Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“

Clara McKenna
„Mõrv Morrington Hallis“
Sari „Stella ja Lyndy mõistatused“ – 1.
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk.
Kirjastus Eesti Raamat, 2021.

Inglismaa igas vanas sopilises lossis on alati mõni saladus. Enamasti mõrv. Mõnest toast leitakse laip. Enamasti on selleks raamatukogutuba, kus harva keegi käib, kuigi väärtuslikud tolmunud köited seal lugejat ootavad. Enamasti on see laip peidetud või vajunud diivani taha, kust seda raske märgata on.

Niisiis, enamasti toimub sopilises lossis mõni mõrv ja eriti uhke on siis, kui sellele lisandub veel midagi kriminaalset, näiteks suur vargus. Mõrvatud on tavaliselt kas lossiomanik, mõni vaimulik või juhuslikult lossi sattunud tundmatu, kelle puhul loo arenedes hakkab selguma, et ta on kuidagimoodi lossiomanikega seotud.

Loss asub sageli Midsomeri tüüpi väikekülas. Seda ümbritseb suur maavaldus. Omanik tunneb rõõmu hobustest. Hobuste ja koertega seoses saab alati midagi juhtuda, lambad on üpris ohmakad ja ponid ning kassid kõnnivad omapead. Teenijarahvas on samuti esindatud mõne nutikama isikuga, kelles võib mõrva toimepanijat kahtlustada, ja mõne ohmutüübiga, kes midagi ei tea ega märka.  Võib-olla on kuskil tagaplaanil ka mõni kutsar, tallipoisid, automobiili hooldaja ja vanapiigast seltsidaam, kelle jalad enam kuigi hästi ei kanna, aga mõistus jagab maailma asju oma vaatevinklist veel küllaga. Ja muidugi on kohal ka kuritegusid lahendav inspektor.

Umbes niisugustest koostisosadest koosneb suur hulk krimkadest, mille tegevus toimub Inglismaal ja noore ameeriklannast autori Clara McKenna „Mõrv Morrington Hallis“ („Murder at Morrington Hall“, 2019) pakub neile lisa. Õigupoolest on see raamat vaid esimene osa sarjast „Stella ja Lyndy mõistatused“ („Stella and Lyndy Mystery“), mida mahekrimiks liigitatakse ja millel usutavasti eesti keeldegi tõlgituna palju lugejaid saab olema.

1905. aastasse paigutunud rohkearvulisest tegelaskonnast jääb erilisena meelde ameeriklannast pärijanna Stella Kendrick, keda tema rohmakas isa, hobusekasvatajast rahajõmm tahab Inglise aristokraadiga paari panna, et nii ka ise Atherly krahvi aristokraatlikust aupaistest osa saada. Ainult et isa ei ole tütart oma kavatsusest informeerinud ja pulmas pruudiks olemine tuleb Morrington Halli saabunud Stellale suure üllatusena. Tema ainuke mõte on, et laulatus ometi ära jääks. Ja paistab, et see lootus hakkabki täituma.

Ega ka noor vikont Lyndy (Lyndhurst) talle pealesurutud abielust vaimustatud pole, aga särtsakas ja nägus Stella hakkab talle meeldima. Stella meeldib ju derbil isegi kuningas Edwardile. Ülejäänutele aga tunduvad ameeriklanna kombed inglise oludesse sobimatuna ja talle pannakse pahaks koguni liiga head isu ning muidugi seda, et ta hobustega tegelemist eelistab igale seltskonnale.

Morrington Hallis toimunud mõrva taustal hakkab Stella ja Lyndyga igasuguseid asju juhtuma. Ka neid ümbritsev seltskond on üsna kirev ja mitmekesine. Lisaks kostab raamatukogutoast ühel päeval taas appikarjeid.

Morrington Halli mõrvalugu jätkub lugemiseks paariks õhtupoolikuks, võib-olla ka ööks. Siis saavad otsad kokku ja krimisõbrad võivad hakata ootama Stella ja Lyndy uusi mõistatusi.

Tänan kirjastust Eesti Raamat e-raamatu eest.

* * *
Huvitav fakt: Morrington Halli mõrvaloo lõpus autori märkuses kirjutab Clara McKenna, et Stella Kendricki lugu põhineb reaalselt eksisteerinud nähtusel: „Ajavahemikus 1869 kuni 1911 ületasid Atlandi ookeani enam kui sada Ameerika pärijannat ja „miljoni dollari printsessi“, kes abiellusid kõige kõrgematesse Briti ühiskonnakihtidesse. Rahahädas Briti aristrokraadid vajasid tungivalt kapitali juurdevoolu ning Ameerika uued tööstusmiljonärid soovisid kodus kindlustada oma ühiskondlikku positsiooni. Niisiis vahetasid pankurite, töösturite ja raudteeparunite, sealhulgas Colgate’i, Couldi, Jerome’i, Vanderbilti ja Whitney suguvõsa tütred dollarid tiitlite vastu. Mõned tegid seda vabast tahtest, teistele ei antud valikut. Consuelo Vanderbilt oli erakordne näide teisest variandist. Kuidas need naised ka Briti aristokraatiasse ei sattunud, jätsid nad sellele kustumatu jälje.“ Consuelo Vanderbilt Balsani elulooraamatust "The Glitter & the Gold" olen selles blogis 2008. aastal juba kirjutanud.

John Grisham „Vahimehed“

John Grisham
„Vahimehed“
Inglise keelest tõlkinud Juhan Habicht.
Kirjastus Varrak, 2021.

Hoolimata sellest, et menukirjanik John Grishami teoseid on eesti keelde palju tõlgitud, oli see alles minu kolmas kokkupuude tema loominguga. Esimene ei olnud raamat, vaid film „Pelikani memorandum“ (1993), mis jäi mulle meelde mitte kirjandusliku algallika, vaid Julia Robertsi ja Denzel Washingtoni tõttu. Teine oli üsna hiljuti loetud „Camino saar“, mis igasuguste hinnangute põhjal olevat põhiliselt USA kohtusüsteemist kirjutava ja seda põhjalikult tundva autori loomingus üpris erandlik teos. Princetoni ülikooli raamatukogust röövitud viie romaani ülihinnaliste originaalkäsikirjade käekäigust ja kohati boheemlaslikust kirjanike elust oli päris põnev lugeda, aga midagi blogis arvama see raamat mind ei kutsunud.

Olen nüüd vist Grishami rohked austajad parajalt tigedaks teinud, et miks ma üldse söandan temast midagi arvata, tundmata tema kirjutatut põhjalikult. „Vahimehed“ („The Guardians“, 2019) on ju vaid üks tema Ameerika õigust ja tõde käsitlevatest teostest. Mulle meeldis selle puhul raamatu tunnetatav dokumentaalsus – väljamõeldus kajastub tõsielu. Kui adekvaatselt, seda ei mõista ma arvata, kuid toodud viited ebaõiglaselt süüdi ja surma või eluaegsesse vangistusse mõistetute rohkusele on kirjaniku kodumaal paljud vihale ajanud.

Raamatututvustus
tagakaanelt.

Peategelane on tõe otsingutel omamoodi tuuleveskitega võitleja, kes korduvalt nendib, et süüdimõistmine käib märksa kiiremini kui süütu vangi vabastamine. Nii istuvadki paljud süütud vahel süüdi lavastatutena, vahel saatuse vingerpusside tõttu kes neliteist, kes kakskümmend kaks pikka aastat või jäävadki vangi või ootavad surmasüsti. Nii et teema poolest on see igati raske raamat.

Grisham arendab oma tegevuskäikude ja arutluste loogikat nii põhjalikult, et teos kohati liiga aeglasena tundub. Tema kirjeldused Vahimeeste tegevusest ja selle mõnikord isegi väga võikal kombel takistajatest, menetlusprotsesside aeglusest, valetõendite ja -tunnistustega manipuleerimisest, kohtuprotsesside edasilükkamisest ja paljust muust on detailirohked, dialoogid asjalikud – kõik kokku moodustab väga kobeda raamatu.

Tõlge on igati hea ja sujuv, toimetatud on ka korralikult. Nurisemise põhjust pole.

Grishamilt liiga vähe lugenuna ei tea ma, kas „Vahimehed“ on tema loomingus edasi- või tagasiminek. Igatahes on tegemist sügavuti tungiva ühiskonnakriitilise romaaniga, mis on ühtlasi hõrk maiuspala neile, kes huvituvad juriidika nüanssidest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Frank Herbert „Düün“

Frank Herbert
„Düün“
Tõlkinud Urmas Alas.
Toimetanud Martin Roogna.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eelmise aasta viimase raamatuna lugesin „Düüni“ („Dune“, 1965). Sedasama kuulsat ulmekat, mis enamikul raamatusõpradest kahtlemata juba ammu loetud on ja mida kultuseraamatuks peetakse. Kummalisel kombel, kuigi ma seda varem lugenud polnud, tekkis mul lugedes tunne, nagu aimaksin sündmustikust paljut ette, justkui oleksin ise kunagi viibinud kõrbeplaneedil nimega Arrakis ehk Düün. Sellest hoolimata, et see planeet on olemas ainult tänu autori kujutelmale.

Aga Frank Herberti kujutelm on vägev. Täiesti omamoodi nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka tehnoloogiliselt ja ökoloogiliselt läbimõeldud maailm, milles tegutsejatele autor hoolimata tegevuse kiirest arengust on suutnud üsna mitmetahuliselt paeluvad iseloomustused anda.

Paljude lemmikulmekirjanik Arthur C. Clarke ütles „Düüni“ kohta: „Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani tegelased ja kogu see maailm.“

Tagakaane raamatututvustusest.

Rohkesti on kiidetud mahuka teose esimest raamatut „Düün“. See oli ka minu jaoks põnev kui ühe noormehe arengu kirjeldus. Kõik see, mis puudutas Pauli õpinguid ema käe all, tema järelkatsumisi, tema valmistumist võitlusteks ja võitudeks.

Aga teine raamat „Muad'Dib“ meeldis mulle rohkem. Pärast isa surma jäi Paul ilma talle kavandatud tulevikust ja pidi tema jaoks võõral planeedil nii endale uue tuleviku kujundama kui ka leidma väljavaated teadvuse ja saavutuste edasiarenguks. Ja ta suutis seda. Ning, mis veel olulisem, ta suutis seejuures jääda üllameelseks.

Kolmas raamat „Prohvet“ oli sündmustikult kõige kiirem, aga võib-olla just seetõttu minu jaoks vähem huvitav, kuigi kõikvõimalikest tegelaste saatuste kõverkäikudest ka siin puudust polnud.

Koguka köite lõpus paiknevate lisadega tutvumine on niihästi selgitav kui ka valgustav.

„Düüni“ üks huvitavamaid liine oli minu jaoks benegesseritlastest naiste haridus ja haritus. Kuidas kasvatada ja arendada teadvust, kuidas mõista mõistetamatut ja allutada allumatut. Kuidas näidata võimalikult vähem välja, mida tunned, ja suuta seejuures kõigi oma tundmustega hakkama saada ja need oma kasuks pöörata. Kuidas mõjutada ja samal ajal ise olla vähe mõjutatav.

Väga palju tähelepanu pööras Frank Herbert teadvusele. Võib-olla just seetõttu mõtleb lugeja temaga kaasa ja hakkab sündmustikku justkui ette aimama, nagu minuga juhtus. Ta käsitles oma suurteoses teadvuse arendamist nii vürtside kui ka mitmesuguste erivõtete abil. Tema tegelased on pidevas kujunemises ja paljud neist on ülivägevate võimetega. Kuid isegi ülivõimed ei osutu halastamatus võimuvõitluses alati piisavalt kindlaks kaitseks reetlikkuse ja mürkide eest.

Paar õpetust sellest mitmekesisest teosest:

„Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge enam ei näe.“

„Mõelge oma nägemisele. Kuigi teil on silmad, vajate te nägemiseks valgust. Kui olete oru põhjas, ei näe te oma oru piiride taha. /---/ …aeg paistab lai, aga selles kulgejale muutub see kitsaks ukseks.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Põhjalik ülevaade Frank Herberti (8. okt 1920 – 11. veebr 1986) elukäigust ja loomingust, seal hulgas „Düüni“ kõikidest raamatutest, mida on rohkem kui kolm, on Wikipedias.

Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa. Lühijutud“
Inglise keelest tõlkinud Eva Luts ja Krista Kaer.
Kaane kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Alustasin selle kogumiku lugemist mitte algusest, vaid tekstist, mis kannab pealkirja „Revideeritud Meremaa“ ja sisaldab Ursula K. Le Guini loengut „Lapsed, naised, mehed ja lohed“, mlle ta pidas 1992. a lastekirjanduse instituudis Oxfordi ülikoolis. Seda loengut võiks praegusajal eriti soovitada lugemiseks neile, kellest feminismipisik pole mööda läinud, kuid ka kõigile teistele kui näidet kirjaniku targast ja osundavast käsitlusest tema loodud Meremaa ja selle asukate olemuse selgitamiseks.

Selles puudub praegustele naisõiguslastele sageli omane pealetükkivus. Kirjaniku fantaasiamaailma lahtiseletamine põimub tema ühiskondlike ja poliitiliste tõekspidamistega nii rahulikult, loovalt ja põhjendatult, et seda on nauding lugeda. Ka Meremaa-raamatute mõistmisele aitab loengu tekst väga kaasa. Nii on selle kogumikku lisamine minu arvates Varraku poolt hea valik ning kirjaniku esinemise lõpulaused sobivad iseloomustama Meremaa-lugusid tervikuna:

„Kui midagi sellest lendamise metsikust vabadusest on raamatus, siis sellest piisab, nii tahtsingi ma, vana naisena, lahkuda oma armastatud Meremaa saartest. Ma ei tahtnud jätta Gedi, Tenarit ja nende lohelast turvalisse ellu. Ma tahtsin jätta nad vabaks.“

Raamatututvustus tagakaanelt

Esimesest jutust saab teada, kuidas Käe naised koos Leidjaga asutasid Roke võlurite kooli, mis selle tingis ja kuidas asutaja saatuserajad ja enese tunnetamise teekond kulgesid. Lugesin huviga, kuid sellist ülev-pidulikku tunnet, nagu oli Meremaa romaanide lugemisel, enam ei tekkinud. Pigem oleksin justkui mõnda Jaapani multikat vaadanud. Kuid needki on ju paeluvad.

Ülejäänud juttudest ja kogumiku muust sisust ma siinkohal ei kirjuta. Jätan nende avastamise või taaslugemise rõõmu teile. Lugege ja seilake Meremaa meredel ja kõndige tema saartel ise, siis saate tuttavaks nii lihtsurelike kui ka võluritega, nii looma- ja linnuriigiga kui ka lohedega, kuni jääte puhkama Roke saare Hiie kosutavas varjus.

Kõrvuti selle raamatuga lugesin Ursula K. Le Guini 2016. ja 2017. aasta blogi neid osi, kus ta kirjutas, kuidas valmistati ette tema Meremaa romaanide ja juttude suurväljaannet (2018), ja kuidas kunstnik Charles Vess seda kirjanikuga koostöös illustreeris. Päris huvitav oli teada saada ja pildis näha, mismoodi kirjaniku ja kunstniku kujutlused lohedest ja teistest tegelastest üksteisest erinesid ja kuidas tasahaaval kompromissideni jõuti. Vessi illustratsioonid on väga selgejoonelised ja meeldivalt pingsad. Ja hoopis teistsugused kui Varraku väljaannete kaanepildid. Aga eks olegi meist igaühel Ursula K. Le Guini võlumaailma lohedest ja kõigest, mis tema teostes veel on, erinev ettekujutus. Mis juba iseenesest on hea ja annab tunnistust kirjaniku loodud muinasjutulise maailma avarusest.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Selles blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“ 

Ursula K. Le Guin „Meremaa II“: „Tehanu“ ja „Teine tuul“

Ursula K. Le Guin
„Meremaa II“
Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer
Kaane kujundanud Liis Karu
Kirjastus Varrak, 2019

„Meremaa II“ sisaldab romaane „Tehanu“ ja „Teine tuul“, mida kindlasti kui mitte pool inimkonda, siis hästi paljud on enne mind lugenud. Need paljud on fantasy ja ulme fännid, lisaks kõik need, kes on võlutud Ursula K. Le Guini omapärasest loomingust, kindlasti ka suur osa lugejate nooremast põlvkonnast, kuigi just need kaks lugu Meremaa-juhtumustest on rohkem täiskasvanud lugejatele sobivaks tunnistatud.

Mina soovitan seda raamatut ka neile, kes eespool nimetatud kategooriatesse ei kuulu ja vanuseltki on juba keskeas või eakamadki.

Meremaa-triloogiat „Atuani haud. Kaugeim kallas. Meremaa võlur“ lugesin paar aastat tagasi samuti Varraku väljaandest, mille järjeks „Tehanu“ ja „Teine tuul“ nüüd on. See oli minu jaoks tohutult haarav, kargelt ning pidulikult mõjuv lugemine. Võlurite ja lohede maailm, kuhu praegusaja inimesed ehk ainult unenägudes kogemata kombel juhtuksid, kui kirjandust olemas ei oleks. „Meremaa II“ köitest ootasin samasugust lugemist ja ma ei pettunud, sest seegi raamat lausa haaras mind endasse.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Mõned kriitikud on öelnud, et Meremaa-triloogia on eelkõige lugu täiskasvanuks saamisest, (võlurite) õpi- ja rännuaastatest ning esimestest imetegudest. „Tehanu“ ja „Teine tuul“ on aga lood täiskasvanuks olemisest, siis kui elukaare kõrgpunkt hakkab selja taha jääma – võib-olla näiliselt, aga võib-olla ka päriselt.

Need kaks romaani on isevärki väsimuse lood, sest võlumaailmaski on imetegude sooritajad oma toimingutest väsinud ja võluväge minetamas. Nüüd ollakse teistsugused. Ged pole enam Arhimaagina kõigeväeline, vaid lihtsalt elutark, kuid peaaegu jõuetu mees. Tenar on naine, kellel on palju selja taga, kuid tema endagi üllatuseks veel palju ees. Tal tuleb üles kasvatada kõikidest põlatud ja rünnatud väike põletushaavades olend – laps, keda ta hüüab Therruks, kuid kes tegelikult kannab kaunilt sirava tähe nime ja on võib-olla hoopiski üleloomuliku olendi võimetega.

Kas ta jääbki allasurutuks ja kannatajaks või on temas peidus kangelane, see selgub lugejale vähehaaval. Igatahes jõuab lõkketulest päästetud armistunud keha ja hingega laps neiuks sirgununa kuningakotta, kus tal on ees rasked katsumused. Ka teda üles kasvatanud Tenaril pole kerge. Ja muidugi tegutseb „Tehanus“ ja „Teises tuules“ vähemasti sama palju kõiksugu võlureid, maage, meistreid, selle ja õpipoisse, nagu oli Meremaa-triloogias. Lisaks veel hulk elavaid ja surnuid.

Ja veel need lohed... Ursula K. Le Guin on nad imelisteks kirjutanud. Just need suured ja vägevad, kes kunagi või isegi praegu on ehk samal ajal ka inimesed. Oma võlukeelega, oma tuliseid sädemeid pilduva hingusega ja tohutuid kauguseid ületava lennuga.

Huvitav, kui ma juhtuksin tegelikus elus lohet nägema, kas väriseksid jalad hirmust, kas muutuksin kõnevõimetuks kokutajaks ja kardaksin meeletult või söandaksin ma nendega siiski ka rääkida? Aga kas ma mõistaksin lohede keelt, neid võlu ja tarkuse jõusõnu, kuigi olen nüüd lugenud, et „aegade alguses olid lohed ja inimesed ühed. Nad olid üks rahvas, üks rass, neil olid tiivad ja nad kõnelesid Päris Keelt.“?

Hea, imeliselt helge ja veidi kurb tunne jäi pärast nende raamatute lugemist. Kahju oli, et lugu otsa sai. Võib-olla võiks seda võrrelda lapse kahjutundega, kui ema on muinasjutu rääkimise või ettelugemise lõpetanud ja teda magama jääma sunnib? Ta ju tahaks veel kauem viibida selles muinasjutulises maailmas, teada saada, kuidas neil seal elu edasi kulgeb, kas nad seal saavad oma muredest jagu, kas nad on õnnelikud ja kas nad veel kunagi näevad oma sõbraks saanud lohesid.

„Maailm on suur ja imelik, kuid mitte suurem ega imelikum, kui on meie meel.“

Tõlkija Krista Kaer on Ursula K. Le Guini üheks oma lemmikkirjanikuks nimetanud. Tema loomingu tõlkimisega on ta hästi toime tulnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ursula K. Le Guini (mälestus)lehekülg, mis sisaldab ka tema blogi: https://www.ursulakleguin.com

Minu blogis veel: Ursula K. Le Guin „Meremaa. Lühijutud“

Frances Mayes „Naised päikesevalguses"

Frances Mayes
„Naised päikesevalguses.
Romaan Toscanast“
Tõlkinud  Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Novembrisünguses lugemiseks hea, helge ja omamoodi väga aktuaalne raamat, milles on kogu selle päikeselisuse kõrval ka midagi väga mõtlemapanevat ja tõsist. Seda viimast just meiemaise lugeja jaoks.

Aktuaalsus väljendub selles, et kõne all on praegusaja märksõnad „kannapööre“ ja  „valikuõigus“. Kuid kannapöörde tegijateks ei ole „söö, palveta, armasta-tüüpi“ nooremapoolsed naised, vaid ameeriklannad, keda saatus ja omaksed on otsustanud vanadekodusse saata, rahulikuma elu peale. Aga nemad ei taha ja, kohtunud kolmekesi vanadekodu hüvede tutvustamispäeval, otsustavad hoopiski üürida villa Firenze lähedal ning teevadki seda. Autor nendib: „Aeg surub sellele loole peale, kuna naised on vanemad neist, kes tavaliselt raamatutes peaosa mängivad.“

On lausa muinasjutuline, kui palju on  59-aastasel Julial, 64-sel Susanil ja 69-sel Camille'il tarmukust ja loomejõudu, mis aitavad üle saada armidest ja leinast, mis elu neile hinge ja saatusse tekitanud on. Kuidas nad leiavad, ja lugeja koos nendega, et palju põnevat on elul varuks ka eakamatele naistele.

Muinasjutulisus ja tõsidus koos aga väljenduvad meiemaiste pensionäridest lugejate jaoks aga selles, et niisuguste kannapöörete ja valikuvõimaluste  jaoks peab olema üsna paks rahakott – siinse alla viiesajase tavapensioniga Itaalia villat ei muretse. Õnneks ei sega see loetut nautimast.

Tegelikult on romaanil neli naispeategelast. Neljas on veidi noorem kirjanik Kit, aga temagi ellu tuleb suur ilus üllatus. Ja ta kirjutab muuseas ka viiendast naisest  – kummalise saatusega kirjanikust. Muidugi on naiste kõrval ka mehed ning hulk toredaid, itaallaslikult südamlikke sõpru. Päikeselisest taevast, nauditavatest roogadest, lopsakast loodusest ning eneseületamise rõõmust on samuti palju juttu.

„Ma olen kogu selle aasta kirjutanud otsingust, saabumise ja lahkumise küsimustest, loomepalangust hilisemates eluaastates – oma küllase elu ja sõpruse seinavaibast. Nüüd lõpu eel, näen, et olen kirjutanud jõust, mis sinu elus vallandatakse, kui sa saad emaks.“

Mayesi teosed on paljude lemmikud, eriti tema „Toscana päikese all“, mille järgi tehtud film suure populaarsusega linastus. Mulle on väga meeldinud tema reisidest pajatav mahukas „Aasta maailmas“ – mõlemad on Varrakult aastaid tagasi ilmunud.

„Naised päikesevalguses“ on Liis Karult saanud armsalt roosilise kujunduse. Okasteks on mõningad keelevead, mida Varraku raamatutes tavaliselt pole (spelleristki oleks kasu olnud).

Igatahes soovitan soojalt. Mulle jättis Mayesi romaan hulgaks ajaks meeldiva tunde. Selle Itaalia päikese sära...

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.