookean“ meeldis mulle, oli nagu omamoodi aarde leid.

Mõned kirjanikud on kurtnud, et lugejad ammutavad nende teostest hoopis midagi muud, kui kirjanik on oma arust neisse sisse pannud. Aga on üsna loomulik, et hea raamatu puhul hakkab lugeja mõte jooksma, ta loeb kirjapandut ja jõuab vahel enesegi jaoks ootamatult mingite äratundmisteni omaenese elust.

„Vaikne ookean“ köitis mind – see kolme sugupõlve naiste elu on nii siiralt ja südamlikult avatud –, aga tõi kaasa ka mitmesuguseid mõtterännakuid mu enda elukäigu ja kaasteelisteni.

Tagakaane raamatututvustusest.

Näiteks romaanis palju kordi lohutuse ja lepitusena lauale asetatud kanapuljong kui ravim kõigi hädade ja valude vastu.

„Ema on talle lapsepõlve jooksul kanaleemelohutusest nii palju kordi rääkinud, et ta usub seda nüüdseks tõemeeli: kanapuljong aitab kõige vastu, see ravib purukskukutud põlvi, väljaväänatud varbaid, muhke ja marrastusi, muremõtteid ja masendust, lootusetuse tunnet ja leina ning kõike, mis mahub sinna vahele.“

Tuli meelde, et lapsepõlves kuulsin minagi seda juttu oma emalt sageli ja haiguste ajal pakkus ta mulle ikka kanapuljongit või moosivett, et ma kosuksin. Tuli meelde ja tekitas hinges helluse.

Juba ainuüksi selle meenutuse taastärkamise pärast võin „Vaiksele ookeanile“ tänulik olla.

Kuid selles romaanis on palju muudki. Pakub ju iga ookean avastamislootust ja -rõõmu, olgu siis tegemist elu-, vaimu- või pärisookeaniga. Pakub kaldalejõudmise ootust, mis peaks järgnema minekule. Ja pakub ootamatuid mõistmisi, et sinu teekonna kaaslastest on igaüks olnud ka oma teekonnal, oma pettumuste, lootuste ja igatsustega.

„Maailm on täis nähtavaid ja nähtamatuid laineid.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Inna Leitsalu „Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale"

Inna Leitsalu
„Piiritu igatsus.
Nikolai Baturini kirjad Innale"
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Ühtpidi on see väga isiklik raamat. Nikolai Baturini (1936–2019) ammused kirjad on nende saaja toksinud arvutisse „eesmärgiga, et iga laps ja lapselaps saab endale koopia neist aastakümnete tagustest aegadest“ ja piiritust igatsusest lähima inimese järele kaua kaugel olemise tõttu. Sellisena ei kuulu see kirjaraamat nende hulka, mida väga arvustada saaks, sest kes oskab ja teab arvustada inimeste eraelu ja nende armastuse määra, ühe abielu lugu. Elu on elatud, midagi muuta ei saa ja lugeja kõrvalisest pilgust lähtuvate hinnangute ja siltide sellele panek oleks kohatu ja mõttetu.

Teisipidi on nüüd raamatusse köidetuna lubatud neid kirju lugeda kõikidel, kes seda soovivad. Lugemise ajendid võivad olla vägagi mitmekesised.  Mind huvitas rohkem see, kuidas jõudis Baturin oma loomingus kauni ja omapärase keele ja kirjaviisini, unenäolislik-kaemusliku maailma edasiandmiseni nii, et segunesid helgus ja karedus; kuidas temast kujunes kirjanik. Vähem huvitasid mind tema isikliku elu tagamaad, kuigi juba lugema hakates oli kohe selge, et just see pool neis kirjades ja neid täiendavates meenutustes domineerib. Oma küsimustele sain mõned vastused, kirju taigast oli igati huvitav lugeda, kirju vana- ja noore-paabu juurest samuti.

Kujunduselt on see raamat vägagi õnnestunud, ilus oma taiga ja asjaosaliste fotodega, paeluv Nikolai Baturini joonistuste ja luuletustega, mis kirjades tema eluseiku ja nähtut illustreerisid ja küllap eelkõige ta lastele mõeldud olid.

Kirjades avaldub Baturini loomus, meenutustes aga eelkõige kirjade saaja tunded ja mõtted, seda juba tagasivaates, läbi pika elu prisma. Samuti on neis autori tagasivaadetes lühiülevaade Baturini kirjanikutee algusest alates esimesest avalikust esinemisest oma luuletustega raamatukogu kirjandusõhtul ja ebaõnnestunud  püüdest minna õppima Moskva kirjandusinstituuti.

Juba üsna loometee alguses sõnastas kirjanik kirjas abikaasale endale olulise: „Ometigi ei ole ma mingeid alustugesid kõigutanud, vastupidi – olen esinenud kui humanist, isiksuse ja inimsoo saatuse üle südamevalutaja, puhtinimlike õiguste kaitsja...“

„Piiritu igatsuse“ kaante vahele kogutu on olulise kultuuriloolise tähendusega, avades lisaks kirjaniku kujunemisele ka nonde aastate elu-olu, muresid ja rõõme, seda nii Siberi taigas kui ka Eesti küla- ja linnaelus.

Kui „Piiritu igatsuse“ läbi lugenud olin, võtsin oma raamaturiiulist Baturini jutustuse „Varahilisel ajal“ (LR 4-5, 1974), mida ka  kirjades mainitud on, ja lasksin kirjamehe imeliselt värvikal unenäolisel ja lopsakal keelel end kanda ulmeretkede lõpmatutesse kaugustesse:

„Maailmas on rohkem värve kui suudab eristada meie silm Rohkem helisid kui mahutab meie kõrvade madal kõlakoda  ja kõige haardekamadki ninad ei küüni nohust kaugemale Ning mina olen jumala kirvetöö“

„IGAÜKS ON ISEENDA SALADUS Me oleme vaid oma olemise nähtav pool Teine pool meist on nähtamatu nagu keskpäevapuu ning sellesse neeldunud vari Üksnes haruharva asume temaga ühtsusse ulmeretkel Kõige kaugemal unuhetkel Või mõne sisseraksava tõeluse kohal“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

Johannes Käbin „Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked“

Johannes Käbin
„Aastate ja kauguste tagant.
Mälestused ja päevikukatked“
Tõlkinud Veronika Einberg
Kirjastus Varrak, 2020.

Kui Johannes Käbin (1905-1999) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai, olin kolmeaastane. Kõik nõmmekad teadsid, et ta elab suures majas Kaare tänava ja Vabaduse puiestee nurgal. Minu lapsepõlveaastatel ja noorusajal räägiti temast kui Eesti NSV tähtsaimast juhist palju ja need jutud olid sõna otseses mõttes igasugused – nii head kui halvad, nii ametlikud kui ka kuulujutud. Ka fotodel, mida toona ajakirjanduses avaldati, figureeris ta tihti, sööbides niimoodi tolle aja inimeste mällu. Parteijuhi mõjukal ametikohal oli ta 1978. aastani, tagandatuna seejärel kuni 1983. aastani Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kellest enam eelnevaga võrreldes suurt midagi ei olenenud.

Varraku väljaandena ilmunud Johannes Käbini mälestusi ja päevikukatkeid ootasin huviga, et ehk ka nende kaudu paremini lahti mõtestada oma elu esimesel poolel toimunud ajaloolisi sündmusi.

Sisututvustus tagakaanelt.

Käbini mälestused on kirjutatud ühe nõukogudeaegse üleliidulise kirjastuse palvel, sestap erinevad need oma vaoshoituses praegusaja raamatutest suuresti. Tunda on, et palju jääb ütlemata. Soojusega meenutab ta oma lapsepõlve ja noorusaastaid, komsomoli- ja parteitegevuse algusaastaid. Kohati on mälestustes tunda ajastu karmust. Parteijuhina pidas Käbin oma ideaaliks Sergei Kirovit. Neile, kes ehk veel mäletavad ajakirjas Looming 1977. a (nr 11) avaldatud Johannes Käbini vestlust kirjanik Vladimir Beekmaniga, mida omal ajal palju loeti, on neis meenutustes tuttavat.

Väga põhjalikult käsitleb Käbin põllumajandusega seostuvat nii Venemaal kui ka Eestis. Keda kollektiviseerimise ja kolhooside-sovhooside teema huvitab, neile võivad need leheküljed sobida. Mulle tuli näiteks meelde lapsepõlves loetud mahukas olukirjeldusraamat „Tugevate tee“ Egon Ranneti sulest, milles ta kirjutas Udeva sovhoosi lüpsjatest ja karjatalitajatest. Käbin meenutab oma mälestustes mitmel korral selle olukirjelduse tegelasi, kellest mitu ka sotsialistliku töö kangelase nimetuse pälvis. Mul on meeles, et toona räägiti, et Ranneti teos olevat Käbinile väga meelepärane. Parteijuhi mälestustes on aga juttu ka nendest loometegelastest, keda toona ideoloogiliselt ustavateks ei peetud ja kellesse nii leebelt ei suhtutud.

Ammustest aegadest tuttavaid nimesid on mälestusteraamatus palju. Seetõttu tuli mulle nii mõndagi ka meelde. Aga praeguse lugeja jaoks on kahtlemata põnevamad päevikukatked aastatest 1979-1994, milles Käbin avaldab paljude Karl  Vaino aegsete parteiliste vangerduste tagapõhja, annab hinnanguid neile, kes meie elus praeguseni on nii või teisiti tuntud. Päevikus ilmneb ka Käbini pettumus, kui oma ala hästi tundvad juhid asendati nendega, kes sellest alast midagi ei teadnud (kuigi nad muus valdkonnas võisid head spetsialistid ja juhid olla). Mulle näiteks meenus ajaleht Rahva Hääle toimetaja vahetamine, mida Käbin oma raamatus samuti mainib.

Kibedalt elas Käbin üle ebasoosingusse sattumist. See avaldub ta raamatu lõpulehekülgedelt, kus ta jagab inimesed seltsimehelikkuse poolest kolme kategooriasse ja väljendab pahameelt, et mõne jaoks on suhetes inimestega peamine subordinatsioon. Seda, et ta ebasoosingus oli, võin ka ise kinnitada, sest aastatel 1984-1985 koostasin kirjastusele Eesti Raamat kakskeelset meeneraamatut „Jõudu tööle! Слава труду!“, milles tutvustati 15 sotsialistliku töö kangelast mitme ajakirjaniku sule läbi. Tahtsime seda köidet, milles oli juttu kangrutest, müürsepast, kalurist, karjatalitajast jt tublidest inimesest, alustada intervjuuga Johannes Käbiniga, kes oli samuti sotsialistliku töö kangelane. Valmistusin selleks usutluseks, kui ootamatult nii mulle kui ka kirjastusele tuli partei keskkomiteest korraldus jätta Käbinist kirjutamine ära. (Selle meeneraamatu ilmumisega seostunud kohati kentsakatest seikadest olen rääkinud ka palju aastaid tagasi Reet Valingu tehtud raadiosaates.)

Minu eakaaslaste jaoks on Käbini mälestused ja päevikukatked suuresti niisugune lugemisvara, mis äratab ühel või teisel moel taas üles meie endi kogetu. Noorematele põlvkondadele võib mõnigi raamatus talletatud seik kummastavana näida, aga kui neil vähegi ajaloohuvi on, võib see tagasivaade ammustesse aegadesse neilegi õpetlik olla. Käbini kirjapanekutele lisaks on raamatus seda toimetanud ajaloolase Olev Liiviku joonealused täpsustused, akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja autori poja Eduard Käbini väike kommentaar.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1094914/arvustus-kummastav-ja-opetlik-kabin

„Аргонавт" – „Argonaut“

Andrei Ivanovi romaanis „Аргонавт“ (2015)  on minu meelest imeliselt täpne ja paljuütlev kujund: „võõraste elude päikesejänkud“ – „Солнечные зайчики чужих жизней“.

Teiste elud mõjuvad meile oma päikesejänkude, oma peegelduste kaudu, samamoodi mõjume meie teistele. Päikesejänkud hüplevad, tekitavad kiusatust neid püüda. Silma sattudes võivad nad pimestada. Mida kõike veel…

Ivanov ise ütleb „Argonaudis“, et kogu maailmakirjanduse kauneim sümbol on Don Quijote'i võitlus tuuleveskitega: „Бросался на мельницы, как Дон Кихот. Символ, самый прекрасный во всей мировой литературе. Ехал бороться со спрутом, левиафаном, колесом рабства, а оказалось – мельницы, все те же мельницы, на которых мелют человеческие кости, медленно, неумолимо, обращая усилия и страсти в муку…“

Tuuleveskitega võitlevad ka tema tegelased. „Argonaudis“ on veel rohkelt viiteid kirjandusele ja muusikale. Enamasti räägivad kriitikud selle raamatu puhul Joyce'i ja Nabokovi mõjust (seda pole eitanud ka kirjanik ise), samuti olevat neiuohtu peategelase Aelita nimi otsene vihje Lolitale. Nii Joyce'i kui ka Nabokovit olen lugenud põgusalt. Minu jaoks ei seostunud „Argonaut“ Nabokoviga, vaid hakkas just tänu Aelitale kõlama teistmoodi: tema nimi seostus mulle ühe mu lapsepõlvelemmiku, Aleksei Tolstoi ulmejutuga „Aeliita“ ja lõpmatu unistusega kauguste ja armastuse järele. Usun küll, et selle seose tõttu mõjus „Argonaut“ mulle  igatsus- ja armastusromaanina. Kuid mitte ainult...

Omamoodi huvitavat vaadet pakub „Argonaut“ Tallinna venelaste arusaamade ja otsingute kohta. Nende kohta, kes ei oska oma elu mõtestada ilma Eestita, kus on nende kodu. Nad küll kipuvad mujale, kuid pöörduvad sageli tagasi. Neile tundub, et kusagil mujal on parem ja nad otsivad seda paremat, kuid kas leiavad, seda võib ainult oletada. Nende mälestused – meie kõigi mälestused – on nagu üksteisele kuhjunud slaidide kihid. Pole olemas mingit üldist mälu, vaid iga slaid mõjub sellest kuhjast välja tõmmatuna omamoodi, arutleb Ivanov. Mõni toob meelde meenutuse mingist hetkest, lõhnast, puudutusest, naeratusest, tundetoonist, mõni teine midagi muud, aga ikka sellest teistelt peegelduvast ja teistele peegelduvast elu päikesejänkust.

„Argonaut“ on kirjutatud varem kui Andrei Ivanovi seni viimane romaan „Isevärki kalmistu asukad“. Mina lugesin „Argonauti“ pärast „kalmistuasukaid“ ja seetõttu oli mul kerge märgata nende kahe teose kokkupuuteid nende kohati kakofooniliste häälte hulgas, mis raamatuis kajavad. Nii oli näiteks kergem aru saada „Argonaudi“ ühe peategelase Pariisist tulnud isast, neist mõjuritest ja teguritest, mis tema viltukiskunud saatust suunasid, ja seeläbi mõistsin ka poega paremini. Küllap polegi lugemisjärjekord oluline, sest Ivanovi teostest nähtub, et kõik maailmas, ükskõik, kus me ka ei elaks, kuhu ei rändaks, kus ei peatuks, on omavahel seoses. On lõputu argonautlus, otsing, mille tulemuseks võib olla niihästi oma elu kuldvillaku leidmine kui ka lohutamatu pettumus ja üksildus.

„Argonaut“ on tõlgitud eesti keelde (Varrak, 2016) ja siinseid ridu kirja pannes märkasin, et see on kirjastuses praegu müügil vaid 2 euro eest. Mina lugesin „Argonauti“ vene keeles ja olin samuti kui „kalmistuasukaid“ lugedes vaimustuses autori keelekasutusest.

Siinne kaanefoto on Moskva kirjastuse „Эксмо“ 2018. aasta väljaande oma.

Vaata ka: „Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“
http://iltaka.blogspot.com/2019/09/blog-post.html

1300.

„Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“

Seekord kirjutan raamatust, mille lugemisega ei ole veel poole pealegi jõudnud. Loen Andrei Ivanovi 704 lehekülje paksust romaani „Обитатели потешного кладбища“ (издательство „Эксмо“, 2018) meelega vene keeles, kuigi tean, et see hiljuti ilmus ka eesti keelde tõlgituna („Isevärki kalmistu asukad“, kirjastus Varrak, 2019). Olen lihtsalt otsustanud, et loen eesti vene kirjanike teoseid võimaluse korral selles keeles, milles need on kirja pandud.

See ei ole kuigi ammune otsustus, sest näiteks Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia lugesin läbi eesti keeles. Kuid… Tahtmata anda mingisugustki hinnangut nende kolme raamatu tõlgetele, tundus mulle siis, et parema lugemismulje saaksin algse kirjapaneku keeles. On ju igal keelel oma rütm, oma meloodia, isegi oma kiirus ja loomulikult ka väljendusvabadus ja -rikkus. Ivanov eestikeelses tõlkes tundus mulle liiga rabe, hakitud, närviline, ülimasendav – seda kõike leidub neis teostes ka tegelikult, aga ikkagi ei saanud ma üle ega ümber, et midagi on „tõlkes kaduma läinud“. Hakates seda miskit otsima, võtsin „Isevärki kalmistu asukad“ niisiis käsile vene keeles ja nüüd, mil mu e-luger näitab, et loetud on 20% teosest, julgen öelda, et see romaan meeldib mulle väga.

Eelkõige muidugi Pariisi pärast, millest on ju tuhandeid autorid kokku vist sadu tuhandeid lehekülgi kirjutanud, aga millele Andrei Ivanov suudab anda omapoolse sisu, meeleolu ja selle midagi, mida me kõik Pariisist otsime, aga mis ehk tihti leidmata ja tabamata jääb – ängistuse kõrvuti elurõõmuga ja elurõõmu hoolimata ängistusest.

„Морозной зимой и душными летними днями жизнь в Москве напоминает плавное вальсирование, масляные краски, густое крепкое вино. В Париже живешь на бегу – крещендо, акварель, кофе.“

Kellele meeldib Pariis ja kes seetõttu ahmib endasse nii Remarque’, Hemingway kui ka Õnnepalu raamatuid, leiab oma Pariisi-kiindumusele toitu ja tuge Ivanoviltki ja tema kujutatud vene emigrantidelt, kes on sellesse linna pesa pununud või seal jalgu alla saada lootnud, kuid kelle elu ja saatus ei kulge nii, nagu nad tahaksid.

Sedakaudu jõuab Ivanovi raamatu teise iseloomustava joone juurde: tegevus kulgeb eri aegadel, vahetevahel puutuvad need ajad ja ajastud kaootiliselt kokku, vahel analüüsib autor üht või teist episoodi põhjalikumalt, rändab selle juurest siis jälle hoopis teise aega ja/või kohtagi, tehes seda niisuguse hooga, et see lugeja paigast nihutab ja kaasa veab, kuid ometi omamoodi sisemise loogikaga ning põhjalikkusega. Ivanovi kirjanduskeel on ilus, sujuv ja lausa poeetiliselt voolav, rohkete epiteetide ja metafooridega, andes ilmekalt edasi kõiksuguseid varjundeid ja meeleolusid ning sisaldades huvitavaid lausa aforismidena mõjuvaid ütlemisi.

Tüüpe on romaanis palju ja esmapilgul tundub, nagu ei oskaks Ivanov isegi selle tüübi- ja karakterirohkusega midagi peale hakata. Aga siis hakkab selles kaoses märkama suundumusi ja tegelaskujude loogikat, mitmekesisuse kirjusus asendub ootusärevusega, millal ja mida tehes üks või teine tegelane jälle välja ilmub, sest lugeja on hakanud talle kaasa elama. Ja vene emigrandid Pariisis on igas suhtes huvitav, kuigi kibestunud seltskond, olgu nad siis Pariisi elama sattunud 1917. aasta revolutsiooni järel või põgenenud Nõukogude Liidust.

„...каждая, тобой сыгранная нота, каждый полутон – все отправится в вечность с тобой, все твои опечатки и огрехи встретят тебя на входе, этот список  – твой пропуск, твой билет, твой паспорт… твое истинное гражданство...“

Venekeelse raamatu tutvustusest: „Новая книга Андрея Иванова погружает читателя в послевоенный Париж, в мир русской эмиграции. Сопротивление и коллаборационисты, знаменитые философы и художники, разведка и убийства, … Но перед нами не историческое повествование. Это роман /---/ рассказывающий о неизбежности трагического выбора, любви, ненависти – о вопросах, которые волнуют во все времена.“

Igatahes jätkan lugemist ja täiesti usun, et ka ülejäänud 80% ei tekita pettumust.

EDIT: Lisan ka eestikeelse väljaande kaanepildi, mis venekeelse omast nostalgilisem on. Seda vaadates mõtlen, et saatusetuulte jaoks oleme me kõik sügislehed.

EDIT 23. sept 2019: Nüüd, mil loetud on kolmveerand raamatust, on imeselgelt avaldunud autori töökas ja suurepärane oskus leida hästi palju sisukat ja huvitavat arhiividest ja kasutada kirjutamisel kogu elu jooksul kogutud tarkust. Faktirohkus võib kohati liigkülluslikunagi tunduda, kuid tagab selle, et lugejal on kogu aeg huvitav, isegi hoolimata teose paksusest. Aeg-ajalt on lugedes siiski selline tunne, et tegelaste – ja neid on väga palju – iseloomud ja omapära lähevad selles faktikülluses veidi kaotsi. On võimalik, et paberraamatut lugedes leiab need sellest kaotsiminekust kiiremini üles kui e-lugerist.

Aga igatahes on Ivanovi kirjanikukeel eriliselt paeluv. Ja tõenäoliselt on kõikvõimalikud põgenike ja pagulaste teemad, äraminekud ja tagasipöördumised tema loomingus ka edaspidi (nagu senistes teostes) eriti olulisel kohal.

„История спит в вещах, к которым люди прикасались. Меня увлекает поиск следа, отпечатка исторической руки; люблю созерцать безмолвный покров времени, сквозь который проступает посмертная маска неординарной личности, увидеть зыбь на этом покрове – великая привилегия.“

Vaata ka: „Аргонавт“ – „Argonaut“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/argonaut.html

Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“

Mart Kadastik
„Nüüd ma siis kirjutan“
Elutööraamat.
Kirjastus Varrak, 2016.

See ei ole arvustus.

Elulooraamatuid (eelkõige autobiograafiaid) ja antud juhul koguni elutööraamatut arvustada on minu arusaamist mööda tänamatu tegevus. Neis on ju inimese elu ja kuidas siis ikka kõrvaltvaatajana kellegi kohta öelda, et see või too elu või elutöö ei ole õnnestunud või et on osaliselt viltu läinud või midagi muud sellist. Igaüks ise teab, mida ta oma eluga teeb ja kuidas elab oma parima äratundmise järgi, kui elu ise selleks võimaluse annab. Küllap on elutööga samamoodi.

Sel põhjusel on allpool lihtsalt mõned mu mõtted selle raamatu läbilugemise järel.

Mart Kadastiku romaanid mulle ei meeldi. Aga tema elutöö ülevaadet lugesin huviga. Esiteks sellepärast, et ajaperiood, mida see hõlmab, on mulle hästi tuttav, läbi elatud.

Teiseks sellepärast, et enamik raamatu tegelasi on mulle ühe või teise kandi pealt elust tuttavad, paljud on kolleegid või olen nendega muidu kokku puutunud. Mõnda neist iseloomustab Kadastik mulle ootamatust või uuest küljest, teiste puhul tundsin äratundmisrõõmu.

Kolmandaks sellepärast, et niisugust mahukat ajakirjanduse ajalugu on huvitav lugeda ka siis, kui enam ise otseselt sellega kokku ei puutu. Pealegi on see periood Eesti ajakirjandusest juba ammu kirjapanijat oodanud ja Kadastik oma kogemusega sobib selleks ideaalilähedaselt. TÜ ajakirjandustudengid võivad küll Kadastikule pahased olla, et ta nii paksu raamatu kirjutas – nende jaoks kujuneb see kindlasti oluliseks õppevahendiks.

Neljandaks sellepärast, et kui 1982. aasta lõpul ja 1983. aasta alguses Edasile Ilmar Rattuse Tallinnasse tuleku järel uut peatoimetajat (toona nimetati ajalehtedes neid küll toimetajateks) otsiti, tehti sellesse ametisse astumise ettepanek mitmele inimesele Rahva Hääle toimetuses, kus toona töötasin, sealhulgas ka mulle. Ütlesin ära, sest  mitmesugustel põhjustel ei tahtnud ma Tartusse elama minna. Ka teisi soovijaid polnud.  Kadastiku memuaare lugedes aga oli mul huvitav neile kaasa mõtelda mängulise hinnanguvõimalusega, et kas ma oleksin Edasi toimetuse juhtimisega üldse hakkama saanud. Kokkuvõttes usun, et Kadastikul õnnestus see märksa paremini, kui mina olnuksin suutnud – ta rajas endisest rajoonilehest, mis küll erakordselt populaarne oli, selle Postimehe, mida praegu tunneme. Raamat pulbitseb tema ettenägelikkusest ja ärivaistust, heast orienteerumisest muutlikus ajas ja oludes, samuti oskusest leida rahakaid ja mõjukaid sõpru ning koostööpartnereid.

Võiksin loetleda veel hulga punkte, miks „Nüüd ma siis kirjutan“ mulle huvitav on. Ärisaladusi ma sellest ei otsinud, kuigi mõnda mulle saladuseks olnud asjadekäiku või toimunud sündmuste tausta oli päris põnev teada saada.

Aga plussiks ei pea ma seda, et Kadastiku raamat on suures osas solvumisest – kuigi just see solvumine raamatu kirjutamise ajendas, nagu Kadastik mitu korda väitnud on. Jah, inimesel on õigus oma elus kibestuda. Aga paraku on nii, et kui me elus ühe või teise ameti maha paneme või omanikuõigusest loobume, tulevad uued tegijad, kes ei toimi enam meie, vaid enda arusaamise järgi. Rong sõidab meieta edasi, kõik elavad edasi uutes rollides. Lugeja armastab intriige ja müüginumbritele tuleb neist kirjutamine igati kasuks, aga samas paneb ainult aja kulg niisugused hiljutised sündmused hoopis kunagi hiljem õigesse mõõtkavasse.

Kadastiku elutööraamatu kujundus mulle esialgu ei meeldinud, aga hetkest, mil hakkasin kaaneümbrise pildil nägema „Kadastiku vaimu Postimehe kohal“, asi muutus. Sobib küll.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Mõisa "klaasseina taga"

Olen Siegfried von Vegesacki romaanitriloogiast "Balti tragöödia" esimese kolmandiku - "Lobergi mõis" - läbi saanud ja see tõepoolest meeldis mulle. Mõisnikuvõsu Aureli poisipõlv ja -seiklused on kirja pandud nauditavalt. Minul, kes ma omal ajal Tuglase "Väikest Illimari" koolis kohustusliku kirjandusena kuidagi läbi ei jõudnud lugeda, sest see tundus veniv ja igav, oli nüüd neid Vegesacki poolt 1935. aasta paiku kirja pandud ühe poisslapse elupildikesi tore lugeda. Neis on rohkesti tunnet ja ilusat suhtumist nii inimestesse kui loodusesse.

Baltisakslaste elu-olu mõisa "klaasseina taga" oli huvitav jälgida. Ajaloo keerdkäikudeni ma veel ei jõudnud, kuigi esimese osa lõpust juba peategelase edasise elukäigu tumedamad toonid üsna tasahiljukesi aimuma hakkavad.

EPL-i "Eesti loo" sarjast olen endale ostnud vaid vähesed, mulle enamat huvi pakkuvad raamatud. "Balti tragöödia" on nende hulgas. Võib-olla ka sellepärast, et kuskil kaugel ajal on ka meie suguvõsas perelegendide järgi kas baltisakslaslikke või rootslaslikke varjundeid leida. Võib-olla elasid mõned mu kaugemad esivanemad just niimoodi, "klaasseina taga" - ei tea.
- - -

Kui seda blogi juhtub lugema keegi, kes suguvõsauuringute ja mõisaajalooga on rohkem tegelnud, ehk oskab ta midagi öelda Järvamaa Kukevere (Kuckoferi) mõisaomaniku kohta. Tean, et umbkaudu 1826. aastani oli selle omanik Friedrich Anton von Douglas. Varasema aja kohta, mil Kukeveres olid peremeheks von Nierothid ja seejärel von Douglased, on andmed olemas, aga 1826. aastast alates pole ma andmeid leidnud. Eriti huvitavad mind 1880-1890. aastad.

Läänemere isandad

Hommikul tõin endale "Läänemere isandad". Tüdrukupõlves lugesin sageli selle esimest sõjaeelset väljaannet. See oli kuidagi eriline raamat, paksul paberil, peatükkide päistes rahvuslikud joonistused, toekas lugemine uhketest ja ilusatest inimestest. Ebatavaliselt kaunis ja mõjuv...

Ei teadnud ma siis kuigi palju neist aegadest ja inimestest, aga selle raamatu jäetud täiesti erakordsele tundele olen tihti tagasi mõtelnud. Seepärast otsustasin, et kui see Eesti lugude sarjas müügile jõuab, ostan kindlasti. Tahan tagasi seda imelist tunnet...

"See oli pajatus isandaist, kes valitsevad merd ja randa! Ja lugu sellest, et enne väsib lauliku suu, kui see jõuab ütelda osagi nende tegudest, vaid need jäävad vete valvata, taeva tunda ja järglaste jagada, kuna kanged käivad edasi oma teed."(Mälk)

Tollane vana köide sai vist raskematel aegadel koduriiulist antikvariaati maha müüdud. Mälgu teine raamat, "Hea sadam", 1942. aasta väljaanne, rannaküla noorte esimesest armastusest oli mu veel suurem lemmik. Aga aegade hämarusse on kadunud seegi.

Ammusel "Läänemere isandate" lugemise ajal ei teadnud ma Sigtunast midagi. Paar aastat tagasi sai seal käidud. Loomulikult on seal kõik hoopis teistmoodi kui Läänemere isandate aegadel ja kirjaniku kujutluspildis. Väga armas linn. Augustis 2006 olen sellest kirjutanud:

"Raekoda – väike pruun puumaja, kõige väiksem raekoda Rootsis, ehk isegi kogu Euroopas. Pärit 1744. aastast. Vana, siia sobiv sisustus ja kuningate pildid. Maria kirik (13. saj keskel rajasid selle dominikaanid) ja palju kirikuvaremeid (St Per, St Lars, St Olof). Ruunikivid, mida olevat siin 10-12, kõige rohkem kogu Rootsis. Ümbruskonnas veel üle 100. Sigtuna lapsed õpivad ruunikirjas tähestikku. Stora gatan väikeste majadega 1700. aastate lõpust. Või isegi vanematega. Tädi Pruuni kohvik (Tant Brun on koos tädi Rohelise ja tädi Lillaga rootsi populaarse lasteraamatu tegelane, autoriks kunstnik ja kirjanik Elsa Beskow – 1874-1953 – kes on illustreerinud ka aabitsaid ja kooli lauluraamatuid ning kelle raamatutes lapsed, vastandina Astrid Lindgreni lustakatele tegelastele, alati väga korrektselt käitusid.) ..."

"Läänemere isandad" tuli mulle ka tookord reisil meelde, aga mäletasin sellest liiga vähe. Nüüd saab siis meelt värskendatud...

Kui hommikul raamatuga tagasi jõudsin ja juba köögis askeldasin, märkasin peaaegu selges taevas vikerkaart. Olen harjunud vikerkaare nägemist võtma kinnitusena endale, et olen midagi õigesti teinud...

Pilt: Lisa selle blogi vikerkaarepiltidele nende jaoks, kel pole olnud aega taevast vaadata - tänane hommik, kl 9.45.